Lugu sellest, kuidas elasime üle esimese ühise reisi

Öeldakse ju, et parim viis testida ükskõik missugust suhet on minna koos reisile. Viimaks tegime ka meie selle ära. Olin juba pikemat aega igatsenud näha Lõuna-Indiat, aga Harshi tõmbas rohkem põhja. Mind jälle ei veennud miski mu kesktalvisel soojamaa puhkusel lumistesse mägedesse minema. Ühel pahal päeval pärast kaklemist ja mossitamist ning emotsioonide lainetena üle pea kokku käimist jõudsimegi sinna, et ta tegi ära lubatu ja pani lausa paika viiepäevase Lõuna-India reisiplaani. Ma muidugi oleksin eelistanud koos planeerida, aga vähemalt midagigi.

Igatahes, ühel hetkel, kui tundsin jälle, et olen suuteline talle otsa vaatama ja mitte enesehaletsusest nutma puhkema, hakkas ta siis mulle oma ideedest rääkima. Ta tahtis lennata Goasse (mis ajas mind omaette kurjaks, sest ta peaks teadma, kuidas ma Goasse suhtun), aga edasine plaan kõlas täitsa hästi. Pidime minema vaatama India suurimat? koske, üht budistide kogukonda mägedes, Mysore'i, mis on üks kiidetumaid linnu lõunas ja siis Cochini lähistel tagurpidi jõgedes paadimajaga terve päeva ringi sõitma. Mõtlesime osta ära vaid edasi-tagasi lennupiletid, sest meil ei olnud aega rongis loksuda. Kuna aga lendasime iga kord täiesti erinevatest lennujaamadest, siis maksime ka päris palju. Millegipärast ei ole seal viimase minuti lennud üldse odavad. Kuigi lennukid ise olid üsna tühjad. Igatahes, lugesime kokku oma rahad ja lootsime ülejäänu kuidagi kohapeal korraldada. Viimasel õhtul veel kohtusime korra sõpradega ning saime veidi soovitusi. Hiljem selgus, et ka reisil olid nad hindmatud abilised.

Niisiis 10. veebruari hommikul - täpselt kuu aega tagasi - ärkasime hästi vara, et jõuda Ahmedabadi bussile. Pidime sealt Goasse lendama ja ühe öö seal veetma, siis aga kohe edasi liikuma. Plaan oligi päev ja koht, päev ja koht. Sel hommikul aga selgus, et Harshil on midagi kõhuga korrast ära. Jah, tal, mitte mul, välismaalasel. Siis hakkas ta mulle ka plaan B-st rääkima, mis tähistas paar päeva Goas lebotamist ning seejärel otse paadimajja suundumist. Ma küll puiklesin vasu ja lootsin, et ehk tal hakkab parem ja ta jaksab ikka täie tempoga kõik ära teha, aga sellest hiljem.

Niisiis loksusime külmast värisedes rikšaga bussikasse, aga siis nõudis H, et võtaksime hoopis takso. Mulle see mõte ei meeldinud, sest lootsin võimalikult säästlikult hakkama saada, aga kuna me kaklesime sel ajal niigi palju, siis andsin ühes küsimuses alla ja maksime vaid kümme korda rohkem kui pidanuks. Vähemalt jõudsime õigeks ajaks ja otse lennujaama.

Lennujaamas oli üsna kummaline olla. See oli nii vanaaegne, et seal olid infotahvlid, kus plastikust numbrid plaginaga vaheldusid. Meie aga istusime varjatumas nurgas ning rääkisime masendavatel teemadel. Nii masendavatel, et ikka ja jälle sain pisaraid pühkida. Ka terve tee taksos oli olnud nii kummaline. Istusime peaaegu kogu tee nagu võõrad kumbki oma nurgas ning kokku saades vaid lahvatasid uued vaidlused. Lisaks mürgitas ta mind pidevalt sigarettidega ja see, et avasime aknad, ei aidanud kuigi palju. Ma olin tõeliselt õnnetu, aga ei osanud ka olukorda üksi kuidagi parandada.

Igatahes, mingil hetkel läbisime turvakontrolli ning lennujaama poolevahetusega paranes ka õhkkond meie vahel. Justkui torm oleks läbi saanud ja päike välja tulnud. Nüüd olime taas üks meeskond, kes muretses koos selle üle, millisest väravast meie lend läheb. Sõin veel tohutult pähklist šokolaadiglasuuriga jäätist ning istusime ülimalt räpastel pinkidel infot oodates. Siis aga tahtis H minna kelleltki küsima, kus meie lend siis on ja läksin temaga kaasa. Varsti aga avastasin, et pardakaart, mis mul kogu aeg käes oli olnud, on kadunud. Paanika hakkas tõusma. Küsisin Harshilt, kas andsin selle tema kätte, aga ta ei teadnud minu piletist midagi. Ja siis meenus, et olin just oma jäätisepaberi ära visanud. Peas lahvatas mõte, äkki...?

Ei jäänudki midagi muud üle, kui tormasin tagasi ootesaali ja sukeldusin suurde prügikasti. Õnneks märkasingi kohe üht varjatud alkoreklaamiga pardakaarti. Leidsin sellelt kergelt kleepuvalt esemelt oma nime ja mind valdas taas rahu. Naljakas on mõelda, mida kõik pealtvaatajad valgest prügikollist arvata võisid ja H naeris, et nii blond ei saa ju olla, aga sai ja siis üsna varsti tuli lennuk ka. Ma lihtsalt palvetasin, et edasi oleks tore reis.

Kohapeal siiski selgus, et otsetransporti meie planeeritud sihtkohtadesse Goast ei lähe ning taksod oleksid roppkallid. Seega andsin järele vahepeatuste ärajätmise osas, kuigi ikka oleksin väga tahtnud lõunavärvilisi templeid näha. Nüüd aga olin kristlikus asulas. See-eest aga oli seal mõnusalt soe, isegi palav. Ja vaid pooleteist tunnise lennu kaugusel oli olnud nii külm, et vajasin sviitrit ja jakki. Kuna H-l oli ka üsna paha olla, siis võtsime sel päeval rahulikult. Sõitsime järjekordse taksoga Goa teise otsa, sest H oli seal varem käinud ja väitis, et see on most happening place.

Taksojuht otsis meile ka hotelli. Esimene oli ilus, aga nii röögatult kallis, et me ei hakanud tuba vaatama minemagi. Kohalikud väitsid, et seal üleüldse ei taheta üheks ööks tube üürida. Kusjuures hooaeg oli juba praktiliselt läbi, aga see neid paindlikumaks ei teinud. Teise hotelli otsustasime paigale jääda. See oli juba kolmandiku võrra odavam, aga poole kallim, kui ma tahtnuks maksta. Samas tuba oli ehk kahetärnine, kehvem kui Eesti kahetärnised ja kallim. Irooniline eks. Säh sulle India odavust!

Tegime end korda ja suundusime rendimotikat otsima, et siis otse randa põrutada. Valge nahk tõstis muidugi hinnad lakke, aga saime üsna aktsepteeritava pakkumise lõpuks. Isegi ranna leidsime üles ning sealt ühe suurepärase teenindusega rannakohviku, kust igasuguseid mereande ning värvilisi kokteile tellida võis. Nii tegimegi. Ja tulime sinna tagasi ka oma pikenenud Goa puhkuse teisel ning kolmandal päeval. Korraks proovisime ka üht naaberkohvikut, aga sealne haikalaroog oli nii vastukarva, et söötsime seda rannal hulkuvale kutsikale tundes end ropprikkana:D

Rannas suutis H mind veel veidi solvata. Või mu eneseuhkust vähemalt. Paar lähedal istuvat tüüpi tahtsid minuga pilti teha, kui ujumast tulin. Ma vist ei oodanud seda üldse ning tahtsin ka viisakaks jääda, seega nõustusin, kuigi olin bikiinides. Vähemalt tahtsid nad minuga pilti minu enda kaameraga. Hiljem aga tulid nad H-lt küsima, kas võivad ka minuga õnne proovida. Hindis muidugi, aga H rääkis mulle ära ja ütles ka, et oli lubanud neil enda parim anda. Tõenäoliselt arvasin need tüübid, et ka H korjas mu rannast üles. Mind aga solvas, et miks tema nägi vaid variante kakelda mu au pärast või neile luba anda. Miks ta ei võinud lihtsalt selgitada, et meie vahel on midagi palju enamat ja ma ei ole selline tüdruk? Aga ma ei saanudki teda aru saama ja tüübid ei julgenudki lõpuks mulle läheneda, kuigi käisid talt veel tantsuluba küsimas. Võimalus kasta end soolasesse sinisesse vette ning suruda jalad liiva keset veebruarikuud tundus nii imeline, et mured justkui kustusid meelest.

Õhtul läksime sõime ühes väikses restoranis kohutavalt vürtsist krevetirooga ning jõime kohalikku alternatiivi tequilale millegagi, mis tundus olevat lahejendamata vaarikasiirup. Lõhn oli tappev, aga maitse täitsa mõnus. Seejärel tahtsime minna linna kuumimasse klubisse. Olin end ilusti riidesse pannud ja puha, aga siis selgus, et seoses valimistega naabeosariigis, suletakse kõik klubid juba kell 11. Sama reegel kehtib seal ka muudel aegadel, aga keegi ei rakenda seda. Nüüd aga keeldus politsei silma kinni pigistamast.

Seega lontsisime pettunult tagasi koju kurvastades, et me ei näegi seda, sest lootsime saada juba järgmiseks hommikuks rongipiletid Cochinisse, et siis seal lähistel ringi uidata. Hommikul aga selgus, et röövellikke summasid küsiv reisiagent oli meile piletid alles kolmandaks õhtuks hankinud. Seega pidime ka hotellis viibimist pikendama ja oleks nad siis teise öö odavamalt teinud või siis vähemalt normaalselt meid söötnud. Kui Indias saab igal pool kiiresti ja maitsvalt süüa, siis seal pidi pool tundi röstisaiu ja moosi-võid ootama. Vähemalt serveeiti seal hommikusööki ilusas basseiniga hoovis, kus sel päeval ka väikse tiiru tegin.

Teisel päeval käisime vaatamas kohalikku kindlust. See oli ka kogu kultuuriprogramm. Mingit tuntud kirikut 25km kaugusel ei viitsinud ta enam vaatama minna ja mina ei tahtnud toriseva temaga nagunii minna. Seega lõpetasime jälle rannas. Mina käisin ka talle riideid ostmas, sest ta tuli nagu tõeline mees kuuepäevasele reisile ühe paari pükste, ühe T-särgi ning ühe triiksärgiga. Samas keeldus ta toast väljumast ja mina ei tahtnud poolt päeva oma lühikesest puhkusereisist lihtsalt koledas toas vedeleda.

Õhtul tahtsime klubile uue võimaluse anda. Sõitsime taas läbi linna ning juba kaugelt hakkasid paistma liikuvad laserkiired. See klubi asub mäe otsas vabas õhus. Pidime ronima üles munamäe jagu trepiastmeid, aga ees ootas ka midagi imelist. Keskmiselt kallid piletid lunastatud, astusime kaljude vahele uuristatud paradiisi, mille keskel sinine bassein, ümber valged nahkdiivanid ja vaade tervele linnale. Väike tantsuplats oli pidevalt täis ning baare ümbritses lõputu saba. Ja mul oligi tore. H isegi tantsis minuga natuke ning seal müüdi Malibut. Ainus ebameeldiv ja üllatav koht oli see, kui miskit märga maandus mu jalalabal. Sain aru, et H sai rohkemgi märjaks. H ja tema tuttuus CK särk. Ma jälgisin vaid, et ta üle ei keeks. Siis aga avaldas ta mulle, et see vist ei olegi kellegi jook, vaid hoopis okse. Suundusime otsejoones valgustatud WC-sse, kus meie kahtlused kinnitust said. Puhastasime end, mina vastikusvõdinaga ja enda okserefleksiga võideldes, ning seejärel palusin kohe uut kanget jooki, et suudaksin siiski ülejäänud lühikest õhtut nautida. Sellist asja juba Eestis tantsuplatsil ei juhtuks, aga tolles klubis olid kõik kõike tarvitanud. Tagasi tantsuplatsile samasse kohta jõudes tundus aga nagu midagi poleks juhtunudki ning seal istusid juba uued inimesed. Ka H istus tagasi, aga mina ei suutnud end sundida uuesti hiljuti oksega kaetud diivanile maanduma. Seega pigem tantsisin. Ka üksi, kui H tegi suitsu või jõi. Korra suutis ta siiski mind ka kõrvetada, aga purjus tema ei näinud selles probleemi ega ohu märki.

Varsti pandi klubi kinni ning pidime kuidagi tagasi linna saama. Ainus variant tundus olevat meie rendimotikas, mille seljas H nagunii ebakindlam tundus. Nüüd oli ta aga ka nii täis, et ei suutnud korralikult rääkida ega otse kõndida. Ma kartsin jubedalt. Aga tema tahtis sõita. Üksi jalutamine oleks olnud vähemalt sama ohtlik kui mitte hullemgi. Seega tegime diili, et peatume esimeses söögikohas, et süüa õhtust. Nii tegimegi ja õnneks midagi ei juhtunud. Oodates pikalt a la carte kala rääkisime sellest veel pikalt, tema rusikaga rinda pekstes ja väites, et teab, millal veel sõita võib ja see piir läheb sealt, kus ta teed näeb. Mina jälle väites, et minu hirmul on alust. Igatahes õhtusöögi lõpetuseks oli ta juba nii palju kainenenud, et usaldasin teda jälle ning suundusime tagasi oma tuppa voodit testima.

