Vanemdamisest

Me oleme nüüdseks juba 13 päeva lapsevanemad olnud ja see on üsna mõnusalt silmaringi avardanud. Näiteks näen nüüd ise, kuidas aeg lihtsalt kaob käest. Ka pooletunnist jalutuskäiku näiteks ei mahuta igasse päeva ära, rääkimata ise välja magamisest või endale süüategemisest. Kui ma enne arvasin, et saab olema raske iga paari tunni tagant ärgata, et last sööta, siis ma veel ei teadnud, et see oleks unistuste stsenaarium. Ma arvasin, et beebi sööb mingi 5-10 minutit ja magab edasi. Minu äppi kohaselt võib nii väike inimene korraga üleval olla tunnikese ja mõne kuu möödudes kuni kaks. Reaalsuses aga on meie Triibu öösiti üleval rohkem kui magab. Hea öö näeb välja aga nii: läheme kõik varakult magama ja Triibu ajab meid üles uuesti näiteks kaks tundi hiljem. Siis sööme ja oleme niisama vähemalt tunnikese. Järgneva pooltunni magab ta mu süles ja kui üritan teda käest panna, siis tihti hakab ta nutma ja on ta ärkvel veel tunni või kaks. Pigem valin selle poole tunni variandi, et ta sügavamalt uinuks ja saaksin ta pesasse tõsta. Seejärel saan ka ise magama minna ja kui veab, uinun kohe. Järgmine äratus on näiteks 75 minuti pärast. Kulub taas tunnike, et süüa ja ehk vahetada mähe ära. Riskin ja panen ta pessa juba siis, kui ta on paar minutit mu süles maganud. Läheb õnneks! Magame mõlemad, et taas ärgata pooleteist tunni pärast. Taas vähemalt tund üleval, aga seejärel võtab issi üle ja saan magada ehk isegi kaks tundi. Vahel magab Triibu ka. Vahel mitte. Varem või hiljem tahab ta aga süüa. Ja nii võibki juhtuda, et kui ma tahan ise üle nelja tunni öö jooksul kas või katkendlikult magada, siis Lemmiku abiga venitan ööd pea lõunani ja siis kiirustame valgeid tunde püüdma, aga alati ei jõua, sest Triibu võib otsustada just pärastlõunal korralikult magada või siis hoopiski tissi otsas tunde elada. Samas ma ei tohiks vist kurta, sest alles hakkavad esimesed kaks kriitilist nädalat mööda saama ja põhimõtteliselt on ta ju hea laps, kes sööb ja magab ja rahuneb üldiselt ruttu.

Nagu ma juba mainisin, on see uus kogemus mu silmaringi avardanud ja eriti kasvatanud austust üksikvanemate vastu. Ma pole kunagi arvanud, et üksikvanemlus kerge on, aga hetkel tundub see täitsa võimatu, sest ka kahekesi on üsna palju tegemist ja Lemmik teeb kõike ilma virisemiseta, olgu selleks siis öised mähmevahetused või mulle söögi organiseerimine, pesupesemine, koristamine või lihtsalt lapsega tegelemine. Temast on tõeline laulja saanud ja pidevalt kuulen teda Triibule midagi uute sõnadega esitamas. Lemmiklaul aga on üksteisega mähkmete vahetamisest. Lisaks saab ta suurepäraselt hakkama juba kandelina sidumisega ning ka mähkmete pesuga, kuigi küsib mult aeg-ajalt taas üle, kuidas midagi hooldatakse. Mitte, et ma ise vigu ei teeks.

Mu ema rääkis, kuidas ta siis, kui ma väike olin, pidi veel üksi ahju ja pliiti kütma, et oleks soe ja saaks sooja vett. Meil olid marlimähkmed, mida pidi läbi keetma ja puudus pesumasin. Rääkimata siis magamatusest ja finantsilisest koormast, mida ta üksi kandma pidi. Ja mina siin põen, et kuidas me rahadega välja tulema hakkame.

Muidu aga oleme need õelad vanemad, kes magava lapse jäsemeid külma jäljendimaterjali suruvad, vahel temast nutupilte teevad ja püüavad talle kitsaid riideid selga saada. Me pole küll mingid sadistid, aga naerunäost lihtsalt saab vahel sekunditega midagi hoopis muud ja me tundsime end täna väga süüdi, kui karjuva lapse jalad ja käed kõik lõpuks pesus kokku tõmmanud bodysse saime ja see ikka kinni ei läinud. Lohutuseks tegime pika tissisessiooni enne, kui teiste riietega uuesti talle lähenesime. Ja seejärel võtsime ette juba kolmanda jalutuskäigu 13 päeva jooksul.

See jäljendite võtmine oli aga üldse üks tragikoomiline üritus. Olime teinud esimese katse jäädvustada tema kätt ja jalga 3D kipskujudena juba siis, kui ta viiepäevane oli, aga õhumullid rikkusid asja ära. Nüüdseks olime jõudnud tellida juurde vahendeid ja tahtsime uuesti proovida. Saada imik aga oma jäsemeid paigal hoidma 3-5 minutit, et vorm jõuaks tahkuda, on paras väljakutse ka siis, kui ta magab. Seekord aga ei saanudki me teda väga sügavalt magama ja nii ta siis siples. Meie mõlema käed olid seguga koos. Samuti lapse üks käsi ja jalg. Ja siis ta oksendas just samal ajal ning mitte midagi ei olnud teha. Ootasime vormi tahkumist, okseloik kusagil meie vahel sillerdamas. Tulemus aga oli üsna hea. Nüüd tuleb vaid need imetillukesed käsi ja jalg raami valada.

