Mia jutukas

Ükskord - varem või hiljem - näen ma, mis seal teki all on

2012-01-16T19:48:00.002+02:00

Tundub, et ka sel aastal olen tagasihoidlikum blogija. Tegelikult aga oleks rääkida küll. Täitsa palju kohe. Aga ongi olnud nii kiired ajad, et lihtsalt ei jõua võtta seda hetke iseendale, et rahulikult mõtted paberile panna. Või kui olengi üksi, siis magan või vaatan midagi, mis ei nõua erilist pingutust.

Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D

Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...

Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.

Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?

Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...

Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.

Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.

Vanajumala viha on ikka vägev

2012-01-01T20:18:00.003+02:00

Mul oli üsna omamoodi aastavahetus. Olles käinud aasta eelviimasel päeval koos emaga ristiema sünnipäeval, viisin ta õhtul koju ja jäin ise ka sinna ööd ära magama. Järgnema pidi ju laisk laupäev, mil enne õhtut nagunii midagi suuremat ei tee. Aga jälle vanajumal naeris mu plaanide üle.

No kuidas muidu kui vanajumala vihana võtta aasta viimase, laupäevase päeva hommikust kõne kodumaja haldusfirma dispetšerilt, kes teatab, et alumisel naabril uputab ja gravitatsiooniseaduse kohaselt saab põhjus olla vaid minu korteris.

Tormasin koju nagu tuline jutt, end tee peal eesti lauluklassikat üürates rahustada püüdes ja samas sisemiselt keedes, sest mis mõttes pean sel aastal juba kolmanda veeavariiga tegelema. Kirusin juba mõttes pesumasinat, mis viimati alles selle kuu alguses märku andis, kelle sõna peale jääb. Ja rõõmsamaks ei teinud mind sugugi ka võimalus oma niigi väga pankrotiselt arvelt ootamatult suuri summasid välja käia.

Koju jõudes aga sain korraks rõõmustada, sest vett tilkus hoopis köögikraanikausi alt kapist välja. Kuna mu möbleeritud korteris on kellegi varasema soovil igal pool vaip, siis oli üsna tore jälgida, kuidas iga samm maha märja jälje jättis ja kõik lirtsus.

Sekunditega sai selgeks, et mingi toru purskab. Auk ei olnud küll suur, aga pahandust oli juba oi-oi kui palju. Varsti laekus ka kuri naabritädi, kellega püüdsin siis kehakeele ja umbvenekeele abil suhelda. Ta vedas mind enda juurde näitama, kuidas vesi juba tema kuu aega tagasi tehtud remonti rikkuma on asunud. Ooooo jee eks! Remondi üheks peamiseks põhjuseks olin samuti mina ja suvine pesumasinavigur, mille tõttu minu juures oli kõik okei, aga tema linoleomiga kaetud lagi muutus kuumaastikuks. Sai toogi kord lubatud, et isa tuleb ja teeb korda, sest nii ta ju lubas, aga isa ei tulnudki ja nii see jäi. Tädi nagu huvi ka ei tundnud ja meil on nii tugev keelebarjäär, sest ta ei räägi üldse eesti keelt. Suuresti seetõttu ei üritanud ma ka ise rohkem selgitustööd tegema minna. Õnneks nägi tema lagi ju ka enne jube välja. Aga nüüd oli tegemist ilusa valge laega.

Vaatasin siis tema kodu üle - õnneks veel ei olnud midagi väga hullu. Püüdsin ka enda juures vett kinni keerata, aga ei saanud sellega korralikult hakkama. Adrenaliini abil arvatavasti suutsin kraani isegi peaaegu risti keerata, aga see ei aidanud isegi august purskava vee survet vähendada. Seega hakkasin käterätikuid maha loopima ja iga mõne minuti tagant kaussi püütud klaasitäit vett ära kallama. Olin ju avariibrigaadi ootel, aga kuna ajastus oli nii super, siis võis arvata, et asjad ei saa just kõige kiiremini korda.

Vahepeal jõudis Aivar õnneks siia appi. Pidime ju nagunii õhtu koos veetma, kuid nüüd ta lihtsalt tuli varem. Õnneks olin tolleks hetkeks suutnud juba end ka veidi koguda. Varem ei suutnud vesistamist päris täielikult vältida. Samuti mitte enesehaletsemist ja mõtteid stiilis: mida ma nii valesti teen, et juba kolmanda veeuputuse ära teenisin? Mis märk see on? Kangesti tulid pähe mõtted Noa laevast ja sellest suurest veeuputusest, mis halbu inimesi tabas.

Aivar suutis ka vee kinni keerata ja suuresti minu üllatuseks vool, mis enne ei olnud liigutanudki, peatus kohe. See oli suur kergendus, sest avariirühm laekus alles mitu tundi hiljem. Seda kusjuures info, et ma ei suuda vett peatada ja all uputab, juures. Aga neile on see vist nii tavaline asi ja pole ju nende mure, kui hullusti mul uputab ja mismoodi neid tagajärgi likvideeritakse. Okei-okei. Neil oli teisigi kiireid väljakutseid, aga kust nad teadsid, kui kiire mul on?

Kui nad aga jõudsid, siis lahendati katkise torujupi probleem ära ehk viieteist minutiga. Maksin jälle portsu raha - muidugi taheti sularaha - ja ära nad läksidki, veel irooniaga head aastavahetust soovides. Ma ei solvunud. Oligi tegu ju absurdihuumoriga.

Järgmised paar tundi veetsime kõikvõimalike kättesaadud ajalehelistega põrandat kuivatada püüdes. Toredad vanad vineerkapid olid ka oma osa vett sisse imenud ja vaip kaitses arvatavasti naabri vara üsna vapralt. Minu jaoks oli aga enda korteri tagajärgede likvideerimine paras katsumus, sest vett muudkui tuli ja tuli. Tänagi veel on suur osa vaibast üles tõmmatud olekus ja igal pool vedeleb väikseid kapitükke, aga tundub, et põrand hakkab kuivaks saama. Küll siis millalgi kuidagi ka vaiba tagasi panen.

Veel on vaja ka korteriomanikku šokeerida. See ei õnnestunud eile, sest tal oli telefon väljas ja ka naaber, kes oli kindlasti palunud end teavitada olukorra arengust, ei olnud vist enam kodus siis, kui midagi öelda oli. Ja mina veel kogusin julguse kokku ning valmistusin nördinud tädiga, kes kartis, et nüüd tema ei saa ka midagi pesta, kahjude hüvitamist arutama. Aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las nad arutavad seda korteriomanikuga omavahel. Seekord ei olnud ju mina milleski süüdi. Vastupidi - andsin endast parima, et asja parandada.

Nojah, olles tunde maas küürutanud ja imenippe leiutanud, et vaibast vett välja saada, sai ühel hetkel nälg meist võitu ning suundusime poodi planeeritud aastavahetuse kraami ostma. Kuna päeva oli tekkinud suur viivitus, siis ei suutnud me kuidagi normaalgraafikus püsida, aga sellegipoolest suutsime teha hea pasta pesto ning kanaga ning küpsetada ja glasuurida isegi kaks plaaditäit muffineid. Üsna viimasel hetkel tulnud spontaanne küllakutse Annikalt oli kõlanud piisavalt hästi, et nendega millalgi liituda. See aga oli omaette väljakutse.

Minekuvalmis saime alles tund enne südaööd ja siis kohe selgus ka, et nemad plaanivad just edasi minema hakata, aga tulgu me ka Pääskülasse kaasa. Ma ei vaimustunud küll eriti mõttest end pärapõrgusse vedada, aga uudishimu oli tugevam, et miks küll sinna.

Tee peal selgus aga, et sinna saamisega on väga kiire. Nimelt on minutite küsimus, kas me jõuame õige bussi peale. Muidu oleksime aastavahetusel alles teel olnud. Aga jõudsime. Suurem nali oli see, et hoopis sealt samast lähedalt kodupeatusesse jalutama pidanud seltskond ei suutnud end õigeks ajaks kohale vedada. Buss sõitis ette just siis, kui meie troll meid välja lasi.

Annika palus mul imesid teha ja ma tegingi. Bussijuht oli väga inimlik ja nõustiski hetke ootama kohe-kohe jõudma pidavaid sõpru. Ma olin ikka nii närvis - ise bussi peal, teadmata, kuhu teelgi oleme. Aga nad siiski jõudsid mõne minuti pärast!!! ja siis selgus, et nemad ei olnud aru saanud või uskunud, et ma päriselt ka bussi kinni pean. Nad olid kohe rahulikult jalutanud. Aga nad olid väga õnnelikud mu saavutuse üle ja reis võis alata. Bussijuht sai tänutäheks pudeli vahuveini, mis oli minu meelest Veikost väga lahe.

Läksime Pässa rongijaama ilutulestikku vaatama. Ees ootas juba suurem seltskond seal elava Anni klassiõe tuttavaid. Väike tutvumisring ja juba algaski meeletu paugutamine ning kallistamine. Minul aga oli sellest kõigest nii suva, sest järsku oli vähene joodud alkohol hullult laksama hakanud ja samuti ähvardas põis lõhki minna.

Ühel hetkel olingi valiku ees, et ma kas üritan põõsani jõuda või võtan aasta vastu märgade pükstega, sest peopaika tagasi liikumise ootamine ei olnud enam valikus.

Seega oli läheduses asuv põõsastekoobas suureks rõõmuks ning kergenduseks. Pärast sai seal lähedal veel kauneid pilte teha ning purjus mina jõudis ka ekstra aasta lõpuks tulnud lume sisse kõhuli käia. Seegi tegi vaid nalja.

Mingil hetkel siiski liikusime selle klassiõe koju, kus kõik kuidagi kohe end mugavalt sisse seadsid. Meie kaasa toodud muffinid kadusid sekunditega ja purjus inimese heas tujus tekkisid sama kiiresti uued sõbrad ja fännid.

Oli tore. Sai palju tantsida ja laulda, kuni hääle ära minemiseni. Sai heade sõpradega kokku lüüa ning ma ei teagi enam hästi, kuidas küll terve öö ülikiiresti möödus ja mingil hetkel esimese bussi peale suundusime, aga teisele jõudsime. Ma ei olnud siis ka veel kaine.

Aivar otsustas ka minu juures end välja magada ja nii me siis jalutasime siia poole, eriti keskendunult jalg jala ette astuda püüdes, aga siiski ebaõnnestudes. Siiski oli paras üllatus, et kuigi tundsin end tol hetkel juba üsna kainena, oli mõne tunni pärast ärgates kummaline olla. Seda kergelt värisevat enesetunnet on sel aastal nii palju olnud. Ei tea, kas vanaduse rõõmud? Vähemalt pole mu pea sellistes olukordades valutama õppinud.

Tänane päev ongi möödunud voodis. Vedeledes, laiseldes, lugedes. Aivarit, kes pimeduseni magas, mitte segada üritades. Aga uus aasta sai jälle täiesti erakordselt vastu võetud ja ka esimene kasulik tehing on juba sündinud. Sellest ja kõigest muust aga tulevikus. Ja teile kõigile ka ilusat uut!

Peenraha paberkandjal ja palju muud nalja

2011-12-29T23:20:00.002+02:00

Ehk siis on aeg rääkida lähemalt, mida ma hiljuti Rootsis tegin.

Juba mõnda aega tagasi otsustasin hetke emotsiooni ajel liituda UNICEFi vabatahtlike meeskonnaga - ei mäleta, kas rääkisin sellest juba või mitte. Pärast kummaliselt pikka vaikust aga potsatas mu postkasti kutse seminarreisile Soome ja Rootsi, mis oli juba kruiisilaeval veedetava nädalavahetuse mõttes paljulubav.

Siiski, võtsin asja tõsiselt, plaanides reaalselt organisatsiooni sisse elada, teistega tutvuda ja ehk endale sobiv ülesannegi leida - ja registreerisin end täiesti üksi kolmepäevasele reisile. Seitsmekuise India-reisiga võrreldes on see muidugi nohu, aga nagu hiljem avastasime, siis ei olnud ma sugugi ainus, kes täiesti uude olukorda ja seltskonda sattumise pärast veidi pabistas.

Algus oligi imelik. Olles sunnitud end esimese laeva väljumise ajaks unise peaga sadamasse toimetama varem, kui tahaks meenutadagi, sõitsin muidugi õigest peatusest mööda, sain jala tagasi kõmpida ja kuna olin unustanud üles kirjutada kontaktisiku telefoninumbri, siis pidin ka mõne nurjunud katse õige seltskonna leidmiseks tegema.

Kõik algas väga eestlaslikult - iga uus omaette mõnes nurgas konutamas, näol kaitsemask, mis pidi väljendama ülimat enesekindlust ja huvipuudust. Mind hakkas see mäng aga varsti närvi ajama ja häiris veidi ka see, kuidas asja organiseerijad ei pidanud oluliseks ennastki tutvustada alguse lihtsustamiseks. Seega võtsin julguse kokku ja hakkasin ise lähimate inimestega tutvust tegema. Mulle tundus, et olingi sattunud kuidagi omaealiste hoolitsetud tüdrukute või tibide - kuidas tahate - keskele. Veel olid seal end mugavalt tundvad vanad kalad ja kohmetud isased. Igal juhul üldse mitte see seltskond, mida vaimusilmas ette olin kujutanud. Ei olnud seal ainult üks vana kamp ega ka lasteaed. Küll aga oli isegi üks imikuga pere ja umbes sama palju first timereid kui vähemalt viieaastase kogemusega inimesigi.

Üsna kohe tekkisidki ka esimesed positiivsed tutvused, kellega koos istuda, süüa ja linna peal vaba aega veeta. Ei läinud ka üldse kaua südamepuistamisteni. Sellele aitas kaasa ka maailma väikseim kahekümnele inimesele mõeldud konverentsiruum, kus ma käinud olen ja kus me nagu kitsas sokis paar tundi kinni olime. Laua tagant ei saanud püstigi ilma meeskonna ühtsete pingutusteta, aga see selleks.

Soomes pidime külastama sealset unicefi esindust. Võite pakkuda, kumb ja kui palju naabermaa omast suurem on:P Seal oli palju õhku, hubane koosolekunurk, plastiliiniloomad, pidevalt valmis glögi ja palju muud. Kahjuks aga kiirustati meid sealt arusaamatul põhjusel juba vähem kui tunni pärast minema.

Ma küll üldse ei tahtnud, et sellest järjekordne Helsingi-Stockholmi shopingureis saaks, aga üsna nii ta siiski läks. Me lihtsalt ei suutnudki mingit head alternatiivtegevust välja mõelda. Kahjuks jäin juba Soomes ka haigeks. Tuli kallale mingi kole kõhutõbi, mille tõttu keset linna lõualuud pidi üles ronivate külmavärinatega maadlesin ja juba kõige hullemaks valmistusin, aga õnneks oskasid apteekrid kohe õiget asja anda ja edasi läks rohtude peal juba nii, nagu polekski haige. Tore muidugi, et ma Indias ebasteriilsusega mitte ei kohanenud, vaid selle asemel hoopis ülikorralikes põhjamaades ka nüüd lambist kohe haigeks jään.

Õhtul aga sai laevas nii palju nalja, et ma hästi ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda ja tantsida sai. Veetsime paar tundi ühel organisatsiooni tutvustaval seminaril, kus kahjuks eriti targemaks ei saanud ja seejärel läks rootsi lauas söögiorgiaks, kus kala ujus lihale mõeldud veinikastmes, sest see lihtsalt ei mahtunud mujale taldrikule, lihapalle sai konjakisinepisse kasta ja kollane kalamari pudises üle lookas taldriku ääre kingadele. Eks üheks põhjuseks oli ka vabalt saadaval olev vein ja see, et kõik oli kinni makstud, aga sellist natuke piinlikku uusrikka tunnet ei ole ammu olnud. Ometi üritasin ju end rootsi lauas tagasi hoida ja mitte üle süüa.

Hiljem sai aga juba poest alkoholi juurde osta ja kuidagi sai meie väiksest kajutist peokeskus. Olin saanud endale väga toreda toakaaslase, kellega järjest ühiseid omadusi avastasime ja tema oligi kõiki meie juurde kutsunud. Pärast liikusime edasi laeva klubisse, kus esimesed end juba superstaariks joonud olid ja teised järgi jõuda üritasid.

Meiega oli kaasas üks piltilus noor neiu, kes teadis ise ka väga hästi, milline võim tal meestele on ja oma võlud täies mahus õhtul mängu pani. Kõigil teistel oli huvitav ja lõbus jälgida seda jahipidamist. Kel iganes oli mõni peoaksessuaar, see tolle meie peokuningannale ka loovutama pidi. Viimane aga jõudis vist õhtu jooksul küll kõigi klubides olnud karvaste ja sulelistega tutvust teha.

Mingil hetkel liitus meiega kiisu - purupurjus soome noormees leopardimustrilistes retuusides, saba taga. Otseloomulikult oli peovaimul vaja seda pidevalt sikutada ja tunnistan ausalt, et korra andsin ka ise teiste nõudmisele järgi ja proovisin ise, kuidas ka tundub.

Tantsisime nagu meeletud. Laev kõigutas korralikult, aga see dikteeris lihtsalt mõningaid tantsusamme ega seganud peaaegu üldse. Oli siiski üks hetk, mil laine mind ootamatult tasakaalust välja viis ja üllatuslikult kiisust jätkus veel härrasmeest, kes kiljuva minu kinni püüaks.

Meid oli nii palju, aga seltskond tantsuplatsil vaheldus pidevalt. Tantsisin kuni pidu lõppema hakkas, olles kogunud endale hulgaliselt fänne. Näiteks ühe mürakaru, kelle rütmitu taju ja lainete kiuste embuses oli päris tore ühe loo jagu keerutada. Ega ta vist muidu poleks mind rahule jätnudki.

Üsna õhtu alguses selgus, et ka meie endi seltsis on üks tantsulõvi. Üks kolmest Ilja'st, kes meie kahekümneliikmelisesse seltskonda ära mahtusid:D Küll ta tegi poognaid ja pulli ja ühel hetkel tekkinud omanikutunde ajel tõmbas mind ka teiste juurest ära põhjendusel, et nood ei oskavat üldse tantsida. Kui ta siis millalgi mind aga vampiirimoodi kergelt hammustas ja lavaäärsetelt kõlaritelt Batmani kombel rahva sekka hüppas, siis olime juba naerukrampidesse suremas. Enam eriti naljakas ei olnud aga siis, kui õhtu lõpus üritas purjus poiss mind iga hinna eest kõlaritele tõsta. Mida ma ei tahtnud. Aga ta ei andnud alla ka enne, kui ümber kukkus. Oh well...

Õhtu jooksul sattus aga paar korda minuga tantsima ka üks täitsa nunnu soome poiss. Tema ja kiisuga oligi kokkuvõttes kõige toredam. Ka siis, kui millalgi keset ööd avastasin, et tekkimas võib olla deja vu'lik ebameeldiv olukord, mille tõttu ma oma kajutisse minna ei saa, ja üksi tagasi tantsima läksin. Samas neid, kes keset tantsu suudluseks lähenesid, sai korduvalt lausega: I have a boyfriend eemale peletatud. Keda kergemini, keda raskemini eks.

Mingil hetkel sai mind vist juba pikalt taga otsinud kaaslastega lepitud, arusaamatused lahendatud ja taas koos edasi lõbutsetud. Kuni nemad suitsetamas käisid, istusin mina laeva trepile ja kohtusin seal veel mitmete noormeestega, kes kõik millegipärast arvasid, et peaksin soome keelt või vähemalt rootsi keelt puhuma ja püüdsid erinevate pickup line'idega minu juures heasse kirja saada. Mingil hetkel aga hakkas minust seal mööduma ka too nunnukas, kel siis püksisäärest kinni haarasin ja kes siis edasi aitas mul üht laeva peatreppi blokeerida. Ta oli juba enne täiesti siiralt käskinud mul Helsingisse sattudes endale helistada ja lubanud mind seal igati aidata. Mida ma ei võtnud eriti tõsiselt, sest ta ei tulnud selle peale, et me võiksime taolise tegevuse jaoks vähemalt üksteise nimesid ja numbreid teada ja pealegi, ma olen hõivatud, aga muidu ehk.... Igatahes trepil vaiksemas õhkkonnas jutustades sain vähemalt ta nime teada ja ütlesin ka kõvasti välja esimese pähe tulnud mõtte. Et nagu põhjapõder. Noh sest tema nimi oli Niko ja mulle väga meeldib multikas Niko-nimelisest põhjapõdrast. Tema aga võttis seda kui mingit eriti karmi kriitikat ja püüdis kordi ja kordi mulle selgeks teha, et not like the raindeer. Mulle tegi see vaid nalja. Aga siis tiris keegi mu taas kuhugi ära.

Öö aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Mu toanaabrile oli meie enda väiksest seltskonnast austaja tekkinud. Tema ise noormehest nii vaimustuses ei olnud, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel jäi too ööseks meie tuppa.

Mina suundusin tantsimast tulles joonelt duši alla ja veidi keeruline oli siis, kui avastasin, et ma ei olnud rätikut sinna kaasa võtnud. Tol korral päästis noormees mind hädast. Pärast aga oli vastupidi - kuid vindiga olukord. Tema suundus ka pesema ja unustas samuti rätiku maha. Mina aga olin juba voodisse magama keeranud.

Nii ta siis väljus duširuumist, kellegi teise rätik strateegiliste kohtade ees. Siis aga selgus, et ülemise voodi juurde kuuluvat rätikut ei saa kuidagi vaid ühe käe abil kätte. Ma pidin naerust püksi tegema tekkinud täbara olukorra ees. Nii ma siis pugesin peadpidi teki alla ja lubasin kimbatuses noormehel rätikul alla vajuda lasta - kõik selle nimel, et ta kahe käega tegutseda saaks.

Mingil hetkel veel jõudis ta bokserite väel uksel kõõluda ja kaamerale poseerida ning poole viie paiku olime kirjust õhtust ja naermisest - enam ei teagi täpselt, mille üle - nii väsinud, et kukkusime vist korraga ära.

Teine reisipäev Rootsis oli magamatuse tõttu natuke karm. Aga mul ei olnud mitte kõige hullem. Nt too tantsulõvi oli ärganud oma toa põrandal jopes ja saabastes. Mis on eriti kummaline, sest tal ei olnud neid õhtul vajagi olnud. Ilm oli ka tohutult kole ja vihmane. Ma ei ole kunagi varem sellise koerailmaga Rootsis käinud. See tõmbas aga totaalselt vee peale ideele linna peal jalutada ja lihtsalt ilusaid pilte teha. Ometi Stockholmis oleks nii palju teha ja näha. Seega varjusime taas peatänava säravatesse kaubanduskeskustesse.

Esialgu ei äratanud ükski hilp minus erilist huvi. Pigem hämmastasid paljud müügil olevad kummalised asjad ja tundub, et ma ei olnud ainus eestlane, kes lõbustas end pigem arvamismänguga, kes küll taolisi asju kannaks. Lõpuks aga, kui olin teiste järel ootamisest tüdinenud, sattusin täpselt oma maitse järgi H&M nurka ning kulutasin masendavalt palju raha paarile asjale, mida kindlasti ka päriselt kandma hakkan. vähemalt tean, et raha läks asja ette. Oli neid aga vaja? küsimus jääb.

Sain ka osa vajalikust sugulaste jõulupeo loosikingist. Kingituste Rootsist ostmine oligi tegelikult mu ainus shopingueesmärk. Aga see ei saanud üldse mitte selline, nagu olin plaaninud. Nimelt tulin sealt kuidagi tagasi terve snuusiblokiga. Olin küll plaaninud vaid paar populaarsemat osta, kuid müügimees lõi terve rulli kassast läbi ja ma ei viitsinud selle summa pärast vaidlema hakata. Vähemalt tegi see kingisaaja õnnelikuks ja kogu sugulasteseltskonnal oli nalja kui palju, võin etteruttavalt öelda.

Teiseks õhtuks olime kui märjad kassid. Oli taas üks seminar ja siis sain elus esimest korda korraks tekilt Ahvenamaad piiluda. Pidasime tantsulõviga maha ka pikema India-teemalise vestluse, sest selgus, et suundume mõlemad üsna samal ajal sinna. Ka pidutsemisjaksu ei olnud enam nii palju, kuigi kõik oleksid nagu tahtnud. Õhtu aga ei läinud enam nii hästi käima - ükskõik, kuidas me ka ei proovinuks. Mingil hetkel andsin alla ja tulin ära tuppa. Mulle nii meeldib, kui mugav on laevadel pidutseda. Jookse "kodu" vahet kasvõi sada korda. Nunnut poissi ka kahjuks enam ei näinud ja just siis, kui valmistusin magama minema, sai alguse hoopis üks huvitav vestlus kahe reisikaaslasega, kellest ühega enne sõnagi vahetada polnud jõudnud. Nimelt arutlesime probleemsete ja kriminaalsete lastega tegelemise võimaluste üle. Nii sai varsti jälle kell neli.

Viimane päev oli aga juba üsna piinav. Olles kaks päeva pidevalt üle söönud, plaanitust kordades rohkem alkoholi tarbinud ja raha raisanud ja samas kahetsusväärselt vähe organisatsiooni ja selle eestvedajate kohta teada saanud, oli nüüd kohutavalt raske väsimusega võidelda. Ometi tuli meil veel laeva vahetada, sadamas ärkvel püsida ja abitult pealt vaadata, kuidas üks purupurjus mees end eskalaatorist alla teadvusetuks oli kukkunud ja keda nüüd turvad ükskõiksel pilgul, käed rinnal risti, kiirabi saabumiseni valvasid. Mind vist jääbki kummitama hirm, et kas temaga sai ikka kõik korda. Me ei jõudnudki arste ära oodata. Samas pidid sealsed purjus inimeste kukkumised täiesti igapäevane nähtus olema. Paljud meist nägid ka seda õnnetust ise pealt. Mina õnneks mitte. Mul tuli vaid õige aja saabudes tema kõrvalt trepist üles ronida, justkui inimene ei lebakski seal samas kuidagi väändunult maas. Ta oli neile juskui vaid rike, mille tõttul eskalaator peatati. See oli kummaline kontrast meie hoolimiseteemaliste seminaridega.

Laevale mineku koridoris aga tervitas meid toreda üllatusena aga akordioniga Pipi, keda me keegi küll oodata ei osanud. Ignoreerisime laevarestorani sööjatele reserveerimise silte ja vajusime lötsti ühe suure laua taha. Mõned meist magasid seal samas laua ääres, mina aga kuulasin Pipi kontserti ja mängisin meiega kaasas olnud imetubli imikuga, kes terve reisi vaid rõõmsalt lalises ja ka igavad seminarid nututa üle elas. Mingil hetkel meenus mulle ka, et tean tema naerupallist ema ammusest ajast. Ühiseid tutvusi tuli aga välja veelgi. mis aga kõige tähtsam - toreda reisi lõpuks sain palju ägedaid uusi tuttavaid. Ehk ajapikku selgub ka minu koht organisatsioonis...

Vabandust segapudrunduse eest!

Jõulud olid liigagi rahulikud

2011-12-27T22:12:00.002+02:00

Väljas möllab korralik torm, aga minu elus on vastupidiselt häiriv vaikus. Kui kahe õhtuga said jõulupeod Annika pool ja Tabasalus peetud, siis edasi veetsin kaks päeva täitsa üksi. Ei tea, kas see ongi väikese pere viga või on asi minus? Veetsin veel ekstra aega ema kodus, aga mis kasu sellest oli, kui tema ise tööl oli? Välja arvatud suur telekas, kust sai kõik jõulufilmid ära vaadata. Seda osa tõesti nautisin.

Peod olid ka toredad. Annika juures ristiema ja teistega vaikselt liha nosides nt. Ma küll ei tea, kas peaksin kingituseks saadud hiigelsokkide peale solvuma või iseenda peale kuri olema, et kui neid lõpuks jalga proovida söandasin, siis ei paistnudki katastroofilist ärauppumist kusagilt. Vastik hiiglane olen. Ja ema muidugi kinkis mulle ka numbri poolest hiiglaste hommikumantli, mis just ka maha ei voola. Nii vastik tunne on mõelda, et kas pärast kogu trenni ja korralik olemist jne olen ikka hiiglane? Teised paistavad ju selles veendunud olevat ja see ei aita just enesehinnangule kaasa. Samas ju kogu sisemus karjub, et saage aru. Ma ei ole paks!!! Võib-olla võiks olla veidi paremas vormis, aga mitte kellegi ei ole õigust mulle selle kohta ei otseseid ega kaudseid vihjeid teha! Ja H oli ka imelik, sest pooled korrad, kui talle helistamise võimalust kasutasin, väitis ta, et on liiga kiire ega võtnud isegi viit minutit minuga rääkimiseks. See ei jäänud ka mu emale märkamata, aga olen tänulik, et ta ei kommenteerinud.

See selleks. Traditsiooniline sugulaste pidu oli hästi armas. Sai end üles lüüa ja selle puhuks ekstra ammu ostetud ehteid eksponeerida:) Kuna Peedu pakkus välja, et sõidab ise, siis sain rahulikult Annuga veini juua ja väikse sugulasega mängida. Üldse oli üks väga titaderohke nädal. Oli hea meel näha, et minu tehtud jõulukingitus pakkus kõigile palju nalja ja avastamisrõõmu. Seega mul ei olegi kahju, et see võis hinna poolest teiste omi kordades ületada. Sain ka ise imearmsa aksessuaar-salli omanikuks ja lähemad paistsid teatripiletite üle rõõmustavat.

Kahjuks aga said jõulud juba läbi ega ega midagi erilist ei olegi rohkem välja tuua sellest. Ehk veel minu enda väikest jõulupidu möödunud teisipäeval, mil sai end põrsaks süüa ja koos palju vahuveini juua ja piparkooke glasuurida ning sain ka mõned ootamatud väiksed kingitused. Ja kingitused mulle meeldivad, te teate. Ei tahaks väiklane olla, aga on ikka suur vahe, mida kingitakse. Kas tunned ära, et see ongi just see, mida tahtsid või vajasid, aga ei osanudki tahta või on tegu suvalise nurgapoe nänniga, mis sind kohe kuidagi ei puuduta. Seekord oli nii seda kui teist. Aga rohkem ma ei täpsusta. Suuremad soovid tuleb aga ikkagi ise kuidagi vist ellu viia.

Kellel aga on veel puhkus, siis soovin mõnusat aastalõppu!

Eesti ja Slovakkia - nagu kaks tilka vett

2011-12-21T17:53:00.003+02:00

Olen taas eelmise nädala kajastamise lainel, nii et kes ei taha teada, hoidku eemale!

Algas see väga shopinguhõngulise pühapäevaga, mis mu juba eos pankrotiradadele viis. Seda hoolimata esimesest suuremast palgast. Pigem selle kiuste. Igatahes, käisime Aivariga jõulukingitusi otsides mööda poode, aga leidsin ühest Kristiine noortepoest riidehilbu, mis hoopis jaanuari lõpus kingi mõõdu omandab. Nimelt on tegu ühe ööpesu esemega, mille Indiasse kaasa võtta plaanin ja millest ehk teiselegi rõõmu jätkub.

Müüjad aga seda ei teadnud. Seega sai üsna palju nalja, kui läksin uurima, kas neil on minu suurusest ka teist varianti, sest proovitu oli juba veidi räsida saanud. Tüdrukud siis itsitasid kassas, püüdes välja mõelda, kuidas seda pitsist läbipaistvat öösärgikut kutsuda, et teise poe müüjatelt ka selle olemasolu kohta küsida. Kui aivar siis, kes pärast peaproovi oli väga nõus, et selle ära ostma pean, käis välja, et tegu on jõuluvana seksika abilise riietusega, siis kasvas itsitamine turtsatusteks ja kohati lausa laginaks. Oh well... polegi ammu poes punastanud.

Igatahes, lõpuks tulin ära ikka selle sama veidi kipaka variandiga ja müüjad soovisid meile naeruste nägudega ilusat õhtut. See tegi omakorda meile nalja.

Päeva mahtus aga ka üks ekstravagantsem seiklus. Nimelt otsustasin, et kui juba, siis juba ja ostan siis ühtlasi karvased käerauad, mis naljaga lubatud said, ära. Kahjuks ei olnud neid selles nunnus uues Solarise poes ja tuli ikka lähimasse urkapoodi sisse astuda. Ma küll ei tahtnud, aga ei jäänud muud üle, kui linna keskväljaku valgust kartvasse asutusse sisse astuda. Vähemalt oli seal soovitu olemas - kohe mitmes variandis.

Niisiis proovisime ühte ja teist, kuni üks neist mu käe ümber kinni jäi. Ja kohe nii kinni, et seda ei aidanud avada ei turvanupp, võti ega jõud. Müüja juba vabandas igati, et sellist asja pole küll veel kunagi juhtunud. Aivar pani kõik oma oskused mängu, aga võti käis vaid ringi ja mina kõõksusin naerust, sest no kellega siis veel nii juhtub, et ta tõenäoliselt kõige avalikumas sekspoes käeraudadesse kinni jääb. Oleks siis, et neil olnuks ketiga pehmed rauad, aga ikka korralik metall ümbritses mu rannet.

Nii me siis veetsimegi seal ehk kümme minutit kõiki variante katsetades, kuni see lõpuks sama ootamatult, kui sulgunudki oli, ise avanes. Mõistagi see paar jäi poodi, aga tema lähisugulased tulid ikka kaasa ja nüüd jääb vaid loota, et neid ühegi riigi turvakontroll lennujaamas ära ei korja relva pähe. Ehk punane karv veenab neid minu sõbralikkuses ja heas tahtes? Oh well...

See aga oli alles nädala algus. Ees ootas kingitustemaraton. Muideks, ühtegi oma kingitust ostetud ei saanudki. Aga kokku tuli panna ja ära pakkida 66 kinkekorvi. Arvan, et mul on potentsiaali logistikuks saada, sest kõikide detailide paika panek ja errorite kiuste õnnestumine võis ikka juuksed halliks ajada. Aga hakkama me saime. Õnneks kolleegid aitasid veidi.

Ka eraelu oli tihe. Lubasin kiire nädala kiuste võõrustada üle pika aja ühte surfarit - seekord Islandil vabatahtlikupõlve lõpetanud slovaki noormeest. Ta tuli nagu tigu oma kehakaalu jagu pampe tassides ja ei olnud just õnnelik, et mu profiil ei rääkinud midagi liftita majas neljandal korrusel elamisest, aga hakkama ta sai.

Üritasin veeta temaga koos võimalikult palju aega. Tegime loomulikult vanalinnaringi, ta õpetas mind pimedas pildistama ja jõime koos maitsvat glögi. Õhtul kohtusime ka ühe norrakaga, kes samuti öömaja oli otsinud ja kellele lubasin vähemalt süüa pakkuda, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et slovak enne minu juurde jõudis, sest see põhjamaalane oli üsna kummaline.

Kui slovak oli igati easygoing, siis uus tüüp oli tema vastand. Ta paistis justkui pettunud olevat, et oli endale ette kujutanud, et meil on suurem pidu minu vanalinna majas, aga selgus, et tegelikult vaid meie kolm ja vanalinnast jupp maad eemal. Lisaks selgus, et ta on pankrotis, mis tähendas, et tegime talle põhimõtteliselt õhtu välja ja tema algne plaan vein kaasa osta läks ka vett vedama. No okei. See ei tapnud mind, aga ta oli lihtsalt nõme oma peenutsemisega. Enda meelest oli ta kindlasti väga viisakas, aga kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta järjest teavitas meid, et seda ta rohkem ei taha ja toda lõpuni ei söö. Samas tagasisides lubas jälle tulla oma koogijääke millalgi hävitama. Nojah... võib-olla lihtsalt me inimestena ei klapi.

Slovakk aga oli suureks üllatuseks. Ma ei suutnud ära uskuda, et neil on ka kodus olemas nii piparkoogid kui verivorstid, martsipan kui kohukesed. Teda ei andnud mitte millegagi otseselt üllatada. Ka mitte jõululauaga, mis on Eestis kõige iseloomulikum. Aga ta sõi kõike isuga.

Teisel õhtul sain mina printsess olla. Mina läksin trenni ja tema jäi süüa tegema. Seega koju naastes erutasid nina kohe huvitavad aroomid. Ta oli teinud mingit tomati ja valge kala suppi, kuhu kuulusid veel värske tüümian, soja kaste, (pruun) suhkur, porgand ja isegi sibul, mida end sööma sundisin. Kokku tuli midagi üllatavalt maitsvat ja veelgi meeldivam oli see, et isegi nõud pesti ise ära.

Saime tänu minu kiirele elule koos veeta vaid lühikese aja, aga juba sai selgeks, et minu soov Islandit külastada on vägagi põhjendatud ja miks ka mitte kunagi Slovakkiast või tema tõenäolisest tulevasest koduriigist - Iisraelist - läbi põigata. Mind ju nüüd oodatakse.

Nädala eesti-välisest poolest räägin aga millalgi veel hiljem.

Kas ma olen siis asotsiaal või?

2011-12-19T21:35:00.002+02:00

Mulle teeb haiget inimeste rumalus. Viimase aja munitsipaalmajade artiklite all olevad kommentaarid aga ajavad lausa vihale. Suur osa inimesi sõimab ja ründab sealseid normaalseid elanikke, kutsub neid muidusööjateks, heidikuteks jne. Kas te siis aru ei saa?

Kõigil ei vea alati. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti taasiseseisvumise järel võitis korraga suur osa eestlastest loteriiga ja nad said peavõidu - praktiliselt tasuta oma kodu. Teised aga... teised said samamoodi igavese kohustuse ka edasi üüri maksta, aga eraomanikule, kes tegi mis tahtis ja küsis mis tahtis.

Muidugi, neil oligi õigus oma esivanemate majad tagasi saada, aga mitu põlvkonda oli ju vahetunud. Tolle hetke elanikud ei olnud enam kuidagi seotud kunagiste okupeerijatega. ometi nuheldi teiste patud ja poliitilised otsused just nende kaela. Meie kaela. Ka mina elasin selle läbi.

Meil emaga läks hästi. Meie maja uueks omanikuks sai tore vanaproua. Ei keeranud ta meil vett kinni ega piiranud liikumist. Ei tõstnud ta üüri lakke ega ähvardanud ega hirmutanud kodu kaotamisega. Ta sai aru, et me kõik oleme selles olukorras õnnetud. Tema, kes nagu sai maja atagasi, aga pidi pidevalt jagelema probleemsemate üürilsitega ja samas suutma pea ei millestki maja korrastada ja meie kes me lihtsalt lühikese kõrre tõmbasime ja oma tulevikus kindlad enam olla ei saanud.

Seega, palun, kui seda siin loeb keegi neist, kes siiani kõiki munitsipaalmajades elajaid asotsiaalideks peab, siis palun nüüd mõtle ka, kas sul ikka on õigust meie kõigi üle kohut mõista. Kas me oleme ikka oma saatuse ära teeninud?

Kirjutate, et täisjõus inimene võib ju vabalt talle viimaks antud tihti palju pisemast munitsipaalkorterist ära kolida ja parema koha valida. Aga miks ta peaks? Miks tema peaks terve elu veel üht korterit välja ostma, kui tema naabermaja elanikudki said kodud tasuta ja saavad sellelt baasilt juba uusi kortereidki osta? Jah, tänapäeval on paljud ju ise omale eluaegse kodulaenu kaela võtnud, aga tavaliselt on neil midagi anda tagatiseks. Meil ei ole.

Mind kasvatas minu ema üksi. Ta ei hädaldanud, kuigi pidi ka ajaliselt minuga üksi hakkama saama. Ta ei kurtnud, et tal ei olnud lähedal ka anemaid, kes last hoiaks, kuni ta karjääri teeb. Ja ta ei teinudki eriti. Ta ei läinud üle laipade, töötas kõvasti ja kalkuleeris, kas sel päeval võib poodi minna või mitte. Samas ei jäänud ma eriti millestki ilma. Tõsi, firmariideid ei olnud ja soojamaareisidel me ei käinud. Aga mis siis sellest? Ja kujutage nüüd ette, kuidas oleks ta pidanud või peaks nüüdki olema võimeline hakkama ise korterit ostma? Pea kogu raha on läinud ju elamisele ja raskesti säästetud raha kulub tavaliselt ootamatustele.

Niisiis minu ema elab nüüd minutsipaalmajas. Me loobusime kolmandast toast ja kesklinna lähedusest avatud köök-elutoa ja keskkütte nimel, sest vanas kodus oli kogu aeg nii krdi külm ja minu jaoks ei olnud see, kui vahel kahe nädala tagant duši alla saad mitte absurdihuumor vaid kurb reaalsus, sest kodus dušši ei olnud. ometi saime naabrite ees kelkida sooja veega ja meil oli WC toas.

Seal on aga igasuguseid naabreid. Vahel vedeleb akna all kondoome või süstlaid, tihti käib ka kiirabi või politsei ja naabrite peod kõlavad nii, nagu seinu vahel ei olekski. Aga ma väga ei kurda. See pole siiski sotsiaalmaja ja seinad on säilinud viie aasta jooksul üsna puhtad. Seal on soe ja valge ning seni ka üsna turvaline. omapäraste naabritega harjub või õpib neid vältima. Aga hirm, et ikka ei ole oma kodu, jääb. Ikka ei ole mind ootamas uhke kinnisvarapärandus ja võib juhtuda, et korteri lepingut ei pikendata või otsustab linn, et on aeg turuhinnale järele tõmmata.

Aga kurat küll, lõpetage eeldamine ja alandamine!

Kirju nädal seljataga

2011-12-18T23:09:00.003+02:00

On olnud väga põnev ja väsitav ja huvitav ja absurdne ja mida kõike veel, aga kahjuks olen siiski hetkel nii väsinud, et ei jaksa kohe teiega kõike, mida tahaksin, jagada. Seega jagan esimesena seekordseid India viisa taotlemise muljeid hetkeseisuga.

Nende uus online-avaldus on lihtsalt võrratu. võiks arvata, et asi on selle võrra lihtsam, aga võta näpust. Tegemist on kohati absurdihuumorini kalduva dokumendiga, mis nt nõuab täpset inft kandideerija vanemate kohta arvestamata võimalusega, et nt ühe või mõlema kohta andmed puuduvad. Kui ei tea, siis Indiasse ei saa ja kõik! Lisaks pead kindel olema, et su vanavanemad ikka Pakistanist pärit ei oleks ja hästi oluline on teada, kas su ema on abielus või mitte. Isa suhteseisust on suva. Oluline on ka nt sinu enda usk ja sellist varianti, et oleksid uskmatu ma ei märganudki. Tuli ära märkida ka nt üks enda soovitaja Soomes (mis on jabur, sest nad teevad ju avalikult eesti viisasid ka ja sellist varianti järsku ankeedis polnudki)

Kirja sai panna ka enda ühe välise tunnuse ja totrast valikust, mis sialdas väikest nimekirja ametitest nagu tv-produtsent, meedia, näitleja, lihttööline jne tuli valida oma praegune amet. Kusjuures seal ei olnudki midagi sellist nagu põllumajandusvaldkond või kontoritöö vms. Kõik olid a la Bollywood või alamklass. Vaadake ise:)
Kui see osa lõpuks tehtud sai, hakkasin asju edasi ajama või noh... järjekord on veidi segane, aga veel segasem on viisa taotlemise info. Nüüd tegeleb soomes sellega üks outsourcing firma ja ma natuke kardan seda, sest need kirjad, mida vahetanud oleme, ei sisenda just julgust. Vigane Indiapärane tekstisõnumikeel ja valed soovitused... no ma ei tea. Ülim faliliaarsus ka. ja muidugi korralik vahendustasu. Aga mis teha. püüan sel nädalal ka kindlustuse ära sõlmida ja passi kos ülima usaldusega posti panna. Lootsin külll varem asjad korda saada, aga mis teha!? Ehk veel jõuab. Nagu peaks... Eks pärast räägin edasi, kuidas läks.

Kallis jõuluvana

2011-12-12T23:35:00.000+02:00

Too mulle palun seda:)
http://www.levelzone.ee/est/givenchy-ange-ou-demon-le-secret-edp-100ml

Aitäh!

Ja siis veel...

Normaalsuse kohandamine mulle

2011-12-11T22:04:00.002+02:00

Mida enamat tahta ühelt pühapäeva õhtult, kui olla avalikus kohas permanentselt karvaste käeradudade külge aheldatud? Isegi ei imesta ega lähe närvi enam selliste sekelduste peale...

Ma ei saa magada

2011-12-05T00:41:00.002+02:00

Meil oli sel reedel firma jõulupidu, mille korraldamine jäi minu peale. Lootsin, et sellest saab suurepärane üritus. Osalemissoovi olid avaldanud üllatavalt paljud ja ma ei tahtnud oma esimestel jõuludel kehvasti esineda. Seega stressasin terve peoeelse nädala.

