juuni 29, 2021

Bürokraatia Rootsi moodi

Kujuta ette, et sulle sünnib beebi. Sel beebil on erinevast rahvusest isa ja ema ning seega oodata kahe riigi kodakondsust. Et saada elukohajärgne ja isast tulenev kodakondsus, tuleb kõigepealt ära oodata, et erinevad ametid saaksid teada, et beebi on sündinud ja sellest sulle ka märku annaksid. Muuhulgas saad kirja, et sel lapsel automaatselt kodakondsust ei ole, sest tema vanemad pole abielus, aga kui üks vanematest on põhjamaalane, siis võid antud kirja ignoreerida. Ühel hetkel saabub ka ankeet, mille alusel beebi nime registreerida. Kui see on täidetud, siis võid proovida isadust vormistada. Samas ka lapse nime panek jääb pooleli, kuni isa pole kindel, sest isa nime muidu panna ei saa. Isaduse registreerimine aga võtab hetkel 4-5 nädalat aega ja kohe ametliku info osana on kirjas, et varem pole mõtet vastust oodata ja kui selle aja möödudes ka pole asjad korras, siis võta ise ühendust. Kuni pole isa, pole kodakondsust. Kuni pole kodakondsust, pole passi. Kuni pole mõlema vanema andmeid, ei saa registreerida ka Eesti kodakondsust. Kui on Eesti kodakondsus registeeritud, läheb välisriigist asju ajades veel keskmiselt kuus nädalat, et saada pass. Ja meie siin lolli peaga mõtlesime, et kahekuuse beebiga pole mingi probleem teise riiki reisida. Aega ju maa ja ilm, et paberid korda ajada ning me alustasime vastutustundlikult esimesel võimalusel.

Olles siiski kõiki ametnikke pushinud, saime me isaduseasjad siiski kiiremini liikuma. Siis aga tekkis järgmine takistus - passitaotluse järjekord on keskmiselt kaks kuud. Meie aga olime just laevapiletid ära ostnud. Ainus võimalus kiiremini saada on meeleheitlikult broneeringulehte refreshida lootuses, et keegi oma aja ära tühistab. Pärast paarisada korda õnnestubki saada üsna mõistlik aeg, aga venitada ikka ei saa ja alati on võimalus, et juulikuus läheb kõik see mees puhkusele süümepiinadeta, sest see on Rootsi ja puhkus on püha.

Lõpuks jõuab kätte kauaoodatud passitaotluse päev ja teil on lausa neli päeva bufferaega, et see kätte saada. Siis aga selgub, et maksuamet tegi mingi vea ja kuigi on täidetud tingimused A ja B, paistab politsei arvutist kummaline pilt, et sel lapsel on vaid Eesti kodakondsus. Reaalsuses mitte sedagi, sest Eesti pabereid ju veel ka ei ole. Tädid on kaastundlikud, aga teha pole midagi. Õigemini nad küll püüavad maksuametiga ühendust võtta, aga soovitavad ka meil endal proovida, sest kes teab, kes kiiremini löögile saab. Sa helistad kohe seal samas maksuameti klienditeenindusse, valid kõik õiged eelvalikud ja kuuled siis, et isegi telefonijärjekorrakohti ei ole ning rõõmsat häält ütlemas head aega enne, kui kõne, mis ei jõudnudki päris inimeseni, katkestatakse. Õnneks on politseil rohkem õnne. Maksuamet edastab omapoolsed vabandused vea eest, mida oli meil pea võimatu kontrollida, sest isegi oma lapse andmeid ei näe me otse veebist, vaid peame paberil koju tellima ja iga kord, kui seda tegime ning ikka vaid Eesti kodakondsust sealt välja lugesime, mõtlesime vaid, et ju lihtsalt veskid jahvatavad aeglaselt. Maksuamet parandab viimasel hetkel oma vea ja politsei tuleb vastu, andes meile mingi paberilipiku, mille alusel peaksime me saama tagasi tulla hullumeelse järjekorra väliselt, aga mitte enam samal päeval. Arvutid vajavad ka väidetavalt aega infovahetuseks.

Jätkub...

Ehk näeme 15ndal Eestis. Ehk mitte. Muidu vast polekski hullu, aga sama ajaplaaniga on kokku lepitud kassihoid, lillehoid, ärihoid ja isegi Kõhutantsija vaktsiiniplaanid. Ja muidugi meie kõigi laevapiletid läheksid vastu taevast.

