Võidab see, kellele jääb... mitte midagi!

Mul on aeg-ajalt tunne, et teatud inimesed võistlevad selle üle, kes on rohkem altruist ja mindki tahetakse vahel vägisi sinna võistlusesse kaasata, aga mulle see võistlus ei meeldi, sest kuigi mulle meeldib olla hea inimene ja enda meelest ma nagu olen ka, oman ma ka enese alalhoiu instinkti ja kui see tööle hakkab, hakkavad ühtlasi süümekad, et ma rohkem ennast hävitav/ohverdav ei ole. Does it make any sense?

Ja siis paistab, et mõningatel juhtumitel on veel see lisafunktsioon ka, et ennast kiitmast ei väsita ja vastupidi - kui ei kiida, sest nii pole siinmaal kombeks, siis ega keegi sinu heategusid ei märka ka.

Mäletan, et kunagi ammu ammu ühes suvelaagris oli meil punktisüsteem. Punkte sai heade soorituste eest erinevate ülesannete lahendamisel, aga ka eeskujuliku käitumise eest näiteks ja meile veel vihjati, et iseenda reklaamimine ja punktilunimine võtab punkte maha. Samas aeg-ajalt lubati ettegi, et selle või tolle eest saab raudselt punkte. Mõngu lõpus selgus, et reeglite järgi mängides jäime ilma ka juba ette lubatud punktidest. Ja selle peale olen siiani solvunud.

Niisiis... mis oleks õigem? Ennast veelgi rohkem mu töökaaslaste kombel ületundidega koormata, sest teised teevad ka nii või jätkata nii nagu ennegi, et vajadusel ja võimalusel olen abiks ja kui ei saa või tõesti ei jaksa/taha, siis ei ole ning ei teki/tekitata ka vajadust põdeda, sest keegi ei tule ütlema sulle: sina meil oled ikka ülitubli muidugi. Mu töökaaslased on väga toredad inimesed, aga mul on teisi kohustusi ja valikulisi kohustusi ka ning mu päevad on niigi väga pikad viimasel ajal - tänagi jõudsin just koju ja kell on kümme läbi - aga me ei oska veel inimesi kloonida ja ma ei näe ületöötamisel ka mõtet, sest lõpuks ju hakkab üleväsimusest ka töö kvaliteet kukkuma. Usun, et minust on rohkem kasu siis, kui olen välja puhanud ja töötan õigel ajal või veidi rohkem. Ma ju ei ole terve see kuu tunde lugenud rohkem kui hädapärast vaja. Aga mulle ei meeldi ilmnenud tendents, et aga võiks ju veel seda, seda ja toda teha ka...

Nojah. Ennast jälle välja elatud ja asjad pisut selgemaks mõeldud. Tänan kuulamast!

Siit ja sealt...

Lapsesuud 3-aastaselt:
Tead. Meil on päikseprillid, aga minu isal on vihmaprillid ka!

Muidu ongi mu elu töö. Vabalt võib sinna vahele võrdusmärgi tõmmata. Lisaks veel trenn, millest vist sõltuvuses olen ja kus just esimene kuu edukalt üle elatud sai, mis on minu jaoks väga suur asi.

Ja lastest veel nii palju, et olen avastanud ühe huvitava asja. Nimelt lapsed otsustavad iga päev usaldada kasvatajat, kellega esimesena kokku puutuvad ja kui oled see, kes alles õhtupoole tuleb, siis pead ikka kõvasti vaeva nägema, et tagasi soosingusse saada. Muidu koheldakse sind nagu võõrast. Naljakas eks? Et pole lihtsalt lemmikkasvatajaid.

Käisime sel nädalavahetusel maal puhkamas ka ja tegin jälle üle viiesaja ilusa pildi, et oleks vajadusel lasteaias kohe pildimaterjali võtta õpetamisel. Käisime taas loomade varjupaigas kassidele pai tegemas ja olime seal nii kaua, kuni töötajad koju tahtma hakkasid. Aga ma lisan pilte. Siis saate aru, miks. Ja loodetavasti otsustate mõne neist koju viia.

Top dog. Kui tema otsustab, et on põhjust haukuda, siis teised vaid täidavad käsku. Aga ilus eks?


Niimoodi tervitatakse kõiki, kes vähegi vaevuvad tulema nendele külla.

Või siis niimoodi:)


Uni ei anna häbeneda.


