september 08, 2019

Kirjad Kahele Triibule 26

Mu kallis Triibu,

Sa oled jälle kasvanud. Viimased päevad ja isegi nädalad on su lemmiktegevuseks meie peal turnimine ning nüüd üritad sa juba ka diivani najale püsti tüsta ning laualt asju näpata. Täna õhtul aga juhtus see, mida ma kartnud olen ja millest mu oma ema siiani õudusega räägib.

Sa lamasid oma voodis ilusasti ja mina sinu kõrval ning järgmisel hetkel olid sa järsku püsti, üllatades iseennastki. Ma ju teadsin, et sa suudaksid, aga oli veel vaja, et sa välja mõtleksid, et sa saad ja oskad. Nüüd see siis juhtus ja oh seda elevust, mis sellega kaasnes. Sa pidid muidugi kohe proovima ka ainult ühe käega kinni hoida või üle voodi ääre mind sikutada ja mulle sõrmi ninna toppida. Mahtusid. Aga kuidas ma su uuesti voodisse lamama ja magama saan - ei tea.

Ma püüan mitte välja näidata, kui armas see sinu voodis ukerdamine on, sest ma ei taha, et sellest nüüd igaõhtune trall saaks, aga ma ei tea ka, kuidas seda vältida. Täna igatahes võtsin ma su lõpuks uuesti võrekast välja ja kaissu, kus sa ka veidi ukerdasid, aga siis tissi järele sukeldusid ning söömise pealt ära kustusid. Ma ootasin suuremat lahingut, aga su nohisemine on maailma kõige armsam hääl. Või vähemalt armsuselt teine su naerulagina järel.

Meil on jälle olnud sinuga mitu toredat päikselist nädalat, aga nüüd vist seisame taas uue arenguhüppe lävel. Ainus, mille vastu sa kõvasti protesteerid, on igasugused ujumisrõngad. Sa nutad kohe nii õnnetult, et me polegi saanud enam päriselt proovida nendega ujuda. Samas vee peal matiga chillimine või kas või sukeldumine on täiesti okeid tegevused su meelest. Eile - su issi sõnade kohaselt - iga kord, kui me ühe laulu käigus sind üles tõstsime ja siis uuesti alla, panid sa hoolega suud-silmad kinni, kuigi me ei pannudki pead vee alla. Vähemalt oskad sa end kaitsta. Ja muul ajal hoiad täiest jõust minust kinni seal basseinis.

Igatahes, tea Triibu, et meil on suur rõõm ja au vaadata, kuidas sa järjest kasvad ning milliseks inimeseks sa kujuned ja sa väga meeldid meile. Ausalt :)

Armastusega,
Emme

september 05, 2019

Ootamatud mälestused

Tuli meelde üks - minu meelest - huvitav seik seekordsest Eesti külastusest. Mälestus mälestuse meenumisest. Luban, et rohkem inceptioniks see tekst ei lähe.

Nimelt, mõjutatav nagu ma olen, olin lugenud Malluka postitust sellest, kui kohutavad on Barley Bros joogid ja ei tundnud üldse vajadust omal nahal järele proovida, kui mul on kodumaal limiteeritud aeg juba teada tuntud heade asjade tarbimiseks. Siis aga võttis "väikevend" ühe sellise järsku grillpeol kotist välja koos ülistuslauluga. Ma siis lõpuks soostusin proovima tingimusel, et kui ei meeldi, joob ta ise selle ära. Aus diil!

Ja siis see juhtus.

