Päevakorras

Tuleb jälle ilgelt "deep" postitus, aga vast leiate okserefleksi tekkimisel ise x-i üles.

Shoppamishullustus ja saapasaatus
Arhitektionu
Minust nooremad kuulsused
Mina, stjuuardess!?

Alustan siis alguset, aga ei luba midagi.

Kõigepealt, minu viimase aja lubadused iseendale süüa tervislikumalt ja mitte kulutada raha, on läinud selgelt vett vedama, sest imekombel mul isegi on tekkinud planeerimata raha ja täiesti planeerimata olen selle eest ostnud endale ilusaid asju selga ja jalga ja külge. Nüüd on jälle rohkem minupidi, et pole raha ega aega, aga oleks kiiremas korras vaja tipptasemel diktofoni, mida Eestis ei müüda ja koduarvuti on ka nii pees, et ei ava vahel isegi suvalisi docfaile arvutisiseselt. Selle tõttu on kõike seal "hästi fun" teha ja ma ei taha isegi blogida. Nagunii olen viimasel ajal täis närvihaige ja ravi pole minu jaoks veel leiutatud. Puhkus aga ei mahu päevpalaanidesse ega eelarvesse, mis mul üsna konstantselt negatiivne on, aga peaks häti positiivne olema, et saaksin mõelda oma kodule. Rikkaid sponoreid, kes tahavad vaid hea inimee tunnet? Anyone? I'm not picky.

Täpsemalt siis olen avastanud enda jaoks saatuslikud saapad või saapasaatuse. Võtke, kuidas tahate eks, aga mina ei oska seda teisiti nimetada. Täpselt nädala eest laupäeval, kui ma tõesti üritasin tarka panna ja õppida, peksis ema mu kodust välja endaga kaasa shoppama ja viis mu kingapoodi saapaid vaatama. Saapaid, mida mul tegelikult väga vaja ei olegi. Aga seal olid megaallahindlused ja ma isegi leidsin kaks täiesti sobivat paari, mis olid nii ilusad kui parajad ja mis ema siis tegi - jalutas poest välja. Nii ebaõiglane meelitamine oli see. Sest mul oli ju eelmise päeva shoppamisest tingituna pankrot ja tema got my hopes up. EI suuda praegu eesti keeles öelda seda.

Ma siis käisin terve nädala närvitsedes ringi, et äkki KMi ema kannab raha üle lõpuks ja äkki imekombel on vähemalt üks neist saapapaaridest alles ja reedel suutsin suure surmaga saada kätte raha ja vedada ka ennast poodi ja see oli täielik saatus. Ma ei tea, mille muuga seda põhjendada. Aga mõlemad saapapaarid olid alles. Ja need ei olnud kallid ega koledad. Ühed on valged way too sparkly'd nagu peaks moes olema ja teised on freaky-pruunid. Järelikult tuli mul ka mõlemad ära osta ja ma olen nüüd jälle hästi õnnelik saapainimene, kuigi täna õhtul ma tõenäoliselt vihkan end, sest lähen välja ja panin jalga ühed neist uutest, mil kontsa ligi kümme sentimeetrit.

Teema kaks. Härra arhitektionu. Neljapäeval oli mul Tartu-bussis jutukas pinginaaber. See on alati oodatud vaheldus, mida harva juhtub, aga antud juhul sain jälle minu stiilis kumalise eksemplari. Ma ei taha midagi halvasti öelda. Väga tore keskealine mees oli. Aga ta ajas kohati nii tarka juttu, et mul, blondiinil, tahtis pea lõhkeda. Ja teisest küljest paistsin mina ta maitse olevat. Mul on sellistes olukordades alati ebamugav olla, sest üldiselt ma ei oska ei öelda ega taha teistele haiget teha, aga endast on ka ju kahju. Käisime koos söömas ja üht uut kuju vaatamas, millega ta seotud on ja selleks korraks on kõik, aga me vahetasime numbreid ja võib-olla on see järjejutt. Kõige ebameeldivam on selle teema juures see, et ta avaldas arvamust minu jaoks hingelähedase teema osas ja see oli labane ning valus kuulata, aga ma ei suuda seda siia isegi kirja panna. Üldiselt aga võiks ta olla huvitav tuttav.

