juuli 28, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 18

Mu kallis tütar,

Mul on nii hea meel, et sa olemas oled ja kohe-kohe saad sa juba 11-nädalaseks, aga mina pole jõudnud kirja panna veel sinu teise elukuu verstapostegi. Anna andeks, aga sa kannatad juba praegu teise lapse sündroomi all. Mõned asjad on meie jaoks nüüd juba normaalsed, kuigi sinu jaoks on need ju täitsa uued. Lisaks on mul jätkuvalt käed-jalad tööd täis ka su vennaga. See aga ei tähenda, et sina vähem tähtis oleks. Lihtsalt situatsioon, kuhu sa sündisid, on teine. 

Ühest küljest me oleme rahulikumad ja kogenenumad vanemad. Teisest aga peame me oma aega ja tähelepanu rohkem jagama ja sa kasvad suurema müra ja actioni keskel. Sellega seoses oled sa juba korra diivanilt alla kukkunud - õnnelikult. Meil ei ole fotot su esimesest sammust Eestimaa pinnal, sest su esimene kokkupuude maaga oli hoopis kakaplahvatuse likvideerimine maantee ääres murul kesk kurjasid parme. Ja ausalt öeldes unustasime me ära ka su kahekuupäeva, mis oli meeles päev varem ja päev hiljem. Kingitusi sa said sel päeval küll, aga meie sõpradelt ja oma sünni puhul. Oli niisama tore päev.

Igatahes, su teine kuu algas esimeste pisarate, naeratuste ja haigusega. Viimasest täielikuks vabanemiseks kulus ikka paar nädalat ja mitmeid öid, kui ma magasin poolistukil, sina mu rinnal, et sul oleks lihtsam hingata. Lisaks leppisid sa üsna ruttu ka ninaspray ja tati välja imemisega. Ka su vend proovib sult tatti välja imeda abivalmilt kohe, kui selle tööriista üles leiab. 

Sa oled täielik vannifänn ja nutad vaid siis, kui pead välja tulema. Lisaks oled sa meil siiamaani igal ööl magada lasknud. Kusagil keset ööd ärkan ma tavaliselt kaks korda su vaikse nohisemise peale ja annan sulle süüa, aga ma isegi ei tea, kaua või palju sa sööd, sest uinun ise kohe uuesti ja sina paistad ka sellise elukorraldusega rahul olevat. Ka praegu magad sa mu kõrval.

Sa oled üsna leplik tegelane ja enamus päevi oled nõus vähemalt hommikuti veidi ka omaette ärkvel olema ja ringi vaatama. Üllatavalt tihti avastan nii hoopis, et sa oled ise magama jäänud. Samas on meil olnud päris palju päevi, kui sa magadki vaid mõne minuti kuni veerand tundi korraga ja ega neid pisiunesid ka väga palju pole.

Ainus, mille vastu sa rohkem protesteerid, on autosõit. On päevi ja sõite, kus sul pole midagi auto vastu, aga tihtipeale saad sa päris kurjaks, kui su turvarihmadega kõvasti kinni tõmban su hälli. Vahel lepid sa ruttu, vahel läheb kauem. Vahel nutad vaid valgusfooride taga ja muudel hetkedel, kui auto seisma peab. Samas su vanemad on nüüd juba kogenenumad ja ehk see rahulikuks jäämine aitab ka sul rahuneda. Ma küll püüan sinuga eesistmelt rääkida ja sind lohutada tavaliselt, aga sõidu ajal ei saa ma eriti muudmoodi sind aidata ka. 

Me saame nüüd pidada sinuga lühikesi vestlusi. Sa enam ei kriuksu. Nüüd on pigem äu-äuu ja suured hambutud naeratused või üliarmas kergelt torus allapoole kaardunud suu, kui sa veidi kurb oled. Samuti väljendad sa vahel oma rahulolematust öeldes ühe korra kogu hingest "blää" või midagi sarnast.

Üleüldiselt tundub, et tihti rahuned sa maha just siis, kui meil endal on muud tegemist ja me ei saa su nutust suurt probleemi teha. Mitte, et me sind ignoreeriksime - eriti, kui sa ikka selgelt oma rahulolematust väljendad, aga me vist oskame nüüd vahet teha tõsisel ja vähem tõsisel nutul ja vahel lihtsalt on vaja midagi kiireloomulist ära teha enne, kui sind aidata saame. See vähem tõsine ongi see, mis vahel iseenesest mööda läheb.

Sulle meeldib väga püstiasendis olla. Ma vahel kardan, et su selg väsib liiga ära, aga sa ei taha ka süles pikali olla, kui sa just ei söö või pole väga väsinud.

Sa vist kardad veidi oma venda ja hakkad tihti nutma, kui ta su juurde tuleb, aga sul on selleks ka põhjust, sest kunagi ei tea, kas sealt tuleb nüüd musi või pai või hoopis midagi valusamat. Me küll püüame sind kaitsta ja teda õpetada sinuga õrnemalt ringi käima, aga see on selline kaks sammu edasi, üks tagasi teema, mis võtab veel aega. See aga ei ole mingi vabandus ja me teame seda. Loodetavasti saavad teist siiski kokkuhoidvad õde-vend. Juba praegu on näha, et sa oled Triibule tähtis. Ta tahab alati teada, kus sa oled ja käib sinuga õrnal häälel rääkimas, sulle mänguasju ja täna näiteks minipannkooke toomas ja matsuvaid musisid saad sa ka. Samas aga meeldib talle teha sinule tunnelit, seistes su kohal ja vähemalt ühel korral sai tunnelist ka raskustekk.

Igatahes, mu kallis unimüts, me armastame sind väga-väga-väga-väga!

Kahtlased pirnid

Meil on Triibuga tõeline keelekümblus seekord Eestis. Pole ta siin ju terve aasta käinud ja lisaks olen ma praktiliselt ainus inimene maailmas, kes eesti keelt räägib. Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see oligi siiani tema jaoks mingi minu väljamõeldud privaatkeel? Nüüd aga hakkabki vaiskelt juhtuma see, mida ma lootsin ehk ta hakkab aina rohkem ka ise eesti keeles rääkima ning omandab uusi sõnu ja väljendeid nagu kuiv käsn. Selleks kulus kaks nädalat, aga kindasti on veel palju arenemisruumi.

Praegu tulevad armsa hääldusega küsimused nagu kušš ša oljed ja mis see on. Eile leidis ta mu juba üles ja siis alles küsis, kus ma olen. Üldiselt aga kasutab ta neid õigesti. Lisaks sellele pöördus ta esimest korda minu poole mu nimega. See oli natuke veider. Nagu ka see, et mina olen 30+ vanuses mamma ja mu ema kutsub ta emmeks hetkel.

Mõnikord aga võib mõte tõlkes kaduma minna ja sõnades välja tulla hoopis midagi muud ja halva õnne korral potetsiaalselt pahandusi kaasa toovat. Näiteks täna hommikul vedelesime veel kõik voodis, kui ta ühel hetkel Lemmikule tou kirja pani. Mingit arusaadavat põhjust ei olnudki. Ehk me ei pööranud talle täit tähelepanu mõneks hetkeks? Igatahes pärast oma tegu deklameeris ta: "Issi tegi haiget". Loodetavasti ei hakka ta selliseid lauseid lasteaias palju kasutama rootsi keeles, sest tegelikult tegi ikka tema ise issile haiget ja ma küll veel sotsiaaltöötajatega tuttavaks saada ei taha, kuigi tean, et nad teevad väga tänuväärset tööd. No aga seleta siis, et tegelikult oli olukord vastupidine.

Sellegipoolest ja kuigi see ei olnud mingi ette püstitatud eesmärk, on mul hea meel, et me just nüüd, kui ta on kahene ja ta keel kiirelt areneb, pikemalt Eestis oleme ja, et ta saab siin teiste omavanustega palju koos aega veeta. Eriti hästi klapivad nad meie rõõmuks mu hea sõbranna paar kuud noorema tütrega. Eelmisel aastal olid nad veel veidi liiga väikesed selleks. Nüüd aga on hoopis teine teema. Ootan huviga, mis seis pärast paari kuud Eestis olema saab.

juuli 21, 2021

Armsatest asjadest ka

Te ei tea, kui armsad on meie hommikud. Pea alati ärkab Triibu esimesena ning hakkab kohe Kriuksut taga otsima, et siis teha omapoolsed kalli-musi-paid. Ühtlasi tundub, et ma vastan tihti Kriuksule jaatavalt, sest kui ta nüüd häält teeb, ütleb ka Triibu talle vastuseks "Jaa" või näiteks "kullake". Mu emasüda heldib iga kord, kui nad nii nunnult koos jutustavad. Emalõvi minus aga satub segadusse, kui mu südame üks pool teisele liiga proovib teha. Mõlemat juhtub iga päev korduvalt.

Muus osas, ma ei mäleta, kas olen siin jaganud, et meil oli periood, mis nüüd vist on läbi, kus Triibu kukkumise järel iseendale ütles "gick det bra?" (kas kõik läks hästi?). Nüüd aga on hakanud ta isalt küsima Går det bra?" (Kas läheb hästi?). Taas nii armas ja nüüd tundub, et ta ehk saab pihta ka, mida see väljend tähendab. 

Hästi armas on ka see, et Triibul on seljataga 11 järjestikust kuiva ööd. Ma ei saaks enam uhkem olla ning ühtlasi tänulik, sest ta ronib pea alati keset ööd meile kaissu ja ma väga hindan enda und.

Kriuksu aga pakub meile hulgaliselt oma relvituks tegevaid hambutuid naeratusi. Huvitav, kas ta tulebki sama naerusuine laps nagu tema suur vend?

Meie voodis on kitsas ja ma ärkan kangete kontidega, aga õnnelikuna. Ma võin olla ka vormist väljas ja uute armidega kaunistatud, aga ilma nendeta ei oleks mul kahte vinget last, kes mulle iga päev midagi õpetaksid elu ja enda iseloomude kohta. Ma küll teoorias teadsin seda, et kõik lapsed on erinevad, aga teine laps aitab aru saada, et ka mõned mu peas tekkinud uskumused imikute olemuse kohta kehtisid tegelikult vaid tema venna kohta. Näiteks kiiresti paranemine. Ei, meie neiu küll kahjuks üleöö oma küünekraapsudest ei parane.

