mai 14, 2021

Kõhutantsija sünd

Olin mina rase. Ja muudkui olin ja olin. Lõpuks, kui rasedust oli juba 40+4 ja ikka veel ei olnud märke sünnitustegevusest, suutsin ma kõige tipuks Triibuga õues mängides jaburalt libiseda ja tagumikule kukkuda. Aga isegi sellest ei olnud kasu/kahju. Või oli? Ma ei tea. 

Palju tunde hiljem sama päeva õhtul, kui meil oli seljataga imeliselt suvine päev, täis mitmeid õueskäike ja Triibu oli saanud veel plaaniväliselt mängida oma parima sõbraga, hakkasid mul kerged valud. Nii kerged, et ma tundsin, et miski algas, aga siis ei pannud tähelegi enam enne, kui jälle tuli valuhoog. Ma ei julgenud midagi loota. Mainisin küll Lemmikule, et midagi on ja tema tahtis ikkagi kohe oma ema ka hoiatada juhuks, kui meil on vaja, et ta siia tormaks. Leppisime kokku, et vähemalt tunnikese jälgime veel mängu. Kuna aga mõned õrnad valud tulid veel, siis igaks juhuks tegimegi kõne vanaemale, et ta teaks tulla vajadusel Triibule seltsiks.

Öö möödus rahulikult. Magasin, nagu lõpurase ikka, ärgates iga kord, kui oli vaja külge pöörata ja kui meie voodis kitsaks läks, siis kolisin Triibu voodisse. Iga selline keeramine tõi kaasa ka ühe tuntavama tuhu ja mõnede puhul pidin korralikult hingama. Hakkas tunduma, et ühel hetkel ma siiski sünnitan, aga olin valmis, et sinna läheb veel päevi. Samas oli kätte jõudnud kolmapäev ja ilus kuupäev 12.05.2021. Ilusamat sel aastal vist enam ei tule ja 13 ei ole üldse minu number. 14 aga kuulub juba Triibule. Suures plaanis ei loe kuupäevad ka üldse, aga nüüd oli selge, et kuhugi siiakanti see beebi saabub.

Kolmapäev oli samuti mõnusalt suvine ja alles meil olid siin vihmased 2-kraadiste öödega ilmad. Jooksime Triibuga õues T-särkides ringi, mina aeg-ajalt hingamisharjutusi tehes ja püüdes tema tempos püsida. Pärastlõunal liitus meiega vanaema ja selleks ajaks olin hakanud ka tuhusid üles märkima. Alguses oli vaid va 4-5 tuhu tunnis. Üsna ruttu aga hüppasid vahed 13 minutilt 7-8 minutile ja mõned isegi viiele minutile, et siis taas teha ruumi 10-minutilistele vahedele. Närvi ajas. Samas olid nad kõik vähemalt 45 sekundit pikad ja tihti ka üle minuti. Ebaregulaarsus on aga vist minu keha omapära.

Otsustasin olla võimalikult palju veel õues päikese käes, tehes vahepeal pause, et end läbi tuhude hingata. Rääkida ma samal ajal ei tahtnud, aga kuulata suutsin. Hiljem veel koristasime tuhude vahel, kastsin lilli ja vahetasin voodipesu, sest ma ei teadnud ju millal ja kauaks me ära läheme. 

Õhtuks olid tuhud juba nii tugevad, et kui Triibu samal ajal mu tähelepanu tahtis, siis tundsin end kui jube halb ema, aga ma tahtsin vaid, et keegi võtaks ta ära. Tuhude vahel võisin mõnuga temaga kallistada. Seekord jõudsin ka sinna punkti, kus tulid mõtted, et mina enam ei mängi. Ma lihtsalt ei jõua palju rohkem. Samas teadsin, et ma pole mingi statistiline keskmine ja pean valmistuma maratoniks. Seekord olin vähemalt maganud, aga see tuhude registreerimine ise lisab pinget, et pean pidevalt telefoni järele haarama ja õige äppini navigeerima. 

Ühel hetkel läks Triibu vanaemaga magama. Tuhudevahed olid vahel 4-5, vahel 10 minutit. Seejärel mõned 3-4 minutilised tsüklid, aga kaugeltki mitte nii palju, et saaks öelda, et nüüd mul on vähemalt tund aega olnud kolm tuhu kümne minuti kohta. 

Ühel hetkel pidin minema wc-sse ja siis läksid asjad hulluks. Järsku olid kohal pooleteist-minutilised tsüklid, millest vähemalt pool olid tuhud. See ei jätnud mulle üldse aega puhata. Palusin Lemmikul end riidesse aidata ja haiglasse helistada ja siis haigla pani meid ooterežiimile. Oi, kuidas ajas närvi kuulata vähemalt viis minutit, kuidas oleme järjekorras esimesed. Tuhude intensiivsus ja sagedus olid mu täitsa ära ehmatanud. Õnneks seekord ei palutud meil kauem kodus püsida ega saadetud ka mujale, kuigi minuga nad eriti rääkida ei saanud. Ca 45-sekundiliste puhkepauside ajal lihtsalt ei jõua eriti palju teha.

Kohe, kui mul oli piisavalt riideid seljas, asusime teele. Õnneks on meie kodust valitud haiglani ca 10 minutit sõitu, aga oleks võinud ka juhtuda, et meid saadetakse nt 45-minuti kaugusele teise linna. Ma siis vedasin end oma minipauside ajal autoni, autosse, turvavöö üle kere, pärast järgmist tuhu turvavöö kinni, autost peaaegu haigla sissepääsuni või vähemalt kaldtee käsipuuni, esimese istekohani jne.

Sünnitustoas pandi mind traditsiooniliselt kõigepealt KTG-d tegema ja paluti 20 minutit selili olla. See polnud just lihtne ja muidugi keegi ei tulnud kohe 20 minuti pärast. Kui ma tundsin, et palju rohkem ma enam ei suuda, siis vajutasime abikella. Nimelt tuhude ajal lõõgastumisest ja hingamisest ei tulnud enam midagi välja. Oli vaid sund pressida ja ometi arvasin ma ikka veel, et liigume samas graafikus nagu eelmisel korral ja ees ootab veel pikk öö. Kui siis aga õde saabus ja ma mainisin, et mul on tunne, nagu peaksin kakama, siis sai tema ka aru, et nüüd on kiire. Ma tean, et see on nende jaoks oluline märksõna, aga eelmisel korral mul oligi päriselt vaja kakada. 

Seekord , kui ämmakas ja õpilane saabusid, jõudsime me vaid nimepidi tutvuda ja enne, kui jõudsin vastata küsimusele, kas kõigepealt paneme mulle õigema TENSi masina (Lemmiku ettepanek) või teeme ülevaatuse, tuli minust mingi loomahääl. Kuskil sealmaal tundsin ka, kuidas lootekott rebenes ja järgmise tuhuga käis plaks ja tuli juba korralikult vett. Ma olin jätkuvalt oma ilusas kleidis ja aluspüksid jalas. Ei avatuse kontrollist ega TENSi vahetamisest ei tulnud enam midagi välja. Sain kätte naerugaasi otsiku ja mult uuriti, kas suudan minna neljakäpukile ning liikuda natuke ülespoole. Soovitasin neil endal ülespoole liikuda, aga järgmise pausi ajal - kuigi puhkehetki tegelikult enam polnudki - tegin, mis kästud. Jõudsin veel uurida, kas on täisavatus, aga mulle öeldi vaid, et kui tunned, et vaja, siis pressi. Ju on! No ma siis pressisin. Ja hingasin gaasi, aga ei jõudnud isegi pilve end tõmmata. Vaid mõned mahvid. Taas sel olulisel hetkel ma enam ei tundunud ei erilisi tuhusid ega vajadust pressida, aga lihtsalt järjepidevalt pressisin. Kõik käis nii ruttu. Keegi ütles, et beebi pea paistab. Siis, et pool pead on väljas. Siis pea. Ja siis tuli keha. Keegi ei käskinud mul end tagasi hoida, aga ma ise püüdsin lasta kehal veidi venida. 

Ametliku info kohaselt 25 minutit pärast ämmaka saabumist, 15 minutit pärast vete tulekut ja vähem kui tund pärast haiglasse jõudmist oli Kõhutantsija mu süles. Kokku läks esimestest valudest 25 tundi, aga see tundus seekord nii kiire. Eriti viimased intensiivsed kaks tundi. 

Ootasin raketipreili järel korralikke rebendeid, aga oli vaid üks pisike ja selle parandamine ning ülevaatus võttis kauem ning oli suurem piin mu jaoks kui aktiivsünnitus ise. Tundus, et tuimestus ei teinud midagi ja nii ma siis ulgusin iga piste ajal. Vahepeal olin ka platsenta tahtnud võimalikult kiiresti väljutada, sest terve mu keha värises hormoonidest ning mul oli tunne justkui kaka oleks pooleli. Millalgi tehti mulle ka covid-test ära, mis tuleks teha muidu enne sünnitust, aga meil ju ei olnud aega. Sain igatahes ninakõditamise kogemuse jagu rikkamaks. Lemmikut nad testida ei tahtnud, kuigi minu jaoks see pole üldse loogiline.

Seekord ma sõin ja jõin regulaarselt ja kartsin küll taas pissimiseprobleeme, aga neid õnneks ei tekkinud. 

Pärast sünnitust meid jäeti veel mõneks ajaks omaette kosuma, toodi võileibu ja head kakaod ning lõpuks meie kutsumise peale tuldi ja mõõdeti Kõhutantsija ka üle. Ta oli oma vennast veidi suurem, aga kosus ka kaheksa päeva kauem.

Me nii tahtsime juba minna oma tuppa magama, aga siis selgus, et Lemmik võib-olla ei saagi jääda meiega, sest neil on parasjagu palju patsiente. Õnneks siiski leiti meile tuba, aga edasine kogemus polnud üldse see, mida ootasime eelmise korra põhjal.

