jaanuar 18, 2020

Suur sünnipäev

Triibu saigi üheseks. Mõne jaoks see ehk ei ole midagi erilist, aga kui sul pole kunagi varem sünnipäeva olnud, siis on ikka eriline päev küll. Samas, see päev ei kujunenud üldse selliseks, nagu ma olin vaimusilmas ette näinud. Mitte, et mul oleks olnud väga konkreetne visioon, aga see polnud kohe kindlasti selline nagu tegelikkuses olema sai. Samas ehk oligi sellevõrra huvitavam ja erilisem. Kahju, et Triibu seda ise arvatavasti ei mäleta. Muidu saaks tema enda arvamust küsida.

Igatahes, ma olin mõelnud ehk selle päeva töölt vabaks võtta, aga siis selgus, et meil on terve fima aasta konverents samal ajal ja sellest polekski olnud väga hullu. Ma palusin Lemmikul end kohale sõidutada, et saaksime rohkem aega koos veeta ning õhtul oleksin ma püüdnud võimalikult kiiresti tagasi tulla, et enne Triibu uneaega taas kodus olla ja talle täielikult pühenduda. Muidugi kujutasin ma ette ka torti ja ilusaid fotosid jms.

Käputäis päevi enne sünnipäeva aga selgus, et me peame seal konverentsil lausa kahel päeval osalema ja lisaks on meile planeeritud ühine õhtusöök, millel oleks tore ja kasulik osaleda. Koht ise aga oli minu perspektiivist üsna ebamugav, nõudes mitme erineva transpordivahendi kasutamist ja tunde linna ühest otsast teise seiklemist, mis tähendab, et kui ma ka õhtuks koju oleksin tulnud, siis Triibu tõenäoliselt juba maganuks ja ka järgneval hommikul pidanuks ma varakult taas teele asuma. Ülimalt tüütu ja mitte aktsepteeritav Triibu esimesel sünnipäeval minu meelest.

Ka see variant poleks olnud okei, kui  ma oleksingi neist eemal ööbinud, sest me ei ole veel ühtegi ööd lahus veetnud ja ta sööb öösiti nagu loom. Ma ei tahtnud mingi tööasja pärast küll teda järsult rinnast võõrutada ja seda veel sünnipäeval, kui ta peaks olema tähelepanu keskpunktis ja saama, mida ta tahab.

Niisiis järgi jäi põhimõtteliselt üks variant - me kõik pidime konverentsikohas ööbima. Alguses polnud üldse kindel, et see võimalikuks osutuks, sest seal on ühekohalised toad ja mis kasu meil sellest oleks? Siis aga leiti siiski ka üks kahene tuba ja isegi beebivoodi ning lootus naases.

Õigel päeval ärkasime me vara, et siiski koos kooki süüa ja kingitusi avada. Või kingitust, sest ma ei suutnud ega suutnud leida seda kõige õigemat. Ma oleksin tahtnud midagi, mis oleks talle kohe kasutamiseks, aga jääks ka toredaks mälestuseks. Suvaline mänguasi ei sobinud ja neid tal jagub ka.

Igatahes, lugesin juba eelneval õhtul Lemmikule sönad peale, et ta paneks Triibu ilusasti riidesse ja teeks ka temast häid pilte - korraliku kaameraga. Hommiku saabudes aga selgus, et kaamera aku oli tühi ja see kestab tavaliselt terve igaviku.

Ma olin õhtul proovinud teha ka suhkruvaba beebisõbralikku banaanileiba koogiks ja miski asi tuli sealt ahjust välja ka. Triibu sõi päris isuga, sest see koosnes tema lemmikutest - jahust, kaerahelvestest ja banaanidest. Konsistentsilt oli see aga paras telliskivi ja meie maitse jaoks ka üsna mage, aga noh. Ise ma tahtsin suhkruvaba.

Hommikul siis sättisime kõik end valmis, Triibu sõi oma igapäevast putru ja seejärel puhusime kolmekesi ühte koogiküünalt, maitsesime kooki ja andsime üle ühe kingituse - ta sai ratastel Brio kaelkirjaku, mis kiigub ja liigub, on täispuidust ja nunnu ning elab loodetavasti aastakümneid, kui ta tahaks selle kunagi oma lastele edasi pärandada. Kindlasti pole see midagi unikaalset - eriti Rootsis - aga laps oli rahul. Tehtud said ka mõned telefonipildid, aga hämar valgus ja telefon pole just kõige lootustandvam kombinatsioon. Lisaks ma ei saanudki ühtegi pilti meist kahest koos, mille üle ma olen veidi kurb, aga õnneks teda on ees ootamas veel kaks sünnipäevapidu sel aastal ja seega saan ma ka koogitegemist harjutada veel.