Kui Triibu praegu enamasti meile kallisid ja musisid jagada ei taha, siis olen veidi tänulikki, et tal vist on käsil mingi arenguhüpe, kus ta kardab müra (aga mitte mootorrattaid) ja suvalisi võõraid, sest siis tuleb mu väike suur mees taas mulle jooksuga kaissu või sülle. 

Kindlasti on neid armsaid asju veel palju, aga mu väsinud pea ei suuda hetkel rohkem meenutada. Ehk annate andeks...

juuli 20, 2021

Kakajutud

No mis väikelaste ema ma oleksin, kui üldse kakajutte ei räägiks!? See jutt aga pole üldse see, mida te arvate. On lihtsalt üks neist hetkedest, kus elu on nagu filmis.

Ühel ilusal päeval oli meil plaanis sõpradega kohtuda me nunnus väikeses kodurannas. Midagi olulist ma seekord maha ei unustanudki ja nagu hästi kasvatatud tüdrukud, käisin igaks juhuks enne kodus WC-s ka ära. Rootsis nimelt tähendab rand enamasti suvalist veeäärset kohta, kust saab ujuma minna. WC ja veelgi enam riietuskabiin on asjad, millest võid vaid und näha pluss kahe lapsega üksi olles on nagunii WC-s käimine komplitseeritud. 

Asusime siis kodust teele nagu mustlased, kaasas meie tavapärased mähkmekott, pissipott, kandelina, kus Kriuksu sees ja Triibu oma käruga. Siiani olin ma käinud pigem Kriuksu vankri ja Triibu jooksurattaga, aga see variant ei võimalda mul mõlemale lõunaund pakkuda ilma et Lemmik meile teise käruga vastu ei tuleks. Lisaks eelnevale oli meil nüüd kaasas ka suur piknikutekk ja ujumisvarustus pluss mõned õuemänguasjad. Me ikka testime korralikult kärude kandevõimet ning mahutavust.

Alguses läks kõik ilusasti. Keegi ei karjunud ega põgenenud. Poole tee peal aga hakkan ma tundma tuttavat survet. Loodan küll, et ehk on sellega aega kuni koju tagasi jõudmiseni. Vahel ju on nii, et esimesed märgid tulevad tunde varem. Iga sammuga saab aga selgemaks, et täna ei ole see päev. Aju genereerib potentsiaalseid lahendusi. Olen jätkuvalt optimistlik, sest tegu on üsna metsarohke kohaga ja mul on ju tänu lastele igasugust varustust kaasas. Sõbranna on ju ka teel ja küll kahekesi hakkama saame oma lastekarjaga. Jõuame kohale, vabastan Triibu tema kammitsatest, pakin veidi asju lahti ja siis näen sõbranna sõnumit, et nad nüüd alles hakkavad kodust tulema. Mõtlen: kurat! Ma ei jõua neid ära oodata. 

Keelitan Triibut kuidas aga oskan tagasi kärusse istuma. Proovin ka jõuga, aga ta ju tahab nüüd juba vette mängima minna. Arusaadav ka. Skanneerin silmadega ka lähiümbrust, et leida veidigi teiste rannas olijate pilgu eest varjatumat kohta. Räägin Triibule, et emmel on väga vaja pissile minna, sest kaka on ka rahvusvaheliselt arusaadav sõna. Tema aga pakub mulle lahkelt oma väikest reisipotti. Tänan ja keeldun siiski.

Sõnumineerin kuidagimoodi seal vahel veel sõbrannaga meie asukoha osas. On üsna raske kirjeldada, millise järvesopi ääres me täpselt oleme, nii et lükkan Share my location'i tööle. Ühel hetkel nõustub Triibu siiski kärusse istumisega ja kimame metsa poole, jättes pooled me asjad valveta maha. Pole midagi teha.

Lapsed teevad õnneks koostööd ja ootavad kannatlikult, üks kärus ja teine mu külge kinnitatuna võsas kaasas. Saan kergendusega oma asjad korda aetud ja napilt tagasi teerajale, kui meist möödub keegi jooksja. Ta vist ei märganud midagi või vähemalt teeskles viisakalt. Meie liigume tagasi randa ja põrkame seal kohe kokku oma sõpradega, kes olid tulnud terve pere ja ratastega. Oleks ma seda teadnud! Kui nad siis räägivad, et meid oli nii raske leida, sest GPS nätias, et ma muudkui liigun ringi, hakkan ma naerma. Olin selle täitsa ära unustanud. Hea, et nad veel kiiremad ei olnud. Oleksime põõsa all kohtunud. Edasi on tore, aga minul ja metsal on oma saladus, mida nüüd teate teie ka.

Logistika MA

Kas mõni ülikool on juba hakanud võrdustama mitme väikelapse vanemaks olemist logistika magistrikraadiga? Kui mitte, siis oleks aeg! Näiteks tänaseks meil olid lihtsad plaanid - minna kodu lähedale hobuseid vaatama koos sõpradega. Lisaks tahtsin ühes samuti lähedal asuvas poes ringi vaadata, aga see oli ka varasematel päevadel üle jõu käivaks osutunud. No ei lähe lastega üksi sinna, kui just ei taha pidevalt nende järelt koristada ja lõhutud asju kinni maksta, rääkimata asjadega tutvumisele keskendumisest. Niisiis mõtlesin mitmeid kordi ringi enne, kui otsustasin, kuidas mida teha ja lisaks lootsin heale õnnele.

Kodust üsna lühikese jalutuskäigu kaugusele minemiseks otsustasin võtta auto ja sõita ringiga. Samas mitte sõita päris sihtkohani, kuna tundus targem parkida Selveri juurde, et saaksime möödaminnes ka lõunat süüa - eile nälgisingi, sest ei tekkinud võimalust. Muidugi oleksin võinud ju ka hobuste juurest autoga edasi Selverisse minna, aga siis oleksin pidanud veel korra lapsi ja asju autosse ning välja pakkima ja raudselt oleks see kellegi une ära rikkunud. 

Oleksin võinud ka sõbranna juurde parkida, aga ei olnud veendunud, et Triibu on nõus terve tee sealt hobusteni ja veel vähem tagasi kõndima. Etteruttavalt võin öelda, et ega ta polnud ka praegu nõus.

Optimistlik osa mu plaanist hõlmas pärast lõunasööki käruvahetust ja kahte magavat last, et ma saaksin sinna poodi ka ikka minna. Taaskord oli Selver logistiliselt kõigi sihtpunktide keskel ja uneaeg ohus, nii et mina olengi see, kelle päras Selver nüüd parkimiskella nõuab, aga no mis sa ära teed? Ma pean ka ellu jääma ning närve on edaspidigi vaja. Samas eks ma viisin ka seal olevatele asutustele raha.

Juba hommikul püüdis Triibu Kriuksule haiget teha ja viimane elas seda pikalt välja. Esimene autoots aga läks õnneks sujuvalt. Ka see on oluline, mis järjekorras mida ja keda autost välja võtta, aga seekord tegin õiged valikud. Kõigepealt vanker, hiiglaslik mähkekott, pissipott ja muud asjad, siis liikumatu Kriuksu, kes läks vankrisse ja viimasena Triibu, kes liigub valguskiirusel. 

Mingil hetkel hakkas Triibu sülle nõudma ning tema tähelepanu hajutamine sipelgate ja muu sellisega töötab vaid lühikest aega, nii et mingil hetkel rippus ta mu jalgade küljes ja vahepeal sai ta ikka sülle ka. Hobuste juures oli tore, aga tagasiteel rippus suure osa ajast mu jalgade küljes üks röökiv kaheaastane. Ma ei tahtnud alla ka anda ja nagunii lõputult teda kanda ei jaksa, sest ta ei aita üldse ise kaasa hetkel. Asja ei teinud paremaks ootamatult tulnud vihm, aga lõpuks ma siiski jõudsin tagasi Selverini, lükates vankrit ja tassides Triibut. Samas, oleks võinud olla veel hullem, kui Kriuksu poleks rahulikult seda kõike maha maganud.

Söömise osa läks täitsa edukalt. Lapsed mängisid koos ilma suuremate tülideta ja oma pannkoogist pidin täpselt poole loovutama ning meil mõlemal jäi tegelikult veel kõht tühjaks. Seega käisime veel toidupoest ka läbi ja siis ärkas juba Kriuksu ka näljaselt ja pahaselt. Õnneks Triibu oli nõus Kriuksu söötmise ajal paigal istuma ja oma mõnglikotti tühjendama, sest mul oli tulnud pähe tark mõte need poeletilt viimasel hetkel kaasa haarata.

Järgmine akrobaatikaharjutus oli käruvahetus. Kõigepealt Triibu oma kärusse ja kõvasti kinni lootuses, et tal pole järsku pissile vaja. Siis asjad vankrist kärusse. Vanker juppideks ja koos Kriuksuga pagassi, kuni sain kandelina enda külge ilusasti. Sorri, Kriuksu! Ja lõpuks siis Kriuksu minu külge. Miks ma kohe kodust Triibu käru ja kandelinaga ei tulnud? Ma tegelikult kaalusin ka seda, aga teades, et Kriuksu ei oleks seal lõputult rahulik ja siis ei oleks mul teist varianti, ei tundunud eriti ahvatlev. Lisaks oli reaalne oht, et ma peaksin ka veel mingeid asju kuidagimoodi kandma. Ka mõni hetk kätevabadust on hinnaline ja lapsed mul hindavad vaheldust. Meil oli siin üks teine päev, mil Kriuksu oli linas, kohe poes saiakest tahtev Triibu kõõlus kärus, kuni sellega kummuli käis ja mina siis küürisin Prisma põrandal reisipotist kukkumise käigus lekkinud pissi, Kriuksu kuskil minu küljes rippumas. Igati armas noh!