Siia peab veel mahtuma ju...


Ei ole võimalik, et me sinu juurde ära ei mahu!


Tõid mulle mänguasja jah?

Musi!

Ma ulatan küll!

Hüpata või mitte hüpata?

Ma Armastan Sind!

Hmm... milline võiks olla parim lähenemisnurk?

Väärikus - see kas on või ei ole!

Tegemist on siis Lääne-Virumaa Kodutute Loomade Varjupaiga elanikega.

Tükike sügist

Mulle ei meeldi labased inimesed!

Aga noh, kellele meeldiks eks!?

Tänase päeva põhiline mõte mu peas on see, et kas imelikud inimesed tõmbavad ligi teisi imelikke inimesi ja kui imelik mina veel selle loogika kohaselt olen. Juba jälle üritas minuga sõbraks saada kaks imelikku inimest. Üks tuli lihtsalt head isu soovima, mis muidu oleks tore ja viisakas, aga antud kontekstis oli väga off topic. Ja teine leidis mu trennis üles ning enam eemale ei läinudki. Ma ei oska öelda ka konkreetselt teistele halvasti ega neid ära ajada. Lootsin, et ta saab ise aru, et ma ei taha temaga lähemalt tuttavaks saada, kui ma eriti vestluses ei osale ega ise tema vastu huvi üles ei näita. Aga mida ma ka tean. See ei seganud teda mind igasugustest asjadest, mida ka tihti lähedastele ei räägita, esimestel tutvusmiminutitel informeerimast. Asjadest, mida ma tõesti ei tahtnud teada. Ja ma ei tahaks teda solvata ka, aga tundub, et ta on seal trennis kõigile kustumatu mulje jätnud oma külgekleepumise ning kummalise käitumisega - kuulsin teisi teda taga rääkimas. Mitte mingeid suvalisi klatsimoore, vaid temaga hädas olevaid vanemaid sümpaatseid naisterahvaid. Ja ta veidi tõmbab tagasi mu soovi seal trennis edasi käia. Muidu oleksid ju uued trennisõbrad ägedad, aga sellised - tänan, ei!

Tõeliselt nõme naine

Reisisaatjad on olnud kuum teema nii blogides kui suures meedias. Mõni neist on sümpaatne ja mõni mitte. Aga nii on see ju kõigi inimestega. Keegi ei saa kõigile meeldida. Aga see pole hetkel põhiteema.

Minu kodubussis on toredad reisisaatjad. Täna hommikul oli buss üsna tühi, nii et reisisaatja sai istuda ja see on ju täiesti okei, et nad võimalust kasutavad. Mis nad ikka jalus tolgendama peaks, kui kellelgi neid parajasti vaja ei ole ning terve päev püsti seista on tohutult kurnav ning üsna varsti ka väga valulik tegevus.

Niisiis, reisisaatja istus juhi taga esimeses pingireas sisemisel pingil, kust tal on võimalik igasugustele olukordadele reageerida. Bussis oli veel hulk vabu kohti, nii et probleemi ei olnud. Aga siis tuli üks naine ja marssis otsejoones tema juurde. Reisisaatja tõusis püsti ja naine ei läinud istuma mitte tema kõrvale aknaalusele tühjale kohale, vaid võttis just nimelt tema koha ära. No wtf? Milleks lihtsalt heast peast selline bitch olla? Ma ei seedi inimesi, kes on ilma igasuguse põhjuseta teiste vastu vastikud. Nii raske oli siis kuhugi mujale istuda v? Oleks siis, et ta oleks tulnud eest uksest ja see oleks olnud esimene vaba pink või veelgi, et tal oleks olnud raskusi kõndimisega, aga ei. Ta tuli tagant ette ja võttis meelega just selle koha. Tõeliselt nõme! Kusjuures välimuse põhjal oleksin arvanud, et tegemist on sümpaatse inimesega, aga me vast kõik teame juba, kui petlik välimus olla võib.

Ma olen siiani kuri selle nõrgemale liiga tegemise pärast ja mul on kahju, et ma ei ole veel nii tugev inimene, et enda siin välja elamise asemel talle seal oma arvamust näkku ei öelnud ja õiglust paika ei seadnud. Aga ma usun karmasse, nii et küll tuleb ka aeg, mil keegi talle samaga vastab. Võib-olla mitte samas vormis, aga see saab olema vähemalt sama alandav ja ebameeldiv.