Triibule aga tellisime me selle erilisema kingitusena ühe käsitööna tahutud sõrmuse. See pole veel jõudnud kohale, aga ega tema ju ei tea, mis päev see õige päev on. Veel mitte. Sõrmust ta nagunii veel kanda ei saa - esiteks sellepärast, et see peaks olema ta isale paras ja teiseks mahuks see hetkel talle kurku. Sõrmuse mõte aga tuli sellest, et Lemmik ise pole üldse ehtekandja, aga armastab oma vanaisa koolilõpusõrmust. Mulle tundus tore idee traditsiooni jätkata Triibule sõrmuse kinkimise näol ja kui ta suuremaks saab, siis saab ta seda kaelas või ka sõrmes kanda. Minu üllatuseks meeldis see mõte ka Lemmikule, kes ei pea muidu üldse kingitustest lugu. Ma tahaksin veel sinna midagi graveerida, aga ainult siis, kui tuleb mõni väga hea mõte.

Rääkides edasi sünnipäevast endast, siis konverentsihotelli check-ini ajaks tulid ka poisid kohale, olles enne veel arsti juures kaalumas käinud ja näinud, et pirtsutamisest hoolimata on ta taas üle poole kilo juurde võtnud ja nüüd 10kg piiri ületanud.

Me käisime koos tööõhtusöögi eelsel oma õhtusöögil, kus Triibu sai proovida planksteki, mis oli imeline, aga tema eelistas minu küpsetatud Camemberti murakamoosiga. Vahi snoobe :) Või oli asi selles, et mul ei õnnestunud talle ampsu andes moosi täielikult vältida.

Pärast meie tagasihoidlikku söömingut muidu inimtühjas kohalikus pubis, liikusime me hotelli vestibüüli, kus Triibu sai mu kolleegidega flirtida, Lemmik niisama nendega tutvuda ja meie Triibut taga ajada, kui tema igal pool vedelevaid küünlaid jahtis. Lisaks oli seal mingi kividega dekoratiivbassein, kus sai käsipidi sulistada. Kas pole mitte ideaalne kooslus väikelastele!? Meie suur suhtleja aga paistis rahul olevat kõigi oma "sünnipäevakülalistega" ja seejärel saabus poiste jaoks uneaeg ning emme läks pittu.

Plaaniliselt suurepäraselt tööõhtusöögilt naasedes ootas mind ees pärani silmadega Triibu, kes püüdis muudkui kõrgest voodist põgeneda ja eelistas pehmele madratsile vannitoa kahhelplaate ning muud sisustust, mida oleks hügieenilisem mitte näppida. Meil kulus paras ports aega, et taas uni üles leida ning öösel üks round veel, mis ei ole üldse temalik. Ta küll ärkab tihti, aga uinub tavaliselt ruttu, mitte ei nuta ega ürita põrandale sukelduda.

Sünnipäevajärgne hotellihommikusöök ehk kompenseeris õige päeva kiirustamise, sest taas oli seal tema päralt palju nunnutajaid. Assistendid isegi pakkusid välja, et teeme tööle lasteaia ja olid nõus teda vabatahtlikult hoidma. Triibu aga sai süüa igasuguseid uusi ja maitsvaid asju hotelli valikust ja vahel on näha, et ta on ikka rootslane ka, sest ta sõi kohe hooga siinset hapupiima Cornflakes'idega. Jälkus mu meelest, aga kui teistele maitseb...

Pärast hommikusööki läksid poisid oma asju ajama ja mina taas konverentsile. Ja nüüd on meil kodus üks enam mitte nulliaastane, vaid päris suur poiss, kes meid igapävaselt positiivselt üllatab, pidevalt midagi uut õpib ja paneb kukalt kratsima, et kuidas meil küll temaga nii vedanud on.

jaanuar 13, 2020

Kirjad Kahele Triibule 34

Mu kallis,

Ma ei tea, kaua ma veel sulle sellises formaadis kirjutan, aga sinu kasvamist ja ajas muutumist kavatsen ma kindlasti edaspidigi jäädvustada.

Mõne tunni pärast saad sa üheaastaseks. Samal ajal aasta tagasi olime me juba sünnitustoas ja oli selge, et nüüd sa siis tuledki. Ja sa tulid ja jäid ning võlusid meid ära.

Sa oled nii armas - nii hingelt kui välimuselt. Sinu naeratused koos silmade kissitamisega on maailma armsamad ja ära ei ütle ma ka sinu märgadest musidest.

Viimasel ajal oled sa hakanud püsti seistes asjadest vahel lahti laskma - nii viivuks, aga siiski ja sa oled balleti stiilis kükkide maailmameister. Ma võin su kus iganes maha asetada ja sa lihtsalt kükitad, kuni tunned end taas turvaliselt.