Üks mõte veel, mida aeg-ajalt mõelnud olen. Ma olen vana. No selgelt olen ju, kui kuulsused minust kõvasti nooremad on. Minust vanemad inimesed, rääkige, kuidas teie sellega toime tulete? Minu jaoks on raske see, et minust nooremad on minust oluliselt edukamad. Aga vaadake Miley Cyrus't või Jamie Lynn Spears'i, kes on mingi 15-16 või meie oma Laura Põldvere't, kes kõik minust nooremad on. Ma olen õel ainult sellepärast, et tahaksin ise sama edukas olla oma alal, mitte, et mul nende vastu midagi oleks. See on ju tore, et nad on edukad. Loodetavasti ka õnnelikud selle juures.

Üks pool-nali veel.
Mul on üks shveitslasest sõber, kes viitsib pidevalt kuulata mu vingu ja hala ja kes käis välja ühe huvitava idee elus vahelduse leidmiseks. Ta rääkis, et mitu ta sõpra töötavad stjuurdite/stjuuardessidena ja söötis mulle ette ka konkreetse uue eduka firma, kes töötajaid otsib. Ma siis nalja mõttes kandideerisingi, sest usun, et iga tüdruk on kunagi unistanud sellest ametist. Ma küll olin selle unistuse üsna sügavale maha matnud, aga nüüd ronis see taas välja nagu zombie - varbad ees. Enam ei näe ma seda kui ametit kogu eluks. Küll aga tahaksin midagi sellist ära teha elukogemuse mõttes. Niisiis täitsin ükspäev tunde üht tobedat töösoovija ankeeti ja nüüd ootan vastust, mida võib-olla ei tulegi, aga äkki tuleb ja äkki saan ka järgmistest voorudest läbi? Kes teab!? Ma vähemalt proovisin. Nad peaksid mu ankeedi täitmist hindama, sest juba see üksi oli paras katse.

Ahjaa... lükasin sel nädalal taaskäima ühe blogi. Kes otsib, see leiab. Ma ei plaani iin täpsustada, est tahangi neid kahte eraldi hoida.

Ja veel... tuletage mulle meelde, et raamatublogise Egon Ilissoni raamatust "Isased" kirjutaksin, sest mul tekkis lugedes päris mitmeid muljeid.

Minu isiklik lumekatastroof

Kõik nägite kindlasti, et õues toimub midagi hullu, mida on aknast hea vaadata, aga enamik teist vist ise olid piisavalt mõistlikud, et mitte nina välja paista. Mina ei olnud.

Mul oli pühapäeval selle kõige hullema tormiga üks FB koosolek, millest ma puududa ei tahtnud ja siis vedasin end veel läbi metsa suure surmaga kesklinna. Koosolek ise kestis umbes sama kaua kui sinna minek ja läks üsna hästi, aga seda, mis edasi juhtus, küll sõnaga "hea" kirjeldada ei saa. Ma ei mäletagi, millal viimati enne seda nii lootusetust olukorrast ja abituna end leidsin.

Nimelt, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et minu niigi vist Tallinna kõiga harvema liikumissagedusega (ja eriti pühapäeviti) busse jäi mitu tükki järjest ära ja 63, mis metsa äärde käib, pühapäeviti puhkab ning 60 oli ka täiesti rivist maas. Inimesed rääkisid, et ootasid seda asjatult üle tunni aja. Neile, kes seda liini ei tea - see käib muidu iga kümne minuti tagant. Niisiis ei hakanud ma ka õues külmetama, et näha, kas mõni 60 ikka tuleb.

Kuna minu kodubussid olid täielikult missing in action, siis sai tavalisest pooleteisttunnisest bussidevahest lõpmatus ja asja tegi veel kordades hullemaks see, et paari tunniga sai minu telefoni kahest pulgast null ja olin üksi keset linna ilma ühegi lootuseta koju saada. Nagunii poleks sellise ilmaga ja pimedas läbi metsa ka jalutada julgenud ja taksoraha polnud ka. Mitte, et ma oleks arvanud, et taksod lumest läbi murravad, kui bussidki lootusetult kinni jäid.

