Suure seikluse algus vol2

Ma ei lähe mitte kunagi kuhugi naaberriikidest kaugemale ilma reisikindlustuseta. Seda sellepärast, et iga kord olen ka vähemalt sisse pandud raha koguse tagasi saanud. Omaette juba mõtlesingi, et kuna olen juba pagasist ilma jäänud nii varastamise kui lennujaamas kaotamise tõttu ning ka meditsiinikindlustus on vajalikuks osutunud, siis ju järgmiseks on mingi reisitõrge. Siis oleks kogu komplekt koos.

Ja nii läkski. Olin ostnud bussipileti igaks juhuks varasemale Tallinn-Riia bussile, et juhuks kui buss katki läheb või midagi. No nii naljaga pooleks eks. Aga arvake ära!? Kelle bussi pidurid ütlesid juba Pärnus ehk esimeses peatuses üles? Kusjuures tegu oli luksuslikuma sõidukiga ning enne Pärnut ei olnud ka ühtegi vihjet, et miski halvasti minna võiks. Niisiis veetsime Pärnus tunnikese – bussijuht püüdes oma sõbrale elu sisse puhuda ja nii, et see samal ajal kõrvulukustavalt ei röögiks ning meie lootes parimat. Ning lõpuks tuli ikka uus buss järele kutsuda. Ma muidugi pidin enne end pooleks närveerima. Oli ju oht, et jään kolmest lennukist maha. Bussijuht aga laiutas vaid käsi ja andis vautšeri, et saaksin soovi korral järgmine kord nendega poole hinna eest sõita. Khm… kui paljud teist unistaksid odavamast järgmisest sõidust sama firmaga, kelle bussi pidurid just üles ütlesid!? Samas ei nõustunud nad mind lennujaamani ära viskama ja seega sai suurest ajaaugust üsna kitsas pilu.

Hea osa bussireisist oli aga tutvumine imenaisega minu kõrvalpingis, kes töötab haiglas ja õpib samal ajal usas meditsiini, kasvatab poega ning teenib lisaraha programmeerimisega ning nagu sellest vähe oleks – on ta ka maailmakarika tasemel võistlev rattasportlane. Kuidas ta küll suudab seda kõike?

Õnneks oli sama bussi peal ka üks hindu ning pidime samale lennule jõudma. Paras kokkusattumus eks? Igatahes leppisime kokku, et organiseerime end koos lennujaama. Ta rääkis, et talle tuleb vist sõber järele. Muidugi oli kõik väga indiapärane ning Riiasse jõudes ei olnud ta kindel, kas keegi tuleb või võtame takso ning kõik kokkulepped oleks nagu olemata olnud. Samuti ei suutnud ta ühegi sõbrale võetud kõne jooksul järele uurida, kas autos üldse ruumi minu jaoks on. Oh jah… selle organiseerimatusega pean vist lihtsalt harjuma. Õnneks siiski oli autos ruumi ja sõber oli ka nõus mind ära viskama, aga see ei takistanud neid kahekesi tea väikse kotiga mul täiel kiirusel eest kimamast samas kui mina lohistasin oma hiigelpagasit järele.

Õnneks jõudsime kõik siiski eluga lennujaama ja lennukinigi oli veel aega. Siis aga selgus veidi halvem üllatus. Nimelt öeldi meile, et Istanbulis on torm vms ja Delhi lend lükkub kindlalt 24h edasi, Mumbai oma ehk toimub hilinemisega. Igatahes juba Riias ootasime oma lennukit mitu tundi planeeritust kauem ja kui viimaks Istanbuli jõudsime, oli seal paras segadus. Ma polnud just eriti vaimustuses mõttest, et nüüd ka viimasest lennukist pika ajavaru kiuste maha jään ja mingi tobeda jama tõttu nüüd terve ööpäeva kaotan. Seal aga veetsime tunde ja tunde järjekordades seistes, pagasit taga otsides, alternatiive uurides ning lõpuks nagu zombid veel tunde enda lennufirma poolt korraldatud hotelli viimist oodates. Sealne bürokraatia tundus hullem kui India oma. Mingil hetkel paistis kõigi nägudest allaandmine. Tundus, et kuigi ilm paistis olevat ilus ja ma siiani ei saa hästi aru, mis seal lende hilinema pani, ei olnud meie seltskond ainsad, kes võõras riigis lõksus olid. Vähemalt ei pidanud ma Euroopa Liidu kodanikuna omale veel viisat hankima hakkama ning kuigi päris kõiki lubatud kompenseerimisvõtteid meile ei kohaldatud, läks meil üsna hästi.

Meid viidi kesklinna imeilusasse hotelli. Olime olnud ühel lennul ka eestlastest paariga, kes kuuendat talve sammud Lõuna-India poole seadsid ning veetsingi palju aega koos nende ning hindu ja tema lätlasest äripartneriga, kes koos Eestis ayurveda kliinikut peavad.

Kuna jõudsime hotelli alles veidi enne südaööd, siis oli üsna suur oht, et me siiski ei saa sel päeval süüa. Siiski kokad tulid vastu ja tegid mulle oodatud võiku asemel hiigelsandwichi koos kuhja friikatega. Mina sain samal ajal lõõgastuda nende imeilusa panoraamvaatega restorani mugavas tugitoolis, imetledes lakke ehitatud tähistaevast ning aknast paistvaid linna peamisi vaatamisväärsusi ning päris tähti. Samas nt hindu ja lätlane olid pandud mingisse äärelinna kütteta hotelli. Meie oma oli aga neljatärnine.

Kuna tundus, et kaasmaalastest paarike tahab siiski omaette aega veeta ja mina ei tahtnud jätta kasutamata sülle kukkunud võimalust Türgiga tutvuda, siis broneerisin iseendale poolepäevase linnatuuri. See pidi algama hommikul kell kaheksa, nii et magada sain vaid mõned tunnid, aga ma ei kahetse üldse. Meie giid nägi välja nagu üks paha hotellipoiss filmist Üksinda kodus 2. Nägin ära Hagia Sofia, sinise mošee, vana hipodroomi ala, ühe imelisi freskosid täis kiriku ning nende suure katusealuse tururajooni. Sinna jätsin muidugi ma päris paraja portsu raha, sest ma ei saanud tulla Türgist ära ilma kohalike kõrvarõngasteta ning armusin ühte hõbesõrmusesse. Seal on üldse igal pool ainult häbeehted, aga hinnad küll turistisõbralikud ei ole.

Samas aga sain oma tuuril tuttavaks ühe Pakistani-USA perega. Me olimegi suures bussis vaid neljakesi. Läksime pärast üheskoos turgu avastama. Enne aga tuli üllatuslikult mingi vaibakaupluse külastus, kust meie giid raudselt pappi sai. Igal pool mujal oli tal kogu aeg kiire, aga seal võisime olla nii kaua, kui tahtsime. Meie ette laotati muudkui uusi ja uhkemaid vaipu ning saime juua Türgi kanget teed naljakatest klaasikestest. Ma küll veidi ärritusin, et meie kalli ekskursiooni sisse selline salanüke lülitati, aga tegelikult on seegi osa sealsest kultuurist.

Turul käidud, otsustasime kuskil lõunat süüa. Olin üsna näljane, sest feta-põhine hommikusöök oli liiga võõras minu maitse jaoks ning sõin vaid kaks saiaviilakat ning veidi fetat. Krõbinate peale käiv jogurt oli ka mingi jälkus. Pakun, et kitsepiimast. Niisiis tahtsime kõik väga süüa.