Kirjad Kõhutantsijale 17

Tere, tibu!

Sa chillid praegu mu kõrval oma voodis ja ootad und. Taustal müriseb meie uus konditsioneer, sest meil on olnud väga palav suvi siiamaani. Sa oled nii mõnus beebi, et teised kadestavad meid ja tahaksid ka sinusugulast last, aga me ei anna sind ära.

Sa oled nüüd peaaegu seitsmenädalane ja kasvad mürinal. Hetkel oled sa oma vennale mõõtude poolest pidevalt ära teinud, aga mitte palju. Minule ei tundu sa enam ammu pisike, aga sõltub, kellega võrrelda. 

Päevast päeva kingid sa meile aina rohkem naeratusi ning oled nüüd nõus ka veidi kauem omaette maailma avastama ja selle eest oleme me väga tänulikud, sest sinu vend nõuab ka omajagu tähelepanu ja ma ikka veel õpin seda teie vahel jagama. Sa kannatad ära ka mõningase venna kiusu, aga kui sa oled õnnetu, siis su suu läheb nii nunnult torru ja siis sa hoiatad meid ka häälega ühe kõvema vääksuga, et sa ei ole enam asjadega rahul. Samas nutnud oled sa üsna vähe ja siis ka asja pärast. Vaid üksikud korrad oleme pidanud veidi rohkem vaeva nägema, et su tuju taas heaks läheks. Muus osas aga naudime kuuma suve, käime sinuga võimalusel jalutamas ja proovime sulle selga ka mõningaid tüdrukulikke riideid, mida ma nii naudin. Sina aga eelistaksid vist paljas olla. Igatahes, riietumine su lemmiktegevuste hulka ei kuulu. Selleks on jätkuvalt söömine. Ning kaisus olemine.

Nüüd peaksid sa alustama juba oma teist arenguhüpet mustrite maailma, aga ma ei ole üldse märganud, et sa esimese hüppegagi vaeva näeksid. Ehk tulevad need sul lihtsalt võrdlemisi kergelt? Kui sul on hea, on ka mul hea ja kui sa nutad, siis ka mina tahaksin vahel nutta. Samas oskan ma nüüd vist veidi rahulikumaks jääda kui su vennaga omal ajal.

Viimasel nädalal oled sa saanud lähemalt tutvuda mõningate meie sõprade ja sugulastega ning lõpuks on nemad saanud sind veidi kaisutada. Samas me oleme jätkuvalt ettevaatlikud ja mind iga kord üllatab, kui keegi võõras või võõramapoolne sind ootamatult katsub. Ma tunnen end jätuvalt süüdi, et sa juba korra haigeks jäid ning siiani osaliselt nohu käes vaevled. Ikka enamikul öödest peame me sinuga koos üles tõusma ja sind tatist vabastama. Mitte, et sa kurdaks. Lihtsault mul on paha kuulata, kui raske sul on vahepeal hingata. Hetkel aga tundub, et uni sai sinust lõpuks võitu. Loodevasti näed sa ilusaid unenägusid, mu armas.


Kalli-kalli!

Sinu emme

juuni 27, 2021

Potitrennist ja muidu suurest vennast

Ma vist hakkan vanaks jääma, sest aeg tõesti lendab viimasel ajal. Mäletan, kuidas kirjutasin siia mõned kuud tagasi uhke vanemana, et Triibu käis terve päeva ilusasti potil ilma, et me oleks midagi erilist selleks teinud. See oli aprilli alguses. Nüüd on juba juuni lõpp ja enam ei peaks ma vist rääkima, et me teeme potitrenni, vaid meil ongi potil käiv laps. Tagasilööke pole siiani olnudki ega tulnud ka väikese õe sünniga. Vastupidi! Vahetult enne seda hakkasime ka õues ilma mähkmeta käima ja seal on meil kaasas hoopis tema nunnu spetsiaalne reisipott. Paljud pole sellist enne näinudki ja on vaimustunud. Eriti, kuna Triibu seda nii tublisti kasutab. Nende mõne kuu peale juhtunud õnnestused võib vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kahest käest jääb kindlasti sõrmi üle.