Täna öösel nägin unes, et otsisime mööda Nõmmet mu vanaema maja selleks, et avastada, et olime just seal enne otsingu algust olnudki ja jõudsin temaga kohtumisele nii lähedale, et hirm hakkas. Ma olen imelik eks?

Aga ma olen õnnelik. Olenemata sellest, et ma vist jään kõige kiuste jälle nohuseks. Juba aevastan kogu kehaga. Aga ma leidsin just Silmarõõmule ideaalse jõulukingituse. Ja ma mõtlengi ideaalse. Ja praegu on alles oktoobri keskpaik:D

That's the way he can make me feel...

...ja sellepärast me olemegi koos!

Leidsin musta kulda

Lõpuks ometi. Ja Eestist. Enam ei sõltu oma Soome kontaktidest. Sandra, ole kade:P

Jutt ei käi muidugi naftast. Mida ma sellega teeksin? Jutt siis soolalagritsast. Kvaliteetsalmiakkist. Stockmann müüb seda ja veel üht-teist, mida mujalt ei leia. Peaks hakkama seal tihemini käima.

Ja seal on teisigi häid musti asju. Eile vedas nii hullult, et sain Hulludelt päevadelt viimase paari enda suuruses trennitosse. Minu esimesed mustad. Huvitav, et mu brändiasjade arv on viimase kahe päevaga põhimõtteliselt kahekordistunud:D Aga trenni jaoks siiski tahtsin taas korralikke papusid, mis igasugusele koormusele vastu peaksid.

Minu esimene trennist põgenemine

Suutsin peaaegu kaks nädalat trennis käia nii, et iga järgmine trenn tekitas minus vaimustust ja soovi veel ja veel tagasi minna. Aga siis tegin selle vea, et läksin taaskord joogal ja pilatesel põhinevasse BodyBalance'i trenni ja see oli tõesti suur viga. Ma olen korra ennegi pilateses käinud ja kahetsenud, aga tollest korrast jäi vähemalt meelde, et hea lihastrenn oli, kuigi pidin selle sundhingamisega ära lämbuma. See kord olin täiesti nagu kala kuival ja see bodybalance viis mu just balansist välja. Treener iseenesest oli väga tore. Aga see trenn lihtsalt ei läinud üldse peale. Ma ei ole kunagi nii palju peas keerutanud mõtet, et saaks juba läbi või läheks ära, aga ei tahtnud treenerit oma lahkumisega solvata. Lõpuks peale neljakümmet minutit ei pidanud siiski enam vastu ja jalutasin sealt paljajalu ära, sest ei tahtnud enam hetkegi seal viibida. Ka mitte papude tagasi panemiseks. Ja pärast pidin veel piinlikkusega sellele treenerile taas otsa vaatama, sest järgmine trenn hakkas sealsamas. Nüüd igatahes on selge, et minu teema on tants ja ainult tants. Ja lodoetavasti vesiaeroobika ka, sest leidsin täna endale sobiva trikoo. See ütleb Goddess:P

Üks mu elu huvitavamaid komplimente

Kui ta oleks prostituut, siis mina oleksin see, keda ta suudleks.

Irooniat kamaluga jälle

Ma olen see tüdruk, kes emale heas tujus olles orhidee ostab ja siis seda kaks päeva igale poole kaasa tassib, et see autos ei külmetaks ning süles sõidutab või justkui väikest last kurvides käega turvab. Kõike selleks, et lill eluga lõpuks koju jõuaks. Ja siis lõpuks... punktist x kodu poole teele asudes suure seltskonna ees maa jalge alt kaotab ning haledalt käpuli käib. Käed lõhki nagu väiksel lapsel, jalg valutab ning lill on nii sodiks, et isegi elustamine ei aita ja koju jõuavad vaid alumised lehed ning puru.

Aga huvitav oli see, et ma jõudsin eile - päev pärast kukkumist isegi trenni ja tegin kaks trenni jutti, mis oli superfun. Lihtsalt üllatasin ennast sellega, et oma olematu füüsilise vormiga hakkama sain ja täitsa edukalt. Ei jäänud edasijõudnute bailatino tunnis kellelegi alla. Vähemalt mitte uue kava õppimisel. Vanade kiiresti käigu pealt selgeks saamine võtab siiski veel palju aega, ma kardan.

Kuidas mahutada oma päevaplaani kõike, mida tahaks?