Nemad olid moslemipere, mis oli mulle üsna uus kogemus. Ema kandis burkat (vist) ja isa tegi kõik otsused terve pere eest. Sööma sattusime aga imeilusassse kohta. Pidime selleks läbima mingi luks ehetepoe, kus seisis vist kümneid töötajaid, valmis hüppama väiksemagi kliendisoovi peale. Meid juhatati kuhugi üles korrusele paradiisi. Läbi maja ulatus sisehoov, mille seinu katsid erinevate ronitaimede mustrid ning söök oli oivaline. Mul oli hea meel midagi türgipärast proovida, kuigi ma ei ole kindel, kas see oli just see. Igatahes proovisin ära nii palju kohalikke maiustusi, kui suutsin end sööma sundida.

Viimaks saatsid nad mu tagasi hotelli ja juba varsti pärast seda oligi aeg taas lennujaama poole vurada. Seal oli küll külm, aga ilm oli imeilus – väidetavalt üle nädalate. Ainus sekeldus oli mingi hotellipoisiga, kes enne ära minekut mu tuppa tungis ja oma olematu inglise keelega mult igasuguseid asju päris. Esialgu minibaari kohta. Siis aga mainis ta suitsetamist ning ma ei saanud aru, kas ta uurib, kas ma tahan suitsetada või kas ma olen juba toas suitsetanud. Vihastasin aga siis, kui ta ikka ära ei läinud ning lõpuks mult viit minutit palus. Arvan, et sellest ei olnud võimalik valesti aru saada. Minu reaktsioon hirmutas ta minema koos kerge vabandusega. Aga saime Harshiga jälle naerda, kuidas ma oskan jamadesse sattuda ka oma toast väljumata.

Samas valmistas Istanbul väga positiivse ülaltuse ning tahaksin sinna kunagi naasta. Kasvõi selleks, et näha veel, kuidas autod mäest üles tagurdavad, et parkida või bussid täpselt vastu põõsast ruumipuuduses peatuvad.

Tegelikult lennujaamas oli seiklusi veel. Kõigepealt otsustasid nad ära konfiskeerida mu mängu-käerauad. Nende olematu inglise keelega ei aidanud ka selgitused, et neid saab ise avada ja puha. Korrati vaid kummalise aktsendiga sõna problem. Ning mänguasjad läksid ühte sahtlisse. Huvitav, kas õhtuks? Nende päralt on ju ka röntgenaparaat ning kindlasti ka läbiotsimistuba.

Seejärel tuli meil ametnikelt kindlustuse tarbeks välja kaubelda tõend, et jäime nende süül oma lendudest maha. See oli taas üllatavalt keeruline ülesanne. Tundus, nagu nad teeksid seda esmakordselt. Samas tundub see kummaline nii suure lennujaama puhul. Lennud ju hilinevad kogu aeg. Kuidagi siiski võluti lõpuks mingi blankett välja ning varsti saime igaüks taas oma lennukile.

India-lend oli täitsa sujuv. Muudatuste tõttu oli muidugi kaotsi läinud minu toidusoov, aga ehk see oligi hea, sest kunagi valitud low-calorie meal oli üsna jälk. Lugesin suurema osa teest raamatut ning siis, kui lõpuks paar tundi magada otsustasin, hakaks mu terve tee vaikinud naaber minuga jutustama. Saime sõpradeks ning magamisest ei tulnud midagi välja. Aga see tasus täiega ära, sest ta hoolitses Delhis minu eest igakülgselt. Aitas mul keset ööd kindlaks teha, millal on järgmised lennud ning kui selgus, et peaksin ligi 12h ootama, siis otsustasin, et tahan iga hinna eest edasi liikuda. Seega viis ta mu linna põhibussijaama. Sain testida uut metroo lennujaama liini ning kuigi ta ei teadnud eriti midagi bussiga reisimise kohta, oli ta nõus minu pärast vastassuunas sõitma ning vajadusel veelgi rohkem vaeva nägema. Sain korduvalt tõsta oma pommkohvrit röntgenisse ning rahustada turvasid, et kannan viina, mitte veini. For some strange reason…

Õnneks siiski oli bussijaamas juba ees sobiv buss. Pidin vaid kohvriga kuumaastiku läbima ning ennast selle kõige odavama sõiduriista peale, mis igal pool peatub ja kus end suure tõenäosusega ära määrid, ronima. Mul ei olnud aega isegi süüa ja juua ma ei julgenud, sest tee peal selgus, et on vaid üks vetsupeatus kuue tunni kohta. See aga oli selline urgas, kus auguga vetsukabiinil ei olnud isegi ust. Oli aga suurepärane vaade kõigile seal olijatele ning neil sulle. Ma lihtsalt ei julgenud sinna kõigi ette minna. Kes teab mis nii üksiku valge neiuga juhtuda võinuks. Seega hoidsin ülejäänud neli tundi jalgu risti. Lisaks tuli mul suur osa teest hoida oma kohvrit kinni, et see minuga kohakuti olevast pidevalt lahti vajuvast uksest välja ei sõidaks ning mõne lõigu ajal oli buss ka nii täis, et sain, jalad krõnksus, istmetevahel paikneva kohvri peale toetuda. Lõpuks juba palvetasin, et rohkem inimesi peale ei tuleks.

Jõudsin ka juba vihapisaraid valada, sest kõigest hoolimata ütles Harsh, et ei saa mulle hilinemise tõttu Jaipuri vastu tulla ning palus, et ma end ise Ajmeri korraldaksin. Olin täiesti magamata, vihane, räpane ja enam mitte kõige paremas tujus. Aga mis mul üle jäi. Üritasin vaid pisaraid naabrite eest varjata.

Ka Jaipuris peatusin vaid mõneks minutiks. Kõrvad juba valutasid busside pidevast signaalitamisest ning juhtida sõiduvõtted ajasid mind närvi, nälg tahtis ka ära tappa, aga midagi polnud teha. Jõudsin vaid vetsust läbi joosta ning juba tuli järgmisele bussile tormata. Aga tegelikult on mul hea meel, et bussiaegadega nii vedas. Oleks vaid nende luksbussi tahtnud. Meie mõistes siis lihtsalt puhast sõidukit, mille uksed kinni käivad ja kus end nii kergelt ära ei määri.

Seega sõitsin söömata kümmekond tundi ning seda kõike ühe poisi pärast. Proovide ise 57 tunni ning 18 sõidukiga läbida üle 5000 kilomeetri mõne poisi pärast. Ta parem olgu seda väärt, kurat võtaks!

Ükskord - varem või hiljem - näen ma, mis seal teki all on

Tundub, et ka sel aastal olen tagasihoidlikum blogija. Tegelikult aga oleks rääkida küll. Täitsa palju kohe. Aga ongi olnud nii kiired ajad, et lihtsalt ei jõua võtta seda hetke iseendale, et rahulikult mõtted paberile panna. Või kui olengi üksi, siis magan või vaatan midagi, mis ei nõua erilist pingutust.

Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D

Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...

Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.

Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?

Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...

Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.

Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.

Vanajumala viha on ikka vägev

Mul oli üsna omamoodi aastavahetus. Olles käinud aasta eelviimasel päeval koos emaga ristiema sünnipäeval, viisin ta õhtul koju ja jäin ise ka sinna ööd ära magama. Järgnema pidi ju laisk laupäev, mil enne õhtut nagunii midagi suuremat ei tee. Aga jälle vanajumal naeris mu plaanide üle.