Enam ei olnud mingit BB hotelli. Oli külmade horisontaalpiiretega haiglavoodi ja kapis paiknev külalisevoodi. Ei olnud oma vannituba. Oli WC koridoris ja vannituba me ei leidnudki. Meie olime lolli peaga kiirustanud ära korralikult varustatud sünnitustoast. Suva, et ma olin kakaga kaetud. Mind hirmutas rohkem, kuidas ma öösel beebit turvaliselt hoian, kui ta ei ole nõus omaette kõvas pesakastis magama. Mida ta hästi ei olnudki. Ma ka ei tahaks oma elu esimestel tundidel üksi ja ebamugavas külas pesas magada. Voodeid aga meil kokku lükata ei õnnestunud ja nad olid ka täiesti erikõrgustel. Igatahes, ruttu sai selgeks, et me tahame esimesel võimalusel koju. Enne ma selles nii veendunud ei olnud, aga kuna sünnitus läks kergelt, ise jäin üsna terveks ja Kõhutantsijaga paistis ka kõik korras olevat, siis nendes tingimustes ei hoidnud meid miski kauem kinni.

Paar toredat üllatust oli ka. Esimene neist oli südaöine õde, kes küsis, kas me oleme varem kohtunud. Mina teda ära ei tundnud, aga siis meenus talle, et neil on kusagil seinas meie perepilt eelmisest korrast ja ta tõi selle meile isegi näha. Nii tore. Kaks aastat ja neli kuud hiljem. Nüüd tahan neile uue täiendatud pildi viia.

Teine ja veelgi toredam üllatus oli see, et kui Lemmik hommikul Kõhutantsijaga arstikontrolli läks, ootas seal teda ees meie sõber Aron, kes muidu üldse ei töötagi seal haiglas. Täitsa ulmeline kokkusattumus. Ma oleksin tahtnud ise ka seal olla, aga tänu koroonale, on ette nähtud, et igasugustes tervisekontrollides osaleb vaid üks lapsevanem koos lapsega.

Igatahes, kui Triibu jõudis meie juurde 13 tundi pärast haiglasse saabumist ja need tunnid olid täis tööd ning meid ka aidati meditsiiniliselt mitu korda ja see tundus ikka minu jaoks üsna kerge kuigi pika kogemusena, siis Kõhutantsijaga olime 13 tundi hiljem kodus tagasi. Oleks vast saanud varemgi, aga öö oli.

Õe-venna tutvumine oli ka imeline. See läks ausalt palju paremini, kui ma osanuks oodata. Triibul ei ole mingeid kogemusi beebidega ja ometi on ta olnud kaheaastase kohta uskumatult õrn ja hooliv. Muudkui tahab väikeõele pai ja musi teha ning paneb oma pead tema peale. Muidugi üksi ma neid jätte ei julge, sest ta ei taju oma raskust ega seda, et kui ta ootamatult beebi peale hüppab, on sel karmid tagajärjed. Aga vähemalt tahtlikult ta siiani haiget pole teinud. Ka täna hommikul ärgates tuli ta esimese asjana õde otsima ning tahab teda süles hoida, nagu suur uhke vend muiste.

Kõhutantsija ise ega on väga hakkaja. Imeb algusest peale nagu proff. Oli vaid vaja mul veidi püstisemasse asendisse saada. Ja süüa tahab ta palju ning pikalt. Magamine on teisejärguline ja tühjas kõvas voodis võin ma ise magada tema meelest. Selles ja ka välimuselt on ta oma venna moodi siiani. Ootan huviga, kuidas ta edasi areneb. Me siin püüame õppida kahe lapse vanemaks olemist ja mina teen jätkuvalt hingamisharjutusi, sest emaka kokkutõmbed on seekord ikka korralikult tuntavad. Meie perega on aga kõik väga hästi.

mai 05, 2021

Miks, Eesti?

 On asju, mida ma Eesti juures igatsen ja teisi, mida Rootsi juures rohkem armastan, aga nüüd taaskord rase olles, on jäänud mulle silma kaks kummalist kultuurilist erinevust. Ehk keegi teist oskab mulle ka need ratsionaalselt ära seletada.

1. Miks jäädaks nii vara dekreeti? Ja miks riik seda finantsiliselt veel soodustab? Ma saan loomulikult aru, et kui tegi on komplitseeritud rasedusega või füüsiliselt raskete töötingimustega, siis on mõistlik olla ettevaatlik. Sama kehtib ju ka Rootsis. Millest ma aga ei saa aru, on see, miks peaks vähemalt kuu aega enne tähtaega kodus olema ja miks tundub, et paljud rasedad otsustavad olla kodus lausa kaks kuud ning enne seda veel oma puhkuse välja võtta? Mida kogu selle ajaga tehakse? Miks mitte jätkata normaalset elu, kuni enesetunne hea on? Pigem võiks ju proovida pikendada lapsega kodus olemise aega. On nii palju riike, kus on väga minimaalne lapsehoolduspuhkus ja kuuludes rahvusvahelsitesse emmede gruppidesse näen piisvalt juhtumeid, kus tööd tehakse sünnituseni oma soovil. Mina lootsin, et jõuan oma töö ilusasti üle anda ja siis jääb veel nädalake tähtajani. Pea nii on juba läinudki, aga on vägagi võimalik, et Kõhutantsija otsustab veel kuni kaks nädalat mu sees kosuda. Kui ma oleksin hakanud oma lapsehoolduspäevi kasutama, siis oleksid osad neist lihtsalt raisku läinud. Samal põhjusel olen ma ka praegu ametlikult puhkusel ja Triibu on meiega kodus, et veidigi vähendada riske enne sünnitust haigestumise osas. Soovitatud kuuajasest isolatsioonist oleme me kaugel, aga samas see võib ka kolmenädalaseks venida. Ja mul ei ole midagi viga. Kui me ei püüaks lasteaiapisikuid vältida, siis võiksin vabalt ka sel nädalal tööd teha. Nagunii töötan ma ju kodus diivanil hetkel, aga ka kümne minuti kaugusele kontorisse enda vedamine poleks midagi keerulist. Lihtsalt võtaks veidi kauem aega kui tavapäraselt.

2. Miks kasutatakse kiirabi kui taksot sünnitama minekul? Jälle, ma saan aru, kui on eriolukord, aga enamasti võtab sünnitus päris kaua aega ja kui päris viimase hetkeni kodus ei oota, siis peaks saama ka väga ilusasti hakkama isikliku transpordi või taksoga. Eriti, kui võtta arvesse, et koju tuleb nagunii ise tulla ja beebi peab olema nõuetekohaselt turvatoolis või -hällis. Uurisin sel teemal ka ääri-veeri oma beebigrupi mõtteid ja ausalt ei tahtnud ühtegi teist lõpurasedat närvi ajada ning hoidsin keelt hammaste taga, aga osa arvamusi olid küll nii ajuvabad. Kes kartis suurt keemilise arvet taksos vee lekkimise tõttu. Kes ei tahtnud võõraste ees koledaid hääli teha. Minu meelest võiks lisaks fantaasiafilmidele ikka lapse saamise eel ka midagi teaduslikku sel teemal lugeda ja lisaks halloo - sünnitusosakonnas ootavad ju ka tavaliselt ees võõrad, kes näevad meid veelgi haavatavamas olekus kui taksojuht näeks. Samas sel hetkel see tõenäoliselt ei ole üldse oluline. Peamine on ju, et beebi ja emaga kõik korras oleks. Arve osas aga - kuidas saab olla nii egoistlik, et püüda säästa takso raha ja selle asemel kutsuda välja kiirabi, mille tulek on meile kõigile palju kallim ja võib tähendada, et keegi teine, kes seda päriselt vajaks, jääb nüüd abita või peab ootama kauem. Eriti pandeemia tingimustes, kus inimesed ei saa hingata. See tundub nagu olulisem probleem kui mingi taksoarve.

Jään huviga ootama häid selgitusi.

Kirjad Kõhutantsijale 14

Ehk lugedes päevi. Ma ei ole veel kunagi varem olnud nii rase kui täna. Triibu sündis 39+4. Tänaseks on mul rasedust 39+5 ja seda korrigeeritud tähtaja järgi. Esialgsete arvutuste järgi oleksin ma juba üle tähtaja.

Ära saa valesti aru, kallis! Ma ei ole väsinud sinu kõhus kandmisest. Jah, on hetki, kui on natuke raskem, aga suures plaanis olen ma lihtsalt suur ja aeglane. Muud ei midagi. Ja nüüd ka kergelt emmetriibuline. See juhtus kohe pärast seda, kui jõudsin rõõmustada, et vist pääsen taas venitusarmidest. Samas see ei ole sinu süü. See oli lihtsalt risk, mille olin nõus sinu nimel võtma, kuigi ega ma just õnnelik uute armide üle ei ole. Kunagi ma räägin sulle, kui tüütult kergelt need mulle nagunii tekivad ja kui hästi püsivad.

Sa venitad mu kõhtu erikujuliseks ja luksud vahel, aga muus osas tundud olevat üsna rahulik tegelane. Ma lihtsalt loodan, et sinuga on kõik korras, sest täpselt ma jälgida ja erinevusi märgata jätkuvalt ei oska. 

Olen siin tellinud sulle mõningaid nunnusid riideid, et sul oleks ka midagi päris enda ja ainult sinu oma. Aga ikka avastasin, et sul ei ole midagi piisavalt pisikest haiglast koju tulekuks. Kui just mu esimene sulle ostetud kleit õigeks ajaks ei jõua. Sõltub sellest, millal sa tulla otsustad.

Mind tõsiselt huvitab, kas olen Eesti emadepäevaks ühe või kahe lapse ema. Samas ma tahaksin sel päeval ju olla teie mõlemaga koos. Kuna sa issi soovi kohaselt neljandal mail tulla ei tahtnud ja ka täna mitte, siis äkki ajastad selle siiski laupäevaks ja tuleme pühapäeval koju su vennaga tutvuma? Kirsid ka juba õitsevad ja sa peaksid nägema, kui ilusad roosade õitega kirsipuud on.

Su asjad on värskelt puhtaks pestud ning sahtlites ootel ja isegi su vend vist hakkab aru saama, et sa varsti tuled. Ma küll veidi kardan, kuidas ma teie mõlemaga hakkama saan, aga küll me koos õpime ja loodetavasti sa andestad mulle ka alguse kobaduse, kui vaja.

Armastusega,

Sinu emme

aprill 21, 2021

Viimase vindi peal

Tähtajani on nüüd jäänud kaks nädalat ja kaks päeva - vähemgi - ning ma tahaksin veel korra proovida võrrelda oma erinevaid kogemusi kahe rasedusega.

Esmapilgul tundub, et esimene rasedus oli kergem, aga samas ei ole see teine ka midagi hullu olnud. Ma ei saa üldse aru, miks peaks varem töölt koju jääma või miks inimesed arvavad, et ma nüüd raseduse lõpus väga hädaline olema peaksin.

