detsember 02, 2019

Mulle paluks täpselt sama!

Ehk elu kümnekuusega.

Ta tahabki täpselt sama, mida meie. Ja enamasti on see armas, aga mitte lõputult.

Ta tahab sama toitu. Ka siis, kui see beebile ei sobi. Sama kahvliga, kuigi see on terav ja meie baktereid täis. Meie voodis magada, sest tema jaoks on "meie" midagi muud, kui me Lemmikuga mõtleme. Samamoodi suule musi teha, nagu issi emmele teeb. See on vist kõige uuem nähtus. Olla sealsamas kus meie, olgu selleks või WC. Mängida meie telefonidega isegi, kui ekraan on must. Teha Nokiale pai nagu emme, mis siis, et Nokia ei taha temalt paid. Ja ma kujutan ette, et see on alles algus. Lihtsalt ma ei tea, mis tuleb järgmiseks, aga ootan huviga.

Olengi vana!?

Mind on viimastel nädalatel tabanud mingi shoppamishullus taas. Ei jaksanud isegi musta reedet ära oodata ja sel konkreetsel päeval vist midagi ei ostnudki, aga viimase aastaga on enamik minu ostlemist internetti kolinud. Mitte, et üldse nii väga kõiki neid oste vaja ei oleks või raha näiteks beach house'i tarbeks rohkem vaja poleks...

Igatahes, täna sirvisin mingeid kleite telefonis ja jube ägedad tunduvad bleiserkleidid. Mingi uus trend? No on ilusad sihvakate noorte modellide seljas. Igaks juhuks siis, endal juba sõrmed sügelemas tellima hakkamise osas, näitasin Lemmikule ja küsisin, kas ma olen tema meelest minikleitide kandmiseks liiga vana. Ta küsis, et kus ma seda kanda kavatseksin. See aga selline veidi kontorilikum ese. Ja siis pärast lühiajalist vaikust, vastas ta jah. No selge. Ju siis olengi. Kahju.

Eks ma ise ka tunnen, et päris kõike ei sünni enam selga panna ja osa asju ei tahakski. Proovin natuke ka lahti lasta oma kampsunite fännamisest. Mul on neid kolm kummutisahtlit täis ja võiksingi päevast päeva nendega käia, kui õues on külmemad ilmad. Samas proovin välja pookida neid, millega naba vahel välkuma kipub ja ei taha enam iga päev kehasse riideid. No enam ei tundu kohane lihtsalt. Pekid pekkideks. Nii hull ka asi pole. Ja ausalt, ma pole kunagi meelega ostnud mingeid nabakaid kampsuneid, nagu praegu moes on. Ma olen lihtsalt keskmisest pikem ja nii kipub minema.

Ostsingi siin kokku veidi kontoripluuse ja kaevasin välja ka vanast ajast pärit viisakamaid pükse, mis igasuguste ootuste kiuste mulle taas jalga sobivad enamuses. Ei sobinud enne rasedustki. Ma siis nüüd naudin, kuni kaheksa tunni kaupa kontoritoolil istumine need taas liiga kitsaks muudab. Samas ostsin täna omale ka veidi nahka meenutavad teksad. Kõrge värvliga. Sest selliseid lihtsalt pakuti ja ma olen aastaid mõelnud proovida. Eks näis, kuidas need jalas on, kui kohale jõuavad.

Ma liigun kuidagi vanuse kasvades kahes vastassuunas korraga - vabal ajal aina mugavamate riiete ja tööl viisakamate poole, kuigi ma tõesti ei mõista, kuidas kõikidel neil viisakatel daamidel õhukestes kontoripluusides talvel külm ei ole. Mul on kampsunitegagi.

Vanuse defineerimine on aga üsna keeruline. Näiteks olen pool aastat roosade juustega ringi käinud ja ainult kiita saanud. Samamoodi oma värviliste jopede ja jakkidega. Keegi oli lausa me firma receptioni neiult küsinud, et kes selle kauni kollase jope omanik on. Mina! Nendest ma ei kavatsegi veel välja kasvada. Üheski mõttes. Ehk läheb mõni äge miniseelik ka ikka vahel selga veel.