Eelmisel nädalal otsustasin proovida ka lõunaune magamist ilma mähkmeta ja Triibu magaski kolm tundi jutti ja oli lõpuni kuiv. Järgmisest päevast oli ta taas lasteaias ja ka seal prooviti ilma - edukalt. Seega nüüd julgeme temaga päeval täitsa ilma olla. Nüüd juba ka autos. Eriti, kuna ta on mitmel korral nüüd meile tõestanud, et suudab ka veidi oodata, kuni pissile saab. 

Nüüd viimased kolm ööpäeva oleme proovinud ka öösel ilma mähkmeta hakkama saada ehk siis ta pole üldse mähkmeid kandnud. Samas ma ei oodanud üldse, et ta peaks suutma öösiti potil käia, sest tean, et see võib võtta veel aastaid. Natuke on ka kahju, et ta oma nunnudest mähkmetest nüüd välja kasvab, aga õnneks on meil ka väikeõde, kel neid palju kulub.

Igatahes, esimesel ööl sai Lemmik siiski kaks korda voodipesu vahetada. See oli minu meelest juba isegi hea tulemus, sest ta pole mitte kunagi kuiva mähkmega ärganud või üldse mähkmevahetuse ajal kuiv olnud - ei päeval ega öösel. Nüüd aga juba teisel ööl ei pissinudki ta üldse. Kolmandal ööl juhtus üks õnnetus ja täna päevase une ajal meie üllatuseks ka. Proovime siiski veel, aga kui ära väsime, siis lubame endal mähkmete juurde naaseda. Suures plaanis on aru saada, et Triibu eristab selgelt mähkmega ja mähkmeta olekut. Mähkmega võib ja pissibki ta palju. Mähkmeta mitte. Isegi lasteaiaõpetajad olid üllatunud, kui tublisti ta potil käima hakanud on.

Triibu on muidu ka tore ja tubli. Ta räägib nüüd nii palju ja on hakanud meile tõlkima üksteist. Olen märganud ka esimesi jälgi grammatikatajust, kus ta väänab sõnu reeglipäraselt, aga vales kohas - ebareeglipäraste sõnadega. See on nii lahe.

Üsna selgelt on näha ka, et päevad, mil saan vähemalt osa aega sajaprotsendiliselt talle pühenduda, on mõnusamad. Ta naudib seda ja on siis väga mõnus kaaslane, kes teeb palju vähem pahandust ja eriti haiget. Tundub ka, et selgitamisest on aina rohkem kasu. Kui ta midagi ei saa või ei tohi, siis ta aktsepteerib seda paremini korraliku põhjenduse puhul. Lisaks tundub, et tal on mingi arenguhüpe pooleli, sest ta kardab taas müra ja võib suvaliste võõraste eest peitu pugeda. Nägime ka esimest korda end jonniga maha pikali viskamist ning täielikku draamat, sest tal oli taskurätti vaja. Ja veidi minu rõõmuks on ta taas kergelt emmekas. Nii tore, et ta tahab minuga aega veeta, tuleb kallistama; tahab veenduda, et ma tulen kaasa ja näitab mulle seda, mis talle parasjagu pinget pakub. Minu pisike on juba nii suur!

juuni 16, 2021

Tutetite taa eiiii

Vahepeal on taas aeg lennanud. Kõhutantsija, keda ma viimasel nädalal kodus ka Kriuksuks olen kutsunud, sest ta teeb tihti kriuksuvaid hääli, sai juba ühekuuseks ja on siiani üks väga mõnus beebi. See ei tähenda, et mul igav oleks, sest tihti pean ma olema temale voodiks ja süüa tahab ta ka alati, kui mind näeb, mis tähendab, et ma pean pidevalt planeerima, kuidas iga minutit kõige paremini ära kasutada. Mida ma saan teha ühes kohas paigal vedeledes. Mida teda samal ajal imetades. Ja mis on kõige kiireloomulisem siis, kui mul juhtuvad mõlemad käed vabad olema ja keegi ei nõua parasjagu mu tähelepanu. Neid hetki on väga vähe.

Eelmisel nädalal oli Triibu tagasi lasteaias ja see oli ka ainus nädal, mil ta seal taas täiskohaga käia sai. Seega oli mul kodus üsna lebosid päevi kui ka madratsiks olemise päevi, aga nende kombona ja osaliselt ka sellest nädalast aega varastades suutsin heegeldada Kriuksule mütsi.