Kriuksu jäi kaisus õnneks üsna kohe uuesti magama - hea päev. Triibu jälgis võlutuna liiklust ja mul tekkis juba hirm, et ta ei uinugi, sest olime kohale jõudmas järgmisesse sihtkohta ja ta oli ikka ärkvel. Aga siis... täpselt õige hoone ees kustus ta ära. Puhas õnn! Ärge arvake, et mu lapsed meeldivad mulle ainult magades, aga nende lõunauni on ka minu puhkehetk ja mulle täpselt sama oluline kui neile. Ehk olulisemgi.

Poest tagasiteel plaanisin magama Triibu enne sõbranna juurde viia, et ta saaks oma une lõpuni magada, aga ta otsustas ruttu ärgata ja õnneks üsna ideaalses kohas, et ma ei pidanud suurt ringi tegema autosse naasemiseks. Kriuksu aga magas minu üllatuseks üldse kohavahetuse maha. 

Sõbranna juures ootas meid ees keset sõiduteed tema kahene - paljajalu. Ma siis kamandasin mõlemad kahesed kõnniteele ise neid iga sekund silmadega otsides, kuni Kriuksut hällist vabastasin ja vajalikke kompse kokku krabasin. Ideaalis vabastaksin ma Triibu taas viimasena, aga seda on ühe käega suht võimatu teha, kui teises on juba beebi. Eks ma pean veel katsetama. Hiljem selgus, et sõbranna ei teadnudki, et tema kavalpea meile üksi vastu tulnud oli ja see oli tema jaoks päris suur šokk. Ma ise ka ei tea, mida ma teeksin, kui Triibu minu teadmata kodu asemel kuskil sõiduteel oleks. Ka vaiksel tänaval.

Pärast tuli mul veel meelitada Triibu tagasi autosse ja õnneks sõbranna aitas. Ma ei tea, kaua muidu oleks läinud. 

Siia päeva mahtus veel täielik draama toidupoes, nii et polnud üldse raske oma lapse asukohta tuvastada. Õnneks siis oli juba Lemmik ka meiega.

Ootan huvi ja hirmuga homset. Ja ülehomset. Ja järgmisi päevi.

juuni 29, 2021

Bürokraatia Rootsi moodi

Kujuta ette, et sulle sünnib beebi. Sel beebil on erinevast rahvusest isa ja ema ning seega oodata kahe riigi kodakondsust. Et saada elukohajärgne ja isast tulenev kodakondsus, tuleb kõigepealt ära oodata, et erinevad ametid saaksid teada, et beebi on sündinud ja sellest sulle ka märku annaksid. Muuhulgas saad kirja, et sel lapsel automaatselt kodakondsust ei ole, sest tema vanemad pole abielus, aga kui üks vanematest on põhjamaalane, siis võid antud kirja ignoreerida. Ühel hetkel saabub ka ankeet, mille alusel beebi nime registreerida. Kui see on täidetud, siis võid proovida isadust vormistada. Samas ka lapse nime panek jääb pooleli, kuni isa pole kindel, sest isa nime muidu panna ei saa. Isaduse registreerimine aga võtab hetkel 4-5 nädalat aega ja kohe ametliku info osana on kirjas, et varem pole mõtet vastust oodata ja kui selle aja möödudes ka pole asjad korras, siis võta ise ühendust. Kuni pole isa, pole kodakondsust. Kuni pole kodakondsust, pole passi. Kuni pole mõlema vanema andmeid, ei saa registreerida ka Eesti kodakondsust. Kui on Eesti kodakondsus registeeritud, läheb välisriigist asju ajades veel keskmiselt kuus nädalat, et saada pass. Ja meie siin lolli peaga mõtlesime, et kahekuuse beebiga pole mingi probleem teise riiki reisida. Aega ju maa ja ilm, et paberid korda ajada ning me alustasime vastutustundlikult esimesel võimalusel.

Olles siiski kõiki ametnikke pushinud, saime me isaduseasjad siiski kiiremini liikuma. Siis aga tekkis järgmine takistus - passitaotluse järjekord on keskmiselt kaks kuud. Meie aga olime just laevapiletid ära ostnud. Ainus võimalus kiiremini saada on meeleheitlikult broneeringulehte refreshida lootuses, et keegi oma aja ära tühistab. Pärast paarisada korda õnnestubki saada üsna mõistlik aeg, aga venitada ikka ei saa ja alati on võimalus, et juulikuus läheb kõik see mees puhkusele süümepiinadeta, sest see on Rootsi ja puhkus on püha.

Lõpuks jõuab kätte kauaoodatud passitaotluse päev ja teil on lausa neli päeva bufferaega, et see kätte saada. Siis aga selgub, et maksuamet tegi mingi vea ja kuigi on täidetud tingimused A ja B, paistab politsei arvutist kummaline pilt, et sel lapsel on vaid Eesti kodakondsus. Reaalsuses mitte sedagi, sest Eesti pabereid ju veel ka ei ole. Tädid on kaastundlikud, aga teha pole midagi. Õigemini nad küll püüavad maksuametiga ühendust võtta, aga soovitavad ka meil endal proovida, sest kes teab, kes kiiremini löögile saab. Sa helistad kohe seal samas maksuameti klienditeenindusse, valid kõik õiged eelvalikud ja kuuled siis, et isegi telefonijärjekorrakohti ei ole ning rõõmsat häält ütlemas head aega enne, kui kõne, mis ei jõudnudki päris inimeseni, katkestatakse. Õnneks on politseil rohkem õnne. Maksuamet edastab omapoolsed vabandused vea eest, mida oli meil pea võimatu kontrollida, sest isegi oma lapse andmeid ei näe me otse veebist, vaid peame paberil koju tellima ja iga kord, kui seda tegime ning ikka vaid Eesti kodakondsust sealt välja lugesime, mõtlesime vaid, et ju lihtsalt veskid jahvatavad aeglaselt. Maksuamet parandab viimasel hetkel oma vea ja politsei tuleb vastu, andes meile mingi paberilipiku, mille alusel peaksime me saama tagasi tulla hullumeelse järjekorra väliselt, aga mitte enam samal päeval. Arvutid vajavad ka väidetavalt aega infovahetuseks.

Jätkub...

Ehk näeme 15ndal Eestis. Ehk mitte. Muidu vast polekski hullu, aga sama ajaplaaniga on kokku lepitud kassihoid, lillehoid, ärihoid ja isegi Kõhutantsija vaktsiiniplaanid. Ja muidugi meie kõigi laevapiletid läheksid vastu taevast.

Kirjad Kõhutantsijale 17

Tere, tibu!

Sa chillid praegu mu kõrval oma voodis ja ootad und. Taustal müriseb meie uus konditsioneer, sest meil on olnud väga palav suvi siiamaani. Sa oled nii mõnus beebi, et teised kadestavad meid ja tahaksid ka sinusugulast last, aga me ei anna sind ära.

Sa oled nüüd peaaegu seitsmenädalane ja kasvad mürinal. Hetkel oled sa oma vennale mõõtude poolest pidevalt ära teinud, aga mitte palju. Minule ei tundu sa enam ammu pisike, aga sõltub, kellega võrrelda. 

Päevast päeva kingid sa meile aina rohkem naeratusi ning oled nüüd nõus ka veidi kauem omaette maailma avastama ja selle eest oleme me väga tänulikud, sest sinu vend nõuab ka omajagu tähelepanu ja ma ikka veel õpin seda teie vahel jagama. Sa kannatad ära ka mõningase venna kiusu, aga kui sa oled õnnetu, siis su suu läheb nii nunnult torru ja siis sa hoiatad meid ka häälega ühe kõvema vääksuga, et sa ei ole enam asjadega rahul. Samas nutnud oled sa üsna vähe ja siis ka asja pärast. Vaid üksikud korrad oleme pidanud veidi rohkem vaeva nägema, et su tuju taas heaks läheks. Muus osas aga naudime kuuma suve, käime sinuga võimalusel jalutamas ja proovime sulle selga ka mõningaid tüdrukulikke riideid, mida ma nii naudin. Sina aga eelistaksid vist paljas olla. Igatahes, riietumine su lemmiktegevuste hulka ei kuulu. Selleks on jätkuvalt söömine. Ning kaisus olemine.

Nüüd peaksid sa alustama juba oma teist arenguhüpet mustrite maailma, aga ma ei ole üldse märganud, et sa esimese hüppegagi vaeva näeksid. Ehk tulevad need sul lihtsalt võrdlemisi kergelt? Kui sul on hea, on ka mul hea ja kui sa nutad, siis ka mina tahaksin vahel nutta. Samas oskan ma nüüd vist veidi rahulikumaks jääda kui su vennaga omal ajal.

Viimasel nädalal oled sa saanud lähemalt tutvuda mõningate meie sõprade ja sugulastega ning lõpuks on nemad saanud sind veidi kaisutada. Samas me oleme jätkuvalt ettevaatlikud ja mind iga kord üllatab, kui keegi võõras või võõramapoolne sind ootamatult katsub. Ma tunnen end jätuvalt süüdi, et sa juba korra haigeks jäid ning siiani osaliselt nohu käes vaevled. Ikka enamikul öödest peame me sinuga koos üles tõusma ja sind tatist vabastama. Mitte, et sa kurdaks. Lihtsault mul on paha kuulata, kui raske sul on vahepeal hingata. Hetkel aga tundub, et uni sai sinust lõpuks võitu. Loodevasti näed sa ilusaid unenägusid, mu armas.


Kalli-kalli!

Sinu emme

juuni 27, 2021

Potitrennist ja muidu suurest vennast

Ma vist hakkan vanaks jääma, sest aeg tõesti lendab viimasel ajal. Mäletan, kuidas kirjutasin siia mõned kuud tagasi uhke vanemana, et Triibu käis terve päeva ilusasti potil ilma, et me oleks midagi erilist selleks teinud. See oli aprilli alguses. Nüüd on juba juuni lõpp ja enam ei peaks ma vist rääkima, et me teeme potitrenni, vaid meil ongi potil käiv laps. Tagasilööke pole siiani olnudki ega tulnud ka väikese õe sünniga. Vastupidi! Vahetult enne seda hakkasime ka õues ilma mähkmeta käima ja seal on meil kaasas hoopis tema nunnu spetsiaalne reisipott. Paljud pole sellist enne näinudki ja on vaimustunud. Eriti, kuna Triibu seda nii tublisti kasutab. Nende mõne kuu peale juhtunud õnnestused võib vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kahest käest jääb kindlasti sõrmi üle.