Kolmas päev oli taas... üllatus-üllatus... rannapäev! Vähemalt suutsin H-d ka tema taluvuse piirini tänavapoode mööda lohistada. Goa on tõeliselt karm kauplemisedžungel. Kaupmehed ei tunne armu. Neid ei huvita, kui hästi sa kohalike asjade väärtust tead. Nad teavad, et alati tuleb uus ja rumalam turist, kes ei tingi. Siiski jätsin kogu oma sularaha ühele tänavale maha ja sain mõned väga vajalikud kingitused ostetud. Üht-teist "hädavajalikku" muidugi endale ka:P Olles kui kodutud kõigi kottidega rannas kuni tuli aeg motikas tagastada, sõime veel nii palju mereloomi, kui jaksasime ja siis suundusime Cochinisse. Tuletage mulle meelde, et teile sellest rongisõidust räägiksin järgmine kord eks.

Pätt või ohver - selles on küsimus

Tihti peale hakkab mul endast selles keerulises suhtes hale. Kohe nii hale, et ei suuda pisaraid tagasi hoida ja siis nad voolavadki. Vahel vaid mõni, vahel oluliselt rohkem. Ja selleks ei olegi muud vaja, kui portsu tühje lubadusi. Eelkõige aja teemal. Sest aeg ilmselgelt voolab tema jaoks teistmoodi kui minu jaoks. Sellest siis tohutult palju tülisid, et miks ta üldse lubab tulla, kui ta lõpuks ikka ei tule või tuleb tunde lubatust hiljem vaid korraks ning annab siis kohe unele järele.

Hetkel on jälle see koht, kus ka kõige väiksem lubadusemurdmine ajab nutma, sest eelmisest päevast, mil me sel ega ühelgi teisel teemal ei kakelnud, on möödunud juba nii palju päevi, et mulle ei meenugi see enam täpselt. Ja samas saan pidevalt uusi lubadusi, et rohkem seda ku-na-gi ei juhtu. Ja ma ei küsigi ju mitte kunagit. Lihtsalt midagi muud kui iga krdi päeva, kui saate aru, mida ma mõtlen. Mul on ju ka mingi eneseväärikus. Isegi, kui mul ei ole tolleks õhtuks plaane. Aga on ka päevi, kus need ära jäävad, sest ma loodan, et varsti tähendabki varstit ja mul on pärast aega küll veel oma asju ka teha. Igatahes, hetkel olen ma väga-väga väsinud tülitsemisest. Tööl on ka pingelised ajad - tänane päev oli mõrvarlik, võiks öelda tänu jobudele saksa kolleegidele, aga see selleks. Ma lihtsalt ei jaksa kõike korraga. Ja ma ei jaksa ka pidevalt muretseda selle pärast, kuidas ta oma elu elab, milliseid rumalaid valikuid teeb ning riske võtab... Ei, ma ei ole veel kaugeltki seal, et suudaks ega tahaks alla anda, aga ma olen väsinud ja pettunud.

Ühel sellise suure pettumuse õhtu järgsel hommikul aga sai tema olukorra vastupidi keerata ja kõik oma patud ära kustutada registrist ühe liigutusega. Minu omaga. Sest ma unustasin ära midagi nii olulist, et see muutis mu kujutlust sellest, kes ma enda meelest olen. Olin...
Ma suutsin ära unustada oma kõige kallima sünnipäeva!!! Kusjuures mu ratsionaalsem pool teab täpselt, mis kuupäeval see on. Aga niigi emotsionaalselt haavatud või väsinud või ... (täida lünk millega iganes) mina ei suutnud lihtsalt seda õigel hetkel enam käimasoleva päevaga kokku ajada. Ja ma ei saanud solvumist ka oma hingest järsult välja peksta. Isegi mitte selle päeva puhul.

H muidugi võttis sülle kukkunud õnnest maksimumi minu norimise näol. Ta vist ei olnudki väga kuri. Küll vist veidi solvunud, aga põhiliselt vist sisimas naermas olukorra absurdsuse üle. Ta küll ütles, et tal oli liiga häbi sõpradele rääkida, et tema tüdruk ära unustas, aga see ei takistanud tal seda minu sõpradele kurtmast. Minul olid muidugi meeletud süümekad, aga ma ei saanud seda väga palju tunnistada ega eriti ta ees lömitada, sest ma olin kuri ju. Ja nii kummaline oli olla see süüdiolev pool. Ma ei suutnud siiski talle mitte ette heita tema patte, isegi minu sünnipäevade teemal mitte. No et ega tema ka siis maailma nunnum peika pole olnud. Aga see selleks. Ma lubasin talle läbi päeva korduvalt üles kerkivate tülide kiuste siiski maad ja ilmad kokku. Lubasin, et ostan talle lennupiletid siia ise. Veel ei tea, kuidas täpselt. Ja seda, et teen talle kuu aega iga päev kingitusi. Ei ole sellest kinni pidanud, aga ega ta ei nõuagi enam. Vaidlesin temaga mitu päeva selle üle, et tal ei anna mult välja pressida elu lõpuni kolme söögikorda päevas lisaks kõigele muule, mis nagunii minu kraesse jääb, sest mu taluvuspiir on madalamal kui tal. Ta suutis mu selle teema ning väidetega stiilis aga naised on ju geneetiliselt programmeeritud seda kõike tegema päris kurjaks uuesti ajada. Eriti ultimaatumiga kokkuleppe mittesaavutamisel turuuuringutega alustada. Mida ma temast küll ei uskunud, aga kurjaks ajas ikkagi. Kohati nii kurjaks, et mõtlesin tõsiselt talle öeldud: hakka kohe pihta siisi.

Igatahes, mingil hetkel plahvatas peas üsna hea kingi mõte. Kingi, mille ta võiks peaaegu õigel päeval kätte saada. Seepärast palusin Analt teenet ja tegin arvuti taga kodutööd. Lasin tal osta H-le uued röögatult kallid brändipäikseprillid, mille lähisugulastest ta hiljuti ilma jäi. Ei mäletagi, kas see oli see paar, mille ta puruks istus või ära kaotas. Igatahes, ta oli nende üle tõeliselt õnnelik ja seega täitsid need oma eesmärki. Mul on siin sõpru, kes arvasid, et ma ei peaks laskma tal midagi endalt välja pressida, aga see oli midagi, mida ma tahtsin teha. Ma ju armastan teda. Kõige kiuste! Ja asi ei ole enam tasemel: kuidas küla koerale, nii koer külale. See koer on mähitud suure armastuse teki sisse. Paksult. Enam ei ole oluline, kes kui palju kellele midagi kingib. Punkte ei loeta ja võitjaid ei ole. See tähendab, on, aga kas mõlemad koos või mitte kumbki. Tema õnn on ka minu õnn ja loodan, et ka vastupidi.

Tänase raske päeva lõpetuseks, kui ta taas nägi, kuivõrd haavunud ma olen selle üle, kuidas ta süüdimatult mulle antud lubadusi murrab, sai välja antud jälle hunnik lubadusi. Rohkem kui küsitud. Ja selliseid absoluutseid. Aga ma oleksin õnnelik, kui ta vähemalt poolenistigi neid täita suudaks. Nt lõpetaks enda elu ohtu panemise ning pidevalt enda jalge all augu kaevamise. Ja muidugi oleks tore, kui head päevad oleksid jälle ülekaalus. Ning tundub aina enam, et oluliselt lihtsam on koos olla koos olles. Jääks ära lõviosa meie tülidest, sest peamiseks tüliõunaks ongi koosveedetud või mitte veedetud aeg. Aga aitab tänaseks enesehaletsusest. Ilm on olnud nii mitu päeva imeilus, et ega see elugi saa ainult kole olla.

Üks hea uudis mahtus ka viimasesse nädalasse. Annika helistas mulle reedel ja kutsus veini jooma ning midagi tähistama. Ta keeldus ütlemast mida nimelt, kui ma kohale ei tule. Mul aga oli juba plaan Aivariga musta ja valget koera vaadates nostalgitseda. Siis aga kolisime koos multa ning joogiga Mustamäele, sest ma olin liiga põnevil kauem ootamaks. Kahtlustasin, et ta kas saab lapse või looma. Loogiline esimene valik aga tuli tõeks osutudes minu jaoks kui pauk selgest taevast. Annika ja Veiko on pärast kaheksat aastat lõpuks kihlunud! Veiko rääkis oma hädaabiettepanekust punase tule taga ning nad mõlemad sellest, kuidas sõrmust ringi vahetamas käisid. Mulle tundus see kõik aga kuidagi liiga ratsionaalsena samas kui uudis ise ebamaisena. Aga mul on nende üle väga hea meel. Ei osanud küll algul kuidagi reageerida. Isegi kallistamiseks sobivaima hetke magasin maha, aga ma arvan, et neid hetki tuleb nendega veel:) Nüüd saab pulma oodata ja planeerida ja nii lahe, et lõpuks üks mu parimaid sõbrannasid hakkab abielluma. Ja veel noormehega, kes mulle meeldib! Ma juba nõudsin pruutneitsiks saamist ja Ann ähvardas unflattering kleidiga, aga mis siis! Mul on täiega organiseerimistuhin sees juba:D

Teeme eksperimendi - mis te arvate pildil oleva neiu välimusest?

Kodus kõik on kõige parem

Ehk siis mis sai pärast pulmi.

Esimesel pulmajärgsel päeval vedeles veel suurem osa külalisi hotellis ja taastus ning mina lugesin Harshi oodates katusel raamatut samal ajal, kui hotellipoisid mulle lausa sinna toateenindust jookide näol pakkusid. See erikohtlemine ajas muidugi hiljem teisi kõvasti naerma, aga ma sain neist aru küll. Nad kompasid ettevaatlikult valget inimest justkui potentsiaalset sõpra vms. Aga point on hoopis selles, et Harsh jäi nii palju hiljaks, et ma põletasin end päikse käes üleni paaviani pepu karva ja tema tädi pidas ka oluliseks mainida H peale hindis karjudes, et ma olen nagu ahv. Oh what the hell eks. Sai lihtsalt palju kreemi lunitud ja seda korduvalt määritud.

Sel päeval käisin ka kleidimeistrite peale karjumas. Või vähemalt tunne oli selline. Reaalsuses jäin siiski vist veel viisakuse piiridesse, nende pisike rätsepmehike mõõtis mu kummaliselt diagonaalis koos kõigi ülariietega üle ja lubas kahe päevaga asja ära parandada. See käik aga andis meile H-ga ühe vähestest hetkedest, mil meid võis autos koos näha terve linn, aga see tundus nagu hetk omaette olemist. Mingil hetkel aga muutus see kurvaks ning kuigi ma enam täpselt ei mäleta situatsiooni kulgu peale selle, et H rääkis masendavaid mõtteid ja minu peas keerles, et miks ma, rumal, üldse sinna läksin. See ei olnud kahjuks ainuke kord mu reisil, kui mõtlesin asjade momentaalsele kokkupakkimisele ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Olin terve päeva hotellis ka kodutu olnud, sest minu suureks jäänud tuba anti juba hommikul tagasi ning olles kuulnud terve päeva, et nüüd lähen tagasi nende koju, kolis kogu pere õhtuks viimaks hotelli, nii ka mina.

Jäin nutuselt oma uude voodisse magama, kuni H tuli mind ekstra minu jaoks hangitud kookosega äratama ja leppisime ära.

Ka järgnevast päevast poole veetsime hotellis, aga tundes, et mingi köhaline läheneb, saime jälle hetke apteeki põgenemiseks. oh rõõmu eks. Aga oli ka tegelikult. Tagasiteel sai H isalt kõne - mis juhtus keskmiselt korra viies minutis - et ta ven dläheb kohe hotelliinimestega kaklema. Ja siis H hirmutas mind. Temast sai sekunditega keegi, keda ma ära ei tundnud. Ta vajutas gaasipedaali põhja ning tuututas valimatult kõigi ettejääjate peale, kuni hotellini jõudsime.

Seal selgus, et oli tekkinud probleem hotellist välja kolimise ajaga ja sealsetel oli vist ootamine üle visanud ning nad ei palunud enam viisakalt. Eurroplasena saan väga hästi aru, et hotell saabki kurjaks, kui kümnese check out aja asemel on kahe ajal maja veel rahvast üsna täis. Neil oli aga olnud mingi erikokkulepe ja H vend on samasugune tulekera, kui H. Kuna aga hotelliinimesed olid tema meelest ta isa vastu ebaviisakad, siis sain aru, et keegi juba lükkas kedagi ja palju ei jäänud puudu päris kaklusest. Karjuti veel siiski, kui tagasi jõudsime, aga isa oli suutnud kõige agressiivsemate vahel käed-jalad laiali seista ja neid üksteisest eemal hoida. Sellest jätkus pinget ja kõneainet veel järgmise päevani ja seda meie väikses ringis.