Samas mõned asjad las jääda sinna kahekümnendatesse. Näiteks läbikumavad riided. Hot pantsid? Kuigi veidi igatsen neid. Seksikad - or so I thought - tantsuliigutused, mis nüüd rohkem piinlikkust tekitavad tagasi mõeldes. Mõneti olen ma ikka mina ja vanus on ju vaid number. Nagu ka emadus tähendab seda, et mul on laps. Muud midagi. Või vähemalt peaks see nii olema. Ometi kogunevad mu kappi ka pikad kampsunid, mõistlikud saapad ja emade joped ning isegi juuksed on poole lühemad. Elus esimest korda vaatasin saapaid valides, mitu cm neile kontsakõrguseks öeldakse, mitte ei otsustanud pildi järgi, et ah. Tunduvad mugavad küll. Kusjuures, olenemata kontsa puudumisest olid ikka kõvad ja sain villid, aga see on juba teine lugu.

Mu väike inimene aga õppis täna plaksutama.

november 20, 2019

Project Beach House

Sel sügisel on toimunud me elus üsna mitmeid suuri asju ja täide läinud unistusi nii pool kogemata. Näiteks said lõpuks ära ostetud piletid Kuubale. Nagu ma Lemmikule ütlesin, siis he makes my dreams come true ;) Mitte, et ta peaks minu reise kinni maksma - ma ikka üsna iseseisev naisterahvas - aga temaga läheksin ma iga kell kas või maailma lõppu ja tagasi ning õnneks on ta nõus minuga ka kaasa tulema peaaegu igale poole, kuhu ma minna tahan. Siiani vist ainsaks erandiks on Türgi, mida tema pelgab.

Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.

Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.

Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.

Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.

Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.

Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.

Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.

november 18, 2019

Viimase aja unerutiin

Ma ei tea, kas asi on selles, et Triibu peab nüüd igal nädalal mõned päevad ilma minuta hakkama saama või milleski muus, aga ööunne minek muutub aina keerulisemaks rutiiniks.

Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.

Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.

Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.

Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.

november 08, 2019

Kirjad Kahele Triibule 31

Mu kallis!

Iga nädal õpid sa uusi trikke ja ka lollusi. Näiteks mõtlesid sa välja sinu meelest väga naljaka, aga minu meelest pooltki mitte nii naljaka mängu, kus sa kogud hulga toitu suhu ja siis ajad selle taas korraga välja, nii et kõik, mis pihta saab, peab pessu kohe suunduma.

Samuti oled sa jõudnud peituse mängus uuele tasemele. Üks päev, kui Eesti vanaema ka siin oli ja me ühes mängutoas mängumajakese juures peitust mängisime, üllatasid sa meid. Iga kord, kui mina ühel pool aknaauku enda peitmiseks maa ligi kummardasin, tegid sina naerulagina saatel teisel pool akent täpselt sama. No nii armas lihtsalt. Ja täna näitasid sa selgelt, et algab meie matkimine, visates hooga pead nurga tagant välja ja peitu tagasi. Iga kord sa peitu päriselt ei jõudnudki või siis mitte üleni, aga hoogne peavise oli raudselt paigas ja nalja tegi see kõik ka.

Sul on viimaste kuudega tekkinud ka üsna korralikud juuksed, mis nüüd mu nina pidevalt kõdistavad, aga su pea lõhnab jätkuvalt nii hästi mu jaoks.

Ja kui sa oled elevil, siis sa hakkad mõlemat oma kätt hektiliselt raputama. Kui aga on käsil midagi huvitavat, siis sa jääd vaikseks ja häälitsed vaid sosinal. Muul ajal aga jutustad üsna palju. Vahel kõlab see rõõmsalt, vahel asjalikult ja vahel, nagu sa riidleksid meiega.