Muidu aga on mõnus beebimull. Ta on nii armas igas asendis ja eriti ärgates, kui ta silmad kinni, kerge muie näos kulmud kõrgele tõstab, nii et terve otsaesine on kortse täis nagu vanal mehel, ja siis sirutab ta kaela välja nagu mõni kilpkonn, meenutades mulle Shifut Kung fu pandast.

Valust ja taastumisest

Täna sai Triibu ühenädalaseks. Täitsa uskumatu! Ta tähistas seda just nagu oma sünniööl terve öö üleval olemisega. Samas, tema õnneks on ta nii nunnu, et ma ei saa seda talle pahaks panna. Eriti, kui ta tõesti veedab lõviosa ajast süües. Natuke veider on jätkuvalt mõelda, et me oleme nüüd lapsevanemad - kellegi emme ja issi, aga vähemalt oleme me suutnud teda siiani elus hoida. Suurel poisil kukkus eile ka juba nabakönt ära ja meie tähistasime tänast päeva igasuguse bürokraatiaga alates tema lasteaia- ja koolijärjekordadesse panemisest ja lõpetades Lemmiku isaks registreerimise asjaajamise alustamisega. Võib-olla mitte päris selles järjekorras. Aga ma olen juba kõvasti plaanitud teemast kõrvale kaldunud.

Kaks teemavälist killukest veel.
1. Ei ole mingit kasu kuid varem beebikoti kokkupakkimisest, kui selle haiglasse minnes maha unustad.
2. Ananass pidi kuuldavasti aitama sünnitust esile kutsuda. Ma ei tea, kui palju tõtt selles väites on, aga mind isutas juba kuu aega vms ananassi järele, ilma seda teadmata. Enne polnud ma vist vähemalt aasta aega ananassi koju ostnud. Nüüd olen isegi gurmaanilikult vannis ananassi puginud. Viimase sõin teadlikult aga üleelmisel reede õhtul ja öösel ju hakkas see vist vetevärk pihta. Hakka või uskuma vanarahva tarkusi :)

Aga nüüd siis valust jms...
Ma arvasin, et olin sünnituseks a ka järgnevaks üsna hästi ette valmistunud. Olin ju luganud raamatuid, käinud koolitustel ja kuulnud teiste kogemusi. Minu keha aga regeeris kohati hoopis teistmoodi, kui enamikul. Vabandan, kui nüüd end kordan, sest ma olen magamatusest juba üsna zombi, aga ehk on kellelgi veel kasu teadmisest, et võib ka nii olla, nagu mul.

Esiteks, teised emad räägivad, et avatuse kontrollimine ja veelgi enam selle suurendamine - ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse, kui ämmakas oma sõrmedega emakakaela veidi venitab - pidid kuradi valusad või vähemalt ebamugavad olema. Kui minu keha tõmbus eelneval päeval krampi juba sellest kingalusikaga ülevaatusest, siis päris sünnitusel neid katsumiseosi ma konkreetselt ei tundnuki. Mul oli täiesti ükskõik, kes või mida seal allkorruse toimetab. Mulle tundus, et seal on vist paras suur lehter, aga päriselt vist ikka ei olnud.

Teiseks, räägitakse, et valud muutuvad oluliselt tugevamaks pärast veteminekut. Jälle kord, minu kogemuse puhul ei olnud mingit vahet. Ei olnud seda protseduuri ennast tunda muudmoodi kui märja loiguna ega olnud mul seejärel ka suuremaid valusid. Küll aga avanesin seejärel väga kiiresti. Küll jäi see lõpukant, mida samuti mitu ämmakat korduvalt eest lükata püüdsid. Mina jälle ei tundnud midagi.

Siis öeldi mulle, et oksüdotsiin toob kaasa võimsamad tuhud. Kartsin küll, aga kui ta ka seda tegi, siis ainult efekti mõttes. Valu osas taas ei saanud ma midagi aru, oma tsoonis olles.

Ja lõpuks pressid peaksid ju kuradi valusad olema - eriti pea lõikumine. Taaskord ma ei mäleta erilist valu. Lihtsalt seda ilma pressivajaduseta pressimist ja tunnet, et laps on nüüd kusagil ebamugavalt madalal. Ma küll registreerisin ära pea kroonimise, aga tul hetkel ei tundnud ma isegi tuhusid enam. Üks ämmakas lihtsalt katsus mu kõhu kõvadust ja ütles, kui ma pressida võin. Jah, kipitas natuke ja selles punktis oli küll kange tahtmine lõpuni pressida ootamise asemel, aga ei midagi hullu. Ma ei tea, kas ma ootasin/kartsin hullemaid valusid, kui sünnitusega tegelikult kaasnevad ja seetõttu tundusid asjad mulle paremad või mul lihtsalt vedas kuidagi.

Ei saanud ma aru ka, et ma oleksin rebenenud, aga ümmelda mind natuke tuli ja vot selleks hetkeks olin taas nii hellik, et küsisin järsku pingepeavalurohtu ja lisatuimestust allkorrusele, sest iga nõelatorge luges.

