oktoober 21, 2020

Ah nii siis ongi...

Eile saime me ka proovida, mis tunne on, kui peab samaaegselt tööd tegema ja väikest last lõbustama. Nimelt Triibu tundus natuke nohune ja tegime talle vaba päeva olukorra hindamiseks.

Triibu oli enda kohta hästi tubli. Magas juba hommikul uuesti issi kaisus. Seejärel veetsime temaga kordamööda õues aega, nii et teine lapsevanem saaks samal ajal veidi tööd teha. Eriline hitt oli E4 ääres autode vaatamine. Siit sõidab tõesti kogu aeg põnevaid masinaid mööda. Isegi traktoreid nägime ja selliseid asju, mille nimegi ma ei tea.

Pärastlõunal pidin üht koosolekut pealt kuulama ja otsustasin, et proovin seda iPadil teha, et saaksin samal ajal Triibule seltsiks olla. Triibu küll vaatas huviga mõne minuti ekraanilt uusi onusid, aga siis hakkas igav ning ta tassis mulle sülle igasuguseid asju ning loopis laiali ka terve hunniku, aga mida ikka oodata igavlevast alla kahe aastasest pooleteisttunnise koosoleku ajal. 

Ühel hetkel kuulasin presentatsiooni ja samal ajal suras Triibu mu pluusi kurguaugust sisse suuri masinaid. Ühe leidsin palju hiljem seljatagant. Kui see mäng sai otsa, siis tassiti mulle sülle autorada ja istuti ise ka kaksiraksi  mulle otsa. Proovi siis nii tööle keskenduda :)

Aga hakkama saime. Ta on siiski väga mõnus laps, kui aeg-ajalt jonnituju ja näiteks tänahommikune spontaanne kõrvakiiluderohke äratus välja arvata. Lihtsalt laiselda ei lubata.

oktoober 17, 2020

Laupäevane müsteerium

P.S. Ilma meie loata seda raamatuks ega mõneks audiovisuaalseks teoseks teha ei tohi!

Plaanisime täna ühe väikese sõidu teha. Seadsime sammud auto poole ja kohe, kui ma kõrvaistujapoolse ukse avasin, vaatas mulle auto põrandalt otsapidi tooli alt vastu üks telefon. Ei olnud minu oma ega Lemmiku oma. Kuna see oli hästi nähtav ja me ei vea just tihti võõraid oma autoga, siis esimene mõte oli, et see peab kuuluma eelmisel nädalavahetusel külas olnud Lemmiku vennatütrele. Helistasime siis vennale, aga tütrel oli oma telefon samal hetkel näpus ja teistel lastel olid ka telefonid alles.

Hakkasime siis ajusid ragistama. Kes on viimastel nädalatel meie autos viibinud? Ei tulnud nagu kedagi eriti meelde. Ainult, et auto käis hiljuti hoolduses ja et see hooldusmees oli olnud veidi hajameelne ja ka meile teadaolevat kõrvalistuja kohal kindalaekaga mässanud. Plaan oli koju jõudes telefon laadima panna ja vaadata, kas saame targemaks. Küsisime igaks juhuks ka oma lähemalt sõprusringkonnalt, kas keegi on sel suvel ehk telefoni ära kaotanud, aga keegi midagi üles ei tunnistanud.

Edasi läks põnevaks. Kui telefon pildi ette võttis, ilmus välja ka täiesti suvaline taustapilt ja meie üllatuseks kirillitsas tekst ning mõned vastamata kõned juulikuust ja Eesti numbritelt. Täiesti imelik, kuidas see telefon end mitu kuud autos märkamatuks jätta suutis.

Proovisin siis helistada tagasi ühele neist vastamata kõnede tegijatest. Tüüp oli nii umbkeelne, et viskas lihtsalt telefoni ära ja ma isegi proovisin vene keeles seletada. Samas, kuidas saakski hästi seletada, et leidsime telefoni, kuhu te olete helistanud juulikuus, aga mille numbrit me ei tea. Mind peetaks ogaraks.

Järgmisena koukisime SIM-kaardi telefonist välja ja Lemmik leidis ka mälukaardi, millel olid meie jaoks võõraste inimeste pildid. Samas, ega meil ei ole ka venekeelseid sõpru Eestis ja juulikuus olime me karantiinis. Vastamata kõned olid meie esimestest karantiinijärgsetest päevadest.