Kuna mina käin sellest kuust alates taas osalise ajaga tööl, siis on teil nüüd issiga olnud paar poiste päeva, mil mehed omavahel hakkama peavad saama. Ja saavad ka. Sul on ju nii tubli issi. Ainult voodisse ei taha sa temaga magama minna justkui see oleks ainult minu ja sinu privileeg. Kui aga jõuab kätte ööune aeg, siis oma voodisse saab sind jätkuvalt tõsta vaid une pealt ja öösel kolid sa meile kaissu, sest mina ei jaksa iga kord, kui sa ärkad ja tissi nõuad - ja sa nõuad alati - püsti tõusta, et sind võrekast välja tõsta, üleval püsida ja pärast tagasi panna. Viimastel öödel olen ma tundnud end lausa nagu 24/7 avatud söö palju jaksad tüüpi baar, sest sa sööd öösiti nii palju ja raevukalt, et vahel on lausa valus, rääkimata sellest, et sul on tihti abi vaja siiski mõne realistliku söömisasendi leidmiseks ning kui ka kõht täis ja ei lähe keset ööd trallimiseks, siis sa tahad minu otsas magada. Ma pean sulle tunnistama, et see on armas, aga mitte väga mugav, kui näiteks sinu pea on minu näos või surub mu pead kuklasse. On olnud ka päevi, kui ma tunnen pidevalt, et mind kägistati, sest sa oled eelneval ööl toetanud oma küünarvart mu kaelale tunde koos keharaskusega. Vaata siis, mida kõike ma olen nõus kannatama, et sul oleks hea olla.

Mis veel? Sa oled jätkuvalt uudishimulik, rõõmus ja sotsiaalne väikemees, kes tahab kõigiga mängida ja kiirustab pai tegema. Kahjuks mõnikord teised lapsed ehmuvad selle peale ja hakkavad su lähenemiskatse peale hoopiski nutma. Sina aga ei lase end heidutada sellistest pisiasjadest. Alati on ju kuskil ka mõni veidi vanem tüdruk, kes hea meelega kogu oma tähelepanuvõime sinule koondab.

Mul on naljakas dilemma, kus ma tahaksin ja samas ei tahaks ka, et sa veel suuremaks kasvaksid, sest nii põnev on seda teekonda tunnistamas olla ja ma väga tahaksin sinuga juba juttu ajada, aga samas võiksin ma igavesti ka lihtsalt sind kaisus hoida.

Armastan!
Emme

oktoober 21, 2019

Kirjad Kahele Triibule 30

Sa otsustasid siiski käputama hakata. Ja valisid selle jaoks kõige võimatuma hetke, mil olime aias ja sul olid seljas kõikvõimalikud vihmariided kuni kinnasteni, milles mina ei suutnud su pöidlaid õigesse auku saada. Seega olid sa kui üks hädine hüljes, kes lihtsalt istus maas, kuni otsustasid täiel kiirusel üht harakat taga ajama hakata. Järsku on linnud sinu jaoks nii põnevaks muutunud. Nüüd oled sa puhtakujuline käputaja ja kõhuli roomamine on unustatud.

Samas ega sa sellepärast vähem püsti seista ega samme teha ei ürita. Vastupidi! Täna oli see päev, mil sa esmakordselt Brio käimisvankrit sihtotstarbeliselt kasutasid ja sellega oma sada meetrit küll maha jalutasid. Pidin sind aitama vaid siis, kui seinad vastu tulid. Ehk oleksid sa juba enne nautinud käru enda ees lükkamist, aga sinu emme kartis, et sa kukud ümber sellega ja saad haiget. Nüüd peame endale koju ka midagi sellist hankima. Sulle nii meeldis see.