Vanaaastaõhtut tähistasid sa taas uue hambaga ning täna tuli tema paariline. Kiiresti on saanud kahest viis ja nüüd me alles näeme, mida sa suudad. Juba praegu haukad sa suuri ampse me võileibadest ning oled sama suur tacode fänn nagu meie.

Sulle meeldib nüüd teha suuga matsutamisliigutusi ja meil kõigil on nii naljakas. Lisaks oled sa täielik DJ oma uute muusikariistadega. Sul on täiesti selge, milline nupp mängib kõige pikemaid lugusid.

Viimasel nädalal, mil sa oled ainult issiga kodus olnud, olete te selgelt lähedasemaks muutunud. Nüüd küsid sa ka minu sülest tema sülle ning otsid teda mööda kodu taga. Ma ei tea, kas ma olen rohkem rõõmus või kade. Vist mõlemat. Samas ma ju tean, et see ei muuda kuidagi seda, mis sinu ja minu vahel on. Ööd veedad sa nüüd pea püsivalt üht või teistpidi minu küljes olles ja see on armas, kuigi vahel jäävad mu jäsemed nii kangeks, aga no kuidas ma saaksin su peale pahane olla selle eest, et ma sulle nii kallis olen!? Ei saa ega olegi.

Samas sa oled ikka paras pätu ka ja mulle see isegi meeldib. Ma aga ei ole kindel, mida teised sellest arvavad või kas me nüüd olemegi need vabakasvatuse vanemad, keda teised põlgavad. Loodetavasti siiski mitte, aga me tahame pakkuda sulle turvalist keskkonda, kus sa saad ise üsna vabalt asju avastada. Ka siis, kui see tähendab väikeseid tülisid ja müksamisi.

Sa oled nüüd õppinud kasse sabast sikutama ja patsutad neid kirglikult - kirglikumalt, kui neile meeldiks, aga õnneks sulle teeb jätkuvalt nalja, kui Eros sind hoiatavalt näksab, sest ma ei suuda seda alati ära hoida nagu ka kõiki su kukkumisi, kahjuks. Siis aga kallistame ja musitame ja räägime asjad läbi, kuni tuju taas parem saab.

Ma ei taha öelda, et sina oledki maailma armsaim laps, aga sa kohe kindlasti oled meie lemmik. Olen püüdnud siin leida sulle sünnipäevakingitust, mis seda hästi väljendaks ning jääks mälestuseks, aga eks sa kunagi anna teada, kas meil õnnestus millegagi märgi pihta tabada.

Armastusega,
Emme

detsember 30, 2019

Kirjad Kahele Triibule 33

Mu pisike,

Tänu sulle on meil olnud väga eriline ja kordumatu aasta. Kui me esialgu viskasime issiga nalja, et kui meie geenid toodavad blonde sinisilmseid beebisid, siis sellest saaks päris hea äri, siis tegelikult ja eriti nüüd - olles sind tundma õppinud - ei vahetaks me sind mitte millegi vastu.

Esialgu ma ei olnud selles kindel, aga sa oled juba mõnda aega kasutanud esimesi sõnu - aitäh ja emme. Esimene on täiesti õiges kontekstis või vähemalt seotud mingi kaubavahetusega. Teine aga on rohkem kui üleüldine kaebus ja nõue millegi suhtes. Sa ütled emmeeeääää, kui sa tahad mind või kui sa tahad, et ma teeksin midagi teisiti, aga ka siis, kui sa tahad, et sinu issi tuleks.

Lisaks tuli sul üllatushammas. Me ei teagi täpselt, millal, aga selgelt jätkad sa Eestis hambumise traditsiooni. Me lihtsalt valmistusime su ülemiste esihammaste lõikumiseks, sest nad nii pungitavad juba igemest ja sa ilastad nii mis kole, kuid paar õhtut tagasi märkasin ma mingeid sakke hoopis su alumisest reast turritamas. Me ei osanud sealt midagi oodatagi.

Sa oled ka aina osavam raamatulehtede keeraja ning paned asju pulga otsa ning pulki aukudesse.

Sulle meeldib kahvliga süüa ja sa pigem näed enne vaeva, et miski saaks kahvli otsa käega pandud ja alles siis paned selle koos kahvliga suhu.

Sa oled järsku nii suur ja tubli ning püüad meid meie tegemistes aidata. Ehk oleksid sa ka enne proovinud, aga meie Rootsi kodus ei olnud sul selleks võimalust eriti? Nimelt sa tuuseldad nüüd pidevalt mähkmetega ringi - viskad neid pesumasinasse või korjad neid ära pesurestilt või hoiuriiulilt. Mitte küll alati vajaduspõhiselt, aga sa püüad. Ka koristustarvetega meeldib sulle asjatada.