Eelmisel nädalal otsustasin proovida ka lõunaune magamist ilma mähkmeta ja Triibu magaski kolm tundi jutti ja oli lõpuni kuiv. Järgmisest päevast oli ta taas lasteaias ja ka seal prooviti ilma - edukalt. Seega nüüd julgeme temaga päeval täitsa ilma olla. Nüüd juba ka autos. Eriti, kuna ta on mitmel korral nüüd meile tõestanud, et suudab ka veidi oodata, kuni pissile saab. 

Nüüd viimased kolm ööpäeva oleme proovinud ka öösel ilma mähkmeta hakkama saada ehk siis ta pole üldse mähkmeid kandnud. Samas ma ei oodanud üldse, et ta peaks suutma öösiti potil käia, sest tean, et see võib võtta veel aastaid. Natuke on ka kahju, et ta oma nunnudest mähkmetest nüüd välja kasvab, aga õnneks on meil ka väikeõde, kel neid palju kulub.

Igatahes, esimesel ööl sai Lemmik siiski kaks korda voodipesu vahetada. See oli minu meelest juba isegi hea tulemus, sest ta pole mitte kunagi kuiva mähkmega ärganud või üldse mähkmevahetuse ajal kuiv olnud - ei päeval ega öösel. Nüüd aga juba teisel ööl ei pissinudki ta üldse. Kolmandal ööl juhtus üks õnnetus ja täna päevase une ajal meie üllatuseks ka. Proovime siiski veel, aga kui ära väsime, siis lubame endal mähkmete juurde naaseda. Suures plaanis on aru saada, et Triibu eristab selgelt mähkmega ja mähkmeta olekut. Mähkmega võib ja pissibki ta palju. Mähkmeta mitte. Isegi lasteaiaõpetajad olid üllatunud, kui tublisti ta potil käima hakanud on.

Triibu on muidu ka tore ja tubli. Ta räägib nüüd nii palju ja on hakanud meile tõlkima üksteist. Olen märganud ka esimesi jälgi grammatikatajust, kus ta väänab sõnu reeglipäraselt, aga vales kohas - ebareeglipäraste sõnadega. See on nii lahe.

Üsna selgelt on näha ka, et päevad, mil saan vähemalt osa aega sajaprotsendiliselt talle pühenduda, on mõnusamad. Ta naudib seda ja on siis väga mõnus kaaslane, kes teeb palju vähem pahandust ja eriti haiget. Tundub ka, et selgitamisest on aina rohkem kasu. Kui ta midagi ei saa või ei tohi, siis ta aktsepteerib seda paremini korraliku põhjenduse puhul. Lisaks tundub, et tal on mingi arenguhüpe pooleli, sest ta kardab taas müra ja võib suvaliste võõraste eest peitu pugeda. Nägime ka esimest korda end jonniga maha pikali viskamist ning täielikku draamat, sest tal oli taskurätti vaja. Ja veidi minu rõõmuks on ta taas kergelt emmekas. Nii tore, et ta tahab minuga aega veeta, tuleb kallistama; tahab veenduda, et ma tulen kaasa ja näitab mulle seda, mis talle parasjagu pinget pakub. Minu pisike on juba nii suur!

juuni 16, 2021

Tutetite taa eiiii

Vahepeal on taas aeg lennanud. Kõhutantsija, keda ma viimasel nädalal kodus ka Kriuksuks olen kutsunud, sest ta teeb tihti kriuksuvaid hääli, sai juba ühekuuseks ja on siiani üks väga mõnus beebi. See ei tähenda, et mul igav oleks, sest tihti pean ma olema temale voodiks ja süüa tahab ta ka alati, kui mind näeb, mis tähendab, et ma pean pidevalt planeerima, kuidas iga minutit kõige paremini ära kasutada. Mida ma saan teha ühes kohas paigal vedeledes. Mida teda samal ajal imetades. Ja mis on kõige kiireloomulisem siis, kui mul juhtuvad mõlemad käed vabad olema ja keegi ei nõua parasjagu mu tähelepanu. Neid hetki on väga vähe.

Eelmisel nädalal oli Triibu tagasi lasteaias ja see oli ka ainus nädal, mil ta seal taas täiskohaga käia sai. Seega oli mul kodus üsna lebosid päevi kui ka madratsiks olemise päevi, aga nende kombona ja osaliselt ka sellest nädalast aega varastades suutsin heegeldada Kriuksule mütsi.

Seda nädalat kartsin ma juba ette, sest Triibule oli ette nähtud vaid 15 tundi lasteaias ja seda ka lasteaia ette kirjutatud aegadel. See tähendas, et kuna Lemmik on tagasi tööl, siis pidanuks mina üksinda kogu ülejäänud aja meie kahe pisikese inimese eest hoolt kandma. Nad on mõlemad väga ägedad, aga kui neil juhtub samal ajal paha tuju olema või midagi väga vaja minema, siis ma ei teadnud veel, kuidas seda lahendada. Lisaks oskab Triibu end väga kiiresti ohtlikesse olukordadesse panna.

Igatahes, Murphy otsustas mu 15-tunni probleemi omamoodi ära lahendada. Me kõik kolm jäime haigeks! Seega on Triibu lasteaias hoopiski null tundi ja mind edutati kohe järgmisele vanemdamise tasemele. Mina aga tunnen end juba läbikukkunud vanemana, sest olenemata meie püüdlustest pisikest kaitsta näidalaid lasteaia ja rahvarohkete kohtade vältimisega ning olles keelanud pea kõigil Kriuksu katsumise ära, jäi ta ikka haigeks ning nüüd maadleb kinnise ninaga. Samas õppis ta samal hommikul ära päriselt naeratamise ja ka pisarate valamise. Milline kombo! Triibul on veel hullem, sest ta ka kõhib ja nüüd on hääl ära. Mina olen samuti nohune ja olin esimesena, nii et ega me ei teagi, kes keda nakatas ja kas meil on sama viirus.

Igatahes, esmaspäev tõotas huvitav tulla. Päev algas juba enne kella kuut hommikul ja enne üheksat olime me lastega õues. Otsustasin tulla vastu Triibu soovile mootorrattaga sõitma minna. Nii kutsub ta oma sajakilost massiivset jooksuratast. Sidusin Kõhutantsija linaga enda külge, haarasin viimasel minutil kaasa pudeli vett ja läksimegi. Eks see oli paras risk, sest Kriuksule siiani eriti linas ei meeldi ja Triibu ei püsi pudeliski paigal.

Lootsin, et Triibu on nõus püsima kodu lähedal, aga tal oli mõttes korralik seiklus. Tasapisi sõitis ta muudkui edasi ega hüljanudki ratast. Vastupidi! Ma ei suutnud teda puhkama keelitada ka siis, kui Kriuksu mu küljes röökis. 

Ühel hetkel ütles Triibu Ruttu potti! Ja alles siis meenus mulle, et meil polegi tema potti kaasas. Jooksime siis esimese puu juurde ja proovisime püsti pissimist, aga kumbki meist pole selles eriline äss ja sellest ei tulnud tilkagi välja. Õnneks, sest ma hästi ei usu, et me ise kuivaks jääksime ja vahetusriideid mul ju ka kaasas polnud. Teoorias oleks ju võinud olla ports asju veel seljakotiga kaasas, aga tundsin end isegi nagu stressis koormaeesel ja ilm oli ka üsna soe, nii et olin niisamagi higine.

Triibu aga otsustas edasi liikuda - ronge vaatama. Ta oli tegelikult ka sel päeval üsna eeskujulik kaheaastane. Ei teinud erilist draamat, kuulas sõna sõidutee ääres, mida ma enim kardan jne. Tema üks uuemaid fraase on tutetite taa ei (korrektses rootsi keeles du kan inte ta mig ehk sa ei saa mind kätte) ja minu puhul oleks tal selles tõenäoliselt õigus. 

Igatahes, üsna varsti olime me juba rongijaama sillal ja siis kaubanduskeskuse ees uhkel kivisel väljakul. Muidugi otsustas ta nüüd uuesti Ruttu potti nõuda ja seal tõesti ei olnud looduslikku pinda mujal kui lillepottides. Pidin siis riskima ja kaubanduskeskusesse sisse minema. Muudkui tuletasin talle meelde, et me peame ruttu vetsu minema, sest seal oli nii palju asju, mis ta tähelepanu eest võitlesid ja WC-ni oli päris tükk maad minna. Aga me jõudsime. Minu õnneks, sest kell oli nii vähe, et enamik poode polnud veel avatudki ja kuivi riideid poleks olnud kusagilt osta.

Kahjuks/õnneks oli Kriuksu end magama nutnud ja edasi ideaalne beebi, kes elas üle kõik kaheaasase kapriisid ja kogenematu kahe lapse ema koperdamise. 

Tõstsin Triibu invavetsus suurele potile, aga tal vist ei olnud mugav ja ta ei teinud sinna midagi, kuigi ma väga palusin, et ta istuks veel. Aga ei! Kohe, kui püksid üles said, pani ta ajama, jättes minu ja Kriuksu tema ratast, kiivrit ja kõike muud kokku korjama. Ja ta jookseb kiiresti. Ikka nii, et on hetkega juba kaks korda ümber nurga pööranud ja mul ei jää üle muud, kui loota, et me samale poole iga kord pöörame. Samas tõestas ta, et ta on super orienteeruja, kui on juba korra kusagil käinud. 