Suurte pingutustega sain ka kingitused õigeks ajaks ja kuna olid olemas nii abivalmis peopaiga perenaine, kohalik bänd ja enesekindel õhtujuht, siis ma lootsin, et seekord läheb kergemalt kui suvel. Tegelikkuses aga sain ma pärast suvist üritust rahuldustundega magada, nüüd aga mitte, sest lihtsalt nii palju asju läks viltu.

Kingituste organiseerimine ise oli juba korralik stressiallikas. Kui siis aga ka grupipiltide õigeks ajaks kätte saamine ohtu sattus, ei olnud ma üldse õnnelik. See aga sai üsna kergelt ära lahendatud. Suurem pettumus oli aga see, et pikalt planeeritud uisutamine ilma tõttu ära jäi. No lihtsalt ei tulnud talve. Kui eileõhtune hirmus libedasõit koju välja arvata.

Aga siis nüüd peopäevast. Olin Aivari kaasa kutsunud, sest ei tahtnud üksi minna ja arvasin, et ehk on temast abi, kuigi loodetavasti pean ka ise seekord vähem rabelema. Suutsin enda aega päris hästi planeerida. Sain fotod kätte, delegeerisin veel mõningate asjade transportimise kolleegile, tegin kurja häält Aivari peale, kes seepeale isegi napilt õigeks ajaks stardivalmis sai ja asusime teele, et veel möödaminnes just saabunud kingitused kaasa haarata. Kõik tundus üllatavalt hästi sujuvat. Kui just alanud vihmasadu välja arvata. See oli halvim võimalik ilm.

Aga saime just Eestisse jõudnud veskid kätte, Aivar asus ise rooli ja mina pakkima. Arvake siis, kuidas ma närvi läksin, kui selgus, et ei pakendite ega veskite arvud ei klapi. Esialgul ei tahtnud ka neid müünud hulgiladu seda tunnistada, aga saime siiski nad nõusse hiljem tulevale kolleegile puuduvad kotid kaasa andma ja veskite asja mõni teine päev korda ajama. Õnneks mõningate kolleegide peolt puudumine jättis selles osas mänguruumi.

Lugesin autos veel sada korda mõlemat sorti maitseaineveskeid üle ja matsin end kinkekottide alla. Pool teed sai isegi rahulikult sõita ja juttu ajada.

Kohale jõudes oli aga paras üllatus, et üks kolleeg oli veel enne mind jõudnud. KAKS TUNDI ENNE ALGUST!!! Nojah. Nii vara ei oodanud ma pärast suvist kogemust küll kedagi. Isegi mitte kurja hoiatuse kiuste, et kes kuueks ei jõua, jääb üllatusest ilma. Ja seda enam olin šokeeritud, et inimesi hakkas järjest saabuma. Vaid üks jäi hiljaks ja seega teised igavlesid niisama. Ka mina jõudsin veel kinkide pakkimise lõpetada, oma pluusigi triikida ja külalisi õigetesse tubadesse suunata.

Siis aga hakkasid asjad tõeliselt valesti minema. Nii mina kui peopere kui õhtujuht olime vist oma peas asjade ajastust veidi erinevalt ette kujutanud ja seega tekkis hetk, mil inimesed saadeti õue vihma kätte teadmata isegi, mis üllatus neid ootab. Varsti said nad küll kirikusse ja kibekiiresti toimetati sinna ka snäkid, mis neid ootama pidanuks. Enne aga oli kurjaks saanud perenaine avalikult õhtujuhi peale karjunud. Tegelikult pidime läbi õue küünaldega jalutama, mis oleks olnud mõnus talveromantika, aga vihma ja muda tegid selle võimatuks. Siis ootasid kõik oma veerand tundi külmas poolpimedas kirikus, juues ülikiiresti ära glögi ning üks seal esinema pidanud bändiliigetest jäi hiljaks. Ma vaatasin juba iga minuti tagant kella. Aga edasi oli ilus. Muidugi osa külalisi oli juba tagasi majja pöördunud pettumusest. Ma ei osanud neid kuidagi jääma ka motiveerida.

Väikse kontserdi järel suundusime taas tuppa, kus kõik oli tõeliselt ilus ja armas. Miljöö poolest võin kohta tõeliselt kiita ja ka pererahvas on väga tore. Küll aga sai meie meeste poolt toit kiiremini nahka pandud, kui vist arvestada osati. Olenemata pererahva lubadusest, et söök on kallis, sest seda on palju. Ei olnud vist aga piisavalt palju ja see oli juba taldrikule jõudes jahedavõitu.

Seejärel võttis õhtujuht sõna ja üritas neid teise ruumi tantsima meelitada. See aga, et bänd alustas, ei loksutanud esialgul kedagi. Rahvas sai liikuma alles mõne aja pärast ja osasid pidin ekstra paluma tantsuruumi minna, et saaks juba ääretult palavaks muutunud ruumi õhutada ja külmlauda katta. Mul oli nii hea meel, et ma polnud seda siiski tühistanud. See vast päästis näljahädast. Kuigi mulle tundub, et mul oli õigus ja õhtujuhil mitte selle koha pealt, palju jätta söömiseks aga ning millal võiks bänd lavale tulla. Ka viin joodi ülikiiresti ära, aga õnneks katastroofi ei sündinud.

Õhtu möödudes liikusid siiski päris paljud tantsuplatsile, söödi, joodi, saadi kätte kingitused ja naerdi pisarateni. Mina vähemalt ei suutnud oma pisarakanaleid kontrollida. Ning paar korda tõmbasid kolleegid ka mind tantsima. Sain isegi valsi meeldetuletuskursuse:D

Aga jamasid oli veel. Õhtujuht ei olnud siiski nii tugev, et kõigil respekt tekiks ja ma mõistan, et see ongi raske ülesanne, aga siiski... ikka tulid mängu ekstra keelatud labased naljad a la naistel on ...seen. No kui palju rohkem labaseks saab minna? Samuti vaheldusid tõeliselt naljakad mängud ja killud kohati täiesti mõttetutega a la 12 on tosin. Kohati ei hoidnud mu kolleegid ja nende kaasad ka oma arvamusi endale õhtujuhi koha pealt ning kuuldavasti oli keegi lausa kehva korraldust siunates lahkunud. Ma siiani mõistatan, kes, aga no mida siis teha? Süüa oli, tantsida sai, naerda sai. Kui ikka ise ei suudeta üldse midagi oma olemise paremaks tegemiseks teha, siis ma ei tea...

Osale külalistest ei meeldinud ka koht. Jah, seal oli ehk veidi vähe ruumi, aga samas oli hubane ja armas. Üks proua aga tutvustas kõigile oma õelat külge lastes teistel oma suurema mugavuse nimel püsti seista ning porisedes toa jagamise üle. No tõesti???

Ja kingijamasid jätkub siiani - see on ka põhipõhjus, miks ma ei maga. Mul on tunne, et ma ei oska neid enam lahendada:( Mul jäi pakkimise lõpetades järele veel mõningaid kotte ja valesti arvestatud veskeid ning minust jäid nad ühte eraldatud ruumi. Vahepeal aga koristas keegi pakkesegaduse ära ning jagati kätte ka kingitused. Käisin hommikul maja läbi kontrollimaks, et miski maha ei jää ja see ruum oli puhas. Seega meenus mulle alles õhtul, et osa kingitusi ei jõudnud tagasi minu kätte. Kuhu nad said? Keegi ei paista teadvat. Ja kui ma siis lõpuks kodus jõudsin enda kingikotti piiluda, siis selgus, et ka see on valesti komplekteeritud. Tõenäoliselt mu enda kiirustamise viga. Aga nüüd ma ei ole üldse kindel, kus on puudujäägid? Millised on täpselt puudujäägid? Kas keegi sai veel valesti komplekteeritud kingituse? Kuna osa kingitusi saatsin koos teistega puudujatele, siis nüüd on veidi segane, kelleni veel kingitusi ei jõudnud/jõua. Ühesõnaga jama kui palju. Lisaks suutis keegi sealt lausa mantlita ära tulla.

Hommik ja teine päev olid toredamad. Ma olin küll terve õhtu vist Aivarile väga kehv kaaslane olnud oma ringisiblimise ja tema peavalu tõttu. Aga hommikune bowling oli päris tore - mis sellest, et pooled ei tulnud ja sellest mulle ikkagi alles hommikul teatasid või ei teatanud üldse. Seejärel suundusime oma raja seltskonnaga Pärnu parimasse pitsakohta ning kuidagi arenesid asjad nii, et lõpetasime ühe teise kolleegi juures saunas. Koju sain planeeritust päeva jagu hiljem. või noh... lõuna asemel magamisajaks. Eile ma vähemalt magasin surnu und.

Täna on olnud üks tõeliselt ebatore päev

2011-11-30T22:29:00.003+02:00

Olin juba lõunaks tänu tööjõulukingituste teemale täielik närvipundar - lisaks olen suutnud ka end kokkuhoiu nimel ja kõigile meeldida püüdes hallliks mõeldes ikka saada juurde laristaja maine. Tore!

Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.

Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...

Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.

Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?

Ma sain täna head teha

2011-11-29T20:39:00.002+02:00

Just, sain! See on privileeg, kuigi ta ehk alguses nii ei tundu.

Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.

Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.

Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.

Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.

Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.

Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.

Kuidas veeta nädalavahetust

2011-11-19T14:02:00.002+02:00

Ehk siis esialgu käib jutt eelmisest nädalalõpust.

1. Maga terve laupäev maha või kui uni millegipärast vara ära minema peaks, siis netis on piisavalt lehti, kus oma lemmiksarjadega järje peale jõuda.
2. Planeeri õhtuks tequilajoomine. Pane seelik selga ja vaata kuidas juba esimene vastutulija kõigest läbi sukapükste paistvate põlvede peale arust ära läheb ja sinu ees maani kummardama hakkab. Alusta Sunrise'idega mõnes pubis ja kogu mõned uued fännid. Seejärel liigu edasi klubisse. Soovitan soojalt Amigot, kus on mul igatahes alati fun olnud välja arvata tõsiasi, et see turiste täis koht on ka ainus, kus alati varem või hiljem pussuhais hinge matta tahab. Kõigepealt kummuta sisse shot või paar. Siis aja koos sõbrannaga tantsides kohal olevatel meestel ila jooksma. Võib-olla ka tantsi nendega, lase end ringi keerutada kuni kergemate vigastusteni ja ehk isegi luba endale uus kokteil või paar välja teha. Seejärel tantsi veel ja naudi tähelepanu, mida on ekstra palju tänu sellele, et enamik teisi naissoost isikuid seal võiksid bioloogiliselt sinu emad olla. Hoolitse selle eest, et sul endal ka kindlasti lõbus oleks. Kui klubipidu hakkab ära vajuma, liigu edasi või tagasi ühte pubisse. Seal võta kindlasti vastu kutse kõige normaalsematena tunduvate noormeeste lauda istuda. Lohuta neist kainemat, kui ta sõber varsti ära vajub ja vajab takso peale lohistamist. Ole seltsiks nende abitöölisele, kes tahaks ka ise lõbutseda. Ürita ignoreerida väga purjus tüüpi, kes lambist enda tooliga vahetult sinu selja taha istuma tuli ja aegajalt sind silitada püüab, et siis jälle teadvusetusesse vajuda. Hakka tõsisemalt tema välja viskamist nõudma alles siis, kui märkad, et tema lähedust otsiv käsi on varasemast kaklusest verine. Nukkidelt. Tantsi veel, kuni tuleb pidu lõpetav popurrii ja võida kohal olevate iirlastest vutifännide südamed. Ja siis liigu koos sõbranna ja alles jäänud uue tuttavaga Söögiplatsile, kus sa võib-olla üldse oma elu jooksul vaid korra käinud oled, midagi koriseva kõhu vastu otsima. Kohta seal eesti kõrgeimalt makstud rokkstaari ja aja niisama peojärgset juttu, et saaksid öelda, et oled temaga koos hommikust söönud, nautides teiste peas tekkivaid kadedust täis konnotatsioone:D Ja vaju oma voodisse siis, kui ühissõidukid ammu käivad ning kell näitab lõpmatuse märki.
3. Püüa enamus pühapäevast ka maha magada, käies vaid vahepeal köögist süüa otsimas.

Hästi ajastatud õnnetused

2011-11-13T16:26:00.003+02:00

Reede oli taas "põllupäev", mil pidin minema intervjueerima ühte tähtsat klienti, kellega valesamme astuda on rangelt ebasoovitatav. Siis oli ju eriti armas üllatus, et hommikul auto signapult koostööd teha ei tahtnud. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest mingil hetkel tulid uksed lahti ja auto läks käima ka. Kui ma siis aga Raplasse jõudsin ja sealt teise autoga edasi minema pidin, siis ajas juba rohkem närvi lugu, et pidin auto uksed võtmega sulgema.

See selleks. Intervjuu läks hästi, kuigi esmakordselt reageeriti meie korporatiivsele kogutud materjali kasutamise loapaberile nii, et nad tahavad seda oma advokaadile näidata. Ma juba ehmatasin ja kartsin, et meil tuleb ots ümber pöörata, aga õnneks nad ei olnudki meie peale pahased ja tegime siiski loo ära. Varsti peaksime saama ka loa seda infot kasutada.

Nad rääkisid põnevaid lugusid oma elust ja farmist ning siis saime ka ringi vaadata. Nägin esimest korda karussell-lüpsiplatsi oma silmaga ja tekkis tõsine respekt lüpsja vastu, kes seal üksi 800 looma läbi töötab.

Nägin ka vasikaid ja meie vahel tekkis kohe vastastikune tõmme. Ma ei olnud veel jõudnud oma käsi nende poole sirutadagi, kui nad pead puurivõrede vahelt välja pistsid ja mu pükse limpsima hakkasid. See oli nii armas ja nad ise ka muidugi. Üks vasikas jõudis lausa selleni, et hakkas oma puuri järele lohistama, et minuni ulatada. Ei olnud mitte vähe naljakas, kui kaks meest teda kinni hoidma pidid:D

See külastus seljataga, tahtsin minna meie talvepeo kohta üle vaatama, aga siis hakkas tõsisemalt nalja saama. Kolleeg viis mu oma auto juurde ning lahkus ja mina avastasin, et kui ei saa signat peale ega maha, siis ei saa ju ka immobilaiseriga autot käivitada. Enam ei olnud naljakas. Olin võõras väikelinnas ja vaid lootsin, et asi on puldi patareides ning neid saab kuskil vahetada. Kolleeg ka telefoni ei võtnud enam, nii et pidin omapead hakkama saama.

Jalutasin siis mööda peatänavat ja leidsingi mingi toreda autokoha, kus naismüüja paari liigutusega pataka ära vahetas ja õpetas, miks on oluline seda ülikiiresti teha. Esimese katsega aga sai pulti tuttuus tühi asemik, nii et mul oli tõsiselt hea meel, et ma poest ära ei jõudnud minna ega kuulanud ta soovitust proovida nüüd, kas töötab olenemata sellest, et puldi tuli enam ei põlenud. Siis ma oleksin küll seaks vihastanud, sest autoni oli päris pikk jalutuskäik ja ilm mitte just kõige suvisem.

Igatahes, pult sai korda ja alles pärast avastasin, kui õnnelik ma olin olnud, sest varahommikul oleksin olnud ma täesti abitu ka pealinnas ja selle kliendi juurde hilineda ei oleks tohtinud. Õhtupoole aga läksin Raplast Pärnumaale veel väiksemasse kohta, kus hätta sattudes oleksingi hätta jäänud vist. Aga nüüd ma vähemalt tean, millised patakad sinna käivad ja ka seda, et mul on teise puldi pärast autos üks varuks nagunii. Peaks sinna vist väikse kruvikeeraja ka tekitama.

Mööda väikseid teid sõites ja Eestit avastades olin julge ja võtsin peale ühe hädas hääletaja. Selgus, et ta on ühe meie kliendi lüpsja, nii et läks vist hästi:D Viisin ta lausa õigesse kohta, kuigi olin ise juba väga hilja peale jäänud. Aga see väike ring poleks palju muutnud.

Koht sai üle vaadatud ja mulle väga meeldis. Mul oli küll väga raske toreda omanikuga vaielda toidu ja hindade üle, aga ju tuleb seda veel lähiajal teha, sest kõike paratamatult me endale lubada ei saa ja ütlesin talle ka ausalt välja, kui väike meie eelarve on. Samas pakkus ta häid ideid, mida kõike tahaks teostada. Välja arvatud külmlaud, mis on minu meelest jõuluklassika kõrval täiesti ülearune.

Tagasi koju pidin sõitma Pärnumaalt juba kottpimedas ja teed olid ka võõrad. Usaldasin peokoha perenaist ja võtsin mingi shortcuti, mis ei vihjanud ühtki pidi sellele, et õiges suunas liigun, aga asjad läksid alles suurel teel hirmsaks. Nimelt taaskord keeras ilm ära, kui olin Pärnu maanteele jõudnud. Autosid oli palju ja peene vihma ning minu kojameestega oli nägemisulatus nullilähedane. Ma ei tea, kui mitu korda pidin viimasel hetkel kiireid liigutusi tegema ja te ei tea, kui väga ma kartsin nii sõita, aga polnud ka teist valikut. Ei usu, et kuskil seal pimeda maantee ääres kõrvale tõmmates oleksin midagi võitnud. Lõpuks tekkis ka veel reaalne oht, et bensiin saab otsa enne, kui ma normaalse tanklani jõuan, nii et olin õnnelik, kui jõudsin Laagrisse ja sain igati valesti vastaskätt olnud Alexelasse sisse sõita ja autole natukenegi süüa anda. Mootori kokkujooksutamine on kogemus, mida ma ei igatse. Eriti reede õhtul kaugelt pärast ametliku tööaja lõppu.

Linnas tuli veel üle elada korralik piinlikkusemoment või sada, kui jooksin läbi toidupoest, et midagi nädalavahetuseks hankida ja pidin oma sõnnikuhaisuste riietega pikas järjekorras teisi kliente eemale peletama. Keegi küll ei öelnud midagi, aga mul oli küll väga ebamugav. Ja muidugi olin koju jõudes omadega täiesti läbi.

Kena vahepala

2011-11-06T16:48:00.002+02:00

Hommikust!

Eile oli ka täitsa tore päev. Sandra tuli nädalavahetuseks külla ja lubasime endale vanade aegade mälestuseks veidi ebatervislikumat elu - veinid, snäkid - teate küll...

Tema soovil läksime Kadriorgu, parki ja mere äärde jalutama ning sügisesi pilte tegema. Ilm oli küll hall, aga meil oli tore ja kuidagi jäime silma mingile teleoperaatorile, kes palus luba meie lehemänge ühe telekanali vahepalana kasutada. Mul oli hea tuju ja niisiis loopisingi tema meeleheaks paar peotäit värvilisi lehti õhku. Otsige siis pingsalt mind igalt poolt:D

Meil oli ka plaan veidi alkoholi tarbida Sandra tuju ravimiseks ja pikalt alkoleti ääres seismise tulemusena olin sunnitud ostma shotiklaasid, kus söeviina ja Sprite'i eksperimente teha. Niisiis nüüd on tõesti vaid martiniklaasid mu kollektsioonist puudu:D

Vaatasimegi filme ja tegime niisama tulevasi reisiplaane-unistasime. Mul on hetkel täiega reisipisik sees ja loodame, et odavlennufirmade abiga saamegi ehk natuke maailma näha.

Õhtu lõpetasime kesköisete pannkookidega, sest nad tundusid laual nii isuäratavad. Minu fanatism nakatas Sandratki igati ebatervislik olema ja mingil hetkekl kukkusime mõlemad keset filmivaatamist ära. Aga meil oli väga lõbus vähemalt.

Raske öelda, kus on kummalisem

2011-11-04T17:51:00.003+02:00

Eile oli selline päev, mis annab nii mõnelegi mu India-päevale silmad ette. Äratati mind juba enne seitset, et lajatada kaela info, et kohe hakatakse mule järjekordset lennupiletit ostma. Arvake ära, kas ärevus lasi edasi magada või mitte, kui iga lisanduva mõttega kasvas põhjendatud paanika, et kas ostetavast India siselennu piletist on üldse kasu või ei jõua ma sellele veidi üle kahetunnise planeeritud augu jooksul. Kusjuures see ei ole paranoia. Hilinemised, pikad paberitäitmise järjekorrad, pagas, rahavahetus, terminalivahetus. See kõik ei pruugi sinna mahtuda.

Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...

Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.

Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.

Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.

Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.

P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?

Lauda tihe külaline

2011-11-03T22:17:00.002+02:00

Teisipäev oli ligi kuuajase planeerimise, närveerimise ja magamatuse kulminatsioon - suutsin edukalt organiseerida photoshooti tervele meie meeskonnale! Te ei kujuta ette, kui raske oli sel hooajal leida päev, mil saaksid end üle Eesti kohale vedada peaaegu kõik meie mehed. Tohutult detaile tuli paika saada, sealhulgas panna müügimees veel ühte kallist toodet müüma, sest see lihtsalt jääb piltidel nii suurepärane.

Päev otsa töömeestekombekas külmetamist oli täitsa lõbus. Sain pildistamiskohaks valitud lauda pererahvaga paremini tuttavaks, loomadele muidugi kõvasti pai teha, omadega jutustada ja palju muud ka.

Tellitud kombekad ei läinud küll päris plaanikohaselt kasutusse, aga pildil olid kõik õigetes värvides. Üks mees tuli kohe mind üllatuslikult kallistama ja pistis pihku minu lemmikšokolaadi. Kolleeg, kes tema korduvalt kallistamisvajadust, millele ma eriti kuidagi reageerida ei osanud, pealt nägema juhtus, muidugi asus kohe norima ka, aga nojah. Mis siis:D Ma veel mõtlen, mida see kõik tähendada võis.

Saime suurel hulgal pilte ära tehtud ülimalt kiiresti. Kohalik kutsa integreerus ka seltskonnaga nii hästi, et saime vist maskoti, kes paljudel piltidel paistab ja kelle käpajäljed poolte meeste tuttuusi kombesid kaunistavad. Ja fotograaf oli super - ta pani isegi ennast vabatahtlikult ohtu, et saada üks tõeliselt hea kaader. Mina tema asemel ei oleks julgenud sama ette võtta, aga austan seda, kui kirglikult ta oma tööd teeb. Võin kõigile Olevit julgelt soovitada. Nii tahaks juba pilte kätte saada.

Pikk päev lõppes veel auto remonti viimisega, mil sain kombekates meestele oma säravas kombekas külla minna. Neil võis üsna naljakas olla. Usun, et sellega saab teinekordki pulli. Ainult kahju, et auto pidurid nüüd jamama otsustasid hakata. Eelmisel nädalal ostetud India piletite ja kõigi teiste ebameeldivate kulude tõttu ei olnud see üldse hea uudis.

Tegelikult see oli üks väga emotsiooniderohke päev, mistõttu ka juba kell pool seitse silmad kinni vajusid, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid tundeid edasi anda. Vabandan.

Ikka täitsa jabur nädalavahetus

2011-10-31T16:56:00.002+02:00

Reede hommikul kimasin tööasjus Lääne-Virumaale ühe lauda avamisele, kus oli tore, aga kuna ma ei tahtnud otsekohe taas koju tagasi tulla, siis otsisin kokkuleppe kohaselt sõbranna üles ja hakkasime õhtuks plaane tegema.

Uskuge või mitte, aga kõige parem pähe tulnud plaan oli tema tädipoja ehk minu eksi juurde soojendusjooke tegema minna ja siis edasi kuhugi maapubisse kablutada.

Mida jook edasi, seda lõbusamaks muidugi läks. Saime kõik meestejutud ära räägitud ja ajasin neile ka india meeste isu peale põhjusel, millest ma siin ei räägi:P Aga see selleks. Muideks nüüd on ka otsustatud, et lähen talvel kuuks ajaks sinna. See võttis tunde ja tuhandeid närvirakke, aga sain piletid ostetud ja käin korraks ka Türgist läbi.

Tulles tagasi reedeõhtusse, siis vist viie barbarissiviinakoksi järel muutusid plaanid nii, et keegi kellegi tuttav tuli meile järgi ja viis hoopis ühele kodupeole. Seal oli algusest peale tore. Kõigepealt ajas naerma ühe täitsa kena välimusega noormehe kummaline lähenemiskatse ja kleepuvad käed, mis kuidagi ta enda keha kõrval ei püsinud ja ikka kummaliselt minu külge sattusid. No okei. Midagi ei juhtunud ja paari minutiga oli ta seljataha jäetud. Varsti aga tuli ta enda pruut ka korda majja lööma ja kõige lõpuks julges ta mu sõbranna selja taga temasse üldse mitte puutuvatel põhjustel seaks nimetada. Siis läks küll silme eest vähe punaseks ja ei jäänud palju puudu, et tal oleks läinud silme alt siniseks. Ja küll ta siis vabandas kurja minu ees.

Edasi aga oli toredam. Jõime veel... ei teagi täpselt, kui palju, aga hommikul olin tänulik, et elus olin. Ka üks teine kaasas olnud sõbrants lubas jumalat uskuma hakata, sest õhtune palve, et hommikul paha ei oleks, oli täide läinud. Sai veel selgeks, et seal kandis on vist popp pickup line väide, et mind teatakse kusagilt. Ometi ei tulnud neist teadjatest ükski mulle tuttav ette ja tõenäosus, et oma eksi kaudu nende kõigiga kokku puutunud oleksin, on kaduväike.

Mingi hetk hakkasid mu sõbranna ja üks purjus poiss tülitsema ja päris mitmed inimesed püüdsid neid lepitada. Asjatult. Ühel hetkel aga otsustasin ikka ise kui täiesti võõras ja maailmaparandaja tüüpi objektiivne inimene seda proovida ja istusin pikalt selle purjus poisiga teises toas juttu ajades. Sai talle selgitatud erinevaid vaatenurki ja üllatuslikult vihast ja abitusest isegi paar ebavajalikku pisarat poetatud. Sain ka tema kohta targemaks ja lõpuks arvasin, et suutsin talle selgeks teha, mida ta oma tüdruku suhtes sel õhtul valesti tegi ja et parim oleks, kui ta koju tema juurde läheks.

Aga siis... kui hommik käes oli ja magama hakkasime suunduma, siis aitas ta mu diivanilt viisakalt püsti ja viis magamistuppa minu teise kind of sõbranna kõrvale. Oletasin, et ju ta pidas mind liiga ebakaineks, et ma ise hakkama saaks. Seega viskasin vaid pikali, aga oli see vast üllatus, kui noormees, keda olin õhtu otsa püüdnud tema naisega lepitada, mulle peale laskus ja kohe kaelale musi tegi. Nagu mis mõttes? Olin sealt voodist väljas nagu välgukera ja kamandasin koha omanikku teda ära korjama. Noormees rohkem ei proovinud ka. Krdi rumal päkapikk. Poisike! Ja siis leiab, et kõik teevad talle liiga. Aga mulle hakkas tunduma, et sealkandis ongi kõigil eraldi oma kodune elu ja koduväline elu erinevate naiskaaslastega vähemalt.

Magasime paar tundi ja siis viidi meid koju ära, kus sõime sõbrantsi tädi külmkapi tükk maad tühjemaks ja suundusime edasi magama. Mina avastasin üle aastate või võib ka öelda, et esmakordselt enda jaoks vürtsikiluvõileivad. Oi kui head need olid sellisel kahtlasel hommikul.
Magamaminekuga mul oli väike dilemma - ei tundunud päris õige magada taas oma eksi voodis. Mis siis, et ta ise enam ammu seal ei ela. Aga uni sai enda paranoiast võitu. Lisaks arvas sõbrants, et tollel on täiesti suva.

Mina ärkasin ka esimesena kell pool kolm. Usute jah? Oma tunnikese olin üksi, sõin veel kilu ja vahtisin tühja pilguga vastasseina. Mingi hetk aga vajusid meile ootamatult sisse eelmise öö kaaslased. Magavad neiud urisesid ja mitte vähe. Mul oli isegi natuke tore v.a. selle sama poisikese kommentaar, et ma nägevat veel seksikam välja (pohmase ja sasisena, nagu ma alles ärganuna olin.

Plaanisingi varsti end välja ajada. Tahtsin end kainemaks jalutada, sest paha küll olla ei olnud, aga kahtlane küll. Seega tegin suuri pingutusi, et astuda üks jalg teise ette ja jalutasin päris kaugele poodi. Tõin sealt teiste soovil kaasa ka peaparandust ja kartulikrõpse, jäädes ise mahla ja kõhusõbraliku jogurti peale. Ja kas sa näe - juba kella kaheksaks olime valmis uuele peole minema - seekord sauna.

Teise õhtu plaanide osas olin veidi kahtlev, sest sõbrants tahtis ette võtta midagi väga enesetapumissioonilaadset. Nimelt ühineda seltskonnaga, kus on tema viimane silmarõõm ja sõbranna, kes talt tüübi esimesel võimalusel üle lõi. No ma ei kujuta ette, et ma viitsiksin teeselda, et ma ei ole pahane, kui mingi alaealine eriti kergesti kättesaadav sõbranna esmakohtumisel minu ükskõikmistiitliga seksisõbraga viieks minutiks üksi jäädes kohe jalad harki ajaks. Veel vähem tahaksin nendega taas lähemalt tegemist teha. Aga tema tahtis näha, mis saab.

Oligi tõeliselt kummaline õhtu. Mina, sõbrants, see lits mees ja see eriti nõme lapssõbranna pluss vahelduva eduga veel mingid tegelased. Ja selle mehe väike poeg paralleelselt eksisteerivast ametlikust suhtest. Et siis ongi selline hea jutuga mees, kellel on eksnaine ja mitu last, oma naine ja veel paar last, armuke ja teine armuke, kellega esimest petetakse. Ei ole välistatud veel mõne emase olemasolu ja ega tedagi ei takistanud miski mulle oma teiste mitteametlike pruutide ees kahtlaseid vihjeid tegemast.

See noor armuke oli võtnud endale kodukana rolli ja veetis enamuse ajast vaikides või lapse eest hoolitsedes ja mehe kõiki käske täites. Ma ei saa küll hästi aru, miks ta seda teeb ega lõbutse kuskil endavanustega. Oleks siis, et suur armastus ja veidi vanem peika. Aga on täiesti illusioonidevaba seis, kus mees saab vahepeal võimaluse oma lastega kodurutiinist eemal olla, aga ei plaanigi vist naise juurest ära tulla ja kui naine helistab, siis peavad kõik teised naisterahvad hiirvait olema. Ja samas see seitsmeteistaastane "tädi", nagu laps teda kutsub, peab arvet selle üle, kas laps on antud päeval juba kakanud või mitte ja kas ta süüa sai. Tundus väga, nagu tal oleks hirm ka sellest düsfunktsionaalsest suhtest ilma jääda.

Aga see selleks. Käisime eriti vanaaegses maasaunas, kus polnud isegi voolavat vett, kuid hoopis häirivam oli tagant järele kuulda, et tegelikult me ei olnud oodatud sinna. Hiljem läksime libekeele juurde edasi pesema ja niisama olema. Kõik jõid pitside kaupa viina - ka see alaealine käsu peale. Vahepeal sain teada, et ka sellele kaheaastasele pakutakse vahel õlut ja suitsu ning lastakse nt autot juhtida. Mina jõin vaid üle kokteili ära, sest Laua viin ei ole eriti minu teema. Ei julgenud ka eriti juua, sest tõotas jälle action-öö tulla. Eriti siis, kui sõbrantsi masendunud tädi helistas ja ähvardas kõik kodus olevad tabletid ära süüa. Temast aga sai õnneks jutuga jagu.

Teise suurema ehmatuskoha aga suutsin maha magada. Nimelt olla naistemees ühel hetkel ülejoomisest kokku kukkunud. Asjale aga keeras viimase vindi peale see, kui märgati, et ta vist enam ei hinga. Ma täitsa kujutan ette, kui läbi mu sõbrantsi närvid olid, kui sai kiirabiga mässata ja purjus kõva vend keedus ka kaasa minemast. Hommikul ta muidugi ei mäletanud eriti midagi ja küsis, et miks ta siis haiglasse ei läinud. Aga teda ei pidanud andma ära rääkida. Ma ei saa aru vahel, kui erinev selle kandi elu olla võib. Ja ongi. Minu omast siis.

Ma ei taha sellele kõvale mehele nüüd liiga ka teha. Eespool mainitu on kõik tõsi, aga samas oli ta ka näiteks väga viisakas võõrustaja ja tore jutukaaslane. Lihtsalt meil ei ole eriti midagi ühist ja ma ei taha, et ta mulle musi püksi teeks, nagu ta soovis. Jälgisin vaid, et lapsega kõik hästi oleks ja jään tänulikuks, et nad pingutasid, et mind hommikul õigeks ajaks bussi peale tuua.

Pühapäeval olin küll laip, aga sain oma tädimehe sünnipäeval kõhu head paremat täis süüa ja siis kukkusin juba kell üheksa magama. Õues on hetkel krdi pime mõttetu kellakeeramise tõttu.

Kes sai surma minu sebral?

2011-10-18T21:26:00.003+03:00

Tegelikult ma juba natukene tean, aga väga õudne on ikkagi.

Kui ma täna tööle läksin, olid minu igapäevase koduesise sebra kõrval asuva puu külge sinise lindiga seotud ports punaseid nelke. Aimasin halba ja mõne sekundiga panin kokku Sandra kolmapäevase jutu, et teel lamas mees, politsei oli juba seal ja lilled - keegi sai seal surma. Minu kõrvalmaja ees, kust minagi iga päev mitu korda üle tee lähen!

Üsna õudne on. Tean, et siin on tihe liiklus ja autojuhid mitte kõige sõbralikumad jalakäijate vastu, aga see on juba liig. Otsisin just hoolega netist infot selle kohta ja selgus, et mingil noorel poisil purunes vastu äärekivi sõites rehv. Auto aga aitas kaasa kellegi eaka kodaniku kümnemeetrisele õhulennule, saades ise pidama veelgi kaugemal. Te ei kujuta ette, kui habras elu mulle praegu tundub ja kui ettevaatlikult täna ise teed ületasin. Ei astunud vist teele kordagi enne, kui autod pea seismiseni pidurdanud olid. Valest kohast ja härgade lemmikvärvi tulega ei jookse ma teele juba ammu....

Õudne! Kui seda peaks lugema mõni selle vaese mehe lähedane, siis tunnen teile südamest kaasa!

Kus käib lennuk esmaspäeval?

2011-10-16T19:11:00.002+03:00

On olnud... tahaks öelda, et kiire nädal, aga tegelikult mitte nii väga. Lisaks kõige noorema sugulase esimese sünnipäeva tähistamisele eelmisel laupäeval ja kahepäevasele Rootsi-reisile, on mahtunud siia veel kamaluga tööd, kamaluga nokk lahti, saba kinni situatsioone, oma tuttuue sushivarustuse testimine ja üle nelja hooaja the Big Bang Theory äravaatamine. Seega ei, ei ole olnud kiire. Aga ma olen kogu aeg väsinud ja see nädalavahetus näitab, et ma ei suuda hetkel end ka välja magada. Miski peab olema väga valesti, kui pühapäeval pool üheksa silmad lahti teen.

Peast on läbi käinud ka igasuguseid mõtteid. Ideid tööasjus, mida jõudumööda teostama tahan hakata. Kaalutlusi võimaliku talvise India-puhkuse kohta, kuigi kahtlen, kui palju seal tegelikult puhkan, aga väga tahaks juba maale, kus ilm ei ole suurema enamuse aastast hall. Lisaks otsustasin, et tahan ühel päeval kirjutada lasteraamatu.

Teisipäeval Eestisse tagasi lennates lugesin tähelepanelikult Estonian Airi ajakirja. Kohe täitsa huvitav oli asjale kerge professionaalse kretinismiga läheneda. Tõlked jätsid nt veidi soovida, aga okei. Huvitavaid lugusid ja tuttavaid nimesid oli ka. Üks huvitav fakt, mida sealt õppisin aga oli, et Eesti rahvuslikul lennukompaniil on vaid kaheksa lennukit ja see pidi juba suur edasiarendus olema. KAHEKSA!!! Kuidas nii vähe? Ja nüüd paelub mind küsimus, et huvitav, kuidas nad sõidavad? Milliseid marsruute nad päeva jooksul läbivad? Kas see lennuk, mis mind hommikul Stockholmi viib ja õhtul tagasi toob, on üldse sama? Ja kus ta vahepeal käib? Barcelonas? Soomes? Kusagil eksootilisemas kohas? Või äkki lausa mitmes? Minu meelest täitsa intrigeeriv.

Ahjaa... lõin natuke raha ka laiaks, püüdes lõpuks kulutada sünnipäevaks saadud kinkekaarte. Hulkusin vist ehtepoes nõutult nii kaua, et müüjad võisid kahtlustavaks muutuda. Ma olen seal mitu korda juba edutult käinud, sest lootsin osta korraliku summa eest mingi ilusa pidulikuma komplekti, aga ei tulnud välja. Nüüd andsin alla ja ostsin mitu eraldiseisvat ilusat asja. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, millega neid kanda;)

Viimase ööpäeva saavutused

2011-10-06T22:11:00.002+03:00

*Õppisin uuesti tatraputru tegema - yay!
*Avastasin the Big Bang Theory - ärge laske end nimest eksitada. Ma pole ammu mingi sarja peale kõva häälega naernud. Ja veel korduvalt! Lisaks meenutavad sealsed tüübid mulle üliväga ühte head sõpra. See ehk selgitab, miks ma olen kahekohalise arvu osasid juba ära vaadanud.
*Sain lõpuks aega kirjutada farmilugusid
*Sain isa käest sõimata, kui ta heitis ette, et ma võiks vahel helsitada ja vastasin, et elefon töötab kahte pidi
*Uurisin risti ja põiki india sünni- ning sobivushoroskoope. Sain palju uusi sõnu teada, aga mitte kuigi palju targemaks. Välja arvatud, et mis mõttes me H-ga jääme punktide arvult 0,5 võrra soovituslikule miinimumile alla? Mingu pekki! Aga põnev oli ka. Saint eada, et olen jäär ka. Või sõnn. Eelistaks jäära.
Ja ongi kõik!

Viimase aja blondimad hetked

2011-10-02T12:06:00.002+03:00

See polnud eriti midagi, kui avastasin end üks päev id-kaarti poe kaardilugejasse toppimast ja ärritumast, et miks ma maksta ei saa. Olen arvutis ka vastupidi teinud:D Isegi restardi teinud, et lollist masinast jagu saada.

Aga kui ma nüüd reedel Veiko sünnipäevalt tulin, siis ehmatasin vist nii ennast kui teisi. Nimelt oli hoovis väga pime ja minu idee leida auto signatulede järgi töötas peaaegu hästi. Kuni tegin piiks-piiks ja hakkasin ust murdma. Muidugi edutult. Tegin siis veel mitu korda piiks-piiks ja vaatasin, et tuled vilguvad juba paanitsedes, et mis nüüd juhtus. Hea, et võtmeaugu otsimiseni ei jõudnud. Oleksin naabriautole kiirkunstiteose teinud. Muidugi ühel hetkel avastasin ka, et iga sedaan ei ole enda oma ja peegelduselt paistvad tuled olid veidi kaugemal:D

Täitsa tubli olin!

2011-10-01T16:23:00.002+03:00

Ise ka ei usu. Viimased paar nädalat on möödunud ülisuure tööpinge all ja enamuse õhtutest olengi südaööni veebiga tegelenud - kõike ikka selleks, et tähtajaks võimalikult hea tulemus ette näidata oleks. Ja kuna ikka läks nii, et tähtaja eel ei olnud teistel üldse aega selle teemaga tegeleda, siis töötasin üksi nii, et silme eest oli täpiline ja asjad ujusid. Aga valmis ta sai. Ja ma olen enda üle väga uhke.

Muidu on ka olnud veidi keeruline aeg - seda siis eraelu poolest. Ometi on mulle viimastel päevadel selgeks tehtud, et ma olen "one of us" ja absolutely pean jaanuaris H venna pulma minema ning ta sõbrad hoolitsevad selle eest, et ma end seal hästi tunneksin igati. H ise on muidugi nagu H ikka. Nõuab, et ma tuleksin Skype'i, sest kõik tahavad mind näha ja siis keerab ise kaamera ees magama ära. Sellest ma parem ei räägigi, et ta lihtsalt mitu päeva töölt poppi tegi, et koolisõpradega Punes juua. Ma saan aru, et nad on best friends forever ja neil on raske kokku saada, aga no kuulge. Ma ei tea, kaua ta ülemus sellist asja kannatab.

Täna olin ka tubli. Tegime H-ga kokkuleppe, et tema ajab viimaks oma vuntsid maha ja täidab ka ühe teise lubaduse, mis ammu tehtud olema peaks ja mina leian endas jõudu toa ära koristada. Ja koristasingi! Kolm ja pool tundi. Koristasin tavalistest kohtadest ja ka sealt, kust ei kunagi varem. Pesin isegi külmkappi, maksin kõik arved ära ja ostsin poest loodetavasti veidi pikemaks ajaks süüa valmis. Tegelikult nagu eriti midagi ei ostnudki, aga arve väitis vastupidist. Täiendasin ka oma lillekollektsiooni ühe imeilusat värvi orhideega. Mulle lihtsalt meeldivad need nii väga. Ja loodan, et ma seda kohe ära ei tapa, nagu minu piprataimega peaaegu juhtus. Kas ma üldse rääkisin, kuidas Veiko kutsus mind korraks oma lilleautot vaatama ja tagasi tulin kirju palmi ning punase pipra puuga?:D Oh mind, nõrka. Aga ma tegelikult ei kahetse. On tore, kui kodus on midagi elusat veel peale minu.

Nüüd peaksin veel pesust tulnud riietega tegelema, aga enam ei jaksa. Lisaks kõigele olen plaanitud kahese ärkamise ajal üheksast üleval. Nüüd on jälle silmad väsinud, muidugi. Aga aitab ka asjalik olemisest. Vaatan, kas viitsin end vee kuskile õue vedada ja haruldase päikse käes lebotada. Mul on nii vaja puhkust.

Uksematindusest

2011-09-26T21:54:00.002+03:00

Kas te olete kunagi armastanud kedagi nii üliväga, et lepite selle pärast asjadega, millega ei arvanud end eales leppivat? Ja kas see on õigustatud? Muidugi, kompromissid on hädavajalikud. Aga kui teine pool ühtegi ei tee? Kui tunned end ühel hetkel maailma kõige õnnelikumana ja järgmisel tõmmatakse mingi nõmeda vabandusega vaip jälle jalge alt ära. Mida siis teha? Kas ei olegi happily ever after, vaid on happily until next time?

Eile tegin uue rekordi. Olen jälle natuke nutma hakanud. Õnneks sai mõned kuud puhkust. Nüüd sain aga ühel päeval kahe isase pärast nutta, sest R otsustas taas mu elust läbi hüpata. Ja ükskõik, kui lühikesed ta põiked ka ei ole või kui hästi ma ka end nende ajal kontrollid püüan, ma olen nõrk. Loodetavasti mitte nii nõrk, et ennast jälle tahaplaanile panna ja taas heaks ingliks hakata. Ta tahab kohtuda. Ehk näost näkku vabandust paluda!? Ma ei tea, kas olen selleks veel valmis või mitte, sest sisemuses on ikka suured mõrad, aga ehk ongi ainus võimalus neid parandada mõned lahtised otsad kokku siduda?

Neid sõnu kirjutades voolavad taas mõõda mu põski pisarad, sest ta H tahtis rääkida ja jättis mu tühjalt ootama. Samas tema sõbrad soovitavad mul edasi liikuda. Nad muidugi ei tea kõike. Aga ma olen nendelegi kallis. Ja see, kelle arvamus kõige rohkem loeb, on kadunud. Taas. Et tulla hiljem mingi vabandusega stiilis: unustas end telekat vaatama, jäi magama ja ei kuulnud telefonigi. See teeb ju haiget.

Ma peaksin praegu elu eest tööle keskenduma, sest homseks õhtuks peab veeb valmis olema, aga ma ei suuda. Mis vahet seal on? Kellele see ikka loeb? Saan ehk mõne verbaalse pai, aga elus on teisigi asju. Olulisemaid. Ja hetkel tunnen end taas veidi nagu uksematt. Selle erandiga, et lubasin meie asjad meie vahel hoida ja nüüd kogun igasugust negatiivsust endasse. Positiivsust ka. Aga kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse vahel?

Ilu inetusest otsimisest ja leidmisest

2011-09-24T16:55:00.012+03:00

Kuna ma kirjutada hetkel ei jaksa ega viitsi - kuigi tegelikult tahaks, siis vaadake eelmise nädalalõpu pilte. Riskisin nende tegemiseks eluga. Ja üldse on olnud selline nädal, kus auto tahtis mulle otsa sõita ja siis oleksin ise peaaegu mingile jurakale maanteekiirusega otsa põrutanud.