Sa said jõuluõhtul lähemalt tuttavaks ühe koeraga ja see oli sinu jaoks esimene kogemus rohkem kui tänaval mõnest mööduda. See konkreetne isend aga oli alguses nii pöörane, et tormas muudkui ringi ja ühel hetkel tuli ja limpsis ka sinu näo üle. Sa ei olnud selleks valmis ning ehmatasid veidi. Edaspidi tõmbus koera lähenedes mõneks ajaks terve su keha krampi, aga hiljem proovisid sa juba talle ka ise pai teha. Kuni teie teekonnad ristusid ja ta sinu kõrval paar korda haukus. Seejärel ilmus su suu õmber taas nutuvõre, aga tegelikult oli ikka põnev ka teda jälgida.

Muidu aga oled sa sama chill beebi nagu ikka. Eranditeks on sinu autotooli kinnitamine ja see, kui ma uneajal su esimese küsimise peale rindu paljaks ei võta ning sinu toidulauaks ei hakka. Aga ausalt. Ma tõesti ei jaksa alati. Ja sina see-eest jaksad iga kell tissitada. Mina olen mõnikord hommikuks hell ja enam ei uinu sa üldse minuga koos ilma tissita.

Päris söögiga said sa vahepeal jälle sõbraks, et siis mõni päev hiljem uut streiki alustada või ongi see me uus elu? Sa tahad seda, mida meie sööme siis, kui meie sööme. Ma arvasin alati, et ma saan olema selline põhimõtteline ema, kes sulle esimestel eluaastatel rämpsu ei tutvusta, aga nüüd oled sa saanud maitsta alla aastasena nii burgerit kui pitsat ning meie eest salaja ka präänikut ja arrakipalli. Sööme siin kõik koos minu põhimõtteid.

Ahjaa... sa oled tõeline eestlane, kellele maitsevad hapukapsas ja verivorst. Ja muidugi must leib!

Ootame huviga, mida järgnevad nädalad, kuud ja aastad sinuga kaasa toovad.

Armastusega,
Emmeäääää

detsember 17, 2019

Kirjad Kahele Triibule 32

Mu kallis,

Sa oled meid viimastel nädalatel muretsema pannud. Meie kõigesööjast sai järsku mittesööja ja ma ei tea, kas see on seotud meie kõigi haige olemisega või lihtsalt mingi uutmoodi periood.

Samas oled sa sama vapper nagu alati. Sa said minult mingi tobeda ülemiste hingamisteede viiruse siis, kui mulle tundus, et sina ja su issi pääsesite seekord. See küll läks üsna kergelt, aga igal öösel pidime me korra ärkama ja vannituppa koperdama, et sulle nohurohtu panna, sest sa lihtsalt ei saanud enam hingata. Õnneks hakkad sa avastama soola väärtust, nii et meresoolalause sulle ninna pritsimine ei ole enam piinamine su meelest, kuigi nüüd jälle hakkad sa taas vastu võitlema. Külmetusviiruse otsa saime me kõik kõhuviiruse. Sul läks õnneks kõige kergemalt, aga me teised siin pidime leiutama mänge, mis laseksid meil endal su kõrval kõveras vedeleda. Õnneks oli taas kogu õudus päevaga möödas. Ja kirsina koogi peal kukkusid sa samal nädalal esmakordselt me kõrgest voodist alla. See oli täiuslik torm ja kokku langesid asjaolud, mis võimaldasid teoks saada sellel, mida ma olin ammu kartnud.

Tavaliselt magan mina voodi välimises servas ja teises ääres on sein. Sina oled veel minu ja issi vahel ja pärast mind on meie voodi vastu lükatud sinu võrekas, et kui sa ka minu peal turnid, siis on sul ees veel üks barjäär. Sel hommikul aga, kui ma hetkega sügavast unest su kukkumise peale ärkasin, oli issi maganud välimises servas ja juba oli ta läinud ka voodist ära dušši alla. Tavaliselt ärkad sina esimesena, aga seekord läks teisiti. Ka võrevoodi ei olnud millegipärast päris oma koha peal. Ja siis sa ärkasid, ründasid mu tisse nagu ikka ja kui sa lõpetasid, uinusin ma taas teadmises, et meil on öö ja ju sa seal meie vahel turvaliselt taas ära kustud. Kuni käis üks mats ja ma sain ka, silmad kinni, kohe aru, mis oli juhtunud. Ma hüüdsin su isa järele nõudlikul toonil ja mõne hetke pärast olid sa mu süles ning isegi ei nutnud eriti, nii et see oli vist väga õnnelik õnnetus. Ise ei õppinud sa sellest küll midagi, sest sa jätkuvalt ronid voodi äärele ja oma voodis magamisest võime meie vaid und näha.