Hakkasin mõtlema alternatiivsetele ööbimiskohtadele. Võtsin julguse kokku ja tegin ristiemale haleda kõne, et äkki ta tuleb mulle kuidagi moodi järgi, sest trollidesse oli mul veel kõige vähem usku, aga tuli välja, et ta telefon on kodus ja tema ise täiesti hõivatud. Seega matsin plaani maha.

Enne veel olin helistanud Aivarile, sest tema elab kõige lähemal ja ma tean, et seal olen ka alati oodatud, aga tuli välja, et ta oli alles kodust Tallinna poole teel. Küll juba linna piiril, aga sealt tuli ta ka umbes poolteist tundi. Mina olin selleks ajaks, kui tema jõudis, juba kaks tundi tühja passinud ja hakaksin väga närvi minema, sest ta ei jõudnud ega jõudnud ja mu telefon ilmutas suremisemärke. Lõpuks juhtuski nii, et kõne ajal talle viskas telefon lihtsalt julmalt sussid püsti ja õnneliku juhuse läbi leidsime siiski üksteist. Ma ei oleks teda kuidagi muidu kätte ka saanud.

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, kui ta lõpuks jõudis. Ma ei olnud ju enam üksi oma jamas. Õigemini mõtlesin, et jamad on läbi, sest trammid käivad mööda rööpaid ja lootus sooja tuppa saada oli väga suur, aga ma eksisin.

Siis juhtus midagi trammidega. Vastassuunas juhtus mingi rike ja nad lihtsalt seisid rivis. Meie suuans tuli aga ainult nubmer ühtesid justkui vihjeid, et peaksin kohe Anni ka KMi juurde tööle minema, aga ma ei võtnud vedu. Ja buss nr 18 ka lihtsalt ei tulnud. Dispetser ütles vaid, et häid uudiseid pole ja kahju küll. Oli tal jah. Tema oli ju soojas toas.

Kahekesi koos ootasime veel üle tunni ja enamuse sellest õues enne, kui lõpuks tuli üks sobiv tramm. Ma olin ikka väga õnnelik. Isegi selle üle, et see tähendas poolekilomeetrist matka põlvini lumes vastu tuult. Trammis oli ju ikkagi soe ja sai istuda ja jalgu sirutada. Taevas!

Aga siis tuli matk. Ma ei tea, kas asi on minu ammu treenimata kehas või oligi see raske ülesanne, aga kohale jõudes ei jaksanud ma õieti rääkidagi. Arvate, et jamad olid läbi? Heh! Optimistid:D

Mul oli ju telefon tühi, mis tähendas, et mul ei olnud ei kella ega äratust. Küll aga oli nii mul kui Aivaril tulemas tööpäev JA Aivari uksel ei ole snepperlukk. See mängib loos rolli seetõttu, et tema pidi olema tööl tund enne mind ja poole tunni jagu kaugemal kui mina. Välja aga pidime nende asjaolude tõttu kodust korraga minema. Mina söömata, kammimata ja eelmise päeva meigijäänustega. Heast küljest, vähemalt oleksin kümne minutiga voodist õue jõudnud, nagu poisid teevad. Arvake, mis ma see üleliigne poolteist tundi varahommikul tegin?

Ma jalutasin. Läbi paksu lükkamata lume kesklinnast Kalamajja. Ma pole seda teed kunagi isegi ilusa ilmaga jala ette võtnud ja üllatusena kulus selle peale vaid 40 minutit.

Murphyl oli minuga jälle lõbus. Ta tegi nii, et uus raha oli minu arvel hommikuks kohal, aga AGA mitte ükski toitu pakkuv koht ei plaaninud uksi avada enne, kui pidin juba tööl olema. Seega oli jälle üks mitu korda veelgi killivam matk ilma ühegi lonksu vee või ühegi toiduampsuta.