No kuidas muidu kui vanajumala vihana võtta aasta viimase, laupäevase päeva hommikust kõne kodumaja haldusfirma dispetšerilt, kes teatab, et alumisel naabril uputab ja gravitatsiooniseaduse kohaselt saab põhjus olla vaid minu korteris.

Tormasin koju nagu tuline jutt, end tee peal eesti lauluklassikat üürates rahustada püüdes ja samas sisemiselt keedes, sest mis mõttes pean sel aastal juba kolmanda veeavariiga tegelema. Kirusin juba mõttes pesumasinat, mis viimati alles selle kuu alguses märku andis, kelle sõna peale jääb. Ja rõõmsamaks ei teinud mind sugugi ka võimalus oma niigi väga pankrotiselt arvelt ootamatult suuri summasid välja käia.

Koju jõudes aga sain korraks rõõmustada, sest vett tilkus hoopis köögikraanikausi alt kapist välja. Kuna mu möbleeritud korteris on kellegi varasema soovil igal pool vaip, siis oli üsna tore jälgida, kuidas iga samm maha märja jälje jättis ja kõik lirtsus.

Sekunditega sai selgeks, et mingi toru purskab. Auk ei olnud küll suur, aga pahandust oli juba oi-oi kui palju. Varsti laekus ka kuri naabritädi, kellega püüdsin siis kehakeele ja umbvenekeele abil suhelda. Ta vedas mind enda juurde näitama, kuidas vesi juba tema kuu aega tagasi tehtud remonti rikkuma on asunud. Ooooo jee eks! Remondi üheks peamiseks põhjuseks olin samuti mina ja suvine pesumasinavigur, mille tõttu minu juures oli kõik okei, aga tema linoleomiga kaetud lagi muutus kuumaastikuks. Sai toogi kord lubatud, et isa tuleb ja teeb korda, sest nii ta ju lubas, aga isa ei tulnudki ja nii see jäi. Tädi nagu huvi ka ei tundnud ja meil on nii tugev keelebarjäär, sest ta ei räägi üldse eesti keelt. Suuresti seetõttu ei üritanud ma ka ise rohkem selgitustööd tegema minna. Õnneks nägi tema lagi ju ka enne jube välja. Aga nüüd oli tegemist ilusa valge laega.

Vaatasin siis tema kodu üle - õnneks veel ei olnud midagi väga hullu. Püüdsin ka enda juures vett kinni keerata, aga ei saanud sellega korralikult hakkama. Adrenaliini abil arvatavasti suutsin kraani isegi peaaegu risti keerata, aga see ei aidanud isegi august purskava vee survet vähendada. Seega hakkasin käterätikuid maha loopima ja iga mõne minuti tagant kaussi püütud klaasitäit vett ära kallama. Olin ju avariibrigaadi ootel, aga kuna ajastus oli nii super, siis võis arvata, et asjad ei saa just kõige kiiremini korda.

Vahepeal jõudis Aivar õnneks siia appi. Pidime ju nagunii õhtu koos veetma, kuid nüüd ta lihtsalt tuli varem. Õnneks olin tolleks hetkeks suutnud juba end ka veidi koguda. Varem ei suutnud vesistamist päris täielikult vältida. Samuti mitte enesehaletsemist ja mõtteid stiilis: mida ma nii valesti teen, et juba kolmanda veeuputuse ära teenisin? Mis märk see on? Kangesti tulid pähe mõtted Noa laevast ja sellest suurest veeuputusest, mis halbu inimesi tabas.

Aivar suutis ka vee kinni keerata ja suuresti minu üllatuseks vool, mis enne ei olnud liigutanudki, peatus kohe. See oli suur kergendus, sest avariirühm laekus alles mitu tundi hiljem. Seda kusjuures info, et ma ei suuda vett peatada ja all uputab, juures. Aga neile on see vist nii tavaline asi ja pole ju nende mure, kui hullusti mul uputab ja mismoodi neid tagajärgi likvideeritakse. Okei-okei. Neil oli teisigi kiireid väljakutseid, aga kust nad teadsid, kui kiire mul on?

Kui nad aga jõudsid, siis lahendati katkise torujupi probleem ära ehk viieteist minutiga. Maksin jälle portsu raha - muidugi taheti sularaha - ja ära nad läksidki, veel irooniaga head aastavahetust soovides. Ma ei solvunud. Oligi tegu ju absurdihuumoriga.

Järgmised paar tundi veetsime kõikvõimalike kättesaadud ajalehelistega põrandat kuivatada püüdes. Toredad vanad vineerkapid olid ka oma osa vett sisse imenud ja vaip kaitses arvatavasti naabri vara üsna vapralt. Minu jaoks oli aga enda korteri tagajärgede likvideerimine paras katsumus, sest vett muudkui tuli ja tuli. Tänagi veel on suur osa vaibast üles tõmmatud olekus ja igal pool vedeleb väikseid kapitükke, aga tundub, et põrand hakkab kuivaks saama. Küll siis millalgi kuidagi ka vaiba tagasi panen.

Veel on vaja ka korteriomanikku šokeerida. See ei õnnestunud eile, sest tal oli telefon väljas ja ka naaber, kes oli kindlasti palunud end teavitada olukorra arengust, ei olnud vist enam kodus siis, kui midagi öelda oli. Ja mina veel kogusin julguse kokku ning valmistusin nördinud tädiga, kes kartis, et nüüd tema ei saa ka midagi pesta, kahjude hüvitamist arutama. Aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las nad arutavad seda korteriomanikuga omavahel. Seekord ei olnud ju mina milleski süüdi. Vastupidi - andsin endast parima, et asja parandada.

Nojah, olles tunde maas küürutanud ja imenippe leiutanud, et vaibast vett välja saada, sai ühel hetkel nälg meist võitu ning suundusime poodi planeeritud aastavahetuse kraami ostma. Kuna päeva oli tekkinud suur viivitus, siis ei suutnud me kuidagi normaalgraafikus püsida, aga sellegipoolest suutsime teha hea pasta pesto ning kanaga ning küpsetada ja glasuurida isegi kaks plaaditäit muffineid. Üsna viimasel hetkel tulnud spontaanne küllakutse Annikalt oli kõlanud piisavalt hästi, et nendega millalgi liituda. See aga oli omaette väljakutse.

Minekuvalmis saime alles tund enne südaööd ja siis kohe selgus ka, et nemad plaanivad just edasi minema hakata, aga tulgu me ka Pääskülasse kaasa. Ma ei vaimustunud küll eriti mõttest end pärapõrgusse vedada, aga uudishimu oli tugevam, et miks küll sinna.

Tee peal selgus aga, et sinna saamisega on väga kiire. Nimelt on minutite küsimus, kas me jõuame õige bussi peale. Muidu oleksime aastavahetusel alles teel olnud. Aga jõudsime. Suurem nali oli see, et hoopis sealt samast lähedalt kodupeatusesse jalutama pidanud seltskond ei suutnud end õigeks ajaks kohale vedada. Buss sõitis ette just siis, kui meie troll meid välja lasi.