Omal moel ilus, eks?Mõni asi on jälle uskumatult ilus eks?

Ainult Eestis!

2011-09-24T16:52:00.002+03:00

Arvake, milline riik trükib oma postmargile kotivarguse hoiatusmärgi, asendab koti südamega ja lisab juurde kirja: Tallinn - kultuuripealinn 2011?

Naersin ikka kujutlematult kaua ja siis hakkas hirm, missugused inimesed Eestis otsuseid langetavad. Kas me tahamegi rahvusvahelisel tasandil oma kodumaad just nii tutvustada? Et turistid, tulge aga meie linna võlusid ise nautima!

Urr... Ehk viitsin hiljem pildi ka panna.

Kodus ja võõrsil

2011-09-14T18:12:00.004+03:00

Reedel otsustasin veel kodukandiga tutvuda. Jah, siin on jätkuvalt kohti, kuhu ma veel oma jalga tõstnud ei ole! Leidsime Aivariga sellise kassiaasta sümboli:

Õhtul otsustasin veel mingi toidu kokku keerata. Nimelt oli paar päeva varem poes tekkinud kinnisidee, et ma tahan kõrvitsaputru! Käigupealt sai siis ostetud elu esimene kõrvitsakamakas ja ka pisike tumelilla baklažaan. Jäin lihtsalt lootma, et koos kartulitega tuleb sellest hea puder. Ja tuligi! See polnud nende süü, et ma soola doseerida ei oska:D Aga eks see kokkamine ole üks ohtlik tegevus ka. Kuidas muidu ma siis oma küüne ja osa sõrme lõhki viilutasin kõrvitsa pügamise käigus?

Nädalavahetuseks aga suundusin Tartusse. Nagunii oli vaja esmaspäeval seal olla - miks siis juba mitte laupäeval eks? Lisaks lootsin sealseid nunnusid kasutatud raamatute poode külastada, aga ei uskunud, et Tartu pühapäeviti täiesti välja surnud olla võiks. Kuid seal oli nagu mingi kartellikokkulepe - mitte ükski Riia mäe pood polnud lahti. Vastupidi igasugusele turumajanduslikule loogikale, mille kohaselt just nädalavahetusel on inimestel aega poode mööda käia. Aga ok.

Seega sai vist viimasest T-särgi ilmaga päevast turistireis. Käisime Sandraga kaemas ja üles pildistamas varemeid, millest vist korduvalt mööda käinud olen, kuid mille olemasolust isegi ei teadnud. Pildid see-eest aga tulid Qutub Minari tasemel. Ma küll ei tea, paljudele teist see nimi midagi ütleb, aga tegu on ühe Delhi sümboliga, mošee varemetega. Ja need on vapustavad. Seega lõpuks ometi on mul ka Tartust korralik kogus pilte. Ehk nüüd usutakse, et olen seal elanud?:D

Esmaspäev oli siis fieldwork day, kui käisin taas mööda kliente ja üritasin küll end tagasi hoida, et loomi ei katsuks, aga kui siis ikka julgustati pai tegema, siis andsin järgi. Jätsin vaid kõige pisemad igaks juhuks puutumata, aga lasin see-eest suurematel oma naha maha lakkuda ja üks proovis vist hambaid ka mu peal. Oli taas tore päev ning õppisin veel ühte kolleegi rohkem tundma.

Olles käinud veel üle aastate Tsink Plekk Panges kahanenud maitseelamuste portse nautimas ning Metroos end kurguauguni täis pugimas, võisin rahuliku südamega tagasi koju pöörduda. Tere, töönädal!

Mis muutub viie aastaga

2011-09-10T13:11:00.004+03:00

Mul pidi neljapäeval klassikokkutulek olema. Tükk aega tundus, et üle viie aasta esimene, aga lõpuks tuli meelde ka mingi väiksema seltskonnaga bowlinguüritus. Igatahes, ma olin päris närvis sinna mineku pärast - ei teadnud ju, kuidas on taas teatud inimestega kohtuda. Kas ma peaksin taas pidevalt kaitsepositsioonil olema või võib nüüd juhtuda, et tekib klapp nt mõne isikuga, kellega seda pole kunagi olnudki. Aga noh kokkuvõttes oli päris tore. Sain jutustada kunagiste sõbrannadega, kellega enam ammu kohtunud ei ole. Samuti nägin teatud nägusid üle viie aasta ja meid oli kohale tulnud üllatavalt palju. Selgus tõesti, et mõni inimene on suureks kasvanud, pere loonud isegi. Üks tilluke klassiõde oli kohal suuuuuuuuuuuuuuure kõhuga.

Oleks väga tahtnud lähemalt kuulda, millega keegi möödunud aastatega hakkama on saanud ja osaliselt saingi teada. Samas oli aga ikka inimesi, kes pidasid end vist minust või teistestki nii palju paremaks, et tulid kohale, ise ääreni tähtsust täis, ühmasid mokaotsast midagi teretaolist ja siis suhtlesid kunagiste "sõpradega". Kasutan jutumärke, sest kahtlen, kas nad üldse kunagi sõbrad on olnud. Pigem rohkem partners in crime. Samas aga võimaluse korral ka üksteise jalgealust õõnestades.

Selgus nt, et kunagine populaarsete poiste paar pole üksteist neli aastat näinud ja oli ka nüüd nii, et kui üks ära läks, siis teine pidi kohe ära panema. Samas aga oli huvitav kuulda, et nt ühest klassivennast, keda me keegi ei jõudnud tundma õppida, on saanud juba keskkooli lõpu järel põllumees, kellega võiks ärigi ajada:D Teine on küll suureks kasvanud, aga tema enesearmastus ületab jätkuvalt kõike. See tuli eriti hästi välja, kui ta tund aega rääkis meile oma uuest armastusest ühe riigi vastu, kuni keegi ei viitsinud enam isegi mhm öelda ja samas ei küsinud kordagi, kuidas teistel läinud on või mida nemad teevad. Tundus täiega, nagu ta oleks hullult oodanud oma keskkooli seltskonda, et esineda publikule, kes ta kunagi pjedestaalile tõstis.

Samas ikka oli inimesi, kellele oleks tahtnud masendusest hüüda: miks? MIKS ma sulle ei meeldi? Mis sa sulle teinud olen? Nalja sai ka ning oli palav. Olgu põhjuseks üks või teine asi, tundsin end üle aastate pidevalt punastamas ja just meelega värskelt tehtud meigikihist ei olnud mingit abi selle kõige varjamisel.

Koju jalutasime Katsuga aga alles kahe paiku, olles enne kakelnud Chicagos töötajatega vastupidiselt meie soovile tehtud lauaarve pärast, kuhu nende eksimuse tõttu oli jäänud ka mõni jook ripakile. Samas aga oma vigasid enda kanda võtma ei nõustutud. See natuke rikkus asja, aga oligi arvata, et lauaarve tegemine lõpeb mingisuguse jamaga.

Veel enne koju jõudmist aga sain tuttavaks Joeliga. Jõudsime napilt Katsuga kumbki oma tänavale keerata, kui keegi mulle järgi jooksis. Üritasin täiega külm kala olla, sest sõbralikkus viib minu puhul alati valearusaamade ja probleemideni. Noormees aga muudkui üritas uurida mu nime, kust tulen ja kuhu lähen, kui vana olen jne. Pakkus oma õlut ka. Samal ajal rääkis ta küsimatagi ära kõik enda õhtu ja sihi kohta. Tema põhjendus oli, et ta ei taha üksi koju jalutada. Kui siis aga jõudsime tänavanurgani, millel ühine tee otsa sai, suruti kätt ja kiideti meeldiva seltskonna eest. Oletan, et järgmiseks oleks Joel, kolmkümmend pluss (üheksa vist) telefoninumbrit küsinud, kuid Maria ütles järsult head ööd. Jälle üks pisike seiklus teistsuguse päeva otsas.

Kui jutust jääb väheks

2011-09-10T12:48:00.002+03:00

Ma olen siin nüüd juba tükk aega maadelnud gaasiprobleemidega, kutsunud ka erinevaid mehi koju ja andnud ära hea hulga raha. Kuna aga viimane käik ei andnud mingeid tulemusi, siis kogusin julgust ja viimaks tegin siiski kurja kõne, püüdes viisakaks jääda, ja saadeti mehed tagasi või noh...
Kas te kujutate ette, et keegi töömees tuleb ukse taha päev varem tööajal ja siis on solvunud, et sina kodus ei olnud ja ei rõõmustanud ta tuleku üle? Ma ei kuulnud telefonigi - nii kiire tööpäev oli.
Järgmisel päeval siis ilmus välja üks täiesti venekeelne mees, kes vist teregi öelda ei oska või ei proovinud vähemalt. Ja tema töötab ettevõtte Eesti Gaas heaks. Näete irooniat jah?

No ok, muidu ta tundus ju tore ja ma andsin endast parima, et temaga siiski suhelda - vene keeles siis - aga tõesti mu gaasiteemaline vene keele tase on üsna nullilähedane. Ei suutnudki ma talle selgeks teha, et antud hetkel tõesti funktsioneerivad asjad paremini, sest olin just hommikuse suure maadlemise boileriga duši võtmise nimel ära teinud. Tema aga lasi mul ikka ja jälle ise proovida boilerit südata ja kogeda, et tuleb ka järgmisel korral soe vesi. No ma tean seda ju ise ka. Aga probleem ongi selles, et kui on vaja pärast mõningast pausi saada sinna tuli alla või veel hullem - duši alla sooja vett, siis kõigepealt vajutan kätte boileri nuppu all hoides sügava valusa lohu, sest lihtsalt läheb mitmeid minuteid, et kuhugi jõuda ja siis külmetan või saan kõrvetada duši all oleku esimesed kümme minutit. Kas see on teie meelest normaalne? Sest minu meelest ei ole.

Igatahes, ühel hetkel, kui lootusetus kallale tuli, helistasin dispetšerile, et ta ise oma venekeelse mehega räägiks. Siis selgus, et tegelikult oleks pidanud minu juures olema kaks meest - teine ikka eestikeelne. Midagi see dispetšer siis ütles talle, kuigi tema suhtumine oli ka selline, et osta kallim boiler siis ja nemad ei saa midagi teha, kuigi raha võtta said. Igatahes, siis tuli autost ka eestikeelne mees, kellele telefoni teel seletati, et tut molodaja devotška kovo ne govorit porusski. No kuulge. Hetkel olin mina klient ega küsinud isegi, et nad minuga võõrkeeles räägiksid, vaid riigikeeles. Samas me kõik teame ju paljusid venelasi, soomlasi etc, kes peavad enesest mõistetavaks, et klienditeenindajana nende keelt räägime olenemata sellest, mis keelealal nad on.

Okei... tuli siis ka teine mees. Kahepeale üritasid nad mulle selgeks teha, et kõik on mu enda süü. Et ongi normaalne, et kui on pikem vahe boileri kasutamisel (minu puhul siis loeti selleks kuni paari päeva), siis peabki boileriga endale haiget tegema nii kaua, kuni põlema läheb. Muidu aga piisab vaid poolest minutist. Aga ma tean kogemusest, et vanasti piisas ka sekunditest. Samuti sain lahke soovituse alati liitrite kaupa vett joosta lasta - kõigepealt, et soe vesi jõuaks vannituppa ja pärast, et kogu soe vesi torustikust välja lasta. Halloo, keskkonnasõbrad. Appi!!! Siis veel, et gaaiboiler ei töötagi muud moodi, kui ainult kuumaveekraani maksimaalses astmes ja et kui liiga kuum on, siis võib kööki joosta ja leeki väiksemaks keerata. Ja mina olen imelik, et ikka üritan oma modernse üheosalise kraaniga veetemperatuuri reguleerida duši alt vahepeal kööki jooksmise asemel. Ja et üleüldse mul on liiga väike surve - see aga ei sega vahepeal kõrvetada saamist.

Proovisin siis eile nende viisil, et panin väiksema leegi peale ja kuumaveekraani maksimumile - mis te arvate, kas sain jälle kõigepealt külmetada ja siis kõrvetada või mitte? Muidugi sain ja lõppes asi jälle pidevalt kraani reguleerimisega, sest polnud ju võimalik ka enam leegisuurust väiksemaks keerata ilma, et see ära kustuks. No kuradi perse! Ma olen nii kuri, aga midagi teha ka ei saa. Ainus, mida võin Eesti Gaasi kasuks öelda, on see, et nad tulid vabatahtlikult tagasi asja kontrollima ja selle kümne minuti eest raha ei võtnud. Aga nad olid mulle nagunii ühe minu töötunni ja 50 minutit enda tööaega võlgu. Ma ei tea, kaua ma seda jama enam kannatan, kui mingi ajudega abimehe otsa ei satu. Või kuidas teile tundub? Kas hetkel olen mina see loll, kes teistele liiga teeb?

Kokkuvõte

2011-09-05T21:56:00.002+03:00

Käisin ostsin lõpuks IELTSi õpikud ära. Andsime mõlemad Aivariga Uue Maailma festivalil oma viimasegi raha ära ühe imelise meres lihvitud klaasist kõrvarõngapaari eest ja lasime seejärel emal enda kõhud täis sööta. Kuulasime kingsepa õpetust, kuidas lukukelku peab pigistama õrnalt nagu naist. Istusime suvalise ärihoone trepi peal - sõime pontsikuid ja jäätist. Tegin ema juures süüa ja võtsin vähemalt neljandiku päevast uut infot vastu vähemalt iga kahe minuti tagant. Vaatasime, kuidas üks naaber oma erinevatesse kleitidesse topitud minikoeraga teise naabri töölimusiini peal fotosessiooni teeb. Ei keskendunud ÜRO avaldusele. Käisime sel aastal esmakordselt Suurupis tädi sünnipäeval. Kõige uuem sugulane tahtis vaid koeraga sõbrustada ja põgenes mu eest. Sõime kolm kooki ära. Tegin tööd. Käisin poes päevadel. Tegin veel tööd. Jäin haigeks. Käisin uiskudel piruette ja kunstipäraseid helisid loomas. Saatsin lõpuks avalduse ära.

Aga kõige sürreaalsem osa viimastest päevadest on see, et sain täna paariaastase vaikuse järel kutse ühe suure lennufirma stjuuardesside värbamispäevale. Ei olnud naljakas:D Ma ei tea, kas ma enam tahakski, aga äkki läheks ikka prooviks? Niisamagi... kui peaks juhtuma, et läbin konkursi, eks siis mõtleb edasi. Aga naljakas, kuidas taas asjad nagu sajas suunas jooksma hakkaksid. Ei tohi ikka sellele kivile vist sammalt kasvada, kuigi mulle vist praegu isegi meeldiks paigal olla. On ju üsna tõenäoline, et seda stabiilsust ei ole väga kauaks.

Enne oli hambas auk, nüüd rahakotis

2011-09-02T20:00:00.002+03:00

See hakkab vist klišeeks muutuma juba, aga kui enda nahal koged, on ikka vastik küll.

Käisin täna hambaarsti juures, sest õnneks ei ole juba mitu aastat ühtegi probleemi olnud. Nüüd küll muutus üks kiku tundlikuks, aga eelkõige tahtsin lihtsalt kontrollida ja preventative maintenance'i teha.

Kohapeal selgus aga, et täitsa päris maintenance'i on vaja ja seal, kus ma ei oodanud. Pidi olema üks piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiisitilluke auk ja veidi hambakivi - elus esimest korda. Otsustasin korda teha.

Tore tädi tegi küll natuke haiget, mistõttu ma olin toolis krampis ja pulksirge. Aga siis ta lohutas mind nagu viieaastast väljenditega nagu: ainult üks kord puurime veel. Enam sügavalt ei tee. Rohkem valusaid asju ei kasuta. Tubli!:D Ma oleksin vist kõva häälega naernud, kui ma ei oleks valust ja veelgi suuremast hirmust paanitsenud.

Aga jah. Pärast piiiiiiiiiiiiiisikesi protseduure anti pihku üks paber, mille alusel maksma pidin minema. Seal polnud kirjas muud kui vihje mingile arvele. Ohkasin ja lootsin parimat. Parim oli 52 eurot. Aga eks see ole vist üks kaval nipp alles kassas õige kuluaruanne kätte anda. Muidu vist pooled tõuseks toolist püsti enne töö algust või jätaks kassaosa vahele. Mõtleks, kui veel oleks midagi suus väga pahasti olnud või erakliinikusse läinud...

Viisakuse erinevatest definitsioonidest

2011-09-01T22:46:00.002+03:00

Kas te olete märganud, et erinevates kultuurides peetakse viisakaks ja ebaviisakaks erinevaid asju? See saab alguse isegi kaugemalt - sellest, mis on kellegi meelest hea või halb.

Igatahes, mõni päev tagasi plahvatasin sel teemal, sest jälle üks juhututtav arvas, et kuna me oleme "nii head sõbrad", siis tal on õigus mu välimust kommenteerida. Kusjuures ta püüdis teha komplimenti ja enne seda oli veel rääkinud, kui õnnelik ta oleks, kui suudaks tee mu südamesse leida. Aga välja tuli... ei saa öelda päris, et nii nagu alati, aga nii, nagu Indias väga tihti. Nimelt tuli temalt lause: I think you have lost a lot of fat since last time. Nagu excuse me?!?!?!???
Pähe tekkis kohe sada küsimust:
esiteks, kuidas ta julgeb?
teiseks, eriti õel on kasutada sõna fat ja mitte weight
kolmandaks, ma ei ole üldse kindel, et kaal mitte hoopis suurenenud ei ole
neljandaks, mis õigusega võõras inimene mind lambist välimuse põhjal hindab?
viiendaks, kas ta arvab siis, et ma olin väga paks või olen jätkuvalt paks?
kuuendaks, miks ta oma selliseid mõtteid enda teada ei hoia
seitsmendaks, kas ta ei tea, kuidas komplimenti teha
kaheksandaks, kuhu jääb kodune ja koolist tulema pidav kasvatus???

Anyway, see ei ole esimene ega kindlasti ka viimane kord, mil mõni india isane mõne sellise pirni ootamatult maha paneb. Selliseid asju on mul juhtunud aga ainult indialastega ja ma tean raudkindlalt, et ma ei ole ainuke, kes on korduvalt ehmatanud millegi, mida enamik eurooplasi vist häbematuseks peaks, peale. No tõesti, kas te kujutaks mõnda normaalset toredat euroopa meest kellelegi muu jutu sees ütlemas, et ta on tüse, et kellelegi teisel on seiksikamad jalad jne jne jne? Ei kujutaks hästi ette, eks.

Või noh, võib-olla tõesti väga lähedane sõber võib sel teemal sõna võtta. Muidu aga võiks hoiduda võrdlustest või piirduda väljendiga you look very nice today.

Aga ma tean, et need samad inimesed ei plaani üldse mitte ebaviisakad olla ja tõenäoliselt ei saa arugi, et nad kedagi solvanud on. Ma ei ole muidugi siiani käratanud ega kellelegi kõrvakiile jaganud ka. Aga nüüd küll aitas ja ma ei suutnud Facebookis suud kinni hoida. See muidugi lõi laiema diskussiooni ja otsekohe tundsid teatud tegelased end puudutatuna ning asusid vastu ründama. Nali on selles, et vaid üksikuid neist endist ei puuduta see teema. Aga jah, küsimus on, et kui palju tuleb alla neelata teise kultuuri esindajatega suheldes? Kust jookseb see piir?

Sest enda meelest olen ma üsna paindlik olnud. Üritanud neist ja nende kultuurist aru saada. Vältinud ohtlikke teemasid. Järginud kohalikke tavasid jne. Aga ma ei luba end suvalistel inimestel alusetult kritiseerida ning solvata! Kas see tähendab siis, et mina olen see ebaviisakas inimene oma viha välja elades? Eks see jää igaühe enda otsustada...

Muidu aga olen Rootsist tagasi. Oli üsna huvitav. Kuulsin õudusi (muidugi) india lehmapidamise kohta (kuidas pääsemaks mööda lehmade mitte tapmise reeglist seotakse nad seina äärde kinni, kuni nad näljast ja janust nõrkevad või kuidas välja praagitud lastakse lihtsalt farmist välja, kus nad peavad järsku ise hakkama saama). Sain teada, et ka hobuseid annab lüpsta ning üsna detailse ülevaate lehma sisust, aga ka sellest what mean ladies nad on:D Tegelikult ei ole see eriti naljakas.

Kahe päevaga üritasin tutvuda ka võimalikult paljude rahvusvaheliste kolleegidega ning minu rõõmuks tunnen nüüd veidi ka teisi oma ala spetsialiste jälle, aga samas ka hoopis muudes valdkondades ja piirkondades tegutsevaid tegelasi.

Sain päris headeks sõpradeks grupi sakslastega, kellega veel üheskoos lennujaamagi sõitsime ja seal siidrit jõime. Kahjuks aga olid kõik kenad poisid juba hõivatud - ja kusjuures paljud neist rahvusvahelistes suhetes. Mul oli muidugi huvitav nendega elu arutada. Nüüd aga olen tagasi ning üritan taas tööl end paari päevaga kogunenud hullumajast läbi närida.

Minu kodulinn

2011-09-01T19:55:00.001+03:00

Pidevas liikumises üks jäädvustatud hetk... ja minu meelest iseloomustab see Tallinna oma võlus ülihästi

Heaoluriik kellele?

2011-08-29T22:38:00.003+03:00

Esimene õhtu Rootsis ja juba ajab kõik mind siin hulluks. Üks lühike sõit üle mere ei tohiks ju nii stressirohke olla. Lend ise läks küll edukalt ja maandudes avastasin kaks rida eespoolt ka meie suure Põhja-Euroopa bossi. Täitsa tore oli teda taas näha ja veidi jutustada:) Sain veidi siseinfot ka meie tulevaste juhtide kohta.

Sealt edasi aga läks seikluseks. Juba üliammu saabus teade, et meile on majutus broneeritud ning minu soovi peale, et keegi mulle vastu tuleks või muudmoodi transpordi korraldaks, sest ma ei tahtnud hilisõhtul suunal linnast välja seiklema hakata, ka see "korraldati". Saingi lühikese kirja, et takso on teatud kellaajaks tellitud. Kui ma siis täna hommikul veel igaks juhuks meeldetuletuse enda saabumise kohta saatsin ja tahtsin üle kontrollida kõiki asju, siis sellele vastust ei tulnudki, aga ma veel ei paanitsenud. Mõtlesin, et ju siis ootab keegi mind lennujaamas sildiga, mul on ka mingisugune aadress ja telefoninumber. Kui raske see ikka saab olla!

HAH!

Polnud seal ühtegi minu nime kandva sildiga tegelast. Tegin teda otsides mitu tiiru ja küsisin ka abi ametlikust taksoteenistusest. Nemad aga arvasid, et mulle lihtsalt unustati see bronn teha ja et võtku ma maja eest ükskõik, milline takso. Nojah... mis mul muud üle jäi? Tööpäev oli ju läbi ja ega ma ei lootnudki ühtegi rootslast kätte saada. Polnud ka päris kindel, keda otsima hakata. Siis sain veel enda peale vihastada, et ei olnud võtnud paberil kolleegide telefoninumbreid kaasa, sest meie firmasisised lühinumbrid, mis on mu mobiili salvestatud, siin tööle ei hakanud. Seega neilt ka nõu küsida ei saanud. Krt 2!

Viimaks siis võtsin takso, mil peal silt Airport cab ja lootsin, et sellist nime kandvaid sõidukeid ikka kontrollitakse pidevalt. Sattusin nii veel seitsmekohalise takso peale ja näitasin talle paberilt nii täpset aadressi kui oskasin.

Vähese keeleoskusega mees ütles no problem ja asjad hakaksid aina enam mulle Indiat meenutama (ja mitte heas mõttes). Varsti ta siis otsustas rooli taga kiirteel minu antud paberisse süveneda. Enne veel oli teavitanud mind röögatust linnast välja sõitmise hinnast, aga öelnud ka, et muidu läheks veel rohkem. Mida iganes see ka ei tähistanud.

Ma arvasin, et ju tal on kohustus mind informeerida umbkaudsest hinnast, aga tema piiksutas oma gpsi ja muude mänguasjadega ning lõigi kohe selle summa masinasse. Kui ta siis aga oma keelebarjäärist hoolimata avastas, et ma ei tahagi täpselt sinna minna, kuhu tema ette kujutas, siis keevitati veel summale üht-teist otsa. Ma vaid leppisin sellega, sest mida muud mul teha oli.

Kohale jõudmine oli ka paras tširkus sellest hoolimata, et ta oli omaalgatuslikult helistanud mu peatumispaiga kontaktnumbril ja küsinud täpsustavat infot. Läks veel tükk maad tiirutamist ja minu sisetunde ignoreerimist ning teinegi kõne kellelegi, kes mu bronnilehel olnud telefonile vastab ja siis taas mõningase ekslemise järel jõudsime selle maja ette, mida ma olin ennegi arvanud.

No ok. Ma isegi ei räägi rootsikeelsest taksohinnakirjast, poolenisti rootsikeelsest broneeringukinnitusest jne. Kui aga siis mingi etteantud uksekoodi abil maja tagaküljelt ühest avausest sisse pääsesime, siis hingasin kergendusega. Oli selline seesam-avane hetk. Aga mitte kauaks.

Algas järgmine müsteerium. Langoljeeridelikus tühjas hoones ei paistnud olevat kedagi, kuigi oli kuulda hõredaid elutegevuse hääli. Minu ees aga oli tühi vastuvõtulett ja selle taga rippusid tubade numbrid. Olin õnneks ennegi kuulnud, et seal tuleb isetegevust teha. Taksojuht käis minuga veel igal pool kaasas ja lõpuks pakkus juba väga kahtlase tooniga edasist abi. Aga vähemalt mõne aja pärast tuli talle meelde, et kuskil pidi kirjas olema ka minu toa number ja siis leidsimegi ühe ninna vahtinud paberi, mida me enne ei märganud oma ähmis. Leidsin õige numbriga võtme, maksin taksoarve ja hakkasin tuba otsima. Sellega oli juba üsna kiire ka, sest põis ei olnud valmis sellisteks seiklusteks.

Aga siis... siis käisin terve maja läbi ja kusagilt ei hakanudki paistma minu toanumbrit. Õnneks olid nüüdseks sinna tekkinud ka kaks asjaga rohkem kursis olevat meesterahvast. Üks neist oskas kohe öelda, et peaksin paiknema ühes teises majas ülemisel korrusel. Ta seletas mulle ära ka ühe mu bronnil ja võtmekapilgi kirjas olnud rootsikeelse sõna - mässen. Oleks keegi aga seda varem teinud, ehk oleks ma kohe osanud sööklamajja minna. Mitte, et ma siiski oleksin pääsenud teisest majast võtme otsimisest. Või kohe õige sissepääsu taas leidnud.

Ühesõnaga, oli tõeline aaretejaht. Ja ma ei saa aru, kuidas korraldatakse koolitust uutele esmakordselt siia tulevatele töötajatele nii, et keegi ei vaevu seletama üldse, kuidas siin asjad toimivad. Eriti, kuna toimuvad ebaharilikult, kohal ei ole õhtul enam kedagi ja kõik sildid on tibatillukesed ja rootsikeelsed. Ise tahavad nad siin ka väliskülalisi majutada. No tule taevas appi! tahaks nüüd hüüda.

Igatahes olen lõpuks oma tillukeses kriiskavvalges ent ometi armsas katusekambris ja kui netijumalad lubavad, siis saan vähemalt selle blogipostituse üles panna. Sest jumal hoidku selle eest, kui ma peaksin siia arvutisse Skype'i tahtma või julgeksin tõsiselt loota, et FB-gi minuga siin koostööd teeks!

Ootan juba hirmu ja huviga hommikust seiklust, kui peab vist karupeest välja imema info selle kohta, kus siin suurel alal täpselt meie treening toimuma hakkab.

Mõnus õhtu katusel

2011-08-28T22:36:00.002+03:00

Eilne oli jälle natuke omamoodi päev. Või pigem õhtu, sest päeva esimese poole olin kodus karmi mõttetööd teinud ja kui siis enam üksi ekraanil paiknev sõna arusaadav ei olnud, otsustasin, et pean ka seda haruldaselt ilusat ilma lähemalt vaatama minema.

Ja läksimegi Aivariga Piritale jalutama. Mina muidugi kiikasin pidevalt sealseid rulluisutajaid, et end kuidagi panna ja minu rõõmuks tundus, et on teisigi, kes end neil veel väga vabalt ei tunne. Ei ole ma ainus ebakindel hädapätakas ja ei kavatse alla ka anda.

Igatahes, teine suurem plaan oli ka. Tahtsin enne sügist ikka katusekino ära näha ja kuna oli laupäev ning seal näidati filmi Tuulest viidud, siis ei jäänudki ühtegi kahtlust - ostsime piletid ära ja jalutuskäigult naastes tuli leida vaid tee, mis pärast poodide sulgemisaega Viru keskuse katusele viiks. Soovitan teistelgi huvitatutel selleks aega varuda, sest mingeid skeeme küll polnud, liftid ei tööta ja suured nooltega plakatid seal kõrval on petekaks ning ka kõik turvamehed ei oska aidata.

Koht ise oli väga positiivseks üllatuseks. Mugavad vanaaegsed lamamistoolid ja isiklikud kõrvaklapid, baar, mis pakkus nii kakaod kui vahuveini sangriasid ja fliispleedid, mis öö laskudes filmiarmastajaid soojas hoiaksid. Mmmm... ja kuna maniakke, kes öösel neli tundi õues vana filmi vaadata tahaksid, polnud just väga palju, saime ka head kohad.

See ja üle igasuguste ootuste huvitav film lasidki õhtut nautida vaid vähese värisemisega. Ja need neli tundi möödusid kui lennates omapäraste tegelaskujude seltsis. Ideaalne ilm oli ka. Aga kuna mul oli juba nüüd külm, siis ei kujuta hästi ettegi, kas seal ka külmema ilmaga tore oleks.

Öösel jalutasime veel läbi linna minu juurde, kus puhusime tema jaoks vaid madratsi täis ja siis peaaegu kohe ära kukkusime, et täna kella kahe paiku ärgata:D

Neljal rattal on kindlam kui kaheksal!

2011-08-27T17:17:00.002+03:00

Ehk siis olenemata sellest, et sundisin end sel nädalal lausa kolm korda uisud alla panema ja iga kord pikema ringi tegin, siis olin ikka hirmuhigist märg - eriti tee ületamisel ja mägedel. Seega eelistan siiski autot tema väiksema rataste arvu, aga parema tasakaaluga. Jalad läksid ka kohe pingutusest krampi, aga mulle siiski tundub, et asi paraneb ja üllatasin ennast, et ka oma hästi tasapidi sõitmisega käisin Rocca al Mare kooli juures ca 45 minutiga ära.

Minu esimese pikema sõidu õhtu, mil avastasin, et muidu siledana tundunud teed ei kõlba absoluutselt rullikatega sõitmiseks (nagu ka hiljem proovitud kergliikustee laudsillad), oli ka muud moodi naljakas.

Nimelt käisime pärast autoga poes - et viiks taara ära ja nii - ning tuli kallale hirmus Sprite'i isu ja ostsingi. Auto ees aga kukkus pudel maha. Arvasin, et pole hullu, sest juba enne sai sealt osa ära joodud, aga kui ma siis pudeli rooli taga uuesti lahti keerasin... oo õuduste purskkaevu!

Ma ei suutnud kiiruga midagi teha ka ja nii ma siis istusin koduni loigus ja lootsin, et enamuse magusast limonaadist imevad sisse püksid mitte iste, sest see oleks katastroof. Ja Sandra pidi naerukrampidesse surema, kui nägi KUI märg mu püksitagumik on. Hea, et hoovis üksi olime:D

Spontaanne spordiotsus

2011-08-23T21:57:00.003+03:00

Eile oli selline eriskummaline päev, kui otsustasin järele uurida, kas kuulujutul, et Rademaris on tõsine rulluiskude allahindlus, on tõsi taga.

Ma ei olnud ju üldse kindel, kas mul on ikka mõtet veel üks paar osta - äkki jääb seisma niisamuti nagu eelmine, millega põhikoolis kümmekond korda sõidetud sai. Aga samas olen ma ju suvi otsa tahtnud taas alustada ja terve mu töökoht on rulluisufänne täis.

Niisiis suundusin otse töölt Rocca al Maresse jahile. Nägin viisakaid hindu ka ühes teises poes ja proovisin jalga nii mõndagi paari, mis kõik mind omal algatusel mööda kahhelkive edasi veeretasid. Ilma, et asjad eriti minu kontrolli all oleksid.

Igatahes, läkski nii, et ostsin uisud ja korralikud kaitsmed ka. Sai ka proovisõit kodu läheduses ära tehtud ja uued kvaliteetuisud on täitsa mõnusad, kuid eks ma ikka värisen tohutult nende peal ja kukkumist kardan kui tuld.

Oli plaan ka tänase ideaalse ilmaga uiske testida, aga läks nii, et enne oli pime, kui mul selleks aega tekkis. Selle asemel koristasin ja ootasin korteriomanikku raha järele ja rääkisin H-ga valetamisest. Tema meelest ei ole valged valed valed ja samuti annab tema meelest valge vale sildi külge kleepida kõigele, mis teisi õnnelikuks teeb ja enda elu kergendab, kuni see kahju ei tee. Minu jaoks on see väga raske, aga eks elu näitab, kas õpin vajadusel valetama või mitte. Või äkki piisab iseendaks olemisest ja põhjatust aususest kombineerituna viisakusega.

Mul on ussid kõhus!

2011-08-21T20:46:00.002+03:00

Neljapäev oli taas sünnipäev - seekord tahtis Sandra ametlikult õhtul välja minna ja nii me siis läksimegi pubituurile juba tuttavaid värvilisi kokteile otsima.

Otsustasime lauas tumeroheliste jookide taustal ka tõde ja tegu mängida, mistõttu on minu telefonis ühe keskealise soliidse itaalia härrasmehe telefoninumber - nad kohe küsisid üllatunult, et kas eesti naised ongi ise nii agressiivsed tutvujad:D. Samuti on Sandra kaameras pilt minust kahe briti poissmehega ja hulk teisi, kus me kahekesi keset linna Kungla rahvast, Bad Touch'i ja Mere lapsi laulame:D Koos tantsuga!

Sandra ise aga pidi muuhulgas kellegi võõra meie lauda kutsuma ja saigi hakkama - kaks toredat saksa noormeest ühinesid meiega lausa terveks õhtuks ja üleüldse astus ligi palju õnnesoovijaid ja muidu jutustajaid. Olime ju taas äratuntavate sünnipäevatorbikutega.

Mingil hetkel tuli meie juurde ka üks tädi baarist ja küsis, kas me tahaksime nende korraldatud hirmu faktoris osaleda. Mina, S ja üks saksa noromees olime nõus - eriti, kuna nagunii juba igasugu valgust kartvaid julgustükke tegime. Ka sakslased ühinesid mänguga ja pidid laulma nii õllelaulu kui küsisid ettekandjalt, kas ikka talle ka meeldivad saksa mehed - eesti keeles.

Igatahes, õhtu möödudes selgus, et nii mina kui see saksa kompu valitigi välja hirmu faktori võistlejateks. Olin veel enne üle küsinud igaks juhuks, et ega midagi väga jälki ei tule ja kinnitati, et ei. Aga eks meie definitsioonid olid veidi erinevad.

Esimene ülesanne oli lihtsalt fun. Pidime kingad ja sokid jalast võtma ning saime asemele sõlme keeratud ning jäässe külmutatud sokid. Ülesanne oli paljajalu õue minna, seal sokid lahti harutada, jalga panna ja tagasi baari tulla. Lubati ka nt õuetingimustes vett sulatamiseks kasutada ja kui me siis taipasime, et niisama vastu maad toksimisest erilist tolku pole, siis tormasimegi täiel tempol paljajalu Hollywoodi purskkaevu juurde sokke leotama.

Michael oli veel nii palju härrasmees, et kui oma sokid lahti sai, aitas veel minu omi ka harutada. See aga läks talle maksma väärtuslikke minuteid ja kui tagasi jooksime, selgus, et mina olin ühele tüdrukule ära teinud, tema aga mängust välja kukkunud. Vähemalt tegime purskkaevu ääres hänginud teistele turistidele nalja ja endal oli ka tõeliselt lõbus.

Teine üleanne aga oli tükk maad karmim. Saime igaüks kausitäie elavaid vihmausse, mis tuli võidu nahka pista. Konkurent hoiatas mind ette, et need on vastikud, aga sain ise teada, mismoodi muld hamba all krigiseb ja kuidas elavad vingerdised kikude all katki minna ei taha. Nii ma siis neelasingi kaks ligi 20cm-st tervelt alla, aga kahjuks olin teisest neiust aeglasem ussimugija ja kukkusin välja. Aga vähemalt tegin ära midagi, mille puhul arvasin, et seda ei juhtu nii pea. Imelik tunne oli küll mõeldes, et sõin usse, aga mis siis.

Terveks õhtuks oli nalja kui palju ja koju jalutades ostsin veel cocat nende söövitamiseks:D Aga minu low ei olnud mitte kõige suurem low, kuigi oleksin soovinud ka ehk võistluse Michaeli kombel kaks ussi varem katkestada:D Nüüd sõin neid ju vaid oma lõbuks, kuigi ega me auhinda ei tahtnudki.

Igatahes, vahepeal tuli ilma kutsumata meie lauda veel mingi purjus eesti isane, kellest kuidagi lahti ei saanud ja kes süüdimatult kõik meie joogipõhjad endale sisse kaanis. Seda hoolimata keeldudest ja kurjaks saanud Sandra karjumisest. Aga jah... minu meelest kellegi jääpõhja lõpuni luristamine on ikka omaette low jälle. Aga meil oli ülimalt lõbus õhtu ja jälle nii mõndagi meenutada.

Torbikud

2011-08-21T20:27:00.002+03:00

Kolmapäev oli siis päriselt Sandra sünnipäev ja ühtlasi harukordne päev, mil sai Dalai Lamat Eestis näha. Niisiis oligi meil Sandraga diil, et läheme nui neljaks seda vaatama ja pärast välja sööma.

Hommik aga oli karm. Sain kliendi käest ebaõiglaselt niimoodi sõimata, et ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ja Piret tõi kuskilt konjakipudeli ja käskis mul juua. Muidugi see, et ma nutune olin, levis ka kolleegide seas kulutulena, aga õnneks olid kõik väga mõistvad ja toetavad ja lõpuks sain konjakita asjast üle. Aga jätkuvalt vihkan seda, kui parandamatult nõrk ma olen.

Igatahes, päeva jooksul sai selgeks, et töölt läheme Lamat kuulama lausa kolmekesi ja nii ma siis alguses hängisingi seal kolleegidega - nii paistis see ka veidi vähem tööluusina. Sandra muidugi solvus ära, et ma kohe neid otsima ei tulnud ja viskas toru ära, aga ma ju teadsin, et ta on koos Riinuga ja kõik on hästi. Lisaks oli seal ju tohutu rahvamass, millest üsna võimatu teisi leida.

Kui ma siis ükskord selle katsumuse ette võtsin, selguski, et nad on end kuskile keskele pressinud ja pidin sinna pidevalt vabandades läbi teiste trügima. Otsing tulemusi ei andnud ja siis mingi hetk hakkas keegi mutike mu peale karjuma, et julgen seal telefoniga teda segada. Nojah. Vaatasingi siis mõnda aega maailmakuulsust üksi ja üritasin kõigest väest ta sõnumile keskenduda, aga ei tulnud välja nii hästi kui tahtnuksin.

Mingi hetk sain Sandralt uue kõne, et tal olla paha hakanud ja siis sain veel neid taga otsida. Sellega Lama kuulamine piirduski ja kui tal veidi parem hakkas, läksime siiski sushit otsima. Tema jaoks oli selline toore kala söömine uudne kogemus ja ega minagi seda tihti ei tee - pulkadega oli veidi veel õudsem. Kartsin kogu aeg, et need erinevad sushid lendavad käest või kukuvad sülle, aga midagi hullu ei juhtunudki. Seekord sain ka igasuguseid huvitavaid variante proovida, kuni reaalselt rohkem ei mahtunud. Soovitud macha rohelise tee jäätisekokteil oli ju ka veel enne soolast serveeritud. Ja nüüd ma jälle ei taha tükk aega toorest kala näha, aga see selleks. Koht ise oli minu meelest üsna kummaline. Tibatilluke ning ülerahvastatud - kiitus nende toidule - aga mingid animejoonised roosas ruumis ei olnud minu stiil. Oleksin eelistanud midagi stiilsemat ja minimalistlikus aasia stiilis.

Kuna kell oli liikunud väga kiiresti, ei hakanud ma enam viieks minutiks tööle tagasi tormama ja otsustasime hoopis koju jalutada. Lootsime nii kõhtu veidi ruumi saada.

Teel käisime ka poest läbi ning saime pähe mingite poolpaljaste animebeibedega sünnipäevatorbikud, aga see eest sai palju naljakaid pilte. Mina sushit söömas on muidugi täiesti omaette klass ja seeria, aga pärast tuli ka mõningaid ilusaid. Otsisime taas huvitavaid taustu ja sundisin Sandrat minema suspedes postripoisi hargivahet katsuma:D Eks ta ikka itsitas ja punastas, aga meil oli s*tta kanti lõbus:) And no harm done too.

Õhtu veetsime Riinuga kahekesi screensaverit jõllitades - jah, jälle - ning siis saigi päev otsa.

Sain sel päeval ka kurva uudise - vanaema mees oli pärast pikka haigust ära surnud ja eks seda võis ka oodata vanaema kohmaka südamliku sünnipäevakõne peale, aga tuli mulle siiski üllatusena. Samas, tunnistan ausalt, et ma ei oska selle üle eriti kurvastada. Me pole ju kunagi kohtunudki ega sõnagi vahetanud. Kas see teeb minust halva inimese? Mõistusega saan ju aru, et surm on kurb sündmus ja ta oli kallis paljudele, aga minu jaoks ta justkui polekski reaalne isik. Aga ega ma tuttavate surmagi puhul eriti mõistlikult käituda ei oska ja klišeesid ka loopida ei taha. Aga vot selline kummaline mõru šokolaadi maitseline päev oli.

Uued sokid ja vanad kadunud sõbrad

2011-08-20T12:06:00.002+03:00

Ka õigel päeval ei pääsenud ma külalistest ja tööpäeva hakkisid lõputud rõõmu valmistavad õnnitluskõned ning sõnumid:) Sõime kolleegidega sefiiritorti ja eriti naiselikku maasikatükkidega Fresitat. Kusjuures neile meeldis.

Õhtu aga oli taas tore. Helistas vana ülemus, kellega päris pikalt rääkisime ja siis tulid külla väikevenna ja ristiema. Sain neilt veel vanaema saadetud kanepilehemustrit meenutavad villased sokid:D Hiljem liitus nende ja minu ja Riinuga ka Sandra ja Aivar ja korraks isegi minu suureks üllatuseks Kadrian, kelle eest ma ei suutnud ega üritanudki oma solvumist eriti varjata. Tema aga käitus samas nagu kõik olekski kõige paremas korras. Noh, nende kümne minuti jooksul, mil ta siin oli, sain talle vähemalt teda pool aastat oodanud India kingitused üle anda ja mul oli ikkagi väga hea meel teda näha. Sellest olenemata, et kõik vaatasid kerkinud kulmudega pealt, kuidas üks mu kauaegsemaid ja parimaid sõbrannasid esitab mulle küsimusi nagu: millega sa praegu üldse tegeled?

Õhtu lõppes kolme tüdruku poolse Aivari kiusamisega, sest kohe-kohe oli ju Sandra sünnipäev algamas ja me kõik üsna veinised - seega ei seganud meid ükski südametunnistus nõudmast, et ta paljastaks meile oma muskleid ja parema pildi saamiseks nööpisin ka tema särgi lahti:D Aga noh... Sandra sünnpäevaks ju võib...

Neiu aga suutis ise oma sünnipäeva alguseks magama jääda. Mis meile väga hästi sobis. Jõudsime tordi valmis seada koos safariküünaldega ning õhupalli peidust välja võtta ja siis sai teda taas lauluga äratada. Aivar kinkis talle lausa lennuki - imetlust vääriv tähelepanelikkus meesterahvalt. Me Riinuga olime suure mõttetöö tulemusena talle spa-kehahoolduse välja valinud, aga kahjuks ta ei paistnud sellest üldse rõõmu tundvat. Olenemata sellest, et kingitust valides lähtusime just tema soovidest ja mõtetest. Aga kust pidingi ma teadma, et tema kurvameelsed märkused, et ta pole kunagi spas käinud, ei hõlma x, y, z etc protseduure? Ja me lootsime veel asja erilisusega punkte teenida, aga noh, jah. Ehk annan ka ühel hetkel ikka alla ja hakkan nõmedat raha kinkima.