Ja siis tuli veel välja mõelda, kuidas ma KMi juurde sisse saan. Telefon oli ju tühi ja aknad on neil kõrgel. Lootsin, et äkki on Ann all korrusel, aga kogu elamine oli kohale jõudes pime.

Lumetorm pakkus aga ka ühte head asja. LUND! Ma mõtlesin, et loobin pallidega vastu magamistoa akent, kuni klaas enam välja ei paista või uks avatakse. Aga ei juhtunud kumbagi. Peale paari palli ärkas KM üles ja tuli mulel lehvitama. Lehvitas tema. Lehvitasin mina. Ja ta pani kardina tagasi ette. Optimist mina arvasin, et see tähendab, et ta tuleb teeb ukse lahti, aga ei. Ta vist ronis voodisse tagasi ja Ann oli dushi all.

Mõne aja pärast lasi üks lund rookiv naaber mu koridori ja siis oli juba lihtne, sest koputamise peale KM siiski avas korteriukse. Edasi oli juba superluks. Sain sooja ja juua ja süüa ja magada isegi veidi. Selline töö on tore.

Sellised siis minu muljed, nii et ärge imestage, kui ma sel talvel teile igasuguste lund puudutavate ideede osas kurjalt vastan. Ma tõesti ei taha lund enam rohkem kui aknast vaadata.

Shokiteraapia

Natuke tänasest päevast siis. Vahepealne elu on nagunii olnud vaid töö ja kool, kool ja töö ja geenidoonoriks käimine. Fun kogemus oli. Proovige ka.

Läksin täna hommikul oma praktikajuhendajale üle pika aja külla, et ta mu aruannet kritiseerida saaks ja jooksin veel enne Kaubamajast läbi, et midagi süüa otsida. Mul jäi natuke aega üle ja siis tiksusin lihtsalt toidumaailma sissepääsu ees ning jõin oma jogurtit, kui kuulsin kõva matsu.

Vaatasin kõrvale ja nägin enda kõrval teadvusetult vedelevat pahupidi silmadega turvameest. Ma ehmatasin nii hirmsasti. Esimene mõte oli, et kas ta oli enne ka seal. Ma tean. Rumal eks. Aga mul läks veel mõni sekund aega, et aru saada olukorra tõsidusest ja hakata taas ratsionaalselt käituma. Tavaliselt olen ma kriisiolukordades see kainemõistuslik, aga seekord jõudis üks teine julge naine ette ja hakkas teda togima ja patsutama. Ma ei teadnud ikka veel, mida teha. Ei teadnud ju, kas tal on mingi püsierror sisse kodeeritud või oli see esimene kord, kui ta laksust teadvuse kaotas. Kusjuures eriti julm oli see, et ta ei minestanud niimoodi graatsiliselt põlved lõngu ja pehme kukkumine stiilis, vaid kukkus sirgelt jalad harkis selili, peaga vastu maad.

Tegelikult läks kõige rohkem 15 sekundit, kui ta tagasi teadvusele tuli ja siis jõudis juba Kaubamaja staff temani. Nägin veel, kuidas ta püsti aidati ja ta pea käte vahel tuikudes vastu seina toetus. Ju ta ei saanud ise ka aru, mis juhtus ja tal võis väga valus ka olla. Ma hiilisin ikka veel parajas shokis olles minema, sest ta tundus olevat heades kätes. Kusjuures see on kolmas kord, kui mul keegi kõrval ära minestab ja seekord käitusin kõgie mõttetumalt. Häbi on. Ja õudne oli. Ja kahju. Loodan igatahes, et tal sai kõik korda.

Täna oli üks first ka. Kui ma kunagi käisin ühe kuulsa teatrietenduse esilavastusel, sisi täna käisin ühe väikse tuttava filmi esilinastusel. Nägin jälle, kui palju tööd ja inimesi on ühe väikse asja taga. Ausalt öeldes tundus see asi mulle väga poolik, aga hästi tore oli peaosalist ja tema venda üle mitme aasta näha. Nad on nii palju kasvanud.

Muutuste aeg

Lähen nüüd jälle ajas veidi tagasi ja räägin eelmisest nädalast. Nädalast, mida arvasin oelvat murrangulise tähendusega, aga mis vist siiski ei olnud nii murranguline, kui mulle meeldinuks.