See oli üsna vastik. Aga tuttavalt vastik. See maitses täpselt nagu vanasti Kullo limonaadimasina crap, mida me sellegipoolest rõõmsalt iga kord seal käies jõime. Ma polnud sellele vist vähemalt 15 aastat mõelnud - alates viimase joogi joomisest. Kui ma seda väikevennale mainisin, plahvatas sama seos ka tema peas. Nüüd ma mõtlengi, kas talle maitseb see nostalgia pärast ja mulle mitte, sest mul on Kulloga nõrgemad mälestused? Kes veel sama tundis? Ja kui naljakas on üks aju, et palju aastaid hiljem üks suvaline lonks võib nii täpselt meenutada teist üsna suvalist lonksu. Ma üldiselt olen rohkem selline visuaalne inimene, kes mäletab nägusid ja kus kohas mis leheküljel miski raamatus kirjas oli, aga et ka maitsemeel sama ergas on, tuli mulle üllatusena.

september 02, 2019

Jälle palju esimesi

Raske on öelda, mida lugeda su esimeseks iseseisvalt istumiseks või toe najal püsti tõusmiseks, sest istud sa ammu juba ning aina pikemalt, aga kasutad abivahendeid, et sinna asendisse jõuda ja püsti seista meeldib sulle ka juba vähemalt kuu aega, kui keegi sind püsti aitab. Viimasel nädalal on piisanud sellestki, kui sulle vaid käed anda ja neid paigal hoida, sest siis vinnad sa ise end vertikaali. 29. august aga oli see päev, kui sa esimest korda ühe eseme abil end täiesti iseseisvalt püsti ajasid. Samas sa ei ole avastanud veel, et ka paljud teised asjad on toeks sobilikud, kuid sellegipoolest polsterdasime me nüüd kõik madalad nurgad ära ning ohtlik kraam liikus kõrgemale.

29. august on ühtlasi ka päev, mil sa esimest korda haigeks jäid. Me peaksime vist õnnelikud olema, et see alles 7,5-kuuselt juhtus, sest sa oled juba suur, tugev ja nii-nii vapper. Me teised siin olime juba enne tõbised ja mina sada korda varem ka, aga sinul polnud midagi viga. Nüüd oleks sa justkui veidi kohkunud, et mis see ometi tähendab, et hingata on raske ja kurk teeb haiget, kui köhida. Kahtlustame, et kurk teeb sul muidu ka veidi haiget, sest meil ka teeb ja ühel õhtul käis sul söök ainult suus ringi ning nutt tuli peale, aga muus osas oled sa ikka see sama rõõmupall ja hea isuga tüüp. Rõõmus ei ole sa vaid siis, kui me su tatiga võidelda püüame. Ma ei saa aru, mis kasu oleks kallist ninaimurist, kui sa midagi oma nina ligigi ei luba.

Selle esimese haiguse juurde on kuulunud ka klassikaline oksemaraton, kus sa valasid oma erikastmega rikkalikult üle emme-issi voodi, minu, enda ja üht-teist veel. Seejärel vahetas su issi ära voodipesu ja umbes kohe tuli ka round 2 voodisse. Kokku viis vooru väikeste vahedega ja algas see pull une pealt, nii et mul oli ikka kohe väga hea meel, et sa olid nõudnud, et ma su kõrvale jääksin ja su und valvaksin. Sa oksendasid ilma igasuguse hoiatuseta voodi täis ja magasid ise edasi, kni ma su vannituppa tassisin. Samas sind ennast ei häirinud see oksendamine üldse, mulle tundub.

Et esimene haigus ikka eriti mälestuste väärne oleks, siis suutsid sa siin ühel hommikul kassioksega mängida. Ma tundsin end kui ülihalb ema, sest ei märganud. Minu teada mängisid sa tühja taaraga ja mulle ei tulnud üldse meelde, et Eros eelmisel õhtul samasse nurka oksendanud oli ning ma olin koristamist edasi lükanud kuni unustamiseni. Lesson learned.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa siin muhkude kallal töötama asunud. Said kirja ka oma esimese korraliku, mis ajas nii nutma kui silmaümbruse paiste, sest otseloomulikult kohtus mänguasja terav serv just silmapiirkonnaga. 