Proovisin seejärel Teliaga ühendust võtta, et ehk nemad oskavad SIM-kaardi numbri järgi tuvastada omanikku, aga seda numbrit nad ära ei tundnud, kuigi olid muidu väga osavõtlikud. Elisasse helistasime ka, kuigi selleks ajaks olime veidi targemad, aga vana koduoperaatori esindaja eelistas mind pigem peesse saata, kui oma klienti aidata telefoni tagasisaamisel.

Me olime vahepeal avastanud, et SIM-kaart oli küll parooli all, aga telefon ise mitte ja järsku oli meil ligipääs igasugustele isiklikele andmetele alates mingitest fotodest ja emailide nimekirjadest kuni pildini veel aastaid kehtivast krediitkaardist. Samuti leidsime palgaväljavõtted, aga püüdsime siiski austada inimese privaatsust. Läks veidi aega enne, kui suutsime keeleseadeid muuta ja asjad muutusid arusaadavamaks. Meile aga piisas, et leidsime inimese emailiaadressi ja telefoninumbri. Saatsin talle nii meili kui ka proovisin helistada. Eks näis, kas ta võtab ühendust.

Tegu tundub olevat meie jaoks täiesti võõra keskealise mehega ja suutsime ka paari tunnise täpsusega välja selgitada, millal ta oma telefoni ära kaotanud on, aga meil on täielik hämming, kuidas see meie autosse sattus. 

Vaatasime oma sama päeva fotosid ja me teame, kus ja kellega me olime, aga ometi targemaks ei saanud. Kas telefoni korjas kogemata üles meiega aega veetnud mu kergelt seniilne tädi, meie maimik või me ise näiteks toidupoest? Või äkki proovis tüüp hoopis lisaraha teenida meie autosse sisse murdmisega? Samas me pole märganud millegi kadumist ja tema telefon oli täis vägagi isiklikku kaitsmata infot, nagu eelnevalt mainisin.

Proovisin ka googeldada teda, aga vasteid oli vähe ja ta nimi pole just unikaalne. Kummalisemaks vist ei saa minna, aga kui rohkem teada saame, siis kirjutan.

Muide, koronatest oli negatiivne.

oktoober 15, 2020

Sain ka koronatesti teha

Ma olen haige. Taskurätikuid kulub kilode kaupa ja igaks juhuks oma poiste kaisus ma hetkel ei maga. Kurk ka valutab. Pea on paks ja veidi on nõrk olla. Tavalises olukorras käiks ma vist ikkagi kontoris tööl, kui just kolleegidest kahju ei hakkaks, aga nüüd on ju teised ajad ja teistsugusele ajale kohaselt loodan ma elus esimest korda, et mul oleks mingi suvaline ülemiste hingamisteede viirus. Ma keeldun seda külmetuseks kutsumast, sest juba on piisavalt inimesi, kes arvavad, et korra tunnevad külma ja kui nad juhuslikult kohe pärast seda haigeks jäävad, siis ainult külm ongi see suur süüdlane. Ei ole sõbrakesed, ei loe. Kuulake bioloogiatunnis tähelepanelikumalt.

Igatahes, tagasi põhiteema juurde. Kuna Triibu käib lasteaias ja umbes nüüd pidi sinna naasema ka üks vägagi kompromiteerutd immuunsüsteemiga laps, siis ma arvasin, et oleks mõistlik end korona osas testida.

Rootsis käib see testimine veidi testmoodi. Lihtsamalt. Vähemalt logistiliselt. Jah, võid ka ise kuhugi drive-in stiilis kohale sõita ja A öelda, aga mugavam tundus olevat test koju tellida. 

Kõigepealt tuli mul läbi lugeda ports tingimusi. Muuhulgas see, et kui viimase kuue kuu jooksul juba koronat põdenud oled, siis uuele testile õigust ei ole. Huvitav, kuidas nad küll siin siis aru saavad, kas tekib immuunsus või mitte!? Igatahes, seejärel läks minu meelest vajalikust keerulisemaks. Kõigepealt alustasin ühelt veebilehelt. Siis pidin installeerima ühe äppi ja tegema seal paar liigutust. Seejärel tuli liigelda uuele veebilehele ja etteruttavalt võin öelda, et testi tegemise ajal sain ka kolmandale veebilehele minna ning ehk tulemuse saan neljandalt. Ma kahtlustan, et arvutivõõramatele inimestele on see juba üsna keeruline.