Annika palus mul imesid teha ja ma tegingi. Bussijuht oli väga inimlik ja nõustiski hetke ootama kohe-kohe jõudma pidavaid sõpru. Ma olin ikka nii närvis - ise bussi peal, teadmata, kuhu teelgi oleme. Aga nad siiski jõudsid mõne minuti pärast!!! ja siis selgus, et nemad ei olnud aru saanud või uskunud, et ma päriselt ka bussi kinni pean. Nad olid kohe rahulikult jalutanud. Aga nad olid väga õnnelikud mu saavutuse üle ja reis võis alata. Bussijuht sai tänutäheks pudeli vahuveini, mis oli minu meelest Veikost väga lahe.

Läksime Pässa rongijaama ilutulestikku vaatama. Ees ootas juba suurem seltskond seal elava Anni klassiõe tuttavaid. Väike tutvumisring ja juba algaski meeletu paugutamine ning kallistamine. Minul aga oli sellest kõigest nii suva, sest järsku oli vähene joodud alkohol hullult laksama hakanud ja samuti ähvardas põis lõhki minna.

Ühel hetkel olingi valiku ees, et ma kas üritan põõsani jõuda või võtan aasta vastu märgade pükstega, sest peopaika tagasi liikumise ootamine ei olnud enam valikus.

Seega oli läheduses asuv põõsastekoobas suureks rõõmuks ning kergenduseks. Pärast sai seal lähedal veel kauneid pilte teha ning purjus mina jõudis ka ekstra aasta lõpuks tulnud lume sisse kõhuli käia. Seegi tegi vaid nalja.

Mingil hetkel siiski liikusime selle klassiõe koju, kus kõik kuidagi kohe end mugavalt sisse seadsid. Meie kaasa toodud muffinid kadusid sekunditega ja purjus inimese heas tujus tekkisid sama kiiresti uued sõbrad ja fännid.

Oli tore. Sai palju tantsida ja laulda, kuni hääle ära minemiseni. Sai heade sõpradega kokku lüüa ning ma ei teagi enam hästi, kuidas küll terve öö ülikiiresti möödus ja mingil hetkel esimese bussi peale suundusime, aga teisele jõudsime. Ma ei olnud siis ka veel kaine.

Aivar otsustas ka minu juures end välja magada ja nii me siis jalutasime siia poole, eriti keskendunult jalg jala ette astuda püüdes, aga siiski ebaõnnestudes. Siiski oli paras üllatus, et kuigi tundsin end tol hetkel juba üsna kainena, oli mõne tunni pärast ärgates kummaline olla. Seda kergelt värisevat enesetunnet on sel aastal nii palju olnud. Ei tea, kas vanaduse rõõmud? Vähemalt pole mu pea sellistes olukordades valutama õppinud.

Tänane päev ongi möödunud voodis. Vedeledes, laiseldes, lugedes. Aivarit, kes pimeduseni magas, mitte segada üritades. Aga uus aasta sai jälle täiesti erakordselt vastu võetud ja ka esimene kasulik tehing on juba sündinud. Sellest ja kõigest muust aga tulevikus. Ja teile kõigile ka ilusat uut!

Peenraha paberkandjal ja palju muud nalja

Ehk siis on aeg rääkida lähemalt, mida ma hiljuti Rootsis tegin.

Juba mõnda aega tagasi otsustasin hetke emotsiooni ajel liituda UNICEFi vabatahtlike meeskonnaga - ei mäleta, kas rääkisin sellest juba või mitte. Pärast kummaliselt pikka vaikust aga potsatas mu postkasti kutse seminarreisile Soome ja Rootsi, mis oli juba kruiisilaeval veedetava nädalavahetuse mõttes paljulubav.

Siiski, võtsin asja tõsiselt, plaanides reaalselt organisatsiooni sisse elada, teistega tutvuda ja ehk endale sobiv ülesannegi leida - ja registreerisin end täiesti üksi kolmepäevasele reisile. Seitsmekuise India-reisiga võrreldes on see muidugi nohu, aga nagu hiljem avastasime, siis ei olnud ma sugugi ainus, kes täiesti uude olukorda ja seltskonda sattumise pärast veidi pabistas.

Algus oligi imelik. Olles sunnitud end esimese laeva väljumise ajaks unise peaga sadamasse toimetama varem, kui tahaks meenutadagi, sõitsin muidugi õigest peatusest mööda, sain jala tagasi kõmpida ja kuna olin unustanud üles kirjutada kontaktisiku telefoninumbri, siis pidin ka mõne nurjunud katse õige seltskonna leidmiseks tegema.

Kõik algas väga eestlaslikult - iga uus omaette mõnes nurgas konutamas, näol kaitsemask, mis pidi väljendama ülimat enesekindlust ja huvipuudust. Mind hakkas see mäng aga varsti närvi ajama ja häiris veidi ka see, kuidas asja organiseerijad ei pidanud oluliseks ennastki tutvustada alguse lihtsustamiseks. Seega võtsin julguse kokku ja hakkasin ise lähimate inimestega tutvust tegema. Mulle tundus, et olingi sattunud kuidagi omaealiste hoolitsetud tüdrukute või tibide - kuidas tahate - keskele. Veel olid seal end mugavalt tundvad vanad kalad ja kohmetud isased. Igal juhul üldse mitte see seltskond, mida vaimusilmas ette olin kujutanud. Ei olnud seal ainult üks vana kamp ega ka lasteaed. Küll aga oli isegi üks imikuga pere ja umbes sama palju first timereid kui vähemalt viieaastase kogemusega inimesigi.

Üsna kohe tekkisidki ka esimesed positiivsed tutvused, kellega koos istuda, süüa ja linna peal vaba aega veeta. Ei läinud ka üldse kaua südamepuistamisteni. Sellele aitas kaasa ka maailma väikseim kahekümnele inimesele mõeldud konverentsiruum, kus ma käinud olen ja kus me nagu kitsas sokis paar tundi kinni olime. Laua tagant ei saanud püstigi ilma meeskonna ühtsete pingutusteta, aga see selleks.

Soomes pidime külastama sealset unicefi esindust. Võite pakkuda, kumb ja kui palju naabermaa omast suurem on:P Seal oli palju õhku, hubane koosolekunurk, plastiliiniloomad, pidevalt valmis glögi ja palju muud. Kahjuks aga kiirustati meid sealt arusaamatul põhjusel juba vähem kui tunni pärast minema.

Ma küll üldse ei tahtnud, et sellest järjekordne Helsingi-Stockholmi shopingureis saaks, aga üsna nii ta siiski läks. Me lihtsalt ei suutnudki mingit head alternatiivtegevust välja mõelda. Kahjuks jäin juba Soomes ka haigeks. Tuli kallale mingi kole kõhutõbi, mille tõttu keset linna lõualuud pidi üles ronivate külmavärinatega maadlesin ja juba kõige hullemaks valmistusin, aga õnneks oskasid apteekrid kohe õiget asja anda ja edasi läks rohtude peal juba nii, nagu polekski haige. Tore muidugi, et ma Indias ebasteriilsusega mitte ei kohanenud, vaid selle asemel hoopis ülikorralikes põhjamaades ka nüüd lambist kohe haigeks jään.

Õhtul aga sai laevas nii palju nalja, et ma hästi ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda ja tantsida sai. Veetsime paar tundi ühel organisatsiooni tutvustaval seminaril, kus kahjuks eriti targemaks ei saanud ja seejärel läks rootsi lauas söögiorgiaks, kus kala ujus lihale mõeldud veinikastmes, sest see lihtsalt ei mahtunud mujale taldrikule, lihapalle sai konjakisinepisse kasta ja kollane kalamari pudises üle lookas taldriku ääre kingadele. Eks üheks põhjuseks oli ka vabalt saadaval olev vein ja see, et kõik oli kinni makstud, aga sellist natuke piinlikku uusrikka tunnet ei ole ammu olnud. Ometi üritasin ju end rootsi lauas tagasi hoida ja mitte üle süüa.