Niisiis oleme siin mõned päevad lihtsalt kodus palju kaisutanud ja täna olime pool-sunnitud end juba ka välja vedama. Tegime taas beebikunsti, kus sina ainsana tundsid mõnu erivärvilise toiduga mängimisest ja nii end kui paberit igati kokku möksisid ning seejärel vanni kraanikausis nautisid. Mulle juba nii meeldib su iseloom. Midagi ei jää tegemata. Kõike tuleb see-eest täiega nautida.

Meil on siin ka suurtele kavas mõningaid esimesi, aga neist on veel vara rääkida.

august 20, 2019

Kirjad Kahele Triibule 25

Mu mitte-enam-nii pisike!

See on hirmus ja äge, kui kiiresti sa kasvad ja arened. Viimase kuuga oled sa muutunud nii palju aktiivsemaks ning muudkui vallutad uusi alasid ja toite. Lisaks meeldib sulle nüüd kolkida asju vastu teisi või libistada neid edasi-tagasi mööda põrandat ja kuulata, mis hääl sellega kaasneb.

Sel kuul on sul tekkinud ka uus kaval naeratus - kinnise suuga - ning vahetult enne seitsmekuuseks saamist algas üks tohutu puristamine, tatistamine ning alahuule "hammustamine". Samal ajal nägime sind ka esimesi kordi põlvedele tõusmas ning end nõksutama hakkamas. Kui aga siis tundus see juhuslik, siis täpselt oma minisünnipäeval said sa selgeks nii põlvedele kui ka sirgetele jalgadele tõusmise, nii et hommikul suutsid sa esimest korda vinnata end selili lamava minu peale, aga õhtuks juba proovisid külili lamavat mind vallutada ja see õnnestus ka. Mul hakkab pea ringi käima, mõeldes, kui suurte sammudega sa liigud.

Samas seekord ei teinud sa Eestist koju naasedes kohe midagi erilist. Ju sulle aitas seal proovitust. Me siiski arutleme, kas järgmiseks tuleb käputamine, ise istuma tõusmine, püsti tõusmine või hoopis midagi muud.

Sa oled jätkuvalt see mõnus sotsiaalne laps, kes naeratab pea kõigile ning soovib suhelda. Huvitav oli jälgida, kuidas sa mängisid oma kahe ja nelja-aastaste sõbrannadega ning vaatasid neid kui iidoleid. Samas oled sa ka paras emmekas. Kui saaks kuidagi nii, et meie kehad puutuksid kusagilt alati kokku, aga samal ajal saaksid sa maailma ja inimesi avastada, siis sa oleksid vist eriti õnnelik. Kahjuks aga on vahel vaja ka üksteisest lahti lasta ja sa annad aina kõvemal häälel märku, mida sa sellest arvad.

Mulle meeldib, kui heatujuline ja seiklushimuline sa oled - ja veel kui aktiivne. Sa pole kindlasti mitte maailma kõige kiirem laps, aga ma ei tea ühtegi teist, kes oleks nõus nii 12-kraadisesse basseini kastmise kui ka 38-kraadise tünnisaunaga. Viimasest ei tahtnud sa üldse kuidagi mu sünnipäeval väljuda. See oli üks äge esimene kogu meie pere jaoks.

Eesti reisi mahtus ka esimene kiikumine beebikiigega, esimesed aiaõuna ja -ploomiampsud; esimene batuudil "hüppamine", hulk erinevaid toidu esimesi, esimene klaverisoolo, esimene beebivanni test (kuigi päris esimene kord oli see sulle Noarootsis söögitooliks), esimene õlleka külastus, esimene ööunne minek Eesti vanaemaga (ja nädal varem Rootsi vanaemaga), esimene vaateratta sõit, esimene loomaaia külastus ja palju muud. Ma loodan, et sulle meeldis, isegi, kui sa hiljem neid asju ei mäleta. Välja paistis igatahes sedamoodi küll.

Ma loodan veel sinuga koos palju esimesi ette võtta.