Igatahes, testi tõi täna mulle kohale taksojuht ja test ise ootas mind papptaldrikul serveerituna välisukse kõrval. Mulle anti 15-20 minutit, kuni sama juht tagasi tulema pidi ja mul oli samal ajal oluline koosolek, aga mis siis ikka. Üldse on need esimesed kõige karmimad haigusepäevad minu jaoks tähendanud 5-6 koosoleku päevi, kus midagi ära ka jätta ei saa hästi.

Kõigepealt pidin võtma testi kilekotist välja, selle veebis registreerima ja siis pool minutit käsi pesema. Seejärel tuli pulgaga sügaval kurgus kudistada. Seejärel öökides pulka mingis vedelikus keerutada ja proovida analüüsituub kõvasti kinni keerata enne, kui okse tuleb. Siis oksendada. Vähemalt minu variandis. Seejärel panna test tagasi väikesesse kilekotti. Taas 30 sekundit käsi pesta ja siis panna test suuremasse kilekotti ning külmkappi. Ausalt ma sellele järelkorrale väga pihta ei saanud, sest kõiki kilekotte olin ma katsunud ka enne ja isegi õues käinud kätega. Ma küll väga ei usu, et ma nii steriilsust tagada suutsin.

Igatahes, lõpuks tuli taksojuht tagasi. Ma panin oma testi teiste samasuguste peale ukse kõrvale jäetud karpi ja tulin ära. Nüüd tuleb vaid vastust oodata ja ma väga loodan, et see tuleb juba homme, sest seejärel tuleb juba nädalavahetus ja ma pigem eelistaksin varem kui hiljem teada, et saaksin vajadusel kiiresti hoiatada neid, kellega olen kokku puutunud ning lükata edasi tulevikuplaanid ning võtta ka Triibu lasteaiast taas ära. 

Pean tõdema, et oli huvitav kogemus. 

oktoober 12, 2020

Kirjad Kahele Triibule 50

Ehk lugu ümaratest vormidest ja unest

Mu kallis poja,

Juba pikemat aega on üheks su lemmik mittemänguasjaks olnud mu silikoonist rinnahoidjad. Ikka ja jälle leiad sa need vastavast sahtlist üles ning vead neid mööda elamist ringi. Lõpuks ma ei vaevunudki neid enam ära panema. Sa kasutad neid nagunii rohkem kui mina.

Eelmisel nädalal oli meil aga üks veidi vaevalisema magamajäämisega õhtu. Samast nädalast, aga ühest teisest uneajast on mul ka su varbaküünest kriim otsaees. Loodetavasti päris armi ei jää.

Igatahes me sinuga maadlesime pikalt unega. Sina olid palju võitlusvalmim kui mina ja kui mina püüdsin mitte uinuda ning samal ajal jälgida, et sa end silikoonmaski ette proovimisega ära ei lämmataks, siis lõpuks jäid sa ikka omaette pusima. Kuni järsku kostis su suust Oh ei! ja sa tagastasid mulle mu rinnahoidja.

Ma alguses ei saanudki aru, mis juhtus, aga lähemal vaatlemisel selgus, et sa oled sellest päris suure tüki lahti hammustanud. Ehmatasid vist ise ka, et nii läks. Mind ajas rohkem naerma ja seejärel uinusid sa vähemalt kiiresti. Huvitav, kas ma peaksin meile uue silikoonrinnaka ostma!?

Võitlemise kiuste aga oled sa maailma kõige armsam kaisukas, kui sul juba uni tulema hakkab. Sa proovid oma pea panna minu oma vastu ja naeratad läbi une nii mõnusasti. Viimasel ajal meeldib sulle ka kaisus lugemine ja isegi laulmine. Hetke lemmik on väikese ingli laul, mis viib ära ka väga kurva tuju ja trotsi.

Armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

oktoober 06, 2020

Kirjad Kahele Triibule 49

Täitsa lõpp, kuidas sa arened!

Nüüd tuleb praktiliselt iga päev uus sõna. Eile ja täna oled sa mööda korterit ringi traavinud ja muudkui hüüdnud "kommi, kommi" nagu mingi ära hellitatud jõmpsikas, kuid su põhjus on palju toredam. Nimelt on viimastel päevadel olnud sinu tööks kassikommide välja jagamine ja sa teed seda suurima rõõmuga, minu juhtnööre järgides. Kõigepealt peotäis ühele, siis teisele. Kui vaja, viid ka vannitoas laisklevale Erosele kommid kohale ning hoolitsed selle eest, et ta need kõik ilusasti kätte saaks. Alguses panid sa mõned ka endale suhu, aga nüüd oled vist aru saanud, et on paremaid maiustusi. Igatahes, kõik on õnnelikud ja sina saad lõpuks Nokiat näpuotsaga katsuda.

