mai 17, 2020

Muu

Ära edasi loe! See võib tekitada imelikke unenägusid.

*
*
*

Ma olen lehm! Või vähemalt tunnen end kui üks selline. Terve mu imetamiskogemus siiamaani on olnud meeldiv. Ei olnud erilisi raskusi valu ega koguste poolest mul kunagi. Ei olnud ka lekkekaitsmeid vaja. Kuulasin vaid imestusega, kuidas sõbrannad räägivad, et piima võib lausa purskama hakata. Aeg läks ja olin üsna kindel, et minuga seda ei juhtugi. Miks siis peaks nüüd veel juhtuma, kui enam mingit piimapaisugi pole!? Aga siis... Kusagil 14. kuu pealt ja nüüdseks mitu korda juba olen olnud ootamatult tunnistajaks, kuidas üks tegelane mu nibudest lihtsalt piimajoa välja näpistab. See käib nii ruttu, et kui ma pilgutaksin, siis ei näekski. Aga nii mitu korda ma seda ette ka kujutada ei saa ju!? Et siis jah. Imetajaks olemine on üks huvitav asi ja igal ühel isemoodi. Mul ei olnud selle osas mingeid erilisi eesmärke ega nõudmisi iseendale. Tahtsin kindlasti proovida ja arvasin, et oleks hea vähemalt üheksa kuud Triibut võimalusel rinnaga toita, aga nüüd me siin oleme - kuusteist kuud hiljem ja mul on ikka üks tissisõltlane. Mind kusjuures üldse ei häiri ka, kui ta just väga kõvasti ei vääna ja eriti nüüd, kui ma öösiti magada saan ühe nohiseva nunnu kaisus. Samas kolme kuu pärast peaks ta juba minema lasteaeda ja siis oleks vist küll kõigi huvides, kui ta enam ei tissitaks.

mai 10, 2020

Emaks olemisest

Täna oli minu kolmas emadepäev. Või teine. Või viies. Oleneb, kuidas lugeda. Kuna me elame Rootsis ja siin on see päev veidi teisel ajal, siis saame me seda igal aastal lausa kaks korda tähistada. Ja sel aastal ei julgenud Lemmik Eesti emadepäeva küll ära unustada. Ainult andis veidi nuputada, kuidas hommikusööki voodis maimiku kõrvalt korraldada.

Triibu otsustas mind tähtpäeva puhul eriti vara äratada, aga samas ei saaks vist ka paremat põhjust olla emadepäeval vara ärkamiseks kui see, et su laps vajab sind või tahab su tähelepanu. Ta sõi kõhu täis või veidi vähem tühjaks ning siis võttis Lemmik temaga tegelemise üle, et mina saaksin edasi magada. Kahekesi käisid nad varahommikul ka poes mulle lilli ostmas ja tõid koju veidi kurvameelsed valged roosid, aga vähemalt siiski lilled! Ehk järgmisel korral toovad nad midagi muud kui matuselilli. Kogu selle varajase toimetamisega tuli Triibul ka uni varakult peale ja kella kümneks, kui ta muidu ehk alles uinuks, oli juba pikk uni seljataga ning issil valmis pannkoogid Nutella, banaanide ja maasikatega, mida me siiski laua taga süüa otsustasime. Triibu pidi küll ilma Nutellata hakkama saama, aga see-eest pistis hiljem pea terve karbi maasikaid üksi nahka. Vanaema vaatas kaamerast pealt ja muudkui imestas, kui palju tema kõhtu mahub.

Muidu oli ka hästi tore päev. Käisin sõbrannale üllatuskinki jahtimas ja sain seega veidi omaette olla ning siis kohtusime taas ühel uuel mänguväljakul, kus ootasid juhuslikult ees ka meie toredad naabrid ja nende 8-aastane tütar, kellel on Triibuga juba praegu hästi armas suhe. Triibu siis muudkui haakis ennast naabritüdrukule ja tema sõbrannadele sappa ning ei lasknud end maha raputada. Ega nad väga ei püüdnudki. Lõpuks hoopis tegid kõik talle kiigel hoogu ja naabritüdruk lükkas ka terve tee tagasi koju Triibu käru. Kõik olid rahul. Seejärel toimetasime veel kingituse selle uue omanikuni ning tegime enne suuremat vihma mõned ilupildid õues. Avastasime, et me kodust kiviviske kaugusel on looduslikult väga ilus naturaalse kivimüüri taustaga ja samblase murukünkaga koht, kus sai väga mõnusaid pilte suurema vaevata. Ma natuke tahaksin neid ka näidata, aga need, kes mind isiklikult tunnevad, leiavad ka sotsiaalmeediast pilte.

Aga ma tahtsin ju tegelikult kirjutada emaks olemisest. Ühest küljest olen ma sellega harjunud, et nüüd on meil üks väike armas inimene kodus ja edaspidine elu keerlebki tema ümber. Poodi tagasi teda viia ei saa. Teiselt aga ei suuda ma ikka veel alati uskuda, et mul on nüüd oma laps. Ainult see on selge, et kui miski on kadunud, siis on nüüd palju rohkem paiku, kust seda tuleks otsida. Samas leidnud oleme ka palju - rõõmu ja armastust eelkõige ning teadmise, et meil vedas Triibu iseloomuga. Ma ei hakka siin ajama seda üsna levinud juttu, et ma ei kujutaks oma elu enam ilma lapseta ette. Kujutan küll. See tõenäoliselt ei erineks kuigi palju sellest, mis oli enne. Aga mulle meeldib, et meie elus on nüüd uus faas ja palju tingimusteta armastust.

mai 08, 2020

Kirjad Kahele Triibule 39

Mu pisike!

Sa õpid muudkui uusi asju. Enam ei piisa näiteks söögitoolis püstiseismisest ja seal tantsimisest. Nüüd õppisid sa ka meie toolidele ja sealt edasi söögilauale ronima. Leiame su sealt iga kord sekunditega, kui meie tähelepanu hetkeks hajub ja oleme unustanud söögitoolid pikali panna.

Sa saad ka jutust aina rohkem aru, ning tundub, et kohati oskad ka erinevas kontekstis oma arusaamu rakendada, aga mitte alati. Näiteks kui sa proovid mõnda geomeetrilist klotsi meie juhendamisel panna ühte auku, siis vahepeal võid sa keerata selle aukudega kasti teise külje ette, aga proovid klotsi ikka samasse nurka, kuigi auk on ju teise kujuga. Samas on su issi sulle selgeks õpetanud "otsas" kontseptsiooni koos vastava käte üles tõstmise liigutusega. Seda teed sa siis, kui keegi ütleb ükskõik mis keeles "otsas" või "kõik", aga ka siis, kui ise avastad, et sai söödud viimane amps või näiteks ei vedele nähtaval enam ühtegi teatud sorti mänguasja. Ka siis, kui mõni tegevus läbi saab, teed sa oma "kõik" liigutust ja see on üliarmas.

