tag:blogger.com,1999:blog-372248652024-03-14T06:52:55.044+02:00Mia jutukasIf you're going through hell, keep going.
Õnnelik on inimene, kes on liiga hõivatud, et muretseda päeval, ja liiga unine, et muretseda öösel.
Esimene lause on loodetavasti minu minevik, teine tulevik.Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.comBlogger1430125tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-81373272526688664182023-12-01T13:50:00.000+02:002023-12-01T13:50:01.030+02:00Kirjad Kahele Triibule 76<p>Tere, poja!</p><p>Sa oled juba peaaegu viieaastane ja ma pean taas vabandama, et sulle nii harva kirjutan siia, aga loodetavasti saad sa selle võrra rohkem minuga koos aega veeta.</p><p>Möödunud suvel õppisid sa siiski rattaga sõitma ja selleks läks vaja ainult laenatud suuremat ratast ning ühte vihmast ilma ja viit minutit õues. Sa olid nii õnnelik! Alguses pidime aitama sul kohalt minema saada iga kord, kui sa peatusid, aga järmisel päeval tahtsid sa minust kiiremini liikuda ja see oli piisav motivatsioon, et ise õppida startima. Mina muidugi sain kõvasti muretseda, sest sa suundusid tiheda liiklusega Paldiski maantee suunas ja ma isegi ei näinud sind enam.</p><p>Sa oled jätkuvalt Mr Popular. Kui me lasteaeda hilineme, siis su 3-4 lähimat sõpra juba ripuvad värava küljes sind oodates ning hüüavad su nime. Sina ise kõigi teredele isegi ei vasta, aga me töötame viisakuse kallal. Ühel su bestikatest tuleb varsti sünnipäevapidu, kuhu sa oled väga oodatud ja kuulsime, et ta tahtis printsessipidu, aga kuna sulle printsessid (ja millegipärast väidetavalt ka superkangelased hetkel ei meeldi), siis tuleb printsesside ja dinosauruste pidu. </p><p>Sa otsid ka täiskavanutega kontakti ning omal moel hoolitsed oma väikeõe eest andes talle kaasa soovitusi, nagu stopp ütlemine, kui ta midagi ei taha. </p><p>Te mängite juba päris ilusasti kahekesi koos. Või kutsute meid issiga korda-mööda kakajunniks vms. Või ehitate onni. Või viskate kõik padjad-tekid meie voodilt maha, et seal hüpata. Meil on üks selline mäng, kus ma teid voodisse pikali puhun, mis on hitt.</p><p>Me leiutasime hiljuti koos sinuga ka teise mängu, mis sulle väga meeldib - liim. See käib nii, et kui üks ütleb liim, siis teine liimub tema vastu. Iga kord, kui taas liim öeldakse, siis surutakse end rohkem üksteise vastu. Üks tõsine kalli-mäng on.</p><p>Sa oled hakanud ka rohkem Legodega mängima ja meie rõõmuks ise oma fantaasia põhjal ehitama. Üks päev ehitasid sa nii toreda jalgadega auto, sest rattaid vist ei olnud käepärast.</p><p>Sa teed lasteaias palju pärlikäevõrusid ja viimasel ajal ka pärlipilte. Järsku on teemaks Pokemonid, Minecraft ja transformerid, keda sa sünnipäevaks tahad, kuigi sa pole kunagi ühtegi nende multikat vms näinud.</p><p>Meil algas jõuluaeg ja sa oled väga tähelepanelik, jälgides, kuidas päkapikud meile sisse kolivad ja mida nad täpselt iga päev kaasa võtavad. Muidugi lisaks ka sussiteema. Sel aastal toovad nad sulle Legosid jupikaupa ja sul on vahel nii kiire, et hakkad kohe uutest tükkidest midagi ehitama selle asemel, et neid vanadega kokku panna nagu võiks.</p><p>Sa naudid lund ja meil on hetkel ideaalsed lumised talveilmad. Sellel aastal esimest korda. Sa hüppad hunnikust hunnikusse, lased liugu neis väikestes sõiduteelt ära lükatud mägedes ja vead oma kelku ringi. Ka mägesid sa ei karda ning hea meelega vead ka õde tema kelguga. Meile on muidugi korralik trenn teid mõlemaid vahepeal kelkudel vedada, sest õde keeldub jagamast sinuga.