Teda tõmbavad praegu eskalaatorid. Mulle aga meeldiks, kui kõik ta kümme sõrme ja varvast alles jääks. Seega üksi ta eskalaatoritega sõita ei tohi ja peab alati käest kinni hoidma. Lisaks ei ole vaja, et peaksin teda veel mitmel korrusel taga otsima. Kui ma talle järele jõudsin, oligi ta eskalaatorid leidnud. Eks me siis sõitsime muudkui alla ja üles, vahepeal selgitades turvadele, miks eskalaatori kõrval on hunnik asju. Vahepeal jooksime taas vetsu, et seal mitte midagi teha. Kätepesuks ta muidugi ka aega ei võtnud. Seejärel sain teda taas taga ajada ning uuesti eskalaatoritel sõita.

Kolmandal vetsukülastusel ta õnneks tegi sinna ka midagi ja kergelt sain ta käsi ka veega märjaks teha, aga isegi invavetsus ei ole seal lahendusi, et lapse käed päriselt voolava vee alla ulatuks. Seejärel Kriuksu vist ärkas ja mulle meenus, et mul on taskus maagiline telefon ja kui sel on vähegi akut, siis äkki lubades tal vaadata videoid endast on ta nii kaua paigal, et ma saaksin Kõhutantsijale süüa anda. Ja see töötas! Me kõik istusimegi rahulikult pingil. Pärast vist tegime veel mõned eskalaatoriringid - mul on juba peas sassis, mitu neid tuli - ja suundusime kaubanduskeskusest välja.

Ta oli õnneks nõus taas rattaga sõitma ja tegi kaldteede peal trikke. Ausalt, temast tuleb vist kaskadöör. Samas hakkas ta nüüd ka väsima ja sülle küsima ega tahtnud hästi aru saada, miks emme ütleb, et tal pole võimalik, aga see sama emme tassis nüüd beebit, veepudelit, kiivrit ja ratast ja tundis, kuidas ta käelihased muudkui pikemaks venivad. Õnneks kaheaastane küll kurtis, aga liikus edasi soovitatavas suunas.

Kompromissina sai Triibu esimesel pargipingil mu sülle ja siis oli neid seal kaks. Nii täitsa töötas. Õnneks sattus me teele siis ka murutraktor, mis oli hirmus põnev. Hirmus ja põnev. Jälle aitas edasi liikuda. Seejärel olime juba kodu lähedal ja astusime sisse juba tuttavasse restorani, et osta lõunaks süüa ja talle pisteti seal kohe pihku väike muffin. Istus ta siis seal kõrge baaripuki peal, nosis seda, jõi vett ja jõudis järeldusele, et tema klaasis ja minu pudelis on samasugune (asi). See tundus nagu mingi arenguhüpe taas, et ta oskas sellisele järeldusele tulla. Lemmik tuli sinna õnneks Triibu käruga meile vastu, sest ma ikka veel ei ole välja mõelnud, kuidas neid kahte kõige paremini üksi lõunaunne saada. Nii hea, et Lemmik saab kodus töötada.

Lõunasöök oli ka huvitav. Kuna Kriuksu ärkas taas ja tahtis ka oma lõunasööki, siis pidin õppima riisi pulkadega sööma. Vasaku käega! Kusjuures päris nälga ei jäänudki.

Närvilisele hommikule tasakaaluks oli ülejäänud päev päris mõnus, aga ma ise olin siiski surmväsinud, sest lapsed küll magasid mälemad mitu tundi, aga minul tuli sorterida ära kilode viisi beebiriideid taas ja samal ajal võõrustada külalist, rääkdies ainult rootsi keeles. Jah, ka ingliskeel oleks sobinud, aga mul on hea vahel harjutada ka.

Täna tegime juba kordustripi samal marsruudil, aga seekord oli Kriuksu vanris, mis töötas paremini, sest haigena paistab, et ta ainult magab ja ratas ning isegi suur kopp ja pott mahtusid kõik vankri alla. Ainult kaubanduskeskuse ees oli mul hirm, sest eskalaatorid ja vanker ei käi hästi kokku. Triibu aga oli väga motiveeritud ja mul ei õnnestunud teda keelitada mitte sisse minema ning seekord uudistas ka poode veidi. Tegime ühe eskalaatoritiiru ja siis pidin ta kommidelubadusega ära ostma, sest ma ei julgenud Kriuksu kauemaks eskalaatori kõrvale parkida ja ei olnud aega ega tulnud ka pähe hakata magavat last järsku linasse siduma suure venna lõbustamiseks. Ehk kunagi hiljem.

Edasi maadlesin väsinud ja haigusevaevatud Triibuga, kellele ühest kommist ei piisanud, kuigi juba enne sai läbi räägitud, millal ta juurde saab. Seega oli ta üsna jonnine ja ratast ta ka enam ei tahtnud, aga siis jõudsime me rongijaama kohvikuni. Tundus, et ta mäletas seda ka, sest ta istus samasse lauda. Üks kallis croissant ja kõrrejook päästsid mu hommiku ja edasi läks sujuvalt. Magasime kõik kodus lõunaund ja siis nõudis Triibu taas õue, aga me ei jõudnud kokkuleppele, mida teha kingade, kiivri ja rattaga ning siis hakkas Kriuksu ka lohutamatult nutma ning ma olin ikka nii väsinud, et sõna otseses mõttes urisesin veidi. Lemmik õnneks tuli appi lapsi valmis seadma, sest ta sai ka aru, et mu karikas on täis. Õues läks meil kolmekesi küll taas üsna ilusasti ja korraks võis teistele jääda mulje, et meil on eriti hästi kasvatatud kahene, kes ei jookse teiste järel valest kohast üle tee, vaid on nõus sebrani minema. Siis aga kamandas ta õues kohatud juba varasemast tuttavat neiut ka kingi jalast võtma enne liumäele minemist ja varsti tuli juba issi, kes vist kartis, et muidu üks meist plahvatab.

juuni 06, 2021

Uus algus

Kõigepealt ma tahan öelda, et see ei ole see postitus, kus ma kekutan, et vaadake, kuidas ma vaid kahe päevaga pärast sünnitust supervormi sain. Tundub, et igas emmedegrupis on vähemalt üks selline supergeenidega naine, kes ei suuda pidurdada ennast enne, kui on näidanud kõigile oma taas lamedat kõhtu pärast esimest nädalat ja mitmendat last. Ma siis alati mõtlen, et kas nad ei mõtle, et teised värsked emmed on seleks kõige valem sihtgrupp? Üsna kindlasti on nende hulgas palju rohkem selliseid naisi, kel taastumine võtab kuid või isegi aastaid ja paljud on ju sünnituse järgselt ka eriti emotsionaalsed ja ehk ka oma keha osas ebakindlad. Ei ole vaja õli tulle valada! Sellised rõõmsad kekutamised võiks jätta lähemate sõbrannade ringi.

Samas olen siin nüüd lugenud taas palju inimeste sünnituskogemuskirjeldusi ja nii palju on neid, kus räägitakse, et see oli väga raske, kohutavalt valus ja karjuti nii, et terve korrus kuulis. Ma saan täiesti aru, et ma ei saa enda kogemust võtta kui normi, aga ma ei tea, millest nad räägivad. Minu jaoks on mõlemad sünnitused olnud täiesti tehtavad. Jah, oli raskemaid hetki, aga ei karjunud ma üldse, vaid nägin kohati vaeva, et end lõdvestuma sundida ja edasi hingamisharjutusi teha, sest nagu meile kursustel õpetati, pinges olles on valusam ja karjudes ollakse kohe kindlasti pinges. Ma ei ole eriline vaimsete õpetuste järgija, aga ehk tõesti teadlik hingamine aitas mul kõgie hullemat vältida. Või ehk on mul lihtsalt sünnituseks hästi sobiv keha. Või ehk vedas? Igal juhul, olen suutnud kohe pärast sünnitusi kõndida ringi, istuda normaalselt ja teha kõike muud vajalikku. Küll veidi aeglasemalt ja ettevaatlikumalt ja olles veidi hell, aga täiesti valuvaigisti vabalt.

Teine teema, mille osas ootasin teatud raskusi, oli imetamine. Nii sel kui eelneval korral, kuigi mu ämmakas ütles mulle, et kui esimene kord sujus, siis suure tõenäosusega sujub ka nüüd. Samas, olin siiski valmis probleemideks. Läks hoopis veel lihtsamalt. Mitte päris valutult, sest esimstel kahel nädalal äkki üks rind oli tundlikum ja mõlemaga kogesin seda, et vaakumisse tõmbamise järel on mõned valulikud sekundid, aga Kõhutantsija sai kohe pihta asjale ja mingeid piimapaise vms ei tekkinud. Vigastusi ka mitte. Ja ma ei tea jätkuvalt, mida mõeldakse selle all, et kas piim on tulnud. Lapsed on ju algusest peale midagi neelanud ja ka üht-teist välja oksendanud. Mahla see just ei meenuta.

Ka Kõhutantsija paranes ilusasti. Kui Triibu nabakönt kukkus ära kuuendal päeval, siis Kõhutantsijal juba viiendal. Mul juba tekkiski hirm, et varsti Triibu läheb ja aitab, aga õnneks ta ei jõudnud selleni. No ja kaalu uleb ka mürinal juurde. Esimesed bodyd jäid juba 2,5 nädalaselt talle väikeseks. Mulle ta pole imepisike tunudnudki, kuigi teised ikka paistavad nii tema kohta arvavat.

Ema arvas, et minust võiks sarisünnitaja saada, aga mulle vist kahest piisab. Samas kuidas ma peaksin teadma, kas meie pere on nüüd valmis? Kindel on vaid see, et Triibu ja Kõhutantsija kohe kindlasti kuuluvad meie peresse.

Kirjad Kõhutantsijale 16

Tere, mu pisike!

Märkamatult oled sa saanud juba 25-päevaseks. Kuidas küll!?