Pärastlõunal suundusime siiski koju, kuhu oli maandunud ka ema paar venda oma peredega. Meile olid taas laenutatud voodid ning pidevalt tegi keegi teed või süüa. Onunaised võtsid ühe köögi üle ja isa assistent küpsetas teises - vanavanematest eemal liha. Minu oskuseid küll proovile ei pandud, kuigi H oli mind sellega ähvardanud. Kõige keerulisem minule antud ülesanne oli ananassi lahti lõikamine, mida siis ka serveeriti koos kirjeldusega, et Maria tegi. Nagu see annaks mingit lisaväärtust. Aga H isa häälest kostis justkui uhkust. Oma uudishimu sain rahudlatud kausitäie spinati hakkimisega koos teenijaga. Mulle oli see ju esmakordne selline tegevus ja teised olid kordades osavamad noaga, aga pusisin lõpuni. Viimaks võitsin ka nende heakskiidu valmsitated kohalikes oludes kirjut koera. Kõik lähemal olijad koondusid ümber mu töölaua, et ükski liigutus kahe silma vahele ei jääks ja siis koos H poolt peale surutud abiga või õige astmeni sulatamise osas saigi valmis imemaitsev koogivariant rosainate ja india pähklitega marmelaadi asemel. Järgmisel päeval, kui see söömisküpseks sai, sain kiita nii tema emalt, kes retsepti küsis, kui isalt, vanaisalt, noorpaarilt jne.

Olime ligi poolteist ööpäeva närveerinud koju saamise üle, sest H-l õnnestus tatkaliga meid vaid rongi järjekorda saada. Viimaks aga saime lausa kaks voodit. Kuigi meie kahe meelest oli üks neist üsna üleliigne.

Jätsime teistega kallistades hüvasti ja sõitsime nende tibatillukese auto ning kõigi asjadega rongijaama. Terve tee hoidis H pagasiluuki jõuga seest poolt enam-vähem kinni, et mu kohver sealt alla ei sajaks. Nimelt keeldus too uks sulgumast. Mina aga ei tohtinud mingil juhul sealjatoele toetuda. Iroonia eks.

Rongile saatis meid noorpaar ja siis lõpuks jäime omaette. Sõit oli päris huvitav. Sattusime istuma ühe pooleteistaastase poisi ja tema ema kõrvale. H sõnastas üsna hästi, et poisi meelest olen täitsa uus inimliik. Ta vaatas mind esialgu ikka vga umbusklikult ja hiljem tegi inimkatseid nagu, kas see valge nahk on kostüüm ja kui seda sikutada, siis kas alt tuleb normaalne inimene välja. Kuidas need juuksed, nina ja suu võiksid katsudes tunduda jne. Hiljem aga olime nii sõbrad, et kuni ema oli nägemisulatuses, võis ta vabalt ka minu süles turnida ning sealt maailma avastada. Mul on mõned üliarmsad pildid temast ja H-st, kes teda ka kohe välismaa šokolaadidega ära osta püüdis ning keda lapsed sma avähe külmaks jätavad kui mind. Tema sai ka emmega pikemalt jutustada. Too küll rääkis inglise keelt ja hiljem kuulsin, et elas enne abielu hoopis modernsemalt, aga vast oli hea, et lasin neil mugavalt emakeeles vestelda.

Koju jõudsime varahommikul ja ees ootas ülimalt külm rikšasõit juba vägagi tuttavat, ent ometi uudisehõngulist teed mööda. Linna oli aastaga päris palju edasi ehitatud. Ka meie kodu vastu oli maju nagu seeni kerkima hakkanud ja võisin iga päev näha, kuidas vastasasuvasse majja ehituse ajaks sisse kolinud vaene seal töötav perekond indiapäraselt segu telliskivide vahele märis kätega nii, et suurem osa sellest katuselt maha sadas ja neil oli huvitav mind jälgida.

Kodulinnas kohtusin küll vähemate sõpradega, kui võinuks ja ma kardan, et on neid, kelleni jõudis info minu korduvkülastusest teisi teid pidi ja kes ehk solvusidki, aga mulle oli H-ga veedetud aeg lihtsalt kallim.

Esimese päeva veetsime romantikat tehes. Korkisin lahti terve aja kaasa tassitud Asti, mis oli uueks kogemuseks nii H-le kui Muditile, kes palus endale klaasikese jätta. Ega meie kaks ei jõudnudki esimesest klaasist kaugemale. Mul oli seljas mdiagi erilist, mida olin tegelikult hoidnud mõneks sobivamaks hetkeks, söötsime üksteist südamekujulises karbis peitunud Anthon Bergidega ning pool klaasi vahuveini kulistasin jutiga alla, sest me ei mallanud kauem kammitsetutena ja riides olla.

Ma ei lasku detailidesse, mida me suurema osa päevast tegime, aga ütlen, et see toimus üsna väikesel territooriumil. Vahepeal aga digimuundusin ma oma emaks ja küürisin maja, sest tõenäoliselt eelkõige emotsionaalselt pulmadest väsinud H magas. Mina aga pesin üliroppu kraanikaussi, külmkappi, vannituba, meie toa ust, mis näis, kui keegi oleks sinna vetsust tulles pidevalt käsi pühkinud ning lõpuks isegi terve toa seinu. Mingil hetkel laekusid meile Muditi sõbrad, kes lasid samuti meie romantilistel kommidel hea maitsta, kuigi nad üldse mu plaani ei sobinud, aga nad elasid väga kaasa mu missioonile sellest majast jälle kodu teha. Ma lihtsalt pidin veidi koristama, et end seal hästi tunda. Ema, ole uhke! On keegi, kes on hullem siga kui su tütar. Häirivalt palju hullem. Aga ma kujutan ette, et selliseks võib maja tõesti aastaga muutuda, kui kõvasti üritada. Muditi uksele küürisin ainult keset sittalarakat ühe valge triibu, et nad näeksid erienvust. Nii see jäigi. Neid ei häirinud. H üritas mind ka küürimast ära tõmmata, aga ma naasin segaduse juurde ikka ja jälle.

Harsh pidi tegelikult kohe tööle naasma, aga millegipärast lükkas ta seda edasi uue nädalani. Mis mulle sobis:) Saime rohkem aega koos veeta. Esimesel Baroda õhtul - või oli see teisel? - käisime üle pika aja Barbeque Nation'is, mis oli minu suureks ülaltuseks veel kallimaks muutunud ja kus olid hetkel ropud järjekorrad - seda vist parasjagu toimuvate merepäevade tõttu.

Ootasime oma aja ära ja see tasus täiega ära. Ägasime krevettide, krabide, erinevate kalade ja isegi haikala ampsude all. Haikala!!! Usute või? Mul oli küll raske uskuda. Aga mul tekkis üsna ruttu loomse toidu üleküllastumus, mida ei leevendanud ka enam grillitud ananassitükid, mingi nämma kartuliasi ega kivikõvad maisitõlviku jupid. Ja see kõik oli alles eelroaks.

Põhiroani ma ei jõudnudki. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Sõin väikse kausitäie vähisuppi, maitsesin Harshi taldrikult kaheksajalga ja magusaleti poole ei julgenud vaadatagi. Kartsin, et üks motikas ei jõua meid kahte paksu enam koju viia, aga siiski viis.

Kohe esimesel päeval tuli meile külla ka Kitty, kes pulma ei jõudnud, aga ta oli kuidagi teistmoodi. Tema väitel olin seda aga hoopis just mina. Tegin talle kingituseks toodud kaartidega mängides talle ka kiiresti pähe ning mingil hetkel läks ta köhiva ja aevastava minu juurest ära koju.

Esimestel päevadel ei lahkunudki me kodust muidu kui vaid söögiks. Ka seda sai kohale toimetada lastud korduvalt. Aga mida päev edasi, seda rohkem see mulle närvidele käima hakkas. Ma tean, et H ei väljukski oma maja piiridest kui talle vaid see valik antaks, aga ma lootsin, et ta pingutab veidi, et minule head meelt teha. Ma ei tahtnud ju oma aasta ainukest puhkust maha magada - olgu siis tema kaisus kui tore tahes. Kusjuures seekord käitus ta ka kodust väljaspool minuga kuidagi rohkem armastava poiss-sõbra moodi.

Pühapäev oli paras närveerimsie päev. Ta planeeris juba igasuguseid asju, et ei peaks tagasi tööle minema põhjendusega, et tahab rohkem aega minuga koos veeta. H oli valmis laskma end asjatult kipsi panna, aga see plaan kukkus õnneks läbi.

Millalgi nendel esimestel päevadel läksime ka kolmekesi koos Muditiga just Euroopast naasnud aga haigele Anale külla. Seal sain tema värsketest varudest oma lagritsaisu täis süüa ning oli igati tore. Sain mälestuseks endale käsitöö pingviiniripatsi ja leppisime kokku, et kohtume veel.

Ööl vastu esmaspäeva ajas H, kes oli veel õhtul plaanind tööle minna, mu üles ja teatas, et tema kukkus trepist alla. Kukkus ta jee! Aga selline statement isegi ei ehmatanud mind. Kohe pühendati mind ka plaani lasta ühel sõbral talle hommikul järgi tulla ja ta haiglasse viia. Nii nad tegidki, aga mind jäeti koju magama, et asi oleks usutavam. H vist mängis valude käes piinleva vennikese rolli päris hästi, sest tema "välja väänatud jalast" tehti röntgenpilt, ta sai tagumikku valu vaigistava süsti (mida polnud ju vaja ja me kõik teame meeste ning nõelte vahekorrast eks) ning mõni tund hiljem maandus koju õnnelik elastiksidemes noormees, kes säras teavitades mind välja teenitud kümnest puhkepäevast. Arvata oli, et tema ülemus ei usu kokkusattumusse, et vahetult kahe nädalase puhkuse lõppedes kukub mu juurikast kallim kohe trepist välja ja vänab uuesti oma niigi korduvalt vigastatud jalga. Usun, et just see tegigi ta loo arsti jaoks usutavaks ja ülemus ei julgenud riikliku haigla arsti diagnoosi ametlikult kahtluse alla seada. Niisiis võitsime me palju aega juurde koos olemiseks ja kumbki ei suutnud üldse tööd teha. Ma ju plaanisin ka tema tööl olemise ajal ilgelt asjalik olla.

Uus seis aga muutis meie elukorraldust veelgi tubasemaks. Nüüd ei saanud ju raskesti vigastatud noormees end väljas näidata ja veel vähem valge neiuga, aga sain ta siiski peaaegu igal päeval vähemalt söögiajaks välja. Käisime parimates restoranides toidust karvu välja korjamas ja oma tellimusi pidevalt kordamas. Ma ei tea, kuidas nad nii alla käinud on.

igatahes, selgus, et olin unsutanud oma mälupulga koos võtmetega Ajmeri ning samuti oli tõenäoline, et H ülemus tuleb teda lähipäevil üle vaatama. Need kaks asja hoidsid meid veel päevi Barodas paigal ja vangis. Viimaks tõi noorpaar mulle aga võtmed möödaminnes ära ja H ülemus külastas teda ajal, kui olin vihastanud, et H jälle Beavise ja Buttheadiga teises toas hängib ning ebatervislikke rumalusi teeb, ja läinud sõbraga viimase hetke plaanina välja.

Amiti oli ülimalt tore näha. Tema oli muidugi minu seal olemisest väga üllatunud. Arvasin, et läheme jutustame veidi meie lemmikpargis, sest ei teadnud, kaua tööinimesel keset päeva aega on. Tema aga pakkus välja hoopis linnast välja sõitmise ja nii me siis läksimegi tema motikaga, minu lahtised juuksed aina rohkem omavahel sõlmumas ning tema tatt motikal jutustada püdües mulle pidevalt näkku lendamas. See ei olnud nii tore osa. Aga päev ise oli imeline. Käisime uskumatult ilusates kohtades, külastasime templeid, mida temagi esmakordselt nägi, sõime jõe ääres soolaga tähtvilju, mida meile värskelt lõigati ja mis oli minu selle korra uus avastus ning sõitsime isegi paadiga mööda laia jõge.

Selles punktis läksid asjad ka pisut kahtlaseks. Olin talle rääkinud oma pulmamuljetest ja proovilepanekutest ja nüüd palus tema, et laulaksin midagi oma keeles. Laulsin jälle Keelatud maa'd, aga seekord juba kindlamalt. Ja siis palus ta, et laulaksin midagi talle. Alarmkellad mu peas hakkasid helisema. Nagu ka siis, kui kuskil keset päeva tundus, et see, et H mu ukseni saatis ja kõik muu ei olnud teinud talle selgeks, et ta on ikka üks ja ainus ja minuga suhtes ning mul ei ole kodus teisi poiss-sõpru. Olin veidi solvunud, et ta seda üldse arvata võis või ehk kompis ta maad? Aga ta on üks toredamaid inimesi seal ja mulle on siiani tundunud, et temaga ei pea ma pidevalt kartma, et tal on minu suhtes mingid muud ootused.

Igatahes, olles sõitnud paadiga, pildistanud teise templi alal papagoisid ja ahve, käinud paljajalu preestrite isiklikus auguga vetsus ning näinud ära imelise Swaminarayan templi linnast eemal, kuhu külalisi kaugelt kokku tuleb ja kus naised meestest selgelt eraldatud on ning mehed kummardavad maha pikali heites ning taas püsti tõustes kordi ja kordi, viis ta mu tagasi koju. Lootsin kohata teda taas, aga ei soobunudki sobivat hetke.