Rääkides veel valudest, siis paljud kaebavad ju  valulikke emaka kokkutõmbeid ka pikalt peale sünnitust. Mul pole aimugi, mis need on. Sel hetkel, kui tuhude tunne kadus, oligi kõik. Emakas tõmbas samal päeval juba end pisikeseks ämmaemandate sõnul ja minule jäi vaid võbelev kõht. Tuhud ise olid aga hästi huvitavad. Algusest võisin ma vaevu aimata, et nüüd vist tuleb üks ja juba sekund hiljem oli valu laes, et siis mõnda aega seal lae lähedal passida ja siis vaikselt järele andma hakata. Suutsin need üsna hästi üle hingata suu kaudu ja aeglaselt, mingil hetkel ka puristades, sest siis tundus see õige. Kiiret hingamist tegin vaid kroonimise ajal käsu peale ja Lemmiku kätt pigistasin ka vaid paar korda koru selle perioodi peale, sest see töötas hingamisele ja lõdvestumisele vastu. Nüüd aga on nii naljakas, et samasugust hingamist läheb mul tihti vaja siis, kui Triibu end mu tissi otsa haagib. Me oleme küll palju edusamme teinud tissitamisega, aga esimene minut või pool on ikka üsna ebameeldiv ja vahel ta mängib mõnda aega, haakides end tissi külge, imedes paar korda ja lastes lahti, et siis seda korrata 4-5-6 korda. Pigem eelistan, et ta imeks pool tundi pausideta, sest pärast seda minutit ei ole enam üldse valus. Oli üks päev, kui rinnad tulitasid ja nibud hakkasid justkui verekorpa minema, mul oli palavik ja külmavärinad, aga kuna oskasin seda oodata ja valmistusin hullemaks järgnevatel päevadel, siis oli eriti meeldiv, et see jäigi üheks päevaks ja edasi olen taas edukalt inimlutt olnud.

Ma säästan teid vereklompide teemalistest lugudes, aga on siiski üks asi veel, mis mind ennast kõige rohkem üllatas ja mida ma tahan jagada ning eelkõige endale meenutamiseks kirja saada. Nimelt, kui paljusid värskeid emasid kimbutab põiepidamatus, siis minul läks vastupidi ja keegi ei tea, miks. Sünnituse ajal võib pissimisega probleeme esineda ja sünnituse järgselt kimbutab see probleem vahel neid, kellele on epiduraali tehtud. Minule ju aga ei tehtud ja ometi leidsin end seisust, kui nõksutasin end paanikas, sest tundus, et põis tahab lõhkeda, aga mitte ühtegi tilka ma ise välja ei saanud. Ämmakas ja õde ka küsisid uskumatult, et kas ma olen kindel, et mu põis täis on. Kuidas ma saanuks kindel olla, aga tunne oli selline nagu põiepõletiku ajal. Niisiis, palusin ka pärast sünnitust veel paar korda abi ajutise kateetriga ja nad reaalselt tõmbasid minust välja tunniajase vahega 600ml ja siis ligi liitri, sest ma lõpuks olin jaksanud juua rohkem. Samas isu ei olnud mul ca 24 tundi - sealhulgas kogu sünnituse aktiivse osa.

Tagasi pissimise juurde, siis ma proovisin korduvalt dušši all ja asi ei olnud hirmus valu ees. Ei suutnud ma pissida ei püsti ega kükkis. Hotelli kolides ei olnud midagi muutunud ja mul hakkas vaikselt hirm tulema, kuigi mulle oli kinnitatud, et nad saavad mind seal ka aidata, aga esialgu käskisid nad mul siiski ise proovida veel mõnda aega. Lisaks, kui minust oleks välja tõmmatud üle liitri, siis oleks mulle kolmeks päevaks püsikateeter pandud. Minu rekord jäi vist 960ml peale. Igatahes, ühel hetkel sain ma lõpuks magada - küll ainult mingi poolteist tundi, millest piisas tolle hetkel hormonaalse seisuga - ja seejärel läksin ja istusin lihtsalt potile - ei mingit duššiga mängimist - ja järsku midagi tuli. Mul oli nii hea meel. See aga ei tähendanud, et kõik korras olnuks. Mul oli veel hetki, kus ei töötanud üks variant või teine ja süsteem ei funktsioneeri siiani päris nii, nagu peaks, aga ma saan hakkama. Lihtsalt olen ühe väga kummalise kogemuse võrra rikkam.

Muus osas aga on kann siiani kange ja ümblused sikutavad veidi. Kõht tõmbub vaikselt tagasi ja kui perse ka korda saaks, siis oleks elu päris lill :) Ma lähen nüüd musian oma pisikest nunnut, kes end tahtmatult näpistama kipub.

Kirjad Kahele Triibule 16

Mu kallis Triibu!

Sa oled lõpuks siin ja kuigi ma ei tunne veel, nagu see oleks alati nii olnud, kuulud sa selgelt siia. Inimesed ütlevad, et sul on minu silmad. Isegi siis, kui nad pole neid avatuna näinud. Sinu issi arvab ka, et sul on minu kõrvad ja kulmud ja lõug. Sul on üsna palju suhteliselt heledaid juukseid ja pea nähtamatud kulmud. Sul on ka nöbinina, kergelt pruntis suu ja üldse oled sa üks ilus beebi. Teiste arust ka või on nad lihtsalt viisakad. Ma ei tea. Arstid aga annavad sulle ainult häid hindeid testide põhjal, nii et emme-issi on väga rahul.