Terve eelmise nädala oli Eesti vanaema meil külas ja seega on nüüd mõlemad vanaemad saanud sind kussutada, su mähkmeid vahetada ja beebilõhna lähedalt nuusutada. Sina aga oled suuresti ikka see sama laps, kes sa olid kümnepäevaselt. Sööd, sulged hetkeks silmad ja siis avad nad taas. Ma olen alati üllatunud, kui sa rohkem kui tunni või kaks päeval järjest magad ning ei imesta enam, kui sa 5-6 tundi jutti ärkvel oled. Meil on juba seljataga üks päev, mil vist ükski su uinak ei ületanud 20 minutit. Ma ei tea, kuidas sa küll jaksad nii. Samas oled sa aga ikka üks mõnus beebi, kes tahab palju lähedust, aga siis oled sa üldiselt ka eluga rahul. Ning öösiti ärkad vaid söömiseks ning ausalt öeldes pole mul aimugi, kaua sa sööd, sest mina uinun taas ammu enne, kui sa lõpetad. Ma küll ei tunne end väga hästi, et sa niimoodi mu külje all veidi ohus oled, aga ma lihtsalt ei püsi ärkvel ja sina õnneks ka ööloom ei paista olevat. Söömise osas oskan vaid kahtlustada, et sa sööd kõhu nüüd kiiremini täis kui alguses ehk oled muutunud efektiivsemaks. Ma täpselt ei tea, sest seekord ma äppe väga ei kasuta. AInult su kasvukõverat jälgin veidi. Kõik muu tundub loomulikult minevat.

Triibu käib ka jätkuvalt sind paitamas ja kallistamas ning otsib sind taga, kui sa tema nähtavusest kaod, aga on sulle nüüd ka meelega mõned toud kirja pannud ja mulle ka. Samas eks seda võis oodata.

Kui on midagi, mis võiks veel paremini olla, siis ma loodan, et sulle hakkab varsti kandelinas olemine meeldima, sest ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma muidu teie mõlemaga üksi hakkama saan, kui te just parasjag ei maga. Homme hakkab su issi taas tööle ja vend läheb lasteaeda. Meil aga tuleb tervisekontrollide nädal sinuga ja järgmistel nädalatel juba pean päris palju tunde teie kahega üksi hakkama saama. Mul on täitsa hirm, sest su vennas võib kibekähku turvalisest aiast välja joosta ja ma jõuan ehk napilt järele talle. Sina aga pole selles süüdi. Eks ma pean välja mõtlema, kuidas teil mõlemal hea oleks.


Armastusega,

Emme

mai 22, 2021

Kirjad Kahele Triibule 65

Hey Triibu!

See on nii klišee, aga sa tundud meile järsku nii suur. Eriti oma tillukese õe kõrval. Su alles nii pisikesed tundunud jalad ja käed on hiiglaslikud ja sa kaalud vist sada kilo. Sa oskad nii paljusid asju juba ise teha. Täna peaaegu jäid isegi üksi oma voodis lõunaunne. Ja kui tubli suur vend sa oled! Su hääletoon on nii õrn, kui sa oma õe nime ütled või väikeõest räägid. Ja üleüldse, sa räägid aina rohkem ning aina pikemate lausetega. Eile näiteks jätkasid sa lorilaulu, mida su isa alustas ja seejärel üllatasid meid isa täisnime ütlemisega. 

Meie jaoks on eriti naljakas ka see, kuidas sa oled minult üle võtnud viisi, kuidas issit kutsuda ja nüüd juba hüüad spontaanselt üle terve korteri My looooooove! Ka su intonatsioon on sealjuures minu oma, andes märku, et me vajame tema kohalolekut kohe praegu, sest viimasel ajal kutsun ma ekstra teda siis, kui üksi hädas olen. Näiteks, kui ma püüan su õde toita ja sina teed samal ajal ulakusi. Neid mahub su päeva ka üsna palju ja kuna me siin alles õpime, kuidas kahe lapse vanemad olla, siis sa suudad korda saata rohkem rumalusi kui tavaliselt ja ka nende tagajärgede likvideerimine - nt laialiloobitud puhta pesu põrandalt kokku korjamine ja uuesti kokkulappimine - võib juhtuda üldse mõnel muul päeval. Ühesõnaga, igav meil teiega pole, aga samas, kuna meil on juba sinuga kogemusi, siis paljud asjad tulevad nüüd loomulikult ja lihtsamini.

Sa oled jätkuvalt issikas. Vahel tuleb sul ka minu suhtes mõni hellusehoog peale, aga samas nt ei taha sa mulle enam alati head ööd musi-kalligi teha. Ma olen küll natuke kurb selle üle, aga sundida sind ka ei taha. See, kas ja kellele sa lähedust pakud, peaks alati sinu valik olema. Samas, kuni Kõhutantsija sünnini võisin vähemalt arvestada sellega, et öösel tahad sa minu kaissu ja ma ei osanud kohe mõelda, et ka see lõpeb ju ära, kui me peame sind ja vastsündinud õde öösiti turvakaalutlustel üksteisest eemal hoidma.

Sul on hetkel natuke igav kodus, mis ehk selgitab ka ulakusi, sest sa pole juba kolm nädalat lasteaeda saanud ja natuke aega tahaksime me veel lasteaia pisikuid beebist eemal hoida. Õnneks on meil hoovis siiski enamasti ka teisi lapsi, kellega mängida ja eriti suuremad tahavad sinu eest hoolt kanda, mis sulle väga sobib. Ka su parim sõber on õnneks kroduvalt sinuga mängimas käinud ja kui tema saabub, siis sa hülgad teised silmapilkselt.

Sa oskad nüüd järsku ise kiige peale ronida ja kui kiik on piisavalt madal, siis isegi iseendale hoogu lükata. Sel nädalal õppisid sa ka turnimisredelit kasutama või õigemini, kuidas esimesele kõrgele pulgale saada. Samuti piisab ühest vertikaalpostist või kahest diivanilauast, et sinust saaks kätejõul kiikuv ahvipärdik. 

Samas oled sa siiski kaheaastane. Sa kuulutad kõik asjad enda omaks ning vaidled vahel vaidlemise pärast või asjade osas, mis sind isegi ei puuduta. Näiteks, et mina ei taha süüa. Ja midugi sulle ei meeldi alati mänguasju jagada. Sa katsetad, millal on jonnist abi ja vahel ka lööd või hammustad. Ja sa võid suvaliselt hetkel keeldudest hoolimata atoteele joosta. Positiivse poole pealt aga oled sa õppinud nalja tegema või asju ette kujutama. Näiteks meeldib sulle väita, et miski või keegi on rolle vahetanud. Roheline on hall ja vastupidi. Emme on Eros ja Eros on emme jne jne. Mul on tunne, et see on uus arengutase sinu jaoks.

Iseloomult aga oled sa ikka meie päikesepoiss. Alati heatujuline ja sotsiaalne ja kui sa ka vahel näid häbelik kellegi seltskonnas, siis niipea, kui nad lahkuvad, teadustad sa, et tahaksid veel nendega mängida.

Armastame sind meeletult ja ma luban, et me püüame sind nüüd beebimullis mitte ära unustada.

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 15

Mu kallis,

See on mu esimene kiri sulle alates sellest, kui sa mu kõhust väljusid. Aeg aga lausa lendab ja täna õhtul saad sa juba kümnepäevaseks. Double digits! Kuidas nii ruttu?

Siiani on elu sinuga olnud üsna mõnus. Sa armastad söömist ja võid seda tundide kaupa teha. Näiteks meie kõigi uneaja arvelt. Samuti meeldib sulle väga kaisus olla ja rohkem kui korra olen ma seetõttu sind toites kas istudes või sina ohtlikult mu küljel uinunud. Kui me peaksime julgema sind pärast uinumist käest panna, siis üldjuhul kulub sul asjale pihta saamiseks 3-5 minutit ja seejärel teed sa meile selgeks, et nii ei ole okei. Su vend oli beebina üsna sarnane. Ainult süles oli hea. Või äärmisel juhul kaisus. Mingisugune käsi sinu peal samal ajal, kui sa pead oma pesas lamama, ei ole piisav.

Samas, me ei saa kurta, sest sa kasvad mürinal ja olid nädalaga ületanud oma sünnikaalu. Sinu medõde igatahes kiitis sind. Samuti võid sa päris pikalt ärkvel olla. Kui, siis suikud mõneks minutiks. Selle eest said sa ka kiita. Meil oli üks päev, kui sa olid 4-5 tundi hommikul üleval. Seejärel magasid lõunaund ja olid veel ca 5 tundi üleval, nagu sa oleksid sündinud kaheaastasena. Sest su venna päevad näevad üsna samamoodi välja.

Sulle ei meeldi veel eriti kandelina ega ka käru. Mõnikord sa lepid nendega. Teinekord tahad pidevalt välja ja sülle. Samas oleme me sinuga juba teisest päevast alates õues käinud ja tegusad olnud. Mida ikka ilusate ilmadega toas konutada eks!? Eriti kuna nii sinu kui minuga on kõik hästi. Pikki matku me veel ei tee, aga näiteks oma aias vaadata su venda mängimas on täitsa mõnus.

Sa oled nüüdseks kohtunud pea kõigi oma lähedaste Rootsi sugulastega - oma vanaema ja vanaisa, tädi ja onu ning onuperega. Samas kuna sa oled sündinud erakordse pandeemia ajal - ma räägin sulle sellest kunagi hiljem - siis ainult su vanaema on saanud sind siiani katsuda. Kõik teised peale meie oma väikese pere peavad ootama, meeldigu see neile või mitte, aga sa ei ole mingi nukk ja ma ei ole nõus võtma asjatuid riske, sest ma ei jõuaks ära kahetseda, kui sa haigestuksid. Sinu vanaemale tegime erandi, kuna me teame, et ta on olnud väga ettevaatlik ja puutub kokku väheste inimestega. Teistes peredes aga on koolis käivad lapsed ja seetõttu peavad nad ootama kooliaasta lõpuni, aga sinna pole enam palju jäänud. Ja sina saad iga päevaga suuremaks ning tugevamaks.

Välimuselt oled sa üsna Triibu moodi. Triibu beebina siis. Ja seega paljude meelest hästi minu moodi. Samas on sul oma isa ja vanaema suu. Minult vist silmad, kõrvad ja lõug. Nii põnev on jälgida, kuidas iga päevaga su silmad justkui rohkem lahti lähevad ja aeg-ajalt näeme me ka pisikesi naeratusi. Ma tean, et sa oled liiga väike, et tahtlikult naeratada, aga ka need reflektoorsed naeratused toovad meile rõõmu.