Ma otsin praegu sellele küsimusele vastust, sest käisin eile ülilahedas edasijõudnute bailatino tunnis, mis tõotab olla keeruline ja pingutamist nõudev, aga ka seda väärt. Et aga muidu peaks ma minema teise treeneriga algajate tundi ja see ei ole selline tund, kus iga tund võetaks uut kava või korrataks ühte ja sama, siis puudumine teeb asjad üsna võimatuks. Nüüd ma siis arvutasin igatr pidi, et kui ma sel ja sel päeval käiksin kahes tunnis järjest, siis kas ma tapaksin end nii ära? Oleks see füüsiliselt ja ka ajaliselt võimalik? Ja kas viies puudumised miinimumini, suudaksin ma seal tunnis teistega ühele tasemele jõuda ja seal püsida, sest seal trennis pidid paljud käima juba neljandat aastat järjest ja mina pole vist juba kaks aastat üldse trennis käinud. Aga esimese taaskäimise nädala põhjal arvan, et ma ei olegi veel lootusetult roostes ja kui siiani olen hakkama saanud - mõnes tunnis ka paremini kui enamus - siis miks peaks üks superlahe, kuid pingutust nõudev tantsutund mul üle jõu käima. Ja pealegi seal on väga laheda olemisega treener, kes vist on ka minu tugitreener tegelikult. Seega mul ju peaks olema loomulik õigus tema trennis käia, eks?

Muust elust veel nii palju, et ma sain veidi vähem kui viie päevaga oma kudumisprojektiga ühele poole. Kudusin Silmarõõmule enda meelest superilusa salli ja kuigi see võttis oodatust tunduvalt rohkem aega, jäin rahule. Kas teil on ka kududes nii, et te ei jõua ära oodata vaheldusekohti? Uut värvi triipe? Teistsugust mustririda jne. Mind ajab pidevalt ühe asja tegemine hulluks.

Ja nädalavahetus oli mõnes mõttes piin. Esimesed poolteist päeva võitlasin endaga, et mitte Talle helistada ja haledalt paluda, et ta ikka minu jaoks ka aega leiaks oma Eesti visiidi ajal. Aga ma ei tahtnud ju nii hale olla ja see oleks olnud tema võit, kuigi selles mõngus vist ei ole päriselt võitjaid ja kaotajaid ja kanged olles kaotame mõlemad. Halvimal juhul sõbra tervikuna. Ja siis viimased pool päeva, kui olin jõudnud ära oodata tema kõne, milles ta teatas, et tal siiski ei ole minu jaoks aega (või piisavalt tahtmist kokku saada), võitlesin endaga, et ise mitte teda üles otsida, nagu talle oleks meeldinud vist. Aga õnneks oli mul teisel päeval olemas Kats, kes lubas mind tagasi hoida lollusi tegemast. AH, miks ei võiks elu kunagi lihtne olla? Miks ma pean pidevalt mõtlema, kas me ikka oleme sõbrad või on tema minu jaoks olulisme sõber kui mina tema jaoks? Kui üldse oluline olen. Olenemata tema aeg-ajalt tulevatest kinnitustest sellele. Sest teistes situatsioonides paneb ta mind end alaväärtuslikuna tundma. Ebaolulisena.

Noh, vähemalt Silmarõõmuga on kõik korras ja see on tegelikult väga suur asi. Avastame end isegi samamoodi mõtlemas ja väga ebatavalistes ning etteennustamatutes situatsioonides:D Ja ma ei suuda kirjeldada, kui hea meel mul on, et temaga kunagi nüüdseks juba üheksa kuud tagasi tuttavaks sain, sest vähe on nii toredaid inimesi kui tema. Nii armsaid ja usaldusväärseid, tasakaalukaid ja samas tegutsemisvalmeid.

Esimene kasvatajapäev sai ka üle elatud. Mitte päris nii, nagu ma ette kujutasin, aga mitte ka kehvemini. Eks läheb veidi aega enne, kui saame asuda päriselt ettenähtud programmi täitma, sest kaheaastastele ei tee selgeks, et me teeme nii mitte sellepärast, et see oleks väga vajalik või ülimalt fun, vaid seepärast, et keegi tähtis tädi või onu käskis. Ma saan väga hästi aru, et lasteaed kui alushariduse asutus saab ja peabki lapsi edasiseks eluks ette valmistama ning oleks väga hea, kui kõik lasteaiad suudaksid seda ühtmoodi ja ühel tasemel teha, aga sellistes kohtades ei saa rakendada standardnorme, sest keegi meist ei ole standardne.