Me muudkui vaatame, mis nägusid sa teed ja kuidas su käed käivad vahepeal nagu tuuleveskid. Lisaks on mõnus silitada su siidist nahka, kuigi sa hetkel eriti paidest ja musidest lugu ei pea. Vähemalt ei ole need sinu arvates võrreldavadki tundega, mis tekib, kui sa saad olla üleni meie kõhu/rinna vastas. Tihti on see ka ainus valik, mida sa aktsepteerid magamiseks, kuigi me juba õpime erinevaid trikke.

Sa said just viis päeva vanaks ja oled meid juba mitmes mõttes positiivselt üllatanud, aga ka meie teadmisi proovile pannud ja googeldama sundinud. Olenemata kõigist loengutest, kus me su issiga käisime, on ikka veel päris palju asju, mida me ei tea(dnud). Näiteks polnud meil aimugi, kui kaua üks beebi sööma peaks ning kuidas täpselt ikka käsitsi piima välja pumbata. Samuti, et esimestel päevadel pead sa vaid korra päevas pissima. Kaka oli rohkem sinu teema, aga nüüd hakkab vastupidi vist olema.

Sa oled kõige vapram beebi, keda ma tean. Olen näinud, kuidas sul võetakse verd nii kannast kui käe pealt ja sa ei teinud mitte piiksugi. Samamoodi kannatad sa ära, kui su ühte veidi rähmast silma vatitikuga puhastan. Ainult mähkmevahetus ja naba puhastamine ei meeldi sulle eriti ja vanniprotseduurid jätaksid sa vist ka vahele, aga me pole sind voolava veega veel väga kiusanud ka. Äkki hiljem täna?

Lisaks õpetad sa meile, kui vähe und on tegelikult funktioneerimiseks vaja. Esimestel paaril päeval magasid sa mõnusasti 3-4 tunni kaupa ja ühe tsükli lausa 5-7 tundi päevas, mille jooksul võisime teha sinuga mida iganes - sa ei jäänud üles ega ärganud isegi söömiseks. Me hakkasime juba muretsema, sest ämmakad käskisid meil sind iga kolme tunni tagant, nui neljaks toita. Eile aga olin ma justkui 24 tunni buffee. Istusime sinuga üleval öösel kella kolmest kuueni, mõne minuti kaupa süües ja enne seda ei tulnud ka emmel und, nii et ta oli lõpuks üsna meeleheitel, sest me pidime kella poole üheksaks sinuga minema veel tervisekontrolli ja ma olin täiesti magamata. Õnneks issi võttis siis üle sinuga tegelemise ja emme sai ikka tunnikese tukkuda ning pärast arsti magasime koos kaks tundi. Üldiselt tundubki nende esimeste päevade puhul, et emme eriti üle nelja tunni ööpäevas magada ei saa ja seda ka mitte jutti, aga täna öösel sa jälle üllatasid positiivselt. Olime küll kõik keset ööd mingi poolteist tundi üleval, aga sa lubasid end pärast oma pesasse tõsta, mida sa üldjuhul öösel ei tee ja me saime kõik magada kolme söögipausiga poole üheksani. Milline luksus see juba tundub.

Nüüd sa nohised ka minu kõrval juba üllatavalt pikalt ja kui sa ärkad, siis me proovime sinuga esimest korda õue jalutama minna. Emme pepu on küll jätkuvalt kange kõigist läbielamistest, aga ma tahaksin ikkagi teha väikese tiiru sinuga. Ainus lahtine küsimus on, et mis me sulle selga paneme, sest sinu 50/56 suuruses valmis varutud fliiskombe on sulle veel hiiglaslik, aga ega vist muud varianti ei jää. Sa olid küll juba sündides 50 cm pikk ja 3560 g raske, millest tänaseks on alles jäänud loodetavasti 3200 g, aga sa oled üsna sportlikus vormis tegelane. Hetkel meie pere parimas vormis tüüp, kui Nokiat mitte arvestada.

Ja kassid! Kassid on su üsna hästi vastu võtnud, üle nuusutanud ja hoiavad nüüd aupaklikult eemale. Samas sinu pesast ja voodist on neid pea võimatu eemale hoida. Eros suutis korra juba su pead ka lakkuda ja vahel tundub, et kui nad su nuttu kuulevad, siis nad tulevad vaatama, kas keegi juba aitab sind.

Täna tuleb ka su esimene planeeritud külaline - Rootsi vanaema - sind üle vaatama. Issi tellis talt ka süüa, sest olenemata sellest, et sind on üks ja meid kaks, on vahepeal üsna keeruline kõike jõuda. Näiteks üleeile oli emmel vaja pead pesta ja haiglas vedelemisega pähe tekkinud hiiglaslik harakapesa lahti harutada, sest see läheks ajaga ainult hullemaks. Lisaks tahtsin su sünniloo kirja panna, oma küüned lühemaks lõigata/viilida ja valmis vaadata, kuhu kõige väiksemad riidemähkmed said. Esimesed kaks tegevust võtsid aga üsna palju tunde aega, aga said tehtud taas emme une arvelt. Teised kaks aga, mis pidanuks võtma vaid kümmekond minutit, pidid ootama hilisõhtuni ja ma imestasin, et ma üldse jõudsin nendeni, aga vaja ju oli, sest ma ei tahtnud sind kogemata küünistada. Sa teed ise selles üsna tublit tööd, kuigi me oleme sulle viie päeva jooksul juba neli korda maniküüri teinud.