Käisin kahel tööintervjuul, kohtasin poissi, keda mu mõlemad parimad sõbrannad tunnevad, aga kellest kumbki lugu ei pea; pidasin Tartus maha lahkumispeo ja kolisin tagasi pealinna, aga kõigest järjekorras.

Olen avastanud, et tööotsimine on naljakas asi. Sa täidad erinevates kohtades CV vorme, mis on meeletult tüütu, sest see võtab palju aega ja asja ei tee lihtsamaks ka see, et iga vorm on erinev, mistõttu infot ei saa kopeerida.

Seejärel sa vaatad, milliseid töötajaid kuhu vajatakse ja kui vähegi mõistlik inimene oled, siis teed ettevõtete kohta veidi taustauuringut ka enne, kui end välja pakkuma hakkad. Sest on veel idioote, kes otsivad omale orja või ilusat naisolevust ning julgevad viimast kirjutada ka tööpakkumisse täiesti avalikult. Minu teada nimetatakse seda diskrimineerimiseks ja see peaks ju keelatud olema. Ja ma ei ole mingi ekstreemfeminist.

Edasi läheb nii, et hakkad kirjutama kaaskirju, kus püüad olla võimalikult leidlik, armas ning just selel ettevõtte jaoks sobiv. Samas tuleb hinnata, milline inimene sinu kirja lugema satub ja kas ta eelistab sind tõsiselt või lõbusalt, enesekindlalt või alandlikult. Tavaliselt keegi selles osas midagi ette ei ütle ja ikka tuleb õnne peale mängida.

Kui oled juba vajutanud Send nuppu, siis tuleb ootamise aeg, aga soovitan soojalt sel ajal ikka midagi asjalikku ka teha, sest vähemalt neljal korral viiest see ootus ei lõppegi. Mitte keegi ei kirjuta vastu. Ei kirjuta isegi selleks, et öelda, et sa ei vastanud ootustele. Sellised kirjad valmistavad kusjuures juba rõõmu.

Kui KUI läheb tõe-li-selt hästi, võtab keegi ühendust, et leppida kokku aeg intervjuuks. Siis rõõmustad, loed veel korra üle firma koduleheküljelt, mida see endast kujutab; kes seda veavad jne. Üritad võimelda end vabaks ajaks, mis firmajuhile või juhiabile sobib ja kui tuled selle peale, püüad end alaga veidi veel kurssi viia, aga ootamatusi intervjuul tuleb alati ikkagi ette.

Lõpuks valid välja, mida intervjuule selga panna; millised aksessuaarid avaldaksid head muljet ja kui jõuad, lähed lased oma juuksuril veel vahetult enne enda peal imesid korda saata. Selle juures on hea asi, et kui närvitsed, et juuksur ei jõua õigeks ajaks valmis ja nii võid hilineda, ei jõua närvitseda selle pärast, kuidas intervjuul esined. Sellega on nagu valuga - ainult üks korraga.

Intervjuud ise on erinevad. Mõnel värised põnevusest - meeletu kogus mõteid tormab nagunii peas ringi - mõnel naerad koos potentsiaalsete tööandjatega, mõnel pingutad, et üldse usutav naeratus näole võluda. Enam-vähem poole tunni pärast on kõik läbi. Sulle on lausutud sõnad - võtame kindlasti mõne päeva jooksul ühendust - ja sa oled juba uksest väljas.

See, mis sees toimus või mis kellelgi seljas oli, tuleb alles järgmiste päevade jooksul jupphaaval meelde. Siis tuleb ka kaine mõistus puhkuselt tagasi ja kirud ennast, et olid liiga alandlik või kukkusid mõne ülimõttetu asjaga orki, aga ikkagi on veel hea olla, sest ei tundunud ju, et väga nihu läks ja pealegi - lubati ühendust võtta. Seega, oled natuke aega õnnelik ja lootust täis.