Muidu aga läheb elu edasi nagu ikka. Me käime sinuga avatud lasteaedades ja mängutubades, aga ka seltskonnas oled sa teisiti käituma hakanud. Enam ei torma sa kohe kõike ja kõiki uudistama ja viimastes laulutundides oled pigem meie süles või kaisus püsinud, mis ei ole üldse sinulik, aga eks me naudime ka neid hetki.

Sa oled Mowglilik poiss, kes ronib üles väga järskudest suurematele lastele mõeldud atraktsioonidest ning su koordinatsioon paraneb päev päevalt. Oleme nüüd mõne korra saanud tunnistada, kuidas sa seisad paarkümmend sekundit, kui sind maha toetada, aga ise sa veel tugedest lahti ei lase. Õnneks, kui sul ka pole tuge, siis sa oskad väga kontrollitult kükitada ega kuku naljalt.

Täna suutsid sa esimest korda rõngaid pulga otsa panna ja ka mitu ampsu suutsid ise kausist lusikaga suhu toimetada, kuigi seal on sul veel pikk tee minna iseenda toitmiseni.

Sa alustasid detsembrikuud plaksutamisega ning oskad nüüd ka lehvitada, kuigi ei praktiseeri seda tihti. Sa oled jätkuvalt suur flirtija ning sulle meeldib peitust mängida.

Mulle tundub, et sa saad jutust aina rohkem aru. Täna näiteks tegid sa käsu peale mulle patsu. Lisaks oskad sa enamasti lambid üles leida ja nende peale osutada. Sa tead, kes on Eros ja Nokia; mida tähendab tule ja vaata ja piim. Samas vahel ei reageeri sa samadele asjadele üldse, aga ju sul on siis midagi muud mõttes.

Sa toimetad pidevalt hästi asjalikult ringi, võtad asju sahtlitest ja vahel paned midagi tagasi ka. Ja sa oskad nõuda nüüd asju ning kui sa midagi ei saa, siis me veel kuuleme sellest. Eriti, kui tegu on minu telefoni või tissiga.

Samas me ei saaks sind vist rohkem armastada ega jumaldada. Sa oled meile kõige kallim. Kõige armsam laps, keda me teame. Ja kui sa rahulolevalt naeratad, siis saad sa kõik oma kapriisid andeks. Juba me olemegi su tuhvlialused.

Armastusega,
Emme

detsember 02, 2019

Mulle paluks täpselt sama!

Ehk elu kümnekuusega.

Ta tahabki täpselt sama, mida meie. Ja enamasti on see armas, aga mitte lõputult.

Ta tahab sama toitu. Ka siis, kui see beebile ei sobi. Sama kahvliga, kuigi see on terav ja meie baktereid täis. Meie voodis magada, sest tema jaoks on "meie" midagi muud, kui me Lemmikuga mõtleme. Samamoodi suule musi teha, nagu issi emmele teeb. See on vist kõige uuem nähtus. Olla sealsamas kus meie, olgu selleks või WC. Mängida meie telefonidega isegi, kui ekraan on must. Teha Nokiale pai nagu emme, mis siis, et Nokia ei taha temalt paid. Ja ma kujutan ette, et see on alles algus. Lihtsalt ma ei tea, mis tuleb järgmiseks, aga ootan huviga.

Olengi vana!?

Mind on viimastel nädalatel tabanud mingi shoppamishullus taas. Ei jaksanud isegi musta reedet ära oodata ja sel konkreetsel päeval vist midagi ei ostnudki, aga viimase aastaga on enamik minu ostlemist internetti kolinud. Mitte, et üldse nii väga kõiki neid oste vaja ei oleks või raha näiteks beach house'i tarbeks rohkem vaja poleks...

Igatahes, täna sirvisin mingeid kleite telefonis ja jube ägedad tunduvad bleiserkleidid. Mingi uus trend? No on ilusad sihvakate noorte modellide seljas. Igaks juhuks siis, endal juba sõrmed sügelemas tellima hakkamise osas, näitasin Lemmikule ja küsisin, kas ma olen tema meelest minikleitide kandmiseks liiga vana. Ta küsis, et kus ma seda kanda kavatseksin. See aga selline veidi kontorilikum ese. Ja siis pärast lühiajalist vaikust, vastas ta jah. No selge. Ju siis olengi. Kahju.

Eks ma ise ka tunnen, et päris kõike ei sünni enam selga panna ja osa asju ei tahakski. Proovin natuke ka lahti lasta oma kampsunite fännamisest. Mul on neid kolm kummutisahtlit täis ja võiksingi päevast päeva nendega käia, kui õues on külmemad ilmad. Samas proovin välja pookida neid, millega naba vahel välkuma kipub ja ei taha enam iga päev kehasse riideid. No enam ei tundu kohane lihtsalt. Pekid pekkideks. Nii hull ka asi pole. Ja ausalt, ma pole kunagi meelega ostnud mingeid nabakaid kampsuneid, nagu praegu moes on. Ma olen lihtsalt keskmisest pikem ja nii kipub minema.