Sellest järgmine päev oli reisi kõige masendavam. H eelistas suitsetada nende Buttheadidega, kes on iseenesest täitsa toredad tegelikult nagu korsten ja mitte vaid tubakat või siis vaadata loodusfilme arvutist minuga iga hetke veetmise asemel ning lõpetuseks sõid tüübid minu seljataga ära terve mu lemmik Fazeri. Mitte, et see polnud ainus, mida ma ei tahtnud teistega peale H jagada. Nutsin oma toas nii palju. Lisaks oli H murdmas jälle üht olulist lubadust lõunasse sõitmise kohta. Ühel õnnetumal hetkel olin üksi katusel oma juukseharjaga - paljajalu ja poolpaljalt värisedes, aga tahtmata tagasi tema juurde minna. See oli lihtsalt murdepunkt. olime ligi nädala teinud mitte midagi, näinud koos mitte midagi ja ka kodus oli arusaamatuid hetki, mil ta tõmbus justkui eemale või raiskas aega ebaolulisele, millega polnud isegi kiire.

Lõpuks siiski leppisime ära kuidagi ning sõime üheskoos kesköist jääkide nuudlirooga. Edasi läksid asjad taas paremaks.

Järgmisel hommikul ostsime ära lennupiletid lõunasse ja ta oli teinud õhtul ka plaani, mida kõike me võiks kuue järele jäänud vaba päevaga külastada. Seda oli palju. Aga plaan oli vaid peas ja reaalsuses sidus meid sellega vaid lend Goasse ning tagasi Cochinist Mumbaisse. Teadmatus oli omamoodi erutav.

Päev möödus reisierutuses ning õhtul käisime ka Adu ja tema nooriku uut kodu kaemas. Selle eel oli üks H nunnumatest momentidest. Kuna ta oli vigastatud, siis liiklesime rikšadega ja ta sai ka maigu suhu, mis tunne on, kui peaaegu alati püütakse sind petta. Igatahes, mul oli selge idee, millise pluusiga tahan nooriku ette esmaskordselt ilmuda. Siis aga märkasin sellele mingeid plekke, mis võisid vabalt olla vesi, aga triikides muutusid nad ülejäänust heledamaks. Seetõttu pesin vihaga terve pluusi kiiruga ära ja hakkasin maniakaalselt seda kuivaks triikima. H muudkui vaatas imestusega seda jaburust pealt ja ütles vaid, et ootab huviga, mis selles pluusis nii erilist on. Samas helsitas ta korduvalt rahulikult rikšadispetšerile ja palus neil hiljem tulla. See oli nii armas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ma ei ole üks neist tüdrukutest, kelle järgi kaua ootama peab. Sel korral tõesti olin.

Adu uus kodu oli teistsugune. Neil oli mööbel ja nõud ja isegi väike palvetamisnurgake koos kogu atribuutikaga. Ja naisuke tegi igasuguseid häid sööke, aga ta oli nii vaikne, et ma ei saanudki temast eriti midagi teada. Tore oli aga kõiki korraga näha ja samas kummaline olla suures seltskonnas ainuke mitte-insener. Kitty aga pani mu terveks õhuks mossitama, sest soris mu käekotis ja varastas ära kingitud pingviini. Selline kiusamine oleks ehk naljakas olnud koolis - kui sedagi - ja maksimaalselt viieks minutiks, aga ta ei teinud nägugi, et tahaks seda mulle tagasi anda ja jauras vaid, et pingviin on mulle tema sõprusest tähtsam. Niisiis ma ei rääkinud temaga terve õhtu ja jutuastasin rohkem Achu ning Aduga, kellelt sai küsida igasuguseid abielumuutusi puudutavaid ja piinlikke küsimusi. Kõigil oli lõbus ja Hritesh kirjutas tema tarkusteri nalja pärast lausa üles. Aga Adust õhkus mingit uutmoodi küpsust ja mul on hea meel nende pärast, sest nad tunduvad õnnelikud. Aga ma mõtlen õudusega kõigile teistele india noortele pruutidele, kes peavad tihti kokku kolima täiesti võõra inimese ning tema perega ja kellest saab seal madalamail pulgal olija. Tihti elab uus pere ka enda vanematest, sõpradest ja senisest tööst meeletult kaugel, mis tähendab, et noor pruut võib algul olla hirmuäratavalt üksi uues kohas.

Aga jätkan reisi osaga mõni teine kord.

Another first

Täna helistas mu tädi mulle ja seda juhtub muidu ehk vaid mu sünnipäeval. Ärge saage valesti aru, ta on mulle väga kallis ja mina talle, aga me suhtleme pigem siis, kui oleme ühes ruumis. Muul ajal tervitame üksteist ema kaudu.

Täna aga sain tema peale esimest korda elus nii vihaseks, et korduvalt võitlesin endaga, et mis oleks kui viskaksin ikka toru ära. Ta ei jätnud mind rahule põiepõletiku teemal ja ma olen kindel, et tean praegugi, mida teen ning tegema peaksin. Seega palusin tal korduvalt teemat vahetada. Ta ignoreeris mu palvet kahel korral. Kolmanda järel küsis ta India pilte näha ja lõpetasime kõne.

Oi, kuidas ma urisesin veel tagant järelegi. Valjuhäälselt. Emaga juhtub meil selliseid asju, aga temaga oli see esmaskordne.

Iseseisvuspäev erakorralise meditsiini osakonnas

Tere üle pika aja!

On nii palju asju, mida ma tahaksin teiega jagada, aga seda õiget tuju, et kõike hästi edasi anda ei ole veel tulnud. Seega räägin asjadest natuke tagurpidi.

Tuleb väga isiklik postitus, aga see ju ongi mu isiklik blogi ning pole kuigi palju teemasid, mida ma siin kajastanud ei oleks, nii et las siis olla. Valige next item või previous item, kui see hingele hakkab.

Igatahes, nädal tagasi laupäeval - kui oli jäänud vaid üks öö Indiast tagasi tulekuni - jäin korralikult haigeks. Sain tõeliselt kohutava põiepõletiku ning see tähendas terve öö wc vahet jooksmist, tohutut piina ning muret Harshi näos, sest ta vist tundis end abituna. Mängisimegi mõttega, et veedame oma viimase ühise öö koos wc-s, aga mul on hea meel, et ta mingil hetkel unne vajus, sest mul oli iseendagagi piisavalt tegemist. Tema murelikkus lisaks oleks mind vaid suurema koorma alla pannud.

Niisiis kujutage ette täiesti lootusetuna tunduvat ööd, kui suudate maksimaalselt kümme minutit korraga wc-st eemal olla, minutid venivad kui tunnid, teil on hirm, sest puudub kontroll OMA keha üle. Lugesin sekundeid, jõllitasin kannatamatult elektroonilist kella oma telefonil ja arvutis - et see ometi muutuks, mõõtsin palju kordi vahemaad hoovi uksest esiukseni sammudega, loendasin magava H hingetõmbeid, veelonkse, mida sundisin end iivelduseni tarbima ja veetsin pikki perioode potil istudes ning värskelt soetatud Kama Sutra raamatut rida realt ja kohati korduvalt lugedes, sest süveneda oli raske aga vaja. Te. Ei. Kujuta. Ette kui õudne see oli, kui te pole seda ise väga vihases versioonis läbi teinud.

Mingil hetkel kella viie paiku jäin ime läbi magama. Selleks, et H saaks mind pool seitse taas äratada ja murelikke küsimusi esitada. Sellest hoolimata, et palusin tal lasta mul magada. Ta ei lasknud. Ja siis tundsin, kuidas mu hirmud teoks saavad ning põis taas ärkab. Käisin taas vetsus ning tagasi tulles hirmust, et nüüd hakkab kõik taas otsast, hakkasin nutma. Ja alles siis sai ta vist aru, KUI õudne see on ning kuidas ma olin palvetanud, et saaksin edasi magada. Kasvõi natukenegi enne oma pikka reisi koju. Seda ma juba teadsin, et võimalus viimaseks romantiliseks ööks läks perse. H aga ei mõelnudki sellele vaid süüdistas end minu olukorra põhjustamises. Mis on muidugi nonsense. Selliseid asju juhtub. Eriti seal. Õnneks uinusin taas.

Õnneks olid mul antibiootikumid juba olemas veidi kergemast korrast. Kuritarvitasin neid meeleheitest. Aga nagu ma juba aimasin, siis hommik oli õhtust palju-palju ilusam.

Veetsime viimase päeva taas kingitusi kokku ostes, ostsime ka talle lõpuks sobiva kiivri ning käisime viimaks hiina restoranis pulkadega söömas. Olin seda juba pikka aega teha tahtnud, sest lootsin, et sealne hiina toit on geograafilise läheduse tõttu parem kui siin. Oli ka!

Õhtu oli muidugi kurvapoolne ning aeg liikus jälle imekiiresti. Kahjuks. Nii ruttu saabus moment, kui pidime lennujaama suunduma, et mina saaks koju minna. Üldse ei tahtnud! See ei ole aus, et pidin taas valima kõige kallimate vahel. Temagi viskas meeleheitest veksli välja, et lähme kohtusse ja abiellume, et saaksin jääda. Aga sel aastal ei olnud taoline plaan võimalik. Eelmisel aastal sidus mind kodumaaga palju vähem kohustusi kui praegu. Aga siis jällegi ei olnud meie suhe veel seal, kus ta on praegu.

Kitty kes tuli ka head aega soovima, tegi mulle isegi seljamassaaži ning H laulis mulle oma uut ilusat laulu, mis puudutabki mind. Kahju, et ma selle sõnadest ise veel aru ei saa. Ja siis saatsid nad mu ära. Viimased kallid ja musid, mis jäid tänu avalikkusele väga reserveerituks ning siis organiseeris mu üks lennujaamas töötav tuttav mu õigele lennukile. Tema sealt leidmine oli väga tore üllatus. Ja ta rebis puruks mu esimese pardakaardi, sest see ei olnud akna all. Poisid naersid jälle, et kuidas mul on NENDE linnas igal pool tuttavaid. Turvad kahtlustasid mind veel kaamerapatakate käsipagasis vedamise pärast. Mida vahepealsel reisil keegi ei uurinud. Kas keegi oskab mulle seletada patakatest tulenevat ohtu, ah? Ja siis juba olingi õhus. Koos patakatega õnneks.

Aga ma rääkisin praegu ju haige olemisest. Mõne raskema hetke ning Delhi flirtivate teenindajate hajameelsuse ning turvakontrolli onude ülima põhjalikkuse kiuste sain tänu mitmetele toredatele härras-ärimeestele vastu hommikut ka Türgi lennukile. Mitte et mind enne erinevate väravate vahet ei jooksutatud. Tegin ka lennujaama poodidele kassat ning ostsin ülikallist jäätist oma viimaste ruupiate eest. Ja siis asusime teele - Indiast ära. Türgi lennul söödeti meid taas igasuguse eestlase jaoks söödamatu kraamiga. Unistele inimestele topiti kätte hiigelpaksu fetalõiguga võileib nt ja magustoiduks oli mingi hapu jogurtisugulane. Ehk miskit kitsest välja pigistatut? Jäin üsna näljaseks, mistõttu läks Riia lennul juba tuttav low kalorie maitsetu kala ning toores kartul õudselt hästi. Ainus nende söök, mis mulle siiani on meeldinud, oli mingi kanaroog. Muidu aga pole neile õhuteeninduse osas midagi ette heita.

Elasin lennud paari üle naabrite vetsu ronimisega ilusti üle. Jõudsin isegi connection flightile üliväikse pausi kiuste. Alles Riias läks elu taas keeruliseks. Toll tõmbas mu pistelisse kontrolli ning otsis kohri korralikult läbi. Ju siis tundus neile, et üks inimene ei saa ometi nii palju kõrvarõngaid enda tarbeks osta.:D whatever. Aga siis selgus, et jäin kümne minutiga ühest Tallinna bussist maha. Olin palunud emal busse kontrollida ning saanud luureinfot, et mul on terve tund aega. Noh jah... selgus, et see tunni pärast väljuma pidav buss ei tulegi lennujaama vaid stardib bussikast. Sinna aga kohti müüa pole ning järgmisele mitu tundi hiljem väljuma pidavale ka mitte. Samuti olid Air Balticu esindajad kindlad, et ma ei jõua mingil juhul poole tunniga bussikasse, et kontrollida, kas neil ehk on kohapeal veel pileteid müügiks. Meeleheitel mina, kes tahtis kindlasti samal päeval koju jõuda, asus siiski taksoga bussijaama poole teele. Usun, et tegin õigesti, et mingit liinibussi ei valinud, sest jõudsime siiski õigeks ajaks ja kuigi sain külmas ja poolpaljalt närveerida, kas mulle üldse kohta jagub, tõstis sõbralik vene keelt rääkiv juht mu asjad pagasnikusse ning viimaks siiski anti mulle armu. Kusjuures tundub, et ka suur osa nende lennujaama staffist valdab võõrkeeltest vaid vene keelt. Sain kõvasti praktiseerida.

Bussiga oli veel see nali, et nad ei saanud eestikeelsest kaarditerminalist jagu ja minagi ei mõistnud selle jaburaid päringuid. Seega lunastas ema mu alles Tallinnas välja. Ja jõudsingi vaid 26,5 tunniga koju, mis on palju parem kui sinna minekuks kulunud 54 või 57 või mis ta oligi.