Jah, ma väsin rutem ning olen aeglasem. Mul on täpselt üks kiirus. Katsed joosta näevad lihtsalt naljakad välja, aga päris hirmus on, et ma ei jõua oma kaheaastasele järele ning pean tal pidevalt väga lähedal olema.

Esimese rasedusega olid mul valulikud toonused alates neljandast kuust. Sel korral on vaid paar korda kõht kergelt krambitanud ja see just algas.

Esimese rasedusega hakkas iiveldama varem ja see läks üle kusagil neljandaks kuuks, nagu peakski. Sel korral kõõksusin ikka julgelt kuuenda kuu lõpuni iga päev ning seitsmendal kuul ka veel mitu korda nädalas. Oksendasin ka kaks korda rohkem, aga ikkagi piisas sõrmedest, et need korrad kokku lugeda ja mitmed olid kombinatsioonis peavaluga. Mõlemal korral aitasid coca ja kõrsikud/kreekerid. See kord ka oliivid.

Mõlemal korral olen saanud süüa suht kõike, mida tohib ja tavapärastes kogustes. Erilisi isusid ei ole, kui välja arvata, et meil kulub megakogustes piima. Tavaolukorras olen ma tagasihoidlikum tarbija. Nüüd aga keha nõuab.

Sel korral on hellad mingid jalgade ülemised lihased just nagu ma kompenseeriksin käimisel midagi. Varasemast seda ei mäleta.

Keha jääb viimasel ajal kangeks näiteks lühiajalisest diivanil istumisest. Ei tea, kas selles peaks koroonat süüdistama?

Liigutusi registreerisin seekord mitu nädalat varem, kuigi eelmisel korral vast lihtsalt ei julgenud neid esimesi õrnu märke pidada muuks kui oma ettekujutuse viljadeks.

Selg väsib ka ruttu raseduse lõpupoole ja nii oli vist eelmisel korral ka.

Sel korral võitlen täitsa algusest peale kõrvetistega. Eelmisel korral olid need vist alles viimase trimestri rõõm, aga sellegipoolest olen alles esimese Gavisconi pudeli kallal, kuigi täna pean vist igaks juhuks uue tellima. Ühel ööl ärkasin köhides selle peale, et maomahlad olid hingetorru jõudnud. Ei ole just meeldiv viis ärkamiseks.

Kükitades on tunne, et mu sisikond võib välja kukkuda. Sellist asja ei mäleta eelmisest korrast üldse.

Esimesel korral ei olnud mul üldse külm, nagu tavaliselt. Sel korral ajab higistama ka diivanil istumine ning koosolekul vatramine, aga külm on ikka.

Kõht tundus kiiremini kasvavat kui esimesel korral, aga nüüdseks on see ametlikult veidi väiksem. Mitte küll tänu paremini söömisele. Võtan just vabamalt, kuigi päris keelatud asju ei söö. Brie on ikka menüüs, aga alati küpsetatuna ning siiani on sellest piisanud.

Magamisega probleeme ei ole. Kui, siis ainult, et me kahene elab mu seljas. Enam ei vaju automaatselt selili ka.

Mu küljed on nüüdseks mitte külje peal, vaid ees ja taga. Eelmisel korral tundusin ma endale väiksem. 

Ma veedan ikka väga palju aega põrandal istudes koos Triibuga ning pean teda igapäevaselt ikka tõstma-kandma ka, aga see teeb vist tasa eelmise korra pingutused pilatese pallil istumisega. Loodetavasti on selg tugevam, sest õnneks pole ma sellele nüüd väga ammu kogemata viga teinud mõne riskantsema tõstega.

Ma ei oska öelda, kas mul on ka mingi raseda glow, aga kuna mainitud ei ole, siis vist mitte. Vähemalt siiani ei ole arme tekkinud ja igapäeva jalanõud lähevad ka jalga. Iseasi, kas ma need jalga pandud saan.

Ämmaka visiidid on igavamad. Küsimusi mul enam eriti pole. Lemmik ka kaasas käia ei saa. Lisaks tahavad nad mind seekord sõrmedest torkida ja pean seal maski kandma. Muidu vist ei saakski maskikogemust :)

Ma ajan endale kogu aeg juues vett peale. Vahel muud ka. Üldse ei mäleta, et eelmisel korral nii ekstra koba oleksin olnud. Aga noh, siiski minimaalsed kaebused. 

Igasugune piinlikkustunne kadus ka eelmise raseduse ja sõnnitusega ära Lemmiku ees, nii et tunnen end kodus igati mugavalt.

Kirjad Kõhutantsijale 13

Mu pisike,

Anna mulle andeks, et ma nii harva sulle kirjutan! Me ootame sind tegelikult väga-väga. Sa oled lihtsalt siiani nii hea laps, et mul ei ole väga põhjust kurta millegi üle.

Nüüd on vaid paar nädalat jäänud meie kohtumiseni. Haigla kohver vaikselt täieneb ning saime kätte ka sinu jaoks ekstra tehtud pisikesed nunnud riided, mis haiglasse kaasa tulevad. Loodetavasti sa ei upu nende sisse päris. Ma pole veel saanud neid teiste asjadega kõrvutada.

Ma ikka veel loodan, et sinust saab maibeebi ja olen seega edasi lükanud näiteks riiete läbipesemist, aga su pisikesed riidest mähkmed on valmis. Sinu suur vend käib ka aeg-ajalt su asju revideerimas ning teab väga hästi, et need on sinu omad. Ta kutsub sind juba nimepidi, kuigi me pole päris kindlad, kas ta ikka saab aru, kes sa oled ja kust tuled. Eks ta õpib.

Kas sa tead, et sa oled mõnes mõttes sünnipäevakingitus nii mulle kui ka oma issile? Nimelt sa otsustasid meie perega liituda kusagil minu sünnipäeva paiku ja su issi loodab ikka veel, et sa sünnid tema sünnipäeval ja tema saab enda vanuse muutumise tähistamist edaspidi vältida :) Ma soovitan sul siiski oma päev valida. Hea oleks kas laupäev või kolmapäev, sest vahepealsed päevad on meie peres juba võetud. Tegelikult aga pole see ka üldse oluline.

Sinu tarbeks valmistumine on olnud nii lihtne, sest meil on palju teadmisi, kogemusi ja asju juba su venna ajast olemas, aga sellegipoolest tahaksin, et mõned asjad oleksid ainult sinu ning, et meil oleks võimalik sinuga ka ainult kahekesi aega veeta ning mälestusi luua. Kindlasti saavad asjad kahe lapsega veidi teisiti olema, aga me püüame ka ainult sinule aega võtta ning pühenduda.

Nüüd ma näen küll, kui ruttu aeg läheb, sest juba varsti peaksid sa siin olema.

Tere tulemast, mu kallis!

Sinu emme

Kirjad Kahele Triibule 64

Tere, Triibu!

Eelmisele kirjale järjejutuks, sa saidki potil käimisele pihta!

Ma olin valmis, et see oli üks erandlik päev, aga ei. Kuna sa olid nagunii tõbine, siis saimegi terve nädala kodus potil käimist harjutada. Sina jooksid paljalt ringi ja kui tekkis häda, siis hüüdsid: ruttu potti! Ning läksid ka poti peale. Õnnetusi juhtus terve nädala jooksul nii aga vaid üks.

Viimastel päevadel harjutame ka nii, et sul on pikad püksid jalas, aga nii juhtub õnnetusi päris tihti. Ju see on veel sinu jaoks võõras ning kuna sa pole siiani olnud huvitatud riietumisest, ei oska sa ka kiiruga ise pükse eemaldada. Tagasi aga saad need ise. Pole hullu! Me oleme ikkagi üliuhked su üle ja ma ei suuda siiani mõista, kuidas see nii kergelt on läinud. Mõnikord sa isegi lähed viskad ise pissi ära, loputad poti üle, lased vett peale ning sätid kõik uuesti korda. Ja muidugi iga õnnestumine teenib ära suure jee. Täna tegid sa ka mulle jee :)

Lisaks pissimisele näitasid sa meile eelmisel nädalal, et sa oskad nüüd päriselt rattaga sõita ja kui juba hoog sisse saab, siis väntad nii ruttu, et sinu hästi rase emme ei jõua järelegi sulle. 

Kui sa aga kukud või kui mõni mänguasi kukub, siis küsid nii möödaminnes: gick det bra? (Kas läks hästi?) See on nii armas, kuigi ma pole päris kindel, et sa aru saad, mida see tähendab. Sinu suust kõlab see rohkem nagu mingi väljend, mida lihtsalt selles situatsioonis kasutatakse. Samamoodi ütled sa enne millegi viskamist Ej kasta! (Ei viska), aga sinu puhul on see rohkem nagu Siit see tuleb!

Sa oled ka kohutavalt kange viimasel ajal. Nagu korralik kahene. Ainult et sinu emme ei jaksa sinuga kogu aeg kakelda ega taha sind pidevalt keelata. Nagu varateismeline ütled sa iga asja kohta vinguvalt Neje, kuigi sekund hiljem võid juba oma sõnu süüa.

Teisest küljest olen saanud sinult viimasel ajal spontaanseid kallisid ja musisid ning sa püüad lennult knni kõik meie väljendid ja alles siis ma märkan, et ma vist ütlen tihti üht või teist asja. Täna pakkusin ma sulle midagi ja ei-jah vastuse asemel vastasid sa kohe Kindel! Tavaliselt see on minu järgmine dialoogiosa.

Sa tundud mõnikord nii suur ja siis jälle pisike. Ma pean püüdma seda meeles pidada ka siis, kui su väike õde varsti saabub ja sina ka - anna mulle märku, kui ma sinu meelest ebaõiglaselt käituma peaksin!


Armastusega,

Emme

aprill 11, 2021

Kirjad Kahele Triibule 63

 Mu kallis,

Sa tënäoliselt ei kujuta ettegi, kui uhked me su üle täna oleme. No ikka kohe väga uhked. Nii uhked, nagu oleks ise mdiagi suurt korda saatnud. Nimelt viimastel nädalatel oled sa olnud üsna tubli pissipoti kasutaja. Ma ei taha olla see blogija, kes hakkab siin sinu väga isiklikke asju jäädustama, aga loodan, et andestad mulle seekord. 