Muidu oled sa aga nagu sina ikka, ärkad särades ja oled ülirõõmus, kui issi on nõus sinuga juba kell kuus päeva alustama. Sa kimad üle voodi talle järele, naerust rõkates ja sama kordub siis, kui ta töölt tuleb. Kui sa juba püsti või sülle saad, siis hakkad sa tihtipeale rõõmust hüppama ja seda teed sa ka hüppeloomadel, kuigi su jalad veel maha ei ulatu.

Sulle meeldivad nüüd asjad, mis teevad häält või liiguvad - pallid, silindrid, väikesed ratastel loomad ja autod. Sa võid neid üle korteri taga ajada. Palju mängid sa ka klotsidega ning lammutad torne nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Me jõuame max kaks-kolm asja üksteise otsa panna, kui saabub me väike armas hävitaja. Samamoodi tühjendad sa klotsikasti esimesel võimalusel, kuigi viimasel nädalal oleme näinud sind ka mõnda klotsi sinna tagasi panemas. Õigemini su käsi koos klotsiga laskub kasti, aga klotsi sa lahti ei lase. Sa tegid esimese katse ka rõnga pulga otsa panemisel, aga selleks on veidi rohkem koordinatsiooni vaja.

Muidu aga oled sa paras pätu - sõidad autodega mööda seinu ja mängid juba kokkupõrkeid - kus sa küll seda näinud oled - tõmbad raamatuid ja lauamänge riiulist alla, kobestad lillemulda ning sööd, mis pihku jääb ja tuuseldad toitu ning nõusid mööda söögilauda ning ka sellelt alla. Kassidel pole ka pääsu. Eros talub üllatavalt hästi sinupoolset karvade kitkumist ja tema seljas hüppamist. Nokia on sinust veel kiirem.

Me teeme sinuga nüüd ka häälitsemise võistlusi. Sina teed midagi ette ja mina püüan korrata. Uuesti ja uuesti. See on korralik hitt.

Samas tundud sa juba nii suur ja asjalik, mängides oma mänguasjadega või aidates kaasa näiteks sinu riietamisel. Viimasel ajal sa ka rabeled vähem mähkmevahetuse ajal, nii et meil polegi veel olnud eriti vaja su uut uhket mähkimislauda.

Sa oled ka hästi armas ja oskad näidata nüüd, et me oleme sulle kallid. Kahjuks väljendub see aga öösiti meie otsas trampimises ja tissimaratonis. Mõni öö kestab see terve tunni ja võib korduda. Tegelikult sab sult ka kallisid ja musisid, aga sa oled paras egoist. Ja peadki olema praeguses vanuses.

Me armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme

oktoober 14, 2019

Kirjad Kahele Triibule 29

Meie Triibu,

Ja jõudiski kätte aeg, kus sa oled olnud kõhust väljas sama kaua kui enne kõhus ja siis tundus see nii lõputult pikk aeg. Nüüd aga on möödunud kõik kui üks silmapilk. Samas oled meil nüüd sina - meie pisike päike, kes tuleb selja tagant kallistama ja ei oska veel päriselt musi teha, aga proovib tihti.

Sa püüad nüüd ka veidi roomata, aga ainult vahesammuna kuhugi kõrgemale liikumisel.

Sa näitad meile pidevalt, et pea kõik inimesed on ilusad ja head ning, et naeratusele vastatakse naeratusega. Täiskasvanud on selle lihtsalt ära unustanud ja paranoiliseks muutunud. Sina aga veel ei ole.

Sa oled ühest küljest juba nii suur ja iseseisev, aga teisest küljest poed mulle kaissu hea meelga ning otsid muidu lähedust.

Sa tead nüüd, et kui ma kaon köögi seina taha, siis on lootust, et ma ilmun taas teiselt poolt välja või tulen sama teed tagasi. Sa oskad mõlemat suunda kontrollida.

Sa naerad laginal, kui sind millegagi üllatame. Isegi kriiskad vahel. Näiteks maailma naljakam asi on see, kui ma su ees hüppan ja kui veel keset hüpet ümber pööran... fantastiline trikk.

