Mida veel...

Vaatasin, et jälle on kuidagi väga pikk paus kirjutamisse jäänud. Kusjuures, ma ei kirjuta, aga samas mõtlen üsna igapäevaselt, et voh! Selel asja tahaks küll siia jäädvustada. Ja siis lükkub see edasi ning ununeb. Nüüd olen ametlikult üks neist blogijatest, kellest Märt eelmisel aastal rääkis, kes kirjutavad harva, kuid oma meelest sisukamalt ja tegelikult mitte. No olgu. Proovime seda mõtet ümber lükata.


Vaata, mis ma eelmisel nädalavahetusel SEB suvepäevadel tegin. See oli ka suvepäevade kõige ägedam osa. Sain kaks korda oma neljast katsest mänguloomale südamesse ja kaks korda lasin tehniliselt õigesti loomast mööda. Ilgelt uhke olen enda üle. Ületasin end ja oma hirme haiget saada selle käigus. Ja juba sain täiesti üllatavast kohast kutse uuesti laskma tulla. Loodetavasti saan ka sinna minna kunagi.

Mis veel?
Praktika sai läbi. Pikendasime seda enam-vähem maksimumini, aga ikka sai läbi varem ,kui oleksin tahtnud. Kui algul oli igav ja tegevusetu, siis nüüd oli põnev ja tegemist rohkem kui vaja. Ja viimasel päeval ilmus lõpuks minu super persoonilugu ja siis hakaks sadama pakkumisi ka edaspidi koostööd teha või ka ühte inimest tema tegevuses väljaspool seda töökohta aidata. Ma olen juba põnevil. Tahaks ju lõpuks ometi hakata päriselt erialast tööd tegema.

Viimane nädalavahetus oli fun. Veetsin selle Reijo, Sassi, Erki, Alexi, Tuksi, Otti ja ühe välismaalasega. Muidugi, vahetustega. Ainult Reijoga olin kogu aeg koos reedest pühapäeva õhtuni. Ja tore oli. Tegime turistile sauna ja grilli Eesti moodi. Ja teise öö veetsime Aegviidu kandis järve ääres lageda taeva all magades ja mul ei olnudki külm. Esimest korda mu õues ööbimiste karjääri jooksul. Kahe poisi vahel oli isegi palav. Kui vaid putukad oleksid ka midagi või kedagi muud söögi pähe tarvitanud. Veidi alasti ujumist ja päevitamist ja... no mida veel võiks hing tahta?

Ja eile käisime Otti sõjaväes vaatamas. Tüüp on nii kiilakas:D Ja nägin esimest korda ta ema ja õde. Toredad, aga niiiii tagasihoidlikud. Ja Alexit nägin jälle. Nüüd on vist meie selle aasta nägemiste limiit täis ka:D Vaene mees, ta oli nii haige. Kujutage ette - see mees sai ka päikse käes piste. Ma arvasin, et tema tõmmuduse astmega on see võimatu. Loodus kavaldas meid üle siiski jälle.

Tegelikult tahaksin veel rääkida tati eri vormidest ja kinganumbritest 41 ja 42. Aga see jääb vist teiseks korraks, sest mul hakkab siin kiire. Mul on kolmepäevane puhkus, mis kulmineerub hambaarsti külastusega kohe varsti. puhkus, my ass, ma ütleks. Aga ülejäänu oli tõesti megatore. Kui vaid perverte siin maailmas vähem ringi hiiliks:P

Laevaprintsess ära nähtud

Mina sain ka kutse eilsele SEB kliendiüritusele Baltic Princessil, mis alles kolmandat päeva Eestis oli ja tore ning huvitav oli. Laev ise tundus tõesti väga suur ja ilus, süüa sai ka hästi ning meie seltskonnal vedas, sest sattusime sööma õigel ajal. Paljud pidid aga pikkade järjekordadega maadlema. Ning siis sain rohkem tuttavaks osade töökaaslastega, kelle puhul varem vaid nime ja näo kokku panin. Käisime enamuse ajast koos ühe Mariga ringi ja kuna seal müüdi heategevuse nimel odavalt jooke, siis käisin muudkui küsimas, et mulle midagi head/huvitavat/ilusat/sinist tehtaks ja õppisin häid uusi asju tundma. Kirjutan siia ka üles enda ja teiste meeleheaks, et hea asi on 4cl mingit rohelist siirupit, mille nime ma ei tea, ca 2cl viina ja ülejäänud klaas tuleb täita jää ja Sprite'ga. Ma kohe kindlasti lasen seda endale teha teinekordki.

Mis oli veel tore - nägin üle pika aja Angeelikat seal. Poleks oodanudki. Ta oli tglt mind ka õllekal näinud, aga polnud kindel olnud ja ei tulnud ligi, aga õnneks kohtusime niigi. Kahju lihtsalt, et Ats oli õllekal, aga laevapeol mitte. Muidu oleksin teda ka äkki näinud. Ja see oli ka veider aga samas äge, et sattusin vahepeal istuma ühe oma õppejõuga samasse lauda. Tekkis tähtis tunne. Nagu ma oleksin ka keegi.

Ma tõesti tunnen, et see praktika annab mulle üht-teist juurde. Võib-olla küll mitte nii palju, kui lootsin töömahult, aga ma näen päris elu ja see ongi oluline. Täna otsustasin ka oma töölepingut seal veidi pikendada.

Ega rohkem midagi...