Armastusega,
Emme

august 01, 2019

Koer kass

Eros on ikka rohkem koer kui kass vist. Sest... Eile. Otsustas Triibu Erose saba kasutada. Enda edasi vinnamiseks. Ja ei saanudki peksa. Eros paistis lihtsalt nentivat, et nii see elu nüüd siis käibki.

juuli 30, 2019

Kiire poiss

Triibu teeb taas uusi asju. Tundub, et seekordne väga pikalt kestnud raske arengufaas, kus öösiti ärgati ja söödi kuni kuus korda, on möödas ning taaskord oli katalüsaatoriks reisimine. Just nagu eelmisel korral Eestis käimisegagi, näidati uusi oskuseid otsekohe, kui taas koduuksest sisse saime. Tookord keeramist, seekord juba aga roomamist. Kuue kuu ja ühe nädala vanusena. Mu pisike beebi! Kuidas juba? Oma sõpradest on ta esimene, kes õiges suunas edasi liigub. Muudkui veab end kätega, ajab pepu püsti ja lükkab jalgadega. Varbad on juba villis. Lisaks tahab ta nüüd palju seista ning harjutab asjade haaramist sõrmede ning pöidla vahele ja viimastel päevadel ka mänguasjade kolkimist muude esemete vastu.

Esimesed nädal aega roomas ta enamasti meetri siia või sinnapoole. Ka täna veel tundub, et ta ei oska mõelda, et nüüd ma võtan kätte ja lähen kuhugi teadlikult. Pigem nii, et ma näen midagi, mille ma lihtsalt pean kohe kätte saama. Ja siis saab ka tihtipeale. Tänaseks on ta roomanud üheksa päeva ning viimasel kahel juba üle korteri. Enam ei saa looderdada ning tolmuimeja saab rohkem vatti. Muidu sööb tema kassivatti. Või pabertaskurätikuid nagu täna lõunaks. Ta oli ise hommikusöögi ajal kavalasti ühe paberi maha visanud ja ma ei märganud ära koristada seda enne, kui tunde hiljem oli hetkeks rahu ja vaikus, kuigi mul oli mujal tegemist ja naasedes leidsin ta seda õnnelikult nosimast. Algab see vaikus tähendab pahandust periood.

Sööb ta ikka nagu loom ja rõõmuga. Reedel käisime sõprade pulmas, kus ta isegi krevetti sõi ning poole ööni säras, sest uni ei tulnud, aga jonn ka mitte. Ka mitte neli tundi pärast tema tavalist ööune aega, kuni kõik koju jõudsime ja üheskoos uinusime. Üks paar kommenteeris ka, et kui nad teaksid, et nemad saaksid sama rõõmsameelse beebi, siis oleks lapsesaamine imelihtne otsus, aga kahjuks selliseid kõigile ei jagu. Meil õnneks vedas. Triibu on jätkuvalt kõige rõõmsameelsem beebi, keda ma tean ja meie ümber on praegu üsna palju beebisid.

Tolereerimisest ja aktsepteerimisest

See on miski, millele olen taas sel nädalal rohkem mõelnud. Ja kuidas mulle tundub, et tolereerimisest ei piisa. Sinna on ju vihkamine sisse kodeeritud. Ka aktsepteerimine ei tähenda ju samal nõul olemist. Küll aga seda, et mõistlik inimene suudab koos eksisteerida ka endast erinevate isenditega ilma teisi sõimamata või pidevalt muuta püüdmata.