Aga siis möödub päev. Teinegi. Varsti on möödas nädal, siis poolteist. Paari päeva pärast saabuma pidanud vastusest ei ole ikka veel midagi kuulda. Praed oma sisepinge tules kaaludes, kas juba on õige aeg ise uuesti ühendust võtta või peaks siiski ootama ära nendepoolse tagasiside VÕI ei ole mõtet üldse midagi oodata, sest enamasti nagunii sai mäng läbi hetkel, kui intervjuu lõppedes ülekuulaja kätt surusid. Ometi, lootus sureb viimasena ja tundub parem, kui see ikkagi konkreetselt kellegi teise poolt ära tapetakse. Parem kiire surm eks!?

Praegu on jälle selline seis ja mul on väga kahju, sest mulle tundus jälle, et kõik läks hästi. Seekord isegi öeldi, et lootust on - mul. Otsustasin oodata reedeni. Rohkem mitte. Ja siis hakkab mäng tõenäoliselt otsast peale. Ainult mängukaaslased muutuvad. Lihtsalt üks kord, üks ainumas kord, ei taha ma olla kaotaja.

Naljakas on ka see, et kohas, mis tundus olevat lihtsamini endale võidetav, grilliti rohkem kui kohas, mille saamise ja milles hea olemise nimel ma palju rohkem pingutama pean.

Muidu aga nagu juba kirjutasin, tulin Tartust päriselt ära, aga juba ilmnevadki probleemid, et varsti oleks vaja seal üleöö olla ja kus siis peatuda. Nägin üle pika aja Sandrat ja öösel klubis ka lõpuks tema eksi, keda enne mainisin. Katsi seekord kahjuks mitte. Hommikul pidi kasuisa mulle autoga järgi tulema. Ma ikka veel ei julge oma autoga üksi nii pikka otsa ette võtta, kuigi ei ole just väga tõenäoline, et üks auto kaks korda põlema läheks. Hommik seisnes kõva trenni tegemises. Ei tahtnud kedagi teist ka üles ajada nii vara. Seega käisin üksi kümmend korda oma teise korruse toani ja tagasi, iga kord võttes kaasa kolm kuni viis rasket kasti või kotti. Sellega seoses kogesin midagi uut. Kui nahk märg ja asjad kõik autos - üllataval kombel jäi ruumi veel ülegi - istusin maha, et oma jogurt ära süüa. Ja siis juhtus midagi imelikku. Käed värisesid lusikat suuni tõstes pingutusest nii metsikult nagu ma oleksin püüdnud vähemalt oma keharaskust näokõrgusele sikutada. Iga amps käis nii, et surue värinaga suhu ja siis kolksti! kukkus käsi kohe tagasi sülle. Nüüd on sellest ligi nädal möödas ja enam tõesti ole ole käed valusad. NÜÜD!

Arvutasin välja, et mul on veel maksimaalselt üheksa kirjatükki kõrghariduseni. Nüüd tegelikult juba kuni kaheksa. Arvan, et pean võtma omale vaba nädala, et kõik kiried asjad kohe valmis saada. Imelik on see, et mul ei ole ammu nii vähe kohustusi olnud, aga ikkagi on kooliasjus ja tööasjus pidevalt meeletu ummik. Seega hirmuga mõtlengi, et nüüd tõesti pean kõik nädalaga ära tegema, sest äkki juhtub ime ja keegi võtab mu päriselt üheksast viieni tööle. Kuidas ma siis kõik muu ka tehtud saan? Trenni minekust ei julge ma hetkel isegi mitte unistada. Aga nädalavahetusel olime emaga tublid. Kiirkõndisime ligi kaheksa kilomeetrit maha, mida on minu jaoks väga palju. Tema jaoks soojendus.

Üks värskem asi ka. Eile oli mul jälle tüüpiline KMi päev selle erinevusega, et oli erakordselt ebameeldiv ilm ja mul said jalad läbimärjaks. Tahtsin peale tööd veel verd andma minna, aga no kohe überebameeldiv oli olla. Seega põhimõtteliselt palvetasin kõigi kõrgemate võimude poole, et mulle jääksid pooletunnise ajaaugu jooksul jalgu kasvõi enam-vähem sobivad kummikud ja mul läks üle ootuste hästi.