Sinu vend jumaldab sind, kas tead. Igal hommikul esimese asjana otsib ta sind ja püüab sulle pai ja musi teha või lehvitada. Talle meeldib ka oma pead sinu oma vastu panna. Ja sinu nägemine toob ta näole hiigelsuure naeratuse. Ta on mures, kui ta ei tea, kus sa oled ja rõõmus, kui leiab sind taas. Muidugi ta on ise ka veel üsna väike ja võib seetõttu sulle kogemata vahel haiget teha või lihtsalt sind ehmatada või näiteks sind magusast unest üles ajada. Samas aga püüab ta sulle näiteks lihapalli ja viinamarju pakkuda lahkelt. Me aga oleme siiani väga meeldivalt üllatunud selle üle, kui hästi te läbi saate ja ma loodan, et nii jääbki. Et te olete lähedased ja üksteise jaoks olemas. Alati. Ma oleksin nii tahtnud, et ka mul oleks õde või vend ja mul on hea meel, et te nüüd kahekesi siin maailmas olete.


Armastusega,

Sinu emme

mai 18, 2021

Second kid - no big deal?

Kõhutantsija on nüüd peaaegu kuus päeva vana ja hetkel nad mõlemad Triibuga põõnavad. Kell on 17:28 ja ma olen kindel, et me saame hiljem selle õndsuse eest karistada. Nagunii on Kõhutantsija meelest kõige toredam ärkvel olla just alates õhtusöögist umbes südaööni ehk siis umbes samal ajal, kui Triibu jaoks päev lõpeb, tema jaoks see alles algab. Meil on küll väga mõnus beebi, aga see tähendab, et aega endale hetkel naljalt ei leia. Hea, kui leiab nii paljugi, et nt Triibu poolt eelmisel päeval laiali loobitud puhas pesu kokku korjata. Mul on tunne, et ma pean hetkel päris palju oma aega targasti planeerima ja multitaskima. Samas tunneme me end tunduvalt kogenenuma ja rahulikumana, sest paljud asjad on juba tuttavad ja pisike beebi ei tundu ka nii habras seekord. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid millestki, mida ma ei osanud oodata ja mis häirib mind vast rohkem kui peaks, sest ma ei seedi ebaõiglust.

Tundub, et on päris levinud, et kui oodatakse beebit või on beebi ehk sündinudki, siis tehakse kingitusi - lähema pere poolt tihti ka kalleid kingitusi, sest tahetakse olla osalised selles seikluses. Ma ei mõtle siinkohal, et inimesed peaksidki tegema alati kingitusi - veel vähem kalleid. Me ei ole neid kunagi oodanud ja oleme täiesti suutelised ka ise lastele vajalikke asju hankima, ent ometi oleks olnud tore, kui vähemalt uuritaks, kas ja mida meil vaja on või mida me sooviksime. Aga see selleks.

Mind häirib rohkem see, kui ebavõrdselt Triibut ja Kõhutantsijat seni koheldud on. Ja see tundub süstemaatiline. Jah, on võimalik, et peredes, kus on lapsed sündinud väikese vanusevahega, on juba palju asju olemas, aga see ei ole ju enesestmõistetav? Ehk ollakse juba enamik asju ära andnud/müünud? Eriti, kui järgnevad lapsed ei olnud plaanis või olid plaanis hiljem. Jälle koht, kus eeldamise asemel võiks otse küsida, kas ja mida tahetakse.

Kui Triibu sündis, siis tellisime me igasuguseid beebi promopakke ja rohkem lutipudeleid meil tõesti vaja ei ole. Samas mind üllatas, et seekord ei olnud isegi sünnitusmajas pakikest. Ma oletasin, et ka Kõhutantsija saab vähemalt selle ühe paki, kus on ehk taas selle hooaja müts ja ehk pisike mänguasi. Mõned mähkmed ja märjad salfakad ehk ka kulunuks ära. Aga ei! Mitte midagi ei saanud ta. Nagu tema sünd ei olekski oluline. Nagu ta ise ei olekski väärt samasugust kohtlemist nagu ta vanem vend.

Samuti, kui Triibu sündis, siis kohe esimesel päeval, kui koju saame, tulid korraks külla Lemmiku ülemused suurte lillekimpude ja uhke autoga, mis pidi oma aega aastakese ootama. Mulle nii meeldib, kuidas see firma näitab välja oma töötajatest hoolimist. Täna aga saime me taas nende poolt ema-lapse kimbu ja sellega koos imepisikese mõmmi. Ma saan aru, et meil on korona ja külla ei saa tulla, aga see tundus taas kuidagi lati alt läbi jooksmisena. Ehk olen ma väiklane, et ei hinda seda piisavalt. Ilma võrdlusmaterjalita olekski see olnud lihtsalt väga tore žest. Nüüd aga...

Ka pere poolt on tulnud esimesed kingitused ja kuigi nagu ma ütlesin, ma ei oota kallist. Ma ootan, et pikkade kuude jooksul, mil sellest lapsest on teatud, on ehk natukenegi mõeldud selle peale. Esimesed kingitused kõige lähemaltelt võiksid ju jääda ilusaks mälestuseks. Mitte olla sellised, et on aru saada, et lihtsalt joosti külla tulles esimesest lasteasju müüvast poest läbi ja osteti midagi, mis ei pruugi üldse ühtida meie vajaduste ega eelistustega. Nüüd oleme saanud juba mitu riideeset, mida mina küll iialgi Kõhutantsijale selga ei pane. Ehk Lemmik paneb, aga ma ei talu igasuguseid ülepakutud volange ja vanu kahvatuid lilletapeete meenutavaid asju.

No ja ka muudes aspektides on näha rohkem ükskõiksust. Kui sa oled me sõber ja saad teada, et meie elus juhtus midagi suurt, siis äkki võtad kätte ja helistad või kirjutad või vähemalt soovid õnne. Like? See on rohkem solvang stiilis: pole oluline. Et kellegi sünd ei vääri sult rohkem kui nt mõnes loosis osalemine. Ehk see on minu kiiks, aga kui ma saan teada, et keegi kihlus, abiellus, sai lapse jne, siis ma võtan selle aja, et kirjutada mõned sõnadki õnnitlemaks. Et see inimene teaks, et tema rõõm läheb korda.

Aga ma ei taha lasta sel rohkem oma tuju rikkuda. Meil on kaks hästi nunnut last ja ma tahtsin selle negatiivse emotsiooni lihtsalt endast välja kirjutada.

mai 14, 2021

Kõhutantsija sünd

Olin mina rase. Ja muudkui olin ja olin. Lõpuks, kui rasedust oli juba 40+4 ja ikka veel ei olnud märke sünnitustegevusest, suutsin ma kõige tipuks Triibuga õues mängides jaburalt libiseda ja tagumikule kukkuda. Aga isegi sellest ei olnud kasu/kahju. Või oli? Ma ei tea. 

Palju tunde hiljem sama päeva õhtul, kui meil oli seljataga imeliselt suvine päev, täis mitmeid õueskäike ja Triibu oli saanud veel plaaniväliselt mängida oma parima sõbraga, hakkasid mul kerged valud. Nii kerged, et ma tundsin, et miski algas, aga siis ei pannud tähelegi enam enne, kui jälle tuli valuhoog. Ma ei julgenud midagi loota. Mainisin küll Lemmikule, et midagi on ja tema tahtis ikkagi kohe oma ema ka hoiatada juhuks, kui meil on vaja, et ta siia tormaks. Leppisime kokku, et vähemalt tunnikese jälgime veel mängu. Kuna aga mõned õrnad valud tulid veel, siis igaks juhuks tegimegi kõne vanaemale, et ta teaks tulla vajadusel Triibule seltsiks.

Öö möödus rahulikult. Magasin, nagu lõpurase ikka, ärgates iga kord, kui oli vaja külge pöörata ja kui meie voodis kitsaks läks, siis kolisin Triibu voodisse. Iga selline keeramine tõi kaasa ka ühe tuntavama tuhu ja mõnede puhul pidin korralikult hingama. Hakkas tunduma, et ühel hetkel ma siiski sünnitan, aga olin valmis, et sinna läheb veel päevi. Samas oli kätte jõudnud kolmapäev ja ilus kuupäev 12.05.2021. Ilusamat sel aastal vist enam ei tule ja 13 ei ole üldse minu number. 14 aga kuulub juba Triibule. Suures plaanis ei loe kuupäevad ka üldse, aga nüüd oli selge, et kuhugi siiakanti see beebi saabub.

Kolmapäev oli samuti mõnusalt suvine ja alles meil olid siin vihmased 2-kraadiste öödega ilmad. Jooksime Triibuga õues T-särkides ringi, mina aeg-ajalt hingamisharjutusi tehes ja püüdes tema tempos püsida. Pärastlõunal liitus meiega vanaema ja selleks ajaks olin hakanud ka tuhusid üles märkima. Alguses oli vaid va 4-5 tuhu tunnis. Üsna ruttu aga hüppasid vahed 13 minutilt 7-8 minutile ja mõned isegi viiele minutile, et siis taas teha ruumi 10-minutilistele vahedele. Närvi ajas. Samas olid nad kõik vähemalt 45 sekundit pikad ja tihti ka üle minuti. Ebaregulaarsus on aga vist minu keha omapära.

Otsustasin olla võimalikult palju veel õues päikese käes, tehes vahepeal pause, et end läbi tuhude hingata. Rääkida ma samal ajal ei tahtnud, aga kuulata suutsin. Hiljem veel koristasime tuhude vahel, kastsin lilli ja vahetasin voodipesu, sest ma ei teadnud ju millal ja kauaks me ära läheme. 