Mõtlen ma seekord eelkõige geidele ja kuidas Eestis tunduvad paljud siiani arvavat, et neil on üldse õigus midagi arvata teiste inimeste neid mitte kuidagi puudutava eraelu kohta ning seda ka võimalikult valjuhäälselt avalikult kuulutada. Mitte kõik asjad ei ole Rootsis paremad, aga see on küll teema, mis on. Näiteks juba selle nädala algusest peale on Stockholmi linnabussid kaunistatud vikerkaarelippudega, sest laupäeval on pride paraad tulemas. Ma ei tea, kas selline asi saaks üldse kunagi Eestis juhtuda. Seal ju pigem saavad vähemused ka valitsuse liikmete poolt diskrimineerimist tunda. Siin aga otsustavad avalikud asutused oma poolehoidu kõigile näidata. Kas te saate aru, kui suur erinevus see on? Siin astub suurem ja võimsam väiksema eest välja. Ka ilma abi palumata. Lihtsalt žestidega tehakse kõigile selgeks, et ka vähemused on siin teretulnud. Ja samal ajal võideldakse mu sünnimaal kahjuks selle nimel, et vähemuste õigusi veelgi vähendada. Milleks? See teema ei puuduta mind isiklikult ja ometi mul on häbi ja valus, et keegi selliseid samme veel 21. sajandil astub ja propageerib.

Ma tean, et mu mõtted ei jõua tõenäoliselt nendeni, kelleni peaksid või kui ka jõuavad, siis mitte kohale nii, nagu nad on mõeldud - mõttemaailma avardama. Ekre-meelsed liigitaksid selle teksti ja ka Rootsis toimuva nagunii mingi persekukkunud tolerastide riigi käitumise alla ja hakkaksid ründama kuulujuttudega sellest, kuidas siin on piirkondi, mida isegi politsei kardab, sest kui üks asi on halvasti, siis peab ju kõik muu ka olema eks!? Ometi tahtsin ma oma hetke mõtted kirja panna, sest mulle nii meeldib siinne lähenemine erinevustele ja suhtumine nõrgematesse. Huvitav oleks näha, millal Eestis vihkajad taas vähemalt avalikult räuskamist kartma või häbenema hakkavad.

juuli 19, 2019

Söömine on sinu maitse!

Ma kohe pean veel su söömisest rääkima, kallis Triibu. Sa suhtud söömisesse lihtsalt nii kirglikult ja see paneb mind tahtma aina enam eksperimenteerida sinuga. Pea iga päev proovime me sinuga midagi uut ja sinu suu on lahti kui linnupojal. Näiteks sel nädalal oled sa tutvunud Rootsis levinud pudrukördiga ja neelad seda nii ahnelt, et me oleme lõpuks saanud kuid kapis seisnud lutipudeleid proovida ning isegi juurde osta. Soovitatakse küll alustada paari lusikatäiega, aga sina sööd ära terve portsu ja jääd kurvalt tühja pudelit kõõritama.

Täna said sa ka esimest korda putru koos granaatõuna ja muu mudruga ning maisi-kartuli püreed, mis pani su iga ampsu vahel nõudlikult mõnust mörisema ja ma tõesti kühveldasin sulle seda ette nii ruttu, kui lusikat täita suutsin.

Sa jätkuvalt sööd isukalt kõike ning katsetad julgelt uusi maitseid, aga vist leidsime ka esimese, mis sulle ei meeldi - brokoli. Sa sööd küll, aga pika hambaga. Ükskõik, kas see on ühes tükis, püreena või millegagi segatud. Proovisin ise ka ja ainult brokolipüree oli tõesti vastik ja kuiv.

Olen nüüd mõne päeva andnud sulle ka näputoitu proovida ja sa saad tükkidega samuti väga edukalt hakkama. Tihti lähevad need küll sõrmede vahel moosiks, aga täna õhtuks said pehme pirnigagi ilusasti hakkama ja eile võtsid mu käest väga suure maasikatüki ning neelasid kõik alla ka, midagi välja ajamata.

Oleme juhuslikult kaks päeva järjest väljas söömas käinud ja nüüd on see sinu jaoks ka nauditav kogemus, sest sa saad ka proovida asju. Eile maasikat ja krevetileivakest, täna maisiteri ja elu esimest liha - sinki mu pitsa pealt. Alguses tegid väga nägusid, aga siis mälusid mõnuga ning alla läks seegi. Lisaks paistad sa nautivat üheskoos teistega laua taga söögitoolis istumist. Nagu võrdne võrdsete seas.