Me proovime käia iga päev sinuga ikka õues ka mängimas. Ilmad on ju olnud üsna mõnusad ja sa naudid aina enam liulaskmist, liivakasti ning isegi kiikumist, rääkimata seltskonnast. Me ostsime sulle ka palli, mida sa vahelduva eduga togid ja loobid ning hommikuti mulle voodisse tood. Ja liulaskmises lähed sa aina julgemaks. Ma ei tea, kas mõni teine sinuvanune veel sama hulljulgelt kõrgest lainetega liumäest üksi alla tuleb ja mööda järsku kallakut tagasi üles läheb. Vahel ei hoia sa kinnigi ning mõnikord proovid istuli liugu lasta, aga see ei tule sul veel päris hästi välja ja lõpuks vajud ikka pikali ning ehmatad. Samas ükspäev tulid sa kogemata kõhuli ja pea ees alla, nagu suured poisid. Korraks oli küll hämming, aga ei mingit nuttu.

Ka une osas oleme me suuri edusamme teinud ja see on uskumatu, kui ruttu ma olen magamisega taas ära harjunud. Kui enne võisid sa öö jooksul korduvalt ja korduvalt ärgata ning piima nõuda, siis paari nädalaga jõudsime me sinna, et kui sa ka ärkad, siis üldiselt tuled sa lihtsalt rohkem kaissu ning uinud taas. Ainult siis oled kurb, kui avastad, et oled üksi või kui hommik hakkab lähenema ja sul on selgelt kõht tühjaks läinud. Ma küll tahaks, et sa magaksid vähemalt kuue-seitsmeni, aga on päevi, kus sa juba kell viis kategooriliselt tissi nõuad ja siis end tunniks või paariks imema unustad. Aga sellegipoolest, beebide mõistes magad sa läbi öö ja see võttis vaid 14 kuud! Minu respekt inimestele, kes mitu last väikeste vahedega saavad, aga mina unistan nüüd küll juba unest ja veinist, mida mõlemat ma ka vahel endale veidi luban siiski.

Aga see kiri pidi ju sinust ja sulle olema! Mis on veel hästi tore, on see, et sa saad aina rohkem jutust aru. Näiteks vastad sa enamasti kas-küsimistele nii, nagu sa teaksid, mida need tähendavad ja tood meile vastava palve peale oma saapad. Kui küsin, kas sa tahad õue minna, siis hakkad sina ka mingit õue-laadset sõna kordama rõõmuga. Paar nädalat tagasi korrutasid sa muudkui tia-tiia või tio-tiiu. Sel nädalal kuuleme me muudkui "oi-oi-oi'd". Ja see on nii armas. Sul ei ole veel väga selgeid sõnu, aga sa kasutad üsna õigesti aitäh'i ja anna't, ütlev vahel emme ja pappa ja siis see õue-sõna. Ehk midagi veel, mis mulle meelde ei tule. Ahjaa, täna ütlesid sa paar korda "kaka", millest oleks palju abi, kui sa seda õiges kontekstis kasutama õpiksid, eeldatavalt enne kakamist.

Sa ronid ja traageldad kogu aeg ringi ning kriimud ja muhud on su pidevad kaaslased. Viimasel ajal oleme isegi verd paar korda näinud, aga kui esimene nutt möödas, jätkad sa samas vaimus.

Sa teed ka selgelt meelega pahandust ja pahandad ise aina häälekamalt, kui me sulle "ei" ütleme, mis sest, et see on enamasti vaid su enda ohutuse huvides.

Samas saab sinuga aina rohkem kaisutada, kallistada ja musisid jagad sa ka lahkelt soovi korral ning vahel niisamagi.

Ma olen ka sinu kasvatamise reeglite osas vabamaks muutunud. Sa sööd koos meiega üsna tihti pitsat või burgereid ja varastasid mult üks päev isegi sinapise hot dog'i ära ning tagasi ma seda enam ei saanud. Sa oled saanud proovida meega teed, müslit jogurtiga ning natuke isegi alkovaba siidrit, kuigi ma ei plaaninud nii pea sinuga koos jooma hakata. Põhiline on vist, et sa tahad sama, mida meiegi, aga gaseeritud jooke ja šokolaadi me sulle siiski ei anna. Pead leppima peamiselt vee ja vahel piima-mahlaga ning oma beebisõbralike puuviljaste magustoitudega. Küll sa ka jõuad hiljem rafineeritud suhkrut kogeda.

Sa oled super tugev. Seda me näeme sinu ronides, aga ka siis, kui sa tahad midagi, mida me ei taha hetkel. Näiteks lükkad sa mind voodis buldooserina, kuniks saad ligipääsu tissidele. Mis siis veel saab, kui sa suuremaks kasvad!? Ka Eros talub üsna vapralt su üsna rohmakaid lähenemiskatseid. Nokia küll sind enamasti ligi ei lase, aga karistab see-eest kõigi eest taas igale poole ja eelkõige sinu asjadele pissides.

Aga aitab nüüd küll. Mul on aeg sulle kaissu pugeda ning magama jääda.

Armastusega,
Emme

aprill 22, 2020

Blond italiano

Et kõike algusest alustada, pean liikuma tagasi minu ja Lemmiku suhte neljanda aastapäevani. See on meil ainuke selline päev, mida me ka väikestviisi tähistame. Kui tavaliselt olen mina see, kes kingitusi teeb ja tema see, kes saab, siis sel aastal oli täpselt vastupidi ja mind isegi hoiatati ette mingite plaanide osas, mis võivad mulle meeldida või mitte ja et ehk ta hangib endale samasuguse. Lisaks broneeriti minu soovil sinna restorani laud, kust aasta tagasi meid ilma broneeringuta minema saadeti.

Igatahes, minu sisemine laps oli kergelt põnevil saabuva kingituse osas. Romantik minus mõtles isegi, et äkki on tegu ühe erilise sõrmusega, kuigi realistlikum pool ütles, et minu praktik vaevalt sellise sammu teeb. Ja reaalsus oli veel kummalisem. Mulle kingiti midagi, mis näitas, et ta hoolib ja kuulab, aga sõrmusest oli asi kaugel. Nimelt kingiti mulle DNA-test või õigemini kirjalik lubadus see huvi korral ära tellida. Ja siis ta sealsamas restoranis telliski - ühe endale ja teise mulle.