Hiljem sai aga juba poest alkoholi juurde osta ja kuidagi sai meie väiksest kajutist peokeskus. Olin saanud endale väga toreda toakaaslase, kellega järjest ühiseid omadusi avastasime ja tema oligi kõiki meie juurde kutsunud. Pärast liikusime edasi laeva klubisse, kus esimesed end juba superstaariks joonud olid ja teised järgi jõuda üritasid.

Meiega oli kaasas üks piltilus noor neiu, kes teadis ise ka väga hästi, milline võim tal meestele on ja oma võlud täies mahus õhtul mängu pani. Kõigil teistel oli huvitav ja lõbus jälgida seda jahipidamist. Kel iganes oli mõni peoaksessuaar, see tolle meie peokuningannale ka loovutama pidi. Viimane aga jõudis vist õhtu jooksul küll kõigi klubides olnud karvaste ja sulelistega tutvust teha.

Mingil hetkel liitus meiega kiisu - purupurjus soome noormees leopardimustrilistes retuusides, saba taga. Otseloomulikult oli peovaimul vaja seda pidevalt sikutada ja tunnistan ausalt, et korra andsin ka ise teiste nõudmisele järgi ja proovisin ise, kuidas ka tundub.

Tantsisime nagu meeletud. Laev kõigutas korralikult, aga see dikteeris lihtsalt mõningaid tantsusamme ega seganud peaaegu üldse. Oli siiski üks hetk, mil laine mind ootamatult tasakaalust välja viis ja üllatuslikult kiisust jätkus veel härrasmeest, kes kiljuva minu kinni püüaks.

Meid oli nii palju, aga seltskond tantsuplatsil vaheldus pidevalt. Tantsisin kuni pidu lõppema hakkas, olles kogunud endale hulgaliselt fänne. Näiteks ühe mürakaru, kelle rütmitu taju ja lainete kiuste embuses oli päris tore ühe loo jagu keerutada. Ega ta vist muidu poleks mind rahule jätnudki.

Üsna õhtu alguses selgus, et ka meie endi seltsis on üks tantsulõvi. Üks kolmest Ilja'st, kes meie kahekümneliikmelisesse seltskonda ära mahtusid:D Küll ta tegi poognaid ja pulli ja ühel hetkel tekkinud omanikutunde ajel tõmbas mind ka teiste juurest ära põhjendusel, et nood ei oskavat üldse tantsida. Kui ta siis millalgi mind aga vampiirimoodi kergelt hammustas ja lavaäärsetelt kõlaritelt Batmani kombel rahva sekka hüppas, siis olime juba naerukrampidesse suremas. Enam eriti naljakas ei olnud aga siis, kui õhtu lõpus üritas purjus poiss mind iga hinna eest kõlaritele tõsta. Mida ma ei tahtnud. Aga ta ei andnud alla ka enne, kui ümber kukkus. Oh well...

Õhtu jooksul sattus aga paar korda minuga tantsima ka üks täitsa nunnu soome poiss. Tema ja kiisuga oligi kokkuvõttes kõige toredam. Ka siis, kui millalgi keset ööd avastasin, et tekkimas võib olla deja vu'lik ebameeldiv olukord, mille tõttu ma oma kajutisse minna ei saa, ja üksi tagasi tantsima läksin. Samas neid, kes keset tantsu suudluseks lähenesid, sai korduvalt lausega: I have a boyfriend eemale peletatud. Keda kergemini, keda raskemini eks.

Mingil hetkel sai mind vist juba pikalt taga otsinud kaaslastega lepitud, arusaamatused lahendatud ja taas koos edasi lõbutsetud. Kuni nemad suitsetamas käisid, istusin mina laeva trepile ja kohtusin seal veel mitmete noormeestega, kes kõik millegipärast arvasid, et peaksin soome keelt või vähemalt rootsi keelt puhuma ja püüdsid erinevate pickup line'idega minu juures heasse kirja saada. Mingil hetkel aga hakkas minust seal mööduma ka too nunnukas, kel siis püksisäärest kinni haarasin ja kes siis edasi aitas mul üht laeva peatreppi blokeerida. Ta oli juba enne täiesti siiralt käskinud mul Helsingisse sattudes endale helistada ja lubanud mind seal igati aidata. Mida ma ei võtnud eriti tõsiselt, sest ta ei tulnud selle peale, et me võiksime taolise tegevuse jaoks vähemalt üksteise nimesid ja numbreid teada ja pealegi, ma olen hõivatud, aga muidu ehk.... Igatahes trepil vaiksemas õhkkonnas jutustades sain vähemalt ta nime teada ja ütlesin ka kõvasti välja esimese pähe tulnud mõtte. Et nagu põhjapõder. Noh sest tema nimi oli Niko ja mulle väga meeldib multikas Niko-nimelisest põhjapõdrast. Tema aga võttis seda kui mingit eriti karmi kriitikat ja püüdis kordi ja kordi mulle selgeks teha, et not like the raindeer. Mulle tegi see vaid nalja. Aga siis tiris keegi mu taas kuhugi ära.

Öö aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Mu toanaabrile oli meie enda väiksest seltskonnast austaja tekkinud. Tema ise noormehest nii vaimustuses ei olnud, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel jäi too ööseks meie tuppa.

Mina suundusin tantsimast tulles joonelt duši alla ja veidi keeruline oli siis, kui avastasin, et ma ei olnud rätikut sinna kaasa võtnud. Tol korral päästis noormees mind hädast. Pärast aga oli vastupidi - kuid vindiga olukord. Tema suundus ka pesema ja unustas samuti rätiku maha. Mina aga olin juba voodisse magama keeranud.

Nii ta siis väljus duširuumist, kellegi teise rätik strateegiliste kohtade ees. Siis aga selgus, et ülemise voodi juurde kuuluvat rätikut ei saa kuidagi vaid ühe käe abil kätte. Ma pidin naerust püksi tegema tekkinud täbara olukorra ees. Nii ma siis pugesin peadpidi teki alla ja lubasin kimbatuses noormehel rätikul alla vajuda lasta - kõik selle nimel, et ta kahe käega tegutseda saaks.

Mingil hetkel veel jõudis ta bokserite väel uksel kõõluda ja kaamerale poseerida ning poole viie paiku olime kirjust õhtust ja naermisest - enam ei teagi täpselt, mille üle - nii väsinud, et kukkusime vist korraga ära.

Teine reisipäev Rootsis oli magamatuse tõttu natuke karm. Aga mul ei olnud mitte kõige hullem. Nt too tantsulõvi oli ärganud oma toa põrandal jopes ja saabastes. Mis on eriti kummaline, sest tal ei olnud neid õhtul vajagi olnud. Ilm oli ka tohutult kole ja vihmane. Ma ei ole kunagi varem sellise koerailmaga Rootsis käinud. See tõmbas aga totaalselt vee peale ideele linna peal jalutada ja lihtsalt ilusaid pilte teha. Ometi Stockholmis oleks nii palju teha ja näha. Seega varjusime taas peatänava säravatesse kaubanduskeskustesse.