Miks eraldada väliselt erivajadustega lapsi teistest veelgi?

KMi tõttu käin päris tihti ühes erivajadustega lastele mõeldud koolis ja olen hakanud mõtlema, et miks osa vanemaid veel süvendab võimalust, et ühiskond nende võsukesi välja tõrjuma hakkaks? Miks riietada neid silmnähtavalt tobedalt, lõigata neile kummalised soengud ja kasutada prillidena pudelipõhjasid? Miks neid niimoodi veel märgistatakse, kui eesmärgiks peaks ju olema ka nende laste ühiskonda integreerimine? Kas vanemad teevad seda meelega või milles asi? Miks mul on võimalik tihti lihtsalt välimuse - ja ma ei mõtle selle all ebatavalist miimikat või käitumist - põhjal ära öelda, et vot sellel lapsel on midagi viga ja et teisega ei ole kõik päris korras?

Asi pole ju siinkohal kinni rahalistes võimalustes, sest see jutt ei puuduta kõiki erivajadustega laste vanemaid ja ka väikse rahaga on võimalik end normaalselt riietada. Näiteks, kui juba juuksurisse minna, siis võiks ju lasta teha midagi lapsele sobivat ja armsat, mitte midagi silmnähtavalt valet. Ja kindlasti on palju vanemaid, kes annavad vastavalt oma võimalustele endast parima lapse heaks. Ma lihtsalt ei saa nendest teistest aru.

Paljud kindlasti peavad mind nüüd vastikuks pealiskaudseks inimeseks, aga minu jutu mõte ei ole selles, kes on cool ja kes mitte. Minu mõte on selles, et vanemad võiksid ja peaksid andma endast parima, et oma last ühiskonda sulatada, sest ma ei tea veel ühtegi mitte omal tahtel eraklikku inimest, kes sellises seisus õnnelik oleks. Ja lapsed ei ole ise süüdi selles, et nad teistest erinevad. Nad ei pruugi osata ka oma olukorda muuta ega selleks üksi võimelised olla. Vanemad, nähke natuke vaeva, et laps end teiste seltskonnas mugavalt tundma hakkaks. Tihti ei piisa selleks küll vaid uuest välimusest, aga see väike muudatus võib palju ära teha.

Erutus ja ärritus igapäevaelus

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu elu on viimasel ajal jälle üsna hullumeelseks muutunud ja ma ei naudi üldse sellega kaasnevat stressi. Kunagi mulle väga meeldis, kui mu päevaplaan otsast lõpuni erinevaid tegevusi täis oli, aga siis oli see lõbus eustressi täis mäng, et kas ma suudan ja jõuan kõike ning kas oskan oma tegevusi hästi planeerida. Nüüd aga on üks pidev jooksmine mitme koha vahel. Tihti ei stressa ma ka mitte enda vigade parandamiseks, vaid teiste inimeste peede päästmiseks ja see on vastik. Ma olen siis närviline ja kipun end teiste peal välja elama. Mulle ikka veel meeldib, kui mul on mitmeid erinevaid tegevusi mu elus ja ma ikka veel tahan olla see inimene, kes teistele alati võimaluse korral vastu tuleb, aga ma tahaksin siiski, et mul oleks aega rahulikult ühelt tegevuselt teisele üle minna ilma nendevahelise meeletu tormamiseta. See oligi kõik, mida ma öelda tahtsin. Nüüd tuleb lihtsalt mõelda, kuidas sellist mõnusat elu saavutada.

Üks põhjus, miks mulle meeldib Eestis elada

Siin on kõik inimesed üldjoontes võrdsed. Ei ole suuri klassivahesid; eliiti ja tavainimesi. Muidugi on olemas tippspetsialistid ja lihttöölised, kõrge- ja madalapalgalised, kuulsused ja tavainimesed, aga vähemalt enamus meist ei ürita neid erinevusi rõhutada.

Siin võid iga päev igapäevaelu situatsioonides kohata kuulsusi ja mitte keegi neist ei tee end erilisemaks ega kasuta ihukaitset vms. Kõik on lõppde lõpuks lihtsalt inimesed. Meie ametid on lihtsalt erinevad ja erinev on ka meie tutvusringkonna suurus. Aga minu meelest on see väga lahe, et reaalne elu meile kõigi inimlikkust meelde tuletab ja ebajumalate tekke ära hoiab.