Tema tulemused olid täpselt nii igavad, kui ta vist kartis - suur osa Skandinaaviat ja kümmekond protsenti Soomet ka. Minu tulemused aga andsid end kauem oodata ja üllatasid veidi. Nimelt olen ma ca 60% balti päritolu, tervelt 30% soomlane, 5% Lõuna-Itaalia või Kreeka päritolu ja ülejäänud osas Skandinaavlane. Kuhu aga jäid ajalooliselt loogilised vene ja saksa päritolu - ma ei tea. Ma olen üsna kindel, et vähemalt isa poolt ja mitte väga kaugelt peaks minus olema vene verd. Samas pole mul aimugi, kust see Soome tuleb ja veel rohkem kui ühe vanavanema jagu koguses. Isegi Lemmikul oli vähem ju. Ja kõige huvitavam oli see Lõuna-Itaalia või Kreeka. Täiega tahaks teada, kes mulle need geenid pärandas. Ma pole üldse kuulnudki sellisest suguharust.

Nüüd aga on üsna selge, miks meie laps nii täiuslik linalakk on. Sündis ta ju lausa ilma ripsmete ja kulmudeta ning ma ausalt öeldes siiani ei tea täpselt, mis nägu ta on, sest ta kulmud on lihtsalt nii heledad, et on võimatu öelda, mis kujuga nad on ja minu meelest kulmud on nii suur osa välimusest. Mul on alati mu enda kahe karva pärast nii kurb olnud. Loodetavasti Triibu omad muutuvad siiski vanusega tugevamaks ja joonistuvad selgemalt välja. Minu tumedatest juustest ja silmadest päris ta ainult kuju ja Lõuna-Euroopast ehk vaid oma sotsiaalse iseloomu.

Te ei kujuta ettegi, kui popp poiss Triibu on. Ka sotsiaalse distantseerumise ajal, mida küll lapsed õues mängides ignoreerivad, on ta justkui kogu hoovi suuremate lemmik elus nukk. Ja seda naudivad nad kõik. Triibu on küll tähelepanust veidi segaduses, aga teda tõmbab kui magnetiga teiste poole ja noh... teistele meeldib naerusuine beebi, kes ei võõrasta. Täna saime meie näiteks samal ajal rahulikult aias õhtust süüa ja 17-kraadist kevadilma nautida. Meid unustatakse sellistes situatsioonides täiesti ära, kui just vahepeal ampsu küsima ei tulda.

Me oleme aina enam veendunud, et lasteaiast saab tema kuningriik ja aasta seitsmekuuselt aeda minek ei ole tema jaoks liiga vara. Ta juba praegu igatseb nii väga seltskonda ja siis on hea, et vähemalt õhtuti pärast mu tööpäeva lõppu, kui meid mõlemaid ilusa ilmaga õue kisub, ootab me oma hoovis tavaliselt ees trobikond teisi lapsi. Mul aga on rõõm vaadata, kui ilusasti nad koos mängivad ja kui hoolivalt suuremad temaga käituvad. Teistest beebidest on Triibul aga suva, kui läheduses on ka suuremaid lapsi või täiskasvanuid, kellega oma keeles vadistada.

aprill 07, 2020

Meie mereröövel

Räägi veel, et me hüüdnimesid ei kasuta, aga meie lapsest on saanud tõeline toalillede ja kasside hirm ja kui ta ühel õhtul magamamineku ajal mööda voodit, mängunuga hambus ringi rallis, siis ei saanud ma mitte piraatidele mõelda.

Samas on tal praegu ka hästi armas aeg. Mitte kunagi varem pole ta nii palju ise kaissu ja sülle roninud. Lisaks on talle hakanud meeldima raamatute lugemine ja ta toob meile neid pidevalt. Või kui mitte raamatuid, siis näiteks jalanõusid. Aga tõsiselt rääkides, mulle väga meeldib ta vast leitud raamatute armastus. Mina olin ka lapsena suur lugeja. Nüüd aga kuidagi on raamatud unustuste varju jäänud. Loen siis vähemalt lapselegi ja tõlgin vabas vormis käigu pealt rootsikeelseid eksemplare. Ainult riimidega on raske. Samas tema issil pole veel lootustki samamoodi eestikeelseid raamatuid ette lugeda ja ka aru saada. Hea, kui silbid kokku saab.

Ma väga loodan ka, et meie laps ei päri lugemisraskusi oma isapoolselt suguvõsalt, sest lugemine võib olla tõeline mõnu. Või siis piin, kui tähed su silme ees ringi hüppavad. Elu iroonia, et minusuguse grammar nazi elu armastuseks sai düsleksik.

Mis veel - Triibu saab selgelt aina rohkem asjadest aru. Me ei olnud registreerinudki, et tegelikult ütleb ta isaks aitähile ja emmele ka ammu juba anna ja ei ja nüüd midagi jahi-laadset. Täna näiteks tõestas ta, et ta teab ka, mis asi on sokk, rääkimata sellest, kuhu see käib.

Kui ma küsin talt, kas ta tahab piima, siis vastuseks saan ma kogu tema keha hõlmava noogutuse ja häälitsuse. Nii selge on see nõusolek. Üldse tundub, et nüüd saab temaga vestlusi pidada. Ta justkui reageeriks meie küsimustele üsna üheseltmõistetava mõminaga ja vahel ka vastaks meile oma sõnadega. Aru me küll sellest eriti ei saa, aga tore on ikka dialoogimustrit arendada. Nii see kõne tulebki. Ja tuleb selgelt aina rohkem ka rootsi keeles. Ütle talle tsau või hejdå, vastuseks lehvitatakse kas või seljatagant ja tihti mõlema käega.

Ta teab, mis on lamp, kes on kass ja kuidas teha pai, aga vahel otsustab pigem teha ai. Sarnased sõnad ju ka. Ta annab ja toob asju, kui piisavalt kannatlikult seletan ja vahel ka siis, kui ma ei teadnudki, et midagi tahan.

Ta tahab olla aina meie moodi. Näiteks viimastel päevadel on ta emme kombel teed juua proovinud. Taimeteed siis ja tundub, et talle väga meeldib. Või meeldib talle mesi. Ei kurda kuuma üle ega midagi.

Me oleme nüüd kaheksa ööd ka taas unetrenni teinud. Ma ütlen unetrenni ja mitte unekooli, sest me ei harrasta lapse traumatiseerimist hüljatustunde tekitamisega. See idee lihtsalt ei tundu mulle üldse vastuvõetav. See-eest aga hakkas meie trenn taas seekord täiesti planeerimatult ja väga loomulikult.