Pühapäev on puhkepäev, esmaspäev on tantsupäev

2011-08-20T11:52:00.003+03:00

Vähemalt enamiku jaoks. Kuna Riin oli end juba kaugelt siia vedanud, siis muidugi ei saanud me lasta tal kohe taas ära minna. Sandra aga pidi pühapäeval taas tööl olema ja seega meie kaks vedelesime mõned tunnid filme vaadates ning siis vedasime end taas vanalinna, sest Riin tahtis ükskord ka korralikult ja tormamata linna näha. Meil oli ka submission - teha endast imelikke pilte. Alustasime lausa kodubussipeatusest, tehes endast pildi lipuga reklaami taustal:D Hiljem sai veel lehepostkaste kallistatud ja ühe pildi peal on meiega koos isegi pissiv poiss. Ei, me ei ole perverdid:D Tulemuseks oli terve hulk jäädvustatud säravaid ilmeid.

Oli taas fun ja saime ka üle pika aja mingis vanalinna hiinakas pulkadega süüa. Tõestasin Riinule, et olen eestlase kohta täitsa osav hirmõhukeste pehmeks hautatud porgandiviilude kättesaamises:D Õhtul aga olime kolmekesi sisukad - vaatasime tunde kahe arvuti screensavereid korraga:D

Esmaspäeva meeldetuletamisega on mul praegu tõsiseid raskusi, aga me vist käisime McDonaldsis rämpstoitu hävitamas - S ja mina muidugi võistlesime, kes rohkem jaksab:D Ning koju jõudes plaanisime viimaks ometi isikliku tobeda tantsu valmis teha. Sandra nõudmisel sai vastavaks looks valitud Bloodhound Gang'i The Bad Touch:D Me siis mõni aeg viljelesimegi igasuguseid bad touch'e - Riin oli vahepeal naerust kõveras maas ja mina lõpuks poolalasti, sest veiniselt ja tantsuselt hakkab ju hullult palav. Ja nii me siis keskööl võtsimegi minu sünnipäeva vastu pesuväel.

Sandra oli seekord kõvasti pakkimisse panustanud:D Erinevatest Puhhi-teemalistest paberitest tulid üksteise järel välja nii musikujulised plaastrid kui Itaalia-raamat, küürimishari kui sädeluskäntsakas ja ärgem unustagem roosat Zac Efroni pildiga vihikut, millele ma alles rakendust otsin. Ehk peaks sinna kliendiintervjuudel märkmeid kirjutama?:D Öösel sai ka igasuguseid lugupidamist väljendavaid tooste öelda ning pulmamarsi saatel uus küürimishari vanale seltsiks viia. Just like any other day with us three:D

Teistmoodi pidu

2011-08-20T11:34:00.002+03:00

Olen juba aastaid tahtnud oma sünnipäeval vanalinna fotojahti korraldada, aga alles nüüd avanes selleks võimalus. Ja seega tuli mul ühe lühikese õhtu ja hommikuga kokku panna jahimaterjal ning hilisem pidu. Käisin neli korda autovahet asju tassimas ja urisesin, sest nii tüütu oli seda kõike üksi teha. Lisaks hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike õigeks ajaks valmis, aga kuidagi tuli siiski kõik välja.

Olime üsna väikese seltskonnaga, aga võimalus osaleda oli antud paljudele. See oligi minu plaan välja selgitamaks, kui palju on mul hetkeseisuga sõpru ja kui palju tuttavaid. Nothing shocking though...

Sandra sinna saamiseks pidi aga pingutama. Nimelt tuli ta pärast öövahetust kuidagi eriti hilja töölt ja ei tahtnud kuidagi ka magama jääda. Lõpuks aga jätsime ta mõneks tunniks omaette ja tagasitulles ei aidanud isegi raputamine teda taas teadvusele tuua. Ainus, mis töötas, oli mina ja Riin kõigest jõust Kungla rahvast röökimas:D Ja siis üritas uimane Sandra kuidagi end taas ärkvele ajada, aga teades teda, siis meid isegi ei üllatanud, et ta oli valmis pigem kõigil teistel enda järgi oodata laskma, kui jätma juuksed triikimata ja piirduda kerge meigiga. Noh, jah....

Ühel hetkel siis saatsingi sõbrad kummalistes paarides linna avastama lootusega, et nüüd on mul endal paar tundi aega muid asju ajada ja tõenäoliselt jõuan veel ka sõpru piilumas käia, aga juhtus nii, et minu hoolde usaldati väike sõbranna ja siis tuli asju tema tempos teha. Ma ei saa kurta, aga jõudsime koju napilt enne teisi. Ja parim nali oli see, et olin terve tee tagasi tassinud kaasas Reijo kingitud lille, aga kui ma siis kodupeatusesse jõudsin, sain teada, et mu imelikul tundel, et paberisse keeratud lille vars on kuidagi väga pehme, oli ka põhjus - olin juba ei tea kui kaua õrnalt vaid paberit kaasa vedanud. Ja teistel oli seda kuuldes nalja kui palju. Aga tundus, et neil oli ka muidu linna peal lõbus - nagu ma arvasingi. Veiko lausa lubas, et tänuks selle korra eest ja kui ma viitsiks veel kunagi hiljem talle ka 12-tunnise jahi korraldada, võin ma taas mõne ta peopaiga tualettpaberiga ära tapetseerida:D Oh aegu ammuseid:)

Õhtu oli ka tore. Tegime kõikvõimalikke jäätisekokteile ja ka vahuveini serveerisin peidetuna mahla sisse. Mängisime aliast ja ajasime vist nii ühe mu välismaalasest sõbra minema kahjuks. Ja kui mulle siis meelde tuletati, et võiksin parimatele jahimeestele auhinnad ka kätte anda, siis sai näha, kuidas õnnelikud Sandra ja Veiko oma uute kollaste kopaautodega läbi küpsisekausi rallit mängisid ja küpsiseid teisaldasid:D

Otse läbi virtsavee juhipositsioonile?

2011-08-20T11:17:00.002+03:00

Hei-hei!

Olen ikka elus. Lihtsalt viimased nädalad on taas olnud üks tõsine tegevuste virr-varr, mil eriti kodus pole olnudki ja üksi üldse mitte.

Möödunud nädalast suurema osa veetsin tööasjus Tartus. Mitte nagu see midagi uut ja võõrast oleks eks, aga te ei tea, kui sürr oli oma kunagises kodulinnas vajaduste sunnil hotellis ööbida ja pealegi veel paigas, kus ma vist kunagi varem käinud ei ole ning kuhu ka iseseisvalt liikuda ei osanud. Hurraa taksodele! Veel midagi uut Tartu mastaabis.

Igatahes, käisin taas mööda kliente, lasin vasikatel oma sõrmed surisema imeda ja heldisin sellest, kui tore mõni tippjuht olla võib. Näiteks üks vanem härrasmees oli meie kohtumist nii tõsiselt võtnud, et küpsetas ise eelmisel õhtul meie jaoks seenepiruka. Minu meelest ütlemata armas liigutus olenemata sellest, et ma seeni ei söö ja püüdsin igati teda solvamata pirukat vältida.

Sain ka esmakordselt käia laudas, kus tuli jalutada läbi lehmauriini jõe ning kus ka heledad püksid omale pruunid plekid peale said. Jippikajee! Aga muidu oli väga huvitav ja minu meelest on piirkonnajuhtidel väga lahe töö.

Külastuste vahepeal oli meil ka suur firmaüritus, mille mina kokku panema pidin ja tuli väga hästi välja - võin uhkustada. Seal sain ka viimaste võõraste nägudega nimed kokku panna ning juba kommenteeriti, et ma tunnen end vist nende seltsis juba täitsa mõnusalt. Ja nii ongi. Eelneva õhtu "juhtide koosolek" suitsukala saatel neist ühe hotellitoas aitas ka kaasa:D Väga lahe seltskond on meie firmas. Samas sain juba ise toeks olla uuematele, kes samuti kohe ära märkisid, et meiega on tore. Mul oli muidugi töine päev ajal, mil teised lõõgastusid, aga sai palju tehtud ka ja tormasin end lausa higiseks selle nimel. Juht ma iiski veel ei ole, aga jälle tuli igasuguseid provokatiivseid ettepanekuid sel teemal.

Töö eest tasuks oli aga tore õhtu. Olin ammu tahtnud ühele kursaõele külla minna - nüüd aga selgus, et vahepeal on üht-teist toimunud ja nüüd kuulub tema juurde ka üks pisike armas olevus. Ja millal enne olen ma öelnud ei võimalusele titat ahistada!? Seega saimegi paar tundi paari aasta järel muljetada ja uue ilmakodanikuga tutvuda ning siis ootas taas unemaa.

Reede hilisõhtuks sain tagasi koju, kus algasid kibekiired ettevalmistused sünnipäeva(nädala)ks. Aga sellest tuleb vee mitu eraldi postitust.

P.S. Me viimasel ajal konkureerime Sandraga kõiges. Sellega seoses helistas ta mulle ka ühel Tartu-päeval, uhkusenoot hääles, et teatada, et nüüd oskab tema ka keelt rulli ajada:D

Vasikavaimustus

2011-08-07T22:48:00.002+03:00

Sõna otseses mõttes. Neljapäeval oli siis esimene intervjueerimise päev, mil pidin suurkliendile külla minema ja oma ala eksperdiga silmitsi seisma. Põlved ikka värisesid küll, aga seda enam oli mul hea meel, et olin tulnud koos asjaliku kolleegiga, kes mind korduvalt kitsikusest päästis. Lisaks oli omavahel tore paremini tuttavaks saada ja see, et tema noorem laps minu vanune on, ei tekitanud ka suhtlemisel mingeid piire. Lõõpisime nii, et vähe pole.

Pärast kordades oodatust pikemaks kujunenud intervjuud sain katsuda loomi ja tore klient üritas mind enda juurde tööle meelitada - müügiargumendiks seal töötavate abiellumiseas noormeeste suur hulk. Kahjuks ei osutunud üksi neist mind kui ilmaimet vaadanud tüüpidest arvestatavaks. Aga loomad ise olid ägedad. Nägin ka meie tooteid lähemalt ja sain mitmesajaruutmeetrise sitabasseini äärel kõlkuda. Kõige-kõigemad olid muidugi vastsündinud vasikad, kes mind üldse ei kartnud, pai teha lubasid ja mind siis lakkuma hakkasid. Ma lausa sulasin ja jube raske oli end neist taas eemale sikutada. Ka pärast meeste korduvaid kutseid ja ähvardusi mind kättpidi ära tirida. Lõpuks kolleeg lubas, et toob mulle kontorisse ka ühe kingituseks, aga mind ei hirmutanud see mõte üldse. Lubasin talle latte piima ja lehmakommi anda ning kui ta tahab, siis minu poolest võib ta kõik me kontori sõnajalad ära süüa.

Kahjuks teisele intervjuule me ei jõudnudki, sest tüübi kannatus oli katkenud juba pool tundi pärast umbmäärase kohtumisajavahemiku läbi saamist. Selle asemel läksime siis hoopis teistele klientidele külla ja mul oli väga tore päev.

Päike lõõskas ja loodus kutsus. Käisime ka üsna harukordses maasööklas, mille eest mind juba uksel hoiatati ja kus prae mahlaklaasi hinnaga sai. Kõige šokeerivam oli aga siiski naise tualeti kraanikausi äärel paiknev suur pruun pesuseebi käntsakas, milletaolisi ma vist küll ligi kakskümmend aastat kohanud ei ole.

Järgmine peatuspaik oli kusagil Pärnumaal peres, kelle kaunis kodukohas kasvavad lisaks vissimuudele ka kanad, kassid-koerad ja jaanalinnud. Viimastega tegimegi tutvust pererahva ootamise ajal. Olime valmis mõelnud juba ka head alibid juhuks, kui mõnda kutsuvasse aeda raksu läheme ja vahele jääme, aga hiljem saime hoopis sõimata, et miks me ei läinud siis. Kes keelas. Klient lubas süüa kodumaiseid vilju palju kulub.

Sõingi ära selle suve esimese eesti õuna ja kõrvale lahke pererahva pakutud kohvi-kooki. Nii soe tunne jäi sisse ja saime ka kaubale, et mõni päev läheme tagasi intervjuud tegema.

Kolmas peatus oli taas ühe suurkliendi juures, kus ka kohe oma kolleegiga kokku põrkasime. Tundub, nagu meid oleks siin Eestis nii tohutult palju, aga eks Eesti ise ole üks väike koht ka. Sain tema müügibussi uudistada ja kellegi kliendi värskelt küpsetatud saiakesi nosida ning siis läksid meie teed taas lahku.

Kuna meil hakkas kahju mehest, kel veel pärast tööpäeva ametlikku lõppugi nelja kliendi külastamine ees ootas, siis tulime appi ja tegime ise ühe käigu veel. Ka seal peres kasvas vasikaid ja üks isend võttis mu lakkumise lausa nii tõsiselt ette, et sõrmi hoidis hallikas karvadega segatud lima koos ja püksidki said läbimärjaks, aga mis siis sellest. Mul oli tore ja teistel naljakas. Ainult armukadedad ja kaitsvad koerad tegid mind veidi murelikuks. Ja koju tagasi saingi juba kella kaheksaks.

Et siis kõik see üle äärte ajav energia maha ladida, haarasin rõõmuga Katsu ettepanekust veel vastu ööd randa jalutada. Saime taas veidi rääkida ning öösel tuli ülihea uni.

P.S. Sel nädalal vihjati ka, et minust võiks aasta pärast vabalt järelturu müügijuht saada ja minu üllatunud-kohkunud-austatud oleku miks-küsimusele tuli vastuseks vaid, et sest mehed austavad mind ja mitte igaüks ei suuda nende austust ära teenida. Aga eks elu näita, mis saama hakkab.

Kas siin jagatakse tasuta pille ehk folk?

2011-08-03T22:37:00.003+03:00

Võtsin töölt paar päeva vabaks, et võib-olla viimast korda end rahvaüritusel nelja päevaga segaseks rabeleda. Ärge küsige. Ma ju tuntud masohhist. Niisiis seadsimegi neljapäeva hommikul oma sammud bussijaama poole, et koos paljude teistega üks kord aastas Viljandi ära rahvastada. Ärge saage valesti aru, see on armas väike linn, aga on hea, et see vahel ka rohkem rahvast ligi tõmbab.

Nagu arvata võis, ise me ühtegi kontserti ei näinud - isegi ei kuulnud - aga oli tore. Samas tundsin kolmandaks päevaks, et no enam ei taha. Enam ei tundu tore ja naljakas valutavatel jalgadel pool ööpäeva jutti püsti seista, vahel ehk minutiks pingiäärele toetudes ja saiakesi kolme jaona süües, sest pikemaid pause ei tekkinud ja ometi räägiti kehvast kassast. Kui palju hullem saaks siis töökoormus olla. Enim aga ärritavad mind idioodid, kes kõige üle virisevad. Kel on kahju välja käia ühte eurost müntigi, et oma lapse näole naeratus kutsuda ja kes kvaliteedi üle virisevad ilma, et oleks asju lähemalt vaadanudki. Samuti need, kes on jõudnud suureks kasvada vist kordagi ühtegi flööti katsumata ning järjekindlalt igal võimalikul valel viisil seda nüüd suhu topivad. Sellised asjad olid võib-olla alguses naljakad, aga üldiselt lihtsalt šokeerivad oma rumalusega. Vahel tundub, et inimesed üldse ei mõtle ka.

Samas on muidugi ka karjade viisi kenasid ja toredaid inimesi, kes käituvad sinuga viisakalt ja paistavad mõistvat, mida tähendavad need "peopäevad" meile. Nad huvituvad uutest ja põnevatest instrumentidest ning neile seletan ja näitangi asju rõõmuga. Isegi selliseid, mida enam vaadatagi ei tahaks, sest tean, et sadade kordade ette mängimise kasutegur on olnud ümmargune null - pole mitte ühtegi ostetud mitme päeva jooksul. Aga alati on üllatajaid, kes oma rahakotid alles viimastel päevadel üles leiavad ja siis kohati ka asjalikke asju kirevate asemel ostavad. Ja mul on hea meel, kui minu soovituse alusel keegi saab millegi suurepärase omanikuks. Sest ma nagunii ei promo kunagi asju, mis mulle ei meeldi. Ja ma usun, et kui pilli osta, siis võiks see siiski olla ehe ning kvaliteetne - mitte tingimata kõige kallim, aga tõenäoliselt kõige odavam ka asja ära ei aja.

Vahel kohtab seal ka tõeliselt huvitavaid ja kummalisi tüüpe. Näiteks pisikest kasvu mees, kes vaarus pillide kuhja all, mille ta enda külge korraga mängimiseks kinnitanud oli. Või noor karvane mees, kes ei saa parmupilli mängida, sest polnud hambaid, mille vastu seda toetada. Või kaks tüüpi, kellest üks parmupilli mängis samal ajal, kui teine dramaatilise tantsu taustal toitu suust välja ajas. Või vanapapi, kes tuleb kolmandal päeval minuga juttu rääkima ja ütleb, et ainult minu ja minu silmade pärast ta meie putkast korduvalt mööda käinud ongi ning kõige tipuks mulle suupilli loo esitab. Ei teadnud, kas olla meelitatud või punastada kohmetust tekitavast situatsioonist.

Muidugi külgelööjaid on teisigi, kuigi sel aastal hakkasin juba muretsema, et tohoh - kas neid ei tulegi või ei ole ma enam huviobjekt. Pigem tulidki meelitama vanemad isased. Aga see selleks. Mind nagunii ei huvita hetkel uued isased. Isegi mitte delikatessküpsis, kellest Sandra lähemalt rääkis. Aga minu meelest tema üles laetud pilt on nii mittemidagiütlev ja teda peab lihtsalt päris elus nägema, et aru saada, mis ta eriliseks teeb.

Muidugi saime ka ise Sandraga oma pillimänguoskusi täiendada ja end ületada lapseilaseid pille nõudmisel ise proovides ja oli ülimalt tore näha taas ülemust ja tema naist, kes meile suureks oli. Saime muljetada oma India kogemustest ning niisama ka jutustada, aga ega selleks eriti aega ei jäänud kõige muu kõrvalt. Ning ülemus oma sitarimänguga oli muidugi muljetavaldav.

Mõned hetked olid kohe nii hullumeelselt kiired, et meid oli leti taga kaks ja inimesi leti ees ridade kaupa üle üksteise õlgade kõõritamas. See muidugi tähendab, et on üsna suur oht millesti lihtsalt ilma jääda, aga me ei saa sinna midagi teha.

Ahjaa... kõige-kõigemast tüübist ma unustasin rääkida. Nimelt käis meie juures ikka ja jälle üks poiss, kel vist igav oli. Alguses vaidlustas ta minu väite ühe instrumendi nime ja eesmärgi kohta. Alusetult muidugi. Siis hakkas kõike muud läbi proovima ja hinna üle kauplema. Ta oleks oma raha eest ilusti ühe asja saanud, aga tahtis kahte ja ma ei näinud põhjust nii odava kraami puhul ka nii suurelt vastu tulla. Kuni siis tüüp küsis, kes ettevõtte omanikud on. Mul oli ikka karp lahti. Mõtlesin juba ta pikalt saata, aga juhatasin lõpuks ikka ülemuseni. Ja saate aru - väikemees läks ja kauples omale soovitud allahindluse välja. Andsin talle pillid sendikuhila vastu. Ta oli palunud mul enne oma raha üle lugeda ja nüüd - pange tähele - käskis mul taas kontrollida, kas ikka on õige summa. Ma pidin naerma purskama, sest ma ju teadsin, et tegu pole nii või naa õige summaga ja ülemus lihtsalt oli heas tujus ning põhimõtteliselt kinkis talle ühe vile. Igatahes, lootsin, et ta läheb ära, sest ta hakkas oma küsimuste ja kommentaaridega juba väga tüütuks muutuma ning samas ei saanud ma teiste klientidega tegeleda ega pääsenud nood kaubale ligi.

Aga ei! Ta tuli veel ja veel. Mingiks hetkeks oli ta kuskilt raha juurde hankinud. Või ehk oli see tal kogu aeg, aga ta lihtsalt ei tahtnud nii palju mulle välja käia. Nüüd siis tuli ta ja ostis kaks enda omaga sarmast flööti veel ja ütles ausalt, et kavatseb need kuskil kallimalt maha müüa.

Ma müüsin talle pillid ega suutnud enam seda kõike enda teada hoida. Ka teised imestasid, kui kummalise kujuga tegemist on. Aga ta tuli veel ja veel. Ta suutiski ühe flöödi kasumiga maha müüa ning edaspidi hakkas ta käituma nagu üks meist, klientidele ise asju soovitama ja nendega jutustama. Närviline, nagu ma viimasel ajal olen, sain juba päris kurjaks, sest mulle paistis, et enamik klientidest ei pidanud teda ei naljakaks ega kasulikuks ja ta lihtsalt segas. Aga õnneks rohkem temaga suuremaid seiklusi ei olnud - võib-olla seepärast, et korra tema poole jutu pealt vetsu jalutasin. Mind tõesti ei huvitanud enam, mida ta millestki arvab ja ilmselgelt ei olnud tegu enam naiivse väikse inimesega. Pigem ühe üksildase lapsega, kelle maneeridest võis arvata, et ta liigub rohkem vanainimeste seltskonnas.

Teine tore tüüp tuli õhinal meie juurde ja alustas küsimusega, kas siit saab tasuta pille. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama:) Aga muidugi oli ka palju väga armsaid lapsi ja võrratuid naeratusi, kui lapsele osteti mõni huvitav looduslik pill. Minu meelest on need tahtmatud naerunäod palju enamat väärt, kui vanemad välja käima pidid, aga kindlasti kõik ei nõustu minuga. Minust saab vist väga hellitav vanem kunagi ja kohe raudselt saab meie kodus olema palju eksootilisi naturaalseid instrumente.

Muide, ma olen nüüd täiesti veenudnud, et Sandra ümbruskonnas on keegi korraldanud massipsühhoosi ja neile kõigile sisendanud, et tal on sugulane nimega Henri. Nimelt olen kolme suve jooksul juba kaks korda mitu päeva tema toas elanud ja temast nii palju kuulnud, aga sellest kummitusest pole isegi ühtegi pilti väljas ja vahepeal tekkivad või kaduvad meesteasjad ei veennud mind. Ei veennud ka Sandra väide, et ta nägi aknast Henri kätt, sest ma ei näinud ühtegi kätt ja ta oli just enne seda üht võõrast poissi mulle Henri pähe serveerinud.

Järgmisel päeval üritasdi ka too poiss ja tema pruut mulle selgeks teha, et Henri on olemas ja et soovi korral võin teda ka kõrvaltuppa vaatama minna, aga mõni minut hiljem tulid nad ise häbenedes tagasi ja tunnistasid, et pole seal ühtegi Henrit. Ka Sandra välja pakutud DNA-test ei oleks mind veennud, sest tema plaan võtta toas rippunud hommikmantlilt välja kukkunud karvu ei oleks mind sugugi just Henri-nimelise tegelase olemasolus veennud ja nii ongi kaks folki müüdunud kummitusega koos elades, teda kordagi päriselt nägemata. Juba väga naljakas on:D

2011-08-03T22:27:00.004+03:00

Et siis järjega täpselt nädala ajast maas õhtus, mil võtsin ka Sandra kaasa ja läksime tema ning Omariga linna peale. Jõin alustuseks ära oma esimese millimallika ja oi, see oli kole! Järgnes väga roosa kokteil Patrickus, mis asja nii palju paremaks tegi, kuigi ise suurem asi ei olnud.
Meil oli plaan lihtsalt mööda tänavat jalutada ja baare järjest ette võtta, aga Tonicus olid vaid oma töötajad kohal ja seega järgnes Nimega või Nimeta - jälle ma ei tea, kumb see on. Seal sai kõige paremaid kirjusid kokteile ning viimaks hakkasid need end ka tunda andma.

Juba parajasti lõbusatena pidime kohtuma mingite teiste Omari tuttavatega, kes tutvustasid meile ühte väga armsat sisehoovi peidetud söögi-joogikohta, kus iga tool isemoodi ja üks kiilas mees luulet loeb. Või luges. Aga sealt ajas meid vihm üsna varsti ära.

Meie viimaseks peatuseks oli mingi itaalia vinoteek, kus mulle ka kell üksteist süüa serveeriti. Nämmad mereelukad jahusoolikate vahel. Selgus veel, et ühel neiul meie kambast on sünnipäev ja teine tunneb Katsi - jälle see väike Eesti. Kolmas aga oli minuga lausa nimeni sarnane ja neljandal oli täpipealt sama veinide maitse:D Aga jutt täitsa jooksis ja mul oli tore. Sandra aga oli väsinud ja mossis ja arusaadav ka pärast öötööd ning mõnda tundi und. Seega läksid meie teed teistest juba keskööl lahku, kuigi meid igati ka mujale kaasa meelitada prooviti. Oleksin hea meelega läinud, kui poleks teadnud, et stardime varahommikul folgile. Jäime veel napilt viimastest bussidest maha ja jalutasime vastu ööd koju. Ja siis tuli veel asju pakkima hakata - pole vist vaja mainida, et hommik oli kole. Aga folk on omaette teema ja väärib ka eraldi posti.

Uued tuttavad on toredad

2011-07-31T21:44:00.002+03:00

Ehk olen järjega teisipäevas. Nimelt sain siis sõnumi ühelt netituttavalt, et ta on viimaks Eestisse jõudnud ja tahaks minuga kokku saada. Samuti helistas Annika, et tema tahaks minna Kadriorgu pilte tegema ja nii ühendasin mõlemad üritused selleks õhtuks.

Enne tööpäeva lõppu hüppas veel ema läbi, et mulle soovitud varajane sünnipäevakingutus üle anda - aitäh emme! Sain sellise mikseri, mis sadat imet teeb, aga siiani olen vaid karpi näinud ja seegi on Annika auto pagasnikus:D Üldse on mingu hullem tehnikajamade nädal olnud. Minu arvuti viskas juba eelmisel nädalavahetusel kuumarabandusest vist sussid püsti ja pildi taskusse ning läks Kaarli juurde remonti. Võiksin ta juba ammu tagasi saada, kuigi poole tühjemana, sest tüüp kustutas üsna süüdimatult kõik mu filmid ära, sest "välisel kettal ei olnud ju nii palju ruumi ja neid saab alati uuesti tõmmata", aga nojah. Üritan oma raevu alla neelata, sest ikkagi suutis ta mu sõbra taas ellu äratada ja pidin vaid kuulama loengut Aasias kokku pandud asjade halva kvaliteedi kohta - aga mis ei oleks seal kokku pandud eks? - ja pean nüüd üritama tagasi saada kümneid mulle meeldivaid filme.

Samuti sai selgeks, et gaasiboileri remont on ikka hädavajalik ja organiseerisingi selle. Eesti Gaasi venekeelne onu teenis kümneminutilise nokitsemise eest ligi kuuskümmend eurot - eriti nunnu! Ja minu meelest ei saanud asjad ikka korda, aga kuna ma ei jõudnud teda terve päeva kodus oodata ja õige tunni sees ta välja ei ilmunud, siis jäi teda ootama Sandra, kes pahaimamatult tüübile lihtsalt raha andis ja ta ära lasi pikema kontrollita. Nojah, vaatame, kuidas nüüd seis on. Vähemat ainus vahepeal kodus veetud dušš tundus normaalsem.

Aga ma pidin tegelikult ju oma uuest sõbrast rääkima. Tema nimi on Omar ja ta on ümberpöördunud edukas Egiptuse ärimees, kes nüüd rohkem iseendale elada otsustas. Kohtusingi õhtul tema ja Annikaga ja mingil hetkel helistas Sandra ka, et ta tahaks meiega liituda ja ei saa aru, miks ma veel koju ei ole tulnud. Aga kuna meil oli kokkulepe, et ta helistab mulle (ei helistanud), kui tahab ühineda ja päeval tegi pigem nägu, et ei taha, siis ma lihtsalt läksin töölt otse. Ja parim kild oli see, kui Sandra siis mõtles meile järele tulemisele ja küsis mult: kus Kadri elab:D

Igatahes, meil oli tore õhtu. Jalutasime veidi pargis ja siis mere ääres (kus sain ta soolast vett maitsma:D) ning külastasime ka harjumatult inimtühja Lauluväljakut ning siis selgus, et Omar tuleks minuga täitsa hea meelega Dagö kontserdile kaasa ja nii leidsingi omale kaaslase ja see oli täpselt nii hea, kui ma arvasin või isegi veel parem. Kui see on võimalik. Igatahes Pirita kloostri varemed ja Dagö profid oli võimas kombinatsioon. Rokkisime poole ööni ja siis saime napilt viimaste bussidega koju. Muidugi eestlased istusid seal lava ees maas poole kontserdini erilist kaasaelamisrõõmu näitamata, aga kaasmaalased üllatasid mind positiivselt siis, kui oli vaja iseseisvalt üsna keerulisi leelotamisi Saatpalu ergutuste taustal teha. Saadi täiesti vapustavalt viisipäraselt hakkama ja seda kohe suurearvuliselt. St siis, et väga paljud laulsid kaasa ning lõpuks oli ikka kogu rahvas püsti ka ning jalad tatsusid ning suud liikusid vanade heade hittide taktis. Nüüd tean, et kunagi enam ei kahtle, kas nende kontserdile minna või mitte.

Kolmapäeva veetsin ka Omari ja teistega, aga sellest veidi hiljem. Mu õhtusöök vist kärssab juba ja nälg ka tapab.

Mõni päev on ikka no nii mäest üles, mäest alla

2011-07-24T00:41:00.002+03:00

Eilne näiteks oli selline päev. Algas ta täiesti tavapäraselt, aga siis juhtus midagi ja sai selgeks, et minuga on midagi valesti. Kohe sellisel määral, et ei suutnud seda varjata ega ignoreerida ja siis juba käitusin nagu mingi hale tibi, kes tahab töölt reedel varem koju minna, sest tal on paha olla. Ja läksingi. Ise veel põdesin kogu loo pärast, sest kõik teised olid puhkusel ja mul oli ka nii palju tööd vaja veel sel päeval ära teha, aga kui ma siis õue jõudes põhimõtteliselt esimese põõsa alla oksendama läksin, sain aru, et ära tulemine oli õige otsus.

Pool päeva oligi paras piin. Kord külm, siis kuum. Lisaks tundus veel, et teatud organid tahavad igal sammul kehast välja kukkuda ja kõhus keeras ka muidugi. Terve keha oli imelik ja midagi selle vastu ette võtta ka ei osanud. Õnneks suutsin veidi magada ja pärast seda oli nii palju parem, et suutsin ka oma tööülesanded kuidagi ära teha.

Õhtuks oli juba nii viisakas olla, et sain Sandraga poodidesse kaasa minna, nagu olime kokku leppinud ja see osa päevast oligi kõige toredam. Tänu suurtele allahindlustele kulutasin ka üsna palju raha, aga sain kokkuvõttes väga mõistliku hinnaga mitmeid vaja minevaid asju.

Ja kõige ägedam oli taaskordne loomapoe külastus. Käin Kristiines tavaliselt ka seal müüdavaid tuhkruid vaatamas, sest nad on lihtsalt nii intrigeerivad. Seekord läks veel eriti hästi, sest üks töötajatest oli looma just puurist välja võtnud ja jalutas temaga ringi. Sain niisiis ka võimaluse talle pai teha ja mulle tõesti tundub, et üks neist energilistest vorstikujulistest loomadest võiks endalgi kodus olla. Või kaks. Et neil igav ei hakkaks.

Ja päris õhtu veetsime sooja teki all nunnusid filme vaadates ning nädalat veiniga ära saates.

Takjasõda ööklubis.

2011-07-17T20:18:00.003+03:00

Ehk Maria läks Tannut kuulama. Reklaamitud ühisprojekt noorte sümfooniaorkestriga kõlas lihtsalt nii interigeerivalt, et vedasin end kohale kindlustundeta, kas üldse keegi lõpuks minuga liitub ja mõne aja olingi üksi.

Siis aga laekusid ka Annika ja co ning hiljem ka Katsu, kes seal koos mu teiste tuttavatega nagunii päev otsa tööl oli olnud, aga see selleks.

Kontserdile me halva ilma tõttu kauaks ei jäänud ja läksime hoopis Patrickusse õhtust sööma. Oligi mõte, et lähme siis istume kusagil, aga mingil hetkel hakkas meile mõlemale siiski tunduma, et võiks ikka kuhugi tantsima minna.

Mõningase kodutöö järel sai suund Überi poole võetud. Ma olengi seal varem vaid korra või kaks käinud, aga muusika oli täitsa okei - vähemalt esialgul.

Aga millest ma rääkida tahtsin, oli tegelt see, kuidas seal mingid tüübid kohe end meile külge kleepisid. Ei midagi erilist eks. Aga kui nagu üldse aru ei saadud, et me ei ole huvitatud enamast kui tantsimisest ja aina rohkem minu ruumi sisse tuldi, kuni jälle avastasin, et mu kott on minust kilomeeri kaugusele maha jäänud, siis lõpuks läksin päris närvi ega tahtnudki hästi tagasi tantsima minna.

Siis muidugi tuldi keelitama ja ühel hetke andsingi alla, aga siis ei vaadanud neile igaks juhuks isegi otsa enam, kuid lõdvaks ka lasta ei saanud, sest iga vähegi sensuaalsemat liigutust oleks kohe kutsena võetud. Siit siis tulebki minu dilemma - kuidas nautida pidu nii, et kogu aeg mingite takjatega võitlema ei peaks? Ja ärge öelge, et tantsige siis tüdrukutega omaette, sest üldjuhul pole meile selle vastu midagi, kui mõni noormees meiega ühineb. Aga selline külge kleepumine - eriti, kui ma ei ole huvitatud - oli enam kui liiast. Kuidas teie siis viisakalt nad ära saadate või sobivas kauguses hoiate? Aga vähemalt Katsuga oli tore üle pika aja koos aega veeta. Sai igasuguseid uudiseid kuulda jne. Ja muidugi pidu lõppes sellega, et kaks kukke ei mahtunud enam ühte ruumi ja veri voolas - jõudsn isegi napilt ohtlikust kohast eest ära, aga see pani ka viimase paugu peotujule selleks korraks.

Välk selgest taevast

2011-07-16T13:50:00.004+03:00

Kuna eile oli tööl rahulikum päev, siis mõtlesin, et kasutan ära head võimalust ja proovin minna üle pika aja verd andma. Kontrollisin järgi ka, et neil on minu verd väga vaja ja valmistusin võitluseks teemal: see on tobe, et te ei luba mul malaariariigist tuleku järel terve aasta verd anda, sest mind on testitud, regulaarselt keemiat täis topitud ja üleüldse, varem piisas poolest aastast. Aastat aga ei pruugi enam kunagi jäädagi kahe India külastuse vahele ja nemad kaotavad ühe hea doonori. Ime siis, et paljud tõsised vereandmisfanatid valetavad neile oma kontrolltestis suurema headuse huvides.

Võin juba ette ruttavalt öelda, et kogu mu ettevalmistatud kaitsekõnest ei olnud üldse kasu, aga verd ei lubatud mul anda hoopis imelikumal põhjusel.

Kohe sinna jõudmisest peale hakkasid asjad toimuma ebastandardsel viisil. Nimelt saadeti mind registratuurist otse arstikabinetti, mitte tervisetesti täitma, aga ma olin nii rumal, et ei osanud mdiagi kahtlustada. Tetrist mänginud registratuuritöötaja, kes mind ise ei registreerinudki küsis veel, kas mul oli eelmine kord hemoglobiin madal ja siis kuulsin pealt kuidas ta mind õele punaseks nimetas.

Kui ma siis lõpuks arsti juurde sain, oli ikka täielik šokk, et minu eelmise korra (aasta tagasi) analüüsid on pannud mulle hepatiit C kahtluse. No kurat! Ma pole mingi joodik, narkomaan ega muu selline.

Õnneks uskusid ka nemad ise, et tegemist on valepositiivsega ja kordustest oli olnud nagunii negatiivne, aga ikkagi ei lubatud mul verd anda. Ei aidanud ka minu kinntus, et Indias testiti mul ka kõike võimalikku ja midagi ei tulnud välja ja et kuna tegin vahetult enne eelmist vereandmist vaktsiine, siis äkki on asi selles. Kõik! Mul on joon all ja nad teatavad mulle uue analüüsi tulemustest. Kui aga nüüd ka läbi kukun, siis olen mitmeks aastaks diskvalifitseeritud mingite mittespetsiifiliste markerite pärast.

Miks minuni aga juba aasta tagasi see info ei jõudnud, paneb kõige rohkem vihastama. Arst ütles vaid, et ju prooviti helistada, aga ei saadud kätte. No mingu persse! Miks nad siis mailiaadresse ka iga kord uuendavad? On üsna selge, et tol hetkel, kui üldse helistatigi, olin ma juba Indias ja kasutasin teist numbrit. Aga see on ju nii tõsine asi, et nad oleksid pidanud kasuma iga võimalikku viisi minu informeerimisest. Mõelge, kui mitut inimest ma aastaga tahtmatult nakatada oleksin võinud! Aga neile on tähtis vaid nende patsientide tervis, mitte good of all mankind.

Kahju, et ettevõttel, kuhu isegi väga tahtnuks tööle minna, on nüüd sellised kommunikatsioonierrorid ning muidugi mina tulin sealt ikka tõsiselt šokeerituna ära.

Hakata ehteärikaks või mitte?

2011-07-13T22:43:00.003+03:00

Et siis tuli selline imelik ettepanek kelleltki tuttava tuttavalt Indiast, kes arvab, et just Eesti võiks olla see koht, mille kaudu Euroopa turule murda.

Otseloomulikult olen skeptiline. Esiteks, ma olen näinud lähedalt, kuidas Indias ka lugupeetud rahvusvahelistes ettevõtetes äriajamine käib ja minu maine on minu suurim vara. Teiseks, vihkan ma müügitööd. Samas aga armastan ma ehteid ja müügitoetustegevusi. Ja mul on juba töö, mis mulle meeldib ja millest ma loobuda ei taha. Eriti veel millegi võõra ja hetkel tundmatu-ebausaldusväärse nimel. Aga... aga see oleks ju jälle väljakutse ja teate ju küll, kuidas ma nendesse suhtun. Kui lahe oleks öelda, et tõin ise suure ettevõtte Eesti turule!

Ma arvan, et ma vist teen kõigepealt nende kohta tõsisemaid taustauuriguid. Siiani aitasin neil vaid sõbrale teene tegemise korral mõningad Eesti ehtemüüjad üles otsida.

Aga täna oli muidu ka tore päev. Sai tööl segadust selgemaks - oligi vaja leida mõistlik suur boss. Ja sain ka hulga asju õigete meesteni toimetatud, aga mõtlen õudusega, mis mu eile ja täna tellitud kaheksast telefonist saab. Esiteks tundub mulle endale nii absurdne osta kaheksa telefoni korraga - mis siis, et firmale ja ise ei saa ühtegi - aga nüüd tuleb need kuidagi turvaliselt ka uute omanikeni toimetada.

Sain ka ühe ägeda lehmakujulise mälupulga omanikuks. Tegime toreda Baltikumi bossiga vahetust - tema pakkus mulle seda pärast seda, kui oli lehma taguosa tagasi küsima tulnud ja mina andsin vastu meie pulga koos lehmakommiga.

Õhtul läksime Annika äkkotsuse peale kinno. Vahepeal päästsin veel kiiruga oma töö-pangakaardi ära, mille kogemata päeval ära blokeerisin ja kuna siis kohe polnud kinos midagi, siis jalutasime mööda poode, nagu Genialistide laulus. Ega ostnudki midagi, aga siis jäi mulle jalgu silt: india maiustused. Muidugi astuin ligi ja sain tuttavaks portsu krišnaiitidest India fännidega. Vestlesime päris pikalt ja mul oli tore, kuigi mind kergelt uude usku värvata prooviti. Aga ma arvan, et äkki lähengi mõnele nende loengule niisama enese harimiseks.

Ja siis naersime, kõht kõveras, vastikute bosside filmi üle.

Justinit tuntakse karvupidi

2011-07-12T19:36:00.004+03:00

Ehk siis laupäeva ööst, mil millegipärast tekkis hirmus tahtmine üles leida üks Bieberi laul, mis minu meelest täitsa kuulata kannatas ja millele end korduvalt kaasa laulmas olin avastanud. Niisiis otsisin oma arvutist edutult seda, seejärel Google'ist ja Wikipediast ning kammisime ka terve Youtube'i soovituste nimekirja läbi ühe meeles oleva fraasi abil.

Isegi leidsime Justiniga seotuna sellise fraasi, aga see ei viinud kuskile. Kuni olime kõri auguni Justini uuemate ja varasemate paladega tutvunud ning viimases lootuses pöördusime tagasi arvuti enda teadmiste poole.

Ja te ei kujuta ette, kui naljakas oli, kui Riin kaks ja kaks kokku pani ja mõistsime, et otsisin hoopis Sandra teise lemmiku - Ericu lugu ja sellist fraasi, mida me otsisime, seal ei olnudki. Naersime ikka, kõhud kõveras, pisarateni. Ja sealt edasi läks arutluseks, miks need kaks meile nii sarnased tunduvad ja ma usun, et S tahaks mind maha lüüa praegu - aga nad on nagu must ja valge koer, kaks tilka vett. Ja nende põhiline kommunikatsioonisõnum on karvades.

Peost peoni

2011-07-10T14:59:00.003+03:00

On olnud jälle ülimalt kiired ajad. Eelmisel nädalavahetusel leidsime siiski Aivariga päeva, et veidi ka päiksel enda peale paista lasta ja kõrvetasime end ettevaatusabinõudest hoolimata vähkideks.

Pühapäev kuulus laulupeole, mil sattusime juhuse tahtel presidendipaari naabriteks ja oli muidu tore, kuigi selliseid laule, mida oskaks kaasa ulguda, ei kuulnud.

Esmaspäev möödus töö ja autojamade tähe all. Nimelt taakord suri auto nii ära, et ei saanud seda üldse käima. Kui siis Rauno abiga talle jälle eluvaim hetkeks sisse puhutud sai, jooksin pettunult tagasi oma lemmikremondimeeste juurde. Seekord aga välistati mõlemad pähe tulnud võimalikud põhjused ning edasi läks lolli blondiini mõnitamiseks. Olin juba täiesti solvunud ega saa nõustuda, et nüüd järsku ongi selline asi minu auto puhul normaalne aga pidin sealt siiski vaid pirnivahetuse järel ära sõitma. auto pole ju koer, kelelga iga päev jalutama peaks.

Kogu nädala oli mul Sandra külas ja tööasjus tegelesin põhiliselt suvepäevade üle närvitsemisega. Nimelt oli viimane nädal enne suvepäevi ja mul tuli ikka kaubelda iga asja üle nagu mustlate või India kaupmeestega ja mul olid juba närvid täiesti püsti, sest mind püüti igal hetkel hullu moodi röövida ja suuresti see õnnestuski. Ma ei saa aru, miks nad mulle juba kuu aega tagasi detailidest rääkida ei võinud, kuigi ma korduvalt küsisin. Aga läbirääkimiste lõpptulemustest veidi hiljem.

Sandraga saime kahjuks üsna vähe koos olla. Esimesel õhtul istusime kodus, teisel jalutasime mu vana koduni, millega on sündimas drastilised muutused ja tegime palju pilte ja kolmas õhtu kuulus Õllesummerile.

Kahjuks olime vahetult enne Cranberries'i ärajäämise selgumist jõudnud just veel pileteid osta ja nüüd siis tuli Sandra ka hoopis kolmapäeval minuga õllekale kaasa.

Minul oli seal väga tore. Ajasin kõigiga lolli juttu. Nägin üle pika aja suureks kasvanud Getut ja Johnnyt, kes mind kohe õhku tõstis. Mingil hetkel ühines minu, Sandra ja Aivariga ka Katsu ja koos elasime Queeni kopeerijatele kaasa õhtu lõpuni, mil muidugi jalad valutasid ja häält enam ei olnud. Ja 2QS oli ka hea, kuid HU? valmistas pettumuse oma tümakaga.

Neljapäev kujunes lausa nii hektiliseks, et alles päeva keskel selgus, et saan siiski juba varem Rakveresse ettevalmistusi tegema minna, mistõttu Sandrat ma enam ei näinudki ja vahetuskaubaks tuli Rakverest siia Riin. Niisiis nemad olid paar päeva minu juures ja mina praktiliselt Riinu juures, aga see kujunes toredaks neljapäevaks.

Nägin korraks Svead ja põrkasin Rakvere Selveris kokku parkimismajas auto kapotil seisva ja asjatava Hartiga, kes kaugelt tere, Maria hüüdis ja keda ma esmapilgul äragi ei tundnud.