Sellest, kuidas KM minu ehmatuseks suureks saama hakkab

Nimelt avastasin üks päev, et minu üheksaaastasel väikesel sõbral, kes ei oska veel kingapaelugi kinni siduda ning ei saa ka lukkudest alati jagu, on hakanud kaenla alla karvad kasvama. Võib-olla see ongi normaalne nii vanade eesti poiste puhul - ma omal ajal ei käinud sõprade kaenlaaluseid piilumas - aga minu jaoks oli see suur shokk. Ta on ju veel nii väike ja abitu. Kuidas ta siis saab juba välja näha nagu suur mees? See on jabur vastuolu ju, aga tundub, et aasta-aastalt hakkabki aina enam silma paistma, kuidas ta oma eakaaslastest erineb. Ja mul on kurb selle pärast, sest ma ei tea, kuidas ma saaksin tal aidata teistele järgi jõuda. Kui üldse. Tema sõbrad hakkavad varsti juba tüdrukutest mõtlema ja igasuguseid meelemürke järele katsetama, aga meil kellelgi pole aimugi, milliseks KMi teismeiga kujuneb. Ja minu hirmuks on see aeg juba vähemalt füüsiliselt poolelt algamas.

Huulepulgatädid ja ripsmetuššichickid

Kas olete märganud, et naised jagunevad üldjoontes kaheks: nooremad värvivad enamasti ripsmeid ja vanemad võõpavad huuled üle. Jutt siis nendest naistest, kes igapeävaselt rohkem meiki ei teegi. Aga mul tekkis küsimus, et miks see on just nii? Miks ühed tähtsustavad üht ja teised teist näoosa rohkem? Kunagi kuskilt lugesin, et huulte värvimine ja punane huulepulk on justkui seksi sümbolid, väljakutsuvad tegurid, mis mehi meelistama mõeldud. Ja just seepärast pidi emadel automaatselt karv turri minema, kui nad avastavad oma tütred huuli punaseks värvimas. Samas punast küünelakki peetakse väidetavalt veel täitsa süütuks. Kas siis punased huuled ongi küpse viljaka naise tunnus? Ja vanuse kasvades avastavadtütarlapsed järjest küünte, siis ripsmete ja lõpuks huulte värvimise?

Kumba gruppi teie kuulute? Võite vabalt mu teooria ümber lükata ka.

Mina ise olen pigem ripsmetušši chick, aga mitte ainult. Minu jaoks kõige olulisem meigielement on hoopis kulmupliiats. See on ka ainus, mille kasutamisest ma ei loobuks. Ja ilma selleta tunnen end alasti. Kuid igapäevaselt hoolitsen ka nahaühtluse eest ning silmadega mängin vastavalt tujule. Huuled jäävad aga tihti täiesti värvimata ka muidu täismeigi korral. Vot nii!

Hommikuti õpetaja, õhtuti striptiisitar

Ärge uskuge kõike, mida loete! Aga uskuge poolt. Jube lahe oleks, kui ma jätaksingi teid praegu mõtisklema, kumba poolt, aga tegelikkuses on mõlemad osaliselt tõsi. Esmaspäevast siis olengi päriselt lasteaias õpetaja. Eilsel avapeol said meie uued lapsed ka ära nähtud ja vanematega tutvutud. Algus oli hea. Loodame, et jätkub samamoodi. Ja ka see striptiisitari osa ei ole täiesti vale. Jälle trennimuljed ühesõnaga. Käisin esimeses StripDance'i tunnis ja olen nüüd nii vaimustuses. Jah, ma ei ole päris kindel, kas sealne õpetaja rütmi tajub või mis värk vahepeal on, aga tund ise on ülinaiselik ja mõnus. sunnib mõtlema ja pingutama, aga keerulised osad vahelduvad aegasematega, kus on põhiline see, et korrektselt kõik sammud ära teeks ja ka rütmis püsiks. Ja minu jaoks on see väga fun väljakutse. Juba ongi plaan hakata reedeti kaks tundi jutti tegema, et kindlasti ka stripitunnist osa võtta saaks. Ja huvilistele, ei, me ei koori seal riideid seljast ära ja ähkima ka ei pea. Lihtsalt väga loomulik ja loomalik tund.