Olen juba aastaid omale kummikuid tahtnud, aga kunagi ei leia ilusaid või siis parajat numbrit. Nüüd jalutasin sisse esimesse poodi ja leidsin isegi ühe paar enda suurust ja ühe paari number väiksemaid, mille meeleheitest ka kaasa haarasin proovima minnes ja voila! Seekord vedas. See väiksem paar oli tunduvalt ilusam, aga paras. Mind ei huvitanud, palju need maksavad. Ma ei suutnud isegi korraks enam oma märgi ketse tagasi jalga susata. Jooksin sokkis ringi mööda poodi ja otsisin kuivi sokke. Tulemus on see, et lahkusin poest oma nunnude kummarite ja paari meestesokkidega. Müüjatele võisin ju nalja teha, aga no pole minu mure, et neil naistesokke pole ja osa meesteasju ongi seksikamad. Ma käiksin triiksärkidega ka, kui keegi neid jagaks.

Astusin teisest poest ka läbi ja haarasin pika sooja kampsuni. Seejärel oli lausa rõõm taas sügisega silmitsi seista ja lapse kombel lompides hüpata ning ka esimene vereandmine pealinnas sai toredaks kogemusest. Hoopis teistsuguseks, aga toredaks. Ainult üks nõuanne. Kallid Tallinna ja Tartu arstid! Palun lõpetage see lapsik konkureerimine ja leppige ära. Nagunii on vähetõenäoline, et te kahesajakilomeetrise vahemaaga meie pisikeses riigis klientide pärast võitlema peaksite. Seega oleks kena vahetada infot. Ma ei taha, et mulle igal pool jälle uus arstikaart avatakse ja ma ei taha iga kord uues kohas jälle tõestada, et olen nullnegatiivne. Lolluse suhtes olen nulltoleratiivne ka. Võite selle mu haigusloosse kirja panna, kui tahate või parem veel... räägin sellest teisipäeval geeniuurijatele!?

Panen igavusest tarka

ja teen kaasa ühe blogimängu või kuidas te neid nimetategi.

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.

Kas ainult tegusõna? Ei jagaks hambaharja, ei teeks kellelegi meelega haiget (vist), ei osaleks jooksumaratonil, ei loobuks magusast (tahaksin, aga ei suuda).

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Kunagi arvasin, et ei suudagi elada suures majas nii, et naabreid ei tunne. Nüüd tean, et see pole üldse oluline. Nagunii neilt suhkrut laenama ei läheks. Telgis ei tahaks ka pikemalt elada, sest seal on alati meeletult külm või higiselt palav ja vältimatult kitsas. Samas, vabalt prooviks mingit suguharu ühist savi-tati onni vms. Aga ainult soojas kohas.


3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

Tarakane sööksin huviga, aga juba maksa lõhn ajab oksele. Ja keel. Ja teod ning austrid. Päris palju asju on, mida ma ei tahaks süüa, aga igaks juhuks ei seo neid siiski sõnaga never.


4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

Võib-olla nõudepesijana. Minu meelest on see isegi jälgim tegevus kui dushi äravooluaugu puhastamine. Eriti, kui seda tehaks seisvas vees ja pesta on palju toidujäätmetega nõusid. Restoranid jäävad seega mängust välja. Oma keha ma vist ka ei müüks selles kõige traditsioonilisemas mõttes.


5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Mulle ei meeldi igasugused pluusid, mis on täis erinevaid sitsi-satsi ribasid. Ma ei tea, kuidas neid kutsutakse, aga sellised triiksärgid on jälle moes. Ja ma ei julge kanda kitsaid pükse. Mulle ei meeldi ka täisvillased asjad, samet ja velvet, sest neis on mul paha olla.


6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Tobe küsimus mu meelest. Sellist inimest vist ei olegi. Ma ei väida, et tahaksin kõigi sõber olla, aga mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda.