Viimane nädal on möödunud aklimatiseerudes, tööga taas kohanedes ning samas tagasilööke andva haigusega võideldes ning koduseid kõige kallimaid üle vaadates ning kingitustega kullates. No olgu, võib-olla mitte päris kullates, aga still. Segadusse ja vihaseks ajas mind aga see, kuidas iga kord, kui tundus, et nüüd on vist haigusega kõik, olukord jälle pea peale pöördus

Kui see aga vabariigi aastapäeval pärast õnnestunud profi photoshooti Sandraga, mille viimane mulle jõuluks kinkis, taas juhtus ja vihasemalt kui varem, siis sai otsa minu häbi EMO tülitamise osas. Uskuge mind - asi oli taas kole ja mul olid antibiootikumid otsa saanud. Samas oli selge, et ma ei julge oodata, millal ükskord perearstil minu ja minul keset tööpäeva tema jaoks aega on. Kes teab, kui hulluks asi minna võib eks. Seega palusin ristiemal meile järgi tulla ning mu kiirabihaiglasse viia. Ta tuli ka kohe mingi kümne minutiga. Olin nimelt oma auto käima saanud ja Peedule loovutanud, sest tema oma andis vahepeal otsad.

Aga jah, sain suurel pühal päris mitu head tundi koos teiste hädavigastega veeta. Selle aja sees tekkis lemmik vetsukabiin, mängisime S-iga naljakat sõnademängu ning naersime pisarateni, mis võis tunduda mõne jaoks arusaamatu, ehk isegi kohatu, aga eelistasin seda masetsemisele ning see aitas mul tähelepanu olukorra ebameeldivuselt eemale juhtida. Üks õde ähvardas minu emakat lambist millegipärast kirurgiga ning arst tõstis käed püsti, kui analüüsidest selgus, et mul tegelikult poleks heatujulisuseks põhjust ning ilmselgelt antibiootikumid ei mõju. Minule mõjus masendavalt aga see, kuidas saab nii levinud probleem nii abituks arste teha. Ta tundus tore mees olevat, aga rohtusid on ju erinevaid. Nüüd sain miskit nõrgemat ja kehvemate kõrvaltoimetega, aga asi seegi. Kusjuures olukord andis ise järgi enne, kui jõudsin uut kuuri alustada. Söön aga siiski praegu kamaluga pille, et suuremas osas kodusel režiimil veedetud nädal raisatuna ei tunduks ning rohkem tagasilööke ei tuleks. Ma lihtsalt ei jaksa enam. EI jaksA!

Aga see aasta tundub juba üsna iroonilisena. Algas uputusega, iseseisvuspäeva veetsin EMOs isamaalisi laule kuulates pingviinide vaatamise asemel... mis järgmiseks? Kas need seiklused annavad tõesti tooni tervele aastale?

Et siis jah... ehk saab vähemalt ilusaid pilte tollest päevast, sest fotograafi stuudios oli üllatavalt tore ja mugav olla. Kartsin küll pulgastumist, aga saime hoopis kiita;)

Ja nüüd püüan vastu astuda uuele tihedale nädalale.

P.S. Isa helistas täna. Ta tahtis sel pikal nädalalõpul kokku saada, aga kuigi see oleks täna võimalik olnud, otsustas ta seda mitte teha. Mis siis ikka. Ju ma pole enam uus ja põnev ning piisab korra sünnipäevaperioodil üle vaatamisest küll. Olen natuke solvunud. Ta küll kutsub mind kogu aeg maale, aga ma ei taha sinna hästi minna. Esiteks on see paras ettevõtmine ning teiseks oleksin üsna lõksus koos tema elukaaslasega, kes mind nende lahusoleku perioodil juba kurja kasuema moodi korra kohtles. No ei... isa peale vihastades lapsi ründavad kasuemad ei ole minu maitse. Ja ma ei näe enam, miks ma peaks pingutama, et talle meeldida. Võib-olla taasavastan selle põhjuse tulevikus. Kõik ju eksivad!?

Kord taat võttis eide…

Indias käivad asjad natuke teistmoodi, kui meil, aga seda te arvatavasti juba teate. Sellegipoolest oli huvitav pulmitamist lähedalt näha. Kuidas pruut-peigmees paluvad, et sa ei näitaks enne pulmade lõppu kellelegi pilti neist kaamera kohale lähestikku kummardamas, sest see on liiga porno nt.

Kihlusepäevaks kolisime kõik hotelli ümber. Lootsin, et see on hea asi. Et saan omaette toa ja viimaks ehk ka mõne hetke H-ga kahekesi olla. Kui aga tunnid möödusid ja keegi meile veel järelegi ei tulnud, hakkas süda aimama, et kõik ei saa nii ilus ja hea olema.

Läks hoopis nii, et hotell oli juba liiga täis. Pruudi poolt tuli kümmekord planeerimata külalist, aga kuna peigmehe pool võõrustas, siis oli ka meie asi enda mugavuse arvelt nende elu ikka ilusaks teha. Alguses plaaniti mind ja Monalit kõrvalhotelli panna. Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest tolle hotelli tegelastel jätkus jultumust mind isegi mitte uksest edasi lubada, sest olen välismaalane ja minuga on liiga palju jama. Nemad aga ei viitsi mingeid blankette täita. Huvitav eks? turismiärikad ei taha turisti raha. Ilge tahtmine oli neile käru keerata. Lisaks läks mu kohvri sang seal ukse ees katki ning kõik prantsatas trepist alla. Kusjuures purunes metallosa.

Harsh tassis siis mu asjad tagasi esimesse hotelli ning siis juba autosse, et viib meid taas koju ning ma hakkasin väga kurjaks ning õnnnetuks muutuma, kui viimasel hetkel leiti meile siiski kuskil katuse all tuba kahe topeltvoodiga. Pidime seda H vanematega jagama. See tähendas küll, et pole lootustki omaette jäämiseks, aga olin tohutult tänulik.

Lõpuks siiski jagasime seda hoopis lastekarjaga, keda onud-tädid oma vooditesse mahutada ei tahtnud. Kõrvaltoas magas neid kahes voodis kolm paari ning noorima onu naine pabistas, et peab korralikus päevakostüümis elus esimest korda magama, sest teiste onunaiste ees ei sobi ööriided. Mul oli nii naljakas, aga nad kõik tegid tširkust üksteise ning eelkõige vanavanemate ees, kes ometi neid milleski muus kui traditsioonilises india naisterõivas näha ei tohtinuks.

Kihlus pidi toimuma alles õhtul, aga külalisi kogunes juba päevi. Hotell serveeris süüa alates hommikust ning kuigi nemad kõik väitsid, et nii kiire on ja pulmarituaalid ei mahu mitte kuidagi väiksema aja sisse, aga reaalsuses oli meeletult kasutut bufferaega. Vähemalt külalistel. Alles õhtul hakkasime sättima. Ja kuna H polnud viinud mind rohkem shoppama kui vaid kiiruga käevõrusid valima, siis polnud mul isegi alusseelikut ning pidin seda onunaiselt laenama. Nad olid kõik õnneks hästi sõbralikud minu vastu. Seega sättisin end proffide abiga üle pika aja lemmiksarisse, mis polnudki siiani kodust välja saanud ning siis koperdasin alla peosaali. Kõik oli mugavalt ühte majja koondatud.

Kõik jäi ka indiapäraselt tunde hiljaks, aga sellest polnud midagi. Sel õhtul istus pruutpaar uhkel troonil ning kõik tegid nendega koos pilte. Pruudipool kandis muudkui ette kingitusi peigmehe perele, mida seekord tegelikult ei nõutud, aga kombekohaselt toodi ikkagi igasuguseid brändirõivaid, köögitehnikat ja muud kola. Seejärel viis palgatud preester peigmehega läbi mõned rituaalid ning tema ja pruudipoolne meesisend tegid justkui kaupa, kumbki mingi totaka lapiga kaetud peaga ning viimaks oli käes läänelikum sõrmuste vahetamise aeg. Peigmees sai robustse kuldrõnga, mille lubas esimesel võimalusel vanemate silma alt ära olles valge vastu vahetada ning pruudi sõrme sai kaunistama natuke lapsik lillega ehe. Kumbki söötis teineteist mingi oranži maiusega ning rohkem nagu ei toimunudki midagi erilist. Põhiline oli ikka kõigi naiste võimalus oma uhkeid rõivaid demonstreerida.

Tore osa oli see, et kihluspeo ajaks jõudsid kohale ka mitmed Harshi sõbrad, kellega sain nüüd lähemalt tutvuda ning kõige kiuste leidsime ka mõned hetked üksteisele.

Teine pulmapäev kannab nime ladies’ sangiit, mida võib tõlkida naiste lauluõhtuks vms. tänapäeva versioonis ja vastavalt ühe või teise piirkonna eripäradele võib see olla ka peigmehe poole laulu- ja tantsuõhtu või nagu sel korral – kõigi ühispidu. Kui varasemalt peab pruut hoidma tagasihoidlikku joont, siis sel üritusel võib ka tema lõpuks rõõmustada ning tantsida. Ja kõik tantsisidki. Laulmist oli vähe. Erinevad grupid tegid planeeritud ning improviseeritud tantsuetteasteid. Ka mind sunniti korduvalt lavale ja kaamerad muudkui filmisid. Õhtu jooksul kaunistati ära ka naiste käed. Mind lükati hennakunstniku juurde muidugi esimeste hulgas. Kõik tahtsid ju näha, mis nägu see välismaalane teeb ja neile kõigile tundus nii oluline olevat mulle muljet avaldada. Ja see oli hästi armas, kuidas nad püüdsid panna mind ennast tundma nagu printsessi, kuigi kohati oleksin eelistanud olla rohkem publik ja mitte nende peaesineja tantsulaval. Seda aga ei andnud ka vältida. Mis siis ikka. Laulsin ju ka neile juba hääle värisedes. Nüüd siis oli aeg liigutada. Ja pärast sain muidugi palju kiita oma tantsuoskuste eest, kuigi kahtlen, et hindudega kummaski võistelda suudaksin. Nemad on laval nagu kalad vees.

Õhtu lõpupoole esitas noorpaar ka ühistantsu. Pruut sillerdas kui kalliskivi, mis teda ennast väga häiris, aga teistele paistis nii-nii kaunis. Ja magama kukkusime pärast hilisöist söögikorda pea kohe. Ei seganud üle pika aja üksteist nägevate laste kilked ega miski muu. Ma kustusin kohe ära.

Millalgi sel päeval käisime ka Pushkaris korraks, kus preester kogu mu raha ja rohkemat hea õnne nime all endale küsis ning järgmine kord koos laste ja abikaasaga tagasi tulema kutsus. Sain omale ka lõpuks laia seeliku.

Kolmas päev oli päris pulmapäev. H oli mulle vanade võlgade eest selleks päevaks imeilusa salwar kameezi ostnud. See on üks ilus kleidike koos kohalike retuusidega. Too versioon siis, mida mul veel polnud, aga mida nõustusin selga panema. Tahtsin lasta seda veidi käeaukudest suuremaks teha ning muidugi öeldi, et no problem. Pidin tolle enne pulmi tagasi saama ja sain ka. Aga kujutlege siis minu viha, olles usaldanud neid ja kahtlasi võetud mõõte, kui nüüd vahetult enne üritust asja selga proovides avastasin, et too on telgiks tehtud ning varrukad on ikka kitsad. Oi, kui kuri ma olin! Monali siis parandas haaknõeltega, mis andis ning puuduva püksipaela laenasin taas tädilt, kuid ma olin nii pahane. H käskis vaid maha jahtuda, aga kuidas ma suutnuks? Teadsin juba ette, et lähen nende peale karjuma. Eelkõige selle alusetult enesekindla suhtumise pärast.

Päris pulm algas paraadiga, mil orkester mängis, pisikesed tädid kandsid õlal hiigellühtreid ning peigmees istus uhkel valgel ratsul. Rahvas läbis lühikest lõiku tantsides vast tunni või kauemgi. Enne aga sai kõvasti külmetada, sest kes siis ilusat kostüümi vammustega katta tahab? Pealegi pidime teel samuti tantsu lööma ja H sõbrad üritasid mind muudkui enda sekka meelitada. Mina aga muudkui põtkisin, sest kandsin kaasas kaamerat ning kilekotti õrnade kingitustega. Neid aga polnud väga kuhugi jätta. Viimaks siiski pulmaplatsi väravas andsin alla ja ühinesin meeletult tantsivate Harshi sõpradega. Kuni mu kaamera õlal 360-kraadise pöörde tegi ning kõik ehmatasid. Siis tuli keegi appi ja võttis mul asjad käest ära. Aga H isa kutsele ei saanud ma ju, maksku mis maksab, ei öelda.

Poisid pidutsesid nii päevad kui ööd läbi ning alkoholi pakkusid mulle nii sõbrad kui sugulased. Viimane oli eriti üllatav, kuna mul oli käsk olla vooruslik neiu, kes ei joo. Aga võib-olla see oligi test või lihtsalt vastutulelikkus välismaalasele? Kes teab? Suutsin pulmad üle elada valetamata ja loodan, et see kätte ei maksa. Ma küll ei joonud, aga olin aus, et ei ole täiskarsklane ning seletasin soovijatele ka oma perekonnavormi ära. Neile muidugi tundusid kõik need kasuisad ja poolvennad jne kummalised, kuid nad tundusid siiski mõistvad olevat.