Üks päev hakkasid sa omaalgatuslikult lapiga seina küürima. Meie seda sulle küll ei ole õpetanud, aga meil oleks väga hea meel, kui sa kodu koristamise enda peale võtaksid. Mida varem, seda parem. Samas meeldib sulle ka kõvasti sodida, nii et toidujäänuseid on meil igal pool.

Kassid on kõige coolimad. Kui sa neid näed, siis läheb uni ära ja sa võiksid pea ees voodist alla hüpata, nii et mina keset ööd kergeid paanikahäireid kogen.

Nüüd tundub, et sa hakkad ka jutust veidi aru saama. Sõnad nagu issi ja vaata ja tule ja kiisu vist ka. Ise oled sa aga jutust vist veel üsna kaugel. Me ei põe. Küll see kõne ka tuleb ja ongi veel vara ju. Kõik näevad, et sul polegi sõnu vaja sõprade leidmiseks ega oma tahtmise saamiseks.

Igatahes, meil on nii hea meel, et sa olemas oled, meie suur väikemees!

Kalli-musi-pai!
Sinu emme

oktoober 07, 2019

Kirjad Kahele Triibule 28

Sa kohe ei taha üldse ühe koha peal seista. Ei sõna otseses ega kaudses mõttes. Kümne päevaga kaks hammast ja seda ilma suurema draamata. Kogu selle ilastamise ja nohu lõppu aga ei paistagi. On hoopis kolmas voor tatti ja mul on nii kahju sind luristamas kuulata ning tatiimuriga kiusata. Sest kius see sinu meelest on. Ostsin isegi kalli masina, et ei peaks samaaegselt sind kinni hoidma kõigest jõust ja imema veel ka, aga see on siiani olnud täielik pettumus. Ikka kasutame seda manuaalset toru, mis on palju kiirem ja minu üllatuseks on meie kopsud võimsamad. Sina muidugi teed selle ürituse oma hüppamisliigutustega kõigile veel keerulisemaks.

Muidu on aga sinuga tore. Neljandal oktoobril näitasid sa meile issiga, et kui sa tahad, siis sa oskad küll käputada. Aga sa ei taha. Sa liigud ka kõhuli nii kiiresti kui välk ja tegelikult tõmbad kõhu maast lahti nagu roomav ussike. Sa oskad ka põlvedel seista ja edasi liikuda, aga ainult siis, kui millestki kõrgemast kinni hoiad. Käpuliasend on sinu meelest vaid vahesamm istuma minekuks.

Sa räägid hästi palju. Täna harjutasid sa küll pigem kriiskamist ja sellist versiooni tät-tät-tääst. Sellega annab väljendada nii pahasust kui rõõmu. Sa oled üldse see laps, kes naerab uute ja üllatavate asjade peale. Nt sinu poole jooksmine või roomamine on toonud kaasa rõõmukriisked. Ainus üllatus, mis sulle ei meeldi, on selili kukkumine ja kukud sa hetkel üsna palju. No ikka iga päev korra või paar. Sa suutsid eelmisel nädalal mänguväljakul isegi maapinnast vaid paar sentimeetrit kõrgema laua otsa istuliasendist kukkuda ja muidugi oma otsaesise ümber disainida. Küll taas vaid päevaks või paariks.

Sa oled hästi uudishimulik. Muudkui tõmbad end püsti ja uurid uusi asju, olgu selleks siis mõni kallis lelu või prugükastist pätsatud munakarp või krõbisev teepaki ümbris. Sobib ka minu krediitkaart. Üks su lemmiktegevusi on aga hetkel asjade edasi-tagasi lohistamine mööda maad. Sobivad nii mänguasjad, laua- kui toolijalad. Need kõik teevad ju huvitavat häält.