Tegelikult võisk kirjutada vene noormeestest. Minu meelest jagunevad nad kaheks - tõelised nõmekad ja täisgentlemanid. Viimasel ajal olen kolme teise grupi esindajaga tuttavaks saanud ja neis on midagi erilist, teistsugust, kui eesti noormeestes. Nad oskavad muljet avaldada ja panna naise tundma end naiseliku, õrna, haavatava ja samas kaitstuna.

Võllahuumor "Tunne Eestit" teemal

Ausalt tahaks teada, missugune vend kunagi Eestis kohanimesid välja jagas. Tal oli ikka väga kick-ass huumorimeel.

Eile näiteks sõitsin Mäo risti kaudu Rakverre ja teele jäi silt: Loobu 24. No ise teate, kuhu rõhu panete eks. Meie naersime igatahes pisarateni. Vähemalt alati juhatavad sildid su sinna, kui eksid ära või tahad niisama alla anda.
Muide, seal on jõgi ka - neile, kes tõesti enam ei viitsi/jaksa/taha.

Veel eilseid avastusi:
Robin... seesama pisike Robin, kes mulle rinnuni oli, on mul üle pea kasvanud.

Sam on ka nii suur, aga ikka armas musi. Algul ol häbelik. Ei julgenud sõnagi öelda, aga kohe sirutas käe pehme kilpkonna poole, mida hoidsin. Aga pärast oli juba nii sõber. Tuli minu juurde, kui midagi muud kartis ja kalli tegi ja toppis mulle kommi suhu, mis enam endale ei mahtunud.

Pärast sain Svea ja Aivariga kokku. Hiljem ka Anni ja Kairiga ning nägin korraks üht Aimarit ja tema tüdrukut, kelle suhtes ka üks nali välja tuli, aga ok. Hoian saladust:)

Tükk aega mõtlesime, mida teha ja lõpuks otsustasime Võsule ujuma ja O kõrtsi tantsima põrutada. Alasti. Väga mõnus oli. Kuigi ves tundus ikka külm.

Eile oli ka selles mõttes naljakas päev, et puutusin kolm korda politseiga kokku. Kaks korda mõõdeti lihtsalt kiirust ja kaks korda hoidsin hinge kinni, sest spidomeeter näitas veidi rohkem kui pidanuks, aga teha polnud enam midagi. Õnneks nad ei pdanud vajalikuks mind karistada. Siis olin juba kindel, et kui on kaks, tuleb ja kolmas, ja öösel väiksel teel Võsult Rakvereni tegigi patrull lauskontrolli. Päris naljakas oli. Mina olin ainsana autos kaine ja kõik peale Aivari olid püksata. Autodokumendid aga old pagasnikus, mis tähendas, et Aivar pidi otsima minema, aga kuna tal läks väga kaua, siis politsei ootas, et ma leiaksin load üles, küsis vaid, et kas on minu auto ja käskis meil edasi sõita. Nad ei viitsinud mind isegi puhuma panna, kuigi algul tulid varustusega minu juurde. Ju neil oli ka naljakas autotäit püksata tüdrukuid näha. :)

Hommik tuli rahulikult. Sain välja magada ja torti ja muud head süüa. Rikkusin veidi rezhiimi, aga mis siis. Ainus, kellele see liiga teeb, olen mina ise.

Kontoriroti elamused

Ma ei viitsi enam vabandada ja põhjendada, miks kirjutamises nii pikki pause pean. Asi ei ole ajas. Selle aja ju ikka leiaks. Asi on viitsmises ja jaksamises.

Enivei, vahepeal sai üle elatud Õllesummer ja ka kaks kolmandikku mu erialasest praktikast.

Õllesummer oli nagu õllesummer ikka, ainult et veidi igavam ja kehvema kassaga. Ei teagi, mis seda põhjustas. Ja see oli ka hull, et pidin jooksma kolm päeva ühelt töölt otse teisele. Magada sain vahepeal umbes viis tundi, siis läks energiajook sisse ja ma ju ei joo tavaliselt neid ning lasin jälle nagu orav rattas. Sel hetkel oli isegi hea omadus, et praktikal on oodatust tükk maad igavam, aga ma saan aru küll, et see pole tegelikult kellegi süü. Kui on tegevust, siis on väga huvitav ja tore, aga vahepeal on lihtsalt palju asju, mida ei saa või pole mõtet mulle paariks nädalaks selgeks õpetada. Kasutegur on lihtsalt liiga väike.

Lahe on see, et turunduses on ka kolm noort poissi praktikantideks. Nendega saan hästi läbi ja vahepeal saab isegi nalja ja see on ka äge, et minule kehtivad kõik samad soodustused, mis teistelegi. Nt mind liideti ka kohe suvepäevadel osalejate hulka ja sain ka tiimisärgi ja igasugu muud nänni möödaminnes ning mind võeti kaasa ka osakonna puhkuseeelsele uhkele lõunasöögile eile. Ma kogu aeg kardan, et mind need eelised ei puuduta ja siis keegi ütleb jälle, et aga muidugi. Aga ma lihtsalt ei taha mingeid lootusi endas ette tekitada.

Ja eile oli olenemata sellest lõunasöögist üsna nõme päev. Kõik läks valesti. istusin isegi vale bussi peale kodubussi asemel ja avastasin alles Mähe teel aja siis sai mõnuga jalutada ja orienteeruda. Vähemalt oli ilus ilm. Loodetavasti tuleb täna tore päev. Näen oma kolme väikest lemmiksugulast ja Rakvere sõpru. Mul ei tule hetkel rohkem midagi tarka meelde, mida siia kirja panna, nii et teine kord...