Nimelt Triibu sai sünnipäevaks kõrrega Star Warsi joogipudeli, mis siiani kasutult seisis, aga nüüd kui ta nipi kätte sai, siis ta mõnuga trimpab sellest. Võtsime selle ühel õhtul voodisse kaasa ja siis kuidagi ma otsustasin proovida, mis saab, kui ma talle öösel piima ei anna. Jah, ta ärkas miljon korda ja ma lasin tal hästi kaisus olla, korrates, et meil on uneaeg ja praegu ei sööda. Hommikul jälle. Eks ta mõnikord protesteerib kõvemini ja keskmiselt korra öösel on suurema protestiaktsiooniga maha saanud. Siis ta proovib lausa magamistoast lahkuda ja ühel ööl kella kolme paiku, kui me Lemmikuga täiesti surnud olime, ärkasime me ühel hetkel selle peale, et meie laps ei olnudki voodisse tagasi tulnud, vaid hoopis mängis üksi pimedas elutoas - joogiklaasidega, mille me sinna unustanud olime.

Avastasin, et uuesti aitab tal magama jääda ka see, kui ta saab mulle käe põue panna ja tisse katsuda. No mis siis ikka. Mu valutundlikkus seal on nagunii kadunud. Las väänab ja kaisutab. Mind üllatas aga, et piisab sellestki ja päris piima ei ole vaja. Lisaks on ta viimastel päevadel mitu korda pärast piima saamist haaranud veel veepudeli järele. Kas nii see võõrutamine toimubki?

Enesekaitseks olen hakanud ka öösiti kandma Lemmiku XL t-särke, sest siis on suurem tõenäosus, et Triibu ise teed rinnani ei leia ja noh, mul vähem kahju, kui ta kaeluseid venitab ka. Viimased paar ööd aga on meie mõlema nohu kiuste väga hästi läinud. Ta küll ärkab siiski, kuid uinub taas pea kohe muside, selgituste ja mõnikord mõne veelonksu abil. Eile, kui ta mingi ime läbi esmakordselt supermähkmest läbi pissis ja seda juba öösel kella kaheks ning piima saamata, kartsin ma küll, et kuidas ma ta veel pärast mähkmevahetust tagasi magama saan. Lisaks oli ta pea mu kõhul ja ma muudkui aevastasin, nii et laps hüppas. Aga ei midagi. Uni tuli.

Üleüldse see on mingi lapsevanemaks olemise paradoks, millest ma enne ei teadnud - kuna ööd on hakitud, siis hullult tahaks magada, aga samas, kuna ööd on hakitud, siis tahaks vaid, et nad ometi läbi saaks ja uus päev algaks. Öösel üleval olla on jätkuvalt kuidagi eriti nõme, kuigi nüüd juba on vähe neid asju, mis mu und segavad. Jah, hüppan automaatselt lapse vajaduste peale, aga kui ta niisama näpistab või mul sõna otseses mõttes peas istub, siis otseselt ei sega.

Et jah, mereröövlist jõudsin oma jutuga päris kaugele, aga ma tahtsin ka need muud asjad kirja saada nüüd, kus poisid und ootavad. Milline luksus! Kui palju kuid ma ainuisikuliselt sobisin magamaminekuks ja nüüd on asjad vähemalt pooleks. Lisaks on mu kaasa palju parem kodumajandamises, kui mina eales olnud olen. Tegeleb lapsega, teeb süüa, viib prügi välja ja hoolitseb tööpäevadel ka minu lõunasöögi eest, iganädalastest pannkookidest rääkimata. See elu sobib talle nii hästi ja mina naudin taas töötegemist ning oma aju profesionaalses kontekstis kasutamist. Kui aga tööpäev läbi saab, siis piisab vaid ühest toast teise jalutamisest ja algabki mu mänguaeg me mereröövliga.

Imelikest hellitusnimedest

Öeldakse, et heal lapsel on mitu nime. Nii meie omalgi. Kui ma ise arvasin, et hakkan teda Ossuks kutsuma, siis tegelikkuses me ametlikke hüüdnimesid ei kasuta üldse. Kui, siis on ta kallis või musi. Mõnikord ka Pätu. Harva midagi muud. Meie lähedased aga on hakanud teda millegipärast nupsikuks kutsuma. Ma ei tea, kust see tuleb, aga mulle see päris meeldib. Samas kriibib mu kõrva kuidagi väga, kui talle Ollu või Olku öeldakse. Olku on minu jaoks ühe väga kindla inimese hüüdnimi ja teistele see enam ei sobi.

Ma olen siin pikalt möelnud, et rootslaste hellitusnimed on kummalised. Ja nad on ka. Kus veel nunnusid tegelasi magusninadeks või musikurkideks kutsutaks!? Või beebisid vanamemmedeks ja vanapapideks ristitaks ja seda armsaks peetaks. Aga samas, mis me, eestlasedki paremad oleme!?

Mõelge nüüd ise väljenditele nau vigurvänt või võrukael. Mida need üldse tähendavad? Kust need tulevad? Võimatu on neid tõlkida ka.

Ja noh, kõrvitsaks ma oma last ka kutsuda ei tahaks, nagu ameerikamaal populaarne paistab olevat.

Ehk me jääme siis meie viimase aja Eggbelly'de juurde. Vähemalt on inside joke.

aprill 01, 2020

Ikka pole piisavalt kaugel

Eilsega sai läbi mu maailmatuma pikk töö üleandmise või seekord pigem ülevõtmise periood - viis kuud, mil keskmiselt korra päevas ikka oma asendaja peale vihastasin. Võiks ju arvata, et see on luksus, kui on nii kaua aega uuesti töösse sisse elada. Meil oli mitu kuud aega ka enne, kui ma Triibuga koju jäin. Kunagi varem ei ole mul olnud rohkem kui kolme päeva aega, et töö üle võtta. Või noh... praegu meenus, et eelmises töökohas oli ka vist ca kuu aega, aga reaalset üleandmist oli ehk paari koosoleku jagu. Nüüd aga oleks võinud olla nii mõnus sujuv üleminek mõlemas suunas ja eriti veel, kuna ma alustasin uuesti osalise koormusega, aga sain jälle kord kogemuse, et ka siis, kui saad ise kaasa rääkida enda asendaja väljavalimises, on paari intervjuu põhjal nii lihtne ämbrisse astuda. Kes siis ei oska paar tundi hästi käituda!?

Igatahes see tatina veniv periood peaks nüüd läbi olema. Ma oleksin ausalt eelistanud ilma abita vettehüppamist praegusele, sest see inimene on minu meelest täiesti mürgine tüüp. Selline, kes peab end ilmeksimatuks ja kõigist teistest targemaks ning paremaks. See, kellele meeldib enda kasuks muidugi liialdada ja asju must-valgena kirjeldada. See, kes võib viie minuti jooksul silmagi pilgutamata iseenda jutu vastupidiseks keerata. See, kes käitub sinu asendajana sinuga kui sitt ülemus ülevalt alla vaadates. See, kes armastab üle kõige õiendamist stiilis "ma ju ütlesin sulle". Ja see, kellele meeldib end serveerida ohvrina, kuid kel pole samas probleemi isegi oma ülemuse kohta valetada.