Sulle väga meeldivad igasugused mullid. Seebimullitaja. Mullid vannis. Vahel õnnestub sul endal ka mõni mull puhuda, aga suuremas jaos on see minu töö ja sina lihtsalt degusteerid seepi. Täna veetsid sa aga päris pika aja vannis ja terve selle aja korrutasid sa pehme keelega "mull, mull".

Issi ostis sulle mõned päevad tagasi uue mänguasja - autoraja koos patareidega autodega. Sellest sai koheselt su lemmik ja nüüd kuuleme me autodest hommikul esimese ning õhtul viimase asjana. Sa võid pikalt sellele keskenduda, midagi muud märkamata. Muudkui tõstad autosid ümber või tirid rada kellelegi sülle. Üleüldse mängid sa parema meelega diivanil minu süles väikese rajajupiga, kui omaette uhke rajaga. Kutsume sind hellitavalt Godzillaks, sest autodel pole lootustki sinust niisama mööda sõita, kui sa seda just ei plaaninud.

Viimasel ajal oled sa ka veidi rohkem issikas. Su issil on muidugi hea meel selle üle. Samas siis, kui sa oled valmis päriselt magama jääma, eelistad sa ikka sügavale minu kaissu pugeda ja see on nii armas. Mõni päev on uneaeg ikka paras sõda ja eilsest saadik on mul isegi suur kriim otsaees - su jalalöögist.

Nüüd on kümme päeva möödas sellest, kui ma sind enam ei imeta ja ikka sa vahel küsid või põikab su käsi mu pluusi alla, aga üldiselt sa paistad asjast aru saavat. See on läinud palju lihtsamalt, kui ma lootsin. Ei mingeid rinnapõletikke ega draamat.

Sa olid meil ka esimest korda haige oma lasteaia karjääri jooksul ja kui meile tundus, et sa olid kodus olemisega rohkemgi kui rahul, siis esmaspäeval kiirustasid sa kodust minema. Ka õpetajad igatsesid su järele ning tundub, et sa oled leidnud seal oma esimesed sõbrad. Eile nägin pealt, kuidas suured tüdrukud tulid sulle hästi lähedale ja sina said neid muudkui pikali lükata. Selles kontekstis olid kõik rahul, aga ma pole päris kindel, mida väiksemad lükkamisest ja löömisest arvavad.

Mõnes mõttes oled sa nii meie laps. Näiteks täna, kui küsisin, kas sa pitsat tahaksid, siis jätsid sa kohe oma lemmik automängu pooleli, jooksid kööki ja isegi istusid oma toolile ootele. Ja ootasid ka ilusasti, kuni sulle pitsa soojaks tegin. Vähemalt siiamaani sööd sa vabalt igasuguseid asju ja me ei pea muret tundma su toitumise ühekülgsuse pärast.

Üks muutus on veel. Sa ei taha enam meile musi teha üheski formaadis. Päeva peale ehk üks musi õnnestub saada, aga ei enam. Seda jään ma küll igatsema.


Armastusega,

Emme

september 28, 2020

Kirjad Kahele Triibule 48

Tere, mu kallis ja teised huvilised!

Ma tulin täna siia lihtsalt, et märk maha jätta, sest tundub, et ilma igasuguse planeerimiseta oleme me imetamisega lõpetanud. Või kas ikka oleme. Sina olid lõpuni opurtunist, kes küsis ja nõudis vahelduva eduga suvalisel ajal piima ning kui sõnadest ei piisanud, siis tegi kätega selgeks, mida ta tahab. Kas või näpistades. Meil ei ole olnud mingit sellist loomulikku arengut, et jääksid järgi vaid õhtused söögikorrad või muud taolist. Sa oled pigem kirglik varahommikul piimataja. Ja uinudes piimataja, kui minuga magama lähed. Ja kui päeval koos oleme, siis miks mitte ka vahepeal tissist tankida!? Samas on see olnud väga mugav, sest imetamine on meile mõlemale pea algusest peale sobinud ja see on teinud sinuga igal pool seiklemise hästi lihtsaks, sest sa sööd seal, kus me parasjagu oleme. Olen sind söötnud keset kaubanduskeskust jalutades, lasteaias, külas ja üldse igal pool peale avalike WC-de, sest ma ise ei tahaks seal süüa.