Esialgu ei äratanud ükski hilp minus erilist huvi. Pigem hämmastasid paljud müügil olevad kummalised asjad ja tundub, et ma ei olnud ainus eestlane, kes lõbustas end pigem arvamismänguga, kes küll taolisi asju kannaks. Lõpuks aga, kui olin teiste järel ootamisest tüdinenud, sattusin täpselt oma maitse järgi H&M nurka ning kulutasin masendavalt palju raha paarile asjale, mida kindlasti ka päriselt kandma hakkan. vähemalt tean, et raha läks asja ette. Oli neid aga vaja? küsimus jääb.

Sain ka osa vajalikust sugulaste jõulupeo loosikingist. Kingituste Rootsist ostmine oligi tegelikult mu ainus shopingueesmärk. Aga see ei saanud üldse mitte selline, nagu olin plaaninud. Nimelt tulin sealt kuidagi tagasi terve snuusiblokiga. Olin küll plaaninud vaid paar populaarsemat osta, kuid müügimees lõi terve rulli kassast läbi ja ma ei viitsinud selle summa pärast vaidlema hakata. Vähemalt tegi see kingisaaja õnnelikuks ja kogu sugulasteseltskonnal oli nalja kui palju, võin etteruttavalt öelda.

Teiseks õhtuks olime kui märjad kassid. Oli taas üks seminar ja siis sain elus esimest korda korraks tekilt Ahvenamaad piiluda. Pidasime tantsulõviga maha ka pikema India-teemalise vestluse, sest selgus, et suundume mõlemad üsna samal ajal sinna. Ka pidutsemisjaksu ei olnud enam nii palju, kuigi kõik oleksid nagu tahtnud. Õhtu aga ei läinud enam nii hästi käima - ükskõik, kuidas me ka ei proovinuks. Mingil hetkel andsin alla ja tulin ära tuppa. Mulle nii meeldib, kui mugav on laevadel pidutseda. Jookse "kodu" vahet kasvõi sada korda. Nunnut poissi ka kahjuks enam ei näinud ja just siis, kui valmistusin magama minema, sai alguse hoopis üks huvitav vestlus kahe reisikaaslasega, kellest ühega enne sõnagi vahetada polnud jõudnud. Nimelt arutlesime probleemsete ja kriminaalsete lastega tegelemise võimaluste üle. Nii sai varsti jälle kell neli.

Viimane päev oli aga juba üsna piinav. Olles kaks päeva pidevalt üle söönud, plaanitust kordades rohkem alkoholi tarbinud ja raha raisanud ja samas kahetsusväärselt vähe organisatsiooni ja selle eestvedajate kohta teada saanud, oli nüüd kohutavalt raske väsimusega võidelda. Ometi tuli meil veel laeva vahetada, sadamas ärkvel püsida ja abitult pealt vaadata, kuidas üks purupurjus mees end eskalaatorist alla teadvusetuks oli kukkunud ja keda nüüd turvad ükskõiksel pilgul, käed rinnal risti, kiirabi saabumiseni valvasid. Mind vist jääbki kummitama hirm, et kas temaga sai ikka kõik korda. Me ei jõudnudki arste ära oodata. Samas pidid sealsed purjus inimeste kukkumised täiesti igapäevane nähtus olema. Paljud meist nägid ka seda õnnetust ise pealt. Mina õnneks mitte. Mul tuli vaid õige aja saabudes tema kõrvalt trepist üles ronida, justkui inimene ei lebakski seal samas kuidagi väändunult maas. Ta oli neile juskui vaid rike, mille tõttul eskalaator peatati. See oli kummaline kontrast meie hoolimiseteemaliste seminaridega.

Laevale mineku koridoris aga tervitas meid toreda üllatusena aga akordioniga Pipi, keda me keegi küll oodata ei osanud. Ignoreerisime laevarestorani sööjatele reserveerimise silte ja vajusime lötsti ühe suure laua taha. Mõned meist magasid seal samas laua ääres, mina aga kuulasin Pipi kontserti ja mängisin meiega kaasas olnud imetubli imikuga, kes terve reisi vaid rõõmsalt lalises ja ka igavad seminarid nututa üle elas. Mingil hetkel meenus mulle ka, et tean tema naerupallist ema ammusest ajast. Ühiseid tutvusi tuli aga välja veelgi. mis aga kõige tähtsam - toreda reisi lõpuks sain palju ägedaid uusi tuttavaid. Ehk ajapikku selgub ka minu koht organisatsioonis...

Vabandust segapudrunduse eest!

Jõulud olid liigagi rahulikud

Väljas möllab korralik torm, aga minu elus on vastupidiselt häiriv vaikus. Kui kahe õhtuga said jõulupeod Annika pool ja Tabasalus peetud, siis edasi veetsin kaks päeva täitsa üksi. Ei tea, kas see ongi väikese pere viga või on asi minus? Veetsin veel ekstra aega ema kodus, aga mis kasu sellest oli, kui tema ise tööl oli? Välja arvatud suur telekas, kust sai kõik jõulufilmid ära vaadata. Seda osa tõesti nautisin.

Peod olid ka toredad. Annika juures ristiema ja teistega vaikselt liha nosides nt. Ma küll ei tea, kas peaksin kingituseks saadud hiigelsokkide peale solvuma või iseenda peale kuri olema, et kui neid lõpuks jalga proovida söandasin, siis ei paistnudki katastroofilist ärauppumist kusagilt. Vastik hiiglane olen. Ja ema muidugi kinkis mulle ka numbri poolest hiiglaste hommikumantli, mis just ka maha ei voola. Nii vastik tunne on mõelda, et kas pärast kogu trenni ja korralik olemist jne olen ikka hiiglane? Teised paistavad ju selles veendunud olevat ja see ei aita just enesehinnangule kaasa. Samas ju kogu sisemus karjub, et saage aru. Ma ei ole paks!!! Võib-olla võiks olla veidi paremas vormis, aga mitte kellegi ei ole õigust mulle selle kohta ei otseseid ega kaudseid vihjeid teha! Ja H oli ka imelik, sest pooled korrad, kui talle helistamise võimalust kasutasin, väitis ta, et on liiga kiire ega võtnud isegi viit minutit minuga rääkimiseks. See ei jäänud ka mu emale märkamata, aga olen tänulik, et ta ei kommenteerinud.

See selleks. Traditsiooniline sugulaste pidu oli hästi armas. Sai end üles lüüa ja selle puhuks ekstra ammu ostetud ehteid eksponeerida:) Kuna Peedu pakkus välja, et sõidab ise, siis sain rahulikult Annuga veini juua ja väikse sugulasega mängida. Üldse oli üks väga titaderohke nädal. Oli hea meel näha, et minu tehtud jõulukingitus pakkus kõigile palju nalja ja avastamisrõõmu. Seega mul ei olegi kahju, et see võis hinna poolest teiste omi kordades ületada. Sain ka ise imearmsa aksessuaar-salli omanikuks ja lähemad paistsid teatripiletite üle rõõmustavat.