Mõned päevad tagasi tegid sa nii möödaminnes potti esimest korda nii üht kui teist. Ise ei teinud sa väljagi. Tavaliselt, kui midagi tuleb, siis hüüad sa ise kohe rõõmsalt, et tuli, teed pöidlad püsti märki ja karjud jee! Seejärel tuled sa juba ise rõõmsalt potisisu WC-sse ära kallama ja vett peale laskma. Samamoodi elad sa kaasa Nokiale, kui tema peaks su potte kasutama.

Eile hommikul käisid sa lausa kaks korda edukalt poti peal ja see oli meie jaoks piisavalt suur saavutus, et ka vanaemaga jagada.

Täna aga ületasid sa kõiki ootusi. Potti tulid päeva jooksul kõik pissid ja isegi üks väike junn. Ainsateks eranditeks olid üks kaka ja see oli selline, et mul oli pigem hea meel, et seda kuskilt peale mähkme küürima ei pidanud ning õues ja pika uinaku ajal mähkmesse tehtu. Ikka veel ei ole me kogenud, et sul mõni mähe jääks paari tunni järel jalas kuivaks, aga täna oled sa ise absoluutselt iga kord potile läinud ja muidu ka pool päeva oma soovil potil chillinud. Ju see siis on mugav istekoht. Ikea teeb üsna kavalaid asju.

Ma olen täiesti teadlik, et see võis olla lihtsalt üks erandlikult hea päev ja rohkem selliseid ei pruugi me pikalt näha, aga ma tahan seda tunnet mäletada. 

Me ei saa ka sinu saavutuse eest eriti au ega kiitust endale võtta, sest me pole mingit karmi trenni sinuga siiani teinud. Lihtsalt kui sa oled nõus kodus paljalt ringi silkama, siis me ka laseme. Mina rohkem, issi veidi vähem. Hetkel tundub, et hea aeg on vähemalt hommikuti enne lasteaeda harjutada, sest see pole väga pikk aeg ja kuskil seal sa tavaliselt ka kakad. 

Me kindlasti harjutame vaikselt edasi, aga ma veel ei kujuta hästi ette, kuidas sind lasteaias toetada. Vähemalt seni, kuni õues veel üsna külm on. Hiljem, kui juba piisab ühest pükstekihist pole vast hullu, kui seal õnnetusi juhtuma peaks.

Muus osas paned sa ka oma vanemaid muudkui vaimustusest ahhetama. Mitte, et sa nüüd midagi nii erilist teeksid, aga meie jaoks on eriline ka näiteks see, kuidas sa nüüd oma mängupandasse kiindunud oled. Panda tuleb tihti keset ööd meile kaissu. Ega sa vist ise ei tulekski, kui just panda ei nõuaks :) Panda käib ka potil muidugi ja millegipärast vahel külmkapis. Panda saab musisid ja kallisid ning täna otsisime terve korteri läbi, sest sa ei tahtnud ilma temata magama minna.

Sa oled aga ka kange, nagu kahesele kohane, kuid samaaegselt üsna iseseisev ja julge, nagu sa oled alati olnud. Paar päeva tagasi mängisid sa õues nelja suure poisiga ja teil kõigil oli lõbus koos pea ees ja trobikonniti liumäest alla lasta või liivakastis möllata. Ja kui ma ütlen suure, siis noorimad neist on seitsmesed ja vanimad varateismelised. Nad väga ilusasti arvestavad sellega, et sa oled veel siiski väike, aga ei kohtle sind nagu tüütut titte.

Leon on aga jätkuvalt su parim sõber. Sel nädalal nägin lasteaias, kuidas sa liivase lusika endale kiirelt suhu panid ja üsna varsti pärast seda söötsid sa sama lusikaga juba ka teda. Ja kui sa siis sel nädalavahetusel taas kahjuks märke haigeks jäämisest näitama hakkasid, siis uurisin ja selgus, et ka su lusikasõbraga on veidi kehvad lood. Ma nii loodan, et sul õnnestub veel nautida järgnevaid lasteaianädalaid, sest kui su õde saabub või ehk veidi varemgi peaksime me eriti ettevaatlikud olema ja kes teab, palju sa veel sel aastal lasteaeda jõuad.

Sa üllatad meid ka oma taibukusega tihtipeale. Näiteks suudad sa nüüd ise terve oma vitamiinide võtmise rutiini ära korraldada - pudelil korgi maha keerata, viis tilka lusikale saada, need omale suhu toimetada ja uuesti pudeli sulgeda. Jah, alati ei tule kõik need sammud päris õigesti välja, aga ma olin hämmingus, et sa isegi tilkade arvule pihta said. Ise korrutad sa samal ajal Oota, oota! nagu su emme, kuni kõik tilgad välja tulevad pudelist. Muidugi on ka situatsioone, kus on selge, et sa oled veel väga väike inimene, aga aina enam näeme, et sa oskad ja suudad paljut ise.

Armastame sind meeletult,

Emme ja issi

märts 28, 2021

#14poleokei

Kogu see viimastel nädalatel kirgi kütnud teema viiekümnendates tüdrukute jalgpallitreenerist ja tema suhtest 14-aastasega on nii haige. Ja see, kui levinud on igasugune seksuaalne ahistamine, on jõhker. Mul võtaks aega, et oma isiklikke kogemusigi meelde tuletada. Kindlasti kõik ei tulekski.

Aga mõned näited. 

Olin 14. Teel kuhugi kodu lähedal, kui sattusin kokku endast kümme aastat vanema tüübiga. Ta oli välismaalane ja eksinud. Aitasin tal siis õige suuna kätte leida ja tema kutsus mind järgmisel päeval päevasel ajal välja sööma. Tänutäheks või nii... vähemalt minu meelest. Ma ei olnud rumal. Ka mitte selles eas. Kui mu sõbrannad teada said, siis nad olid küll veidi skeptilised, aga see oli avalik koht ja päevane aeg. Ma ei oleks eluski läinud temaga kuhugi eraldatud kohta või õhtul kaasa ning ka mu ema ei tõmmanud pidurit sellele plaanile. Lõunasöök läks kenasti. Sain ingliskeelt praktiseerida ning selles ei olnudki midagi mälestusväärset. Millalgi pärast kojujõudmist aga helistas ta mulle ja ütles, et tahtis mu häält kuulda. Ja vot see lause pani mu peas häirekellad helisema. Miks sa ajad täiskasvanuna lapsele sellist iba!? Ka aastaid hiljem pärast esimest kohtingut sama lauset kuuldes hakkas mul hirm. Esimesel korral aga lülitasin ma vist oma telefoni nädalaks välja ja ta kadus ära. Loodetavasti leidis kellegi omavanuse, kellega uues koduriigis aega veeta.

Umbes samas vanuses meeldis mu paralleelklassivendadele istuda igal vahetunnil kooli peatrepikoja aknalaual, kust kõik mööda käima pidid ja vähemalt minu puhul kas solvanguid hüüda või siis tagumikule laksu virutada. See viimane muutus mu peas nii normaalseks, et mul arenesid lihtsalt välja kiired kaitserefleksid. Laks tagumikule mõne omavanuse või veidi vanema poolt oli ikka väga regulaarne, aga kas ka tegelikult normaalne!? Eks me kõik olime oma seksuaalsust avastamas, aga see polnud mingi kahepoolne avastusretk.

Ühel päeval äkki kehalise tunnist oma klassi naastes pidin mööduma klassivennast, kes lambist otsustas mind läbi riiete nibust näpistada. Sellele ei eelnenud ega järgnenud mingit konteksti.

Kui ma olin veelgi noorem - ehk 11-12 - sõitsin trolliga sugulasele külla. Troll oli üsna täis. Minu vastas hästi lähedal seisis keegi mees. Kui ühel hetkel allapoole vaatasin, avastasin, et ta sõrm silitab mu häbet. Mul olid kõvad teksad, nii et ma ei tundnud midagi, aga kui avastasin, siis muidugi nihelesin veidi eemale ja tüüp põgenes esimesel võimalusel trollist. Mul ei tulnud isegi pähe karjuda, kuigi muidugi oli kõhe.

Kui ma olin 15-16, siis meie naabrinaisel oli peika. Selline hästi heasüdamlik ja lihtsameelne. See suhe kaua ei kestnud. Aga ta jäi meie kõigi ellu ning armus oma eksi minust paar aastat nooremasse tütresse. See ei olnud saladus. Aga see oli vaid soov, mitte reaalsus. Tunne, mida sai ära kasutada finantsiliste teenete vastu. Kingitusi said nii see teismeline kui tema sõbrad ja sõprade sõbrad. Kuni enam ei olnud raha. Ühel hetkel raius see mees oma köögiukse kättepuudeks, sest sellel naabriperel olla külm ja puud otsas. Tal oli endal ka teismeline tütar ja meile tundus ta ohutu. Tal oli unistus Mauritiusele minna ja ta kutsus meid tihti kaasa tema kulul. Seda me siiski ei teinud, aga korra Hiiumaal käisime küll puhkamas. 16-aastane mina, 14-aastane sõbrants ja 40ndates tema. Nüüd ise emana ajab see mõte mul ihakarvad püsti, sest me teame, et midagi ei juhtunud, aga oleks ju nii lihtsalt võinud ka juhtuda. Millegipärast meie emad olid sellega nõus. Teine aeg? No ma ei tea...

Umbes 16-aastasena andis mu kunagine klassiõde ja pinginaaber mingile oma uuele tundualt vanemale tuttavale mu numbri. Miks? Ma ei tea, sest mina elasin Tallinnas ja tüüp Saaremaal. Meil ei olnud midagi ühist. Ometi kuulasin teda viisakalt paari pika kõne jooksul. Kui ma seejärel aga püüdsin talle viisakalt selgeks teha, et ma ei ole temast huvitatud, hakkasin saama sõnumeid stiilis, et kui ma teda ingoreerin, siis ta sõidab oma rolleriga vastu seina.