Seda nädalat kartsin ma juba ette, sest Triibule oli ette nähtud vaid 15 tundi lasteaias ja seda ka lasteaia ette kirjutatud aegadel. See tähendas, et kuna Lemmik on tagasi tööl, siis pidanuks mina üksinda kogu ülejäänud aja meie kahe pisikese inimese eest hoolt kandma. Nad on mõlemad väga ägedad, aga kui neil juhtub samal ajal paha tuju olema või midagi väga vaja minema, siis ma ei teadnud veel, kuidas seda lahendada. Lisaks oskab Triibu end väga kiiresti ohtlikesse olukordadesse panna.

Igatahes, Murphy otsustas mu 15-tunni probleemi omamoodi ära lahendada. Me kõik kolm jäime haigeks! Seega on Triibu lasteaias hoopiski null tundi ja mind edutati kohe järgmisele vanemdamise tasemele. Mina aga tunnen end juba läbikukkunud vanemana, sest olenemata meie püüdlustest pisikest kaitsta näidalaid lasteaia ja rahvarohkete kohtade vältimisega ning olles keelanud pea kõigil Kriuksu katsumise ära, jäi ta ikka haigeks ning nüüd maadleb kinnise ninaga. Samas õppis ta samal hommikul ära päriselt naeratamise ja ka pisarate valamise. Milline kombo! Triibul on veel hullem, sest ta ka kõhib ja nüüd on hääl ära. Mina olen samuti nohune ja olin esimesena, nii et ega me ei teagi, kes keda nakatas ja kas meil on sama viirus.

Igatahes, esmaspäev tõotas huvitav tulla. Päev algas juba enne kella kuut hommikul ja enne üheksat olime me lastega õues. Otsustasin tulla vastu Triibu soovile mootorrattaga sõitma minna. Nii kutsub ta oma sajakilost massiivset jooksuratast. Sidusin Kõhutantsija linaga enda külge, haarasin viimasel minutil kaasa pudeli vett ja läksimegi. Eks see oli paras risk, sest Kriuksule siiani eriti linas ei meeldi ja Triibu ei püsi pudeliski paigal.

Lootsin, et Triibu on nõus püsima kodu lähedal, aga tal oli mõttes korralik seiklus. Tasapisi sõitis ta muudkui edasi ega hüljanudki ratast. Vastupidi! Ma ei suutnud teda puhkama keelitada ka siis, kui Kriuksu mu küljes röökis. 

Ühel hetkel ütles Triibu Ruttu potti! Ja alles siis meenus mulle, et meil polegi tema potti kaasas. Jooksime siis esimese puu juurde ja proovisime püsti pissimist, aga kumbki meist pole selles eriline äss ja sellest ei tulnud tilkagi välja. Õnneks, sest ma hästi ei usu, et me ise kuivaks jääksime ja vahetusriideid mul ju ka kaasas polnud. Teoorias oleks ju võinud olla ports asju veel seljakotiga kaasas, aga tundsin end isegi nagu stressis koormaeesel ja ilm oli ka üsna soe, nii et olin niisamagi higine.

Triibu aga otsustas edasi liikuda - ronge vaatama. Ta oli tegelikult ka sel päeval üsna eeskujulik kaheaastane. Ei teinud erilist draamat, kuulas sõna sõidutee ääres, mida ma enim kardan jne. Tema üks uuemaid fraase on tutetite taa ei (korrektses rootsi keeles du kan inte ta mig ehk sa ei saa mind kätte) ja minu puhul oleks tal selles tõenäoliselt õigus. 

Igatahes, üsna varsti olime me juba rongijaama sillal ja siis kaubanduskeskuse ees uhkel kivisel väljakul. Muidugi otsustas ta nüüd uuesti Ruttu potti nõuda ja seal tõesti ei olnud looduslikku pinda mujal kui lillepottides. Pidin siis riskima ja kaubanduskeskusesse sisse minema. Muudkui tuletasin talle meelde, et me peame ruttu vetsu minema, sest seal oli nii palju asju, mis ta tähelepanu eest võitlesid ja WC-ni oli päris tükk maad minna. Aga me jõudsime. Minu õnneks, sest kell oli nii vähe, et enamik poode polnud veel avatudki ja kuivi riideid poleks olnud kusagilt osta.

Kahjuks/õnneks oli Kriuksu end magama nutnud ja edasi ideaalne beebi, kes elas üle kõik kaheaasase kapriisid ja kogenematu kahe lapse ema koperdamise. 