Ja siis täna sattusin ma kogemata peale sellele, kuidas ta mitme kolleegi käest ametlikult kiita ja vast ka preemiat oli taas saanud. Kas tõesti olen mina siin see väiklane pool? Mul igatahes kihvatas jälle. Ma nii lootsin, et see aeg saab ju ühel päeval mööda ja siis läheb meie kummagi elu edasi omasoodu, kuni selgus, et ei lähe ta midagi. Uss tegi endale uue sooja pesa meie firmasse. Kui ma esimest korda kuulsin selle variandi võimalikkusest, ütlesin ma oma ülemusele otse, et kui ma pean jätkama temaga koostööd, siis ma pigem otsin endale uue töö. Jah, see ei ole lihtne. Olen seda kogenud. Aga kusagilt läheb piir, mil asi pole enam väärt kangelase mängimist. Stress tuleb koju kaasa, viib une ja närvirakud ühes.

Ma tean, et ma ei ole ise ka täiuslik. Mul ei ole ka probleemi seda tunnistada, aga ma ei arva, et ma olen kõigist teistest parem. Ma arvstan võimalusega, et mina olen eksinud, aga kui keegi teine näitab mulle päevast päeva, et ta on uss, siis on ju raske seda mitte uskuda. Ma näen, et ka mõlemad meie vahetud ülemused ei ole just tema suurimad fännid. Samas nad jäävad diplomaatiliseks ja tõenäoliselt need, kellele ta meeldib, ei pea temaga nii koos töötama nagu mina olen pidanud. Eks näis, kui rahul nad nüüd olema saavad.

Mul on veel väike lootus, et tema uues rollis ei pea me nii tihedalt koostööd tegema ja ehk see jääbki tal taas ajutiseks rolliks, aga ma kaalun ka tõsiselt loobumist tööst, mis mulle meeldib ja asub mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, hetkel mitte sedagi. Samas ka distantsilt töötades suudab ta mind närvi ajada ja kui vähegi võimalik, siis ma väldin teda, sest koostöö temaga on hullem kui koostöö mitte tegemine.

Kas kellelgi on häid kogemusi inimusside tõrjega?

märts 30, 2020

Kirjad Kahele Triibule 38

Tere, mu kallis!

Ma saatsin su just issiga magama, et tulla ise arvutiga mängima. Mitte, et ma niigi palju aega ekraanide taga ei veedaks, aga ma siiski tahaksin jäädvustada, mis meie elus toimub ja mida ägedat sa õppinud oled.

Meie elu on jätkuvalt üsna kodune, aga sina paistad siiani veel eluga rahul olevat. Sinuga saab nüüd tagaajamist mängida, aga komistad ja kukud sa meil ikka nii regulaarselt, et sinikad su otsaees vahetavad vaid kohti. Vahel on mul hirm, et meile kutsutakse lastekaitse. Sind ennast ei paista kukkumised pikalt häirivat.

Kahekümne esimesel märtsil avastasime, et sul punnitab esimene suur mälumishammas ja selle väike valge serv oli juba lõikunud. Varsti sa alles näed, kui palju sellest ja ta sõpradest kasu on. Seni aga käid sa sügavkülmast meile kotti külmutatud beebiporganditega toomas ja nõudmas, et me sulle neid annaksime. Anname ka ja nii sa söödki neid rõõmsalt ja jäätunult. Lisaks on tagasi kasutuses puuviljalutid, kuhu sulle külmutatud maasika ja banaani tükke paneme. Muidu aga oled sa jätkuvalt üks vapper väikemees, kes mingi hambatuleku valu üle ei kurda.

Kuskil nädala eest õppisid sa ära ka lõpuks kõrrest joomise. Selleks oli vaja vaid isetehtud puuviljajogurtit, mida me siis rõõmsasti jagasime. Nüüd läksid kasutusse ka kõik su kõrrega joogipudelid ja üldse on sul keskmiselt söögi kõrvale käepärast neli erinevat jooginõud plus meie omad, kust sa vahel piima või mahla lonksata saad.

Umbes samal ajal kõõrest joomise algusega otsustasime me alustada ka potitreeninguga. Ma tean nüüd, et paljud alustavad juba varem, aga sinu puhul ei oska ma siiani aru saada, millal sa täpselt pissile tahad. Ometi vähem kui ööpäevaga, kui olime sind mõned korrad potile tõstnud, oli ka tulemus käes. Esimene potipiss, mida su issi mind uhkelt tööasjade juurest eemale vaatama kutsus. Oi, me olime rahul ja kiitsime sind, olles ise täiesti teadlikud, et ju see oli üks õnnelik õnnetus.

Järgneva nädala jooksul sai sind sinna potile ikka korduvalt tõstetud. Ikka nii, et kui oli aeg mähet vahetada ja tahtsime ka ise pissida, siis istusime koos, aga rohkem ei ole sa sinna potti midagi teinud. Küll aga õnnestus meil kogemata üks kassidest ära potitreenida, sest ühel hommikul vaatas sealt vastu meile kollane laik ja sina ju ise veel WC-sse meil ei saa üksi. Noh, vähemalt keegigi käib potil.

Sel nädalavahetusel said sa ka esimesi kordi üksi suurest liumäest alla lasta. Emana küll muretsesin veidi, aga mingil hetkel ei olnud mul võimalik sind korraga ülevalt toetada ja alt püüda, nii et lasin sul lihtsalt kõhuli, jalad ees, minna. Ja oi, kui tubli ja õnnelik sa olid. Nüüd oleme mitmeid kordi veel proovinud ja sa väga ilusasti hoiad nii oma pead üleval. Istukil aga ma veel ei julge sind väikestestki liumägedest alla lasta, sest nii on hoopis raskem sul oma keha kontrollida.

Sa oled jätkuvalt aga üks julge beebi. Üksi sulle hetkel õues olla ei meeldi, aga kui seal juhtub olema ka teisi lapsi ja eriti suuremaid lapsi, siis on hoopis teine lugu. Sa hiilid lausa nende juurde ja lähed neid näpuga torkima või riietest haarama. Pole harv, et keegi ka nutma hakkab, aga me loodame, et sinust siiski ei saa seda kiusupunni, kes kellelegi ei meeldi. Samas ei taha sa üldse aru saada veel sellest, et ka teistel võib valus või ebamugav olla. Õnneks suuremate laste seltskonnas oskavad teised end paremini sinu eest vajadusel kaitsta ja tihti ka neile meeldib sinuga suhelda.

Sa oled jätkuvalt ka üks tantsulõvi. Nüüd aga on pepunõksutamised asendunud jalgade tatsumise ja loopimisega, mida sa istudes teed. See on nii armas ja ühtlasi naljakas. Sinuga saab iga päev nii palju nalja.