Eile oli ka see päev, kui me proovisime esimest korda riidest mähkmeid kasutada, aga sa oled nii kribu, et isegi vastsündinu mähkmed jäävad sulle kõige kitsamas asendis suureks. Sa mu konnapoja, su reied lihtsalt on nii peenikesed, aga vähemalt esimene katse on tehtud. Sa ka lahkelt pissisid-kakasid meie ainsad kaks pisikest mähet ruttu täis ja nüüd tundub, et peame sulle ikka kõige pisemaid Liberosid juurde ostma. Ma küll plaanisin proovipakkidega läbi ajada, aga nt Pampersi nr 1 suuruses mähkmed, mida meil mitu pakki tekkinud on, on sulle üsna suured Liberoga võrreldes.

Igatahes, need esimesed päevad sinuga on mööda lennanud ja me ei suuda sind ära imetleda. Vahel on kahjugi sind käest ära panna, kui sa magad, kuigi me teame, et peaksime kasutama iga võimalust ise magamiseks.

Emme armastab sind nii-nii palju ja lubab, et annab endast parima, et sa meie juures end hästi tunneksid, sa me täiuslik beebi!

Triibu teine tulemine

Nii uskumatu, kui see ka ei oleks, me saime lapse! Meil on juba kolm päeva pisipoeg ja ma praegu varastan aega, et tema sünnilugu kirja panna.

Ööl vastu laupäeva ärkasin ma üles, et pissile minna. Seekord aga olid püksid juba üsna märjad. Märjemad, kui muidu rasedusaegse voolusega ning siis märkasin ka roosat alatooni. Kõik allikad olid mulle siiani kinnitanud, et just selline võiks lootevedelik välja näha. Mu kahtlusi kinnitas see, kui potilt tõustes kohe ka mingid joad mööda jalgu maani jooksid. Panin siis põnevusega pampersi püksi endale ja püüdsin tagasi magama minna, aga adrenaliin oli nii laes, sest Rootsis ei lasta üle 48 tunni ilma veeta olla. Nii hea oli viimaks teada, et igal juhul saame me sel nädalavahetusel lapsevanemateks.

Tahtsin lasta Lemmikul veel mõnda aega magada. Eriti, kuna mul ei olnud midagi viga. Samas üsna kohe hakkasin ma tundma ka õrnu päevadelaadseid aistinguid. Ma olin unustanud, millised need olid, aga nüüd tuli tuttav ette. Samas need olid nagu nohu võrreldes mu juba kuid väldanud krampidega.

Igatahes, uni ei tahtnud tulla ja lõpuks otsustasin ma lihtsalt telefonis scrollida. Püüdes aga häält maha võtta, suutsin ma selle karjuma panna ja see ajas Lemmiku ka üles. Siis aga ei suutnud ma enam tema eest toimuvat saladuses hoida ja edasi olime mõlemad üsna unetud. Hommikul pärast mõnda tundi und olin lõpuks valmis haiglasse helistama ja meid kutsuti kontrolli. Sain esimest korda KTG-d proovida ja see näitaks mõningaid tuhusid, aga ise ma neid ei tundnudki. Vähemalt mitte valudena. Pigem lapse surumisena. Lõpuks vaatasid nad mulle alt poolt otsa ka ehk oli kogu raseduse esimene günekoloogiline kontroll. Nad aga leidsid vaid mingit vana verd ja eraldi lootevett ei testitud. Mulle öeldi, et kirjelduse järgi võis nagu olla küll vesi, aga ehk rebenes vaid välimine kott kusagilt ja see ei loe. Seega saime natuke pettunult koju minna ja ülejäänud päev oli nagu iga teine.

Samas, kohe kui õhtul magama sättisime, sättisid end kohale ka valud. Seekord sellised, mida ma rohkem tuhudega samastada oskaks. Seega alates südaööst valutasin ma läbi une, kuni enam magada ei suutnud. Kella neljast andsin ma alla ning kui olin saanud kirja paar tuhu vieminutiliste vahedega, ärkas Lemmik ka üles. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud püüda veel magada, aga tundus ju, et oleme juba päris lähedal. Eestis ju minnakse viieminutiliste vahedega haiglasse. Meie siin aga hakkasime süüa tegema ja mööbeldama keset ööd. Lemmik kolis Triibu kummuti lõpuks vannituppa ja me tegime muid argiseid toimetusi.

Äkki kuue paiku või mingil muul üsna ebamõistlikul ajal otsustasin ma dušši alla minna, et äkki on mõnus. Samas valud olid igai ülehingatavad ja seda olin ma ju nii palju harjutada ka saanud. Duššist sai edasi vannis mõnulemine. Anton istus poti peal, et mulle seltsiks olla, registreeris tuhusid äppiga ja söötis mulle kiivisid. Valud aga käisid kuidas jumal juhatas. Keskmiselt 5-6 minuti tagant, aga vahel sain ka 10-15 minutit puhata. Samas rohkem ei kordagi.