Kui olin 18, siis sõitsin trammiga ja vist naeratasin ühele mehele. Ise seda teadvustamata. Tema teadvustas küll ja tegi kohe juttu stiilis, et ma selgelt tahan teda. Põnev oli ka. Ikkagi vanem mees. Ta uuris, kui vana ma olen. Kui vastusega rahule jäi, siis oma iga ei soostunud ta avaldama. Usun, et see algas numbriga 4. Järsku pidigi vanus vaid number olema. Ta kutsus mu samaks õhtuks välja ja see oli kord, mil jõudsin vist kahtlaselt lähedale vägistamisele. Me pidime minema väärikasse restorani tema seltskonnaga. Enne aga oli kellegi vaja kuskilt läbi käia. Meid kõiki pressiti mingisse autosse. Ma vist pidin selle uue tuttava süles istuma ja sõitsime sügavale Lasnamäele, mida ma sel hetkel üldse ei tundnud. Esimesena peatusime selle tuttava juures. Hiljem pidid teised meid taas peale korjama. Jah. Ma olen loll. See tüüp elas mingis soojakus oma äri juures mitmemeetrise metallplaadist aia taga, mille ta meie selja taga lukku keeras. Lisaks oli tal suur kuri koer. Kui "tuppa" jõudsime, pakkus ta mulle kohe šokolaadi ja alkoholi ning surus siis vastu seina, et mind suudelda. Olin end lolli olukorda mänginud ja pidin nüüd hoolega valima oma järgmisi käike. Alkoholile ütlesin ei. Muus osas püüdsin jääda positiivseks ning õnneks varsti tulid teised tagasi ka. Ega ma sealt vist karjudes välja poleks nagunii saanud. Õnneks ta midagi tõsisemat ei üritanud. Alles pärast restoraniosa mind bussile saates krabas veel viimasel hetkel sealt, kust ainult ulatas. No ja tema oli see järgmine "tahtsin su häält kuulda" tüüp. Teist kohtingut muidugi ei tulnud. Jäi vaid jälkus ja hirm hinges.

Järgmine kord, kui ma jõudsin vägistamisele lähedale - nii lähedale, et ma siiani kindlalt ei tea, mis juhtus - oli Indias. Meie, välismaa noorte seltskonnas liikus üks kohalik sidemetega keskealine mees. Jah, temast oli tihti abi ja ta tundus selline ohutu. Ühel õhtul olime me kahekesi tema korteris ja ta tegi kokteile. Suuri kangeid kokteile. Osariigis, kus alkoholi praktiliselt saada ei olnud. Ma pole mingi sulgkaallane, aga pärast paari kokteili olin ma väga purjus ning tahtsin koju Harshi juurde. Saatsin vist talle sõnumi ja kui ta tagasi helistas, siis ma ei osanud talle hästi seletada, kus ma olen. Kõik oli nii uus. Nüüd olid mul telefoni otsas temperamentne peika ja seltsiks tüüp, kes ka justkui solvus, et miks ma ära minna tahan. Lõpuks andsin alla stressiolukorras ja läksin hoopis oksendama. Ma vist kukkusin ja läin ka pea ära. Järgmisena mäletan, et olin voodil pikali, oksemaitse suus. Mul olid seljas mingid võõrad riided ja ta püüdis mind suudelda. Mul oli selge mäluauk - mu elu ainus. Ja ma ei saa kunagi teada, mis juhtus ja kas asi oli tõesti ainult alkoholis. Jah, ära roni üksi igale poole ilma tagavaraplaanita, aga juba see, et noore naisena pead kõigeks valmis olema on vale. Miks ma peaksin kartma!?

Ma olin korralik tüdruk. Olen siiani. Ei teinud suitsu. Käisin korralikult koolis. Ei varjanud oma ema eest asju. Ei olnud mul katkist pere või vähemalt mitte sellist, kust ma ära oleksin tahtnud iga hinna eest. Olin noor, kohati naiivne ning ka oma seksuaalsust avastamas. Oli tore tunda, et meeldin kellelegi, aga tahtsin asju teha siiski oma tempos ja see tempo oli ehk keskmisest aeglasem. Sellegipoolest ja vanusest hoolimata ei ole minu meelest ükski neist praegu meelde tulnud lugudest okei. Ja seda enam on mul hea meel, et minu eluteed ei varjuta tõsisemad traumad ärakasutamisest ning olen osanud valida omale sellise mehe, kes mind praegu blogimise ajal ampsude haaval toidab. Ootamine võib end ära tasuda.


Mõistlikkusest

Kui su kaheaastane on terve nädala lasteaiast kodus, olles enne seda terve aasta jooksul vaid neli päeva sealt puudunud ja seda ka kahes jupis ning te mõlemad tahate tööd teha, siis saab olema päris huvitav nädal. Eriti, kuna meil ju ei ole praktikat, kuidas oma elu lapse haiguse korral ümber korraldada. Enamikul Triibu eakaaslastest on nüüdseks seljataga juba korralik haiguste ajalugu, aga meie imelaps on püsinud uskumatult terve. Nii me siis ei teagi veel, kas tema kõrvalt annab tööd teha ning kui palju või tuleks julmalt lapsehoolduspuhkust võtta. Mina võtsin seda niipidi, et isegi, kui ma ei saa päris täisajaga tööd teha, on mida iganes ma teen siiski firmale kasulikum kui mitte millegi edasiliikumine.

Igatahes, see nädal oli ekraanidekesksem, kui mulle meeldiks ja süvendas veelgi Triibu nõudeid vaatamaks filmi, draakonit (Bollebumpa) või iseendast videosid. Te ei tea, kuidas see laps armastab iseennast vaadata. Nüüd on korduvalt juhtunud, et keset videokõnet vanaemadega algab draama, sest ta eelistaks ennast vaadata samal ajal. No ja siis ongi vahel kiusatus talle öelda, et ole nüüd mõistlik, kuigi mõistusega saan aru, et ma ise ei ole mõistlik seda soovides. Ta on ju vaid kaheaastane. Kokkuvõttes läks nädal isegi väga hästi ja kõik koosolekud said peetud ning ainult ühe ajal karjus ta osalejatest üle natuke, aga see oli üsna väheoluline ka.

Nii sel nädalal kui ka muidu käitub ta igati eakohaselt ja protesteerib paljude asjade vastu, olgu selleks siis hambapesu, mähkmevahetus või õueminek, kuigi ma tean, et ta naudib seda viimast alati. Hambapesu on arusaadavam. Samas ta on hakanud aga ka ise tooma mähkmeid ja nõudma, et me need talle jalga paneks. Ühel korral sel nädalal palus ta isegi enneaegselt mähkmevahetust. Me oleme pigem positiivselt üllatunud, kui ta meile ise kakast märku annab, sest pigem tšillib ta ka siis muretult edasi ega tunnista oma tegusid. Aga kuna proteste on nii palju, siis vahel ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa temaga võidelda ja kas ostan ta ära, delegeeri ülesande Lemmikule või jääb mõni asi tegemata.

Sel nädalal oleme me suuresti inimestest eemale hoidnud ja Triibu on kõvasti saanud harjutada oma uute puslede kokkupanemist, muutudes iga päevaga aina osavamaks ja mul on hea meel, et need talle meeldivad. Alati on tore, kui asjad kohe kasutusse lähevad. No ja mõtlemist arendavad need ka.

Samuti on sel nädalal saanud Triibu palju tõukerattaga sõita ning üllatanud meid sealjuures oma mõistlikkusega. Jah, me peame tal ikka hoolikalt tänaval silma peal hoidma, aga ta reageerib õues palju paremini korraldusele Stop ning on autode läheduses ise ka ettevaatlik. Eriti, kui tuleb teed ületada. Nii julgesingi üks päev temaga kahekesi ja tõuksiga lausa poodi minna ning tagasiteel olid mul käed täis, nii et ta pidi iseseisvalt minu kõrval ka teed ületama ja sai sellega imeliselt hakkama. Ei mingit lollitamist ega venitamist. Teele ta ei jooksnud ning teisele poole jõudes lehvitas hea meelega autodele. Samasugust mõistlikkust märkame nüüd ka kodus, mistõttu ei pea näiteks vannitoa värav enam pidevalt kinni olema, aga noad on ikka peidus ja kemikaalid lapseluku taga nagu ka dokumendid, sest kes teab, mis hull mõte tal ühel hetkel siiski tulla võib. Meie aga oleme positiivselt üllatunud, et üks kahene tõeliselt ohtlikes olukordades võib mõistlikult käituda. Samas eks ta pani mind selle poeskäiguga proovile ka, sest algav vihm teda kiirustama küll ei pannud ja vahepeal jäeti ratas maha minust ühes suunas, et siis ise liduda kiiresti teises suunas. Nüüd sai Lemmik karmi käsu oma telefonil hääl peal hoida, sest ma olen siiski pea kaheksa kuud rase ja tema, kes ta on enamasti oma telefoni külge liimitud, tavaliselt ei märka üldse, kui ma talle helistada proovin, sest tunnen, et mul oleks õues abi vaja. 


Maakerandusest

Nüüd ei ole enam palju jäänud. Kolme nädala pärast olen ma sünnitusküps ja mu äppi kohaselt sünniks ka täna juba igati normaalne laps, kui just mingeid erakorralisi asjaolusid ei ole. Ametlikult on veel kuus nädalat minna. Vaatasin just peeglisse ja nüüd tundun ma endale külje pealt suurem kui otse vaadates. Ometi harjumus on ikka kitsastest kohadest proovida külg ees läbi minna. Lõpeb see aga millegi vastu põrkamisega tavaliselt.

Mulle tundub, et igal pool hoiatatakse, et jägi muudkui liigutusi ja kui miski muutub, siis otsi abi. No ma ei tea. Ma küll ei suuda nii täpselt 24/7 järge pidada. Kui Kõhutantsija just väga jõuliselt endast märku ei anna ja eriti, kui ma näiteks tööle keskendun, siis mul pole aimugi, mitmeid tunde ma midagi ei teadvusta. See ei tähenda, et ta üldse ei liigutaks, aga ma ei pane tähele, sest see on nii normaalseks saanud. Just nagu laeval pikemalt olles ei pane enam lainete loksumist tähele. Ka kõhuliigutused tunduvad natuke nagu lained. Vähemalt minu jaoks.

Sel nädalal on kaks mu head sõbrannat saanud oma beebid kätte. Meie omagi tundub aina rohkem päris. Püüan mitte hirmu tunda edasise ees, olgu selleks siis sünnitus ise või enda kahe lapse vahel jagamine. Vähemalt tean, et mul on väga hea partner.

See nädal on üldse olnud kuidagi teistmoodi. Esiteks oleme me kõik kolm haiged. Ei midagi erilist, aga Triibu rohkem kui kahekordistas oma selle hooaja lasteaiast puudumise päevade arvu, sest tal oli üle päeva palavik ja nüüd natuke köhib ja nohutseb ka. Meil, suurtel, hakkavad alles nüüd külmetuse sümptomid rohkem tunda andma samas kui Triibu on kogu aeg rõõmus ja energiline olnud. Samas on ta sel nädalal mitmeid kordi teinud üle kolmetunniseid uinakuid ja ühel päeval kõigile meie pingutustele vaatamata uinaku lihtsalt ära jätnud. Kumbagi pole varem juhtunud. No ehk imikuna olid mõned pikemad uinakud, aga ka väga harva üle kahe tunni. Teinekord magab ta nüüd pigem 40 minutit.