Tõstsin Triibu invavetsus suurele potile, aga tal vist ei olnud mugav ja ta ei teinud sinna midagi, kuigi ma väga palusin, et ta istuks veel. Aga ei! Kohe, kui püksid üles said, pani ta ajama, jättes minu ja Kriuksu tema ratast, kiivrit ja kõike muud kokku korjama. Ja ta jookseb kiiresti. Ikka nii, et on hetkega juba kaks korda ümber nurga pööranud ja mul ei jää üle muud, kui loota, et me samale poole iga kord pöörame. Samas tõestas ta, et ta on super orienteeruja, kui on juba korra kusagil käinud. 

Teda tõmbavad praegu eskalaatorid. Mulle aga meeldiks, kui kõik ta kümme sõrme ja varvast alles jääks. Seega üksi ta eskalaatoritega sõita ei tohi ja peab alati käest kinni hoidma. Lisaks ei ole vaja, et peaksin teda veel mitmel korrusel taga otsima. Kui ma talle järele jõudsin, oligi ta eskalaatorid leidnud. Eks me siis sõitsime muudkui alla ja üles, vahepeal selgitades turvadele, miks eskalaatori kõrval on hunnik asju. Vahepeal jooksime taas vetsu, et seal mitte midagi teha. Kätepesuks ta muidugi ka aega ei võtnud. Seejärel sain teda taas taga ajada ning uuesti eskalaatoritel sõita.

Kolmandal vetsukülastusel ta õnneks tegi sinna ka midagi ja kergelt sain ta käsi ka veega märjaks teha, aga isegi invavetsus ei ole seal lahendusi, et lapse käed päriselt voolava vee alla ulatuks. Seejärel Kriuksu vist ärkas ja mulle meenus, et mul on taskus maagiline telefon ja kui sel on vähegi akut, siis äkki lubades tal vaadata videoid endast on ta nii kaua paigal, et ma saaksin Kõhutantsijale süüa anda. Ja see töötas! Me kõik istusimegi rahulikult pingil. Pärast vist tegime veel mõned eskalaatoriringid - mul on juba peas sassis, mitu neid tuli - ja suundusime kaubanduskeskusest välja.

Ta oli õnneks nõus taas rattaga sõitma ja tegi kaldteede peal trikke. Ausalt, temast tuleb vist kaskadöör. Samas hakkas ta nüüd ka väsima ja sülle küsima ega tahtnud hästi aru saada, miks emme ütleb, et tal pole võimalik, aga see sama emme tassis nüüd beebit, veepudelit, kiivrit ja ratast ja tundis, kuidas ta käelihased muudkui pikemaks venivad. Õnneks kaheaastane küll kurtis, aga liikus edasi soovitatavas suunas.

Kompromissina sai Triibu esimesel pargipingil mu sülle ja siis oli neid seal kaks. Nii täitsa töötas. Õnneks sattus me teele siis ka murutraktor, mis oli hirmus põnev. Hirmus ja põnev. Jälle aitas edasi liikuda. Seejärel olime juba kodu lähedal ja astusime sisse juba tuttavasse restorani, et osta lõunaks süüa ja talle pisteti seal kohe pihku väike muffin. Istus ta siis seal kõrge baaripuki peal, nosis seda, jõi vett ja jõudis järeldusele, et tema klaasis ja minu pudelis on samasugune (asi). See tundus nagu mingi arenguhüpe taas, et ta oskas sellisele järeldusele tulla. Lemmik tuli sinna õnneks Triibu käruga meile vastu, sest ma ikka veel ei ole välja mõelnud, kuidas neid kahte kõige paremini üksi lõunaunne saada. Nii hea, et Lemmik saab kodus töötada.

Lõunasöök oli ka huvitav. Kuna Kriuksu ärkas taas ja tahtis ka oma lõunasööki, siis pidin õppima riisi pulkadega sööma. Vasaku käega! Kusjuures päris nälga ei jäänudki.

Närvilisele hommikule tasakaaluks oli ülejäänud päev päris mõnus, aga ma ise olin siiski surmväsinud, sest lapsed küll magasid mälemad mitu tundi, aga minul tuli sorterida ära kilode viisi beebiriideid taas ja samal ajal võõrustada külalist, rääkdies ainult rootsi keeles. Jah, ka ingliskeel oleks sobinud, aga mul on hea vahel harjutada ka.