Nüüd aga mainis su isa kuidagi moka otsast, et ta ei taha mulle öelda, kuidas või millal peaksin lõpetama. Ja me oleme seda siin pikalt edasi edasi lükanud, sest sa ise alla anda ei tahtnud ja lasteaia algusega koos ei tahtnud mina seda teha. See oleks tundunud liiga palju korraga olevat sinu jaoks ja sa tõesti ei jõudnud alguses ära oodata, millal pärast lasteaiapäeva tissi saad. Nüüd aga uinusid sa laupäeva lõunal pärast kõva puiklemist mu rinnal nagu üks armas beebi ja kuigi ma siis ei teadnud seda, oli see viimane kord. Ülejäänud päeva jooksul oli sul liiga põnev ning õhtul otsustasime, et issi proovib sind nüüd järgmistel päevadel magama panna, et sul ei oleks kiusatust.

Kõige rohkem kartsin ma varahommikut ja ega sa just rõõmus ei olnud, aga issi ärkas vara koos sinuga ning andis sulle süüa ja hiljem me vahetasime ning issi sai veidi veel magada. Päevasel ajal oli juba lihtsam sulle muud tegevust leida ning nii möödus ka pühapäev ilma piimata. Minu tissid küll aina paisuvad ja on ka veidi hellad, nii et ma just ei naudi seda, kui sa hetkel mu otsas ronid, aga teisel õhtul, kui sa küsisid ning ka varahommikul, kui sa ärkasid, ütlesin ma lihtsalt, et piim on otsas ja sa paistsid aru saavat. Me küll öösel kaisutasime ja keerutasime päris palju ning lõpuks muutusid sa üsna õnnetuks, aga kell oli ka juba 6.20 ehk sa olid maganud üle ootuste kaua. Siis võttis su issi taas vahetuse üle ning tegi sulle hommikusööki ning kuna sul oli taas lasteaiapäev, siis tänane sujus eriti hästi. Õhtul sa ei proovinudki piima küsida ning uinusid taas kiiresti issiga. Mina siin loodan lihtsalt, et tissid ka koostööd teevad ning lõhki ei lähe ja et me sinuga saame ka teistmoodi üksteise lähedust nautida.

Armastusega,

Emme

september 19, 2020

Kirjad Kahele Triibule 47

 Mu mitte enam nii pisike!

Sel nädalal on sul juhtunud jälle mitu hästi selget esimest.

Kõigepealt õppisid sa kahel jalal korraga hüppama. Sa oled veel harjutamisfaasis, aga see tuleb aina paremini välja.

Täna hommikul aga said sa täiesti ise endale kummikud jalga, sest mida muud ikka hommikusöögi ajal kanda!? Aitasin sind vaid nii palju, et panin teise kummiku püsti ja soovitasin sul seinast kinni hoida.

Ja siis tundub, et sa oled teinud ka mingi mentaalse arenguhüppe. Ehk juba ammu, aga meil ei tekkinud vastavat situatsiooni, et seda kogeda. Nimelt su issi on väikesel tööreisil. Viimasel ajal püüad sa mulle head aega öelda isegi siis, kui me kuhugi ei lähe või koos läheme. Kui aga eile õhtul issi meile videokõne tegi, tundus, et sa said järsku aru, et ta on kaugel, ning hakkasid lohutamatult nutma. Umbes samas stiilis nagu siis, kui sulle lasteaeda järgi tuleme. Ja siis terve tänase päeva oled sa olnud vahelduva eduga üle mõistuse kurb. Nutad terve duši all käigu aja. Nutad kuni su kakast mähet küürin. Nutad iga ehmatuse peale. Nutad, kui ma mängu keskel sulle meelde tulen ja sa mind kohe ei näe. Just nagu sul oleks hirm ka oma viimasest alles olevast vanemast ilma jääda. Ehk ma lihtsalt mõistan sind valesti, aga tavaliselt on sul suuremas seltskonnas meist üsna ükskõik. Täna said teised meelitada sind endaga kaasa tulema, mainides minu nime - emme.