Õhtupoole käisin peokohta üle vaatamas ja seal fotosid tegemas ning siis korraldasin end üle aastate Jaagupisse väikseid sugulasi vaatama. See kujunes oodatust palju toredamaks, sest nägin ära kõik, keda tahtsin ja see, keda vältida soovinuksin, oligi õnneks kodust ära.

Minu üllatuseks tundis poiss mu kohe ära ja tuli kallistama. Tema positiivsest vastuvõtust piisas ka väikeõele minu väärtuse selgitamiseks ja nii tuli temagi ja pani oma pisikesed käed mulle ümber. Sealt edasi tassiti mind igale poole ja näidati ette ka kõige pisemad uuendused kuni lambipirnideni. Muudkui hüüti: look ja look! Ja nende ema pidi end pooleks naerma sellest ning ka seetõttu, et mind nii ruttu taas omaks võeti. Ülejäänud õhtu kaklesid nad selle üle, kes saab mu süles istuda või mu telefoniga mängida ning toorestest tomatitest said kõige lahedamad mängukannid, mida laua peal ringi nipsutada.

Enne pereisa kojutulekut läksin oma ööbimiskohta ja kui autosse istusin, tegi pisiprintsess nii dramaatilise žesti õlgadega ja hakkas nutma, et mul oli end tõeliselt raske sealt eemale tirida. Eks näis kas murran edaspidigi endale antud lubadust sinna mitte naasta. Nad ju oleksid seda väärt!?

Reede ja laupäev möödusidki suvepäevade tähe all. Mina ainsa korraldajana olin muidugi paras närvipundar. Eriti, kui saabumisajaks määratud tunnise vahemiku alguses saabus vaid paar peret ja ülejäänud hakkasid lisanduma alles mitme tunni pärast jupi kaupa. Seega tuli ajagraafikut veidi ümber teha, aga kõik tuli üsna hästi välja ja rahvas jäi rahule.

Õhtul metssea prae söömise ja kerge sauna-ujumise järel lootsin ka ise veidi lõõgastuda, aga tegelikkses päris vabaks end lasta ei suutnudki. Kui, siis pärast esimest kesköist rummi, mil veel vaid mõni kolleeg mulle lõkke äärde seltsiks jäi ja seal kolmekesi poole ööni kinni makstud puid põhimõtte pärast põletasime. Siis sai ka igasugust kägu ajada ja üksteist paremini tundma õppida. Mis siis, et neist paljudel minuvanused lapsed on.

Pärast mõnetunnist und saabus juba hommik, mil visati kirvest, kirjutasime üksteisele midagi mälestuseks seljale ja suundusime tsemenditehasesse ekskursioonile. Sellega suvepäevad lõppesidki ning ei möödunud kümmet minutitki, kui ideaalsest kõrvetavkuumast ilmast oli saanud padukas. Natuke oli isegi kahju meile järgenud tegelaste suvepäevadest, kus paistis olevat rohkem nii rahvast, raha kui korraldajaid. Aga mulle tundub, et meie väike seltskond - sest kohale ei ilmunud ka päris paljud kirjapannutest - nautisid kõike väga.

Kojusõit oli karm. Olin nii väsinud ja parasjagu hakkas tekkima pingelangus, et mitmel korral avastasin end liiklusohtlikest olukordadest ja kahjuks ei suutnud umbes kuuekümnekilomeetrisel jupil ka kusagilt kohvi leida, mistõttu alles Lasnamäel selleks peatuse teha sain ja kohe keele ära kõrvetasin.

Kodus ootas mind Koreast tagasi jõudnud Riin, kellega õudselt muljetada tahtnuks, aga laip, nagu ma olin, ei suutnud ma vist väga hea kaaslane olla. Jõime kohvi ja veini ja sõime ülihead bried, kõigele taustaks filmde vaatamine horisontaalasendis. Natuke siiski saime muljetada ka ja nalja sai eriti palju, aga Bieberist jne hiljem.

Kui minust jääb väheks...

2011-06-30T21:01:00.002+03:00

Siis ühel hetkel hakkavad seda ka ülemused märkama. Ükskõik siis, kui tubli sa oled. Muidugi neile sobib see variant väga hästi, et suudan vajadusel ka mitme eest rabeleda oma aega väga hästi planeerides ja peaaegu mitte kunagi õigel ajal koju jõudes. Aga see-eest ma enam ei põe ka, kui hommikul kümme minutit hiljem jõuan. Ja see aitab hoida mu aju rakkes ning kurbi mõtteid mõtlemast.

Aga nad on jõudnud vähemalt iseseisvalt arusaamani, et kuna nüüd läheb ka ettevõttel paremini, siis ehk oleks aeg ressursse veidi otstarbekamalt kasutada ja mind mitte raisata lihtsamate tööde tegemisele. Ma saan ju täitsa hästi ka administratiivpoolega hakkama, aga nad usuvad nüüd, et oma erialale keskendudes suudaksin rohkem korda saata. Ei tea, kas suurt bossi ka selles veenda õnnestub?

Eks elu näitab, mis saab. Ja seda ka, mis minu eelkäijast pooleteist aasta pärast saab, kuigi ei tahaks talle kuidagi liiga teha.

Kuna mu ülemusel on viimane nädal ja muud asjad ka on kohutavalt kiireloomulisteks muutunud, siis ongi hästi pingeline nädal, aga kuidagimoodi olen suutnud siiski igaks õhtuks end jamadest välja kaevata. Ja homme on reede.

Olen veetnud ka mitu toredat päeva koos sõpradega ning eile oli esimene kord üle pika aja, kus lihtsalt rääkisime H-ga nagu vanasti ja meil oli tore ja lõbus. Norisime üksteist nagu polekski maailmalõpp käes. Isegi naersime. Ja ei kakelnud ega iroonisenud halvas mõttes. Kuigi ma ei ole kindel, et temast kunagi päriselt aru saama hakkan. Eriti sellest, kuidas ta saab pärast kogu seda aega nii tunda, nagu ta tunneb. Või ei tunne. Ja kõigist temas peituvatest vastuoludest. Ja kangusest. Jne jne jne. Aga ma pean ju vastu pidama.

Lugu sellest, kuidas Sandra mu identiteedi ära kaotas

2011-06-30T20:51:00.002+03:00

Nimelt olen oma mõtetega ikka veel jaaniõhtus, mil viivuke enne koju minemist mingi suvaline tüüp juttu tegi ja siis kohe teatas, et räägin oma emakeelt aktsendiga. See kõlas niii veidralt, et ma ei teadnud kohe üldse kuidas reageerida. Ei olnud ju keegi teine varem samasuguse avaldusega lagedale tulnud. Seega otsustasin küsida rohkem arvamusi ja hõikasin sellekohase küsimuse Sandrale ja tema hetkekaaslastele. Need võõrad liitusid kohe aktsendiarvamusega. Sandra karjus esialgu "ei" aga siis veidi hiljem väitis, et ma ei räägi mitte ainult oma emakeelt nagu hea keeleoskusega venelane, aga ma rääkivat ka inglise keelt imelikult. Puiselt ja korrektselt ja samas nagu soomalsed. Mis on juba iseenesest väga vastuoluline väide.

Minu esimene kahtlus oli, et ehk on inglise keeles elamisest midagi külge jäänud, aga siis väideti, et olen alati imelikult rääkinud. No tore siis! Ma olin kohe päris kuri. Nagu mismõttes nad nii ütlevad? Ma oskan üldse vene ja soome keelt minimaalselt, kuigi mulle on just öeldud, et ma suudan väga hästi rääkida võõrkeeltes neile iseloomuliku intonatsiooniga. Samuti sain hiljuti kuulda, et ma räägin inglise keelt isegi kiiremini kui eesti keelt ja nii hakkavad just sõnalõpud kurku kinni jääma. Ja korduvalt olen kiita saanud erinevate riikide native english speakeritelt, kelle meelest räägin nende emakeelt suurepäraselt.

No võta siis kinni, mis toimub. Ja kõige hirmsam... kui neil on õigus, kes ma siis olen?

Esimene vorst ära järatud

2011-06-24T13:24:00.002+03:00

On olnud üsna raske nädal. Küll lühem kui tavaliselt, aga päevad on olnud pikad. Sinna on mahtunud trenn ja Annika lõpetamine ja tööl lapse ekspluateerimine - mida ta küll ise nautis - ja nüüd ka jaanipäev.

Ma ei suutnud kuni viimase pooliku tööpäeva lõpuni välja mõelda, kas ja mida ma oma pühade tõttu vabade päevadega teha tahan. Olin juba nii pikalt järjest õnnetu olnud ning ka pikad toredad päevad masenduses lõpetanud, et idee kuskile koos poolvõõrastega jooma minna ja seal head nägu teha ei tundunud eriti ahvatlev. Kuni tuli mõte Sandra juurde maale tulla. Ma muidugi ei teadnud, kas see talle ja tema perele üldse sobiks, aga nüüd kirjutan seda posti Sandra isa arvutil.

Läks veel nii hästi, et saime tema õega koos Tallinnast maale loksuda, pidevalt okse ja naerukrampidega võideldes, sest Laura valis laia istekoha vetsuukse järel ningf siis iga kord, kui sealne kraam rohkem loksus, tahtis hais tappa - eriti viimasel pooltunnil.

Eilse veetsimegi nende maakodus grillides ja seejärel küla jaanipeol lõkke ääres juttu ajades. Vahele mahtus muljet avaldav kogus rummi ning selle suve esimene ise grillitud liha koos esimeste eesti maasikatega. Usun, et mul on seda eemalolekut väga vaja, sest ma ei jaksaks enam kaua ainult oma suhteprobleemidele mõelda.

Olen nutnud nii palju, et majapidamispaberit kulub rullide kaupa ja tuba upub kortsutatud taskurätikute merre, aga nüüd viimaks on selgus ja rahu ja hinge ravimine saab alata. Me ei ole enam Harshiga koos. Me loodame, et muidu eriti miski ei muutu, sest olles üksteisele nii tähtsad kui me oleme, ei taha me seda lähedust kaotada, aga ma saan vist temast aru ja hakkan aktsepteerima tema soove. Ma ei süüdista teda milleski ja ennast ka mitte. Pean vaid mõistma, et praegu ei ole meie jaoks lihtsalt õige aeg. Eks elu ja aeg näitavad, mis tulevikus saab. Kas me leiame jälle oma tasakaalu ja õnne või läheme kumbki siiski oma teed.

Seni aga ignoreerin teiste lähenemiskatseid, sest ma lihtsalt ei suuda veel edasi liikuda ja jaanipäev on paras harjutamisaeg selleks. Vana peikakandidaat kirjutas just, kuidas ta tahaks minuga taevas tantsida ja bla bla. Teised vanad on suutnud end ka värskelt ja mitte heas mõttes meelde tuletada. Aga täna tunnen jälle, et mind ei murra taas iga tuuleiil. Ja see on nii hea. Kergendus laskub.

Sest ma väärin seda

2011-06-18T19:10:00.002+03:00

Olen praegu tõeliselt õnnetu. Enamusele see ei paista ja loodetavasti ei hakkagi paistma, sest endalegi üllatuseks suudan avalikult head nägu teha ja ka lähedastega, kui nad ei tea juba, et midagi valesti on, aga on.

Sel nädalavahetusel tunnen end eriti üksikuna, sest Annikal on kiire, Sandra on tagasi Tartus, Aivar pidutseb ka kusagil eemal ning ülejäänud paar lähedast ignoreerivad mind. Jõudsingi sinnamaale, et saatsin solvumisest Katsile ülimalt iroonilise sõnumi, aga kui vastust ei ole tulnud mitme tunni jooksul, siis ma ei tea, kas on mõtet seda üldse oodata.

Kõigil on oma elud ja suhted ja tegemised. Indias sain ju ka häid sõpru, aga nemadki on kaugel ja avastasin, et ka tehnoloogilistest lahendustest ei ole küllalt alati nendega ühendust saamiseks. Ja nüüd rapuvad vägevalt minu ja H suhte alustalad ning mul pole süüdistada kedagi peale enda. Muidugi võiksin kanaliseerida oma viha ka vähemalt kahe teise inimese suunas, aga sel poleks mõtet. Siis peaksin ise süüst puhas olema ja ma ei ole ju. Ja ma ei ole seda mitte vähe kahtsenud, aga tunnistasin üles, palusin korduvalt vabandust ja rohkem teha ei oska - tagasi seda ju võtta ei saa. See on kõik juba vana teema, aga tuli nüüd uues, vindi peale keeranud võtmes, tagasi ja tegi minu kallimale haiget. Kohe väga. Ja ma totaalselt mõistan, kui ta otsustabki ära jalutada, aga ma ei tea, kuidas siis edasi minna. Äkki üksildus ongi minu karistus. Ebatäiuslik olemise eest Aga ma nii tahaks, et kõik saaks korda, kuid mul on tunne, et ei saa ja see kõik on selgelt out of my hands. Lihtsalt veel üks mõra lisaks eelnevatele ning takistustelasule. Seetõttu ongi vist aus, et on ilus päikseline nädalavahetus ja mina mossitan üksi kodus. Mida muud mul ongi teha? Üksi olen nii või naa. Olen juba ligi nädala ennast haletsenud ja pole ka mingit motivatsiooni ennast kätte võtta ja pingutada - mille nimel? Kes hooliks? Ja nii ma siis ignoreerin trenni ja muid koduväliseid tegevusi ning söön vaid jäätist.

Tuhat ja üks postitust

2011-06-14T19:58:00.002+03:00

Uue tuhande alustamine on jälle aega võtnud. Nüüd tagant järele ei olegi teab, mis lihtne meenutada, millega peaaegu kahe nädala jooksul hakkama olen saanud, aga eks ma proovi. Nt ülemöödunud nädalavahetusel käisime kalal. Plaan oli, et Annika ja mina päevitame ning Veiko ja Santz püüavad õhtusöögi kinni, aga reaalsuses vahetasime lihtsalt kolm korda kohta, ei saanud kala ega päevitust, kuid tore oli ikkagi. Ainus ärritav osa oli see, kui pidin hakkama ühe paneellinnaku elanike ees teist kaitsma, sest nende meelest on Lasnamäe nagu lagunenud ja paha Venemaa. Minu meelest ei anna nii üldistada ega ka üht paneellinnakut teisest eristada.

Õhtul jõime veel rummist kered surisema ja pühapäeval üritasin asjalik olla.

Möödunud nädal aga oli väga töine - pool sellest veetsin Eestis ennast tähtsaks tehes ja teise poole Lätis end tõeliselt rumalana tundes. Nimelt hakkame me kvaliteedisertifikaati taotlema ja olen tihedalt seotud selle protsessiga - seega oli ka nüüd Baltimaade tulevastele kvaliteedispetsidele ühine koolitus. Asja sisu jäi ikka segaseks, aga sai jälle uusi tutvusi luua ning I-tähega tüdrukute nimesid nägudega kokku panna. Eriti tore oli see, et elasime otse Daugava jõe ääres ja vaade oli nii mega. Viimasel õhtul ei raatsinud kohe kuidagi tuppa minna ja nii me siis istusimegi kahekesi ühe läti tehnikuga jõge piiraval müüril, õppisime üksteist tundma ning jõime salaja ülimalt maitsvat siidrit. Miks meil neid ilma gaasita ei tehta, ah?

Viimane nädalalõpp aga möödus Sandra ja Aivari seltsis. Kuna kuumalaine kestis pea poolteist nädalat, siis saime veel veidi pättust teha, koolatopsidesse rummi lisada ja siis nendega Stromkal, jalgupidi vees, mõnuleda. Mida veel võiks ühelt õhtult tahta, ah?

Pühapäeval käisin töökaaslase lapse sünnipäeval mänge tegemas ja see oli ka tore. Viimaks sai ka veidi jumet naale. Lisaks kuulen kolleegidelt aina enam, et olen tõeline leid ja nemad on minuga väga rahul. Juba vihjatakse ka, et hea meelega teeksid nad minuga ikkagi pikemas perspektiivis koostööd, kuid samas puhuvad muutuste tuuled ja ei või milleski kindel olla.

Kuigi töö on tore ja firma üsna hea, siis hetkel tundub, nagu rotid põgeneksid uppuvalt laevalt. Eks igal neist ole oma põhjus, aga veidi kõhe on ikkagi. Eile oli jälle üks tähtis rahvusvaheline koosolekupäev, kus ma igaks juhuks vagusi istusin, aga vähemalt sain ürituse korraldamisega hakkama. Ja täna pidin peaaegu nädalaga kogunenud argitöösse ära uppuma. Ainus motivatsioon seal pikemalt istuda oli, et kohe-kohe saan koju tulla ja oma kõige kallimaga üle pika aja rääkida, aga võta näpust. Tal on midagi jälle pahasti ja siis ta tõrjub mind. Ma saan tema motiivist aru, aga see ikkagi ei meeldi mulle.

Veeõnnetusest kosmoseni ja sealt politseni

2011-06-03T23:37:00.002+03:00

Ehk on olnud jälle üks kummaline nädal. Esmaspäeval ja teisipäeval oli veel Sandra minu juures, aga kolmapäeval sain juba koju joosta paanikas korteriomaniku kõne peale, et uputan naabreid. Umessamamoodi nagu esmaspäeval, mil Sandra mu külalised luku taha pani, rääkisin juba sellest? Selles täiesti piisas ka mulle hirmu nahka panemiseks sest no kes tahaks kunagi sellist kõne saada? Enne kui pole olukorda ise näinud, ei tea ju ka, kui hulluks olukorraks valmistuda.

Seekord aga läks õnneks. Esmapilgul ei näinud ma üldse vett kuskil kuigi valmistusin juba oma tavaliselt põrandal vedelevat läpakat pesunöörile riputama. Õnneks oli keegi juba tellinud san-tehnikud ja jõudsime üheaegselt. Nemad siis uurisid ja puurisid ja lõpuks teatasid, et arvatavasti tuli vesi välja ühest pesumasina ühenduskohast, kus on õhuvahe. Isa jättis selle kunagi nii ja väitis, et kuna kalle on õige, siis võibki nii jääda. Nüüd aga - rohkem kui aasta pärast siia kolimist - juhtus selline ootamatu jama, et naabri lagi tahtis alla tulla. Sain jälle vene keelt praktiseerida nii ühe kui teisega ja siis tormasin poodi sularahaautomaadi juurde.

Selle käigus aga avastasin veel suurema õnnetuse. Nimelt vägistasin igat pidi oma auto käigukangi, aga see keelduski liikumast ja kiirest hetkest olenemata tuli mul san-tehnikute raha järgi jala minna. Ma ei julge veel hakata selle probleemiga tegelema, sest karta on, et tuleb pukseerida see parandusse. Persse. Ms mõttes pargin ühel päeval auto ära ja järgmisel korral on see lihtsalt katki läinud? Ilma, et enne võiks midagigi aimata.

Sama päeva kolmas piisk üsna täis karikasse oli interneti äraminek. Nüüd juba küll räuskasin. Et mismõttes kõik jamad nii korraga juhtuvad? Nett tuli aga õnneks tagasi ja H suutis mu maha rahustada. Muidugi käis protessi juurde ka paras pisaratevalamine, sest ta ikka veel arvab, et on parem mind igasuguste ebameelduvustega hirmutada. Mina eelistan neid variante teada, aga positiivseks jääda.

Eilne aga oli toredam. Tööl on nii kiired päevad, et ka õhtuti jääb mitu lauda mu poolikuid asju täis, aga midagi pole teha. Sel õhtul sai vähemalt end lõdvaks lasta ühe koostööpartneri uhkel juubeliüritusel. Eksklusiivsed toidud ja joogid ja kaks bändi. Põhiesinejaks oli lätlaste Cosmos, kellest küll mina midagi ei teadnud, aga paljud teised küll. Vaimustavad poisid, pean tunnistama. Päris tihti meelitasid naeratuse mu näole. Lisaks veel social mingle ja pidevalt klaase täitvad kelnerid. Mmm... kui vaid ilusat ilma oleks eilseni jätkunud. Pool pidu oli õues ja seega üsna külm. P.S. Olen vist kuidagi vahuveini talumatuse hankinud, sest mõlemal korral sel nädalal, kui seda pakuti, hakkas kohe kõht imelikult valutama. Üldse ei meeldi.

Tänase päeva suurim action pärast rütmitunnetuseta treeneri tundi oli ühele rikkis onule politsei kutsumine. Tegelikult jõudis temani enne mingi noormees, aga siis tal vist tuli paanika kallale ja ta palus mul endal politseisse helistada, väites, et tema ei saa, sest tal autos muusika mängib. Ei saa siiani aru, kuidas see midagi takistas.

Igatahes, ootasin siis selle tänaval vedeleva nutuse ja tatise, tõmbleva purjus vanamehega päris tükk aega politseinikuhärrasid. Mul lubati küll, aga ma ei julgenud teda lihtsalt üksi jätta. Ta oli lihtsalt nii õnnetu ning rääkis sõjast ja surmast. Mingi hetk üritas ta end ka püsti ajada, aga ega jalad eriti ei kandnud ja see tundus liiga riskantne seal kitsa kõnnitee peal. Ühel hetkel siiski saabus politseibuss ja mehed lähenesid kohe väljendiga: tere, (nimi)! Ju siis olin mina ainuke võõras seal kummalises tänavanurgal kohtunud seltskonnas. Aga vähemalt tänase päeva heategu sai tehtud.

Kultuurikümblusest

2011-06-01T20:20:00.004+03:00

Alustades juba ülemöödunud nädalavahetusest, võin julgelt kinnitada nii endale kui teistele, et tegin õigesti, et Aivariga pärast eelmise aasta piinlikkushetke edasi suhtlesin. Võinuksin ju solvunult minema jalutada, aga kes siis oleks nüüd ilma igasuguste kommentaarideta mu tuba katvad täis nutetud ja nuusatud taskurätikud ära koristanud? Ma ei tea just palju selliseid mehi. Teine samalaadne hetk tekkis, kui õnnestus üle pika aja Achuga rääkida ja ta jutustas, kuidas oli just poes kindermune näinud ning mometaalselt mulle mõeldes kaks tükki ostnud. Kuna aga mind ei olnud, siis sai ühe omanikuks suvaline laps. Vot nii äge tüüp ta ongi!

Möödunud nädal ise oli jälle huvitav. Algas suurepärase tööalase võiduga, kui sain taas osa ühest tähtsast koosolekust, kohtusin järjest mitmete tööriiete pakkujatega ning siis sain veel tagatipuks suurepärase uudise, et mulle enim meeldinud puhkemaja oli nõus minu karmilt kokku tõmmatud hinnapakkumisega ja isegi jättis alles mõned asjad, millest valmistusin loobuma.

Muus osas oli lihtsam töönädal, sest mu kolleeg oli tagasi ja teisigi liikus palju kontoris ringi, mistõttu ei olnud ma hetkekski oma küsimustega üksi. Hakkasin tõsisemalt tööle ka meie uue kodulehega ja paistab, et asjad hargnevad soovitud suunas.

Sel nädalal pidid minu juurde laekuma ka uued külalised. Olin küll ju otsustanud, et rohkem kui korra kuus kedagi ei võõrusta, aga juba tol samal nädalavahetusel veetsin mitu tundi vene keelt praktiseerides ja kahele Peterburi noormehele Tallinnat näidates. Üks neist oli väga tore, aga teisest jäi sitamaitse suhu. Ta oli ära suutnud unustada kõik koolis õpitud inglise keele ega püüdnudki minuga suhelda. Terve aja ta käitus ainult kõrgilt nagu mingi ärahellitatud jõmpsikas ning pani mind tundma nagu ma ei oleks tema viisaka käitumise väärilinegi pärast kõiki minu püüdeid nende olemist mugavaks teha.

Nendest jäi alles ka üks nali, kui nad lubasid mind "lillede all" oodata ja mina siis mõtlesin, et misasja? Tavaliselt on lillede all surnud ju. Aga nemad olid hoopis Musumäel.

Põhikülalisteks oli aga paar Brasiiliast, kes siia päris kauaks jääda tahtis. Vastasin nende palvele üsna ausalt ja ees ootavaid ebamugavaid tingimusi kirjeldades, nii et kui ma õige päevani midagi ei kuulnud, siis eeldasin, et ju nad lihtsalt otsustasid ümber.

Olin ise Mäos koolitusel, kui sain järjest mitu hilinenud sõnumit, et nad ootavad mind kesklinnas. Tormasin siis koju - õigemini lektor viis ja alternatiiv oleks olnud üksi vihmase ilmaga hääletada või loota, et harvades bussides on juhuslikult vabu kohti - ja kukkusin koristama.

Vahepeal olin muidugi saatnud neile ka mitu informatiivset sõnumit, aga ühel hetkel sain toa korda ja ikka ei olnud neist midagi kuulda. Siis hakkasin juba muretsema ning hiljem selguski, et nad ei saanud ühtegi mu sõnumit kätte ja läksid kuskile hosteli end välja magama. Lubasid siiski järgmisel päeval minu juurde laekuda ja mulle see sobis, sest kuigi trenni jäi nüüd jälle nende pärast minemata, sain Harshiga veidi rääkida.

Neljapäeva õhtul nad tulidki siia ja kõik sujus algusest peale ülihästi. Saime suurepäraselt läbi ning nautisime üksteise seltskonda, head sööki ning kultuurikümblust. Tassisin neid ka vastavalt võimalustele mööda Tallinna ringi ning õhtud veetsime koduselt lauamänge mängides. Õppisin ära tohutult ilusa portugalikeelse sõna: obrigada, mis tähendab "aitäh". Nemad jällegi tahtsid õppida numbreid ning ühte korralikku sõimusõna. Eelistatavalt midagi emadega, aga kuna meil Eestis emasid tülidesse ei segata, siis piirdusin väljendiga "käi persse", millest kohe suur hitt sai.

Seda võis lausa igal pool kasutada. Minu lemmikuks sai nende tuletatud sõnapaar: käi persse - que merde! Kuigi viga polnud ka variantidel: üks, kaks kolm - käi persse ja hilisõhtusel teki alt kostval dialoogil: käi persse! Käi ise! Vabandan nüüd kokkuvõtlikult ropendamise eest.

Üks naljakamaid käike oli meil juuksurikülastus. Nimelt sooviti odavat viisi kõikide peakarvade eemalduseks ja nii lõpetasime Balti jaamas. Ma aga ei oodanud, et satun samasse salonig, kus mu ema pikalt käis ja kus isegi mõned korrad ligi viis aastat tagasi juuri värvimas käisin. Üllatuseks tundis juuksur mu ikka ära ja sain taas vene keelt harjutada. Kogu juukselõikamisprotseduur käiski läbi nelja keele: portugalist inglise keelde, et mina saaksin aru ja mina pidin siis panema teksti läbi eesti keele vene keelde, et juuksur saaks aru. Kuna mu vene keel pole just väga hea, siis ma ei imesta, et juuksur värises kui ütlesime, et ta poisi kiilaks ajaks. Ise ju ka kardaks, et sain valesti aru. Juuksuritädi külvas mu nüüd aga vene keelega paksult üle olenemata sellest, et sain ehk poolest aru ja lõpuks läksme ära sealt Cassio kiilana ja mina koos juuksuri kingitud roosidega.

Teine huvitav käik oli Patarei vanglasse, kus nüüd muuseum asub ja milles ma veel käinud ei olnud. Ausalt aga ootasin sellest rohkem.

Muidugi äratab see suur ja lagunev kindlus aukartust, aga mismõttes kuulutatakse asi muuseumiks ning korjatakse piletiraha nii, et ei viitsita isegi sodi maast kokku korjata ega WC-sid ja valgustust paigaldada. Kuidagi väga imelik oli ise tuletada, mis ruum üks või teine on, sest sildid küll asja selgemaks ei teinud ja näha jääke erinevatest aegadest, mis kuidagi vanglaga kokku ei lähe. Kõige kurvemad olid aga laga ja lammutuskola täis toad ning teised, mille eksponeerimisest ei saanud kohe üldse aru. Järgmine kord läheksin ainult giidi ja taskulambiga.

Ägedatest asjadest võib aga välja tuua veel vangla spookyd operatsiooniruumid ning üksikud kongid, kus sai brasiillasi šokeerida laval asetsevate avatud auk wc-dega.

Eelmisesse nädalasse mahtus veel üks suur uudis, rõõm ja õnnetus - kõik seotud sama teemaga. Nimelt sain endalegi üllatuseks sisse sinna Inglismaa ülikooli, kus on väga hea kommunikatsiooniosakond ja karm konkurents. Rõõmu aga ei jätkunud kauaks, sest teadsin küll, et stipile kandideerimise tähtaeg on väga lähedal, aga minu teadmiste ja plaani kohaselt pidin vaid mõne päeva jooksul jõudma kirjutada essee ja selle posti panna. Kui siis aga selgus, et mul tuleks kolme tööpäeva ning nädalavahetuse jooksul hankida uuelt inimeselt (soovitavalt õppejõult või tööandjalt) ametlikult blanketil ingliskeelne iseloomustus, tuua lagedale keeletesti, mida ma ei pidanud veel tegemagi, tulemused, kirjutada valmis oma essee ja jõuda need kõik ka selleks päevaks Inglismaale toimetada, siis pidin nutma hakkama. No ma tean, et sinna ülikooli saab kandideerida igal ajal ja ka stipiavalduse esitamiseks oli palju aega ning ma oleksin võinud juba lähemalt uurida, kuidas see käib, aga ma tegin kõike tähtaegselt ja nii kiiresti, kui praeguse elu jooksul võimalik. Ei ole aga võimalik hankida juba kolmandat inglskeelset CV-d. Eriti, kuna sellega oli nii kiire, taheti blanketti ja neid, kes seda vabalt inglise keeles kirjutaksid, on vähe. Otseloomulikult ei mäleta ka massülikoolis ükski lektor oma õpilasi, kui need just millegi väga erakordsega hakkama pole saanud.

Otsustasin siiski roomata oma bakajuhendaja ees, sest arvasin, et kui keegi üldse, siis just tema mäletab ja tunneb vähemalt mõningal määral mind. Kuulsin ka, et meie ülikoolis olla normiks, et kirjutad ise oma salastatud iseloomustuse ja siis, kui õppejõud rahule jääb, kirjutab ta lihtsalt alla. Arvasin, et kui praegusel kiirel bakatööde ajal üldse oma juhendaja nõusse saan, siis just nii lähebki. Aga samas, kuna meil ei tekkinud töö kirjutamise ajal just väga head klappi, siis võis ta vabalt mu lihtsalt persse saata.

Sain talt siiski kiire vastuse, et peaksin selle ise kirjutama ja et ta ei mäleta mind. Seda oli raske mitte isiklikult võtta, sest kui mitu juhendatavat tal ikka kahe aasta jooksul olnud on!? Aga mängisin kaartidega, mis mul olid ja kirjutasin uuesti, et kas ta siis on nõus põhimõtteliselt paberile vähemalt alla kirjutama. Vastust aga enam ei tulnud.

Nüüd ei olegi enam muud teha, kui üritan leida aja, et ikka need mõlemad esseed ära kirjutada ja proovin talle saata lootuses, et ta pilgu peale ja nime alla viskab ning need siis vähemalt blanketile printida palub, et kasvõi keegi mu sõpradest selle postiga Tallinnasse saata saaks.

Olen küll lootusetult üle tähtaja ning muidugi ka stipikomisjon ignoreeris mu ajapikenduse kirja, aga mul ei ole midagi kaotada, nii et püüan siiski ära teha ja ruttu ära saata. Sest äkki siiski juhtub ime?

Muidugi oleks nõme kohe jälle töölt ära tulla ja ma ei tahaks üldse, aga samas see võib olla once in a lifetime võimalus ja kui ühtegi pidi saaksin kokku raha, et sinna minna, siis ma ei saa ju seda tuulde lasta. Elu tundub siiski praegu väga ebaõiglane, sest jõudsin nii lähedale vaid selleks, et see võimalus kohe ära võetaks.

Argielust, mille juures pole midagi argist

2011-05-21T21:35:00.002+03:00

Olen nüüd jälle poolteist nädalat vapralt tööl käinud. Mu eelkäija läks esmaspäeval ära ja ma mõtlesin, et okei, mul ongi aeg iseseisvamaks muutuda, aga siis ma veel ei teadnud, et ka ainus teine püsivalt kontoris pesitsev kolleeg, kellelt nõu küsida, läheb samal nädalal puhkusele. Seega jälle oli päris korralik situatsioonist tulenev ujumaõppimise kursus.

Muidugi olin jõudnud paljude tööülesannetega seonduva protokolli ära unustada ja nüüd pidin instinktiivselt proovima asju mitte pekki keerata. Vahepeal oli küll tunne, et on jah põnev ja huvitav ja tore - eriti esmaspäevasel koolitusel ainukese naissooesindajana, kus mehed mulle koolipoisi kombel pidevalt kildude viskamisega muljet püüdsid avaldada. Ei olnud üldse naljakas, kui nad siis iga killu järel kiire pilgu mulle viskasid, et näha, kas ma reageerisin. Aga see selleks. Päris palju on veel segaseid asju ja ma tõesti loodan, et aja jooksul kõik suuremate jamadeta selgeks saab. Kõik on vähemalt väga toetavad ja nüüd oli õnneks ka ülemus Eestis, ning tema on igati valmis mind aitama. ka kõige tobedamate probleemidega. Ma lihtsalt ei tahaks neid kedagi kogu aeg segada. Ja nädala lõpus sain juba ka kiita, et olen arenenud ja täitsa hästi siiani oma tööga hakkama saanud. Mind ennast üllatab see, kui palju põnevust praegu veel isegi paberimajandus pakub. Aga Murphy seaduse kohaselt oli sel nädalal ka igasuguseid totakaid jamasid. Eriti esimesel päeval üksi, kui nett oli parandamatult maas ja isegi kohvimasin ei teinud minuga koostööd ja samas oli mul nii-nii palju teha.

Ebaregulaarsustest rääkides peaksin vist ka eelmisest nädalavahetusest rääkima. Mul oli nagunii plaanis Tartusse minna, sest esmaspäeva hommikul pidi seal algama üks koolitus, aga kui ma laupäeval vahetult pärast ärkamist sain Sandralt paanikast nõretava kõne, et tal on nii valus ja halb ja et ta kutsub kohe kiirabi, siis otseloomulikult tormasin täielikus adrenaliinivärinas kohe sinna.

Terve nädalavahetus oligi selline, et tema võitles iseendaga ja püüdis samas kangekaelselt õppida. No nii jabur oli vaadata teda voodil pikutamas ja sirgetel kätel enda ees konspekti hoidmas, et üldse oleks võimalik lugeda. Õnneks olid ka mõned paremad hetked, kui tema ei õppinud ega mina ei pidanud reklaamitööd tegema - sest muidugi laekus see jälle just Tartu nädalavahetuseks - siis vaatasime filme või masendama ajavat Eurovisiooni - mitte, et mulle meie laul üldse meeldiks - ja korra vedasime end ka Eedenisse ning tegime tee peal pilte kaameraga, mille paanikahoos ikka kotti surunud olin. Ei tahtnud teda siis täiesti puutumatult ka tagasi koju tassida.

Esmaspäeva hommikuks aga lõppes see pull sellega, et sain kolme päeva jooksul juba teist korda Sandraga haiglasse tormata. Õnneks oli selleks hetkeks, kui Sandra lõpuks minema nõustus, parasjagu mu kolleeg maja ette jõudnud ja mõistvad nagu nad on, panime siis nii kiirelt kui võimalik sinna poole, hoolimata sellest, et oleksime pidanud vastassuunas tormama. Mida iganes. Vähemal on Sandral nüüd parem. Mõneks ajaks.

Ja minust ja H-st... ei, kõik ei ole korras, aga ma pean siiani täiesti hästi vastu. Me räägime palju ja tundub, et ta alles otsib seda hetkel parimat lahendust. Lihtsalt loodan, et ta endas ruttu selgusele jõuab.

Sest mind üldse ei tõmba mingid purjus kohalikud isased, kes linna peal ligi ajavad. Eile, kui ma Rauno sünnipäevale koos kiirelt kingituseks ostetud lipsustatud ananassiga läksin, siis tõmbasin ikka tohutult tähelepanu. Ma ei arvanud, et ananass ka siin põhjamaal enam nii palju elevust võiks põhjustada. Aga oli tore õhtu. Mis siis, et enne sai veel krokodillipisaraid valada ja muidugi käisin tööl paistes silmadega.

Dogpoop Day

2011-05-19T21:14:00.004+03:00

Tahtsin rääkida kõigest vahepealsest, aga just muutus terve maailm mõttetuks. Ma ei ole selles päris kindel ka pärast 2,5 tundi intensiivset vestlust, aga ma vist olen jälle vallaliste ridades ja uskuge mind, sel ei ole midagi pistmist mu soovidega.

Niisiis tunnengi end nagu koerakaka, millega keegi midagi tegemist teha ei taha ja kuhu H oleks nagu sisse astunud ja nüüd vastikust täis näoga jala välja tõmmanud.

Ma tean, et ei tohiks seda kõike isiklikult võtta. Et hetkel on eelkõige temal valus ja raske aeg ja ta ei taha mulle üldse haiget teha. Ka see tänane arusaamatu samm oli sellest ajendatud. Ta usub, et ei saa mulle pakkuda seda, mida ma vajan ja väärin ja hakkaksin teda ainult tulevikus vihkama. Ta arvab, et veab ka mind endaga alla. Ja et üleüldse suhe on hetkel tema jaoks koorem. Ja ma teeksin mida iganes, et teda aidata ja toetada, aga ta ütleb, et ma ei saa. Ja samas eile veel rääkisime tulevikust ja sellest, et oleme valmis raskustele vastu hakkama. Aga päevad temaga ei ole ilmselgelt vennad. Ja ma ei saa mitte millestki enam aru. Ja ma ei hooli millestki muust. Ja ma ei oska isegi korralikult õnnetu olla.

Nutan muidugi, aga ma ei oska sedagi hästi. Tulevad pisarad ja hääletud ning häälekad karjed, aga miski ei näi nagu aitavat. Isegi šokolaadiidee tundub praegu täiesti absurdne.

Läksin oma pisaramärga keha duši alla ujutama, aga ka vesi vaid kõrvetas või külmetas ega pakkunud mingitki lohutust, aga ma istusin ikka seal väikses kabiinis maas kõveras. Asi, mida ma pole kunagi varem teinud.

Ja ma ei tea, mida teha ega kuidas edasi minna. Ja ma ei taha nii edasi minna, et kõik lahendamata jääb. Ja ma loodan ikka, et kuidagimoodi peavad ju asjad korda saama, sest tunne on õige. Vähemalt mul. Aga tunne on ju ennegi õige olnud ja ikka olen haiget saanud ja üksi jäänud. Aga mida nüüd teha? Homme arutan samade kolleegidega, kellega täna vanemate nõmedusi siin suhtes, suhte puudumist? Suhte, kus arvasin või suutsin endale ise selgeks teha, et puudused tulenevadki vaid vanematest ja väliskeskkonnast, aga meie kahe vahel on kõik korras. Kas ma võisin jälle nii rängalt eksida? Ja kas ma üldse kunagi saan seda, mida ma tahan? Päriseks.

Seiklustest üle mere

2011-05-14T17:29:00.003+03:00

Läksin siis elus esimest korda lennukiga Rootsi. Kohalejõudmine neljakümne viie minutiga tundus üleloomulik. Aga nii see oli.

Turvakontrollis ootas mind nunnu lontkõrv kutsu, kelle pärast natuke nagu soovinukski, et mul oleks midagi kahtlast kaasas olnud ja siis enne, kui jõudsin enda saabumisest teada anda, helistas mulle üks kahest, kellega koos lennujaamast linna minema pidime. Olime lausa üksteise nägemisulatuses, nii et see läks oodatust oluliselt sujuvamalt.

Meie kolmanda kaaslase ülesleidmisest kujunes aga suurem seiklus, sest ta pidanuks jõudma meist varem, aga tema telefon oli väljas, lendude tabloo tema saabumist ei kajastanud ja teda ennast kusagilt ei paistnud. Proovisime juba igasuguseid trikke tema asukoha tuvastamiseks, kui ta järsku lihtsalt meie juurde jalutas. Siis selgus, et tema oli meid oodanud juba enne turvakontrolli, kust meie enesestmõistetavalt läbi jalutasime ning tema telefonist vist puudus rahvusvaheline pakett.

Igatahes, võtsime siis kolmekesi takso hotelli ja seal kohtusime ka ühe iirlasega meie grupist. Veetsime üheskoos toreda õhtu lobby-baaris hirmkallist majaveini juues ja üksteisega tutvudes. Saime muuhulgas ka teada, et Eestis on noortel emadel ikka väga hea elu ja röögatult pikk tasustatud raseduspuhkus. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks, kui meil oleks ka nagu USAs, et kuus nädalat vist palgata puhkust töölt ja siis valid, kas jätkad tööd või tuled ära. Samas brittide jaoks oli üsna enesestmõistetav, et naised ei lähe uuesti täiskohaga tööle ja ega see vist polegi eriti lihtne, kui pead lapsi peaaegu täiseani valvama ja sõidutama ning seadus keelab kuni kuueteistaastasele majavõtmeid anda. Kõik see ja nende hirmud teismelistele vabaduse andmise ees ajasid mind muigama, sest mina võisin juba seitsmesena vabalt ringi liikuda ja võti käis paelaga kaelas. Sain ka bussiga linnas seigeldud ning sõbrantsidel pimeduseni külas olemine oli normaalne.

Esimene koolituspäev oli ka tore. Ma sattusin kokku inimestega, kes end veebialal veelgi ebakompetentsematena tundsid ja me plaanisime peita end tagaritta, aga tegelikult polnud üldse õudne ega raske ja me sattusime ikka esiritta. Sellest aga oli hoopis kasu, sest sain kohe vastused oma tuhandetele küsimustele. Ühesõnaga õppisime looma maagiat ja mina sain tundma paljusid sama ala spetsialiste üle maailma. Kõik olid muidugi ülimalt šokeeritud sellest, et ma vaid vähem kui kaks nädalat meie ettevõtte ridadesse kuulun samas, kui nemad seal neli kuni 45 aastat olnud on. Mina sain sellest aga kindlust firma headuse kohta, sest miks muidu paljud sealt kunagi ära minna ei taha!?

Esimese päeva õhtu oli ka äge. Meid viidi tutvumisõhtusöögile Stockholmi teletorni, mis pidavat olema ka linna kõige kõrgem hoone. Täpseid numbreid ma öelda ei oska, aga selle kolmekümne korruse jagu liftis sõites läksid igatahes kõrvad lukku ja ülevalt oli meeletult ilus vaade linnale. Ka hotellist peaks meil olema hea vaade, sest sattusime kuueteistkümnendale korrusele ja akna all pargivad ka Eesti kruiisilaevad, aga muidu pole sealt eriti midagi näha. Hotelli kallal võiks veel vinguda, aga ei viitsi enam.

Teletornirestoranist aga nägime sealsamas kõrval lendavaid ja maanduvaid hiiglaslikke kuumaõhu palle ja niisugune kadedus tekkis. Ning muidugi soov ise seal reisijate asemel olla.

Ka toiduga hellitati meid ära. Vaid hotelli hommikusöök oli pettumust valmistav, sest kes tahaks 160-euroses hotellis hommikuks viinereid ja võileibu süüa? Öäk. Seega leiutasin iga kord midagi ja panustasin palju puuviljadele. Muidu aga elasin mereandidel ja delikatessidel. Üldjuhul ju neid ei söö, aga seal oli ka tavaline buffee-stiilis lõunasöök kala või pasta erinevate mereandidega, millest paljusid ma pole vist kunagi varem söönud. Ja seal teletornis proovisime esmakordselt vähki kokteilisalati sees ning ülihästi küpsetatud lambaliha mingis magusas kastmes ja koos artitšokipudruga. Jälle asjad, mida ma muid ei valiks, aga ei kahetse. Ühe lõunasöögi sisse mahtus ka põhjapõdra liha mingi punaste marjade moosiga, mida kohalikud mehed mul käskisid proovida ning tõesti - oli hea. Ka mereandide kõrvale:D Ning lisaks lõputud kohvipausid, mil alati midagi head näksida. Tunnen, et nullisin kõik trennitulemused ära. Magustoitudest ma parem ei räägigi. Räägin hoopis minu jaoks üllatavast faktist, et britid polnud kunagi valgeid mune näinud. How weird! Või noh. Õuna-kaneeli tiramisu!!

Jalutasime sealt restoranist kõhutäie kergendamise nimel tagasi hotelli, aga suutsime muidugi ära eksida. See ekslemine lasi mul tuttavaks saada meie Põhja-AMeerika esindajatega, kes naersid, et nüüd vist võtan küll lähenemiskeelu, sest nad vedasid mingi kuhugi tupikusse raudtee äärde, kust paistis me hotell, aga ligi ei saanud ja ainus silt seal hüljatud alal ütles Skor. Mõelge nüüd ingliskeelsele hääldusele ja tähendusele.