Samas rinna osas on su prioriteedid vist muutunud. Öösiti sööd ikka pikalt ja tihti, nii et ma saan ca kahetunniste vahedega ärgata öö läbi, hommikupoole tiheminigi. Nii et aitäh sulle selle eest! Päevasel ajal aga ei tule rind sulle meeldegi enne, kui mulle tuleb. Siis lähed ähmi ja nõuad kiirelt tissi, et juua mõne lonksu ja siis teed kõhulihaseid, jood veel ja taas kõhulihaseid. Nuta või naera, aga ju sa harjutad istessetõusu ja nii on kõige turvalisem. Emme sülest ikka ju naljalt maha kukkuda ei lasta.

Homme läheme me Ahvenamaale nädalavahetuseks ja päris põnev oli sulle esimest korda toitu kaasa pakkida. Nüüd aga suundume meie ka tuttu, sest päev algab väga vara. Sina aga katsu meid öösel liiga palju mitte näkku peksta ning juustest tirida. Sul on nimelt uus lemmikõelus, kus sa haarad mul mõlemalt küljelt juustest kõvasti nagu hobusel lakast ja samal ajal "hammustad" mu lõuga. Trippel-aia. Ja kaval ka, sest mu käed on tavaliselt kinni sinu kandmise tõttu. Aga nüüd tuttu, nagu öeldud.

juuli 17, 2019

Kui puudub liikumisvabadus

Sa alati õpid asju hindama, kui neid enam pole. Nagu me kõik. Mina ka. Näiteks nii lihtsaid asju nagu voodist üles tõusmine, sirgelt kõndimine, oma jalgade usaldada suutmine ja pideva valu puudumine. Siis aga tuleb see päev või nädal - ma veel ei tea - kus selg läheb pekki, ilma et ma üldse midagi erilist teinud oleksin.

Möödunud öö oli eriti nõme. Selili voodis oli ebamugav. Külili saamiseks pidin kaks korda hoogu võtma ja siis aeglaselt venitama end küljele, püüdes asendada seljalihaseid millegi muuga. Lõpuks surusin jala vastu seina, sest kuigi ka see oli valus, oli see ainus viis koha peal keeramiseks ja mitte voodist alla kukkumiseks. Mul oli ju vaja kuidagi natuke tagurdada. Tavaliselt ei mõtlegi kõigile pisikestele sammudele, millest pööramine koosneb.

Juba õhtupoolikul oli mul kulunud voodist väljumiseks ligi viis minutit, mil roomasin kuidagi risti üle voodi selle lahtisema servani ja siis kägaras kätega voodile toetudes tegin ka esimesed sammud. Öö oli vaid hullem.

Ühel hetkel pidin end teisele küljele keerama, sest Triibu nuttis näljast ja ma olin ta nagunii ettenägelikult kohe oma kõrvale jätnud, et külili imetada. Madalamast voodist ta välja tõstmine ja tagastamine poleks ühegi nipiga töötanud. Aga ka lihtne külili keeramine ei tulnud välja. Enne, kui ma olin suutnud millimeetritki edeneda, ärkas juba Lemmik ja keeras mu puusi minu eest. Nii oli tõesti lihtne. Olin selleks ajaks juba mõnda aega siplenud kui selili putukas. Ma ei tea, kaua veel muidu Triibu süüa ootama oleks pidanud. Minu jaoks oli juba paras jõuharjutus tema veidi kõrgemale-madalamale lohistamine, et ta kogemata teki all ära ei lämbuks. Tavaliselt saan ma ennastki üsna kergelt kringliks väänata või veidi nihutada, et ta tissini ulataks. Täna käis ka see mõne sentimeetri võrra kohendamine üle jõu.