Muidu aga oled sa juba mitu nädalat meie väike vapper ahvipärdik. Sa kiigud iga võimaliku toru ja köie küljes vaid kätejõul. Ning oled hakanud istudes liumäest alla laskma. Päris õudne on, kui sa kiigud nii liumäe ülemises otsas. Sa alustad ise suhtlust võõras seltskonnas ega löö verest välja, kui õhupall su käes katki läheb. Sa armastad teha mulle musi läbi igasuguste piirete, aga võõraid ega ka mitte sõbrannasid sa ligi ei lase. Kui su väike brasiillasest sõbranna üritab, siis sa võitled ikka täiega enda eest. Ma ei keela ka, sest sul peakski olema õigus ise otsustada, kes sinu lähedale tulla tohib ja millal.

Praegu aga magad sa sügavat und ja ma naudin teadmist, et kui ma varsti sulle kaissu tulen, siis sa nohised mõnusalt edasi mu vastas, tundes end turvaliselt ja hästi.


Armastan sind väga väga väga väga!

Emme

september 12, 2020

Kirjad Kahele Triibule 46

 Mu kallis,

Sa oled jälle meie Prince Charming, nagu üks me sõbranna sind kutsub.

Suured protestid paistavad olevat seljataga ning iga päevaga läheb lasteaias aina paremini. Sa küll ei ole otseselt õnnelik, kui me ära läheme või kui näed, et oleme tagasi, aga vahel ei jõua ma lasteaia territooriumilt väljudagi, kui sa juba rõõmsalt mängid ja kuni sa meid ei märka, on ka kõik väga hästi. Ja pole ka midagi imestada. Teil on seal nii tore. 

Sel nädalal käisite te esimesel ekskursioonil - lasteaia kõrval metsas ning teil oli ka õuedisko, ma kuulsin. Lisaks kimad sa seal igapäevaselt ratastega ning kuuldavasti kamandad suuremaid endale hoogu lükkama. Tundub, et sul on seal juba ka oma sõbrad. Ühel päeval pidid õpetajad sinu ja teise poisi lõuna ajal ära lahutama, et te midagi sööksite ka. Ma ei teadnud, et selline asi nii noorelt peale hakkab. Kõik kutsuvad sind Rõõmsaks Triibuks ja see teeb muidugi meid sinu issiga rõõmsaks.

Sul on üldse mingi rataste fännamise periood. Kohe, kui sa mõnda kusagil märkad, sa ka selle selga ronid ning kimad minema, hoolimata omaniku loast. Lisaks meeldib sulle kõrgematelt äärtelt alla hüpata. Meie peame hoidma sul kätest kinni, lugema kolmeni ja läks ütlema ja kui meie seda ei tee, siis loendad sa ise. Üks päev tahtsid sa minu juurde joosta, aga enne, kui sa jooksma hakkasid, häälitsesid sa loendamise rütmis hmh hmh hmh hmh ja siis tulid Kuku ütlema. See on nii armas. Üldse tuleb sul iga päevaga sõnu juurde. Teistel on muidugi veel keeruline sinust aru saada ainult sõnade põhjal, sest kõik tähed sul ju veel välja ei tule ja lisaks räägid sa kahte keelt, aga me issiga saame sinust üsna ilusasti aru.

Sulle meeldib ka nüüd väga õhumusisid teha ning sa oskad seebimulle puhuda. Vannivaht aga oli selline elamus, et nüüd sa muudkui hüüad: mu(ll)! mu(ll)!

Sa tahaksid ka väga olla suur. Mis titetool? Pidime piirde ära võtma, et sa oleksid nõus vahelgi seal istuma ja näeksid, mida sa sööd. Samas käruga oled sa sõber ning lasteaeda minekul oma jalgu ei kuluta. Emmel ongi vaja trenni teha ja sinu kandmine on just paras koormus, et hommikul uuesti higi lahti saada lasteaiateel.

Sa ütled kõigile kassidele ja jänestele Eeoo, sest meil on kodus Eros. Nokia sa millegipärast ei ütle. Täna aga õppisid sa oma onutütre nime praktiliselt ära ja korrutasid meie kõigi heameeleks Nanna!

Rumal sa ka ei ole ning mõtled täitsa loogiliselt. Näiteks kui sa keset ööd ärkad ja me püüame veenda sind edasi magama, sest on öö ja pime, siis sa lähed ja paned lihtsalt laetule põlema. Milles probleem!

Igatahes sinuga on huvitav ja tundub, et aina huvitavamaks läheb.

Armastusega,

Emme

august 26, 2020

Kirjad Kahele Triibule 45

 Oo, mu kallis!