Ostsingi siin kokku veidi kontoripluuse ja kaevasin välja ka vanast ajast pärit viisakamaid pükse, mis igasuguste ootuste kiuste mulle taas jalga sobivad enamuses. Ei sobinud enne rasedustki. Ma siis nüüd naudin, kuni kaheksa tunni kaupa kontoritoolil istumine need taas liiga kitsaks muudab. Samas ostsin täna omale ka veidi nahka meenutavad teksad. Kõrge värvliga. Sest selliseid lihtsalt pakuti ja ma olen aastaid mõelnud proovida. Eks näis, kuidas need jalas on, kui kohale jõuavad.

Ma liigun kuidagi vanuse kasvades kahes vastassuunas korraga - vabal ajal aina mugavamate riiete ja tööl viisakamate poole, kuigi ma tõesti ei mõista, kuidas kõikidel neil viisakatel daamidel õhukestes kontoripluusides talvel külm ei ole. Mul on kampsunitegagi.

Vanuse defineerimine on aga üsna keeruline. Näiteks olen pool aastat roosade juustega ringi käinud ja ainult kiita saanud. Samamoodi oma värviliste jopede ja jakkidega. Keegi oli lausa me firma receptioni neiult küsinud, et kes selle kauni kollase jope omanik on. Mina! Nendest ma ei kavatsegi veel välja kasvada. Üheski mõttes. Ehk läheb mõni äge miniseelik ka ikka vahel selga veel.

Samas mõned asjad las jääda sinna kahekümnendatesse. Näiteks läbikumavad riided. Hot pantsid? Kuigi veidi igatsen neid. Seksikad - or so I thought - tantsuliigutused, mis nüüd rohkem piinlikkust tekitavad tagasi mõeldes. Mõneti olen ma ikka mina ja vanus on ju vaid number. Nagu ka emadus tähendab seda, et mul on laps. Muud midagi. Või vähemalt peaks see nii olema. Ometi kogunevad mu kappi ka pikad kampsunid, mõistlikud saapad ja emade joped ning isegi juuksed on poole lühemad. Elus esimest korda vaatasin saapaid valides, mitu cm neile kontsakõrguseks öeldakse, mitte ei otsustanud pildi järgi, et ah. Tunduvad mugavad küll. Kusjuures, olenemata kontsa puudumisest olid ikka kõvad ja sain villid, aga see on juba teine lugu.

Mu väike inimene aga õppis täna plaksutama.

november 20, 2019

Project Beach House

Sel sügisel on toimunud me elus üsna mitmeid suuri asju ja täide läinud unistusi nii pool kogemata. Näiteks said lõpuks ära ostetud piletid Kuubale. Nagu ma Lemmikule ütlesin, siis he makes my dreams come true ;) Mitte, et ta peaks minu reise kinni maksma - ma ikka üsna iseseisev naisterahvas - aga temaga läheksin ma iga kell kas või maailma lõppu ja tagasi ning õnneks on ta nõus minuga ka kaasa tulema peaaegu igale poole, kuhu ma minna tahan. Siiani vist ainsaks erandiks on Türgi, mida tema pelgab.

Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.

Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.

Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.

Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.

Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.

Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.

Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.

november 18, 2019

Viimase aja unerutiin

Ma ei tea, kas asi on selles, et Triibu peab nüüd igal nädalal mõned päevad ilma minuta hakkama saama või milleski muus, aga ööunne minek muutub aina keerulisemaks rutiiniks.

Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.

Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.

Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.

Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.

november 08, 2019

Kirjad Kahele Triibule 31

Mu kallis!

Iga nädal õpid sa uusi trikke ja ka lollusi. Näiteks mõtlesid sa välja sinu meelest väga naljaka, aga minu meelest pooltki mitte nii naljaka mängu, kus sa kogud hulga toitu suhu ja siis ajad selle taas korraga välja, nii et kõik, mis pihta saab, peab pessu kohe suunduma.

Samuti oled sa jõudnud peituse mängus uuele tasemele. Üks päev, kui Eesti vanaema ka siin oli ja me ühes mängutoas mängumajakese juures peitust mängisime, üllatasid sa meid. Iga kord, kui mina ühel pool aknaauku enda peitmiseks maa ligi kummardasin, tegid sina naerulagina saatel teisel pool akent täpselt sama. No nii armas lihtsalt. Ja täna näitasid sa selgelt, et algab meie matkimine, visates hooga pead nurga tagant välja ja peitu tagasi. Iga kord sa peitu päriselt ei jõudnudki või siis mitte üleni, aga hoogne peavise oli raudselt paigas ja nalja tegi see kõik ka.