Kahjuks aga said jõulud juba läbi ega ega midagi erilist ei olegi rohkem välja tuua sellest. Ehk veel minu enda väikest jõulupidu möödunud teisipäeval, mil sai end põrsaks süüa ja koos palju vahuveini juua ja piparkooke glasuurida ning sain ka mõned ootamatud väiksed kingitused. Ja kingitused mulle meeldivad, te teate. Ei tahaks väiklane olla, aga on ikka suur vahe, mida kingitakse. Kas tunned ära, et see ongi just see, mida tahtsid või vajasid, aga ei osanudki tahta või on tegu suvalise nurgapoe nänniga, mis sind kohe kuidagi ei puuduta. Seekord oli nii seda kui teist. Aga rohkem ma ei täpsusta. Suuremad soovid tuleb aga ikkagi ise kuidagi vist ellu viia.

Kellel aga on veel puhkus, siis soovin mõnusat aastalõppu!

Eesti ja Slovakkia - nagu kaks tilka vett

Olen taas eelmise nädala kajastamise lainel, nii et kes ei taha teada, hoidku eemale!

Algas see väga shopinguhõngulise pühapäevaga, mis mu juba eos pankrotiradadele viis. Seda hoolimata esimesest suuremast palgast. Pigem selle kiuste. Igatahes, käisime Aivariga jõulukingitusi otsides mööda poode, aga leidsin ühest Kristiine noortepoest riidehilbu, mis hoopis jaanuari lõpus kingi mõõdu omandab. Nimelt on tegu ühe ööpesu esemega, mille Indiasse kaasa võtta plaanin ja millest ehk teiselegi rõõmu jätkub.

Müüjad aga seda ei teadnud. Seega sai üsna palju nalja, kui läksin uurima, kas neil on minu suurusest ka teist varianti, sest proovitu oli juba veidi räsida saanud. Tüdrukud siis itsitasid kassas, püüdes välja mõelda, kuidas seda pitsist läbipaistvat öösärgikut kutsuda, et teise poe müüjatelt ka selle olemasolu kohta küsida. Kui aivar siis, kes pärast peaproovi oli väga nõus, et selle ära ostma pean, käis välja, et tegu on jõuluvana seksika abilise riietusega, siis kasvas itsitamine turtsatusteks ja kohati lausa laginaks. Oh well... polegi ammu poes punastanud.

Igatahes, lõpuks tulin ära ikka selle sama veidi kipaka variandiga ja müüjad soovisid meile naeruste nägudega ilusat õhtut. See tegi omakorda meile nalja.

Päeva mahtus aga ka üks ekstravagantsem seiklus. Nimelt otsustasin, et kui juba, siis juba ja ostan siis ühtlasi karvased käerauad, mis naljaga lubatud said, ära. Kahjuks ei olnud neid selles nunnus uues Solarise poes ja tuli ikka lähimasse urkapoodi sisse astuda. Ma küll ei tahtnud, aga ei jäänud muud üle, kui linna keskväljaku valgust kartvasse asutusse sisse astuda. Vähemalt oli seal soovitu olemas - kohe mitmes variandis.

Niisiis proovisime ühte ja teist, kuni üks neist mu käe ümber kinni jäi. Ja kohe nii kinni, et seda ei aidanud avada ei turvanupp, võti ega jõud. Müüja juba vabandas igati, et sellist asja pole küll veel kunagi juhtunud. Aivar pani kõik oma oskused mängu, aga võti käis vaid ringi ja mina kõõksusin naerust, sest no kellega siis veel nii juhtub, et ta tõenäoliselt kõige avalikumas sekspoes käeraudadesse kinni jääb. Oleks siis, et neil olnuks ketiga pehmed rauad, aga ikka korralik metall ümbritses mu rannet.

Nii me siis veetsimegi seal ehk kümme minutit kõiki variante katsetades, kuni see lõpuks sama ootamatult, kui sulgunudki oli, ise avanes. Mõistagi see paar jäi poodi, aga tema lähisugulased tulid ikka kaasa ja nüüd jääb vaid loota, et neid ühegi riigi turvakontroll lennujaamas ära ei korja relva pähe. Ehk punane karv veenab neid minu sõbralikkuses ja heas tahtes? Oh well...

See aga oli alles nädala algus. Ees ootas kingitustemaraton. Muideks, ühtegi oma kingitust ostetud ei saanudki. Aga kokku tuli panna ja ära pakkida 66 kinkekorvi. Arvan, et mul on potentsiaali logistikuks saada, sest kõikide detailide paika panek ja errorite kiuste õnnestumine võis ikka juuksed halliks ajada. Aga hakkama me saime. Õnneks kolleegid aitasid veidi.

Ka eraelu oli tihe. Lubasin kiire nädala kiuste võõrustada üle pika aja ühte surfarit - seekord Islandil vabatahtlikupõlve lõpetanud slovaki noormeest. Ta tuli nagu tigu oma kehakaalu jagu pampe tassides ja ei olnud just õnnelik, et mu profiil ei rääkinud midagi liftita majas neljandal korrusel elamisest, aga hakkama ta sai.

Üritasin veeta temaga koos võimalikult palju aega. Tegime loomulikult vanalinnaringi, ta õpetas mind pimedas pildistama ja jõime koos maitsvat glögi. Õhtul kohtusime ka ühe norrakaga, kes samuti öömaja oli otsinud ja kellele lubasin vähemalt süüa pakkuda, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et slovak enne minu juurde jõudis, sest see põhjamaalane oli üsna kummaline.

Kui slovak oli igati easygoing, siis uus tüüp oli tema vastand. Ta paistis justkui pettunud olevat, et oli endale ette kujutanud, et meil on suurem pidu minu vanalinna majas, aga selgus, et tegelikult vaid meie kolm ja vanalinnast jupp maad eemal. Lisaks selgus, et ta on pankrotis, mis tähendas, et tegime talle põhimõtteliselt õhtu välja ja tema algne plaan vein kaasa osta läks ka vett vedama. No okei. See ei tapnud mind, aga ta oli lihtsalt nõme oma peenutsemisega. Enda meelest oli ta kindlasti väga viisakas, aga kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta järjest teavitas meid, et seda ta rohkem ei taha ja toda lõpuni ei söö. Samas tagasisides lubas jälle tulla oma koogijääke millalgi hävitama. Nojah... võib-olla lihtsalt me inimestena ei klapi.

Slovakk aga oli suureks üllatuseks. Ma ei suutnud ära uskuda, et neil on ka kodus olemas nii piparkoogid kui verivorstid, martsipan kui kohukesed. Teda ei andnud mitte millegagi otseselt üllatada. Ka mitte jõululauaga, mis on Eestis kõige iseloomulikum. Aga ta sõi kõike isuga.

Teisel õhtul sain mina printsess olla. Mina läksin trenni ja tema jäi süüa tegema. Seega koju naastes erutasid nina kohe huvitavad aroomid. Ta oli teinud mingit tomati ja valge kala suppi, kuhu kuulusid veel värske tüümian, soja kaste, (pruun) suhkur, porgand ja isegi sibul, mida end sööma sundisin. Kokku tuli midagi üllatavalt maitsvat ja veelgi meeldivam oli see, et isegi nõud pesti ise ära.

Saime tänu minu kiirele elule koos veeta vaid lühikese aja, aga juba sai selgeks, et minu soov Islandit külastada on vägagi põhjendatud ja miks ka mitte kunagi Slovakkiast või tema tõenäolisest tulevasest koduriigist - Iisraelist - läbi põigata. Mind ju nüüd oodatakse.

Nädala eesti-välisest poolest räägin aga millalgi veel hiljem.

Kas ma olen siis asotsiaal või?