Nüüd vist ongi käes see aeg, kus sa meie kannatuse eriliselt proovile paned. Kahjuks sa arvatavasti seda ise ei mäleta ajaks, mil sinust lapsevanem saada võiks. Niisiis ma panen kirja. Võta heaks :)

Laupäeval käisime me ühe tuttava Rootsi-Eesti perega Skansenis. Me polnud ammu kohtunud ja kuna nende peres kasvab sinust mõni nädal noorem neiu, tundus olevat tore mõte kohtuda, esimesi lasteaiamuljeid vahetada ja niisama jutustada.

Alguses oligi kõik hästi. Sina särasid nagu sinu puhul tavaline ning ronisid igal pool koobastes ja ajasid isegi kukke taga. Mingil hetkel aga hakkas jonn aina rohkem päevakorda kerkima, kuni sai selgeks, et enam ei anna kojuminekut edasi lükata. Sul oli ehk veidi nälg ja uni, aga sellist käitumist me varem polnud näinud. 

Kõigepealt pidin sind pika maa süles tassima. Kui siis lõpuks su kärusse siiski vägisi panime, siis sa vastasid end kreeka E-ks väänamisega ning rippusid nii üle käru külje alla kohe mitusada meetrit. Muidugi samal ajal röökides. Kui me aru saime, et seekord sa vist ise kohe järele ei jäta, olime sunnitud su üle pika aja ka õlarihmadega kinnitama. Sa nutsid isegi bussis, kuigi see on sinu jaoks tavaliselt üsna põnev ja äge kogemus. Seni, kuni ma su kaheks peatusevaheks siiski kärust välja sülle võtsin ja sa ühe võõra tädiga flirtida said. Muide, "tädi" on su üks uuemaid sõnavara täiendusi. Ka bussist väljumise järel pidin ma su autoni kandma ning seal uinusid sa kiiresti, aga üsna valel ajal.

Täna aga tegid sa uue jonnirekordi ja meil ei ole aimugi, mis selle põhjustas. Taustsüsteem muidugi ei ole ka kiita. Sul oli jonnine öö ning varajane hommik, mis jätkus sõjaga kingade jalga panemise teemal ja sellega, et sa ei olnud nõus ühtegi sammu lasteaia suunas tegema ega seal mu sülest lahkuma. Sel nädalal oled sa juba kaks korda meist sinna nutuga maha jäänud, kuigi eile õpetajad saatsid viis minutit hiljem foto rõõmsalt mängivast sinust. Mina aga saan sind kandes korraliku trenni tehtud. Jällegi, see oli vaid soojendus ning kulminatsiooni saabumise osas pole ma veel üldse kindel.

Pärast tööd ja lasteaeda oli meil sinuga mõnus esmakordselt lusikaga arbuusi söömise tund ning seejärel arvasin, et võiksime teha jalutuskäigu heasse pitsakohta, et end veidi sirutada. Mõeldud-tehtud! 

Sa vaatasid terve tee pitsarestosse huviga ringi, näitasid meile iga autot, puud ja tädi. Kohale jõudes aga tundusid sa omadega üsna läbi mis siis, et kodus olid sa rõõmsalt skanneerinud: pipa! pipa! (uus versioon pitsast). 

Kui pitsad lauda toodi, võtsin su kärust välja. Sa keeldusid kohe lastetoolist, seisid ehk pool minutit minu kõrval pingil ning siis tahtsid avastama minna. Kingi me sulle jalga panna muidugi ei tohtinud. Sõiduteele minemise takistamine, keelamisest rääkimata, teenis ära nutuhoo. Niisiis issi lubaski sul sokkis tänaval ringi joosta veidi. 

Sa ei võtnud ampsugi pitsat ning issi pidi enda oma, sind kandes sööma, sest paigal sa ei püsinud ja sul üksi ringi joosta ei oleks olnud turvaline. Lõpuks olid sa ikkagi nii kuri, et pakkisime ülejäänud pitsa kaasa. Pidime sul siiski veel enne mähkme ära vahetama, sest vana oli lekkinud. Sa karjusid nagu ratta peal ning väänlesid kogu jõust. Minul üksi jääb hetkel sinu kontrollimiseks jäsemeid ja jõudu puudu ning ka issiga kahekesi on sulle uue mähkme jalga saamine või su kärusse panemine, kui sa seda ei taha, paras ooper, täis ilu- ja jõunumbreid. Peamiselt siiski neid viimaseid.