Ahjaa, nüüd saan ma sind ja issit eggbelly'deks kutsuda, sest ükspäev me kuidagi kuulsime üksteist valesti ja teie perekonnanimest sai eggbelly, mis tundub nii armas ja sobiv hetkel. Olgu siis teil ka ühine hüüdnimi.

Ole sama lahe laps edasi!

Armastusega,
Emme

märts 22, 2020

Eriline aeg

Imelik on seda küll avalikult välja öelda, aga meie pere jaoks on see koroonaviiruse olukord hetkel üsna mõnus. Saame me ju kõik kauem kodus olla. Ärge saage valesti aru, mina olen kodust töötanud juba kolm nädalat kahe erandliku päevaga.

Alguses jäin ma haigeks, aga ma ei usu, et see koroona oli või on, sest ma olen siiani ainus, kes köhas ja nohus, aga päris terve ka veel ei ole. Tavaolukorras oleksin ma end vast kontorisse vedanud või maksimaalselt paar päeva kodust töötanud, aga nüüd, kui inimeste hirm aina kasvas, tundus targem teiste meelerahu huvides eemale hoida. Ise ei saanud ma midagi rahulikult vedeleda ja puhata, vaid töötasin hoopis kodust voodist ja tegin lausa ületunde. Kui ma olin arvanud, et beebi kõrvalt kodus töötamine on võimatu ka siis, kui Lemmik lapse eest hoolt kannab, sest ta nõuab ikka minu tähelepanu ka, siis tegelikult on läinud päris hästi. Triibu justkui unustab ära, et ma seal suletud magamistoa ukse taga olen. Samas aga saame me ka lõunaajal üksteist näha ja mõnikord ka muidu hetkeks, kui tal igatsus peale tuleb või muidu kurb meel on. Ja just sellepärast ma arvan, et pole paremat aega pandeemiaks, kui see, kui sul on väike laps ja su partner on nagunii lapsehoolduspuhkusel, kuigi ka mina eelistaksin mitte igapäevaselt mõelda nii traagilistele asjadele, nagu selle viiruse levikuga kaasnevad.

Eelmisel nädalal, kui ma kontorisse naasesin, saingi ma seal olla vaid kaks vajalikku päeva, et olla kohal mõnel koosolekul, milles oli mul vastutav roll ja seejärel soovitati meil kõigil juba koju minna ja võimalusel jääda. Nii imelik oli kolleegidega hüvasti jätta ja poolnaljatades öelda, et näeme sügisel. Nüüd aga tundub, et ehk saab sellest naljast tõsi. Enam meid igatahes kontorisse ei lubata, kui just pole hädavajadust ja ka esimesed kolleegid on nakkusekahtlusega. Mitte, et me kinnitust sellele saaks, kui nad just nii haigeks ei jää, et haiglaravi vajaksid ja seega ka testitud saaksid.

See testimise teema on üldse selline, et ma ei oska seisukohta võtta, kas peaks massiliselt testima või mitte. Ühest küljest ju oleks hea, kui meil kõigil oleks realistlikum pilt sellest, kui paljudele see päriselt külge hakkab ja kui raskelt seda põetakse. Samas kui testid ka peiteajal midagi ei näita, siis on ju raske teada, kes on päriselt haige ja kes mitte ning arstidel on niigi ülekoormus.

Rootsi on praegust olukorda võtnud teiste riikidega võrreldes väga rahulikult. Alles nüüd hakatakse suuremaid lapsi koduõppele suunama ja vaikselt vist liigub sulgemisetrend ka algkooli poole. Nägin mingit uudise pealkirja, et x-ametite esindajate lapsed on ka edaspidi kooli oodatud. Seega teised vist mitte.

Mina pistan oma nina hetkel kodust välja vaid paar korda nädalas, et end veidi sirutada, jalutada lapsega või osta hädavajalikku. No ei ole me veel professionaalsed etteplaneerijad ja hulgi ostjad, kuigi tegin ka üle pika aja suure netitellimuse toidule ja nüüd on meil üht-teist siiski olemas. Samas värsket kraami peab ju ikka jooksvalt ostma või keegi siin külmutab ka piima ja salatit? Kas see üldse toimiks?

Triibu on siiski saanud oma väikeste sõpradega veidi suhelda. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil lausa kolm perekonda pannkoogihommikul, aga muidu on mu lemmikpoisid käinud ühekaupa playdate'idel kodudes. Suurtesse mängutubadesse hetkel meid ei kisu ja nüüd on neist osad suletud ka. Samas oma trennikaardi võin vist korstnasse kirjutada, sest nemad on jätkuvalt lahti. Mina lihtsalt ei taha hetkel rühmatrenni minna. Eriti, kuna minu omas reaalselt katsutakse üksteist ja aeletakse maas. Üldiselt on see lõbusam kui kõlada võib. Minu teada võib siin jätkuvalt kuni 500 inimesega üritusigi korraldada.

Me pidime sel nädalal minema Russell Howardi stand-up'i vaatama ja see kontserdipaik jälgiski täpselt seadust, lubades nüüd üritustele kuni 499 inimest. Ma saan neist majanduslikus mõttes aru, aga see tundus kui nõme nali. Õnneks meie välismaise aristiga üritus lükati täiesti edasi. Muidu oleksime me ise sellest loobunud. No ei tunne ma end turvaliselt nii suure seltskonnaga kinnises ruumis pikalt ninapidi koos istudes.

Eile jalutasime pikalt sõpradele külla ja isegi kallistasime üksteist, kujutage ette. Samas teel möödusime ägedast mänguväljakust, mis oli rahvast puupüsti täis ning kohal olid isegi food truck'id. See tundus jälle liiga palju mu jaoks antud olukorras, kus kodumaal inimesed kummikinnastega poes käivad.

Ma ei tea, mis siin õige lahendus on ja ise ma väga seda haigust ei karda. Küll aga saan ma aru vajadusest igasugust haigestumist vältida, et arstide töökoormust ise mitte suurendada ja veel hullem - kellegi surma eest vastutada. Seega olen tänulik, et mul on võimalik töötada kodust ja kuigi tööd on hetkel meeletult palju, siis hea, et on. Praegu, kui meie töökohad veel kuuldavalt ohus ei ole, on meil võimalik pakkuda ise teistele abi ning toetada kohalikke väikeseid söögikohti, et nemad ka selle aja üle elaksid. Me räägiksime justkui sõjast, kuigi sellist hirmu mul veel ei ole. On lihtsalt teadmatus ja mõned kahtlaseks muutunud reisiplaanid. Siiani on meiega aga kõik hästi.

märts 10, 2020

Lapsevanemate võidujooks parema tuleviku nimel alga!