Pulmad ise toimuvad siin sellistel suurtel kaunistatud platsidel, kus paarike istub taas laval, üritab üksteisele mingeid hiigellillevanikuid kaela upitada samal ajal, kui sugulased üritust saboteerivad, kõik teevad nendega koos pilte ning seejärel saab süüa. Tihti alles öösel, kui suurem enamus on koju läinud ning raketidki õhku lastud, hakkab peale päris pulm. Paarike põlvitab maas kaunistatud lehtlalikus kohas, ümber sugulased ning juures palveid lugev preester. Korratakse viimase öeldut, mässatakse erinevate ohvriandidega. Peigmehe pool teeb uutele suguastele vastukingitusi ning pruut antakse mingi kätele voolava vee rituaaliga peigmehele üle. Viimaks seotakse poisi sallisaba ning tüdruku sariots sõlme ning nad peavad tegema seitse ringi ümber selle altarliku koha. Algul on tüdruk ees ja siis poiss. Ning viimas tõstetakse paari ette lina, vallalised neiud peavad silmad sulgema ning pruut saab otsaette erepunase abielunaise joone. Kõik plaksutavad ning siis lisandub ka eriline musta värviga kaelaehe tohututele kullakuhjadele.

Kusjuures kummaline oli see, kuidas üritusel trügisid esiritta kõige kaugemad sugulased ning selleks, et pruut ringi mahuks, pidi ta üsna palju vaeva nägema. Ülejäänud kogunesid veidi tahapoole madratsitele ja tekkidesse ning ei lasknud pühal üritusel oma jutuvada segada ning magasid, kui asi enam pinget ei pakkunud. Püha ürituse juurde käib ka kingarööv. Pruudi poole mehed peavad saama kätte peigmehe papud. Neid aga tuleb poisi sugulastel kaitsta, sest nende eest võib küsida ükskõik kui palju lunaraha. Seekord kukkus vaid üks röövel trepist alla, aga kingi vist kätte ei saadudki.

Millalgi keset kõige sügavamat ööd oli Amrithast ning Abishekist saanud abielupaar ning kõik suundusid hotelli magama. Viimased vastupidanud siis. Kuna Monali ja viimaseks päevaks laekunud Acchu olid veidi varem ära minema pidanud ja toavõti polnud veel minuni tagasi jõudnud, siis lapsed olid omale muu varjupaiga leidnud ning mina avastasin end üksi suures toas laiutamas ning külmetamas. Magasin uhke kleidiga, mida siinmaal küll tagasihoidlikuks nimetatakse, hommikuni.

Ahjaa… kõige lahedam osa oli see, et Harsh tantsis selle pulma kestel pääääääääääris palju. Ma ei saanud teda küll endaga tantsima ega õieti isegi mitte ühele pildile, aga see oli juba suur saavutus.

Kindlasti unustaisn nüüd kiiruga palju ära, aga mis siis! Küsige, kui miski huvi pakub.

Hiilimise nädal

Kui teisipäeva õhtupoolikul planeeritust päev hiljem Ajmeri jõudsin, siis olin muidugi omadega üsna läbi. Polnud ma ju maganud rohkem kui mõne minuti korraga, kui teadvus lihtsalt kaduma hakkas ning viimasest söögikorrast oli ka päris palju aega möödunud. Siiski-siiski rõõmustasin isegi selle üle, et buss mu India-päraselt lahtiste pissuaaride juurde, kus mehed askeldasid, maha pani. Sest seal nägin ju üle peaaegu aasta oma kõige kallimat. Sellest üksi piisas, et peaksin magamata vastu südaööni.

Ta tutvustas mulle linnas pulmaeelseid ettevalmistusi tegevaid venda, onu ja onupoega ning viis mu siis sööma. Ainus, mida oskasin küsida, oli kaua igatsetud dal. See on põhimõtteliselt paks läätsesupp, mida on mõnus süüa riisiga ja mis ei puudu üheltki lõuna- ega õhtusöögilt. Üleüldse on siin nii, et kui alati vaheldub juurikate osa, siis päevast päeva korduvad chapatid, riis väikeste variatsioonidega, dal ning muidugi chai. Mul on juba nädalaga sellest tee-osast rohkem kui kõrini. Samas olen tänulikult ja mõnuga peaaegu kõik ettekantu ära söönud.

Esimene õhtu möödus niisiis kõigiga tutvudes ja nende uudishimu rahuldades. Paljudel oli midagi küsida ning kõik kohtlesid mind kuidagi eriliselt aupaklikult. Mul oli aga jälle natuke piinlik, et mind pjedestaalile tõstetakse – oleksin eelistanud olla lihtsalt üks külaline teiste seas. Kahjuks aga minu nahavärv seda ei võimalda.

See-eest sain palju kiita, et küll ma olen ikka ilus ja kohe sain sõbraks ka 2,5 aastase naabripoisiga, keda mu Istanbulist ostetud suur sõrmus otsekohe ära võlus ning kui siis esialgne võõrastamine üle läks, sai temast mu esimene ja suurim sõber. Tema ema muidugi sattus minust vaimustusse ja sel ajal, kui talle ja teistele naistele kosmeetik pleegitamisi ning muid iluprotseduure tegema tuli, palus ta mul ja Harshil oma poeg magama panna.

Harsh tundus selles täiesti kogenematu, aga tema karmidest võtetest oli vähemalt nii palju kasu, et poiss panigi kohe silmad kinni. Edasi võtsin mina üle, kuigi kahtlesin sügavalt, kuidas üks pisipõnn võõra ja kindlasti tema jaoks kummalise välimusega tädi süles magama jääma peaks. Ometi piisas kahest lühikesest laulusalmist ja kustunud ta oligi. Kõigil oli hea meel ning nende päevade jooksul sain mitmetelt inimestel soovituse laps endaga hiljem Eestisse tagasi tuua:D Mul aga oli lihtsalt hea meel ühe pisikese inimese siira kiindumuse üle, sest kõik need suuremad siin oskavad ka lihtsalt head nägu teha – ükskõik, mida nad siis päriselt ei mõtleks.

Esimene päev üle elatud, pandi mind tema onu ja tolle naisega ühte tuppa magama. Et jumala eest me H-ga samasse kohta ei satuks. Selle nädala jooksul on üldse tulnud väga palju omaette olemise hetki varastada ning nende eest küünte ning hammastega võidelda. Avalikult mängime ju ikka veel peitust ja nagu tema venna ning nüüdseks juba tolle abikaasa pealt paistab, kestab see ontlikkuse mäng ka veel pärast pulmi edasi. Igatahes, meil on välja kujunenud kood C22, mis tähistab siis ühte teatud teemat, millest me avalikult rääkida ei või. Ei tohiks vist mõeldagi.

Mulle ei ole veel kogu tagasisidet minu kohta edastatud, aga tundub, et olenemata sellest, et paljudele meeldima hakkasin, saab H pidevalt hoiatusi, et end siiski võõrast kultuuriruumist pärit neiuga ei seoks. Nojah, vaatame seda asja veel. H lubas asjad avalikuks teha pärast seda, kui pulmatrall möödas on. Samas ei taha me seda väärtuslikku kuud enda jaoks ära rikkuda.

Teine päev oli asisem. Külalisi saabus muudkui juurde ning mul oli tõsiselt raske kõiki nimesid meeles pidada. Siiani ei tea kõiki, aga raudselt kõik teavad mind. Sellel päeval õnnetus mul külastada H isa töökohta – piimatööstusettevõtet, kus sain näha, kuidas siinmail erinevad piimatooted valmivad. Kas te teadsite nt, kuidas piimapulbrit valmistatakse? Piim kukutatakse hästi kõrgelt tornist alla, nii et vesi eraldub või vähemalt nii sain aru. Tegime salaja palju pilte, sain võil uisutada, sest nad ei põe väga põrandate puhtuse pärast. Igal pool oli rohkem töölisi, kui minu meelest vaja läheks ning kõik oli Eesti-pärase roostevaba asemel värviline. Seintel olid ka jumaluste pildid ning hoone hoovis oli purskkaev, millest ühe nurga all võib regulaarselt vikerkaart näha. Ühesõnaga muljeid kui palju. Kahjuks netti on vähe ja ega ajagagi eriti priisata saa. Seega pilte näete ehk hiljem, kui tagasi kodulinnas oleme ja mina tema tööloleku ajal oma päevi kuidagi täitma pean.

Lõunasöök oli sel päeval natuke eriline, sest kibelesin kangesti neile Eestist kaasa toodud kilu ning räime musta leivaga pakkuma. Julgemad proovisid ja sõid mõnuga, aga meid kupatati koos kalataldrikuga katusele, et konservatiivne vanaema jumala eest ei näeks, et me siin ainult kapsast ei näri.

Sel päeval oli meil ka lõkkeõhtu. Väike hoov kaunistati ära igasuguste tulukestega ning lakke tõmmati kangad. Otsekui õdusas telgis lõime ükskoos tantsu ning hiljem läks ka laulmiseks. Minu ärrituseks üritati mind korduvalt neile üksinda tantsima saada ja puiklesin ma mis ma puiklesin, ei olnud sellest eriti kasu. Ikka ja jälle sattusin tähelepanu keskpunkti ning päeva lõpuks langetati ühiselt otsus, et järgneval õhtul pean juba ka neile laulma. Ei läinudki kaua, kuni tundsin end taas koduselt maal, kus prügikasti olemasolu ei ole ilmselge ning koerad kassi kombel mööda müüre tatsavad.

Kolmanda päeva hommikul pidi minu rõõmuka laekuma ka Monali – sõbranna Barodast. Harshile ta ei meeldi ja ta ei olnud just eriti õnnelik tema tulekust ootamatult kuuldes, aga kuna ta on Achu pruut, siis ju see oli omamoodi paratamatus. Mul on aga lihtsalt hea meel tuttava inglise keelt kõneleva inimese üle, kes mulle seltsi pakkuda võiks, sest millegipärast oli viimasel hetkel selgunud, et suur osa meie sõpru ei saa tulla või jõuavad alles kõige lõpuks.

Niisiis käisime Monalil järel ja ajal, kui tema end korda sättis, kasutasin juhust, ning läksin koos meestega lihapoodi kaasa. Olin juba ammu igatsenud fotosid mõnest autentsest lihamüügikohast, mida kuidagi Eesti võimalustega võrrelda ei anna. Samas siin riigis ei ole vahet, palju sul raha on. Liha jõuab lauale ikka samal rõvedal viisil. Võid valida lihtsalt võimaluse lasta see kohale toimetada ning loobuda võikast vaatepildist, mida räpane ja aus poeke/töötluskoda pakub. Pilte sai palju ning hiljem nende abil ka kohalike neiude uudishimu rahuldatud. Samas lihahimu läks korraks üle, aga tuli siiski lõunasöögi ajaks tagasi.

Sel päeval käisime ma ei tea mitu korda linnas. Kuna ka H parima sõbranna pulmad sattusid samadele päevadele ning kõik Barodakad tunnevad teda, siis Monali tahtiski minna kõigepealt tulle juurde oma käsi hennaga katma, nagu pulmades kombeks. Meiega tuli aga kaasa ka H kõige noorem ja ägedam onunaine ning kõigu pealt otsustasime hoopis temaga shoppama minna, sest ma olin pidanud valeks puude metsa kaasa toomist ning nüüd vajasid hädasti oma sari juurde käevõrusid.

Sattusimegi mingisse imelisse kohta. Sain kätte oma esimese kookospähkli ning seejärel asusime erinevaid võrusid proovima. Jätsin sinna maha päris palju raha, aga tulin tagasi ka ideaalselt sobivate kaunistustega. Ning tädi, keda vajasin kaasa kauplemise huvides, ostis isegi üht-teist ning kinnitas, et pääsesime väga odavalt võrreldes Mumbai jt suurlinnadega.

Siin kodus on millegipärast komme õhtusöögi ajal inimestele kausitäis vürtsikaid herneid serveerida ning päriselt süüa palju-palju hiljem, kui kasulik oleks. Sel päeval avastasin aga, et pulmanädalaks palgatud kokad ei kasutagi külmutatud vilju, vaid tühjendavad kaunu ükshaaval, et toita ära terved massid. Minus võtsid võimust süümekad ning, kuna hernekoorimise asjad olid parasjagu katki jäänud, läksin ning võtsin töö üle. Mul oli nagunii veidi igav. Olin teinud veidi tööasju ning märkamatult saabus pruut oma kaaskonnaga. Põrkasime ukselävel kokku ning kui siis jõudis kohale arusaam, kellega tegu, siis tutvusime põgusalt, aga ootamatu seltskonnavahetus kohas, mis oli olnud mulle koduks juba paar päeva ning hakkas nüüd tuttavaks saama, ajas mu nii piisavalt segadusse, et paus kõigest kulus hästi ära. Seega veetsin järgmised paar tundi terrassil kobamisi ja kole aeglaselt herneid puhastamas, mis tegi pererahvale palju nalja ning äratas teenijaskonnas poolehoidu. Minul hetkel kolisid nad mu kööki enda juurde ning püüdsid igati minuga suhelda, aga kahjuks segas keelebarjäär üsna palju. Sellegipoolest on nad mult ma ei tea mitu korda küsinud mu nime, kas olen mitteabielus või korralik abielunaine, milline on minu pere jne jne.