Eelmisel nädalal püüdsime ka mõned päris pissid potti, aga sel nädalal käib taas potil vaid Nokia. Triibu võib seal niisama aeg-ajalt istuda. Aga ma rääkisin ju minust. Nii lihtne on end kaotada emaduses. Selles on ka väga palju nauditavat - muidu me ju poleks otsustanud teist last saada - aga mõnikord tahaks ka süüdimatult enesele keskenduda ja mitte ainult siis, kui lapsed juba magavad ja endal toss väljas. Või päeval nagu täna, kui me mõlemad oleme nohupilves, siis hea meelega saadaksime Triibu kellegi teisega mängima, aga ei saa ju, sest koroona ja kes teab, mis viirus meid räsib.

Ma ootan väga taas beebiaega ning usun, et teades, et see ei pruugi rohkem korduda, oskaksin seda veelgi enam hinnata. Samas aga ootan ka tagasi kontrolli oma keha üle. Võimalust juua süüdimatult klaasikese veini või kokteili. Kasutada arstirohtusid, mida rasedatele ja imetajatele ei lubata. Tahaks teha taas oma kulmud korda. Isegi proovida päevade püksikuid. Ning teha karjääri. Tunda end vajaliku ja kasuliku profesisonaalina. Reisida tahaks ka, aga ma veel ei tea, kas lastega või lasteta. Ma ei suuda isegi pulmareisi osas otsustada, kuidas seda korraldada. 

Samas ootan ma, et sorteerida beebiriideid suuruse järgi ja pesta pisikesi asju läbi. Tellisin mõned käsitööasjad Kõhutantsijale, sest seekord nagunii suuri kulusid ei ole ja samas tal võiks olla ka midagi täitsa temale mõeldut, mitte vaid teise, kolmanda ja ehk isegi neljanda ringi asju. Ma tahan taas kärutamas käia sõbrannadega ja õnneks meie seltskonnas on nüüd veel mõned lapseootel. Ma loodan taas paremasse vormi nii saada ja, et ehk see aitab mul meie pulmas välja näha parim mina. Ma tahan nautida taas maailma otsast peale avastamist Kõhutantsija silme läbi. Ma tahan kogeda, kui sarnased või erinevad Kõhutantsija ja Triibu on. Ja ma tahan teada, kas meie pere tundub mulle varsti tervikuna.

Ootame edasi ja loodame, et vaktsineerimine muutub efektiivsemaks ning vanavanemad saavad ka rohkem aega meie lastega veeta. Imelik om mõelda, et mu ema pole Triibuga juba kolmandiku jagu tema elust kohtunud. Ja ei kohtu veel mõnda aega arvatavasti. Ma tahan ise meie sõpruskonnabeebisid nuusutada. Siiani on see õnnestunud ka pikast vahemaast hoolimata.

Aga aitab küll tänasest mõtete pudrust ja kapsastest.

märts 18, 2021

Kirjad Kahele Triibule 62

Mu kallis,

Vahel tundud sa juba nii suur. Teinekord jälle aga täitsa pisike.

Sa oled jõhker autode fänn. Eriline lemmik on hetkel sopbilauto - sinu versioon prügiautost. Samuti räägid sa onu tuleautost. Kes mõistatab ära, kes see on? Sa jätad kõik teised tegevused pooleli, et mõni auto ära oodata ja hüüad valjult, mis värvi nad on, kui mõnda näed.

Küsisin sel nädalal ka lasteaias, et kuidas te seal magate, sest nad pea alati kiidavad sind selles osas samas, kui me kodus peame rohkem vaeva nägema, aga sa pidid lihtsalt aktsepteerima uneaega ja vahel, kui varem ärkad, siis te pidite su parima sõbrannaga vaikselt seal magamistoas mängima ilma välja tulemata. Kodus on ka veidi lihtsamaks läinud ja sa oled taas nõus meie mõlemaga magama minema. Tänagi ütlesid sa issile lihtsalt tsau ja jalutasid ise magamistuppa.

Samas ma lihtsalt ei jaksa sinuga sõdida pidevalt hambapesu ja riidesse panemise teemadel. Ma tean, et ma ei tohiks sind ära osta, aga see läheb nii palju lihtsamalt, kui sa tead, et sa saad lõpuks küpsise vms.

Sa räägid nii palju. Samas aru saavad sinust vist vähesed või siis piiratud koguses. Meie su issiga üldiselt teame, mida sa kuidas ja mis keeles ütled. Täna nt nõudsid sa iia laua. Ma tean, et sa tahtsid mängida laua taga oma uue kineetilise liivaga. Ja see on juba suur saavutus, et sa hakkad aru saama, et liivaga ei tohi mööda elamist ringi joosta, sest muidu on see varsti igal pool ja samas otsas.

Olen sulle viimasel ajal taas mõningaid arendavaid mänguasju ja raamatuid ning kunstitarbeid kokku ostnud. Esiteks tundus, et on aeg ja teiseks tahan ka kindel olla, et sul on midagi huvitavat ja uut teha siis, kui me issiga peaksime pikemalt beebiga haiglas olema. Tema tulekuni ei ole enam palju aega jäänud.

Sa oled hästi tugev. Sinu jaoks pole mingi probleem raskeid rattaid lasteaias kuhugi lohistada või nt suuremaid lapsi oma pisikese rattaga rammida. Jah, sa oled paras pätu ning jumaldad rattaid, mida sa nüüd ka motikateks kutsuma oled hakanud.

Teiseks armastad sa iseendast videote vaatamist. Täna nägin ma päris palju krokodillipisaraid, kui sa parasjagu seda teha ei saanud. Samas pika jonni peale, mille vastu miski ei näi aitavat, võib järsku mõni pisiasi aidata. Justkui keegi vajutaks sinu mingit lülitit ja meie rõõmupall on tagasi. Nt tänase jonnituuri lõpetas see, et nuuskasin su nina vetsupaberisse ja siis sa said selle vetsupotti visata.

Vetsust rääkides, sa oled nüüd 4-5 korda viimase nädala jooksul või nii päriselt potti pissinud ja sa tihti isegi ütled enne, et piss tuleb. Jah, tihti ongi nii, et ta juba tulebki või tuli juba, aga üle mitmete-mitmete kuude märkame lõpuks ka taas midagi potis. Nokial tihemini kui sul, aga meil on hea meel, et meie nüüdseks juba päris suur potikollektsioon kasutust leiab. Alternatiivid on ju hullemad. Eriti Nokia puhul, kes nt hiljuti pissis su klotsiämbri suurte aukudega kaanele. Imekombel aga piss ei voolanudki sealt alla papist ämbisse ja puidust klotsidele.

Sa tahad olla suur. Istuda köögilaua taga suurtel toolidel. Mis siis, et sa siis ei näe hästi, mis su söögikausis on või palju alles on. Sa tahad ise otsustada, mis riided selga panna või üldse mitte panna. Sa õppisid ühe näitamiskorra järel mu telefonist fotosid leidma ning oskad videotel play ja pausi nuppe vajutada ning häält peale-maha reguleerida. Muidugi ma pean sind jälgima, sest sa suudad vahel vaid kahe klõpsuga ka midagi ära kustutada või kellelegi saata. 

Samal ajal oled sa hetkel kohutavalt omandihimuline mu rindade suhtes. Kui sa saaksid, siis me oleksime kogu aeg nii otseühenduses, minu tiss sinu pihus. Kui ma julgen protesteerida, protesteerid sina kõvemini, nii et ma püüan vaikselt-vaikselt aega hoolikalt valides seda vältida.

Sul on suur põrandapusle ja sa saad aru väga väikeste detailide põhjal, mis on iga tüki peal. Samas seda sa veel ei taipa, et kui kahe tüki peal on kassi osad, siis võiks proovida neid niimoodi kokku panna, et need kassiosad kohtuksid. Ikka proovid igat pidi. Vahel veab. Vahel mitte. Ja vahel annad sa alla ning teatad, et emme peab hoopis need kokku panema.

Igatahes, roki edasi! Me püüame sinu tempos püsida.


Armastusega,

Emme

märts 07, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 12

Mu pisike!

Me pesamuna! Ma ei suuda uskuda, et sa oled varsti siin koos meiega ja mitte ainult minu kõhus mind kõdistamas ja venitamas. Sa oled praktiliselt küps. Ainult kaks kuud ongi jäänud veel oodata umbkaudu ja sinu juures käib fine tuning. 

Su nõbud nii tahaksid teada, mis su nimeks saab, aga sel korral me oleme otsustanud seda vaid väga vähestega varem jagada. Samas oma valikus oleme me olnud üsna kindlad juba paar aastat.

Sa oled jätkuvalt väga hea laps mulle. Ma tunnen sinu liigutusi üsna tihti, aga sa ei tee mulle haiget. Jah, mul on veidi raske ja vahel ebamugav, aga midagi hullu ka ei ole. Mõned kõrvetised siia-sinna ja mõned harjutamise kokkutõmbed. Kõik on väga normaalne. Tore oelks sind taas näha, kuigi nüüd oeld sa nii suur, et tervena sind vist näha enam polegi võimalik ultraheliga. Mina sain vahepeal kätte esimese süsti, et mu keha sinu vastu võitlema ei hakkaks, kuigi analüüsid olid ka korras viimati. Samuti lasin end su nimel vapralt sõrme otsast torkida ja tea, et see on minu poolt üsna suur eneseohverdus. Ma kardan seda sama palju kui ise laps olles.

Me huviga ootame sinuga kohtumist, aga valmistume ka igasugusteks raskusteks. Sinu issi arvab, et olles kõigeks valmis, saad sa meid vaid positiivselt üllatada. Ma siiski loodan, et ka sina oled üks rõõmus ja terve tegelane, kes ei lase just paljul end häirida. Ja ma loodan, et teist sinu vennaga saavad head sõbrad üksteisele. 

Varsti näeme!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 61

Mu kallis poja,

Ära kasva nii kiiresti! Iga päevaga näen aina enam, kuidas sa oled indiviid - eraldiseisev isik oma soovide ja eelistuste ning iseloomuomadustega. Sinus on jooni, mis on päritud nii minult kui ka su isalt ja samas oled sa ka täiesti enda moodi.