Päeva edenedes jõudsime vaadata ära päris palju Briti naljasaateid ja lõpuks kusagil õhtul viie paiku tundsin, et on aeg haiglaga ühendust võtta, sest nüüd oli hakanud lisaks mu kõhule ka selg valutama ja see valu ei andnud hetkekski järgi, mis tähendas, et ma ei saanud enam üldse puhata. Et olgugi, et tuhude vahe pole ühtlane ega vähene aina, ei kao need ka ära üheski asendis ja ehk siiski ei ole libakad. Helistasime siis, aga kuulsime vaid, et helistage uuesti, kui valude vahe on 3-4 minutit olnud juba mitu tundi. Ma olin nii väsinud ja peale tuli selline lootusetus, et olin pisarates. Samas ütlesid nad mulle, et nad ei anna mulle ka mingit unerohtu öö üle elamiseks, vaid kui hakkan sünnitama, siis hakkan ja kõik. Ei juttugi mujal reklaamitud unerohtudest.

Otsustasin uuesti vanni minna ja sellest oli kasu. Seal vedeletud kahe tunni jooksul olid poolteist tundi kõik valud 2-5 minutiliste vahedega. Lootus hakkas tagasi tulema ja siis järsku jälle 10 minutit ja 7 ja ma ei teadnud, mida enam teha. Valutasin veel veidi voodis ja õnneks valud muutusid taas ühtlaseks ja tihedaks. Mitte, et ma seda otseselt nautinuks, aga see andis mulle julguse taas haiglasse helistada. Seekord sain telefoni otsa ka kellegi toredama, kes soovitas proovida siiski olla võimalikult kaua kodus ja tunni pärast uuesti ühendust võtta, kui ma enam ei suuda paracetamoliga hakkama saada. Ma olin terve päeva ilma valuvaigistiteta tegelikult olnud ja alles õhtul ühe võtnud. Mitte, et see midagi aidanuks.

Igatahes, see tund ootamist möödus üsna ruttu, aga ka minu kannatus hakkas otsa saama ja lõpuks saime loa kohale tulla. Ma muidugi hingeldasin ka telefoni otsas juba. Samas oli veel täiesti võimalik, et saadetakse taas koju, aga vähemalt sain kontrolli ja proffide hoole all tundus olla julgem, kuigi Lemmik andis endast parima, et mind igati toetada.

Kella üheksaks olime haiglas ja kohe juhatati meid mõnusasse hämarasse tuppa ning ühendati taas KTG-ga. Ma nii kartsin, et tuhude vahed on taas ebaühtlased, sest iga muutus muutis neid ka ja me olime ju just asukohta vahetanud, aga KTG näitas regulaarseid valusid kaheminutiliste vahedega. Mulle tundus, et ma tõesti puhkan vähem aega, kui valutan.

Varsti tuli meie juurde äärmiselt tore ämmaemand. Kõigepealt vaatas ta mu üle ning ütles, et avatust on 3cm ja seega enne me koju ei lähe, kui beebi käes. Milline kergendus! Tema kerge katsumise peale sai ka 3 cm-st momendilt neli. Üleüldse aga ta austas kõiki meie soove ja meie üllatuseks selgus, et seal on siiski võimalus vannis valutada ning soovi korral seal isegi sünnitada, kuigi ametlikult seda veel ei praktiseerita. Tal õnnestuski meie jaoks broneerida vist sealne ainus vannituba, kus ootas ees suur ümmagune vann, kus saime Lemmikuga koos olla. Ma olin igaks juhuks käskinud tal ujumispüksid viimasel hetkel kaasa pakkida, sest ma teadsin, et kas või dušš mõjub mulle hästi, aga mu seljavaluga on mul vaja pidevalt kellegi vastu toetada või Lemmik peab mu selga hõõruma. Nüüd sain teda norida, et tema sai spapäeva.

Esimestel haiglatundidel suutsin ma kolm korda oksendada ja siis oli mul hea meel, et ma nagunii polnud suutnud õhtust süüa. Samas oli hirm, et kui edasi peaksid valud hullemaks minema, siis kas ma terve aja ainult öögingi.

Mu selg tegi nii haiget, et mulle toodi sinna vannituppa maha õhuke kõva madrats pikali heitmiseks ja see tundus olevat maailma mugavaim asi. Selleks hetkeks olin ma avanenud 6 sentimeetri jagu ja ainult hingamisharjutustest hakkas väheks jääma. Otsustasin naerugaasi proovida, aga vaid tuhude kõige hullemal ajal. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel tuhud on olnud, aga minul algasid need alati järsku ja kõige hullema osaga. 4-5-6 hingetõmmet ja kõige hullem oli möödas. Edasi vajusid need märkamatult ära, et siis taas tulla. Seega ka naerugaasi kasutasin vaid selles intensiivse valu osas.

Hiljem tegin ühe vannisessiooni veel, et meie broneering ikka asja ette läheks ja ainult meie päralt olnud ämmakas ning õde käisid kordamööda meid kontrollimas iga 15 minuti tagant, kuni ütlesin, et tahan tagasi voodisse isegi, kui see tähendab, et keegi teine võib vannitoa endale saada. Mul oli lihtsalt nii piin seljaga ja ainult külili olles oli enam-vähem olla. Seega kartsin juba, et kõik mu eelnevalt mõeldud sünnitusasendid on automaatselt mängust väljas ja peangi sünnitama nagu vanasti, ülimalt ebasoodsates või ebamugav tunduvates pikaliasendites.