Õhtupoole tegi toosamune onunaine, kellega päevalgi koos aega veetsime, mulle ettepaneku ühineda nendega ning minna vastu tolle isale ning õeperele. Jah, siin käibki nii, et onunaiste terved pered ning naabri kassid – kõik tuleb pulma kutsuda. Olles ekselnud linnas päris pikalt, sain tuttavaks veel mõningate toredate inimestega ning siis sain H-lt kõne, et tulgu ma ruttu. Tema sõbrad tahavad mind näha.

Õhtune hoovimeelelahutus oli juba alanud ning Monaligi tagasi, aga ma üldse ei oodanud, et mind võtavad vastu need H kõige-kõigemad ülikoolisõbrad, keda varemgi Skype’is näinud olen ning kelle juurde ta igal võimalusel põgeneb.

Nad olid väga toredad, aga juba minu jõudmise ajaks üsna purjus. Teiste seas oli ka too isend, kes eelmine kord meid Delhis igati aitas ja kes siis väga korralik ning reserveeritud tundus. Nüüd oli minu ees totaalne piduriteta vend ja üleüldse oli nendega väga lõbus. Üheskoos panid nad tantsuplatsil hullu ning mingil hetkel sunnitigi mind kõigi ees laulma. Närv oli ikka nii totaalselt sees, et tundsin, kuidas hääl värises. Ka seda ette teades. Samas oli suureks üllatuseks, et terve tema suguvõsa oskab laulda ning kõik seda ka mõnuga teevad. Lauldi, mängiti kitarri ja üht kohalikku trummi. Sööma saime alles öösel ja siis kukkusime ühe pika madratsi peale ühes reas magama.

Suure seikluse algus vol2

Ma ei lähe mitte kunagi kuhugi naaberriikidest kaugemale ilma reisikindlustuseta. Seda sellepärast, et iga kord olen ka vähemalt sisse pandud raha koguse tagasi saanud. Omaette juba mõtlesingi, et kuna olen juba pagasist ilma jäänud nii varastamise kui lennujaamas kaotamise tõttu ning ka meditsiinikindlustus on vajalikuks osutunud, siis ju järgmiseks on mingi reisitõrge. Siis oleks kogu komplekt koos.

Ja nii läkski. Olin ostnud bussipileti igaks juhuks varasemale Tallinn-Riia bussile, et juhuks kui buss katki läheb või midagi. No nii naljaga pooleks eks. Aga arvake ära!? Kelle bussi pidurid ütlesid juba Pärnus ehk esimeses peatuses üles? Kusjuures tegu oli luksuslikuma sõidukiga ning enne Pärnut ei olnud ka ühtegi vihjet, et miski halvasti minna võiks. Niisiis veetsime Pärnus tunnikese – bussijuht püüdes oma sõbrale elu sisse puhuda ja nii, et see samal ajal kõrvulukustavalt ei röögiks ning meie lootes parimat. Ning lõpuks tuli ikka uus buss järele kutsuda. Ma muidugi pidin enne end pooleks närveerima. Oli ju oht, et jään kolmest lennukist maha. Bussijuht aga laiutas vaid käsi ja andis vautšeri, et saaksin soovi korral järgmine kord nendega poole hinna eest sõita. Khm… kui paljud teist unistaksid odavamast järgmisest sõidust sama firmaga, kelle bussi pidurid just üles ütlesid!? Samas ei nõustunud nad mind lennujaamani ära viskama ja seega sai suurest ajaaugust üsna kitsas pilu.

Hea osa bussireisist oli aga tutvumine imenaisega minu kõrvalpingis, kes töötab haiglas ja õpib samal ajal usas meditsiini, kasvatab poega ning teenib lisaraha programmeerimisega ning nagu sellest vähe oleks – on ta ka maailmakarika tasemel võistlev rattasportlane. Kuidas ta küll suudab seda kõike?

Õnneks oli sama bussi peal ka üks hindu ning pidime samale lennule jõudma. Paras kokkusattumus eks? Igatahes leppisime kokku, et organiseerime end koos lennujaama. Ta rääkis, et talle tuleb vist sõber järele. Muidugi oli kõik väga indiapärane ning Riiasse jõudes ei olnud ta kindel, kas keegi tuleb või võtame takso ning kõik kokkulepped oleks nagu olemata olnud. Samuti ei suutnud ta ühegi sõbrale võetud kõne jooksul järele uurida, kas autos üldse ruumi minu jaoks on. Oh jah… selle organiseerimatusega pean vist lihtsalt harjuma. Õnneks siiski oli autos ruumi ja sõber oli ka nõus mind ära viskama, aga see ei takistanud neid kahekesi tea väikse kotiga mul täiel kiirusel eest kimamast samas kui mina lohistasin oma hiigelpagasit järele.

Õnneks jõudsime kõik siiski eluga lennujaama ja lennukinigi oli veel aega. Siis aga selgus veidi halvem üllatus. Nimelt öeldi meile, et Istanbulis on torm vms ja Delhi lend lükkub kindlalt 24h edasi, Mumbai oma ehk toimub hilinemisega. Igatahes juba Riias ootasime oma lennukit mitu tundi planeeritust kauem ja kui viimaks Istanbuli jõudsime, oli seal paras segadus. Ma polnud just eriti vaimustuses mõttest, et nüüd ka viimasest lennukist pika ajavaru kiuste maha jään ja mingi tobeda jama tõttu nüüd terve ööpäeva kaotan. Seal aga veetsime tunde ja tunde järjekordades seistes, pagasit taga otsides, alternatiive uurides ning lõpuks nagu zombid veel tunde enda lennufirma poolt korraldatud hotelli viimist oodates. Sealne bürokraatia tundus hullem kui India oma. Mingil hetkel paistis kõigi nägudest allaandmine. Tundus, et kuigi ilm paistis olevat ilus ja ma siiani ei saa hästi aru, mis seal lende hilinema pani, ei olnud meie seltskond ainsad, kes võõras riigis lõksus olid. Vähemalt ei pidanud ma Euroopa Liidu kodanikuna omale veel viisat hankima hakkama ning kuigi päris kõiki lubatud kompenseerimisvõtteid meile ei kohaldatud, läks meil üsna hästi.

Meid viidi kesklinna imeilusasse hotelli. Olime olnud ühel lennul ka eestlastest paariga, kes kuuendat talve sammud Lõuna-India poole seadsid ning veetsingi palju aega koos nende ning hindu ja tema lätlasest äripartneriga, kes koos Eestis ayurveda kliinikut peavad.

Kuna jõudsime hotelli alles veidi enne südaööd, siis oli üsna suur oht, et me siiski ei saa sel päeval süüa. Siiski kokad tulid vastu ja tegid mulle oodatud võiku asemel hiigelsandwichi koos kuhja friikatega. Mina sain samal ajal lõõgastuda nende imeilusa panoraamvaatega restorani mugavas tugitoolis, imetledes lakke ehitatud tähistaevast ning aknast paistvaid linna peamisi vaatamisväärsusi ning päris tähti. Samas nt hindu ja lätlane olid pandud mingisse äärelinna kütteta hotelli. Meie oma oli aga neljatärnine.

Kuna tundus, et kaasmaalastest paarike tahab siiski omaette aega veeta ja mina ei tahtnud jätta kasutamata sülle kukkunud võimalust Türgiga tutvuda, siis broneerisin iseendale poolepäevase linnatuuri. See pidi algama hommikul kell kaheksa, nii et magada sain vaid mõned tunnid, aga ma ei kahetse üldse. Meie giid nägi välja nagu üks paha hotellipoiss filmist Üksinda kodus 2. Nägin ära Hagia Sofia, sinise mošee, vana hipodroomi ala, ühe imelisi freskosid täis kiriku ning nende suure katusealuse tururajooni. Sinna jätsin muidugi ma päris paraja portsu raha, sest ma ei saanud tulla Türgist ära ilma kohalike kõrvarõngasteta ning armusin ühte hõbesõrmusesse. Seal on üldse igal pool ainult häbeehted, aga hinnad küll turistisõbralikud ei ole.

Samas aga sain oma tuuril tuttavaks ühe Pakistani-USA perega. Me olimegi suures bussis vaid neljakesi. Läksime pärast üheskoos turgu avastama. Enne aga tuli üllatuslikult mingi vaibakaupluse külastus, kust meie giid raudselt pappi sai. Igal pool mujal oli tal kogu aeg kiire, aga seal võisime olla nii kaua, kui tahtsime. Meie ette laotati muudkui uusi ja uhkemaid vaipu ning saime juua Türgi kanget teed naljakatest klaasikestest. Ma küll veidi ärritusin, et meie kalli ekskursiooni sisse selline salanüke lülitati, aga tegelikult on seegi osa sealsest kultuurist.

Turul käidud, otsustasime kuskil lõunat süüa. Olin üsna näljane, sest feta-põhine hommikusöök oli liiga võõras minu maitse jaoks ning sõin vaid kaks saiaviilakat ning veidi fetat. Krõbinate peale käiv jogurt oli ka mingi jälkus. Pakun, et kitsepiimast. Niisiis tahtsime kõik väga süüa.

Nemad olid moslemipere, mis oli mulle üsna uus kogemus. Ema kandis burkat (vist) ja isa tegi kõik otsused terve pere eest. Sööma sattusime aga imeilusassse kohta. Pidime selleks läbima mingi luks ehetepoe, kus seisis vist kümneid töötajaid, valmis hüppama väiksemagi kliendisoovi peale. Meid juhatati kuhugi üles korrusele paradiisi. Läbi maja ulatus sisehoov, mille seinu katsid erinevate ronitaimede mustrid ning söök oli oivaline. Mul oli hea meel midagi türgipärast proovida, kuigi ma ei ole kindel, kas see oli just see. Igatahes proovisin ära nii palju kohalikke maiustusi, kui suutsin end sööma sundida.

Viimaks saatsid nad mu tagasi hotelli ja juba varsti pärast seda oligi aeg taas lennujaama poole vurada. Seal oli küll külm, aga ilm oli imeilus – väidetavalt üle nädalate. Ainus sekeldus oli mingi hotellipoisiga, kes enne ära minekut mu tuppa tungis ja oma olematu inglise keelega mult igasuguseid asju päris. Esialgu minibaari kohta. Siis aga mainis ta suitsetamist ning ma ei saanud aru, kas ta uurib, kas ma tahan suitsetada või kas ma olen juba toas suitsetanud. Vihastasin aga siis, kui ta ikka ära ei läinud ning lõpuks mult viit minutit palus. Arvan, et sellest ei olnud võimalik valesti aru saada. Minu reaktsioon hirmutas ta minema koos kerge vabandusega. Aga saime Harshiga jälle naerda, kuidas ma oskan jamadesse sattuda ka oma toast väljumata.

Samas valmistas Istanbul väga positiivse ülaltuse ning tahaksin sinna kunagi naasta. Kasvõi selleks, et näha veel, kuidas autod mäest üles tagurdavad, et parkida või bussid täpselt vastu põõsast ruumipuuduses peatuvad.

Tegelikult lennujaamas oli seiklusi veel. Kõigepealt otsustasid nad ära konfiskeerida mu mängu-käerauad. Nende olematu inglise keelega ei aidanud ka selgitused, et neid saab ise avada ja puha. Korrati vaid kummalise aktsendiga sõna problem. Ning mänguasjad läksid ühte sahtlisse. Huvitav, kas õhtuks? Nende päralt on ju ka röntgenaparaat ning kindlasti ka läbiotsimistuba.

Seejärel tuli meil ametnikelt kindlustuse tarbeks välja kaubelda tõend, et jäime nende süül oma lendudest maha. See oli taas üllatavalt keeruline ülesanne. Tundus, nagu nad teeksid seda esmakordselt. Samas tundub see kummaline nii suure lennujaama puhul. Lennud ju hilinevad kogu aeg. Kuidagi siiski võluti lõpuks mingi blankett välja ning varsti saime igaüks taas oma lennukile.

India-lend oli täitsa sujuv. Muudatuste tõttu oli muidugi kaotsi läinud minu toidusoov, aga ehk see oligi hea, sest kunagi valitud low-calorie meal oli üsna jälk. Lugesin suurema osa teest raamatut ning siis, kui lõpuks paar tundi magada otsustasin, hakaks mu terve tee vaikinud naaber minuga jutustama. Saime sõpradeks ning magamisest ei tulnud midagi välja. Aga see tasus täiega ära, sest ta hoolitses Delhis minu eest igakülgselt. Aitas mul keset ööd kindlaks teha, millal on järgmised lennud ning kui selgus, et peaksin ligi 12h ootama, siis otsustasin, et tahan iga hinna eest edasi liikuda. Seega viis ta mu linna põhibussijaama. Sain testida uut metroo lennujaama liini ning kuigi ta ei teadnud eriti midagi bussiga reisimise kohta, oli ta nõus minu pärast vastassuunas sõitma ning vajadusel veelgi rohkem vaeva nägema. Sain korduvalt tõsta oma pommkohvrit röntgenisse ning rahustada turvasid, et kannan viina, mitte veini. For some strange reason…

Õnneks siiski oli bussijaamas juba ees sobiv buss. Pidin vaid kohvriga kuumaastiku läbima ning ennast selle kõige odavama sõiduriista peale, mis igal pool peatub ja kus end suure tõenäosusega ära määrid, ronima. Mul ei olnud aega isegi süüa ja juua ma ei julgenud, sest tee peal selgus, et on vaid üks vetsupeatus kuue tunni kohta. See aga oli selline urgas, kus auguga vetsukabiinil ei olnud isegi ust. Oli aga suurepärane vaade kõigile seal olijatele ning neil sulle. Ma lihtsalt ei julgenud sinna kõigi ette minna. Kes teab mis nii üksiku valge neiuga juhtuda võinuks. Seega hoidsin ülejäänud neli tundi jalgu risti. Lisaks tuli mul suur osa teest hoida oma kohvrit kinni, et see minuga kohakuti olevast pidevalt lahti vajuvast uksest välja ei sõidaks ning mõne lõigu ajal oli buss ka nii täis, et sain, jalad krõnksus, istmetevahel paikneva kohvri peale toetuda. Lõpuks juba palvetasin, et rohkem inimesi peale ei tuleks.