Täna tegime juba kordustripi samal marsruudil, aga seekord oli Kriuksu vanris, mis töötas paremini, sest haigena paistab, et ta ainult magab ja ratas ning isegi suur kopp ja pott mahtusid kõik vankri alla. Ainult kaubanduskeskuse ees oli mul hirm, sest eskalaatorid ja vanker ei käi hästi kokku. Triibu aga oli väga motiveeritud ja mul ei õnnestunud teda keelitada mitte sisse minema ning seekord uudistas ka poode veidi. Tegime ühe eskalaatoritiiru ja siis pidin ta kommidelubadusega ära ostma, sest ma ei julgenud Kriuksu kauemaks eskalaatori kõrvale parkida ja ei olnud aega ega tulnud ka pähe hakata magavat last järsku linasse siduma suure venna lõbustamiseks. Ehk kunagi hiljem.

Edasi maadlesin väsinud ja haigusevaevatud Triibuga, kellele ühest kommist ei piisanud, kuigi juba enne sai läbi räägitud, millal ta juurde saab. Seega oli ta üsna jonnine ja ratast ta ka enam ei tahtnud, aga siis jõudsime me rongijaama kohvikuni. Tundus, et ta mäletas seda ka, sest ta istus samasse lauda. Üks kallis croissant ja kõrrejook päästsid mu hommiku ja edasi läks sujuvalt. Magasime kõik kodus lõunaund ja siis nõudis Triibu taas õue, aga me ei jõudnud kokkuleppele, mida teha kingade, kiivri ja rattaga ning siis hakkas Kriuksu ka lohutamatult nutma ning ma olin ikka nii väsinud, et sõna otseses mõttes urisesin veidi. Lemmik õnneks tuli appi lapsi valmis seadma, sest ta sai ka aru, et mu karikas on täis. Õues läks meil kolmekesi küll taas üsna ilusasti ja korraks võis teistele jääda mulje, et meil on eriti hästi kasvatatud kahene, kes ei jookse teiste järel valest kohast üle tee, vaid on nõus sebrani minema. Siis aga kamandas ta õues kohatud juba varasemast tuttavat neiut ka kingi jalast võtma enne liumäele minemist ja varsti tuli juba issi, kes vist kartis, et muidu üks meist plahvatab.

juuni 06, 2021

Uus algus

Kõigepealt ma tahan öelda, et see ei ole see postitus, kus ma kekutan, et vaadake, kuidas ma vaid kahe päevaga pärast sünnitust supervormi sain. Tundub, et igas emmedegrupis on vähemalt üks selline supergeenidega naine, kes ei suuda pidurdada ennast enne, kui on näidanud kõigile oma taas lamedat kõhtu pärast esimest nädalat ja mitmendat last. Ma siis alati mõtlen, et kas nad ei mõtle, et teised värsked emmed on seleks kõige valem sihtgrupp? Üsna kindlasti on nende hulgas palju rohkem selliseid naisi, kel taastumine võtab kuid või isegi aastaid ja paljud on ju sünnituse järgselt ka eriti emotsionaalsed ja ehk ka oma keha osas ebakindlad. Ei ole vaja õli tulle valada! Sellised rõõmsad kekutamised võiks jätta lähemate sõbrannade ringi.

Samas olen siin nüüd lugenud taas palju inimeste sünnituskogemuskirjeldusi ja nii palju on neid, kus räägitakse, et see oli väga raske, kohutavalt valus ja karjuti nii, et terve korrus kuulis. Ma saan täiesti aru, et ma ei saa enda kogemust võtta kui normi, aga ma ei tea, millest nad räägivad. Minu jaoks on mõlemad sünnitused olnud täiesti tehtavad. Jah, oli raskemaid hetki, aga ei karjunud ma üldse, vaid nägin kohati vaeva, et end lõdvestuma sundida ja edasi hingamisharjutusi teha, sest nagu meile kursustel õpetati, pinges olles on valusam ja karjudes ollakse kohe kindlasti pinges. Ma ei ole eriline vaimsete õpetuste järgija, aga ehk tõesti teadlik hingamine aitas mul kõgie hullemat vältida. Või ehk on mul lihtsalt sünnituseks hästi sobiv keha. Või ehk vedas? Igal juhul, olen suutnud kohe pärast sünnitusi kõndida ringi, istuda normaalselt ja teha kõike muud vajalikku. Küll veidi aeglasemalt ja ettevaatlikumalt ja olles veidi hell, aga täiesti valuvaigisti vabalt.