Kärust keeldusid sa tagasiteel kategooriliselt ja ka süles nutsid ning vingerdasid kogu jõust suurema osa teest. Kandsimegi sind koju kaks kilomeetrit süles, mina sellest suurema osa. Õnneks viimase kilomeetri ajal tegid sa koostööd, aga see-eest esimene kilomeeter tundus kui viis. Mitte miski sind ei lohutanud. Ka süles pidi sind kandma ainult teatud viisil ning ma ei imestaks, kui sul homseks hääl ära on. Ma väga loodan, et sellest ei saa uus normaalsus, sest üksi ma niimoodi sinuga küll hakkama vist ei saaks väljaspool kodu.

Samas ehk ongi asi osaliselt selles, et nüüd juba kolmandat nädalat jutti käid sa iga päev lasteaias ning sel nädalal juba pea täispäevi. Varem oled sa meist ju vaid aeg-ajalt mõne tunni kaupa eemal olnud. Teiseks olid sa väsinud tõenäoliselt ning kolmandaks, kohutavad kahesed ei hakka ju kohutavaks täpselt kaheseks saades.

Ära saa valesti aru! Ma ei pea sind kohutavaks. Sa oled jätkuvalt minu armas kallis poja ning sul on õigus ka vahel kurb või kuri olla ning seda välja näidata. Lihtsalt see on üsna kurnav ning frustreeriv, kui miski ei aita. Õnneks on sinuga siiski palju toredaid hetki. 

Sa näiteks hetkel oled hästi õpihimuline. Sa tood pidevalt mulle raamatuid ning nõuad, et ma ütleksin, mis on pildil. Uuesti ja uuesti, aga erinevas järjekorras. Vahel on see nagu mõni mänguautomaat, mis testib reaktsioonikiirust ja kus peab kiiresti ning korrektselt vastama. Aga ma saan aru, et sa lihtsalt kinnistad nii teadmisi ning üllatad mind tihti, kui hästi sa aru saad ning oma teadmisi ka muudes kohtades rakendad. Või mäletad. Täna näiteks nägid sa, kuidas auto ootas garaaži sisenemist. Ma seletasin sulle samal ajal, mis toimub. Ning hiljem, kui uuesti samadest garaažidest möödusime, siis olenemata oma suurest pahast tujust, sa tundsid need ära ning näitasid igale garaažiboksile, nagu sa tahaksid midagi öelda või teaksid, et nende taga on autod.

Sa oled ka hakanud vett nautima. Õues. Sa jooksed ise basseinides ning järves sisse-välja ning turnid piiretel. Samas su armastatud vanni minemisest on saanud draamaauhinda vääriv etendus.

Aga okei. See on juba isegi pikk kiri.

Armastan sind ikka!

Sinu emme

august 24, 2020

Käbi kännust kaugele ei kuku?

Ma olen kindel, et me kõik võtame asju oma vanematelt üle - olgu need siis kombed ja harjumused, maitseasjad või teadmised. Kindlasti palju muud ka. Samas kui sarnased me siis lõpuks ikka välja kukume või kui sarnaselt kukkuda tahamegi? Igaüks tahaks ikka ise omaette isiksus olla, mulle tundub.

Natuke sellega seoses on huvitav see, kuidas vanemad võivad seada meile teistsugused standardid kui endale. Värske näide:

Mu isa lambist küsib, et millal Lemmik minust ausa naise teha kavatseb? Ja lisab kohe ähvarduse muidu ta kaela kahekorra keerata. Nii armas ja naljakas eks! Mkm. Minu meelest mitte. Ühest küljest on imelik kuulda sellistest ootustest mehelt, kes ei tea täpselt, mitu last tal endalgi on, veel vähem olles osalenud nende kasvatamises või teinud nende emadest "ausad naised". Ühest küll tegi, aga samal ajal tegi ta lapsi mujalgi. Vaat siis standardeid! Samas feministlik pool minust läheb turri juba mõtte peale, et on vaja kellegi isase ainuisiklikku otsust, et ühest naisest - veel enam, minu emast - ausat naist teha. Ka siis, kui mina sündisin, ei olnud enam kiviaeg ja ta sai minu meelest väga hästi ka üksi hakkama, rääkimata seaduslikust abielust. Lemmikust paremat partnerit aga ei oskaks ma tahtagi, abielu või mitte. Ja üleüldse on meie pere asjad ainult meie pere asjad.