Jõudsin ka juba vihapisaraid valada, sest kõigest hoolimata ütles Harsh, et ei saa mulle hilinemise tõttu Jaipuri vastu tulla ning palus, et ma end ise Ajmeri korraldaksin. Olin täiesti magamata, vihane, räpane ja enam mitte kõige paremas tujus. Aga mis mul üle jäi. Üritasin vaid pisaraid naabrite eest varjata.

Ka Jaipuris peatusin vaid mõneks minutiks. Kõrvad juba valutasid busside pidevast signaalitamisest ning juhtida sõiduvõtted ajasid mind närvi, nälg tahtis ka ära tappa, aga midagi polnud teha. Jõudsin vaid vetsust läbi joosta ning juba tuli järgmisele bussile tormata. Aga tegelikult on mul hea meel, et bussiaegadega nii vedas. Oleks vaid nende luksbussi tahtnud. Meie mõistes siis lihtsalt puhast sõidukit, mille uksed kinni käivad ja kus end nii kergelt ära ei määri.

Seega sõitsin söömata kümmekond tundi ning seda kõike ühe poisi pärast. Proovide ise 57 tunni ning 18 sõidukiga läbida üle 5000 kilomeetri mõne poisi pärast. Ta parem olgu seda väärt, kurat võtaks!

Ükskord - varem või hiljem - näen ma, mis seal teki all on

Tundub, et ka sel aastal olen tagasihoidlikum blogija. Tegelikult aga oleks rääkida küll. Täitsa palju kohe. Aga ongi olnud nii kiired ajad, et lihtsalt ei jõua võtta seda hetke iseendale, et rahulikult mõtted paberile panna. Või kui olengi üksi, siis magan või vaatan midagi, mis ei nõua erilist pingutust.

Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D

Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...

Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.

Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?

Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...

Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.

Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.

Vanajumala viha on ikka vägev

Mul oli üsna omamoodi aastavahetus. Olles käinud aasta eelviimasel päeval koos emaga ristiema sünnipäeval, viisin ta õhtul koju ja jäin ise ka sinna ööd ära magama. Järgnema pidi ju laisk laupäev, mil enne õhtut nagunii midagi suuremat ei tee. Aga jälle vanajumal naeris mu plaanide üle.

No kuidas muidu kui vanajumala vihana võtta aasta viimase, laupäevase päeva hommikust kõne kodumaja haldusfirma dispetšerilt, kes teatab, et alumisel naabril uputab ja gravitatsiooniseaduse kohaselt saab põhjus olla vaid minu korteris.

Tormasin koju nagu tuline jutt, end tee peal eesti lauluklassikat üürates rahustada püüdes ja samas sisemiselt keedes, sest mis mõttes pean sel aastal juba kolmanda veeavariiga tegelema. Kirusin juba mõttes pesumasinat, mis viimati alles selle kuu alguses märku andis, kelle sõna peale jääb. Ja rõõmsamaks ei teinud mind sugugi ka võimalus oma niigi väga pankrotiselt arvelt ootamatult suuri summasid välja käia.

Koju jõudes aga sain korraks rõõmustada, sest vett tilkus hoopis köögikraanikausi alt kapist välja. Kuna mu möbleeritud korteris on kellegi varasema soovil igal pool vaip, siis oli üsna tore jälgida, kuidas iga samm maha märja jälje jättis ja kõik lirtsus.

Sekunditega sai selgeks, et mingi toru purskab. Auk ei olnud küll suur, aga pahandust oli juba oi-oi kui palju. Varsti laekus ka kuri naabritädi, kellega püüdsin siis kehakeele ja umbvenekeele abil suhelda. Ta vedas mind enda juurde näitama, kuidas vesi juba tema kuu aega tagasi tehtud remonti rikkuma on asunud. Ooooo jee eks! Remondi üheks peamiseks põhjuseks olin samuti mina ja suvine pesumasinavigur, mille tõttu minu juures oli kõik okei, aga tema linoleomiga kaetud lagi muutus kuumaastikuks. Sai toogi kord lubatud, et isa tuleb ja teeb korda, sest nii ta ju lubas, aga isa ei tulnudki ja nii see jäi. Tädi nagu huvi ka ei tundnud ja meil on nii tugev keelebarjäär, sest ta ei räägi üldse eesti keelt. Suuresti seetõttu ei üritanud ma ka ise rohkem selgitustööd tegema minna. Õnneks nägi tema lagi ju ka enne jube välja. Aga nüüd oli tegemist ilusa valge laega.

Vaatasin siis tema kodu üle - õnneks veel ei olnud midagi väga hullu. Püüdsin ka enda juures vett kinni keerata, aga ei saanud sellega korralikult hakkama. Adrenaliini abil arvatavasti suutsin kraani isegi peaaegu risti keerata, aga see ei aidanud isegi august purskava vee survet vähendada. Seega hakkasin käterätikuid maha loopima ja iga mõne minuti tagant kaussi püütud klaasitäit vett ära kallama. Olin ju avariibrigaadi ootel, aga kuna ajastus oli nii super, siis võis arvata, et asjad ei saa just kõige kiiremini korda.

Vahepeal jõudis Aivar õnneks siia appi. Pidime ju nagunii õhtu koos veetma, kuid nüüd ta lihtsalt tuli varem. Õnneks olin tolleks hetkeks suutnud juba end ka veidi koguda. Varem ei suutnud vesistamist päris täielikult vältida. Samuti mitte enesehaletsemist ja mõtteid stiilis: mida ma nii valesti teen, et juba kolmanda veeuputuse ära teenisin? Mis märk see on? Kangesti tulid pähe mõtted Noa laevast ja sellest suurest veeuputusest, mis halbu inimesi tabas.

Aivar suutis ka vee kinni keerata ja suuresti minu üllatuseks vool, mis enne ei olnud liigutanudki, peatus kohe. See oli suur kergendus, sest avariirühm laekus alles mitu tundi hiljem. Seda kusjuures info, et ma ei suuda vett peatada ja all uputab, juures. Aga neile on see vist nii tavaline asi ja pole ju nende mure, kui hullusti mul uputab ja mismoodi neid tagajärgi likvideeritakse. Okei-okei. Neil oli teisigi kiireid väljakutseid, aga kust nad teadsid, kui kiire mul on?

Kui nad aga jõudsid, siis lahendati katkise torujupi probleem ära ehk viieteist minutiga. Maksin jälle portsu raha - muidugi taheti sularaha - ja ära nad läksidki, veel irooniaga head aastavahetust soovides. Ma ei solvunud. Oligi tegu ju absurdihuumoriga.

Järgmised paar tundi veetsime kõikvõimalike kättesaadud ajalehelistega põrandat kuivatada püüdes. Toredad vanad vineerkapid olid ka oma osa vett sisse imenud ja vaip kaitses arvatavasti naabri vara üsna vapralt. Minu jaoks oli aga enda korteri tagajärgede likvideerimine paras katsumus, sest vett muudkui tuli ja tuli. Tänagi veel on suur osa vaibast üles tõmmatud olekus ja igal pool vedeleb väikseid kapitükke, aga tundub, et põrand hakkab kuivaks saama. Küll siis millalgi kuidagi ka vaiba tagasi panen.

Veel on vaja ka korteriomanikku šokeerida. See ei õnnestunud eile, sest tal oli telefon väljas ja ka naaber, kes oli kindlasti palunud end teavitada olukorra arengust, ei olnud vist enam kodus siis, kui midagi öelda oli. Ja mina veel kogusin julguse kokku ning valmistusin nördinud tädiga, kes kartis, et nüüd tema ei saa ka midagi pesta, kahjude hüvitamist arutama. Aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las nad arutavad seda korteriomanikuga omavahel. Seekord ei olnud ju mina milleski süüdi. Vastupidi - andsin endast parima, et asja parandada.

Nojah, olles tunde maas küürutanud ja imenippe leiutanud, et vaibast vett välja saada, sai ühel hetkel nälg meist võitu ning suundusime poodi planeeritud aastavahetuse kraami ostma. Kuna päeva oli tekkinud suur viivitus, siis ei suutnud me kuidagi normaalgraafikus püsida, aga sellegipoolest suutsime teha hea pasta pesto ning kanaga ning küpsetada ja glasuurida isegi kaks plaaditäit muffineid. Üsna viimasel hetkel tulnud spontaanne küllakutse Annikalt oli kõlanud piisavalt hästi, et nendega millalgi liituda. See aga oli omaette väljakutse.

Minekuvalmis saime alles tund enne südaööd ja siis kohe selgus ka, et nemad plaanivad just edasi minema hakata, aga tulgu me ka Pääskülasse kaasa. Ma ei vaimustunud küll eriti mõttest end pärapõrgusse vedada, aga uudishimu oli tugevam, et miks küll sinna.

Tee peal selgus aga, et sinna saamisega on väga kiire. Nimelt on minutite küsimus, kas me jõuame õige bussi peale. Muidu oleksime aastavahetusel alles teel olnud. Aga jõudsime. Suurem nali oli see, et hoopis sealt samast lähedalt kodupeatusesse jalutama pidanud seltskond ei suutnud end õigeks ajaks kohale vedada. Buss sõitis ette just siis, kui meie troll meid välja lasi.

Annika palus mul imesid teha ja ma tegingi. Bussijuht oli väga inimlik ja nõustiski hetke ootama kohe-kohe jõudma pidavaid sõpru. Ma olin ikka nii närvis - ise bussi peal, teadmata, kuhu teelgi oleme. Aga nad siiski jõudsid mõne minuti pärast!!! ja siis selgus, et nemad ei olnud aru saanud või uskunud, et ma päriselt ka bussi kinni pean. Nad olid kohe rahulikult jalutanud. Aga nad olid väga õnnelikud mu saavutuse üle ja reis võis alata. Bussijuht sai tänutäheks pudeli vahuveini, mis oli minu meelest Veikost väga lahe.

Läksime Pässa rongijaama ilutulestikku vaatama. Ees ootas juba suurem seltskond seal elava Anni klassiõe tuttavaid. Väike tutvumisring ja juba algaski meeletu paugutamine ning kallistamine. Minul aga oli sellest kõigest nii suva, sest järsku oli vähene joodud alkohol hullult laksama hakanud ja samuti ähvardas põis lõhki minna.

Ühel hetkel olingi valiku ees, et ma kas üritan põõsani jõuda või võtan aasta vastu märgade pükstega, sest peopaika tagasi liikumise ootamine ei olnud enam valikus.

Seega oli läheduses asuv põõsastekoobas suureks rõõmuks ning kergenduseks. Pärast sai seal lähedal veel kauneid pilte teha ning purjus mina jõudis ka ekstra aasta lõpuks tulnud lume sisse kõhuli käia. Seegi tegi vaid nalja.

Mingil hetkel siiski liikusime selle klassiõe koju, kus kõik kuidagi kohe end mugavalt sisse seadsid. Meie kaasa toodud muffinid kadusid sekunditega ja purjus inimese heas tujus tekkisid sama kiiresti uued sõbrad ja fännid.

Oli tore. Sai palju tantsida ja laulda, kuni hääle ära minemiseni. Sai heade sõpradega kokku lüüa ning ma ei teagi enam hästi, kuidas küll terve öö ülikiiresti möödus ja mingil hetkel esimese bussi peale suundusime, aga teisele jõudsime. Ma ei olnud siis ka veel kaine.

Aivar otsustas ka minu juures end välja magada ja nii me siis jalutasime siia poole, eriti keskendunult jalg jala ette astuda püüdes, aga siiski ebaõnnestudes. Siiski oli paras üllatus, et kuigi tundsin end tol hetkel juba üsna kainena, oli mõne tunni pärast ärgates kummaline olla. Seda kergelt värisevat enesetunnet on sel aastal nii palju olnud. Ei tea, kas vanaduse rõõmud? Vähemalt pole mu pea sellistes olukordades valutama õppinud.

Tänane päev ongi möödunud voodis. Vedeledes, laiseldes, lugedes. Aivarit, kes pimeduseni magas, mitte segada üritades. Aga uus aasta sai jälle täiesti erakordselt vastu võetud ja ka esimene kasulik tehing on juba sündinud. Sellest ja kõigest muust aga tulevikus. Ja teile kõigile ka ilusat uut!