Teine teema, mille osas ootasin teatud raskusi, oli imetamine. Nii sel kui eelneval korral, kuigi mu ämmakas ütles mulle, et kui esimene kord sujus, siis suure tõenäosusega sujub ka nüüd. Samas, olin siiski valmis probleemideks. Läks hoopis veel lihtsamalt. Mitte päris valutult, sest esimstel kahel nädalal äkki üks rind oli tundlikum ja mõlemaga kogesin seda, et vaakumisse tõmbamise järel on mõned valulikud sekundid, aga Kõhutantsija sai kohe pihta asjale ja mingeid piimapaise vms ei tekkinud. Vigastusi ka mitte. Ja ma ei tea jätkuvalt, mida mõeldakse selle all, et kas piim on tulnud. Lapsed on ju algusest peale midagi neelanud ja ka üht-teist välja oksendanud. Mahla see just ei meenuta.

Ka Kõhutantsija paranes ilusasti. Kui Triibu nabakönt kukkus ära kuuendal päeval, siis Kõhutantsijal juba viiendal. Mul juba tekkiski hirm, et varsti Triibu läheb ja aitab, aga õnneks ta ei jõudnud selleni. No ja kaalu uleb ka mürinal juurde. Esimesed bodyd jäid juba 2,5 nädalaselt talle väikeseks. Mulle ta pole imepisike tunudnudki, kuigi teised ikka paistavad nii tema kohta arvavat.

Ema arvas, et minust võiks sarisünnitaja saada, aga mulle vist kahest piisab. Samas kuidas ma peaksin teadma, kas meie pere on nüüd valmis? Kindel on vaid see, et Triibu ja Kõhutantsija kohe kindlasti kuuluvad meie peresse.

Kirjad Kõhutantsijale 16

Tere, mu pisike!

Märkamatult oled sa saanud juba 25-päevaseks. Kuidas küll!?

Terve eelmise nädala oli Eesti vanaema meil külas ja seega on nüüd mõlemad vanaemad saanud sind kussutada, su mähkmeid vahetada ja beebilõhna lähedalt nuusutada. Sina aga oled suuresti ikka see sama laps, kes sa olid kümnepäevaselt. Sööd, sulged hetkeks silmad ja siis avad nad taas. Ma olen alati üllatunud, kui sa rohkem kui tunni või kaks päeval järjest magad ning ei imesta enam, kui sa 5-6 tundi jutti ärkvel oled. Meil on juba seljataga üks päev, mil vist ükski su uinak ei ületanud 20 minutit. Ma ei tea, kuidas sa küll jaksad nii. Samas oled sa aga ikka üks mõnus beebi, kes tahab palju lähedust, aga siis oled sa üldiselt ka eluga rahul. Ning öösiti ärkad vaid söömiseks ning ausalt öeldes pole mul aimugi, kaua sa sööd, sest mina uinun taas ammu enne, kui sa lõpetad. Ma küll ei tunne end väga hästi, et sa niimoodi mu külje all veidi ohus oled, aga ma lihtsalt ei püsi ärkvel ja sina õnneks ka ööloom ei paista olevat. Söömise osas oskan vaid kahtlustada, et sa sööd kõhu nüüd kiiremini täis kui alguses ehk oled muutunud efektiivsemaks. Ma täpselt ei tea, sest seekord ma äppe väga ei kasuta. AInult su kasvukõverat jälgin veidi. Kõik muu tundub loomulikult minevat.

Triibu käib ka jätkuvalt sind paitamas ja kallistamas ning otsib sind taga, kui sa tema nähtavusest kaod, aga on sulle nüüd ka meelega mõned toud kirja pannud ja mulle ka. Samas eks seda võis oodata.

Kui on midagi, mis võiks veel paremini olla, siis ma loodan, et sulle hakkab varsti kandelinas olemine meeldima, sest ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma muidu teie mõlemaga üksi hakkama saan, kui te just parasjag ei maga. Homme hakkab su issi taas tööle ja vend läheb lasteaeda. Meil aga tuleb tervisekontrollide nädal sinuga ja järgmistel nädalatel juba pean päris palju tunde teie kahega üksi hakkama saama. Mul on täitsa hirm, sest su vennas võib kibekähku turvalisest aiast välja joosta ja ma jõuan ehk napilt järele talle. Sina aga pole selles süüdi. Eks ma pean välja mõtlema, kuidas teil mõlemal hea oleks.


Armastusega,

Emme