Teine koolitusepäev oli samuti asjalik. Õppisime juba rohkemaid trikke ning tundub, et kõik see fancy stuff veebides tuleb oodatavast palju kergemalt kätte. Selle päeva lõpus oli minu suurim õppetund, et emade- ja isadepäev võivad küll olla üsna rahvusvahelised, aga kõik tähistavad neid iseajal. Nimelt teised küll emadepäeval koolitusele ei tulnud.

Õhtul otsustasime natuke omapead linnaga tutvuda ja siis selgus, et üks meist tunneb üht kohalikku meest meie ettevõttest, kes lubas meile linna näidata ja nii me siis liikusime vanalinna. Paljude jaoks oli see üldse esimene Stockholmi külastus, aga ka mul oli huvitav üle pika aja seal linnas mitte shoppamisele keskenduda. Nende vanalinn on ju väga ilus ja pärast sõime ka ühes ilusas restoranis üheskoos õhtust. See oli veel eriti lõbus üritus, sest kuidagi hakkasime rääkima üsna isiklikest teemadest ja just piinlikest sitatsioonidest. Siis sain teada ka, et mu inglise keel olla liiga hea, sest ma kõõksusin naerda brittide kahemõttelise jutu üle samal ajal, kui ülejäänud non-native'id vaid õrnalt muigasid viisakusest asja sisust aru saamata.

Ka kojutulek oli lõbus ja üleüldse sealne metrooga seiklemine. Sest alguses tegi meie rumeenlane ühele kohalikule mehele elukalliduseteemalist ülekuulamist, mille tulemusena selgus, et ta ise arvutas valesti. Mina olin rahateemal vait, sest ma ei tea jätkuvalt SEKi kurssigi ja sain vaadata vaid, et see on väiksem number ja too suurem:D

Koduteel aga jalutasime koos iirlase ja rumeenlasega ning jätkasime oma huvitavaid teemasid. Kui ta siis rääkis, kuidas plaanib oma kuuekümne üheksaaastasele vanaemale rannapuhkuselt partneri sebida, siis me - teised - pidime taas naeru kätte ära surema. Ma ei tea, kuidas minu vanaema sellisesse pakkumisse suhtuks, aga samas õigu ju on, et ka vanainimestel on õigus elu nautida.

Kolmas ehk viimane koolitusepäev oli natuke keerulisem. Selle lõpus aga saime tunnistused, jätsime üksteisega hüvasti ja hakkasime väiksemate seltskondadega lennujaama poole liikuma. Minust tehti veel igati arusaamatult grupijuht, kes pidi oskama lugeda viieni ja veenduma, et keegi taksost maha ei jääks. Aga ma oleksin ka selle ülesande mõnele kogenumale usaldanud.

Kojusaamine oli muidugi omaette seiklus. Nimelt terve kiirtee oli mingi õnnetuse pärast umbes, aga õnneks meile sattus üks vabameelsem taksojuht, kes tegi iseendale uue rea ja nii sõitsimegi tee kõrvalt kõigist ootajatest mööda. See oli väga hea, sest pärast läks ikka lennujaamas kiireks. Ei saanud ma kuidagi kohustuslike iseteenindusmasinatega hakkama ja siis oli veel vaja poest läbi joosta ning saimegi vast veel pool tunnikest ühe kolleegiga jutustada, mis oli hea, sest temaga ma varem tutvuda ei jõudnud, ning oligi juba boarding time.

Kolm ja pool väsitavat päeva, aga kolmteist uut sõpra ja töökontakti ning mõnus vaheldus. Ja siis juba kostis lennukikõlaritest: oleme saavutanud lennukõrguse 9500 meetrit, väljas on miinus 51 kraadi ja lennukiiruseks 800km tunnis. Järgmise asjana olin tagasi kodus.

Nädalavahetus täis õnne

2011-05-13T20:38:00.003+03:00

Peojärgselt magasime muidugi kaua. Või siis kauem, kui mul viimasel ajal tavaline on. Seejärel sõime midagi ja siis juhatasin ta Saku Suurhalli, sest olin kusagilt avastanud, et seal on mingi korvpall (ta on austaja). Alles kohapeal selgus, et esiliiga finaalmäng, nii et tal vedas:) Aga ega ta väga vaimustuses sellest ei olnudki.

Mina otsisin samal ajal omale Rocca al Marest sobivaid kingi ja emadepäevakinki, aga leidsin midagi palju olulisemat. Nimelt mingil hetkel avastasin end möödumast sama panga kontorist, kust minu uus krediitkaart tulema peaks ja astusin igaks juhuks sisse. Mõtlesin, et küsin lihtsalt ehku peale, et äkki on siiski juba kohal ja olin tõeliselt šokeeritud, kui mind teenindav noormees tuligi tagatoast tagasi väikse ümbrikuga. Mind valdas ikka tohutu kergendus, sest ma ei kujuta ettegi, kui keeruliseks mu Rootsi reis ilma selleta oleks võinud kujuneda. Hiljem muidugi selgus, et ei olnud veel lubagi selle väljastamiseks ja see põhjustas paljudele kibekiiret asjaajamist, aga mina olin õnnelik, sest kaart töötas igal pool probleemideta.

Seejärel saime uuesti kokku ja hakkasime õhtuks söögikraami ostma. Saime nii liha kui pannkoogimaterjali ja siis avastasin end taas ühe vajaliku asutuse eest ning õnnestus kätte saada kuhugi erinevate inimeste ja kohtade vahele ära kadunud kindlustuspoliis. Selle üle oli ka hea meel, sest olin juba üle kuu aja ilma ringi sõitnud. Makstud oli küll, aga tõendusmaterjali mitte.

Õhtu läks kodus meeletult ruttu. Rääkisime palju juttu, kuulasime tema bändi muusikat, tegime suurepärast liha ja siis vaatasime mingit Tarantino väärtfilmi. Õigel ajal magamaminek ei tulnud sel nädalal kordagi välja ja selle võrra oli hullem, kui järgneval hommikul vara ärkamise asemel sisse magasime.

Nimelt oli tal üsna eriline soov pühapäeva hommikul Tallinnas mõnele ingliskeelsele jumalateenistusele minna. Sellise leidmine oli juba paras kunsttükk, aga ma olin lubanud talle veel koduseid pannkooke teha ning seejärel ootas teda ees pikk tee nii väiksesse kirikusse kui sealt otse edasi pöidlaküüdiga Riiga. Algne plaan oli siiski ka Eestisse lühemaks ajaks jääda ja ehk teisigi linnu külastada, aga lõpuks sai Tallinn naabermaadest oluliselt rohkem tähelepanu ja ülejäänud jäid lihtsalt vahele.

Mina saatsin ta kallistusega teele ja siis rääkisin üle pika aja korralikult veebipeikaga, mille järel tuli kibekiiresti asjad pakkida ja ema juurde emadepäeva tähistama minna.

Veetsimegi paar tundi emaga mulisedes ja siis tuli kasuisa mulle järgi, et mind lennujaama viia. Pidin ju sel tähtsal päeval veel tööasjus Rootsi sõitma. Aga sellest kõigest räägin teile hiljem. Loodetavasti homme.

Päev pärast pidu

2011-05-13T20:23:00.000+03:00

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Moosekantidest ja muust ka

2011-05-09T22:52:00.003+03:00

Nii naljakas. Blogger ütles mulle praegu väljendi sign in asemel skappa en vms:D Ehk siis olen Stockholmis tööreisil.

Mul on tohutult palju rääkida. Rääkida nii oma eelmise nädala ja huvitava külalise, eluliste avastuste nagu lootusetuse süvenev sügavus ja kultuuriliste õppetundide kohta. Teemadeks siis valged munad, klaviatuurid, emade ja isadepäev, laste suureks kasvamine jne. On olnud väga huvitav liikuda ringi ülimalt rahvusvahelises seltskonnas ning leida uusi sõpru. Aga hakkan algusest ja eks siis näis, kaugele ma jõuan. Tegelikult olen oma üle nädalases unepuuduses päris väsinud.

Niisiis... pärast seda, kui avastasin, et saan sellepärast kogu aeg tobedaid couchrequeste Indiast, et olen unustanud oma asukoha ära muuta ja siis vea paradasin, tuleb taas lademetes soovikirju minu ühetoalises korteris madratsil maadnumiseks.

Kuna mul on jälle selline grateful tunne ja H soovitas ka uusi sõpru otsida, et masendusest välja ronida (mitte, et see enam väga aktuaalne probleem oleks), siis otsustasin, et üritan vähemalt korra kuus kellelegi vastu tulla ja peatuspaika pakkuda. Endal ka ju huvitav taas mõne uue kultuuri ja inimese kohta õppida. Niisiis ütlesingi ühele Norra põhjatippu hääletanud positiivsete soovitustega tüübile jah.

Eelmise nädala algus oli olnud väga kiire, kuna ees ootava (praeguse) reisiga seoses oli vaja tööl palju ettevalmistusi teha ja reklaamitöö sadas ka viimasel minutil arulageda tähtajaga selga. Arvasin, et saan kolmapäevani taastuda ja siis olen värske teda neljapäeval vastu võtma, aga kolmapäeval töölt laekues logisin sisse oma postkasti ja ees ootas juba eelmisest õhtust pärinev kiri, et tal on väga piinlik, aga juhtus nii, et ta jõudis juba kolmapäeva hommikul Tallinnasse ja vajab hädasti peatumispaika.

Minul siis hakkas kohe paanika tekkima, et vaene poiss on terve päeva teadmatuses kuskil ringi hulkunud ja saatsin talle sõnumi, et ta teaks, et annan endst parima tema aitamiseks. See muidugi tähendas, et pidin ülikiiresti totaalses korralaeduses talle ruumi tegema hakkama ja samuti oli vaja pakkida kokku trenniasjad, sest ma ei tahtnud jälle ühte korda vahele jätta.

Mingil hetkel ta helistas ja jõudsimegi kokkuleppele, et saame korraks linnas kokku ja saadan ta enda juurde. Üksi. Oli muidugi paras leap of faith ja tema oma tagasihoidlikkuses oli valmis ka minu trenni lõppemiseni kuskil linnas konutama, aga mulle tundus liiga julm lasta tal õhtul kella kümneni suurte kottidega ringi kõmpida.

Seega tormasin nii kiiresti kui jõudsin linna, kus ootas mind ees kahemeetrine mees suure seljakoti ja kitarriga. Tutvustasin kiiresti ennast, juhatasin teda teel välja mõeldud kõige lühemate sõnadega õige bussi peale ja koju ning andsin võtmed pihku. Tema kirjutas veel mu juhised oma käe peale, sodis vahepeal maha ja siis spellisime olulisi nimesid uuesti ning siis jooksimegi taas vastassuunas. Oli küll imelik ja teadsin, et riskin väga paljuga, aga ei olnud ka erilist valikut.

Jõudsin isegi peaaegu õieks ajaks trenni, käisin nii tantsus kui kakluses ära ja siis liikusin rahulikult kodu poole. Teadsin, et ta oli õnnelikult kohale jõudnud ja seega võtsin endale hetke, et ta elu eesti kaasaegsete kokandusimedega magusamaks teha. Ei sundinud teda verivorsti või muud sellist sööma, aga ostsin mõned kohukesed ja martsipani. Talle päris meeldisid.

Koju jõudes pidin aga ukse pealt tagasi põrkama. Suur mees oli üle kuu aja jalas käinud matkasaapad eemaldanud ja hais tahtis hinge matta.

Õnneks ta sai sellest ise ka aru ja oli juba kõik aknad lahti teinud. Mul läks siiski veel mõnda aega, et oma nüüd parmesanihõngulise koduga taas kohaneda. Üritasin veel õhtul hilja olla hea host ja anda talle juhendeid päevasteks tegevusteks ning eluks Tallinnas ning saime üsna normaalsel ajal magama.

Hommik oli minu jaoks muidugi karm. Pidin astuma üle diagonaalis magama hiiglase toast välja, sest teisiti lihtsalt polnud võimalik. Riietusin nii kiiresti ja vaikselt kui oskasin, kuigi minu vältimatu puudrikolkimine ajas ta ikka korraks üles ja siis tuli ta suust midagi arusaamatut. Me ei saanudki kumbki aru, millises keeles see võis olla, sest ta on rahvuselt hollandlane. Niisiis mina läksin tööle ja tema jäi taas omapead.

Eks mul oli muidugi häbi ja paha, et ma ei saanud olla seekord parem host, aga lihtsalt oli tohutult kiire nädal ning ma püüdsin vastavalt võimalustele siiski ta elu võimalikult meeldivaks teha.

Teine õhtu läks oluliselt paremini. Ta oli iseseisvalt pärast tõsisemat magamismaratoni kodu lähedal metsa ja randa avastamas käinud ja minu hoiatusi ignoreerides ikka otseteid katsetanud, kuid midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Õhtuks oli meil plaan üheskoos Ahhaa keskusesse rändnäitusele minna. Nimelt tehakse seal tunniajane ekskursioon kottpimedas täiesti pimeda giidi saatel. Üheskoos käiakse siis valge kepi abil läbi kolm tegevuspaika. Esimene neist on Kadrioru pargi imitatsioon, teine adrnaliini lakke viiv üllatus ja kolmas on kohvik.

Muidugi palju nalja sai sellega, et meie valitud hetkel pakuti vaid eestikeelset ekskursiooni ja selleks, et mu kaaslane ka veidi matsu jagaks, pidin talle üle toa tõlkeid röökima, sest ei näinud ju, kus ta on. Igatahes, oli ülimalt huvitav ja jäime ropult rahule. Soovitaks kõigile, kes tahaksid õppida maailma teise pilguga vaatama.

Endal oli nii naljakas, kuidas ka siis, kui nagunii midagi ei näinud, automaatselt silmad kinni hoidsin. Ja kuidas pidevalt üksteise otsa koperdasime. Ja kuidas suunataju kadus ära. Ja samas kuidas meie mittenägevad giidid suutsid meile iga kell sujuvalt appi tulla, haarasid meid üle kere käperdamise asemel kohe küünarnukist ja suunasid vajadusel taas õigele rajale. Väga muljetavaldav.

Kuna me käisime seal vaid neljakesi, siis oli üsna mõnus ja rahulik, giididel oli aega meiega individuaalselt tegeleda ja küsimustele vastata ja hiljem, kui kohvikuharjutust läbi tegime, saime nende kohta päris palju teada ka. Samuti proovisime pimedas limonaadi topsi valada ja kuumale kohvile piima-suhkrut lisada. Ei läinudki kõige halvemini, kuid üks giididest sai teise süül meie eksursiooni ajal esmakordselt kuuma veega tõsiselt kõrvetada.

Meile kahele näidati ka pimedate laste raamatut, kus pildid olid erinevast materjalist ja ruumilised ning kõrval punktkiri.

Lõpuks juhtus ka midagi sellist, mida giidid vist tavaliselt ei tee ehk siis nad tulid välja valgesse meiega hüvasti jätma ning tunnistasid, et ka neil oli meiega väga tore, sest olime hea vaheldus kindlasti kohatult käituvatele teismelistele. Ja meil oli hea meel, et nad pühendasid meid oma ellu.

Õppisime ka ühe uue triki. Kas te teadsite, et kui olete juba mõnda aega pimedas viibinud ja siis hõõrute kahte suhkrutükki omavahel kokku, siis need hakkavad valgust tekitama? Me nüüd nägime. See oli ka ainus nõrk valgus kogu selle tunni jooksul.

Õhtu lõpuks käisime veel Kompressoris pannkooke söömas (muidugi) ja siis jalutasime läbi linna koju. Magama saime üsna hilja, aga nüüd õppisime vähemalt üksteist rohkem tundma ja mulle hakkas tunduma, et ma ehk ei olegi nii halb võõrustaja.

Mida paremat teha volbri varahommikul kui vetsu põrandal multasid vaadata?

2011-05-01T22:58:00.002+03:00

Ehk siis nädalalõpust. Reedel kimasime töölt otse Tartusse sünnipäevaüritusele, mistõttu nägin ajal, mil pidanuks jätma hea esmamulje, välja nagu juust, aga see selleks. Mind tutvustati kõige tähtsamatele ninadele ja ei olnudki hirmus ning teatrietendus, mida vaatasime, oli üsna naljakas. Tundus, et seda oli ka vastavalt meie ettevõtte tegevusvaldkonnale veidi kohendatud.

Vastu ööd tahtsime ka tudengipäevade raames fotojahile jõuda ning seekord tassisin oma imepisikese varustuse hulgas kaasa maksimaalselt kaameravarustust, aga kahjuks jäime sinna lootusetult hiljaks. No mis siis ikka...

Laupäeval olime laisad. Magasime kaua ja siis vedasime end välja taaskordsele kaltsukatiirule, et leida mulle õhtuks sobiv pluus. Olemas oli ju ideaalne seelik, aga ta on nii kapriisne, et sobivat ülemist osa oli pea võimatu leida. Kaltsukatest tulingi praktiliselt paljakäsi tagasi, aga viimaks õnn naeratas ja Seppäle päästis hädast välja. Olin tõeliselt rahul ja S kiitis ka heaks, kuigi seekord ta tegi terve päeva mind ja käis ja põlastas iga mu kätte sattunud hilpu, mis ei vastanud tema maitsele. Igatahes, olime tublid ja käisime Lõunakeskuses jala ära. Teepeal testisime veel nartsissifilosoofiat ja otsustasime, et hakkame edaspidi teatud isaseid daffodilideks kutsuma lihtsalt sellepärast, et see kõlab nii ägedalt.

Tagasijõudes tegime volbriks soojendust suure rummiga - ohverdades osa otseloomulikult pühale vaibale voodi ees - ning siis suundusime korporatsioonide poole. Kuna saatjahärrasid tuli veel mõnda aega oodata, siis jalutasime mööda vanalinna ringi ja tegime pilte ning muidugi laulsime kõva häälega. Mingi hetk otsis meiega kontakti üks tore noormees, kes üksi oma vahuveinist jagu ei saanud ja härdalt abi palus. Sellest kujunes üks pikemat sorti ja nauditav vestlus. Vahepeal käis mingi teine tüüp mulle suupillil serenaadi mängimas ja kolmas astus ligi, et mind teavitada, et ma oleksin veel ägedam, kui mu rindu näha oleks vms. Ju siis läbi tagi ei paistnud piisavalt. Kuidagi jõudsime sealt sinna, et ta pakkus mulle võimalust hoopis oma paljastatud rinda raekoja platsi kõrval katsuda. Ütlesin enda meelest viisakalt ära ja siis õnneks jõudsid meie saatjad ja abimehed, kellega peentele pidudele sisse saab. Metsikuna ehk siis mitte korpisüsteemi osana oli seal vaja lapsehoidjat.

Mingi hetk leidsin sealt eelmise kevade peika üles ja kuidagi jäime terveks õhtuks jutustama ja vahepeal juhtunut meenutama. Sandral oli küll natuke igav, aga siis hakkaime kolmekesi gini jooma ikka shotikaupa pudeli põhjani ja selle käigus tuli noormehel meile kummalegi luuletus kirjutada. Oli lõbus. Lisaks avastasin ühel hetkel enda vastast istumast ema kunagise töökaaslase tütre, keda nüüd vaevalt ära tundsin ja oli jälle tore.

Veidi veel hiljem tekkis võimalus ka veidi jalga keerutada, mis lõppes sellega, et üks kainem kriit tahtis meid välja eskortida, aga siis vist mõtles ümber või sai aru, et meie kaaslaste sõna jääks peale ja kadus ära. Lahkusime alles valges, kui tundus, et muidu võib hakata juhtuma valgustkartvaid asju ja ma tahtsin neid iga hinna eest vältida.

Noormehed saatsid meid koju, aga siis millegipärast ülemeelikus tujus Sandra kutsus nad sisse ja üks ei läinudki enam ära. Ta kukkus hoopis voodisse ja jäigi magama. Mina aga keeldusin sinna tema kõrvale ronimast ja veetsin aega aknalaual istudes päiksetõusu vaadeldes, kuni Sandral minust kahju hakkas või midagi ja selle tulemusena jäi lootusrikas noormees pika ninaga ning üksi voodisse äratust ootama. Meie kaks aga veetsime mõned tunnid vetsu põrandal itsitades, muljeid vahetades ja multikaid vaadates, kuigi ma ei suutnud eriti kaua järjest silmi lahti hoida.

Mingi hetk S tegi mulle kohvi ja ma suures hädas jõingi. See aga ei takistanud mul tassi tühjaks saamise järel kohe uinuda, sest noormees õnneks ärkas ja suundus mujale.

Me magasime neli tundi ja seejärel tegelesime suurema koguse alkoholi konsumeerimise ebameeldivate tagajärgedega. Kummalgi meist polnud mingit klassikalist pohmakat, aga terve keha käitus kummaliselt veel pool päeva. Seega veetsime suurema osa sellest voodil filme vaadates, mida segas ekspeika pikk ja äralõppematu kõne teemal, miks me küll ei tule ka täna neile korpi külla jooma ja kuidas tema teeks mulle tuhat miinus üks musi varbaotstest karvalõpmeteni vms. Ei seganud ka selged teadaanded, et see ei ole oodatud ei minu ega minu päris peika poolt ja seega panin ühel hetkel lihtsalt telefoni ära. Ei olnud nõus teda motiveerima ka Tallinnasse minu juurde hääletama, kuigi ta seda välja pakkus ja mulle siiski ilusa loetamatu luuletuse kirjutas. Ja nüüd viimaks olen tagasi kodus, valmis vastu astuma uuele töönädalale. Üldse veel ei vingu.

Uus Kristi

2011-04-28T18:10:00.002+03:00

Tere üle pika aja!

Mul on nii palju, millest rääkida, aga pole veel jõudnud. Viimased päevad on lihtsalt nii kiired olnud ja tegelikult peaks praegugi ulmekiire olema, aga millegipärast pole mu järgmist töökohustust veel e-mailile laekunud ja ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, sest see tähendab tõenäoliselt rikutud nädalavahetust.

Igatahes, esmaspäeval sain hoiatuse, et mind vist tahetakse ühte firmasse tööle. Ma ei julgenud veel väga kuulutada ega rõõmustada, sest on ennegi vastu pükse saadud eks. Seega ootasin rahulikult viimase vooru intervjuud, kus läks hästi, aga läksin ka ühele teisele ammu kokku lepitud intervjuule, kus läks ka hästi. Oldi valmis mind kohe ka sinna võtma ja minu võimalik otsene ülemus on väga tore, aga ta arvas, et ma oleksin seal töötades õnnetu, sest ei saaks oma täit potetsiaali rakendada. Samas andis ta soovitusi ja lubas rääkida ühe oma tuttavaga, et äkki saaksin liituda hoopis teatud PR-agentuuriga, millega olin juhuslikult nagunii just suhelnud. Sain ka teada, et võiksin julgelt palka juurde küsida, sest minu jutt, teadmised ja kogemused on rohkemat väärt, kui ise küsida julgesin.

Siiski sõitsin seejärel esimese firmaga lepingut alla kirjutama. Seal tundub tore ja igal juhul võidan selle töö vastuvõtmisest. Kuna see ei ole päris püsiv pakkumine, siis jõuan ka hiljem tulevikule mõelda. Kirjutasin alla ka mitu lepingut reklaamiagentuuriga ja siis tulin koju kekkama. Kohe selgus ka, et mind tahetakse võimalusel juba järgmisel päeval tööle ja nii ma siis olengi juba kaks päeva jälle korralikult tööl käinud.

Mulle nii meeldib seal ja teeb nalja, kui mind tutvustatakse kõigile väljendiga: see on uus Kristi. Tegelikult suures ettevõttes võtab see kõigiga tutvumine kaua aega, eriti kuna enamikku ei ole kontoris, aga ka ülemus on mõnus ja kõik väga abivalmid. Pean nüüd väga palju juurde õppima, aga põnev on ka ja juba saan osa firma sünnipäevaüritusest, väga varsti saadetakse mind üksi välismaale üliolulisele koolitusele, mida ma ootan ja kardan ja põnevaid ülesandeid tuleb veelgi. Hetkel üritan end aga administratsioonipoolest läbi närida ja täna täitsa närveerisin selle üle, et ikka kõik paberid õigesti töödeldud, arhiveeritud ja edastatud saaksid.

Aga jah... see nädal on mulle hästi mõjunud - olen korralikult trennis ka käinud - ja H ütleb, et päris mina olen tagasi. Yay!

Kassikusehaisuline sinihallitusriis

2011-04-25T17:34:00.002+03:00

Ehk eksperimendid sarjast: lapsed, ärge seda kodus ilma järelvalveta proovige. Siin tegutsevad kogenud profid.

Aga nii juhtub, kui riis nädalaks pliidi peale jätta, sest täna ei ole isu ja homme ka mitte.

Aga muidu tundub olevat üks tegus ja õnnelik päev. Hoidke mulle pöialt. Siis ehk räägin homme häid uudiseid!

Imelike meeste nädal

2011-04-24T13:42:00.003+03:00

Alustajast ma juba kirjutasin teile, aga te ei tea, et pärast seda olen saanud ühelt sõbralt abieluettepaneku (kasvõi ainult kaheks aastaks ja võimalusega teenida 50000€, et tema saaks jala Euroopa ukse vahele), teine peab õigeks kutsuda mind baby'ks, kuigi mina tahaks karjuda, et I am not YOUR baby! ja kui siis julgesin protesteerida, sain teada, et olen viimasel ajal võimatu ja et ta saab aru küll, et me oleme sõbrad, aga ootab vaid mult viisakat käitumist ning lubas lõpuks vastu edaspidi ainult formaalselt suhelda; üks endine tudeng esines infopäringuga, kuidas ta Euroopa tööloa saaks (mitte, et ma google'it temast paremini kasutada oskaks - ma usun - või rohkem sellest teaks) ja enda peikaga saavad kõik vestlused ühel või teisel temast tuleneval põhjusel hakitud (mis mind kõige rohkem närvi ajab, aga mul on ka kõrini tema vabandustest ja absurdsetest paranduslubadustest, mida ma ei vaja ja mille puhul kardan, et ühel hetkel tekitavad need temas kibedust).

Kuidas teil läinud on?

Vähemalt sain üle pika aja kõiki oma sugulasi ja poentsiaalselt ka kahte uut näha. Üks neist on meist kõige noorema kuukuune üliarmas plikatirts, kellega kohe sõbraks saime ja teine kõige vanema esimene avalikkusele ette näidatud ülihäbelik pruut. Eks näis, kas temastki saab pereliige. Lisaks tuli meelde, miks mulle meeldivad combati trennid ja kui tore on õues, kui viimaks saab jope kõrvale heita. Uskumatuna tunduv jälle.

Kriminaalne element

2011-04-19T20:41:00.002+03:00

Et tegemist on minuga, siis suurem osa kodust väljas käimistest sisaldab ka mõnda seiklust. Nii ka eile. Tulin surmväsinuna trennist ja ootasin pimedas ja peaaegu tühjas kesklinnas oma trolli, mis kuidagi tulla ei tahtnud.

Ühel hetkel tekkis sinna mingi Bieberlik kapuutsiga pusasse mähkunud tasakaaluhäiretega tüüp. Ta hakkas minu suunas tulema. Meenutasin Harshi soovitusi, manitsusi, ähvardusi ja hoiatusi ning püüdsin jätta muljet külma südamega bitchist, kes teda ei näegi.

Juba tundus, et ta läheb siiski minust mööda, aga siis ta peatus hetkeks, vaatas otse minu peale ja järmisena oligi juba minu kõrval. Paistab, et ma siiski ei suuda ebahuvitavaks jääda. Kapuutsi alt tuli välja vanemat sorti mees. Ta küsis siis mult kella ja hakkas segaste juppidena oma elulugu jutustama. Tagasiside puudumine teda ei seganud. Sain mitmed sõnatud tunnustusavaldused ja siis kuulsin, et tal polegi elus ühtegi naist olnud. Aga et ega ta eriti otsinud ka pole. Või noh... tõstis ta sirutatud sõrmedega käe, on mõned siiski olnud, aga ei midagi tõsist. Sest tema on veetnud suure osa oma elust vangimajas, ag seal oli raske otsida ka. Et tema on kriminaalne element. Kui ma ei usu, võib ta mulle ka oma dokumente näidata. Dokumente, mis seda tõestaksid. Something something veel... Et aga mina olen alles laps. Aga et temal pole enam muud teha, kui kasti ronida. Kui ma saan aru, mida ta mõtleb. Aga noored inimesed ikka saavad.

Siis tuli troll ja õnneks ta taipas, et minust ei saa talle sõidukaaslast. Aga ju sai ta juba olulisemad asjad südamelt ära räägitud.

Lugemismaaniast ja muust ka

2011-04-19T18:03:00.002+03:00

Otsustasin, et midagi peab muutuma ja pean siiski ennast kätte võtma. Alustan väikeste sammudega küll, aga siiski. Ühel hetkel tekkis mõte, et ma võiksin nüüdsel perioodil ju rohkem lugeda. Arutasime siis Sandraga asja ja võtsin ette interneti raamatute topid. Selgus, minu üllatuseks ja häbiks, et olen tõeliselt väheseid seal esindatud teoseid lugenud. Isegi mitte top ühte. Samas pean end üsna suureks lugejaks. Nüüd siis töötasin nimekirja läbi ja vedasin end raamatukokku. Kuna ma aga ilmselgelt ei oska asju mõõdukalt teha, siis tulin koju neljateistkümne soovitatud teosega, mida ma muidugi ise kanda ei viitsinud. Vedas, et olin Aivari kaasa meelitanud. Lisaks oli tore talle õhtul Monopoly's pähe teha;)

Otsustasin end siiski ka kõige kiuste liigutama hakata ja ema oli nõus sponsoreerima. Eile käisingi juba oma esimeses kahes järjestikuses trennis. Sest ma absoluutselt ei suuda end sundida regulaarselt jalutama või veel vähem jooksma või kodus üksi võimlema. Ja kui juba, siis juba eks. Meil on Annikaga mingi idee, et hakkame koos 4-5 päeva nädalas trennis käima ja pool sellest ajast topelttundidega. Tema seda muidugi ei tea veel. Aga eks see ole tema valik, kui palju ta end spordiklubisse siiski kohale veab. This week I am flying solo!

Viimastesse päevadesse on jälle mahtunud lisaks lugemisele ja trennile ka H ja natuke tööd selle reklaamiagentuuriga. Täna käisin ka ühel edasijõudnute intervjuul. Oli lõbus. Ehk on see hea märk!? Vähemalt nägid nad tõelist mind, kes oma eriala armastab ega iseennast liiga tõsiselt ei võta. Eks näis, kas nad usaldavad mulle võõra ala. Katsed tegin igatahes ära ja öeldi ka, et mul paistab päris palju kogemusi olevat. Esmakordselt pidin intervjuul lausa neljale inimesele korraga aru andma, aga ei olnudki õudne. Tundus, et nad on ise ka täitsa ägedad. Nii tahaks teile selle tööga seoses ühte nalja rääkida, aga see paljastaks liiga palju.

Aga nüüd on aeg järjekordne raamat ette võtta.

Ennast kiitmast ei väsi, aga tore kui teised ka kiidavad

2011-04-14T19:44:00.002+03:00

Eile oli üsna asjalik päev. Veetsin hommikupooliku oma vanas lasteaiarühmas kedagi asendades, mis oli tore, sest sain oma kunagisi tibusid taas näha - mõnda ka esmakordselt sel aastal - ning ka uutega tuttavaks. Näiteks oma kunagise sõbranna tütrega, kes sinna minu tõttu sattuski.

Pärastlõunaks aga oli kokku lepitud veel üks tööintervjuu. Sisetunne ütleb, et mul läks seal hästi ja ise tean, et nautisin seda. Ma ei viitsi enam ei end ega elu ka sellistes situatsioonides liiga tõsiselt võtta. Kuigi tagajärjed ajavad mõnikord lausa nutma. Igatahes sain juurde kindlust, et mina olen väga tore, minu CV on täiesti asjalik ja kui ma kellelegi ei meeldi, siis see ei tähenda, et viga on minus. Tööpakkumine ise ei olnud päris selline, mis mind vaimustusest kiljuma paneks, aga täiesti võimalik, et mulle meeldiks seda päriselus teha.

Õhtupoolikul ootas mind ees veel üks kohustus, mille ise endale võtsin. Nimelt registreerusin ühe UK ülikooli pakutavaid toetusi tutvustavale seminarile ja nüüd jõudiski kätte aeg just mind huvitavaga tutvuma minna. Oli see ülikool mulle ju juba ennegi silma jäänud ja nüüd tundus, et pean lihtsalt minema. Käisingi ja saingi targemaks. Sain teada, et kahjuks ei pruugi ma oma erialale isegi kvalifitseeruda hinnete poolest, aga uurides lähemalt selgus, et kui mul nüüd peaks igas mõttes vedama, siis töökogemus korvab selle, veel on natuke aega kandideerida juba lähenevaks sügiseks ja alles seejärel saab tõsisemalt keskenduda keeletesti läbimisele ning toetustaotlusele, mitte ei pea kõike ette ära tegema.

Otsustasin, et mul oli väga hea päev ja uskuge, selline päev on hetkel minu mõistes juba väga hea. Kuid ka see päev lõppes voodipesu triibuliseks nutmisega. Ma ausalt ei tea, mis mul viga on ja miks iga asi mind lausa nutma ajab. Tundun vist juba nagu tõeline piripill. Vähemalt sellele inimesele, kes enamasti seda kõike kõrvalt näeb. Aga ta ei kurda. Tema usub minusse ja saab kurjaks vaid siis, kui ma ise ei usu ning jälle üle mõtlema hakkan. Ta vist teeks kõik, et ma rohkem ei nutaks ja ma tõesti püüan mitte nutta, aga hetkel veel ei suuda end kontrollida. Vihkan sellist nõrkust ja imestan ka ise, kus on see elav ja särav julge neiu, keda mu sõbrad kirjeldavad seoses minu nimega. Tunnen ju isegi, et olen vaid tolle hale vari. Vari, kelle energiavarud on otsalõppemise korral ning kes ei tea, mida veel paremini teha, et lõpuks asjad laabuma hakkaksid. Ja samas ma tean, et meid ootavad ees palju-palju raskemad ajad ja katsumused, aga see mind ei hirmuta. Hirmutab mõte depressioonist ja võimalikust ravimitevajadusest, kuid H ütleb, et that's not my case. Et ma olen ikkagi intelligentne ja loogiline, kuigi vahel ka rumal ja ma pean vaid oma hirmudest võitu saama ning endast parima andma. Aga mulle väga meeldiks, kui personalitöötajad saaksid aru oma rollist ja aitaksid inimestel üksteist leida, mitte ei mängiks mingeid võimumänge vaid seetõttu, et nad saavad. Ma ei suuda leppida sellise hingedel trampimisega.

Emade võlud

2011-04-12T20:42:00.002+03:00

Viimased kaks päeva on ema mind kodust välja kiskunud. See kõik aga algas ja lõppes tüliga, kuigi vahepeal oli ju päris tore. Nimelt ei paista me kunagi jõudvat sinna, kus ta jääks minuga rahule. Ei ole ta rahul siis, kui ma abi ei küsi ega ka siis, kui hakkan ka ise end abituna tundma juba. Eriti puudutab see töö ja raha teemasid. Ühest küljest tema jutus on iva, aga teisest oskab ta seda serveerida vaid mind ülimalt närvi ajaval moel, mis jätab mulje, et ta tahab mu unistusi läbi raiuda nagu tüütuid väänkasvusid. Ma ei ole veel valmis alla andma ja ma teen endast parima, et oma eesmärke saavutada. Ja ma ei tea, miks ta arvab, et see kõik mind ennast üldse ei häiri ega muretsema ei pane. Harsh ütleb, et kõik emad on sellised ja samas näeb ta mind pidevalt ka nutmas, sest näeb, et ega ma isegi oma eluga rahul ei ole. Tema arvates ongi kõik hästi, kui annan endast parima ja juba jälle kutsus ta mind tagasi enda juurde. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma nõrkusehetkedel tema käte vahele põgeneda tahaks, aga see poleks see. Ja mis see üldse oleks? Jälle mingi ajutine situatsioon, kuni tema elu taas muutuma hakkab? Ja ma vihkan seda, kui nõrk ma praegu emotsionaalselt olen. Võin vabalt ühel hetkel naerda ning olla õnne tipus ja järgmisel juba jälle pisaraid valada. Huvitav, kas see ongi depressioon?

Emme, sa oled mulle väga kallis ja ma olen tõesti tänulik selle eest, et sa mind need kaks päeva aitasid, aga ma loodan, et sa tegid seda, sest sa tahtsid aidata, mitte selleks, et minuga manipuleerida.

Tormid meid ei murra!

2011-04-10T21:38:00.003+03:00

Vaatasin, et pole siia nii kaua kirjutanud, et pean lausa neljapäevani ajas tagasi minema. Nimelt ärkasin isa kõne ja käsu peale end neljakümne viie minutiga loomaaeda vedada. Ei lugenud meist kellelegi see, et välja oli antud 30 aasta suurima kevadtormi hoiatus. Eriti mulle, sest see tähendas, et ma näen üle ülimalt pika aja oma vennapoega ja tema on laps, kes vist küll kõigile meeldib. Niisiis jooksin duši alla ja sööma ning jõudsin napilt näo pähe teha, kui isa õnneks helistas, et tuleb mulle siiski järele. Aeg läks nii napiks, et tormasin märja peaga välja, aga eriti vahet ei olnudki, sest üsna kohe hakkas hallist taevast lisaks külmale tuulele sademeid langema.

Käisime siiski vapralt loomaaias ära. Ma ei ole seal mitte kunagi varem nii vähe külastajaid näinud, et vaid iga poole tunni tagant vilksatab ehk keegi võõras. Varjusime siis tihti troopika- ja teistesse majadesse, aga ka nii oli tore. Sain sasida oma vennapoja juukseid ja tunda, kuidas lapsekäsi minu käe järele haarab every now and then. Või kuidas ta kõike mulle näidata tahab. Oli ülimalt tore, kuid ka kerge mõru pill tuli alla neelata, kui ta ütles, et mina ei ole tema tädi. Olen vaid kasutädi, sest ma ei ole tema vanaisa laps. Ainult mu poolõde ja -vend on. Huvitav, kes teda küll aitas sellisele arusaamale jõuda? Natuke kurb, aga eks meil ole ka veel pikk tee minna. Laps on ju vaid laps ja järgmisena olime rääkinud isa ära, et ta meid jäätist sööma viiks.

Olles veetnud mitu tundi õues, sain lõpuks koju oma külmunud koibi soojendama. Kes veel ei tea, siis see juhtub minuga alati õues käies. Tegin vist natke tööd ja rääkisin umbes sama natuke teate küll, kellega, kui jõudis kätte aeg endise Silmarõõmuga taaskohtumiseks. Nimelt vihastasin hiljuti selle peale, et temast midagi kuulda pole olnud ja küsisin, et kas me pole enam sõbrad ja nüüd ta siis tegi viimaks aega minuga kohtumiseks. Mina tahtsin välja minna, aga tema tahtis külla tulla, mis tähendas, et pidin end ülikiiresti suurest segadusest läbi närima, aga samas tahtsin ju natukenegi Harshiga kvaliteetaega veeta. Väga raske dilemma oli. Niisiis rapsisin igas suunas ja lõin illusiooni, et kõik polegi väga õudne ja räpane, aga rääkisin viimase minutini ka Harshiga. Muidugi jõudsime jälle minu hirmudeni ja Raunole läks vastu üks punaste silamdega pandakaru lähisugulane. Veetsme koos toreda õhtu lihtsalt rääkides ja siis sai Sandraga kokku lepitud, et ta tuleb taas Tallinnasse nädalavahetuseks.

Veetsme Sandraga koos mitu toredat päeva kõike ja mitte midagi tehes. Eilne õhtu oli eriti tore, sest otsustasime randa pilte tegema jalutada. Täesti lõpp, kuidas sealne seis vähem kui kahe näalaga muutunud on. Nüüd saab veepiiril jalutada. Aga minu suurimaks rõõmuks ja üllatuseks ei olnud luiged kuhugi kadunud ja ükskord ometi oli mul kaamera õigel ajal kaasas. Võite Facebookist tulemusi vaadata.

P.S. Mul on jälle õudne laulmise vajadus tänu sellele, et hakkasin uuesti Glee'd vaatama. Ei oska kohe vait olla. Ei taha ka. See on üks väheseid ja imelisemaid asju, mis alati hingele pai teeb.

Iseenda üle uhke

2011-04-06T13:27:00.002+03:00

Ma lihtsalt pean veelkord kekkama, et tegin midagi, mis tundus ilmvõimatu ja seda üsna möödaminnes. Nimelt m õppisin lugema!!! Ma oskan nüüd lugeda hindis. Te ei kujuta ettegi, kui rahul ma olen. Mis siis, et veerin iga sõna kokku nagu esimeses klassis ja harjutasin nii tunde ja alati ei tule ikka päris õigesti välja, sest see on üks suur müstika, millal nad liidavad konsonandile mingi a-lise ja millal mitte, aga suur samm on astutud. Järgmiseks on vaja sõnade tähendusi meelde jätma hakata. Aga äge on unistada, et ühel hetkel ma saan hindikeelseid raamatuid lugeda ja loota, et oma oskust kohe ära ei unusta, sest see pole jalgrattasõit.

Mis siis toimub

2011-04-04T22:27:00.002+03:00

Laupäeval ma olin tubli ja käisin abiks Annika uut korterit remontimas. Oli endale ka kasulik, sest õppisin näiteks pahteldama ja tapeeti liimima. Lisaks sain hullumiseni ühelt seinalt kleepse maha kraapida ja naerda end pooleks, sest see Veiko jobust sõber oli ka seal ja üritas mind jälle igat pidi ka Annika ema nähes ja kuuldes voodisse saada. See mees ei tsenseeri end vist üheski olukorras ega seltskonnas. Aga sain talle järjekindlalt "ei" öelda ning iroonitseda. Eriti, kui ta väljendas end nii, et temaga voodisse minnes tekiks mul uni ja see oleks nagu töö. Tegi endale antireklaami, ühesõnaga. Kuigi tal ei ole enam minu silmis mingit mainet, mida rikkuda.

Kaheteisttunnise raske tööpäeva lõpus söötis Veiko ema meile korralikku seapraadi, millest jälle pikalt unistanud olin ja siis toodi mind koju tuttu.

Pühapäev oli ka omamoodi huvitav päev. Kui olin oma hirmsast ärkamisest üle saanud, jõudis ka Riin siia - tahtsin temaga veel korra kohtuda enne, kui ta kaugele läheb ja kes teab, millal uuesti näeb eks. Tegime koos kohupiimakooki, mille jääke siiani söön. Tänne päev ongi olnud nii, et hommikuks kook, lõunaks kook, õhtuooteks kook. Aga päris õhtul rohem ei suutnud ja tegin kartuliputru hakklihakastmega, mis nüüd enam kõhtu ära mahtuda ei taha.

Lisaks Riinuga aja veetmisele pidin veel jõudma kasuisale sünnipäevakingituse osta ja lõpuks ka talle külla minna. Nägin ta poja kassi ära ja sain üle ülimalt pika aja ta tütrepojaga jutustada. Mulle nii meeldib see poiss. Ta ei ole üldse nagu enamik temavanuseid.

Oleksin tahtnud ka Annikale jälle appi minna, kuid lihtsalt ei tekkinud seda aega. Ja õhtu veetsime Harshiga omakeskis, sest ta ei ärganud üles hommikul, kui mul teda vaja olnuks ja nüüd pidi seda heaks tegema sadade õhumusidega.

Tänane päev on aga olnud ülimalt töine. Kõigepealt käisin oma teise vooru tööintervjuul, mis polnudki tegelikult mingi intervjuu ja keskendus puhtalt mu võimete testimisele. Istusin üksi personalijuhi laua taga ja lahendasin siis inglisekeelseid loogikateste. Kaks neist olid trikiga, aga hammustasin need läbi. Kolmas aga oli nii ulmeline Exceli asi, et ma ei osanud selleks valmistudagi. Loogiliselt võttes ei tohiks ta tegelikult nii ulme olla, aga otseselt seda valemit ma ei teadnud ega suutnud ka etteantud aja raames keeruliste kirjelduste järgi leida. Mulle öeldi küll pärast, et mu loogika oli õige ja sellele personalijuhile ma meeldin, aga ma ei tea, kas temast kõrgemate jaoks on see piisav argument, et ühe valemi õpin ju ära minutitega, kuid mu analüütiline mõtlemine käis neist tõsistest katsumustest üle. Tundsin vaid, et ei tea kõiki majandustermineid inglise keeles. Sisetunne oli küll selline nagu oleksin keerulise eksami läbi kukkunud, aga eks varsti näis, kas saan edasi järgmisesse vooru, kus juba kõige kõrgematele ennast tõestama pean. Kahjuks aga sellest mulle ehk veel paremini sobivast pakkumisest ei saa minu jaoks asja.