Meie tuppa viidi mind valust värisevana ratastoolis ja palusin kohe taas naerugaasi - nüüd juba miinimumdoosist kraadi võrra kangemana. Üsna varsti jäi ka sellest väheks ja otsustasime proovida elektrilist tööriista nimega TENS. Ma küll ei olnud varem sellega kokku puutunud, kuigi sooivtatakse kodus harjutada ja seda peetakse üldse latentses faasis kasulikuks, aga nii kui TENSi sipelgad mööda mu selga siblima hakkasid, oli mul nii palju parem. Lisaks aitasid palju ämmakas ja Lemmik, kes iga tuhu ajal kas mu põlvi või puusasid survestasid või niisama selga masseerisid.

Siis aga tuli see koht, kus asjad ei edenenud enam õpiku järgi. Need viimased väga ebameeldivad tunnid ei toonud kaasa mitte ühtegi lisasentimeetrit ja ka lootekott püsis tervena. Nüüd soovitati mul see avada lasta. Ma küll natuke kartsin, mida see endaga kaasa toob, olles lugenud palju kogemuslugusid, kuidas alles vete mineku järel tõelisel valud algavad, aga arvasin, et kuna ma olin juba üle ööpäeva kannatanud, siis pigem võiks ju asju tagant kiirustada. Keegi kõrgem ülemus soovitas meil siiski veel tunni oodata ja see möödus linnulennul. Veteavamine aga vist minu puhul hoopis aitas seljavaludest vabaneda ja avanesin väga kiiresti 6 sentimeetrilt 9-le. Ja siis kümnele. Ja siis taas jälle mitte päris lõpuni, nii et laps veel liikuma ei mahtunud. Plusspoole pealt seljavalud kadusid ise mingil hetkel ära.

Minu ajaarvamine oli täiega sassis, aga õues hakkas valgeks minema. Me ei saanud ega saanud seda servakest eest ära ja samas ajas mind nii kohutavalt pressima, et ma ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Tõmblesin vist tuhude ajal, nagu mul oleks deemon sees. TENSi ma ka väga kaua nautida ei saanud, sest selgus, et KTG ei näidanud enam hästi lapse südametööd ja talle tuli panna pähe mingi elektrood nõelaga. Mulle oli see alati nii õudne tundunud, aga nüüd ei olnud enam küsimustki, sest pigem see kui teadmatus. Elektrood aga ei hakanud tööle. Ja ei hakanud ka teine ega kolmas, kuigi nüüdseks juba kaks ämmakat proovisid olukorda lahendada. Mulle tundus, et lapsest saab nõelapadi, aga siis tuli kellelgi pähe proovida, et äkki TENS segab ja nii oligi. Seega edasi kannatasin niisama.

Kardeti, et väsitan end nende varaste hullude pressidega liiga ära ja seega pakuti mulle mingit kohalikku tuimestust, mis pidi aitama nii poolteist tundi. Otsustasin proovida ja kuigi tõesti pressid läksid ära, siis lihtsalt kõht valutas rohkem. Sellegipoolest oli suur kergendus, aga see jäi üürikeseks. Mulle tundus, et 15 minuti pärast juba olid pressid tagasi, aga Lemmik väidab, et see oli pigem 45 minutit.

Kogu selle piina keskel läks meie tore ämmakas koju puhkama, millest mul oli nii kahju. Tulid uus ämmakas ja õde ja ega neilgi midagi viga polnud, kui see välja arvata, et mulle sattus vist üks vähestest ödedest, kes just inglise keelt ei räägi. Õnneks ta oli muidu hästi tore, aga naljakas lihtsalt, et nad just tema mulle appi saatsid.

Uus ämmakas avastas, et ma ei saa pissida. Ma ei olnud ise sellest puudust tundnud, kuigi kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis olin ma terve päeva enamasti vaid tilgutanud ja nüüd juba tunde mitte sedagi. Sain taas proovida midagi, mida olin enne kartnud ja see oli mingit sorti kateeter. Kusjuures see polnud üldse hull ja natuke ajast ette rutates, käisin hiljem ise seda anumas.

Üldse see uus ämmakas sai vist juba üsna raske patsiendi, kes ei suutnud presse tagasi hoida, nõudis kakale ja ta sai kõige räpasema osa sellest sünnitusest enda kanda.

Mina tuhutasin muudkui edasi ainult naerugaasiga või nägupidi padjas. See emakakaela serv aga oli väga jäärapäine ja lõpuks hakati mulle rääkima oksüdotsiini tilgast, mis pidi tuhud intensivsemaks tegema ja ka epiduraali võimalusest. Samas kiideti mind läbi sünnituse, et ma olen nii tubli ja vapper, et nii kaugele olen ilma jõudnud. Kartsin küll nii veel võimsamaid valusid ja epiduraali, aga nüüd hakkas mul juba hirm, et ma lõpetan keisriga, kui see ka ei aita.