Tegelikult algas see juba ammu ja ma ei räägi siinkohal arendavate mänguasjade kokkuostmisest, mida ma ka nagunii teen. Meie tulevikuplaneerimine algas juba enne Triibu sündi ja reaalseteks tegudeks sai see siis, kui Triibu oli seitsmepäevane ja sai omale isikukoodi. Siis kohe pani Lemmik ta lasteaedade järjekorda, sest see oli esimene ja ka viimane aeg, et oleks lootust saada koht soovitud lasteaeda või vähemalt ühte viiest meie soosikust.

Tol hetkel olid meie teadmised veel siiski üsna poolikud ja mina nii ametis uue elukorraldusega harjumisega, et ma isegi ei vaadanud, kuhu ja mis ajaks Lemmik Triibu täpselt registreeris.

Sügise saabudes tegi ma veel nii palju ettevalmistusi, et käisin külas kõigis meie piirkonna lasteaedades, kaasas pikk nimekiri küsimustega mind huvitavatel teemadel, mille vastused hiljem värviliseks tabeliks koondasin. Juba külaskäikude põhjal oli selge meie favoriit ja seda valikut toetasid ka tuttavate kiidusõnad. Teised panime paremusjärjekorda juba mu tabeli põhjal. Aga siis selgus tõsiasi, et meie lemmikkohta pole meil lootustki sisse saada. Registreerusime küll absoluutselt esimesel võimalusel, aga järjekorras olime ikka viiekümnendad kuni kahekümnele kohale, kuhu ka võetakse eelisjärjekorras neid, kel vanemad õed-vennad seal juba ees. See pole aga ainus kategooria, mille alusel eelisjärjekorda saab, aga muud pole nii olulised hetkel. Igatahes, ma olin päris kurb, kuid püüdsin paratamatusega leppida. Lisaks ega teised kohad nüüd ka nii kehvad ei olnud.

Nüüd talve lõpus aga hakkasime me kuulma siit ja sealt, kuidas tuttavatele on lasteaiakohti pakutud ja osadele ka meie soosiklasteaedadesse. Mu peas hakkasid häirekellad kergelt lööma, sest meiega ei olnud keegi veel ühendust võtnud ja ometi me tegime kõik õigesti. Veel õigemini oleks saanud teha vist vaid siis, kui oleks lapse varem sünnitanud, aga sellel on ka oma miinused. Igatahes, hakkasime vaikselt uurima, mis värk on. Esiteks selgus, et me olime alguses omast tarkusest avaldanud soovi lasteaiaga septembrist alustada, nagu Eestis kombeks. Viga! Suur viga!

Kui ma hakkasin lugema meie omavalitsuse lasteaiareegleid lõpuks, siis seal oli küll kirjas, et järjekord ei muutu ka siis, kui otsustame muuta lasteaiaga alustamise aega, mis minu loogika kohaselt tähendab, et vahet pole, kas august või september. Kui me oleme järjekorras viiendad ja võetakse viis uut last, siis koha saame me ikka. Reaalsus aga on midagi muud, nagu ma nüüd aru saan ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas rootslased oma eelisolukorras laste üle veel arvestust peavad. Helistasime ka omavalitsusele, et nõu küsida ja nemad soovitasid ka ikka igaks juhuks augustiks soovi avaldada. Et muidu täidetakse augustis, kui hooaeg traditsiooniliselt algab, rühmad ära ja siis septembris võid sa ju esimene olla, aga kui kohti pole, siis pole. Riik küll garanteerib mingi koha kusagil, aga see võib olla juba kaugel ja kui õnnestub saada koht näiteks oma paremusjärjestuse viiendas lasteaias, siis tõenäosus vahetada oma päris lemmiku vastu on üliväike ning nõuab uuesti järjekorraga liitumist. Ehk siis ma hakkasin vaikselt närvi minema. No ok. Mitte nii vaikselt.

Eile, kui me siis muutsime Triibu septembrilapsest augustilapseks võtsime me ühendust ka oma paremusjärjestuse teise lasteaiaga, et uurida, kui kaugele me nende järjekorras liikunud oleme. Siis selguski, et septembriks oleme me esimesed, aga kui me reaalselt tahame kohta saada, siis neil on hetkel veel kolm perekonda, kes ei ole öelnud, kas nad siiski tahavad nende lasteaeda tulla ja meie saatus sõltub nendest. Neil on aega viis päeva otsustada. Mulle aga hakkas tunduma, et me oleme rongist maha jäänud ja nüüd hakkamegi igapäevaselt oma pisikest kuhugi linna teise otsa viima ja tagasi tooma selle asemel, et ta teel tööle kodust mõnesaja meetri kaugusel olevasse lasteaeda poetada. Ja selliseid on meil neli.

Täna aga juhtus ime. Või mingi kapitaalne error. Me enam ei tea. Igatahes saime me järsku sõnumi, et kui soovime, ootab Triibut koht me absoluutses lemmiklasteaias. Ma olin nii õnnelik, et kilkasin tänaval töölt koju jalutades. Olime nädalavahetusel käinud lasteaedade mänguväljakuid testimas ja ka selles osas oli me lemmik teistest peajagu üle. Ma tahaksin ise käia lasteaias, mille hoovis on lisaks tavapärastele atraktsioonidele suured kivid, mille otsa ronida, muru ja mäed, mängukohvik, Sherwoodi mets ja palju muud. Meie esimese alternatiivi hooviks on pisike asfalti ja kunstmuruga kaetud ala, kus kõige noorematele on üldse vaid aedik palja liivakastiga. Kurb lihtsalt. Me oma koduaed on palju etem.

Nüüd aga selle juurde, miks me ei julge täna siiski tähistada. Rääkisin ühe tuttava emaga, kelle laps on sama vana ja samade lasteaedade järjekorras. Nemad olid eelmisel nädalal võtnud vastu koha meie teise koha lasteaias, sest neile öeldi konkreetselt, et esimese lasteaia rühm on juba komplekteeritud. Nad küll otsustasid uuesti järjekorda astuda, aga vähemalt oli neil kindlustunne, et koht on olemas ja selle teise koha rektor on nii tore. Täna aga olid ka nemad saanud pakkumise meie kõigi lemmiklasteaeda. Kuidas??? Ma alguses mõtlesin, et ehk on see lasteaiavärk siiski paras õnneloos ja kui teised piirkonna lasteaiad asusid värbama varem, siis ehk nõrgema närviga tegelased võtsid vastu esimese pakutud koha ning seega kukkusid me lemmiklasteaia järjekorrast välja või siis selle lõppu. Aga kui too lasteaed on siiski juba täis broneeritud, siis mille arvelt meile kohti pakutakse praegu ja kuidas see kõik lõpeb - ma ei tea. Igatahes me kas kukume väga valusalt või lõime tõenäosusteooriat ja seega jääks ära üks stressiallikas ka tulevikus, kui me peaksime veel lapsi saama, sest nad saaksid eelisjärjekorras juba meie lemmik lasteaeda. Ja sealt eelisjärjekorras edasi seotud heasse põhikooli ja siis juba vastavalt oma huvidele edasi keskkooli ja ülikooli ja kas või presidendiks.

märts 04, 2020

Kirjad Kahele Triibule 37

Mu kallis,

Jälle on nii palju juhtunud.