Sulle jätkuvalt meeldib muusika. Laulan sulle vahel lihtsalt silpe nagu ba-ba-baa; buu-boo-bee, bee-biiiiii ja see nii meeldib sulle. Tõeline pidevalt muutuv hittlugu meil. Muusika teeb tavaliselt ka paha tuju heaks ja reedel kulus vaid osa kaheksarealisest laulust, et nuttev sina hoopis unne suikuksid.

Eelmisel nädalal käisime me ka beebide teatris ja kes siis veel kui mitte sina varsti esinejate peal kõõlus. Sõna otseses mõttes. Õnneks neil ei olnud selle vastu pidagi, aga sina jätkuvalt ei karda kedagi ning võlud isegi võõraid varateismelisi poisse bussis.

Me naerame, et sa oled päris hea reklaam lapsesaamiseks. Kui sa vaid magaks ka. Siis ei peaks su emme korra iga üheksa kuu tagant ka pärast viitteist tundi magamist tundma, et tahaks veel.

Sellegipoolest, armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme ja issi

september 23, 2019

Kirjad Kahele Triibule 27

Täna õhtul, mu kallis, panid sa mu närvid nahka. On kulunud üle kahe tunni ja sa ikka ei maga. Sealjuures oled sa nii nunnu - lalised ja hüppad rõõmust ja jagad musisid ja roomad üle minu igat pidi. Ainus, mida sa ei tee, on magamine, mis tähendab, et mina ei saa teha midagi muud. Või ei saanud. Nüüd teeb su isa sohki ja uinutab sind Youtube'i teadusvideotega.

Viimasel ajal on jälle palju uut juhtunud. Sa läbisid edukalt oma kaheksa kuu kontrolli ja kohe pärast seda hakkasid sa tegema neid arengukohaseid asju, mida sa veel ei teinud. Näiteks 19ndal algas üks igavene bää-bää. Sa lõbustasid sellega terve pooletunnise bussisõidu võõraid. 20ndal lõikus su esimene hakkas. Eile lisandus ka tät-tää ja täna nägime sind iseendale lehvitamas. Juba eelnevatel päevadel nägime sind oma sõrmi hoolega uurimas. Ju sellest järgmine samm ongi lehvitamine.

Muidugi on arenenud edasi ka sinu püstiseismise oskused. Vahel kõõlud sa ühe käega. Vahel vedeled vaid küünarnukkide toel millalgi. Kodus sõidad sa nüüd meie Ikea laudadega mööda korterit ringi ja enam ei tohi me midagi olulist ega ohtlikku lauale unustada. Täna unustasid sa end issi sokipaari imetlema ja lasid täitsa käed lahti. Eks see lõppes ka väikese muhu ja nutuga, aga paar päeva tagasi oli sul lausa kraater oimukohas, sest sa tegid pesakiige jalamutriga tutvust. Ometi oli sellest hommikuks järel vaid imeõrn lilla laik. Beebid paranevad õnneks ruttu.

Kahjuks oled sa ka teist korda järjest veidi haige. Tatti muudkui voolab. Õnneks taskurätikud sulle meeldivad. Mul on aga nii kahju ja täielik segadus, kuidas sa taas haige olla saad. Sina, kes sa kunagi varem haige pole olnud ja nüüd siis nii. Siiamaani õnneks tundub see kergem viirus olevat. Ehk jõuame homme ujumagi. Elame - näeme.

Nüüd aga palun ole sama armas edasi ja maga ka vahel. Eelistatult oma voodis.

Armastusega,
Emme

september 08, 2019

Kirjad Kahele Triibule 26

Mu kallis Triibu,

Sa oled jälle kasvanud. Viimased päevad ja isegi nädalad on su lemmiktegevuseks meie peal turnimine ning nüüd üritad sa juba ka diivani najale püsti tüsta ning laualt asju näpata. Täna õhtul aga juhtus see, mida ma kartnud olen ja millest mu oma ema siiani õudusega räägib.