Pärat toda testimist käisin kiiruga Kaarlis üht allkirja andmas ja seejärel pidin end valmis sättima järgmiseks tööintervjuuks. See läks jälle hästi ja ma eeldasingi, et teise aiesecariga peaks olema üsna lihtne ühist keelt leida. Ta ütles ka kohe, et tahab mind järgmisesse vooru soovitada, nii et nüüd on jälle midagi oodata. Tulin sealt rahulolevana tagasi, et leida oma auto kolme kallima vahele nii kinni pargituna, et kartsin neid kõiki ära kriimustada, kuid millimeetri kaupa sõites õnnestus siiski terve nahaga välja pääseda. Seal nõkerdades avastasin aga oma ehmatuseks, et mul on käigukangi ümbrusest killud lausa väljas ja sõitsin otse hooldusesse selle asemel, et nüüdki Annikale appi minna.

Jätsin auto maha ja üritasin välja mõelda, kuidas jala Annika juurde saada, kuid kuna ta telefoni vastu ei võtnud, siis tulin tagasi koju ja hea oligi, sest postkastis ootas kiri reklaamiagentuurilt, kellega koostööd teen, et kas ma tahaks aidata neid natuke rohkem kuni põhicopy puhkab ja pidingi kohe ühe kiire asjaga tööle hakkama. Kui ma siis lõpuks valmis sain, vajusin lihtsalt tuttu mitmeks tunniks, kuni Ninnu mu üles ajas.

Ja unenäod lähevad aina õudsemaks

2011-04-03T23:15:00.002+03:00

Kui esimene algas sõimusõnade ja paha tundega, siis ei osanud ma aimatagi, et nüüdseks juba neli päeva jutti õudukaid vaatan ja end varakult üles ehmatan.

Teise päeva unenäost mäletan vaid, et oli kooli esimene päev vms ja läksin klassi. Enamiku laudade peal vedeles juba kellegi kott, nii et algul läksin ühte vabasse tagumisse pinki, kuid kuna olin märganud ka Katsi asju eespool, siis mõtlesin, et what the heck ja kolisin ümber sinna kõrvale mõeldes, et aga põhimõtteliselt alati on ju nii olnud. Samas mingit eelnevat kokkulepet meil ei olnud ja ma olin veidi ebakindel. Ühel hetkel ta tuligi klassi ja nö meie laua juurde, kuid jäi seal seisma ja mulle imeliku näoga otsa vaatama. Tundsin end murust madalamana, suutmata tõlgendada, kas see on hea või kuri pilk ja paanitsedes, et äkki ta ei tahagi enam minuga istuda, äkki tal on kellegi teisega kokku lepitud, äkki ta tahab oma praeguse peikga üldse istuda? Mis sellest, et me ühes klassis ei käinud ega kooli ajal üksteist tundnudki. Hommikul aga helistasin Katsile peamiselt muul põhjusel ja rääkides ära oma unenäos kajastunud hirmu, hakkas ta vaid naerma.

Eilsest unenäost mäletan juba rohkem. Näiteks seda, et sõitsime neljakesi vist mingi mu emale kuuluva maja juurde ja pidime seal ööbima. Minuga olid kaasas Biksu - mu lapsepõlve sõbrants, üks klassivend ja tema tüdruk, kes vist oli Sandra. Klassivend jäi vist autsse magama. Aga oletasin, et Sandra magab koos minuga nagu alati ja teised külalised teises toas, kuid tüdrukud otsustasid hoopis oma voodit jagada ja mina jäin imestunult üksi. Näete juba mustreid?

Mäletan ka, kuidas hommikul ärkasin selle peale, et minu voodi kõrval oli selline vanaaegne, kuid hästi kõrge varrega pumbaga kaev ja keegi (vist ema) pumpas mu märjaks. Samuti, kuidas tüdrukud püüdsid ära arvata meie auto marki ja siis Biksu teatas, et tegu on kas BMW X5 või BMW XSiga ja sealt alt on mingi bumper või asi puudu, mille abil sai kõrgesse autosse astuda. (Imestasin, et mu alateadvus sellist infot omab või produtseerib nagu unes imestasin kunagise sõbranna oskuste üle. Ja siis selles unenäos sain ise solvatud. Ma ei tea, miks, aga millegipärast äratasin ma oma emas tõelist vastumeelsust, mille väljanäitamisega läks ta lausa nii kaugele, et ütles mulle, et isegi mu juuksed on rumalad. Ja kui uurisin, kuidas ta saab midagi sellist öelda ning instinktiivselt hakkasin oma juukseid uurima, siis ta ütles vaid, et sellised juuksed on rumalad ja kõik. Olin veel terve päeva solvunud selle peale, mis ema unes ütles.

Tänane õudukas aga oli see kõige hullem ja ma väga loodan, et siin see rada katkeb, sest ärkasin värisedes ja läks tunde nunnude filmide vaatamist, et tasakaal tagasi saada. Lugusid oli kaks. Esimene eeldas, et ma sõidan kuhugi lennukiga. Enne veel aga tahtsin vist Annikaga midagi muud põnevat-olulist teha, kuid nähes, et ajaliselt võib liiga napiks minna, läksin siiski otse lennujaama. Seal aga selgus, et olen ikkagi väga hiljaks jäänud ja vaid õnnekombel jõuan lennukile. Keegi käskis mul number 2 järjekorda-väravasse minna, kuid ma nägin esimesel korrusel vaid number ühte. Läksin siis teisele korrusele, mis nägi välja rohkem nagu mingi suur ühisruumi ja päiksevalguslampidega ettevõte. Seal oli palju inimesi ja palju numbreid, aga kahte ei paistnud.

Küsisin siis esimeselt ettejuhtujalt abi ja kohe juhatati mind järgmiseni, kes sai kohe aru, kes ma olen ja teavitas ka mind sellest, et olen viimane ja võimatult kiire on. Ta nõudis mu dokumente ja samas kiirustati mind juba vist lennukisse, mis oli rohkem nagu üks suur toolidega ruum. Mind suunati kohale ja siis hakkas see ruum liikuma. Minu peas aga keerles kahtlus, kas kõik ikka pidi nii minema või olen mingi vandenõu otsa sattunud, sest ma ei saanudki oma dokumente tagasi. Ühel hetkel märkasin, et mu toolil on turvavöö ja kõik naabrid on juba kinnitatud. Kinntasin siis ennastki ning algas reis tundmatusse. Selgust ma aga ei saanudki.

Teine osa unest oli oluliselt realistlikum ja õudsem. Magasin oma voodis ja hakkasin kuulma mingit särinat. Tundus, et see tuleb seina seest pistikute tagant. Just nagu välk iga natukese aja tagant. Mul olid kaugemal seinas ka mingid kaks valget korki vms, aga kui märkasin, kuidas need iga särinaga tumedamaks muutuvad, tekkis hirm, et mu kodu põleb seina seest. Ärkasin siis unes üles ja püüdsin 110 helistada, kuid telefon keeldus koostööd tegemast. Ta lihtsalt oli kuhugi menüü sügavustesse läinud ja keeldus avalehele minemast nii, et ma saaksin helistada. Vimaks siiski sain, kuid vastu võttis mingi kahtlaselt lõbus poiss. Tundus selline paras pervert ka, kuid ma ei suutnud kõne katkestada ega ikka veel hädaabisse helistada. Siis hakkasin proovima arvutiga ühendust saada, kuid arvuti hakkas konkreetselt tükkideks lagunema ja mu paanika aina kasvas, sest kujutasin ette, kui kiiresti tuli levb. Ühel hetkel tekkis meil vist ka videoühendus selle perverdi seltskonnaga ja mind ajas see marru, sest mu paljast keha katsid vaid juuksed. Ühel hetkel tuli see tüüp kuidagi ise ka minu juurde. Rääkis midagi sellest, kuidas tal sel päeval juba mitmendat korda veab. Mina aga hakkasin juba väga suurde paanikasse sattuma ja lükkasin ta pooltoore jõuga välja tagasi.

Kui ta oli juba uksest väljas, siis avastasin, et ta oli suutnud mitmed minu hilbud endale selga ajada ja käskisin tal need seljast koorida. Ta kooriski viisakalt ja andis tagasi. Viimaks võttis ära ka oma isikliku valge pusa ja siis nägin, et selle külge oli jäänud üks kondoom. See tekitas minus muidugi erilist vastikust ja siis ta suutis selle kuidagi vist lausa minu külge määrida, kuid ma surusin oma ego alla ning ukse kinni, et see hiljem lihtsalt likvideerida ja vajadusel ka psühholoogi diivnil vedelemas käia hullema ära hoidmise nimel, kuid siis suutis ta uuesti käe kuidagi ukse vahelt sisse torgata sellises kõrihaaramise positsioonis, mille peale end päriselt värisedes üles ehmatasin.

See oli lihtsalt liiga õudne. Aga reaalsusest räägin ehk homme.

See ei saa ju nali olla!

2011-04-01T23:08:00.002+03:00

Tänane päev on möödunud naljade ja reaalsuse eristamise tähe all. Ei ole üldse kindel, kas alati õigesti arvasin. Online uudised olid veel kõige segasemad. Kui the Cranberries'i tulek on nali, siis ma teen kellelegi seal lehes haiget. Ma just eile mõtlesin neile ja lisasin nad ühes huvitavas tööle kandideerimise avalduses, mille vaid huvi pärast ära täitsin, kolme hea bändi hulka.

Aga täna oli isiklikus plaanis veel kummalisem nali. Nimelt tegelesin jälle ühe proovitööga ja käisin selle ettevõtte Facebook'i lehega tutvumas töö huvides. Sealt leidsin aga tuttava nime ja tuli meelde, et ka tema pidi seal töötama. Kirjutasin talle siis lühikese kirja. Rääkisin, et mul kandideerimine pooleli ja küsisin, millega ta täpsemalt tegeleb. Aga vastus võttis mu sõnatuks. Viisakustele järgnes lause: ma just eile avastasin, et sa kandideerid minu kohale. Nagu misasja? Ma ei teadnudki, et mul erialaseid tuttavaid eriti oleks ja temast poleks osanud ka arvata seda. Ja nüüd siis kohe nii. Aga ma googeldasin siis veidi ja tundub, et polnudki nali. Ühest küljest tore kokkusattumus. Aga nüüd närib mind kahtlus, et kuidas ka minu üle ei otsustata, ei saa ma kunagi teada, mis osalus temal selles oli ja ma ei tea, kuidas siin eraelu ja tööelu ükteisest eraldi hoida. Kuid minu meeleston ta üsna aus inimene ja seega pole põhjust minu sooimist oodata. Samas isiklik soovitus oleks tore. Ideid? Mulle ju meeldiks seal firmas töötada. Seega ei astu mängust välja ka.

Parimad solvangud ilmnevad unenägudes

2011-03-31T21:02:00.002+03:00

Vaatasin terve öö õudukaid. Ärgates oli kohe nii kõhe, et ei teadnud, mida teha, aga nüüd ma muidugi enam paljut ei mäleta.

Mäletan mingit suurt ehitist, milles kõik kahekaupa ühe suure voodiga toa pärast kaklesid. Kuna aga mul oli muuga tegemist, siis olin üsna hirmul, et jäängi ilma toata. Mingil hetkel avastasin, et mu kaamera ja käekott on kadunud ja hakkasin neid paaniliselt mööda maja taga otsima. Kui siis lõpuks avastasin, et need on Reijo ja tema kunagise pruudi käes mingis kohas, kuhu mind lasta ei tahetud, siis kees viha üle ääre. Tuli küll korraks nagu meelde, et olin ennegi kaamerat nende käes näinud, aga siis polnud aega või tahtmist reagerida. Nüüd siis said aga korralikult sõimata ja ega ma siis ei tunnistaud, et teadsin mngi osaga kaamera nende käes olemisest. Ja ega ma ei kujutagi ette, miks tal oleks olnud tarvis minu käekotti koos kõige olulisega laenata.

Mäletan ka ühte hetke õuest, kui minul oli vaade eemal kuseva Harshi seljale, aga et tegi seda vist vastutuult või midagi ja siis kui sademed lähenema hakkasid, kiljusin juba igat pidi. Tema aga ei teinud väljagi, et ise ka märjaks sai.

Viimasena mäletan tormamist ühe ukse poole, mille ees seisis kollase hiphopiliku riietusega väidetav endine paralleelklassivend, kellele karjusin, et ta eest tuleks, mille peale ta ukse nii avas, et ma oleksin peaaegu kohe ukse tagant algavast trepist alla sadanud ja tema oli omadega väga rahul. Vihastasin jälle, sest Reijo pruut oli mu närvid juba krussi keeranud ja nüüd kohates kellegi puhast õelust, karjusin ta peale vaid sõnadega: kuradi kollane persevest!

Need jäidki mu viimasteks sõnadeks ja siis algas lühike elu eest jooksmine. Olin kindel, et keegi tahab mind tappa ja eelmainitud trepil vedelenud nuga vaid kinnitas mu arvamust. Õnneks aga jooksin siis uksi seljataga paugutades unenäost välja pärisellu.

Täiuslik talvepäev iseendaga olemiseks

2011-03-31T13:13:00.003+03:00

Üleeile õhtul tekkis lugedes Eat. Pray. Love'i selline kummaline mõte, et kui prooviks ka ühe päeva olla täielikus vaikuses, tegeleda oma keha ja vaimuga ja mitte lihtsalt olla, vaid nautida päeva. Võtsin endale pähe hunniku asju, mida sel päeval veel tahan või just ei taha teha.

Esimene otsus oli, et ei suhtle mitte kellegagi ja teen end ka teistele kättesaamatuks. Seega saatsin enne keskööd paar kirja lähedastele, et nad ei muretseks ega püüaks mind otsida ja siis lülitasin välja telefoni, logisin välja kõigist chat'idest ja tegin olemise mõnusaks erilise muusika, viirukite ja küünaldega. Lisaks lubasin endale, et hoian eemale ka kollastest uudistest ning paljust muust, aga samas ei peida end terve päeva toas.

Esimese asjana otsustasin, et tuletan meelde Sudarshan Kriya hingamisharjutused ning püüan ka veidi kehalist jooga teha, alustades päikesetervitusest. See võttis juba oma tund aega keset ööd ja ma tahtsin seda teha ihualasti, aga oli veidi raske keskenduda, sest vastasmaja kontorites ikka veel inimesed töötasid.

Just siis, kui ettenähtud programm läbi sai, läks üks küünal hulluks ja üritas igat pidi purgist välja saada. Jälgisin siis aukarlikult seda ja proovisin, kas suudaksin leeki jälgides mediteerida, aga ilmselgelt olen ma veel liiga koba. Ei aidanud ei leek ega selle tagant kumav pilt minust. Pilt, kus olen mina, aga mitte päris see sama mina, kes ma sel hetkel olin. Tuttav ja võõras ühekorraga. Filmisin siis hoopis leeki ning lõpuks otsustasin, et on aeg end puhtaks küürida duši all ning magama minna.

Hommik tuli üsna hilja. Lubasin endale aeg-ajalt emailide kontrollimist, aga võimetus vastata ajas kohati väga hulluks. Seega läksin järgmise plaani kohaselt hoopis õue jalutama ja selleks oli ideaalne ilm. Päike säras taevas väikeste pilvede vahel ning maa auras. Samas teeradade kõrval oli ikka veel paks sädelev lumi. Esimesena jalutasin hobuste juurde, kontrollimaks, kas nad on üldse õues ja kohe kahetsesin, et neile midagi kaasa ei võtnud ning ka kaamera maha jätsin. Need ema ja alles tissi otsas olev varss olid üliarmsad, aga pettusid minus kohe, kui said aru, et mul midagi neile anda ei ole.

Sealsamas pani muigama ka tore vaatepilt ühest isast, kes oma väiksed lapsed hobuseid vaatama tõi keset tööpäeva ja siis nende tähelepanu juhtis ka linnulaulule. See nägi nii armas välja. Soovin, et ka minu isa oleks vahel minuga nii teinud. Nüüdseks olin juba paar korda kogemata ka oma vaikusenõuet rikkunud, püüdes hobustele midagi sosistada.

Järgmiseks jalutasin randa ja ka seal ootas mind üllatus. Esmakordselt nägin, et Stroomi rand on täis luiki. Neid pidi seal ligi 50 olema ja nad tulid inimestele väga lähedale. Tekkis tõeline aukartus nii ilusate olendite ees ja samas ajas naerma, kuidas nad kuival maal paterdavad nagu vanad puusaprobleemidega kodanikud. Sealt ei suutnud ma kohe tükk aega edasi minna, kuid viimaks siiski pöördusin teistkaudu tagasiteele. Päris veepiirile ei saanudki, mitte et vett näha oleks olnud, aga tore oli sellegipoolest, kui päike nägu soojendas ja kõik oli nii vaikne ja ilus ja puhas.

Järgmine katsumus oli käia sõnagi lausumata toidupoes ja mitte näida ebaviisakas, kuid kuidagimoodi sain ka sellega hakkama, mille järel lubasin endal koju tagasi tulla.

Kodus sai alguse enda metafooriline puhastamine, ehk võtsin appi kõik vahendid kuni valgendajani, et oma heledaid talvesaapaid päästa, kuid paistab, et neid enam päriselt puhtaks ei saagi. Pesin ka pesu ja tegin elamist korda ning kõik see oli rohkem hingele kui ihule.

Ihu jaoks tegin hoopis põhjalikult pediküüri, misjärel hakkasin kirja panema oma mõtteid ja soove ja eesmärke ja asju, mille eest tänulik olla. Olin veel enne lugenud läbi ühe suvaliselt ettejäänud teksti raamatust Celebrating Silence, mis täiesti juhulikult rääkis sobivast teemast. Nimelt vajadust suuta keskenduda ning lõdvestuda üheaegselt, saavutamaks sellist teadlikkust, mis toob rõõmu ja rahu, armastust ning loovust. Oli mul ju olnud õhtul meditatsiooni jaoks raskusi mõlema osaga. Nüüd siis üritasingi iseennast parmini tundma õppida ja areneda.

Ülimalt mõnus oli kuulata ka ringiratast Josh Grobani ning Mystic Earthi plaate ja samaaegselt lugeda edasi põnevat raamatut eneseavastamisest. Kuid nii raske oli mitte kaasa laulda. Vahepeal tegin vaid endale tervislikku toitu ning jõin vaid vett ning nii mööduski terve ülejäänud päev. Olin uhke enda üle, et sain kõik eesmärgid täidetud, kuid samas ei suutnud südaööd kuidagi ära oodata, et saaks oma kogemust kallitega jagada. Ei ole ikka veel üksik hunt.

Weak kivibear

2011-03-29T19:21:00.002+03:00

Täna ajab mind marru mu enda hingeline nõrkus ning kohatine enesekindluse täielik puudumine. Miks mind muidu ajaks lausa nutma see, kui ta norib mind võrdsuse huvides nüüd võimalikult paljude erinevate tüdrukutega läbikäimisega? Seda kusjuures täie teadmise juures, et see ongi ainult normine.

Samas mul on hirm. Hirm, et mis siis, kui see ühel hetkel ei olegi enam norimine. Et ta väsib kõigist probleemidest meie suhte juures ja minu hirmudest ja nõrkustest ja vajadusest pidevalt nutvat mind lohutada. Ma pole mitte kunagi elus nii palju ja nii tihti pisaraid valanud kui nüüd umbes neli kuud ja ma tean, kuidas ta kardab tema pärast valatud pisaraid. Paneb ennastki imestama see nõrkus ja rumalus, sest tean, et ta ei teeks mulle meelega haiget, aga ikkagi hirm teda kaotada on niiiiiiiiiiiiiiiiii ennenägematult ja meeletult suur ning ma ei suuda pisaraid tagasi hoida. Ma ei suuda mõeldagi sellele, et mis juhtub siis, kui meid tabab siiski see hiiglasuur ebaõnnestumise protsent. Ja ma ei taha oma hirmudega teda hirmutada, aga ei suuda neid ka peita. Ta ei luba ka. Selles mõttes oleme me ühesugused, et kumbki ei jäta teist enne rahule, kuni saab teada, mis valesti on, kui sisetunne ütleb, et midagi on.

Muidu aga on olnud tore päev. Käisin jälle ühel intervuul, sest toredad lubajad pole siiani ühendust võtnud ja ma ei saa nende järele ootama jääda, kuigi on väga kahju. Nüüd aga avanes jälle üks ohtlik lootusevilksatus, et ehk veab meeletult ja saan tõesti erialast tööd tegema ja seda mitte assistendikohale. Aga ma ei julge väga loota. Need tõusud ja järgnevad langused mõjuvad mulle väga masedavalt ju.

Vahel tundub, et kõik on meie vastu

2011-03-28T23:04:00.002+03:00

Eile veetsin pool päeva proovitööd tehes ja teise hindit õppida püüdes. Ilmselgelt on viimane ajuvabam ja nii tihti oli tahtmine õpik lihtsalt käest ära visata. Aga jonnisin edasi ja vaatasin, kas kusagil hakkab loogika vastu tulema. Isegi kui saaks kõik tähemärgid selgeks, on häälduste kohta thti öeldud, et inglise keeles puudub vaste ja ma nagunii kahtlen kogu aeg näidissõnade puhul, kuidas üht või teist sõna hääldama peaks. Esiteks ei ole ma ju native ja kui näidiseks tuuakse kahte täiesti erinevat sõna, siis hakkab kõrvadest tossu tulema. Kuidas saab olla, et nad iseenesest mõistetavalt presenteerivad mitte valikvariantidena, et üht tähte hääldatakse kord nii, kord naa, vaid lihtsalt. Kas keegi teist hääldab sõnade home ja punctual märgitud kohti samamoodi?

Grammatika ei ole mitte kergem pähkel. Jälle jätad aegade tabelid meelde, kuid siis teises kohas olevas kokkuvõttes on hoopis midagi muud tehtud ja jälle keegi ei seleta. Selline lapsik "lihtsalt on nii" teema, nagu õpetataks keelt indialasele, kes nagunii oskab.

Ma parem ei räägigi sõnadest, mida nemad algõppes vajalikuks peavad. Ma arvan, et mul ei ole kunagi vaja teada väljendit "armed forces". Et jah, ajasin end kohe korralikult segadusse, kuigi rõõm oli näha, et tuli ka tuttavaid sõnu vastu ja Harshil oli hea meel. Tõdes, et olen isegi arenemisvõimeline. Ma nii kindel ei oleks. Aga vähemalt sai vahepeal naerda, kui selgus, et tegusõna make on hindis banana ja lennujaam hawai.

Tänane päev oli niisamuti töökeskne. Lisaks tuli kiiruga uus USB-ga peakomplekt hankida, sest suutsin vana lõplikult ära murda. Vahel tundub, et kõik kohad on kõrvaklappe täis, kuid täna ei suutnud ma sobivaid leida ei suurest elektroonikapoest ega ka arvutipoest. Viimaks õnn naeratas siiski ja sai kõvasti rahakotti kergendada - arvake, kus - fotograafiapoes!!!

Kuid ka täna tundub, et lisaks vanematele, võimatule keelele, kaugusele, tema enda sidumisprobleemidele ja streikivale tehnikale on meil veel üks suuremgi. Nimelt uurisin täna üle pika aja viisaasju ja selgub, et kui me just ei abiellu, siis ei saa kumbki teise maal üle kuue kuu korraga veeta. Või kui mingi ime läbi peaksin saama seal töö, siis peaks ettevõte võtma mu kohe juhtivale kohale ning maksma täisti ogara summa. 25000 dollarit aastas. Ütleme nii, et inimesi, kes seal nii palju teenivad, ongi ehk käputäis. Reaalsem oleks 6000 dollarit või vähemgi. Et jah, eks me siis näeme, kas armastus võidab kõik.

Aeg emmega ja muud ka

2011-03-27T14:35:00.002+03:00

Neljapäeva hommikul ajas ema mu üles ja lendaski vastu taevast mu plaan lõpuks proovitööle keskenduda. Nimelt oli ta teel minu juurde ja plaanis mu välja jalutama viia. Koleda ilma kiuste. Tegime veel punast kala panni peal!!! ja siis jalutasimegi pidevalt tuulega võideldes sügavale Mustamäele minu tädi pere juurde. Nende jaoks oli see muidugi meeldiv üllatus ja minulgi oli tore, kui välja arvatud ettenähtav tööteemalistele küsimustele vastamine. Huvitav, kuidas inimesed aru ei saa, et see ei ole teema, millest tahaks kogu aeg ja kõigiga igal pool rääkida? Muidugi, ka mina muutun murelikumaks mida rohkem aeg edasi läheb, aga kui te just otseselt aidata ei oska, siis ma oleksin tänulik, kui te seda teemat väga ei torgiks. Raske on kogu aeg kõigile pettumust valmistada. Igatahes, saime veel kaasa suure portsu kummalisi moose, mida juba väga proovida tahaks, aga samas kardan, et minust lähevad nad kõik hallitama nagu viimasel ajal igasugused teisedki asjad mu külmkapis nädalaga teevad. Kujutage ette lötsi pikka kurki või sinihallitusjuustu meenutavat ananassikonservi. Neljapäeva mahtus veel pettumust seoses Harshiga, kes lubas ja siis välja ei ilmunud, mis tegi hetkelise ogadel oleku veel hullmaks, aga ma ei tohiks seda vist isiklikult võtta, sest tean, et ta ei teeks kunagi meelega mulle haiget.

Sellegipoolest veetsime mõned viimased päevad kaklemise tähe all ja sai nii mõnigi pisar jälle valatud, aga nüüd on jälle õnneks kõik hästi me vahel. Reede veetsime veel püüdes sellest läbi tulla ja sain ka väikevennale kingitust taga otsida sunniga pooleks ning pääsu tülidest otsides. Kole keeruline ülesanne on siin pealinnas punast lipsu leida. Lõpuks ostsin kaks tükki, sest kumbki ei tundunud olevat päris see mida ta tahtis, kuid ta jäi vist rahule. Igatahes välja ta ühega neist eile õhtul läks.

Eile õhtul oligi siis tema sünni tähistamine. Olin enne veel saanud Aivariga nostalgitseda kunagises kodukandis jalutades ja ka sünnitusmajast möödudes Rauno sünniga seotule mõeldes. Naljakas, et nüüd ta on 21-aastane peaaegu mees ja mäletan aega mil ta oli nimetu krimpsus beebi. Oli taas üks vanainimeste kodune sünnipäev koos plaaniga hiljem kusagil omaette lõbutseda, kuid minu üllatuseks hüppasid Annika ja Veiko alt ära ja mõtlesin minagi, et mis ma üksi seal võõras seltskonnas teen, kuid Rauno siiski tahtis, et ma tuleksin ja andis endast parima, et end seal hästi tunneksin. Mina aga ei tahtnud, et ta terve õhtu minu pärast muretseks ja veetsin vist maailma kõige lühema pubiõhtu, et lasta noortel omaette edasi lõbutseda vaikselt (loe: piinlikult) koos istumise asemel.

Kodus ootas mind aga üllatus. Olenemata sellest, et kell oli Indias pool neli, helistas peaaegu kohe, kui olin tulnud kiirelt postkaste kontrollima, mulle Harsh. Me pole ammu nii naernud. Veetsime pool ööd jaburusi rääkides ja keeli õppides, kuigi plaanisin töö tegemise nimel vara magama minna ja temal vist jäigi öö vahele. Sellegipoolest, see tegi meile mõlemale head ja nüüd oleme kindlalt jälle koos. Ei olnud ennegi asi nii tõsine, kuid tema kummaline olek ajas mind ehk liiga paanikasse. Nüüd aga tundub, et sellest mittemagamisest oli mulle ka töö mõttes rohkem kasu kui ehk rohkematest unetundidest sest mõte jookseb ja mulle tundub, et hakkabki valmis saama korralik visioon. Nüüd tuleb see vaid korrektsesse formaati panna, aga lasen asjal jälle veidi settida.

Käsi on vaja, sest ainult käeraudadest jääks väheks

2011-03-23T17:39:00.002+02:00

Ehk käisin eile lasteaias abiks. Sai jälle palju naerda, kui tibud mu hulluks ajamise vahepeal selliste pärlitega välja tulid. Ja kuidas te teeskleksite magamist, kui pisike sinu kõrval loendab su käevõrusid ja räägib sulle, et tal on hästi palju liblikakujulisi karamelle kodus ning sul jälle on väga palju ilusaid asju alates küünelakist ja lõpetades värvitud silmalaugudega.

Seekord nägin ka minu endiste tibude lapsevanemaid, kellega ammu kohtunud polnud ja üritasin mind juba unustada jõudnud tibude südameid tagasi võita. Oli tore päev. Tuli taas meelde, missugune rõõm ja stress on lastega töötada. Jah, olen aus ja ütlen, et ongi mõlemat. Kohati tunned, kuidas vererõhk tõuseb sünkroonselt kisa tõusuga, aga need samad lapsed võivad teisel hetkel olla tõeliselt armsad jälle. Ka endisi kolleege oli tore näha ja kallistada. Nüüd on ainlt üks rühmakaaslane ning meie lapsega koju jäänud vana ülemus veel nägemata.

Tänane päev aga oli intervjuudekeskne. Kadideerisin viimasel hetkel ühele ametipostile ja sain kohe ka kutse vestlusele, kuid selle rikkusin vist ise ära. Nende jaoks oli oluline vene keel ja nad ei näidanud eriti oma arvamust välja, mistttu jäi hinge tunne, nagu minust jääks väheks ja ükskõik, kuidas ma ka ei ürita neile muljet avaldada, tühjenen kui nõelga katki torgatud õhupall ja samuti kaob lootus ning usk endasse olenemata sellest, et usun, et oleksin selles töös hea.

Usu aga sain tagasi teises kohas kolmanda vooru intervjuul. Mõlemas küsiti ka, kas kandideerin kuhugi veel. Ma ei tea, mida nad selle küsmusega saavutada tahavad ja millise vastusega ma rohkem punkte võidaks? Aga ebamugav on see igal juhul. Kas teha nägu, et olen ülimalt lojaalne antud ettevõttele, milles ma veel ei töötagi või tõstaks mu väärtust fakt, et äratan ka teistes huvi? Muidugi on ettevõtteid, mida eelistan teistele ja pean endale väga õigeks, aga rumal oleks kogu elu nende pärast ootele panna ja vahepeal nälga surra.

Igatahes, teine intervjuu läks minu meelest väga hästi. Närveerisin küll nii, et oli raske keha kontrolli all hoida, aga vähemalt jutt jooksis, saime naerda ning nägime, et sobime omavahel päris hästi. Seal kuulsin ka esimest korda, et ma võin olla selle töö jaoks liiga hea. See aga tekitas neis kahtlusi, kaua ma seal õnnlikult paigal püsiksin ning mul oli raske vastata. Keegi ei tea ju, kas neile meeldib mõni töö ilma, et nad oleks enne seda reaalselt proovida saanud, aga usun, et seal võiks olla täitsa tore. Lihtsalt loodan, et keegi jõuab järedusele, et mina olengi parim nende jaoks.

Nüüd räägin endise ülemusega tema esimestest seksuaalkogemustest ning muigan omaette olukorra iroonia üle.

Kuidas spermat varastada jne

2011-03-21T15:31:00.002+02:00

Reede õhtul tuli taas Sandra mulle külla ning veetsime aega imelikke asju arutades. Ei mäleta enam, kuidas jõudsime tõdemuseni, et Harsh peaks kogemata vales kohas purki pingeid maandama ja tema minu mehega lapsi saama. Sealt edasi jätkus juba tõsisem diskussioon, kuidas spermapanku ikka käigus hoida, kui vabatahtlikke doonorid ei ole. Näiteks võib korjata kokku kasutatud kondoome ning ka ainuüksi kondoomide põhjal võib sperma eelmise omaniku kohta üsna põhjapanevaid järeldusi teha. Näiteks, et ei ole impotentne, peetakse piisavalt ligitõmbavaks, et kondoomi vaja läheks, harrastab turvaseksi ja seega omab ehk vähem haigusi, kondoomi lahtirullituse astme põhjal saab teha järeldusi suuruse kohta jne. Aga aitab naljast. Päriselust ka.

Meil oli Sandra järjekordse jalavigastuse tõttu üsna tubane nädalavahetus. Jõime veini. Harjutasin palju autosõitu ema ümber terve Tallinna vedades. Sain teada, kui kerge on auto alla libiseda. Piisab rööpa äärele astumisest ja libisedki auto alla. Ka siis, kui üritad auto uksest kinni hoida. Menüüsse kuulus ka üsna mitu filmi. Soovitaks Hangover'i loojate uut meistriteost, kui ka teile meeldib vahel veidi ajuvabaks kiskuv nali. Kahjuks nimi ei jäänud meelde. Due date äkki?

Pühapäeval sain taaskord oma korteriomanikku rikastada ning siis tulid külla Sandra lapsepõlvesõbranna ning tema teine pool. Ajasime veel mõningatele inimstele India isu peale ja siis hakkasime harjutama hennamaalingute tegemist. Mu käsi on üpriski kaunis pärast ligi 18 tund pasta all hoidmist ning nalja teeb vaid mõte selle poolpermanentse kaunistusega tööintervjuule minekust. Lõpuks viisin Sanda tagasi bussijaama ning asusin vaatama filmi Serendipity. Selle armsa filmi tõttu ei õppinud ma selgeks vaid uut sõna, vaid avastasin, et see kirjeldab päris hästi minu praegust elu ja suhet. Kuidas muidu võtta kokku olukorda, kus satud maailma teises otsas elama inimese juurde, kes suudab kõigist eelnevaist enam korda minna ja paremini sobida? On ju õnnelik õnnetus!? Või mis?

Aga täna hommikul temaga sellest ja kõigest muust ka rääkides hakkasin ise taas veidi kahtlema selle õnnetuse õnnelikkuses. Nimelt on ta üsna veendunud, et tema vanemad ei lepi meie suhtega mitte kunagi. Või kui ka lepivad, siis jagub küllaga sugulasi ja sõpru, kellele see pähe ei mahu. Samuti ütles ta, et ei taha mingi hinna eest kellelegi haiget teha, kuid kui vanemad ei anna heakskiitu meie suhte ametlikuks muutmisele - jah, tema räägib juba abielust, mina ei julge veel mõeldagi sellele - siis ta tõenäoliselt austab nende soovi, aga ei abielu kunagi ka kellegi teisega. See on ühest küljest väga meelitav, kuid samas ma ei tahaks, et ta õnnetu oleks. Ja öelge nüüd, kas ma olen tõeliselt rumal või mis, et ma ei taha ikka veel tõenäoliselt hukule määratud suhtest lahti lasta? Kas ma peaksin olema kuri, et ta minu pärast oma vanematega lõplikult pahuksisse ei taha minna ning nende tervist suurema stressiga ohustada või õnnelik, et ta on selline inimene, kes on valmis austusest vanemate vastu ohverdama oma õnne? Ma ei tea, kuidas minuga alati nii juhtub, et armun valedesse inimestesse... Ja ikka ma loodan, et kõik läheb hästi, me ületame kõik muud raskused ning läbi mingi ime jäävad ka tema vanemad rahule valge pruudiga, kes keelt ei räägi ja süüa teha ei oska. Kohati tundub nii lootusetu...

Tegus nädal jätkub

2011-03-18T18:08:00.003+02:00

Kolmapäeval olin lubanud minna Kaarlisse teismelistele ning ka muudele huvilistele Indiast rääkima ja see kujunes päris toredaks, kuigi ise puterdasin improviseerides päris palju. Õhtu lõpus sain käe valgeks ka hennamaalingute tegemises. Loodan, et katsealune väga pettunud ei olnud mu kunstiandetuse tõttu.

Õhtul aga pidi viimaks Reijo külla tulema ja veetsime kahekesi rahuliku ja toreda õhtu. Kuna see aga venis poole ööni, siis neljapäeva hommik oli ülimalt raske. Olin lubanud end juba varakult üles ajada, et mingi Piyushi sõbrannaga kokku saada ja talle kingitus üle anda, aga kell kümme on minu jaoks ikka veel täielik öö. Siiski, kohtumine oli huvitav. Rääkisime kaks tundi juttu. Muidugi eestlaslikult kohmetult. Sain teada, et teised eestlased suudavad hindi kolme kuuga nii selgeks saada, et filmidele tõlget ei vaja ja, et ehk on mul ka tagurpidi kultuurišokiga kaasnev depressioon, mis omal ajal tedagi kuid kodus voodis hoidis. Samas ma ei tunne hetkel erilist masendust. Asjad on lihtsalt nagu on.

Seejärel läksin Annikale tööle külla. Ta kutsub ju juba ligi aasta aega mind seda salongi vaatama. Vaatasime siis ja unistasime, milliseid plaate omale koju võiks tahta. Minu lemmikud maksavad veidi üle 2000kr tükk. Avastasin aga ka ühe teise enda jaoks uudse asja. Nimelt liivaga segatud metallikvärvid. Neid kujutan päris hästi oma tulevases kodus ette. Need teeksid kõik ju päikselisemaks.

Päeva viimane etteplaneeritud käik oli teise vooru intervjuu kohas, kus teste tegin. See läks üsna hästi. Rääkisime tund aega maast ja ilmast ja esmapilgul täiesti irrelevantsetest asjadest, aga tulemusena öeldi kohe, et üsna kindlalt kohtume ka järgmises voorus. Nüüdseks ongi aeg kokku lepitud võimaliku tuleva ülemusega kohtumiseks. Lahe:)

Armsast ökani ning enesekindlusest enesehaletsuseni

2011-03-15T23:51:00.002+02:00

Täna on olnud jälle väga tihe ja üldises plaanis ka lahe päev. Pidin hommikul veel ühte ettevõttesse minema teste tegema - vist mainisin seda juba? - ja enne kui uksest välja sain, helises telefon. Kõne võõralt numbrilt. Võtan selliseid alati veidi väriseva südamega vastu, aga seekord oli taas põhjust rõõmustada. Helistas selle sama firma esindaja, kus esimesena intervjuul käisin ja mille puhul hakkasin juba kahtlema, milliste inimestega on tegu. Selgus, et siiski väga toredatega ja mina meeldisin neile ka. Väga. Nad helistasidki üle selleks, et mulle kinnitada minu väärtust ning potentsiaali olemasolu ning vabandada veel ette ja taha, et hetkel ei saa minuga koostööd alustada, sest on väga võimalik, et ettevõte kolib lihtsalt Eestist ära. Aasiasse. Samas, miski pole kindel ning nad tahtsid ühendust hoida ning kindlustada, et võiksin ehk tulevikus nende meeskonda kuuluda. Võib-olla siin, võib-olla Hiinas, kuna nad tahaksid siit oma meeskonna kaasa võtta. Igatahes, sellest kõnest piisas mu tuju tõstmiseks ja läksin ka teste tegema hea tujuga.

See oli üsna omamoodi kogemus. Oletasin millegipärast, et minuga tahetakse vestelda ka, et näha, milline inimene ma olen, aga tegelikkuses oli tunne nagu eksamil. Istusin omaette vaikuses aja peale ülesandeid lahendades. Ei oleks arvanudki, et mingist antonüümiharjutusest lõpuni jagu ei saa. Inglise keele ülesanded läksid vist paremini. Eriti meeste põiepidamatuseteemaline tõlge. Vähemalt sõnavara oli tänu oma kogemustele selge ja kuna lubati vabas vormis tõlget, siis usun, et sain täitsa hästi hakkama.

Seejärel jamasin jälle auto koduhoovi saamisega ning käisin ka üle pika aja autoga poes. Mitte kunagi varem pole ma pidanud tegema seal mitut tiiru koha leidmiseks. Ja veel päise päeva ajal. Ma ei tea, mis majanduslangusest siin pidevalt jahutakse. Parkla oli autosid äärest ääreni täis ning lõpuks, kui koha leidsin pargiti mind niimoodi kinni, et väljasaamiseks oli vaja mitme mehe abi ning pikalt nõkerdamist. Vähemalt olid inimesed ilusad ja head ning tulid ootamatult appi.

Sõin kodus kõhu täis ja järgmisena tahtsime Annikaga kokku saada. See hõlmas väikest ostuvabatiiru Kristiines - jah, lugesite õigesti - ning siis pidi Veiko talle järele tulema. Kokkulangevuste tagajärjel pidin ka mina nendega liituma ja nähes autost paistmas mingit koerapildiga kotti, küsisin naljaga pooleks, kas ta võttiski koera või, aga kui Annika siis esiukse avas ja kiljatas, et mis see on, siis selgus, et asi oli naljast kaugel. Aga mitte ka päris nii, nagu tundus.

See üliarmas kutsikas oli hommikul nende töö juurde jalutanud ning nad olid terve päeva töö tegemise asemel temaga tegelenud, arsti juures käinud, kuulutusi üles pannud ning ka varjupaika helistanud, aga keegi ei teadnud temast midagi. Seega Veiko plaanis ta mõneks päevaks enda juurde võtta, riskides oma koera ja ema püha vihaga. Me kõik aga armusime temasse otsekohe ära ning muutusime lalisevateks koerainimesteks, kes tahtsid teda sügada, lubasid keelega üle näo tõmmata ning kaklesid selle üle, kes jalutamise ajal rihma hoida saab. Üritasime küll ka tõsiselt oma koera rahustada ning tema enesehinnangut tugevdada, kuid ta sai ikka kurjaks. Ema viha me õnneks ei näinud, sest enne tema kojujõudmist ilmus omanik välja ja läksimegi teda tagasi viima.

Sellest sai järjekordne näide Eesti väiksusest, sest peatusime mulle tuttava maja värava ees. Alguses ei uskunud ma oma silmi ega seda, et oleme tunde arutlenud, kellele see imarmas kutsa kuuluda võiks ja ma tundsin isiklikult omanikke. Või noh... nii ma vähemat arvan. Tegu oli ühe vana lapsehoidmiskliendiga, aga kuna aastad on möödunud ja ei saanud just eriti sõbralikult lahku mindud, siis olid ka näod uduseks muutunud. Aga vähemalt koer sai oma koju tagasi.

Seejärel korjasime ühe teise koera peale. Ühe labase tegelase, kelle ilgust ma seekord alla ei suutnud neelata ja siis hakkasin ausalt küsima, et mida ta endast mõtleb. Vestlus lõppes üsna sõbralikult uue teadmisega, et ta ongi nümfomaan ning ikka jätkub naisi, keda objektiseerimine erutab ning tema suu kinni panemise ning ülejäänud seltskonna naerupahvakuga, kui kummutasin tema arvamuse turvaseksi kohta uue infoga, et kubemetäid ronivad ka üle kondoomi. Päev jälle korda läinud:)

Õhtul chattisime taas teate-küll-kellega ja jõudsime nii naerda kui kakelda, sest vahel olen ma emotsionaalne emane, kes väsib pidevast tögamisest ning siis ei aita ka hirmust antud lubadus rohkem mitte norida.

Kortsus karvadest ja muust ka

2011-03-15T00:58:00.003+02:00

Täna oli üle pika aja tõeliselt tegus päev - just nii nagu mulle meeldib. Vedasin end juba keskpäeval, mis on minu mõistes siiski hommik, kodust välja, et koos emaga lõunat süüa ja siis juuksurisse ning autole remonti järgi minna. Ootasin kõike seda väga ja ootasin huviga ka õhtust töötegemist, sest postkasti olid laekunud uued tellimused ning varem ei olnud mul võimalik nendega tegeleda. Üsna lahe oli ka öelda, et lükkasin tööasjad õhtuks, kuigi seetõttu ei saanud mitmest teisest ideest kinni haarata.

Aga tagasi algusesse. Läksin siis ema töö juurde ja põrkasin kohe kokku seal ühe toreda tuttava tüdrukuga. Me saimegi temaga kuidagi märkamatult tuttavateks, kes muljetavad nagu lähedased sõbrad. Tegelikkuses on ta ju küll minu eakaaslane aga mu ema kolleeg ja võrdväärne ning nemad on sõbrad, kes minu seiklustest omavahel rääkisid India ajal. Mul on ikka nii imelik mõelda, et see seitsmekuuline seiklus, mida alles planeerisin ning mille pärast närveerisin on juba seljataga. Igatahes, too tüdruk ütles mulle, et tema oleks arvatavasti seal haigestudes esimese lennuki peale istunud ning koju sõitnud. Mina vastasin ilma eriliste liialdusteta, et mina võiksin esimesele lennukile istuda ning tagasi sõita. Põhjusi selleks oleks rohkem kui üks, aga pean tunnistama, et üks domineerib küll. Järgmisena ajas ema ülemus mu närvi, üritades mind Amway'sse värvata. Vastik. Vastik. Vastik. Iga järgmine üritaja teeb enda maine mu silmis aina rohkem maha ja ma ei tahaks olla eluski ise positsiooil, kus end oma sõpradele ise ebameeldivaks muudaksin.