Esiteks su kõndima õppimine on nii äge! Sa küll alustasid üsna tasa ja targu, aga nüüd üllatad meid iga päev sellega, kui palju sa järjest samme teed või vahepeal näiteks peatud või keerad end ümber. See kõik nõuab juba tõsisemat koordinatsioni ja enam ei ole su jooksusammud ainult justkui kukkumise vältimine ja zombijooks, käed üleval. Seda muidugi esineb ka. Millalgi eelmisel nädalal õppisid sa ise ka end maast püsti ajama - ilma abivahenditeta. Kõigepealt ajad sa pepu upakile, jalad sirgu ja siis tõukad enda käed ka maast lahti. Ja siis, nagu ka muude asjade puhul viimasel ajal, kui sa endaga rahul oled, hakkad sa plaksutama ning vaatad ootusärevalt, kas meie ka sind kuidagi kiidame ja märkame. Märkame küll, mu kallis, ja rõõmustame koos sinuga.

Sa oled üks tohutu mürgeldis. Vastlapäeva puhul ronisid sa üles väga järsku kaldega ja libedast kaubanduskeskuse liumäest ja troonisid ainsa beebina seal tipus koos endast palju vanemate lastega. Mõni neist hoiatas teisi, et nad sulle kogemata haiget ei teeks, aga tegelikult oskad sa ise ka enda eest juba üsna hästi seista.

Kodus ronid sa ka igale poole ja oled seetõttu muhkude ning sinikatega pidevalt kaetud. Lisaks võitlusarmid kaklustest Erosega, aga sa ise alustad tavaliselt. Samaa ei ole sul mitte mingit ohutunnetust ja vahel on meil su vanematena sind õudne kõrvalt vaadata. Iga kord ei õnnestu meil ka õnnetusi ära hoida. Veel meeldib sulle end selg ees kuhugi korduvalt heita. Kui veab, on su taga pehme tekk või diivan. Kui mitte, siis minu põis, puusakont või kõva sein. Samas õnnetused ei hoia sind eemal korduskatsetest.

Sulle meeldib viimasel ajal kõiki üsna tugevalt patsutada. Ma ei kutsuks seda löömiseks, sest sa ei tundu sellega proovivat otseselt haiget teha, aga vahel on täitsa valus meil kõigil. Juustest sikutada ja hammustada oskad sa ka, aga neid oskusi praktiseerid vähem.

Samas oled sa vahel meeletult armas. Näiteks kui sa tunned end häbelikuna, siis paned sa oma pea mu õlale. Või teed küsimise peale mahlaseid musisid. Teinekord aga hoopis pakud armulikult oma otsaesist, et me saaksime sinna musi teha. Sulle jätkuvalt meeldib magada meie küljes - ühte või teistpidi. Vahel näen ma seetõttu unes, et mind kägistatakse, sest sa reaalselt surud mu kõrile. Teinekord aga leiad sa mõne armsama poosi. Näiteks paned oma pea vastu minu oma või kolid kaenlaauku.

Me muutsime jälle kõvasti su magamiskorraldust. Esiteks eemaldasime me oma voodilt jalad ja sinu omalt taas ühe suvel sinna lisandunud seina, sest vangisolemisega sa ära ei harjunudki ja kõrgelt oskad sa ka üsna ilusasti alla tulla, jalad ees. Seega tundus mõistlikum lasta sul seda lihtsalt veidi kontrollitumates ja turvalisemates tingimustes teha. Nüüd lähed sa vahel lausa ise oma voodisse, mis on ikka meie oma vastas ning teinekord uinudki sa ise seal. Ma ei pea sind enam enne oimetuks tissitama, kuigi tissisõber oled sa ikka.

Viimased kümmekond päeva oleme me ka üsna kõvasti vaeva näinud, et vabaneda su öösiti (loe: öö läbi) söömise harjumusest. Esimene õhtu läks täiesti aia taha. Teisel ööl jäid sa issiga meie tuppa ja mina magasin külalistetoas ja me saimegi hakkama nii, et sa sõid enne uneaega ning uuesti alles kella nelja paiku ning seejärel taas alles hommikul. Ma tahtsin seda harjutamist teha võimalikult pehmelt, aga ei kujutanud samas ette, kuidas ise unesegasena sind endast öösel eemal hoida ja seetõttu valisime me variandi, kus ma magasin teises toas. Kolmas öö olid sa hästi kuri ja jaurasid keset ööd kolm tundi, nii et ma tulin tagasi meie tuppa magama, aga see ka ei aidanud.

Neljandal ööl sain ma esimest korda üle aasta vist viis tundi jutti magada. Sama juhtus ka viiendal ööl ning kuuendal lausa kuus tundi. Ma olin nii üllatunud ja puhanud. Seejärel pakkis issi mu külalistediivani kokku ning ma tulin tagasi meie tuppa, aga edasi on meil läinud üle küngaste ja kändude või kuidas see eestikeelne väljend oligi... Mõni öö on mul rohkem jaksu ning sa uinud taas ilma söömata. Teinekord pole mul aimugi, mis kell on ja sa saad oma tahtmise, sest ma ei jaksa lihtsalt üleval olla ja võidelda sinuga.

Selge aga on see, et juba praegu magad sa pikemalt ja paremini, olgu selleks siis meie voodite muutus või söömise muutus või hoopis see, et olude sunnil oleme me hakanud magamistoa ust kinni hoidma õhtuti, kui ainult sina magad. Mulle küll ei meeldi sind niimoodi üksi jätta, aga sa hakkasid magamamineku ajal magamistoast põgenema ning röökima, kui me seda ei lubanud. Seega nüüd on nii, et uneajal ütled sa head ööd oma teisele vanemale kusagil mujal toas, misjärel sina ja üks meist suurtest läheb magamistuppa ning sulgeb enda järel ukse. Seda sa hetkel aktsepteerid, aga mingit edasi-tagasi käimist mitte. Kui issi julgeb tulla magamistuppa ja siis proovib taas ära minna, siis kuulevad su protesti kõik naabrid. Sama juhtub siis, kui sa ootamatult mind märkad.

Muide, sa saad lõpuks Nokiat paitada. Tal on innaaeg ning ta on erakordselt lahkes tujus. Nägin sind ükskord isegi oma pead tema peale toetamas ja isegi mulle ei ole see tavaliselt lubatud.

Sinuga on igatahes huvitav ja meil on jätkuvalt väga hea meel ning hämming, kuidas nii äge väike inimene küll meie juurde sattus.

Armastusega,
Emme