Igatahes, proovisin ämmaka juhendamisel erinevaid asendeid, oksendasin endale iga tuhuga morssi kurku, hapnikumaski ja hingetorru ning püüdsin lihtsalt ellu jääda. Ühel hetkel oli see tobe serv eest ja mul lubati lõpuks pressida. Ma siis pressisin, kuigi nagu Murphy seadusega ikka, ei olnud mul pressimiseks enam mingit refleksi. Niisama pressisin kohusetundlikult tuhude ajal. Mul polnud aimugi, kaugel ma olen ja kaua võiks veel minna ja ma ei julgenud küsida ka, kuid miski oli juba kuskil teistmoodi ebamugavalt madalal.

Ühel hetkel tuli appi ka teine ämmaemand - minu jaoks siis neljas - ning pea hakkas paistma. Mul kästi pressida, siis jälle oodata tuhu, aga mitte pressida, mis oli päris keeruline, ja siis kolmanda tuhuga taas pressida. Kusjuures ma registreerisin ära küll, millal oli see kuuldavasti põrgulikult valus koht, mil lapse pea on poolenisti väljas, aga imestasin lihtsalt, et see polnudki eriti valus. Lihtsalt oleks tahtud jätkata pressimist, et ta välja saaks ja natuke pressisin ikka ka, keelust hoolimata. Samas, mitu pressi ma sinna jõudmiseks tegema pidin, ma ei tea. Püüdsin olla hetkes ja lõõgastuda maksimaalselt, sest ma nagunii ei teadnud nagunii, palju veel ees on ei tuhusid ega presse. Tean vaid, et juba haiglasse tuleku hetkeks oli mul olnud vähemalt 136 tuhu ja kõik ligi poolteist minutit pikad. Pole aimugi, mis siis veel edasi tuli, sest me enam ei mõõtnud.

Igatahes, selle kolmanda pressiga, mil mul lubati taas pressida, oli pea väljas ja neljandaga sündis meie poja. Kohe seejärel vupsas ka platsenta välja ja minu jaoks lõppes 34-tunnine sünnitus imearmsa poja ja paari õmblusega. Ja üllatusega, et ei olnudni nii väga hull, olenemata magamatusest ja söömata olekust. Kõik snäkid ja kaasa võetud meelelahutus jäid minust puutumata.

Kunagi kirjutan ka esimestest päevadest. Triibu ärkas!

Kirjad Kahele Triibule 15

Tere, mu kallis!

See jääb ehk viimaseks sünnieelseks kirjaks sulle. Samas, mine sind tea. Äkki veedadki veel kolm nädalat mu kõhus, mis sellest, et 40. nädal jooksma hakkas.

Ma mäletan veel nii selgelt, kui me alles teada saime sinu tulekust. Istusin diivanil, nagu praegugi, sõin Lemmiku sünnapeo jääke ja googeldasin, mida ma üldse süüa tohin edaspidi. Selgus, et näiteks prociuttot ei tohi, nii et selle karbi pidin kohe käest ära panema. Googeldasin ka, kui usaldusväärne on üldse rasedustest, mille parim enne on möödas ja selgus, et need valetavad väga harva positiivses suunas. Sellegipoolest otsustasin veel teste teha.

Siis juba oli elevus päris laes. Tõmbasin omale beebiäppi ja püüdsin sealt aru saada, kas sa oled nüüd seesamiseemne või riisitera suurune. Igatahes, sa olid veel väga pisike, mida nüüd enam öelda ei saa. Ämmakas ennustas sel nädalal, et välja võid sa tulla umbes 3,5 kilosena, aga kui sa veel kaua kõhus kükitad, siis kes see oskab täpselt ennustada. Ma loodan siiski, et sa võtad suurema kasvamise ette alles väljaspool kõhtu - oma emme heaolu huvides.

Sel nädalal valutab su emme selg või pigem küljed juba päris palju ja nii on väga raske magada. Ma tean, et peaksin magamatusega nagunii ära harjuma, aga edaspidi saame vähemalt sinu issiga seda koormat jagada. Hetkel kannatan ainult mina ja tema peab lihtsalt higiloigus magama. Eile - vist - ta oligi hästi nunnu, sest hommikul, kui tema ärkas, oli voodi üsna märg ja siis ma ei reageerinud hiljem kohe tema sõnumile. Seega tuli sinu issi kontrollima, et ega ma äkki sünnitama pole hakanud, sest tema kartis, et voodi võis just seepärast märg olla. Sinu emme aga magas, hambad laiali, ja ainult naeratas su ähmi täis issile.

Me teame, et sa võid nüüd millal tahes tulla ja ootame väga, kuigi ma ausalt öeldes natuke kardan ka. Nii sünnitust kui ka seda, kuidas meie elu edaspidi kolmekesi kulgema hakkab. Me ju ka päris täpselt ei tea, kuidas sinuga käituda ja mis sulle meeldida võiks, aga küll me üksteist tundma õpime. Sina võiksid aga vähemalt mingitki moodi märku anda, kui kaugel sa oled. Või ongi see, et ma midagi ei tunne, märguanne, et sa ei taha veel tulla? Tule ikka, me jaanuaribeebi!

Meil on kõik nüüd valmis. No üsna valmis. Sinu emme ostis täna isegi igaks juhuks rinnakompressid ära ja saime kätte su ilusa sinise kandelina. Uus ports mähkmeid pannakse ka hiljemalt täna teele ja saime veel sõpradelt sulle riideid jms. Nüüd oledki vaid sina puudu!