Järgmine peatus oli juuksur. Ootasin seda ka pikisilmi, sest ostsin esmakordselt selle jaoks mingi voucheri nagu neid praegu netis iga päev müüakse ja lubati juusteravi. Juuksed on muutunud juba väga hellaks teemaks. See, et neid kunagi oma parimaks feature'iks pidasin, on kauge minevik. Olevik on see, et olen saanud praegu kaks korda järjest paarikuuse vahega jälle kümme sentimeetrit otsast maha võtta, et üleüldse midagi päästa. Teine põhjus, miks seda külaskäiku ootasin, oli aimdus, et satun esmakordselt meesjuuksuri juurde ja see intrigeeris. Sattusingi. Ta oli hästi tore. Vene rahvusest aga rääkis nii ilusti eest keelt. Muidugi tegi ka vigu, aga minu vene keel pole võrreldavgi ning tema vead olid nunnud ja arusaadavad. Ma ei tahaks küll patroniseeriv tunduda, aga ma ei saanud mitte muigama hakata, kui ta rääkis šampoonistressist nig hiljem sasis mu pead, et näha, kas ka pärast tema pooleteisttunnist tööd lähevad kohe mu karvad uuesti kortsu. Uue soenguga jäin ka rahule, kuigi oli kurb jälle nii suurest juuksehulgast loobuda. Võimalik, et lähen ta juurde ka tagasi. Õigest hinnast hoolimata. Muideks, omaette eriline feeling oli juukseid kammiv mees ja fakt, et ta oli esimene juuksur, kes küsis, millist harja ma kasutan ning laitis minu puhul üldsoovitatavad naturaalharjastega kammid ning ainult kuivade juuste kammimise reegli maha. Tunnen ju ise ka, et märjalt on poole lihtsam. Ja ostsin kohe koduteel uue harja, olles kuri enda peale, et ligi ümme aastat nende nuustikutega mässanud olen.

Autoremont on minu jaoks alati olnud oodaud nähtus, sest seal on üks äge mees, kellega saab alati lõõpida. See saab alguse juba telefonikõnedest ning pärast on mul alati super tuju. Muidu ta on liiga vana ja üldse mitte minu maitse, aga selline süütu plärtsumine üksteisest tegelikult midagi teadmata on ülimalt lõbus. Seega kibelesin üle poole aasta sinna minema, kuid pidin pettuma. Ta rääkis peaaegu kogu mu seal oleku aja telefoniga töö asjus ja seega sain vaid end tutvustamata auto järele küsida, arve ära maksta ning minu meeldivaks üllatuseks ka oma võtmed pihku. Tore, et nad mäletavad. Ka üle pika aja ja siis, kui auto viis töösse hoopis keegi teine. Arve oli ka meeldivalt väike, kuid see küll meeldiv ei olnud, et ma pärast ühegi trikiga koduväravat lahti ei saanud ja siis ropendades ümber auto käisin. Kuidas ma saaksingi rõõmustada oma auto tagasisaamise üle, kui ma ei saa teda turvaliselt selleks mõeldud tagahooli ära parkida? Lõpuks jäigi tänavale ja homme proovin jälle.

Õhtupoole siis tegin tööd, nagu mainitud, ja sain ülaltavalt kiiresti valmis. Ei teagi, kas nüüd on sellega kõik või mitte. Süda sai ka rahu selle teise ettevõtte kohapealt, kus vestlusel särasin, sest postkastis ootas pimekoopiaga email, kus märgiti, et kogu konkurss tühistati mingi firma strateegiamuutuse tõttu. Minu egole mõjus see hästi. On see väga imelik? Aga ju siis ei olnud see mulle mõeldud. Aga ka mitte kellelegi teisele.

Õhtu lõppedes suutis Tema jälle korraks mu rahu rikkuda. Tema üllatuslik taasilmumine ei tohiks mulle enam üllatus olla. Aga nüüd siis oleme jõudnud faasi, kus polegi midagi öelda ja vaid meie arvutid saadavad üksteisele vastikuid viirusi. Või vähemalt ma arvan, et sellega oli tegu. Ei usu eluski, et ta mind madamiks kutsuks. Panin kirja avamata kinni. Tema peatükk mu elus on läbi.

Ronin august välja

2011-03-13T15:07:00.002+02:00

Paistab, et minu tehtud proovitöö pani veel mõned inimesed uskuma minu võimetesse ja see on väga tore. Tagajärjeks see, et sain ettepaneku kohe pikema aja vältel ühele ettevõttele reklaamtekste kirjutada. See pole küll veel töö, mis toidaks, aga hoiab vaimu erksana, annab hea kogemuse ning on huvitav ja ma ei ole hetkel positsioonis, et rahale ära öelda. Niisiis tegin jälle juba terve päeva tõsist tööd ja olles perfektsionist, plaanin täna veel natuke nokitseda selle kallal. Sain veel paar pakkumist rääkida koostöövõimalustest, mis paneb mind vaikselt uskuma, et äkki kõik ei olegi nii kolepahad ning võib-olla on viimaks käes aeg, mil mul hakkab ka erialaselt vedama. Oleks ülimalt tore. Mõlgutan siin juba mõtteid, kuidas töö- ja eraelu siduda ning hetkel ei tundugi see ilmvõimatu. Arvutiga töötades võiksin ju elada kus iganes. Loodan vaid, et Harsh ei tüdine ootamast. See nädal juba on selline natuke masendav, kui olen ise kodus igavlenud ja temaga haruharva rääkida saanud. Sedagi nii, et pean teda veel kellegagi jagama. Tore on ju ka ühiste sõpradega chattida, aga mitte meie aja arvelt.

Huvitavaid asju on sel nädalal veelgi juhtunud. Näiteks suutsin oma ilusa India kurta vaiba külge kinni triikida. Kes oleks võinud arvata, et nii võib üldse juhtuda? Õnneks suutsin nii kurta kui triikraua enam-vähem ära päästa. Seejärel sõime Aivariga võidu pannkooke. Mina kaks, tema kaheksa. Ning eilne õhu kujunes isetehtud pitsa söömise orgiaks. Ei tohi ikka pitsat viie sentimeeti kõrguseks ehitada. See ei pruugigi ära küpseda.

Tänase hommiku nali aga oli see, et suutsin ise elus esimest korda end püksiaugust välja pressida. Ehk siis tagumik vist ei mahtunud enam mu lemmikteksadesse ära ja oli märkamatult katki kärisenud. Kurb. Söö veel tervislikult. Terve nädal korralikku toitumist viis kärisevate püksteni. Tobenaljakas.

Kui elu läheb igavaks...

2011-03-09T22:48:00.002+02:00

siis tundub, et minu unenäod lähevad jälle eriti huvitavaks. Ma tean, et olen viimasel nädalal näinud tohutult palju põnevaid unenägusid, aga meelde tulevad vaid vähesed.

Näiteks juhtum, kus millegipärast hiilisin mööda oma eksbossi kinnisvara ringi. Muidugi unenäos oli see terve hoonetekompleks, millest suurem osa moodustatud tumepruunist puidust ja ta ise oli ka pigem hirmuäratav maffiaboss. Päriselus on ta lihtsalt kelm ju. Igatahes, keegi tuli mulle seal appi. Ärge küsige, milles täpsemalt, kuidas või kes. Ju siis ei olnud nii oluline, et meeles pidada. Mäletan hoopis selgemalt, kuidas sattusin seal mingi tehistiigi vms äärde, mille ümber oli igasuguseid veesõidukeid ja ühel hetkel öeldi "läks" või muud sellist ning mingi suuskadega paat korjas mu kogemata peale nagu kehvas Leslie Nielseni filmis. Sõitsingi püsti, tasakaalu hoida püüdes, ühe suusa peal, aga see polnudki pikk reis. Üsna varsti olid kõik sealsed sõidukid ninaga vastu mingit posti või vähemalt selle suunas kobarasse sõitnud. Selgus, et kogu võistluse eesmärk oligi ninaga seda posti puudutada ja me olime vähemalt esimeste seas. Nägin seal ka kummalisi loomi. Näiteks pelikani, kes on tegelikult lind, aga pole siinkohal oluline. Ja mingit pisikes krussis elukat, kes hakkas end vaikselt lahti kerima. Arvasin, et temast tuleb merihobu vms, aga tuli hoopis suuremat sorti ahv, kes kohe ka minema kargas. Et siis selline uni.

Teisest unest mäletan, et läksin koos emaga mingile uhkele üritusele ning mul oli kohustuslikus korras kaasas mingi punane roos. See pidi olema väga väärtuslik. Varjama kalliskive vms, aga mina neid ei näinud. Eniveis, kohtusime seal mingi kenamat sorti noormehega ja mu ema sujuvalt sundis noormeest mind endaga kaasa võtma õhtuks. Küsimata meist kummagi plaane või soove. Aga kuna ta otseselt ei hakanud pröökama ja oli päris ilus ka, siis ma ka ei protsteerinud.

Edasi aga ma ei tea, mis juhtus. Läksin vist sinna kindlusesse, kus üritus toimus, ringi uitama. Kohati oli see rohkem nagu varemed. Aga ma kaotasin teised silmist ning ka minu kott oli ära jalutanud. Viimaks jõudsin tagasi sissepääsuni, aga mul on tunne, et oli kulunud juba terve ööpäev, sest seal sagisid ringi uue ürituse külalised oma uhkete kasukate ning kottidega ning keegi ei osanud aidata mul eelmisel õhtul kaotsi läinud kotti leida. Ma ei saa siiani aru, miks see mu unenäos pisike kuldne seljakott oli. Ja roosi saatust ma ka ei tea. Aga vähemalt muutuvad kõik mu unenäod põnevikeks.

Tänasest unenäost mäletan vaid kilomeetriposte ja enda imestust, et suutsin pidevalt 30-kilomeetrilisi ringe teha. Ja seal olid vist ka mu vanad sõbrad ning klassikaaslased. Ning mäletan pissipeatust väidetavalt ühe oma kunagise naabri majas, kuhu viimases hädas sisse murdsin, aga see maksis kätte ka. Tean täiesti kindlalt, et see oli maja, aga no nii raske oli pissida, kui kõik kõikus nagu laevas või rongis. Ja midagi mingi kontorihoone külastamise ning tööleidmisega seoses mäletan ka.

Miks ma ikka veel ei saa lasta lahti?

2011-03-07T23:24:00.004+02:00

Täna hakkasin millegipärast jälle mõtlema oma elule keskkooli ajal ja sellele, kui palju mulle seal haiget tehti läbi aastate. Peaaegu iga päev. Ma räägin kiusamisest. Paljud teist ei teagi minu elu sellest osast eriti midagi või ei oska ette kujutada, millest kõigest ma läbi olen tulnud ja kui mulle alles hiljuti tundus, et võiksin rahu teha - kasvõi ainult enda südames - siis nüüd tundub pigem, et olen ehk liiga palju järele andnud, alla neelanud asju, lasknud endaga mängida veel ja veel. Mul on tõeliselt hea meel, et keskkool läbi on. Ja ma ei usu, et ma ise just väga palju pärast seda muutunud oleksin. Ei olnud ka nii, et ülikooli astudes oleks pähe võtnud, et nüüd keeran oma elu 180 kraadi ümber ja hakkan näiteks peoloomaks. Aga täna tulid jälle meelde mitmed juhtumid minu kunagisest elust.

Kas olete näinud seda unenägu, kus tundub, et kõik naeravad just teie üle ja teid halvab õudus? Vähemalt olete selliseid ameerika teismeliste filme näinud, eks!? Noh... mulle meenus üks juhtum, kus see ei tundunud vaid nii olevat vaid oligi. Kõik näitasid näpuga ja naersid ning sosistasid üksteisele midagi kõrva. Samas mulle keeldusid isegi mu tolle aja kõige lähedasemad sõbrannad rääkimast, miks nad minu üle naeravad, sest nad olla kellelegi lubanud, et ei ütle. Ma tean, et mina ise oleksin samasuguses olukorras nende asemel olles lõpetanud ära selle lapsikuse ning sõbra eest seisnud. Aga tol päeval pidas isegi mu pinginaaber olulisemaks olla pigem teiste seas heas kirjas. Lõpuks vist avastasin ise, et terve klass irvitas mu üle vaid asja pärast, mida kõigil vahel juhtub. Mul oli püksilukk lahti ununenud ja nii lihtne see oligi. Aga nende jaoks oli see taas laskemoon, et näe - vaadake seda luuserit. Minu ellu kuulub praegugi sõbrannasid keskkooliajast. Neid samu, kes siis otsustasid pigem jääda tugevamate ja populaarsemate poolele, olenemata sellest, et muul ajal võisime südamesaladusi üksteisele pihtida. Aga ma neelasin selle alla. Meie täiskasvanu elus ei ole õnneks rohkem sellist üksteisele keeramist olnud ka.

Teine juhtum tuli meelde sellega seoses, et minu kõnnak erineb/erines veidi teiste omadest ja selle üle sai ju ka naerda. Mäletan, kui pidin jalutama pikalt mööda koolikoridori kõige suuremate kiusajate ees ja nägin nii kõvasti vaeva, et sirge jalaga käia, et hakkasin hoopis ühe jalaga vastu teist minema ning loperdama, mis andis neile uue võimaluse mu kõnnakut mõnitada.

Võiksin rääkida sadu lugusid sellest, kuidas keegi oli võtnud küsimata mu laualt taskurätiku, jätnud samasse vedelema tühja pakendi ning visanud kasutatu mulle kotti. Või siis oli pool klassi teinud koostööd, et mu kott ära peita. Või seoti mu jalanõud algul naljana eelmise pingi juurde kuuluva tooli külge kinni. Umbsõlme. Ning siis jalutati tunni lõppedes lihtsalt minema teise klassi mind sinna abituks jättes. Või teeseldi, et kohe sülitatakse suust tagasi suur lonks kokat minu valgetele sokkidele, aga kuna ennast ajas nii naerma, siis lõpuks nii kogemata sülitatgi. Mitte, et sellele järgnenud vabandus õnnetuse kogemata juhtumise kohta enam midagi lugenud oleks. Või märgiti üle kogu klassi, et mu rinnad on ebavõrdsed. Jah, see on vale, et teised ei märka. Meenub ka juhtub, kus klassikaaslased kas juhuslikult -või siis ka mitte - minu ema nime mõnitasid ja ma ei julgenud mitte midagi öelda. Nüüd on häbi. Aga tol hetkel ei olnud ma veel nii tugev. Hiljem hakkasin küll vastu võitlema, aga ei ütleks, et see eriti aidanud oleks. Samas oli nende meelest elementaarne, et peaksin neid näiteks kodutöödega aitama. Mäletan ühte varasemat juhtumit, kui üks klassivend õhtuti mulle helistas ja tavaliselt midagi koolitööde kohta ka küsis ning ma siis ei osanud "ei" öelda. Tundus ju nagu ma meeldiksin talle ja ma siiani ei tea, kas oligi nii või kasutas ta lihtsalt mind ära. Aga ühel hetkel vahetati meie kodust telefoninumbrit ja ma olin nii õnnelik, et tal ei ole enam seda. Kuni mu sõbranna selle jälle lahkelt talle andis.

Öelge mulle, millistel alustel peaksin ma kunagi andeks andma inimestele, kes igapäevaselt hoolitsesid selle eest, et ma koolis käimist vihkaks ja kardaks korraga ning mõnedki korrad keelduks lausa minemast? Mind on aidanud palju mõte, et kiusajad kiusavad iseenda madala enesehinnangu pärast ning saavad nii korraks end ülevana tunda. Aga kuidas täpselt see kiusatava elu kergemaks peaks tegema? Kõigile teistele, kes aga on koolikiusamisega kokku puutunud ja seda lugema satuvad, võin vaid öelda, et ka täiskasvanute maailmas ei käitu kõik täiskasvanulikult, aga erinemisest saab pigem pluss hetkel, mil saad aru, et oled väärt enamat. Et sa oled milleski tõeliselt hea ja seda hakatakse ka tunnustama. Enne seda punkti võid aga ikkagi imelik underdog olla. Et ei peagi kõigile meeldima ning see on okei.

Nädal vanade sõpradega

2011-03-07T00:01:00.002+02:00

Olles käinud teisipäeval kohtumas võimalike tulevaste kolleegidega ning nõustunud tegema proovitöö, kontrollisin iga natukese aja tagant postkasti, et näha, kas on juba täpsustav ülesandekirjeldus laekunud, aga iga katse läks tühja ning viimaks tuli lihtsalt aeg asjad kokku panna ning Tartusse minna.

Oli üsna kummaline istuda taas aega parajaks tehes Tallinna bussjaamas ning vaadata kunagi nii tuttavaid hooneid tee ääres. Imelikul kombel hakkan juba selliseid asju unustama. Aga Tartusse jõuda oli tore. Sandra tuli vastu ning käisime ostsime kohe pannkoogikraami ning ka veidi head-paremat samaks õhtuks. Vaatasime viimaks Eclipse'i lõpuni ning muljetasime, nagu poleks pool aastat näinud. Unigi ei tulnud enne kella nelja.

Neljapäev oli asjalikum. Kokkuleppe kohaselt pidi varasem ärkaja tegema pannkooke ning taaskord saatuse irooniana ärkasin just mina sel hommikul kümme mintit varem. Seda pole vist kuangi vare juhtunud. Pannkoogid tulid aga päris head, hoolimata labidatükkidest nendes ja sõime neid voodil piknikku pidades.

Sandral oli nii palju plaane ja alustasime tema soovil kaltsukate läbikammimisest. Mina muidugi mõtlesin jälle, et mul ei ole midagi vaja ja ma ei tohiks tagasi veelgi raskemate kottidega minna, aga te ju teate mind. Kuidas ma jätan maha mulle idaalselt sobiva musta seeliku, kui selle eest küsitakse vaid üks euro?

Sandra täiendas ka veidi oma garderoobi ja siis läksime minu soovi kohaselt kangapoodi siidiseid paelu ostma, sest mingil hetkel oli tulnud mõte, et võiks lisaks Saurabhil osta palutud potilillele ning voodipesule ka ise ikka midagi erilist Harshile kinkida. Arvan... või vähemalt arvasin, et saime kokkuvõttes paremini hakkama, kui ehk seal kohapeal saanud oleksin. Eriti peale pikalt ideetuna olekut.

Viimaks ostsime veel Riinu sünnipäeva puhul sefiiritorti ning veini ja läksime koju Harshi kingitust ette valmistama. Kuna see oli nagunii üks natuke piinlikkust valmistav üritus, mis eeldas, et saan oma kompleksidest üle, siis tahtsime selle valmis saada enne, kui keegi veel meiega liitub.

Viimaks aga üllatasin iseennastki, sest hakkasin seda photoshooti nautima ning meil oli mitu tundi päris lõbus kõiksuguseid erinevaid kostüüme proovida ja ära võtta, end ka ainult lintidesse mässida ning harutada ning muidugi lõputult erinevaid meid naerma ajavaid poose võtta. Ise jäime tulemustega ka täitsa rahule ja võib arvata, et me ei saaks enam lähedasemad sõbrad ollagi.

Õhtul rääkisime veel Harshi ja teiste poistega ning norisin teda, et ees ootab midagi erilist. Saime ka veebisünnipäeva pidada, kui mu sõbrad olid nii armsad ja kandsid mulle läbi Skype'i kõik toimuva üle. Nad vist teadsid, kui väga ma oleksin tahtnud ise seal olla. Aga vahepeal pidin ka pisarate peitmiseks kõrvale vaatama, sest oli liiga valus näha, kuidas nad oma jalaga perse traditsiooni tema peal praktiseeivad. Ja Saurabh oligi nii armas, et täitis mu esmapilgul ehk jaburana tunduvad soovid, aga Harsh oli vist üsna rahul, kui talle selgitati, miks ma sellised asjad valisin. Saatsime talle ka teaseri veel ees ootava kohta ning siis lasime poisid tuttu. Tähistasime isekeskis edasi Riinu sünnipäeva talle sefiiri näkku määrides ning ise vastu saades ja hiljem ka veini juues. Üllatuslikult saabus hiljem läbi naabri toa ka Sandra endine vallatus ning ühel hetkel mängisime meie neli ning ka ta toanaaber oma teise poolega kõik koos selle tibatillukese toa põradal vallatut aliast. Vallatut ei olnud selle juures küll midagi, kuigi playboyga paaris olemine oli lõbus ja tegelesin poole ööni tema shokeerimisega. Mulle nii meeldib poistel suud kinni panna. Ahjaa... ja ma ei tea, mille eest vanajumal mind karistab, aga sain ka kõige rohkem kiiksuga ülesandeid teha. Näiteks kükitades seletamisest on mul tänaseni jalalihased väääääääääga valusad.

Reede oli veidi karmim, sest olin viimaks saanud kätte töömaterjalid ja nüüd pidin veel ülehelikiirusel sõpradega kvaliteetaja veetmise vahele integreerima oodatust oluliselt suurema tööülesande. Iseenesest oli ju täitsa huvitav väljakutse, aga ma ei tea, kui kuri ma olen, kui minu nädalalõpust ohverdatud kaks töist päeva, mille eest veel keegi ei maksa ka, aga teenivad, jäävadki igasuguse tuluta minu jaoks. Vähemalt tean juba, et töö esimese poolega jäädi rahule. Homme kuuleb loodetavasti ka ülejäänu kohta. Palun palun palun. Nüüd juba tõesti võiks õnneks minna.

Lisaks oli ju H sünna ning ma tahtsin kuulda, kuidas talle kõik need kolmsada fotot meeldisid, kuid kommentaar jäi tuimaks. Meist keegi ei saanu aru, milline heteromees ütleb vaid, et they were awesome ja siis palub need netist ära kustutada, et keegi ta sõpradest peale ei satuks. Olid need ju väga kõvasti turvatud. Pakkusime talle küll välja, et ta võib ju plaadile kirjutada, aga ta loobus ka sellest, mis paneb mind mõtlema, et mis tal küll arus oli? Enamik mehi hüppaksid sellise kingituse peale ju õnnest lakke. Eriti Indias. Aga noh... seda ma tean ammu, et ta ei ole enamik mehi.

Aga jah... reede oligi selline päev, kus minu pärast pidid teised välja minema ja ma tunnen end väga süüdi Sandra kodust välja peksmise eest, aga ta laitis täiesti maha ka mõtte, et mina kuskil kohvikus tööd teen. Arvan, et ehk oli tal õigus, sest ma ei suutnud keskenduda isegi siis, kui nad omavahel millestki huvitavamast rääkisid või vaikselt muusikat kuulasid. Aga sain pool tööd valmis ning siis sadasid nemad sisse üllatusega.

Mulle ei ole kunagi varem palju õnne sünnipäevaks soovitud pitsa sisse pandud küünaldega. Oli omapärane. Eriti, kuna minu sünnipäev ei ole ju märtsis. Aga nemad otsustasid, et kuna minu sünnipäev jäi ka sel aastal koos tähistamata, siis tuleb viga parandada. Sain isegi nunnu kingituse - türkiissinise liblikaga nabarõnga. Ja siis lubasin neile, et teen töösse pausi - eriti, kui nad aitasid mul teksti üle ka kontrollida ning andsid oma soovitusi. Läksime kolmekesi hoopis õue ägedaid pilte tegema. Sain lumehunnikus aeleda üle pika aja ning käisime botaanikaaias, aga kaamera akud said üsna ruttu tühjaks ning siis tulime poe kaudu tuppa tagasi.

Reede õhtu möödus jälle naerupisarais. Mängisime seda mängu, kus sulle kleebitakse otsaette märkmepaber kuulsuse nimega ning pead kas-küsimuste abil ära arvama, kes sa oled. Mängisime jälle poole ööni ning siis tuli uuesti nälg kallale. Juba traditsioonikohaselt läksime Sandraga siis Maci drive-in sabasse seisma, aga ma ei suutnud enam oma tavalist toitu leida. Vähemalt saime uusi tuttavaid ja üsna maitsva keretäie.

Laupäeva esimene pool möödus minu jaoks taas töiselt, aga ma ei andnud alla ka virvendava pildi peale enne, kui valmis sai. Vahepeal jõudis Riin ka ära minna ning Sandra pidi asjalik olema, aga suhtles hoopis Skype'ipeikadega ning pani pilte netti. Kohtusime ka korraks just aasta noorajakirjanikuks pärjatud Lauraga ning tegime teda mingi peo jaoks ilusaks. Õed jõudsid muidugi olla ka tüüpilised õed, mis mulle väga nalja tegi. Pärast käisime taas poes ja ostsin siis juba võrduse huvides ka talle sünnipäevakoogi tema maitse kohaselt ning loputasime seda veiniga alla. Olles olnud terve päev tubane, oli tore korraks lumetuisu kätte sattuda. Värvisin ka üle pika aja pead lootes, et henna tõttu roheliseks ei lähe - tuli täitsa ilus - ja mängisime veel mingit totakat mängu, mille tulemusena selgus, et oma õuduses peaksin tulevikus selle Mumbai nilbikuga surmani abielus olema ja selle aja jooksul seitse last ilmale tooma. Ei kõla just kõige meelepärase saatusena. Pigem saatus irvitas mulle näkku. Aga õnneks see oli lihtsalt mäng.

Tänane päev möödus nii kiiresti, et me ei jõudnudki eriti midagi teha. Andsin oma kirjatööle viimast lihvi ning pakkisin asju, mida oli otseloomulikult ikka rohkem kui sinna minnes; siis vaatasime veel mingit creepy't filmi ja oligi aeg sammud taas pealinna suunda seada.

Põnevusfilm akna taga

2011-03-02T12:57:00.002+02:00

Olen teile võlgu kirjelduse ühest paari nädala tagusest vahejuhtumist, kui olin öösel kaua üleval. Ühel hetkel hakkasin kuulma üsna meeleheitlikku röökimist (tuli meelde, sest täna öösel ei suutnud ma ühe pisikese unenäodeemoni hävitamiseks piisavat kiljuda) ja kui seda tuli veel ja veel, kehastusin oma emaks, kes alati akna peal luurab.

Vaade osutus üle ootuste põnevaks. Olin arvanud, et keegi on lihtsalt alkoholi kuritarvitanud ja vantsib nüüd jorisedes koju. Tegelikkuses ei olnud küll alkohol välistatud, aga üks noormees tammus ühel Tallinna suurimal magistraalil keset sõiduteed justkui oodates autot, mis ülesõiduga tema piinad lõpetaks.

Jätsin ta korraks tähelepanuta, sest hetkel liiklust ei olnud, aga kui ma akna peale naasin, oli tal vedanud ja ta hirmutas üht vaest taksojuhti. Kaldun arvama, et taksojuht ei tahtnud teda alla ajada, aga tüüp hoolitses ise selle eest, et auto temast mööda sõita ei saaks. Seega lükkas taksojuht tagurpidikäigu sisse ja üritas vaikselt eemale veereda. Nii vaikselt veeremine aga ei aidanud, sest loo peategelane jalutas talle lihtsalt sammhaaval järgi, kuni taksojuht aru sai oma taktikalisest errorist ja andis gaasi.

Selle peale sai noormees vihaseks, röögatas veel korra ja viskas keset teed kõhuli. Või nii ma vähemalt arvan, sest käis korralik mats ja nägin teda vilksamisi end auto suunas heitmas. Edasi ma hästi enam ei näinud. Nägin vaid, et takso tõmbas teelt kõrvale ja seisis seal päris pikalt. Oletan, et helistamaks politseisse. Ja arvan ka, et meie masohhist ei jõudnudki uut vastutulelikumat autot ära oodata, sest hommikul uudistes midagi näha ei olnud.

Nüüd ma mõtlen, et mis võis küll põhjustada sellise meeleheite? Murtud süda? Või midagi hullemat?

Kas minu jaoks on pidu läbi?

2011-02-27T23:23:00.003+02:00

On olnud üsna kummaline nädalavahetus. Reede, mil sõber ja kuriteokaaslane jääb nii palju hiljaks, et mina saan veel kesköölgi tema jaoks kartuleid veeauru peal keeta (jah, on täitsa võimalik paari tunniga potist vesi ära aurustada ning ikka kõvu kartuled pudru sees süüa) ja mittesobivaid riided mööda tuba laiali paisata, kuni saame söödud ja jään oma välimusega rahule ning viimaks on jõudnud kätte hetk end rummiklaasi aga lõdvaks lasta, et siis avastada, et soojendusjoogist saab lohutusjook, sest on lootusetult hilja ühelegi peole minema hakata. Minu jaoks vist absoluutne esimene kord valmis jõuda ja mitte välja jõuda.

Laupäev ei olnud just palju parem. Olin veetnud enamuse ööst üleval esimesest vahetusest tulevat Harshi oodates ja jäin siis nii sügavalt magama, et on vaid hägused mälestused hommikul Aivari tööle mineku järel ust lukustamas käimisest ja lubadusest õhtul uuesti üritada.

Seekord jõudsime isegi välja. Alustasime kinost. Suurepärase komöödiaga. Ja seejärel mõtlesime pubides aega parajaks teha, kuni kusagil rahvamassi kadudes end ka tantsuplatsil vabaks lasta saaks, aga nii kummaline, kui see ka ei ole, jäigi sel laupäevasel hilisõhtul linn tühjaks. Kõmpisin tikkkontsadel ja näpistava külmaga kilomeetreid maha otsides kohta, kus pidu edasi minna võiks, aga viimaks viisid jalakesed mind koju tagasi. Sellegipoolest oli tore taas vanalinna avastada ja Patrickus nostalgitseda, ainult palun aidake mul meeles pidada, et ma enam kunagi oma raha Manhattani-nimelise Martini kokteili peale ei raiskaks.

Ja kuigi peost ei saanud asja, sai viimaks tunde lihtsalt viimase poole aasta elu üksteisele ümber jutustada ning pühapäev on olnud tõeline ja juba traditsiooniline pannkoogipäev. Lisaks paaritunnine videochat teate küll, kellega, mis vahel väga huvitavaid pöördeid võtab ja meid huvitaval kombel ka üksteist paremini tundma õpetab. Sain jälle kutse tagasi tulla. Aga ma olen endale juba ammu selgeks mõelnud, et ma ei tee seda muu maailma eest põgenemiseks ega taha seekord ka salaja tema ümber ringi hiilida. Kui me kunagi saame taas koos olema, siis avalikult. Esialgul lepiksin ka lihtsalt mõistlike naabritega, kes ei peaks meid moraalseks ohuks oma võsukestele ja laseksid meil ametlikult koos elada. Teisiti ei ole ju väga vahet, kas ma elan siin või seal mujal ning teen avalikult hea tüdruku nägu, kelles poisid ikka veel vastikust tekitavad. Nagu algklassides vms.

Tegelikult olen ma vist üsna õnnelik tüdruk

2011-02-24T23:57:00.002+02:00

Kui enamiku inimeste mõttes on tänasel kuupäeval lauludest vaid Eesti hümn, siis mina mõtlen kahele väga paljutähenduslikule laulule, mis üsna lühikese aja jooksul mulle kirjutatud on. Nad on küll üsna erinevad, aga mõte jääb samaks - keegi armastab mind. Ja see on väga hea tunne.

Viimane laul on kohe väga-väga uus, sündis paljast õhust ja ootamatult ning ma sain sellest protsessist osa juba siis, kui tema peas kõlas alles üks viisijupp. Nüüd on sellest saanud üsna arvestatav lugu. Tema kõike esimene. Ja mina olin kõige esimene, kes seda ka kuulis. Ometi, ei ole see veel täiuslik ja nii ma talle ka ausalt ütlesin, kuigi kartsin, et ehk ta solvub ja ma ei tahtnud teist korda veel ühe laulu pärast tülitseda. Aga minu üllatuseks ütles ta vaid, et teab ise ka, et see ei ole veel päris see ja nimetas ära sama koha, mis mindki häirib. Aga aitab sellest.

Igatahes, me saime oma tülidest üle mängleva kergusega. Tõenäoliselt oleksime juba varem saanud, kui meil oleks olnud võimalik end muust maailmast hetkeks eraldada ja omavahel intensiivselt rääkida. Mul on ikkagi väga hea meel olla talle nii tähtis, et ta seda ka aeg-ajalt tunnistab, kutsudes mind ainsaks inimeseks, kes teda mõistab või üheks kolmest erilisest asjast, mille tõttu ta ei saa kahetseda hetkel igavas väikelinnas elamist, sest seal me kohtusime. Ja te vist juba teate kui tähtis temagi mulle on. Ma ei taha teda kunagi kaotada ja ta väidab, et ei kaotagi. Ükskõik, kuidas meie lugu ka edasi läheb. Ja seetõttu ma ei jonni pisiasjade üle, mis mind ärritavad. Ega esita ultimaatumeid. Olles ka kaugel ei taha ma veeta ühtegi päeva päris ilma temaga oma elus, kuigi vahel nii siiski läheb.

Ta näitas mulle nüüd natukene armsavõitu armukadedust ka välja paludes mul edaspidi teiste isastega koos mitte magada. Mida iganes:D Ja ühtlasi kokkamist ning hindit õppida, mõeldes nüüd vist tõsiselt, et siis ta viib mind uuesti oma koju. Ja kuigi ühest küljest möllab feminist minus, teisest küljest ma ju tahan teda õnnelikuks teha, sest siis olen ka mina õnnelik. Ja seetõttu saabki näiteks mu ema üllatuda mind huviga poe kööginõude osakondi uurimas leides. Ja ma ise tunnen et küpsetamine võibki vahel täitsa tore olla. Eriti, kui tead, et kedagi teeb see õnnelikuks ja siis polegi see nii väga ohverdus kui ülekanduv õnnetunne. Ehk sellepärast palju naisukesed kokkavadki päev läbi oma abikaasadele!?

Jälle kallab

2011-02-21T09:49:00.002+02:00

Reedel kallas kohe korralikult, sest sain kuulda väga kõvasti haiget tegevaid asju ja kallas laupäevalgi. Olenemata sellest, et Sandra ja Aivar olid minu juures ja meil oli veini ja nalja ja alustuseks väga hea tuju, mis isegi koristama motiveeris ning tantsima ajas. Aga ju olin ise natuke liiga emotsionaalne ja Harsh ei jäänud ka milleski mulle alla. Tulemuseks oli mitu pisaravalangut. Ja tunne, et see ongi meie lõpp.

Sõbrad ei lasknud mul veel kaua magama ka minna, sest teadsid, et mulle üldse ei meeldi pahasena uinuda. Viimaks siiski vajusime nagu viinerid reas minu voodisse ära. Või tähendab... nemad vajusid. Mina uurisin ikka tänavalampide poolt lakke tehtud varje, kuigi olin selgelt väsinud ning kell oli kolme ringis. Uurimise tulemusel jõusingi ehmatavale järeldusele, et ma võiksin vahel ise ka veidi täiskasvanulikumalt käituda ja mitte kõike südamesse võtta. Eriti, kui tean teise tausta ja hetkeseisu. Aga teine osa minust tahabki täiuslikku partnerit, printsi valgel hobusel. Või sinisel motikal. Vahet ei ole. Üks, milles olen kindel, on, et tahan meie probleemid ära lahendada. Sest me sobime kokku väga hästi. Ja ma ei ole nõus alla andma. Ka siis, kui on raske. Raskem kui kunagi varem. Aga võib-olla ongi just sellepärast nii, et igatseme üksteise ja koos veedetud aja järele. Koos olles tülitseksime ka kindlasti kiiremini ära. Aga hetkel on nii mitu päeva järjest nutta saanud, et olengi paratamatult haavatav. Olgugi, et alguses oli ta mu liitlane ja hiljem ise see, kes haiget tegi. Peamiselt pisiasjadega. Aga ta peaks olema piisavalt tark küll, et ise ka halbadest käikudest aru saada. Palju olulisem aga on see, et me mõlemad tahaksime väga koos olla ja ma küll pole saanud temaga nüüd üle päeva rääkida, aga kui midagi väga muutunud ei ole, siis oleme mõlemad nõus ka selle nimel tööd tegema. Aga ma ei ole enam nii kindel. Ta sai lõpuks nii kurjaks, et ründas mind kaitsta üritanud Sandrat - käik, mida ma temast ei osanud oodata. Ja kummaline deja vu. Loodan vaid, et tal oli nüüd aega selle üle rahulikult mõelda. Ja et ühel päeval siiski me oleme seal, kus ei ole vaja ega põhjust enam teineteise eest midagi varjata ning kõik on kindel ja kaunis.

Taas üks laisk olemise päev, mil pill puleb pika ilu peale

2011-02-18T13:18:00.002+02:00

Hommikul tuligi omanik külla ja julgesin isegi üles tunnistada oma pahanduse pliidiga. Sain vastata tervele küsimustelaviiile India kohta ning vastutasuks kuulda, et ta on ikka väga rahul terve mu perega. Isegi mu emaga olid mingi hetk kohtunud. Ja et ta ikka väga tahaks, et ma siin edasi elaksin. Pakkus lausa välja, et kui väga hätta jään, siis teeb mulle elu natuke kergemaks, aga lubasin, et räägime sellest siis, kui tõesti vaja on. Tema palus ka, et kindlasti räägiksime enne, kui midagi otsustan. Kena temast muidugi.

Kaugemale ma aga kodust eile ei jõudnudki. Sain esimest korda korralikult Saurabhiga rääkida. Pärast päris elus viimati nägemist. Ja see oli tore, kuni mu vaikselt alanud peavalu kasvas ennenägematuks üle kere higistamiseks, iivelduseks ning esmakordselt ka kätevärisemiseks, mille vastu ei aidanud ei tablett ega enda sööma sundimine. Kohe väga hädas olin endaga ja lõpuks viskasin arvuti kõrvale plaaniga veidikeseks end magama sundida. See aga ei aidanud ja üsna varsti ajas Sandra mind üles, sest Indias hakkas öö saabuma ja H oli väsinud asjatult minu järele ootamisest. Ma ei tea küll, kuidas me varem üksteisele peale ei sattunud, sest ma varem siiski olin internetis, kuigi ei suhelnud enam kellegagi. Huvitaval kombel oli täiesti võimalik end sarjade vaatamisega distractida, aga igasugused chatiaknad tegid enesetunde hullemaks.

Nüüd siiski otsustasin endaga võidelda tema nimel ja ta sai aru küll, et minuga ei ole kõik korras - ega ma ei varjanudki seda - aga käis nagu uni pinda, et ma räägiksin, mis valesti on. Tegelikult tol hetkel oli kõik veel üsna hästi suuremas plaanis, aga mida rohkem ta surus, seda õnnetumaks ma muutusin, kuni kogu maailm jälle üks kole ja ebaõiglane paik hakkas tunduma. Viimaks saidki mu hirmud ebakindla tuleviku ees minust võitu ja pisarad hakkasid pidurdamatult taaskord mööda põski alla voolama ja ma tõesti vihkan seda, kui nõrk ma olla võin ning isegi tema ees tugevat nägu teha ei suuda. Ajal, kui tal oleks hoopis vaja kellegi tuge tõenäoliselt.

Nüüd ta siis istus minu pärast poole ööni üleval ja Sandra valmistus juba rämpstoidukuhjaga siia tulema ning asi kulmineerus sellega, et ta palus mul tõsiselt tagasi tulla. Ja sellisel viisil kuulsin seda küll tema suust esmakordselt. Aga ju ma panin ta korralikult muretsema. Ta ütles, et alles nüüd näeb, et eksis mul koju minna käskides, sest arvas, et olen kodus õnnelikum. Ja Sandra valas õli tulle, käskides mul valida, kellest oleks kergem loobuda ning kes mu õnnelikuks teeks. Aga jah, mõneti ma tunnen, et olen juba teinud ära, mida Eestisse tegema tulin ning enam kaugele ei saa lükata edasisi valikuid. Niisiis lubasin, et võitlen veel siin kuu või paar oma huvide eest ja kui ikka tunnen, et siin ei ole minu koht, siis olen alati oodatud sinna tagasi. Tema juurde. Ta ütleski, et püüa siis vaid säästa piletiraha ning edasise mõtleme koos välja. Väga väga õudne oli kuulda teda paanikasse minemas ning palumas mind kohe tagasi tulla. Eriti kuna ma ei saa ikka veel aru, kas ta teeb seda minu või meie pärast. Aga ma tahaksin siiski anda Eestile veel ühe võimaluse ning mitte põgeneda tema kaissu. Kui lähen, siis peab see olema teadlik valik, mis teeb südame kergemaks.

Vahelduseks asjalik olles

2011-02-18T13:05:00.003+02:00

Kolmapäeval ärkasin üllatusliku kõne peale arvutitöökojast, kust lubati juba sõber tagasi anda, aga pidin ühe uue jupi eest siiski hulk raha peale maksma. Mis on alati tore uudis, kui tead, et pangaarvele koguneb juurde vaid virtuaalset tolmu. Siiski, oli hea meel teda tagasi saada ja siis otsustasin veel asjalik olla ning reisikindlustuses ära käia. Muidugi ema idee, et sealt saaks maksta ära järgmise kuu üüri, oli ka üsna motiveeriv. See läks samuti üsna hästi, kuigi minu Indiast kaasa tulnud paberimajandus oli üks puder ja kapsad. Kõike kindlasti ei olnudki ja teisi asju oli topelt. Igatahes, minuga tegelenud tädi oli väga kannatlik. Aitäh talle mitte tüüpiline kindlustuse kuivik olemise eest!

Kuna ma juba linnas olin, siis otsustasin ikkagi sammud lasteaeda ka seada ja oli tore. Kõik olid nii üllatunud muidugi. Sain nii oma suuremaid kui väiksemaid tibusid näha ja tillukeste kiire areng šokeeris muidugi üsna korralikult. Kui kõige pisemad on kasvanud kümneid sentimeetreid ja räägivad sinuga vabalt, siis üllatab ikka küll. Kahjuks aga keegi neist ei mäletanud mind enam.

Käisin läbi kõik kolm lasteaia osa ja kuulsin palju uudiseid. Mitmed endised kolleegid küsisid ka, kas olen nüüd päriselt tagasi ning kas liitun jälle nende meeskonnaga aga ma ei osanud kummalegi küsimusele hästi vastata. Lisaks ei tahaks ma väga kedagi seal töö nimel paluda ka. Eriti teades, et ma siiski näen enda tulevikku hoopis teises valdkonnas ja ma tean, et seal on koos suurepärane seltskond ning töö on väga tänuväärne ning suure osa ajast ka tõeliselt tore, aga ei tahaks neile taas pettumust valmistada.

Õhtu möödus taas koduselt ei midagi erilist tehes ja eesootavaks kohtumiseks korteriomanikuga end mentaalselt ette valmistades.

Teisipäevad on Annika-päevad

2011-02-18T12:55:00.002+02:00

Või nii vähemalt tundub. Kuna olin õhtul avastanud, et mu arvuti garantii veel kehtib, aga vaid mõned päevad, siis otsustasin end hommikul esimese asjana garantiiremonti vedada. See läks üsna sujuvalt, kuigi ähvardati sõber mitmeks päevaks ära võtta ja siis otsustasin Annikaga taas kokku saada ja midagi mitte kasulikku teha. Nagu näiteks poeriiulite vahel hulkumine. Oli üsna tore. Ei ostnudki eriti midagi. Ja siis läksime Mustamäele, sest Annil oli kange tahtmine ise pasteeti teha. Sattusime suurepärasesse lihapoodi, kust sai muuhulgas ka huvitavaid kuivatatud marju-puuvilju ning siis läkski pasteeditegemiseks, mida ta arvatavasti üksi sööma peab.

Aitasin tal sibulat hakkida, aga kui üks lihriba põrandale prantsatas, koer selle üle nuusutas ja Ann siis tolle tagasi pannile pani, sai lõplikult selgeks, et ma söön kusagil mujal. Öelge siis veel, et India on Eesti kõrval mittesteriilne. Meie kodus ei oleks seda küll juhtunud. Aga ok. Rohkem ei pirtsuta.

Ann möllas pasteediga ja mina praadisin maksajääke koerale, kes toorelt neid suu sissegi ei võtnud ja seejärel läksime ikkagi McDonald'sisse sööma. Nii isutas, aga kahjuks seekord küll eriliseks maitseelamuseks ei osutunud. Vähemalt on nüüd taas loomaliha linnuke tehtud. Õhtu veetsime koos Veiko ja tema sõbraga selle sõbra pool jama suust välja ajades ja ühe silmaga Turisti vaadates. Poisid plaanisid veel teleka ees pikemalt peatuda, sest jalgpall oli algamas, aga Annika tõi mu koju ära, misjärel lugesin poole ööni raamatut ja tundsin end nagu arvuti võõutusravil, sest iga natukese aja tagant tahtsin siiski oma pisikese järele haarata. Asjatult muidugi.