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

Liitun vist nimekaimuga selle räpase peldiku koha pealt ja uskuge mind - on tulnud ette situatsioone, kes just selle ruumi välja käib. Ökk. Sellepärast mul on lennukite osas ka dilemma. Iseenesest oleks ju huvitav mile high klubiga liituda ühel hetkel, aga see pisike enda kergendamise ruum nende pardal lihtsalt ei tundu meeldivalt puhas. Teistele näidatavas filmis ka selliseid asju ei ajaks.


8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IILAGI ÜLE ELADA?

Neid on mitmeid. Ei tahaks kunagi avastada, et keegi on surnud. Ei tahaks enam uuesti vaadata pealt, kuidas mu kasuisa piinleb valudes ja keegi ei aita ning siis peab juba jäsemest loobuma. Ei tahaks olla kodus, kui keegi sinna sisse tungida üritab. Ei tahaks kunagi maha jäetud olla. Ei tahaks olla olukorras, kus auto sõidu pealt põlema läheb. Ei tahaks kuulda, et olen lits või lehm. Ei tahaks avastada, et olen kellelegi hoopis vähem oluline, kui tema/nemad mulle. Kindlasti on neid asju veel palju, aga hetkel ei tule rohkem meelde.

Palli viskaks edasi Sandrale, Riinule ja Laurale.

No millest alustada!?

Esiteks, avastasin, et ON võimalik minevikku kustutada. Või vähemalt peita keskmise silma eest. Kes on varem ka mu blogisse sattunud, märkas võib-olla, et üsna hiljuti tuli siitpoolt cry for help samal teemal ja kuigi sinna tuli ka üks sõbralik vastus - aitäh - sain sellest lõpuks siiski ise Google'i abiga hakkama. Polnudki muud vaja, kui netiavarustes surfata ja leida õige koht, kuhu ja kellele laevata mure üle. Nüüd igatahes püüan olla targem ja hoida ise oma era- ja tööelu edaspidi lahus.

Vahepeal on veel päris mitu asja juhtunud. Sai välja valitud seminaritöö teema ja see ka ära kaitstud, kuigi ühtegi juhendaja vastust minu kahele kirjale postkasti ei jõudnudki. Tema väidab, et vastas. Minu postkast, et mitte. Aga see selleks. Meile mõlemale meeldib mu uus teema. Nimelt hakkan uurima varateismeliste meediapädevust. See tegelikult ei ole nii keeruline asi, kui pealkirja järgi tunduda võib.

Katsu sünnipäevast nii palju, et üsna tore oli, kuigi minu jaoks oli seal juba teist aastat hunniku tuttavate asemel hunnik võõraid ja ma ei saanud ju ka seista pidevalt sünnipeävalapse jurues ja tal tite kombel jala küljes rippuda, sest ainult tema oli seal kõige usaldusväärsem. Seetõttu leidsin end ka from time to time kusagilt üksinda. Hiljem muidugi sain teistega rohkem tuttavaks ja sai ka nalja. Ainus, mis ei olnud üldse naljakas, olid hiljem nähtud sünnipäeva pildid. Kuigi purjus peaga tundusin endale päris ilus, ei olnud kainena reaktsioon sama. Ma vist olen nüüd oma elu kõige hullemas punktis ja tõesti-tõesti loodan, et see jääbki kõige hullemaks. Ma veidi juba näen vaeva selle nimel, aga eks näis, kas õnnestub. Ma pole kunagi mingi dieedi ja juurikate inimene olnud ju. Võtke mult magus ära ja järgi jääb närvihaige, mida niigi viimasel ajal varasemast enam olen. Ja see on veider, sest vaba aega on jälle varasemast rohkem. Mulle tundub, et tasakaalu saavutamiseks tuleb võimalikut kiiresti siiski leida omale päris oma kodu.

Üldiselt aga - ma ei tea, kui tark mõte seda nii avalikult öelda on - paistab elu jälle ülesmäge liikuvat. Töö teema on olemas, vanad tööandjad otsisid mind ise üles ja ka osad uued tõenäolised on lõpuks ometi ühendust võtnud. Hoidke mulle nüüd palun pöialt ja varbaid. Ma nii tahaks juba midagi teha. Imelik on mitte teha.