Sul on viimaste kuudega tekkinud ka üsna korralikud juuksed, mis nüüd mu nina pidevalt kõdistavad, aga su pea lõhnab jätkuvalt nii hästi mu jaoks.

Ja kui sa oled elevil, siis sa hakkad mõlemat oma kätt hektiliselt raputama. Kui aga on käsil midagi huvitavat, siis sa jääd vaikseks ja häälitsed vaid sosinal. Muul ajal aga jutustad üsna palju. Vahel kõlab see rõõmsalt, vahel asjalikult ja vahel, nagu sa riidleksid meiega.

Kuna mina käin sellest kuust alates taas osalise ajaga tööl, siis on teil nüüd issiga olnud paar poiste päeva, mil mehed omavahel hakkama peavad saama. Ja saavad ka. Sul on ju nii tubli issi. Ainult voodisse ei taha sa temaga magama minna justkui see oleks ainult minu ja sinu privileeg. Kui aga jõuab kätte ööune aeg, siis oma voodisse saab sind jätkuvalt tõsta vaid une pealt ja öösel kolid sa meile kaissu, sest mina ei jaksa iga kord, kui sa ärkad ja tissi nõuad - ja sa nõuad alati - püsti tõusta, et sind võrekast välja tõsta, üleval püsida ja pärast tagasi panna. Viimastel öödel olen ma tundnud end lausa nagu 24/7 avatud söö palju jaksad tüüpi baar, sest sa sööd öösiti nii palju ja raevukalt, et vahel on lausa valus, rääkimata sellest, et sul on tihti abi vaja siiski mõne realistliku söömisasendi leidmiseks ning kui ka kõht täis ja ei lähe keset ööd trallimiseks, siis sa tahad minu otsas magada. Ma pean sulle tunnistama, et see on armas, aga mitte väga mugav, kui näiteks sinu pea on minu näos või surub mu pead kuklasse. On olnud ka päevi, kui ma tunnen pidevalt, et mind kägistati, sest sa oled eelneval ööl toetanud oma küünarvart mu kaelale tunde koos keharaskusega. Vaata siis, mida kõike ma olen nõus kannatama, et sul oleks hea olla.

Mis veel? Sa oled jätkuvalt uudishimulik, rõõmus ja sotsiaalne väikemees, kes tahab kõigiga mängida ja kiirustab pai tegema. Kahjuks mõnikord teised lapsed ehmuvad selle peale ja hakkavad su lähenemiskatse peale hoopiski nutma. Sina aga ei lase end heidutada sellistest pisiasjadest. Alati on ju kuskil ka mõni veidi vanem tüdruk, kes hea meelega kogu oma tähelepanuvõime sinule koondab.

Mul on naljakas dilemma, kus ma tahaksin ja samas ei tahaks ka, et sa veel suuremaks kasvaksid, sest nii põnev on seda teekonda tunnistamas olla ja ma väga tahaksin sinuga juba juttu ajada, aga samas võiksin ma igavesti ka lihtsalt sind kaisus hoida.

Armastan!
Emme

oktoober 21, 2019

Kirjad Kahele Triibule 30

Sa otsustasid siiski käputama hakata. Ja valisid selle jaoks kõige võimatuma hetke, mil olime aias ja sul olid seljas kõikvõimalikud vihmariided kuni kinnasteni, milles mina ei suutnud su pöidlaid õigesse auku saada. Seega olid sa kui üks hädine hüljes, kes lihtsalt istus maas, kuni otsustasid täiel kiirusel üht harakat taga ajama hakata. Järsku on linnud sinu jaoks nii põnevaks muutunud. Nüüd oled sa puhtakujuline käputaja ja kõhuli roomamine on unustatud.

Samas ega sa sellepärast vähem püsti seista ega samme teha ei ürita. Vastupidi! Täna oli see päev, mil sa esmakordselt Brio käimisvankrit sihtotstarbeliselt kasutasid ja sellega oma sada meetrit küll maha jalutasid. Pidin sind aitama vaid siis, kui seinad vastu tulid. Ehk oleksid sa juba enne nautinud käru enda ees lükkamist, aga sinu emme kartis, et sa kukud ümber sellega ja saad haiget. Nüüd peame endale koju ka midagi sellist hankima. Sulle nii meeldis see.

Muidu oled sa aga nagu sina ikka, ärkad särades ja oled ülirõõmus, kui issi on nõus sinuga juba kell kuus päeva alustama. Sa kimad üle voodi talle järele, naerust rõkates ja sama kordub siis, kui ta töölt tuleb. Kui sa juba püsti või sülle saad, siis hakkad sa tihtipeale rõõmust hüppama ja seda teed sa ka hüppeloomadel, kuigi su jalad veel maha ei ulatu.