Sa lamasid oma voodis ilusasti ja mina sinu kõrval ning järgmisel hetkel olid sa järsku püsti, üllatades iseennastki. Ma ju teadsin, et sa suudaksid, aga oli veel vaja, et sa välja mõtleksid, et sa saad ja oskad. Nüüd see siis juhtus ja oh seda elevust, mis sellega kaasnes. Sa pidid muidugi kohe proovima ka ainult ühe käega kinni hoida või üle voodi ääre mind sikutada ja mulle sõrmi ninna toppida. Mahtusid. Aga kuidas ma su uuesti voodisse lamama ja magama saan - ei tea.

Ma püüan mitte välja näidata, kui armas see sinu voodis ukerdamine on, sest ma ei taha, et sellest nüüd igaõhtune trall saaks, aga ma ei tea ka, kuidas seda vältida. Täna igatahes võtsin ma su lõpuks uuesti võrekast välja ja kaissu, kus sa ka veidi ukerdasid, aga siis tissi järele sukeldusid ning söömise pealt ära kustusid. Ma ootasin suuremat lahingut, aga su nohisemine on maailma kõige armsam hääl. Või vähemalt armsuselt teine su naerulagina järel.

Meil on jälle olnud sinuga mitu toredat päikselist nädalat, aga nüüd vist seisame taas uue arenguhüppe lävel. Ainus, mille vastu sa kõvasti protesteerid, on igasugused ujumisrõngad. Sa nutad kohe nii õnnetult, et me polegi saanud enam päriselt proovida nendega ujuda. Samas vee peal matiga chillimine või kas või sukeldumine on täiesti okeid tegevused su meelest. Eile - su issi sõnade kohaselt - iga kord, kui me ühe laulu käigus sind üles tõstsime ja siis uuesti alla, panid sa hoolega suud-silmad kinni, kuigi me ei pannudki pead vee alla. Vähemalt oskad sa end kaitsta. Ja muul ajal hoiad täiest jõust minust kinni seal basseinis.

Igatahes, tea Triibu, et meil on suur rõõm ja au vaadata, kuidas sa järjest kasvad ning milliseks inimeseks sa kujuned ja sa väga meeldid meile. Ausalt :)

Armastusega,
Emme

september 05, 2019

Ootamatud mälestused

Tuli meelde üks - minu meelest - huvitav seik seekordsest Eesti külastusest. Mälestus mälestuse meenumisest. Luban, et rohkem inceptioniks see tekst ei lähe.

Nimelt, mõjutatav nagu ma olen, olin lugenud Malluka postitust sellest, kui kohutavad on Barley Bros joogid ja ei tundnud üldse vajadust omal nahal järele proovida, kui mul on kodumaal limiteeritud aeg juba teada tuntud heade asjade tarbimiseks. Siis aga võttis "väikevend" ühe sellise järsku grillpeol kotist välja koos ülistuslauluga. Ma siis lõpuks soostusin proovima tingimusel, et kui ei meeldi, joob ta ise selle ära. Aus diil!

Ja siis see juhtus.

See oli üsna vastik. Aga tuttavalt vastik. See maitses täpselt nagu vanasti Kullo limonaadimasina crap, mida me sellegipoolest rõõmsalt iga kord seal käies jõime. Ma polnud sellele vist vähemalt 15 aastat mõelnud - alates viimase joogi joomisest. Kui ma seda väikevennale mainisin, plahvatas sama seos ka tema peas. Nüüd ma mõtlengi, kas talle maitseb see nostalgia pärast ja mulle mitte, sest mul on Kulloga nõrgemad mälestused? Kes veel sama tundis? Ja kui naljakas on üks aju, et palju aastaid hiljem üks suvaline lonks võib nii täpselt meenutada teist üsna suvalist lonksu. Ma üldiselt olen rohkem selline visuaalne inimene, kes mäletab nägusid ja kus kohas mis leheküljel miski raamatus kirjas oli, aga et ka maitsemeel sama ergas on, tuli mulle üllatusena.