Õhtuks olid tuhud juba nii tugevad, et kui Triibu samal ajal mu tähelepanu tahtis, siis tundsin end kui jube halb ema, aga ma tahtsin vaid, et keegi võtaks ta ära. Tuhude vahel võisin mõnuga temaga kallistada. Seekord jõudsin ka sinna punkti, kus tulid mõtted, et mina enam ei mängi. Ma lihtsalt ei jõua palju rohkem. Samas teadsin, et ma pole mingi statistiline keskmine ja pean valmistuma maratoniks. Seekord olin vähemalt maganud, aga see tuhude registreerimine ise lisab pinget, et pean pidevalt telefoni järele haarama ja õige äppini navigeerima. 

Ühel hetkel läks Triibu vanaemaga magama. Tuhudevahed olid vahel 4-5, vahel 10 minutit. Seejärel mõned 3-4 minutilised tsüklid, aga kaugeltki mitte nii palju, et saaks öelda, et nüüd mul on vähemalt tund aega olnud kolm tuhu kümne minuti kohta. 

Ühel hetkel pidin minema wc-sse ja siis läksid asjad hulluks. Järsku olid kohal pooleteist-minutilised tsüklid, millest vähemalt pool olid tuhud. See ei jätnud mulle üldse aega puhata. Palusin Lemmikul end riidesse aidata ja haiglasse helistada ja siis haigla pani meid ooterežiimile. Oi, kuidas ajas närvi kuulata vähemalt viis minutit, kuidas oleme järjekorras esimesed. Tuhude intensiivsus ja sagedus olid mu täitsa ära ehmatanud. Õnneks seekord ei palutud meil kauem kodus püsida ega saadetud ka mujale, kuigi minuga nad eriti rääkida ei saanud. Ca 45-sekundiliste puhkepauside ajal lihtsalt ei jõua eriti palju teha.

Kohe, kui mul oli piisavalt riideid seljas, asusime teele. Õnneks on meie kodust valitud haiglani ca 10 minutit sõitu, aga oleks võinud ka juhtuda, et meid saadetakse nt 45-minuti kaugusele teise linna. Ma siis vedasin end oma minipauside ajal autoni, autosse, turvavöö üle kere, pärast järgmist tuhu turvavöö kinni, autost peaaegu haigla sissepääsuni või vähemalt kaldtee käsipuuni, esimese istekohani jne.

Sünnitustoas pandi mind traditsiooniliselt kõigepealt KTG-d tegema ja paluti 20 minutit selili olla. See polnud just lihtne ja muidugi keegi ei tulnud kohe 20 minuti pärast. Kui ma tundsin, et palju rohkem ma enam ei suuda, siis vajutasime abikella. Nimelt tuhude ajal lõõgastumisest ja hingamisest ei tulnud enam midagi välja. Oli vaid sund pressida ja ometi arvasin ma ikka veel, et liigume samas graafikus nagu eelmisel korral ja ees ootab veel pikk öö. Kui siis aga õde saabus ja ma mainisin, et mul on tunne, nagu peaksin kakama, siis sai tema ka aru, et nüüd on kiire. Ma tean, et see on nende jaoks oluline märksõna, aga eelmisel korral mul oligi päriselt vaja kakada. 

Seekord , kui ämmakas ja õpilane saabusid, jõudsime me vaid nimepidi tutvuda ja enne, kui jõudsin vastata küsimusele, kas kõigepealt paneme mulle õigema TENSi masina (Lemmiku ettepanek) või teeme ülevaatuse, tuli minust mingi loomahääl. Kuskil sealmaal tundsin ka, kuidas lootekott rebenes ja järgmise tuhuga käis plaks ja tuli juba korralikult vett. Ma olin jätkuvalt oma ilusas kleidis ja aluspüksid jalas. Ei avatuse kontrollist ega TENSi vahetamisest ei tulnud enam midagi välja. Sain kätte naerugaasi otsiku ja mult uuriti, kas suudan minna neljakäpukile ning liikuda natuke ülespoole. Soovitasin neil endal ülespoole liikuda, aga järgmise pausi ajal - kuigi puhkehetki tegelikult enam polnudki - tegin, mis kästud. Jõudsin veel uurida, kas on täisavatus, aga mulle öeldi vaid, et kui tunned, et vaja, siis pressi. Ju on! No ma siis pressisin. Ja hingasin gaasi, aga ei jõudnud isegi pilve end tõmmata. Vaid mõned mahvid. Taas sel olulisel hetkel ma enam ei tundunud ei erilisi tuhusid ega vajadust pressida, aga lihtsalt järjepidevalt pressisin. Kõik käis nii ruttu. Keegi ütles, et beebi pea paistab. Siis, et pool pead on väljas. Siis pea. Ja siis tuli keha. Keegi ei käskinud mul end tagasi hoida, aga ma ise püüdsin lasta kehal veidi venida. 

Ametliku info kohaselt 25 minutit pärast ämmaka saabumist, 15 minutit pärast vete tulekut ja vähem kui tund pärast haiglasse jõudmist oli Kõhutantsija mu süles. Kokku läks esimestest valudest 25 tundi, aga see tundus seekord nii kiire. Eriti viimased intensiivsed kaks tundi. 

Ootasin raketipreili järel korralikke rebendeid, aga oli vaid üks pisike ja selle parandamine ning ülevaatus võttis kauem ning oli suurem piin mu jaoks kui aktiivsünnitus ise. Tundus, et tuimestus ei teinud midagi ja nii ma siis ulgusin iga piste ajal. Vahepeal olin ka platsenta tahtnud võimalikult kiiresti väljutada, sest terve mu keha värises hormoonidest ning mul oli tunne justkui kaka oleks pooleli. Millalgi tehti mulle ka covid-test ära, mis tuleks teha muidu enne sünnitust, aga meil ju ei olnud aega. Sain igatahes ninakõditamise kogemuse jagu rikkamaks. Lemmikut nad testida ei tahtnud, kuigi minu jaoks see pole üldse loogiline.

Seekord ma sõin ja jõin regulaarselt ja kartsin küll taas pissimiseprobleeme, aga neid õnneks ei tekkinud. 

Pärast sünnitust meid jäeti veel mõneks ajaks omaette kosuma, toodi võileibu ja head kakaod ning lõpuks meie kutsumise peale tuldi ja mõõdeti Kõhutantsija ka üle. Ta oli oma vennast veidi suurem, aga kosus ka kaheksa päeva kauem.

Me nii tahtsime juba minna oma tuppa magama, aga siis selgus, et Lemmik võib-olla ei saagi jääda meiega, sest neil on parasjagu palju patsiente. Õnneks siiski leiti meile tuba, aga edasine kogemus polnud üldse see, mida ootasime eelmise korra põhjal.

Enam ei olnud mingit BB hotelli. Oli külmade horisontaalpiiretega haiglavoodi ja kapis paiknev külalisevoodi. Ei olnud oma vannituba. Oli WC koridoris ja vannituba me ei leidnudki. Meie olime lolli peaga kiirustanud ära korralikult varustatud sünnitustoast. Suva, et ma olin kakaga kaetud. Mind hirmutas rohkem, kuidas ma öösel beebit turvaliselt hoian, kui ta ei ole nõus omaette kõvas pesakastis magama. Mida ta hästi ei olnudki. Ma ka ei tahaks oma elu esimestel tundidel üksi ja ebamugavas külas pesas magada. Voodeid aga meil kokku lükata ei õnnestunud ja nad olid ka täiesti erikõrgustel. Igatahes, ruttu sai selgeks, et me tahame esimesel võimalusel koju. Enne ma selles nii veendunud ei olnud, aga kuna sünnitus läks kergelt, ise jäin üsna terveks ja Kõhutantsijaga paistis ka kõik korras olevat, siis nendes tingimustes ei hoidnud meid miski kauem kinni.

Paar toredat üllatust oli ka. Esimene neist oli südaöine õde, kes küsis, kas me oleme varem kohtunud. Mina teda ära ei tundnud, aga siis meenus talle, et neil on kusagil seinas meie perepilt eelmisest korrast ja ta tõi selle meile isegi näha. Nii tore. Kaks aastat ja neli kuud hiljem. Nüüd tahan neile uue täiendatud pildi viia.

Teine ja veelgi toredam üllatus oli see, et kui Lemmik hommikul Kõhutantsijaga arstikontrolli läks, ootas seal teda ees meie sõber Aron, kes muidu üldse ei töötagi seal haiglas. Täitsa ulmeline kokkusattumus. Ma oleksin tahtnud ise ka seal olla, aga tänu koroonale, on ette nähtud, et igasugustes tervisekontrollides osaleb vaid üks lapsevanem koos lapsega.

Igatahes, kui Triibu jõudis meie juurde 13 tundi pärast haiglasse saabumist ja need tunnid olid täis tööd ning meid ka aidati meditsiiniliselt mitu korda ja see tundus ikka minu jaoks üsna kerge kuigi pika kogemusena, siis Kõhutantsijaga olime 13 tundi hiljem kodus tagasi. Oleks vast saanud varemgi, aga öö oli.

Õe-venna tutvumine oli ka imeline. See läks ausalt palju paremini, kui ma osanuks oodata. Triibul ei ole mingeid kogemusi beebidega ja ometi on ta olnud kaheaastase kohta uskumatult õrn ja hooliv. Muudkui tahab väikeõele pai ja musi teha ning paneb oma pead tema peale. Muidugi üksi ma neid jätte ei julge, sest ta ei taju oma raskust ega seda, et kui ta ootamatult beebi peale hüppab, on sel karmid tagajärjed. Aga vähemalt tahtlikult ta siiani haiget pole teinud. Ka täna hommikul ärgates tuli ta esimese asjana õde otsima ning tahab teda süles hoida, nagu suur uhke vend muiste.

Kõhutantsija ise ega on väga hakkaja. Imeb algusest peale nagu proff. Oli vaid vaja mul veidi püstisemasse asendisse saada. Ja süüa tahab ta palju ning pikalt. Magamine on teisejärguline ja tühjas kõvas voodis võin ma ise magada tema meelest. Selles ja ka välimuselt on ta oma venna moodi siiani. Ootan huviga, kuidas ta edasi areneb. Me siin püüame õppida kahe lapse vanemaks olemist ja mina teen jätkuvalt hingamisharjutusi, sest emaka kokkutõmbed on seekord ikka korralikult tuntavad. Meie perega on aga kõik väga hästi.