Mulle teeb haiget inimeste rumalus. Viimase aja munitsipaalmajade artiklite all olevad kommentaarid aga ajavad lausa vihale. Suur osa inimesi sõimab ja ründab sealseid normaalseid elanikke, kutsub neid muidusööjateks, heidikuteks jne. Kas te siis aru ei saa?

Kõigil ei vea alati. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti taasiseseisvumise järel võitis korraga suur osa eestlastest loteriiga ja nad said peavõidu - praktiliselt tasuta oma kodu. Teised aga... teised said samamoodi igavese kohustuse ka edasi üüri maksta, aga eraomanikule, kes tegi mis tahtis ja küsis mis tahtis.

Muidugi, neil oligi õigus oma esivanemate majad tagasi saada, aga mitu põlvkonda oli ju vahetunud. Tolle hetke elanikud ei olnud enam kuidagi seotud kunagiste okupeerijatega. ometi nuheldi teiste patud ja poliitilised otsused just nende kaela. Meie kaela. Ka mina elasin selle läbi.

Meil emaga läks hästi. Meie maja uueks omanikuks sai tore vanaproua. Ei keeranud ta meil vett kinni ega piiranud liikumist. Ei tõstnud ta üüri lakke ega ähvardanud ega hirmutanud kodu kaotamisega. Ta sai aru, et me kõik oleme selles olukorras õnnetud. Tema, kes nagu sai maja atagasi, aga pidi pidevalt jagelema probleemsemate üürilsitega ja samas suutma pea ei millestki maja korrastada ja meie kes me lihtsalt lühikese kõrre tõmbasime ja oma tulevikus kindlad enam olla ei saanud.

Seega, palun, kui seda siin loeb keegi neist, kes siiani kõiki munitsipaalmajades elajaid asotsiaalideks peab, siis palun nüüd mõtle ka, kas sul ikka on õigust meie kõigi üle kohut mõista. Kas me oleme ikka oma saatuse ära teeninud?

Kirjutate, et täisjõus inimene võib ju vabalt talle viimaks antud tihti palju pisemast munitsipaalkorterist ära kolida ja parema koha valida. Aga miks ta peaks? Miks tema peaks terve elu veel üht korterit välja ostma, kui tema naabermaja elanikudki said kodud tasuta ja saavad sellelt baasilt juba uusi kortereidki osta? Jah, tänapäeval on paljud ju ise omale eluaegse kodulaenu kaela võtnud, aga tavaliselt on neil midagi anda tagatiseks. Meil ei ole.

Mind kasvatas minu ema üksi. Ta ei hädaldanud, kuigi pidi ka ajaliselt minuga üksi hakkama saama. Ta ei kurtnud, et tal ei olnud lähedal ka anemaid, kes last hoiaks, kuni ta karjääri teeb. Ja ta ei teinudki eriti. Ta ei läinud üle laipade, töötas kõvasti ja kalkuleeris, kas sel päeval võib poodi minna või mitte. Samas ei jäänud ma eriti millestki ilma. Tõsi, firmariideid ei olnud ja soojamaareisidel me ei käinud. Aga mis siis sellest? Ja kujutage nüüd ette, kuidas oleks ta pidanud või peaks nüüdki olema võimeline hakkama ise korterit ostma? Pea kogu raha on läinud ju elamisele ja raskesti säästetud raha kulub tavaliselt ootamatustele.

Niisiis minu ema elab nüüd minutsipaalmajas. Me loobusime kolmandast toast ja kesklinna lähedusest avatud köök-elutoa ja keskkütte nimel, sest vanas kodus oli kogu aeg nii krdi külm ja minu jaoks ei olnud see, kui vahel kahe nädala tagant duši alla saad mitte absurdihuumor vaid kurb reaalsus, sest kodus dušši ei olnud. ometi saime naabrite ees kelkida sooja veega ja meil oli WC toas.

Seal on aga igasuguseid naabreid. Vahel vedeleb akna all kondoome või süstlaid, tihti käib ka kiirabi või politsei ja naabrite peod kõlavad nii, nagu seinu vahel ei olekski. Aga ma väga ei kurda. See pole siiski sotsiaalmaja ja seinad on säilinud viie aasta jooksul üsna puhtad. Seal on soe ja valge ning seni ka üsna turvaline. omapäraste naabritega harjub või õpib neid vältima. Aga hirm, et ikka ei ole oma kodu, jääb. Ikka ei ole mind ootamas uhke kinnisvarapärandus ja võib juhtuda, et korteri lepingut ei pikendata või otsustab linn, et on aeg turuhinnale järele tõmmata.

Aga kurat küll, lõpetage eeldamine ja alandamine!

Kirju nädal seljataga

On olnud väga põnev ja väsitav ja huvitav ja absurdne ja mida kõike veel, aga kahjuks olen siiski hetkel nii väsinud, et ei jaksa kohe teiega kõike, mida tahaksin, jagada. Seega jagan esimesena seekordseid India viisa taotlemise muljeid hetkeseisuga.

Nende uus online-avaldus on lihtsalt võrratu. võiks arvata, et asi on selle võrra lihtsam, aga võta näpust. Tegemist on kohati absurdihuumorini kalduva dokumendiga, mis nt nõuab täpset inft kandideerija vanemate kohta arvestamata võimalusega, et nt ühe või mõlema kohta andmed puuduvad. Kui ei tea, siis Indiasse ei saa ja kõik! Lisaks pead kindel olema, et su vanavanemad ikka Pakistanist pärit ei oleks ja hästi oluline on teada, kas su ema on abielus või mitte. Isa suhteseisust on suva. Oluline on ka nt sinu enda usk ja sellist varianti, et oleksid uskmatu ma ei märganudki. Tuli ära märkida ka nt üks enda soovitaja Soomes (mis on jabur, sest nad teevad ju avalikult eesti viisasid ka ja sellist varianti järsku ankeedis polnudki)

Kirja sai panna ka enda ühe välise tunnuse ja totrast valikust, mis sialdas väikest nimekirja ametitest nagu tv-produtsent, meedia, näitleja, lihttööline jne tuli valida oma praegune amet. Kusjuures seal ei olnudki midagi sellist nagu põllumajandusvaldkond või kontoritöö vms. Kõik olid a la Bollywood või alamklass. Vaadake ise:)
Kui see osa lõpuks tehtud sai, hakkasin asju edasi ajama või noh... järjekord on veidi segane, aga veel segasem on viisa taotlemise info. Nüüd tegeleb soomes sellega üks outsourcing firma ja ma natuke kardan seda, sest need kirjad, mida vahetanud oleme, ei sisenda just julgust. Vigane Indiapärane tekstisõnumikeel ja valed soovitused... no ma ei tea. Ülim faliliaarsus ka. ja muidugi korralik vahendustasu. Aga mis teha. püüan sel nädalal ka kindlustuse ära sõlmida ja passi kos ülima usaldusega posti panna. Lootsin külll varem asjad korda saada, aga mis teha!? Ehk veel jõuab. Nagu peaks... Eks pärast räägin edasi, kuidas läks.

Kallis jõuluvana

Too mulle palun seda:)
http://www.levelzone.ee/est/givenchy-ange-ou-demon-le-secret-edp-100ml


Aitäh!

Ja siis veel...

Normaalsuse kohandamine mulle

Mida enamat tahta ühelt pühapäeva õhtult, kui olla avalikus kohas permanentselt karvaste käeradudade külge aheldatud? Isegi ei imesta ega lähe närvi enam selliste sekelduste peale...