Õnneks jäi Lemmik täna koju, sest ma lihtsalt ei julge Triibut praegu hästi tõsta ega kanda, kuna kohati on tunne, et jalad vajuvad lihtsalt süldiks all. Ootan huvi ja õudusega järgmist ööd - kas läheb edasi paremaks või taas hullemaks. Meid ootab nädalavahetusel mini puhkusereis ja ma ei tahaks seda ratastoolis ette võtta. Melodraama, ma tean. Aga ma pean andma endast parima, et veel mõnda raksu läbi ei käiks.

Tänane menüü

Meie päevad lähevad aina mitmekesisemaks.

Hommikusöök:
Bataadi-banaani-mangopüree

Lõunasöök:
Brokolipüree ja pirn

Õhtuoode:
Tiss ja varbad

Õhtusöök:
Maisikört ja bataadipüree jäägid

juuli 11, 2019

Kirjad Kahele Triibule 24

Juba teine kiri sulle ühe nädala jooksul, aga praegu tundub lihtsalt nii palju juhtuvat. Sinuga koos on aina huvitavam igasuguseid seiklusi ette võtta. Täna näiteks käisime me arsti juures. Kõigepealt ootasid sa väga kannatlikult minuga ooteruumis üle poole tunni, kordagi virisemata. Natuke küll jutustasid, loopisid oma mängubanaani maha, sest sellest on saamas huvitav mäng, sirutasid naabritädi telefoni järele ja flirtisid niisama ringi. Arsti juures oli ka tore. Täna olid sul suus naiste reproduktiivorganid, sest arstitädi andis sulle mingi emakamudeli mängimiseks. Ja siis, kui ta proovis mu vererõhku mõõta ning stetoskoobiga mu kätt kuulata, hoidsid sa tal nii armsasti sõrmest kinni. Ta ka ei pahandanud. Kuidas ta saanukski, kui sa selliseid naeratusi pillud!?

Sinu käed käivad üldse nüüd juba väga kiiresti ja mitte miski ei ole kaitstud su käte ja suu eest. Eelmisel nädalal näiteks suutsid sa esimest korda mu joogi ümber ajada. Minu enda viga muidugi, et see sulle piisavalt lähedal oli. Samas suudad sa juba üsna täpselt kõike oma suhu suunata ning enamasti tagastad mulle ka hea meelega lusika, et ma sinna toitu juurde paneksin.

Sa juba tead, et suvi ongi tähendanud sinu jaoks söömist ja söönud oled sa rõõmsalt nüüdseks üsna mitmed asju - avokaadot ja banaani, pastinaaki, mille maitsega oled sa nüüd emmest tuttavam, porgandit, kõrvitsat, munakollast, mis on tõeline hitt, maasikaid, arbuusi (ajas vist oksele), kurki (igav), sidrunit (vaid pildistamisel), kiivit (nämm!), mustika-õuna püreed (läheb ainsana tagasi ootele, sest ei sobinud veel su seedesüsteemile, aga ma lubasin mitte kakajuttude emmeks hakata). Homme proovime arvatavasti esmakordselt sinuga nektariini. Või mureleid! Loodan, et ka need maitsevad sulle.

Sa ei maga üldse nii, nagu targad raamatud väidavad, et sa peaksid. Sa küll väsid ära iga paari tunni järel, aga uned on üsna lühikesed ja sulle meeldib vist pimedas magada ning hästi kaisus. Kui sa uinud vaikuses, siis sa eeldadki vaikust. Kui müras, siis sobib see ka. Vaikusest mürarikkasse keskkonda liikudes aga on su ärkamine peaaegu garanteeritud.

Ma ei jõua sulle vahepealt piisavalt huvitavaid mänguasju ette anda, aga täna, kui ehitasin sulle pulga otsa torni, kinkisid mulle suure naeratuse. Umbes sellise, nagu siis, kui hommikuti Peegli-Triibule tere ütleme.