Sa oled jätkuvalt hästi julge, rõõmus ja sotsiaalne. Sulle meeldib tähelepanu ja hetkel tahad sa, et me iga su liigutust hoolikalt pealt vaataksime ja sind kiidaksime. Sa lähed ja sobitad sõprust ka võhivõõrastega ilma ootamata, kas meie nendega üldse suhtlusesse laskume. Ja viimaks oled sa hakanud ilusasti päriselt koos mängima teiste kaheaastastega meie tutvusringkonnas. Sul on lasteaiasõbrad ja aiasõbrad ning ühiste tuttavate lastest sõbrad. Sa käid hea meelega järel endast veidi vanematel ning nõuad, et su eakaaslased sinu juurde sinuga mängima tuleksid.

Sa oled hakanud nimetama nädalapäevi ning sulle meeldib hetkel kõike loendada. Mõnikord juba ka õigesti. Sa tead numbreid kümneni üsna hästi mõlemas keeles ja sealt edasi ka rootsi keeles. 11 jääb tavaliselt vahele, aga mis sellest!?

Sa haarad hetkel lennult sõnu, nii et me peame enda omade osas teadlikke valikuid tegema. Sa laulad aina rohkem kaasa ja oskad mõnda laulu ka ise algusest lõpuni, kuigi su sõnad ei ole alati päris õiged. Täna tsiteerisid sa issi Yodat, mis tegi meile kõvasti nalja. Meil pole aimugi, millal sa need fraasid ära õppinud oled. Ja need on ingliskeeles, nii et meid täitsa huvitab, kas sa saad kõigest aru või lihtsalt proovid järele korrata.

Sa amastad oma nõbusid ja nende seltskonda. Ainus müts, mida sa hetkel kanda tahad, on see, mille sa I käest said.

Sa tahad proovida kõike, mida meie sööme ja teeme ja sind ära petta ei ole enam võimalik. Täna sõdisime me sinuga ripsmetušši üle. Ainult selle pulga sinu kätte andmisest ei piisanud. Sa nõudsid, et ma selle ka lahti teeksin. Ka eraldi puhas ripsmehari ei aidanud, kuigi sa proovisid seda endale silma torgata. Ja kui ma sul lõputult põsepuna endale näkku kanda ei lasknud, siis sa hakkasid kõvasti nutma.

Sul on hetkel kaks käiku - kärru/sülle või springa ehk siis sa ei taha üldse kõndida või jooksed nii, et pean sulle järelejõudmiseks vaeva nägema.

Sa oled jätkuvalt issikas ja see on omamoodi tore. Sa lähed hea meelega temaga kaasa kas või prügi välja viima. Kui oleks võimalik, siis sa läheksid õue pluusi, mähkmete ja kummikute väel alati. Päris tihti paned sa ise endale mingid saapad jalga ja ütled: õue!

Sa mängid mõnuga jalgpalli, kiigud ja keerutad kiigel lõpmatuseni, lased liugu aina hulljulgemates asendites ja kõrgustest ning katsetad kääridega lõikamist. Eile tegi mulle nii nalja, kui sa kääre tahtsid ja küsisid: mer ai-ai! (Veel ai-ai) Issi on hakanud sulle ka esimesi telekamänge tutvustama.

Me hakkame sind nüüd rohkem ette valmistama su õe sünniks. Sa said sel nädalal selleks eraldi just sulle tehtud raamatu, aga ma pole üldse kindel, et sa hetkel seda enda eluga seostada oskad. Raamatus on ikka onu tädi ja poiss. Ja beebi.

Igatahes, elu sinuga on olnud nii tore ja kindlasti on ka edasi. Me veidi kardame, et sinu õega tõenäoliselt sama lihtsalt ei lähe. See oleks lihtsalt statistiliselt ebatõenäoline.


Armastame sind tohutult!

Emme ja issi

veebruar 28, 2021

Palju põhjusi tähistada

Reede oli meie jaoks eriline päev. Täitus 30 nädalat rasedust Kõhutantsijaga. See tähendab, et ainult neljandik on veel jäänud. Nüüd tõesti paistab aeg ruttu minevat. Mõned teised tuttavad kõhubeebid hakkavad ka küpseks saama ja võivad iga päev välja potsatada. Lisaks sellele aga tähistasime me Lemmikuga koos oldud viit aastat ja need aastad on olnud suurepärased. Ma olen nii tänulik, et ei lasknud oma hirmudel alguses võita ega jooksnud ära. See suhe on olnud nii teistmoodi kui mu varasemad. Ja sellest suhtest on sündinud või sündimas ka imelised lapsed, nii et seotuks jääme me terveks eluks nii või naa. Kuna me tahtsime seda veidi suuremat numbrit ka veidi põhjalikumalt tähistada ja lisaks oli vaja meil näha, kuidas üldse läheb Triibu kellegi teisega ööseks jätmisega, siis me saime esimest korda üle kahe aasta veeta öö kahekesi uhkes hotellis. Me ei mäletagi enam, mismoodi see varem oli. Mida me näiteks nädalavahetuse hommikuti tegime. Ja ma natuke närveerisin, aga kõik läks suurepäraselt. Triibu oli vanaemale ideaalne laps. Sõi, jäi ruttu magama ja magas terve öö. Üldse on ta sel nädalal kolm ööd maganud ärkamata. Esimesi kordi oma elus. Ma veel ei julge loota, et nii jääbki. No ja siis lisaks viie aasta koos tähistamisele tähistasime me suvalise toidupoe alkovaba mulliga ka esimest päeva kihlatutena. 

Jah, mind ootas ees paras üllatus. Ma muidugi lootsin, et ühel hetkel see juhtub, aga Lemmik on hästi praktiline ja sadade tuhandete ühe peo alla magama panemine ei tekita temas just elevust. Kui, siis ainult legaalsed võidud seoses ametliku abieluga. Ja ma ei tahtnud teda sundida tegema midagi, mida ta ise teha ei taha. Siis oleks see minu jaoks oma võlu kaotanud. 

Ühel hetkel - mõni minut enne, kui pidime õhtusöögile minema - käisime me oma lossitoa rõdul imelist vaadet veele õhtutuledes nautimas. Tegime veel mõned selfid mälestuseks ja siis manööverdas ta mind kuidagi rõdu teise otsa. Ma veel tegin nalja, et kas ta valmistub mind alla lükkama sealt. Aga järsku oli ta hoopis ühel põlvel ja ütles, et tahab veeta kogu oma ülejäänud elu minuga ja armastab mind. Ehk midagi veel, aga see kõik käis nii kiiresti, et mu mälestused on algusest peale hägused. See oli üks neist hetkedest, kus ühest küljest tunned, et tahaks aega peatada, et kõike rahulikult seedida ja meelde jätta ja samas ei taha seda hetke ka kuidagi ära rikkuda. Igatahes oli mu esimene reaktsioon olnud: Really!? Ma olen siis see naine. Järgnesid muidugi ka jah, suudlused ja sõrmus, mille Lemmik mulle värisevate kätega sõrme libistas. Ja siis juba pidime sööma tormama, sest meie reserveering tuli peale. Ma olin vist kui puuga pähe saanud, aga õnnelik. Minu pragmaatik ja põlvili.

Ta küll vist oleks võinud jätta enda teada mõned detailid selle osas, kui palju sellest ettepanekust oli spontaanne ja kaua ta seda planeeris. Lisaks pidi olema sõrmus hetkel placeholder, sest ta ei julgenud valida midagi, mida ma pikki aastaid kandma peaksin, aga tema esmane valik oli väga hea, ma pean ütlema. Mulle väga meeldib, kuigi selle juures on detaile, mida ma varem arvasin, et ei sooviks. Samas mul ei ole olnud mingit väga konkreetset visiooni ja nüüd ma tahaksingi enam-vähem samasugust päris sõrmust. Mitte, et see päris poleks, aga üks ilus ja eriline sõrmus võiks ju mul ka elus olla.

Ka ettepanek ise oli minu maitse. Lihtsalt meie kaks ja ilus hetk. Ma ei olekski tahtnud publikut või mingit suurt showd. Ta ütles, et oli kaalunud fotograafi põõsastes, aga seda oleks olnud väga raske korraldada ja ajastada meie jaoks võõras kohas. See variant ehk siis hetke jäädvustamine oleks mulle ka meeldinud. Nüüd aga on see vaid meie mälestustes. Natuke aega tahtsin seda ka ainult oma teada hoida. Lemmik oli üsna üllatunud, aga ma tundsin, et see võiks olla meie-keskne päev. 

Järgmisel päeval Triibule järele minnes planeerisime nagunii Lemmiku emale rääkida ja kui Triibu sõrmust märkas ja näppima hakkas, siis oligi hea hetk. Samal päeval rääkisime ka minu emale ning kaks sõbrannat teavad nüüdseks ka, aga lihtsalt seetõttu, et nad konkreetselt küsisid, mida me teeme vms. Ma hea meelega räägiksin kõigile ise näost näkku, aga see vist ei ole võimalik, nii et palun ärge võtke isiklikult, kui sellest kõigepealt siit loete. Meil on nüüd ees kõvasti planeerimist, aga seda ma täitsa ootan. Kõigepealt aga tuleb meil Kõhutantsijaga eraldi isiksusteks saada ja Corona võiks ka ära minna. Ja meie peame välja mõtlema, kuidas üldse rahvusvahelist pulma korraldada. Ma lihtalt tahtsin värsked muljed kirja saada. 

Ehk siis reede oli natuke eriline mitmes mõttes meie jaoks. Lemmik ütleb, et väga hea liha oli. Oli ka. Osa õhtusöögist. Pärast mida me sõitsime lähimasse toidupoodi, et varuda jogurtit kõrvetiste puhuks ja osta midagi kihisevat ja muid snäkke tuppa, sest hotellis väga valikuid ei olnud. Minu meelest nii mõnusalt meielik ja lihtne. Ja hommikul oli ma juba seitsmest üleval, kuigi oleks ju võinud magada. Nüüd tean ka, et sõrmuse üks plusse on see, et kui sa ei suuda hästi uskuda, kas miski juhtus unes või ilmsi, siis see aitab selgusele jõuda.

veebruar 17, 2021

Kirjad Kahele Triibule 60

Mu kallis!