Sulle meeldivad nüüd asjad, mis teevad häält või liiguvad - pallid, silindrid, väikesed ratastel loomad ja autod. Sa võid neid üle korteri taga ajada. Palju mängid sa ka klotsidega ning lammutad torne nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Me jõuame max kaks-kolm asja üksteise otsa panna, kui saabub me väike armas hävitaja. Samamoodi tühjendad sa klotsikasti esimesel võimalusel, kuigi viimasel nädalal oleme näinud sind ka mõnda klotsi sinna tagasi panemas. Õigemini su käsi koos klotsiga laskub kasti, aga klotsi sa lahti ei lase. Sa tegid esimese katse ka rõnga pulga otsa panemisel, aga selleks on veidi rohkem koordinatsiooni vaja.

Muidu aga oled sa paras pätu - sõidad autodega mööda seinu ja mängid juba kokkupõrkeid - kus sa küll seda näinud oled - tõmbad raamatuid ja lauamänge riiulist alla, kobestad lillemulda ning sööd, mis pihku jääb ja tuuseldad toitu ning nõusid mööda söögilauda ning ka sellelt alla. Kassidel pole ka pääsu. Eros talub üllatavalt hästi sinupoolset karvade kitkumist ja tema seljas hüppamist. Nokia on sinust veel kiirem.

Me teeme sinuga nüüd ka häälitsemise võistlusi. Sina teed midagi ette ja mina püüan korrata. Uuesti ja uuesti. See on korralik hitt.

Samas tundud sa juba nii suur ja asjalik, mängides oma mänguasjadega või aidates kaasa näiteks sinu riietamisel. Viimasel ajal sa ka rabeled vähem mähkmevahetuse ajal, nii et meil polegi veel olnud eriti vaja su uut uhket mähkimislauda.

Sa oled ka hästi armas ja oskad näidata nüüd, et me oleme sulle kallid. Kahjuks väljendub see aga öösiti meie otsas trampimises ja tissimaratonis. Mõni öö kestab see terve tunni ja võib korduda. Tegelikult sab sult ka kallisid ja musisid, aga sa oled paras egoist. Ja peadki olema praeguses vanuses.

Me armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme

oktoober 14, 2019

Kirjad Kahele Triibule 29

Meie Triibu,

Ja jõudiski kätte aeg, kus sa oled olnud kõhust väljas sama kaua kui enne kõhus ja siis tundus see nii lõputult pikk aeg. Nüüd aga on möödunud kõik kui üks silmapilk. Samas oled meil nüüd sina - meie pisike päike, kes tuleb selja tagant kallistama ja ei oska veel päriselt musi teha, aga proovib tihti.

Sa püüad nüüd ka veidi roomata, aga ainult vahesammuna kuhugi kõrgemale liikumisel.

Sa näitad meile pidevalt, et pea kõik inimesed on ilusad ja head ning, et naeratusele vastatakse naeratusega. Täiskasvanud on selle lihtsalt ära unustanud ja paranoiliseks muutunud. Sina aga veel ei ole.

Sa oled ühest küljest juba nii suur ja iseseisev, aga teisest küljest poed mulle kaissu hea meelga ning otsid muidu lähedust.

Sa tead nüüd, et kui ma kaon köögi seina taha, siis on lootust, et ma ilmun taas teiselt poolt välja või tulen sama teed tagasi. Sa oskad mõlemat suunda kontrollida.

Sa naerad laginal, kui sind millegagi üllatame. Isegi kriiskad vahel. Näiteks maailma naljakam asi on see, kui ma su ees hüppan ja kui veel keset hüpet ümber pööran... fantastiline trikk.

Üks päev hakkasid sa omaalgatuslikult lapiga seina küürima. Meie seda sulle küll ei ole õpetanud, aga meil oleks väga hea meel, kui sa kodu koristamise enda peale võtaksid. Mida varem, seda parem. Samas meeldib sulle ka kõvasti sodida, nii et toidujäänuseid on meil igal pool.

Kassid on kõige coolimad. Kui sa neid näed, siis läheb uni ära ja sa võiksid pea ees voodist alla hüpata, nii et mina keset ööd kergeid paanikahäireid kogen.

Nüüd tundub, et sa hakkad ka jutust veidi aru saama. Sõnad nagu issi ja vaata ja tule ja kiisu vist ka. Ise oled sa aga jutust vist veel üsna kaugel. Me ei põe. Küll see kõne ka tuleb ja ongi veel vara ju. Kõik näevad, et sul polegi sõnu vaja sõprade leidmiseks ega oma tahtmise saamiseks.

Igatahes, meil on nii hea meel, et sa olemas oled, meie suur väikemees!

Kalli-musi-pai!
Sinu emme