Ma ei ole aastaid niimoodi häälekalt nutnud, nagu eile öösel kell neli, kui ma enam vastu ei pidanud ja Jaagupis uksest välja kottpimedusse astusin, ainus mõte peas - siit ära! Ja ma oma niigi täiesti ära häälega ulgusin jutti nutta veel vist tunni või rohkem. Tundsin end nii abituna ja hirmununa. Öö üksinda võõras kohas ja õues tundus palju meeldivam variant, kui jääda sinna sugulaste juurde ja kõik alla neelata.
Millest ma räägin? Vaimsest ja füüsilisest perevägivallast, millele elus esimest korda tunnistajaks olin. Ja mille vastu ma midagi ette võtta ei osanud. Aga ma ei ole seda usku, nagu kõik teised seal olevat paistavad, et laseks sel jääda peresiseseks asjaks. Eriti, kui juba ka mind rünnati. Aga see pole midagi võrreldes sellega, mida sealsed naine ja lapsed igapäevaselt taluma peavad. Ja mitte miski ei õigusta oma armastatud inimestega sedasi käitumist.
Mu kasutütre mees on ikka täielik värdjas. Täi-e-lik!!! Arvan, et ei lähe sinna enam mitte kunagi tagasi. Kuigi see võib tähendada, et ma ei näe kaua ka sealseid toredaid sugulasti, kellest väga hoolin. Aga ma ei suuda sellele mehele enam näkk uvaadata ja fake-smile'i punnitada öeldes: kõik on super! Sina oled parim. Au ja kiitus sulle! Öäkk!
Mees tunneb, et ta on kõva mees lapsi ja naisi igati hirmutades ja ahistades, ise tüli norima hakates. Eile polnud vist kedagi, kelle kallal ta ei oleks võtma hakanud. Mind ründas ka täiesti alusetult kaks korda, aga minu käest tuli siiski vabandust paluma. Teised olid nii üllatunud, sest ta ei palu vaandust, sest usub, et tal on alati õigus. Aga ka tema võlts lepituskatse lõppes sellega, et ta tegi mulle selgeks, et mul ei ole õigust oma arvamusele. Ja üleüldse kuna ma olen temast kaks korda noorem ja naissoost pealegi, siis ma olen ka kaks korda rumalam ja vähem väärtuslik. Loogish eks?
Esimest korda nägin ta sellist külge. Ma olin küll üht-teist kuulnud, aga mitte sel määral kogenud. Ma nägin, kuidas ta oma pojale kallale läks. Kuigi ise alustas ja poeg, kes on väga tasakaalukas ja usub sellesse, et talle pole mõtet vastu hakata, sest see oleks oli tulle valamine, reageeriski vist sellele, et isa jälle mind ründas. Ja hakkas vastu rääkima. Ja iga lause, mida ta ütles, oli tõde. Aga isa, tubli mees, ei saa ju alla jääda. Ja siis lohistaski oma poja sokkis õue, et kakelda. Mu kasuvend läks vahele ja poiss vist pääses. Aga see oli minu jaoks murdepunkt, kui ära tulin. Ja ma ei kavatse sellest vaikida nagu teised. Ei, ma ei lähe politseisse, sest ma ei taha, et nad rohkem peksa saaksid seal "kõva mehe käest". Aga ma ei kavatse seda saladust ka hoida. Ega aktsepteerida. Veel vähem seda värdjat õigustada. Sest just seda ta on. Ja ärge tulge mulle ajama, et küll nad ise norivad tüli. Ei nori. Sel mehel lihtsalt on nii madal enesehinnang, et ta peab ka iga abipakkumist rünnakuks enda isiku vastu. Muideks, mu kasuvennaga nad siiski läksidki lõpuks kaklema. Noored poisid võitsid vana alkohoolikut. Aga see oli vaid üks lahing. Ja seal ei olnudka ühtegi tervet täiskasvanud meest, kes ta paika paneks. Ja mina ei oska. Aga mul on nii kahju sellest perest. Nad on nii toredad inimesed, aga kui katkisena selle pere lapsed kunagi ellu astuvad? Ma ei tea. Mingi jälg kindlasti jääb. Ja ma ei saa aru, miks mu kasuõde lihtsalt minema ei jaluta. Oleks siis, et mehe käes oleks raha. Aga ta on nii mõttetu mees, et tema peret toidab ja katab naine. Pudulojus. Ja vastik värdjas pealegi.
Nagu näete mu keelekasutusest, ma olen siiani meeletult kuri. Tegelikult oleks olnud hea, kui ta olekski mulle kätega kallale tulnud. Mitte, et ma masohhist oleksin. Aga kui laste ema ei rebi end ja lapsi sellest ringist välja ning eelistab vaikida, siis mina oleksin otse politseisse marssinud. Ja sinna ei oleks nad midagi teha saanud. Samuti on minu ümber mitmeid inimesi, kes ei laseks sel nii jääda.
Helistasin öösel isale, sest lootsin, et ta on oma seal lähedal asuvas kodus ja sab mulle järgi tulla. Aga ta ei olnud. Siiski minu esimest korda nutmas kuulmine ajas ka tema nii närvi, et ta oli terve öö üleval olnud ja kuuldes, miks ma nutan ähvardas, e tambib ta põlvini maasse. Ma üldse ei poolda vägivalda, aga see kõlas lihtsalt nii hästi. Et ometi keegi tuleks ja aitaks. Sest tundub, et seal ei suudeta peresiseselt probleemi ära lahendada. Leppimine ei ole lahendus.