Need kirjanumbrid kasvavad juba päris suureks. Ma loodan, et sul on siiski kunagi huvitav lugeda ja ehk teistel ka.

Mulle nii meeldib päev-päevalt kõrvalt jälgida, milliseks ägedaks inimeseks sa arened. Hetkel meeldivad sulle numbrid, kuigi ega sa veel väga matsu ei jaga, mida üks või teine number tähistab. Samuti huvitavad sind värvid. Kolla-rolle! Sini-puna. Vahel sa vaidled minuga mõne asja värvi üle. Eriti, kui on tegu millegi rohelisega. Samas aitab värvide tundmaõppimine juba praegu meil sinuga üksteisest paremini aru saada, sest isegi kui sa ei tea mõnda sõna - ja sa tead juba hämmastavalt paljusid - siis värvi kirjeldamise abil saan ma tihti häid vihjeid asjade kohta, mis sulle huvi pakuvad. Võiks ju olla hoopis nii nagu su parima sõbraga, kes enesekindlalt ja jõudlikult pudikeeles räägib ja kehakeele kõrvale jättis, sest ta ootab enda mõistmist. 

Sulle meeldib tõsta pöidlad püsti ja öelda Jee. Vahel küll ei õnnestu see ülejäänud käe ilusasti rusikasse panek ja tõuseb hoopis näiteks nimetissõrm, aga pole lugu. 

Sa oled nii mõneski mõttes meie jaoks lihtne laps. Ei häiri sind märg mähe, kuigi nüüd oleks sellest ehk potitrennil kasu ega külm toit. Vastupidi! Sa sööd marju, leiba ja kalapulki otse sügavkülmast. Ma teadsin vaid ühte teist last, kes külmunud kalapulki armastas. Samas sa ei salli üldse enam seda, kui su riided natukenegi märjaks saavad. Ka väike veeplekk tähendab, et on vaja uut pluusi. Samas mänguhoos ei häiri sind ei ükski muhk ega muu vops.

Sa armastad laulmist ja laulad nüüd oma sõnadega vahel terveid laule ette. Need on üsna lähedal originaalsõnadele ka. Kopp-kopp lahti tee.... kuri... Blinka lilla hjärna (stjärna)... Imse-vimse pindel... Jne.

Eile said sa oma isikliku pandakaisuka omanikuks. Meie omad pakuvad sulle juba mõnda aega huvi. Esimese asjana kallistasid sa teda veidi ja siis õpetasid talle kohe kaks laulu koos liigutustega selgeks. See on nii armas. Ka potil istumine käib meil soovikontserdiga ühes. Ainult meie soove sinna potti millegi tegemise osas ei võeta kuulda siiani üldse. Täna käis sinna juurde veel meie ja ka iseenda käe surumine.

Möödunud nädalavahetusel võtsime me väikese riski ja läksime sõpradele appi kolima. Selle käigus kohtusime me suurte ja väikeste sõpradega, keda me mitmeid-mitmeid kuid näinud ei olnud ja nii huvitav oli näha, kuidas sina neile reageerid.

Alguses olid sa üliviisakas laps, kes istus paigal, kuulas sõna, vastas kõigile küsimustele jaatavalt ja isegi ootas siis, kui kringlit toodi, kuni ma sulle loa seda rünnata andsin. Lisaks, kui tuli mähkmevahetuse aeg, siis üsna tavapärase võitlemise asemel sa tegid hoopis midagi ennenägematut ja tulid viskasid ise pikali issi ette põrandale ning nihutasid isegi pepu paika, et siis hüüda, Titta, onu! samas ruumis olnud sõrbra isale, kellele sa vist muljet püüdsid avaldada. Üldse püüdsid sa rohkem täiskasvanute tähelepanu kui laste oma, kuigi sul oli selgelt ka nendega mängides lõbus. Mitte ehk nii lõbus kui su bestikatega, aga sa said tädi Lea voodis koos K-ga hüpata ilma, et keegi keelaks kohe pikalt.

Täna olid sa issi väike abimees kummuti kokkupanekul ja väike papagoi, kes kordas järgi iga issi suust tuleva sõna. See on kujutlematult armas isegi, kui sinust veel väga abi ei ole. Sa oled sellegipoolest nii huvitatud meiega samades tegevustes osalemisest. Eriti issiga. Issi korraks kuhugi minek toob kaasa palju küsimusi ja tihti ka krokodillipisarad. Samas sa korrutad ise, kuidas pappa jobbe, mamma jobbe, Triibu jobbe. Kõik me käime su meelest tööl. Mis see töö aga selline on - kes teab. Aga sina tahad ka.

Ka kassidega oled sa õppinud hellem olema ja Nokia tänab sind aeg-ajalt kallide aktsepteerimisega. Eros on lihtsalt enamasti kapis peidus, mu vöid vooderdamas.

Viimase nädala jooksul märkasime me ka esimest korda, et sa andsid märku, et sul on külm või vähemalt matkisid mind, keda sa oled näinud vahel autos külmast võdisemas. Nii tore oleks, kui sa oskaksid meile ka oma sellistest vajadustest teada anda.

Sinu meelest on meil kõigil nüüd ka kõhus beebid. Või reies. Ega seal suurt vahet sinu jaoks ei ole. Vaid mind lüüakse kõhtu nii seest kui ka väljaspoolt.

Igatahes tea, et me armastame sind tohutult. Ka siis, kui sul on vahel kaheaastase kombel raske oma emotsioone ohjeldada.

Emme

veebruar 06, 2021

Kolmas trimester, siit me tuleme!

Nüüd tõesti juba aeg lendab ja veidi on hirmutav ka, et vaid kolm kuud ongi jäänud meie kõige uuema pereliikmega kohtumiseni. Kas siis on meie pere valmis? Kes teab... Ma tunnen end veidi süüdi juba praegugi, et taas oma tööandja ebamugavasse olukorda panen ja terve viimase nädala oleme veetnud mu asenduskandidaate intervjuuerides. Seekord on ka rohkem ja paremat valikut, mulle tundub. Samas valikuga puusse panna on ikkagi imelihtne.

Igatahes, eile sai täis 27 nädalat ja nädal varem kohtusin taas ka ämmakaga. Me nii harva näeme - see oli alles kolmas kord, aga kuidagi need üheksanädalased ootamised kohtumiste vahel ei tundugi nii närvi ajavad enam. Nagunii seal visiidil eriti midagi ei tehta. Ehk veidi mõõdetakse, selle rasedusega ka kaalutakse ja vahel pean mõnda kehavedelikku endast välja pigistama. Uudset on vähe, aga tore on ikka näiteks Kõhutantsija südamelööke kuulda. Ma pole kodus ka kuigi teadlik jälgiga, et kas ta on sama aktiivne, kui normaalselt. Kui mul endal on tegemist, siis ma ei pane tähelegi, mis kõhus toimub, aga nüüd hakkame jõudma ka sinna kohta, kus on tunda, et tal on veidi kitsas ja kui ta kuhugi ühte nurka koondub, siis veidi venitab sealtpoolt. Samas ma ei tea jätkuvalt, mis on valusad löögid või üldse õnneks mitte paljude jaoks rasedusega kaasnevatest valudest. Sel korral pole ka üldse krambitanud. Aeg-ajalt tõmban vaid mõne lihase ära ja kõrvetised võivad vahel närvi ajada, aga suure osa ajast on kõik väga hästi.

Triibu on ka tubli olnud. Püüame teda veidi rohkem potile suunata, kuigi ma väga lootust ei hellita, et ta mähkmetest niipea loobuks. Ja tal on mingi uus kaval pilk tekkinud, mida ta kasutab, kui on pahandust teinud või kavatseb kohe teha. Kuidagi altkulmu vaatab siis meid, naeratades. Ja ta räägib nii palju ning aina enam laulab kaasa oma lemmiklauludele. Ta on samasugune melomaan nagu Sandra. Kohe, kui ärkab või koju jõuab, paneb tümpsu käima. Ma olen vahel, hambad ristis, et mitte hulluks minna. Praegu ta aga magab üle kuu või kahe lõunaund oma toas. Ei pidanudki teda väljas magama loksutama ja täna talle üldse ei meeldinud õues, aga tuppa tulla ka ei tahtnud. Eks meil kõigil ole sellised "ei tea ise ka, mida tahan" päevi vahel. Pallimängud ja üldse viskamismängud on jätkuvalt popid. Ja lugemine. Ja issi. Sel nädalal on küll uneajad läinud veidi kergemalt kui eelmisel ja enam ei nuta ta lohutamatult, kui issiga magama minna ei saa. Öösel aga imbub ta meile kaissu ja sel nädalal pole me mitmel korral registreerinudki ära, millal ta tuleb, rääkimata siis tema voodisse naasemisest. Teine variant on see, et me viime ta tagasi, aga ise ei jõua siis enam oma voodisse, sest uni tuleb enne.

Lemmik on igati toetav. Kohe, kui ma ohkan vms, siis ta kontrollib, kas minuga on kõik korras. Enamasti ma ise ei märkagi, et midagi kahtlast tegin. No ja nüüd ta siis täidab jälle oma daddy duties'it ehk siis hõõrub mind õhtuti spetsõliga, et äkki ma siis ei armistu. Tore ju oleks. Mul on juba piisavalt põhjusi mitte enda välimusega rahul olla. Samas ma väga millegi pärast ei põe ka.

Õues on olnud mitu nädalat hästi mõnus talv. Päike paistab, taevas on sinine ja vahepeal tuleb vaid lund juurde. Nii on meil kõigil toredamad päevad ja Triibu ei taha tihti tuppa tullagi. Ka lasteaias. Ja siis nad saavadki kõik rohkem värsket õhku.

Minu käed sügelevad järgmise käsitööprojekti järele. Tellisin ära lõngad, et proovida teha Kõhutantsijale üks kaisukas, aga ma ei oska siiani ingliskeelseid juhendeid lugedagi. Pean lisaks videosid otsima, aga tahan ikka proovida. Lisaks tahaksin talle mõningaid ainult temale kuuluvaid riideid. Suurem osa tuleb nagunii teiselt või kolmandalt ringilt. Las siis olla tal ka midagi uut. Õnneks Rootsi vanaema lubas juba õmblemisega aidata ja mina olen siin kangaid googeldanud, sest poevalik on hetkel üsna igav.

Ikkagi, vaid kolm kuud veel - kui mitte vähem - ja meid on neli. Plus kassid. Huvitav, kuidas see toimima hakkab?