Sulle meeldivad emme-issi asjad - Rubicku kuubik või jääkülm kohvitops. Ka kõik krabisev sobib ning muusika teeb tuju tavaliselt heaks. Sulle meeldib, kui ma laulan sulle unelaulu ja teen liigutusi ka, kui sul on igav. Ja sind ajab naerma, kui teen sulle mõne mänguasjaga põsemusisid.

Täna jäid sa üle pika aja issiga magama minema - ja ilma igasuguse nututa. Kes minu beebi välja vahetas? Aga tegelikult mul on hea meel ja loodan, et sa oled teinekordki nõus issiga uinuma. Tal on küll oma stiil sinu magama panemiseks, aga me mõlemad armastame sind kuuni ja tagasi ning tahame vaid parimat.

Kuigi ma ei ole sinu pärast pea kuus kuud tervet ööd magada saanud, ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu!

Armastusega,
Emme

juuli 03, 2019

Kirjad Kahele Triibule 23

Mu kallis Triibu,

Ma suudan vaevu uskuda, kui kiiresti sa kasvad ja ometi sa teed seda otse mu silme all.

Nüüdseks juba kuu aega oled sa toiduga tutvunud ja sellega seoses on kõvasti paranenud su käe-silma koordinatsioon ning ka istumisoskus. Enam naljalt sa puuviljalutti või lusikat suust mööda ei pane ning ka toit kaob sealt aina kiiremini. Ning kui sa alguses vajusid vastu mõnda söögitooli serva süldiks, siis viimastel päevadel suudad sa mõned sekundid lausa ilma igasuguse toeta istuda ning istud ka babysitteris sirge seljaga. Me küll püüame hoida sind üle pingutamast ja ise sa päris maast istesse tõusta veel ei oska, aga pool teed küll.

Sa huvitud aina enam ka kassidest, haarates võimalusel neil karvust ning eile selgus, et motoorikakeskusest on saanud järsku täiesti asjalik mänguasi sulle. Sa ajad seal klotse mööda traati taga ja lõhud hoolega torne, mida me sulle ehitame. Sa oskad järsku isegi kraani sulgeda ja aitad kõvasti kaasa selle majapidamise veesäästule. Ka siis, kui oleks pigem vaja su toidused käed ja nägu rohke veega üle uhada.

Kuigi sul on olnud siin ka mõni keerulisem päev, oled sa siiski enamasti meie muhe beebi, kes võlub nii omi kui võõraid ja suhtleb vabalt kõigiga.

Üks naljakas uus asi on ka see, et järsku oled sa otsustanud kõhuli magama hakata ning lisaks leiutad omale patju - olgu selleks siis laulev kaisulehm või okselapp või kõige sagedamini voodidraakon. Me käime muudkui kontrollimas, et sa ikka hingad, kuigi sa oled juba üsna tugev ja iseseisev. Samas oled sa väga nunnu, pugedes mulle nüüd nii kaissu, kui vähegi võimalik. Nt täna magasid sa mitu und mu rinnal nagu siis, kui sa palju väiksem olid. Samas aga teed sa nüüd ka päevaseid uinakuid tihti magamistoas. Me kas uinume üksteise kaisus või jääd sa sinna omaette pärast uinumist, kuni ühel hetkel leian su, pea püsti, taas maailma avastamast.

Sa kingid meile kõige säravamaid naeratusi ja kilkeid ning meie sulame. Ära kunagi muutu selles mõttes!

Ma tean, et see kiri on üsna laialivalguv, aga meie elu samas loksub aina enam paika ja enam ei kujutaks seda teistmoodi ettegi. Loe: ma ei taha veel tööle naaseda. Sinusuguse vahva selliga on palju toredam päevi koos veeta, olgu me siis kodus, külas või kusagil õues seiklemas.

Armastan kuuni ja tagasi!
Sinu emme