</p><p>Sa armastad jätkuvalt oma nõbu. Kõhutantsija niisamuti ja me käisime hiljuti kõik koos Eestis, mis oli teie jaoks hästi tore ja tema jaoks vist üsna väsitav, sest puhkust te talle ei anna. </p><p>Meil on tekkinud ka mõnus reedeõhtune filmivaatamise traditsioon, mil me sööme snäkke ja kaisutame diivanil. Sel nädalal on sul eriti põnev, sest issi ostis sponaanselt telekamängud ja sina oled või sees, oodates, millal sa saad taas oma uut puuviljatetrist mängida. Eile aga olid sa kaua üleval ja vaatasid, mida issi mängib. Sa olid nii armas, küsides, miks kõik teised tegelased seal nii vihased on ja kus toredad tegelased on. Mulle küll väga ei meeldi, et sa issi mänge vahel näed, aga ma loodan, et issi jälgib lähemalt, mida sa näed. Sa oled küll juba uskumatult suur, aga siiski veel minu väike poja ja ma tahan kaitsta sind kõige halva eest.</p><p>Viimasel ajal harjutame sinuga ka lugemist. See läheb sul paremini siis, kui on lihtne ära arvata nt pildi allteksti, aga sa üllatasid mind näidates, et oskad ka kirjatähti hiljuti. </p><p>Kiisudega olete te ka hetkel täitsa sõbrad ja oskate hoolivalt ringi käia. Minuga veidi vähem, aga võtan seda armastuse märgina, et te mul pidevalt otsas ronite ja võitlete, kes mulle sülle mähub. Teie meelest alati te mõlemad ei mahu, aga sa oled olnud vägagi kannatlik õega, kes on väiksem ja rohkem minuga. Ma siis püüan alati võimalusel ka sulle lähedust pakkuda nii palju, kui sa tahad. Ning räägin teile iga päev mitu korda, kui palju ma teid armastan. Ma tahan, et te selles kunagi kahtlema ei peaks.</p><p>Mulle meeldib, et sinuga saab juba arutada igasuguseid asju, aga püüan meeles pidada, et küsiksin sinult üle, kui kahtlen, kas sa ikka saad kõigest aru. Nt mõnest vanamoodsast sõnast.</p><p>Sa aga jätkuvalt tahad palju meiega koos mängida ning nõuad seda. Samuti ei taha sa kusagile ilma meieta jääda ja üllatud, et teised vahel tahavad. Ega ma samas kaeba ka, et teid nt hommikuti tavaliselt oma kaisust leian, kuigi ma viimasel ajal tihti ei märkagi, millal te sinna tulete. Hommikul lihtsalt loen tibusid kokku voodist :)</p><p>Kokkuvõtteks sa oled igati tubli ja tragi, parajalt kange, aga õpetajate hinnangul seltskondlik ja hooliv ning ka mõistlik. Sul ongi vaba voli end kodus vabamalt väljendada, sest see peabki olema sinu jaoks igati turvaline koht ja meie sinu isikud, kes küll vahel mõne asja peale pahandavad, aga sind alati armastavad.</p><p>Kallid!</p><p>Emme</p><p><br /></p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-48339926786627701782023-10-03T21:40:00.001+03:002023-10-03T21:40:43.945+03:00Kirjad Kõhutantsijale 38<p>Tere, putukas!</p><p>Sa oled korraga nii suur ja nii väike, nii sina ise kui ka sinu värskeim versioon. Mul on nii raske aru saada, et sa oled nüüd sama vana, kui su vend oli siis, kui sa sündisid. Sa tundud ikka veel nii pisike ja samas oled sa nii iseseisev ja nõuad iseseisvust. Täna näiteks tahtsid sa veel süüa. Ma saatsin su kööki, eeldades, et ju sa sööd lauale jäänud jääke, aga järgmisel hetkel olid sa vedanud oma tooli pliidi äärde, oma kausi ka sinna ja kühveldasid kulbiga suurest potist makarone oma kaussi. Ka lihapallid said sa ise kätte. See on nii lahe.</p><p>Sa oled ka parajalt kange ega luba meil enda eest asju ära teha. Kui sina tahad tuld kustutada ja mina jõuan ette, siis sa protesteerid, paned tule uuesti põlema ja siis kustutad ise. Kui tahad juua ja ma püüan su elu lihtsamaks teha pudelit avades, siis kordub sama muster. Kui kiirustad pissile ja ma teen potikaane sinu eest lahti, siis järsku ei ole sul üldse enam kiire, sest sa leiad aega kaas uuesti kinni panna ja avada.</p><p>Samas oled sa jätkuvalt väga hooliv, jagad oma asju, kallistad mind tihti ja võid mind lausa musiseerijatega üle külvata. Täna kuulsin ka esimest korda, kuidas sa issile minu eeskujul My love ütlesid.</p><p>Sa kõnnid vapralt ise lasteaeda või lohistad mõnda ratast järel, aga tagasi tahad süles tulla. Pikalt oli meil mamma hjälper mig periood ehk ainult mina tohtisin sind aidata, aga viimastel päevadel sobib issi ka taas õnneks.</p><p>Sa lähed lasteaeda rõõmuga ja justkui kinnitad vaid, et emme läheb kooli.</p><p>Sa armastad kääridega lõikamist. Meil on igal pool paberipuru ja hiljuti lasteaias tuunisid sa ka oma soengut veidi. Palun ära nii rohkem tee. Me oleme nii kaua oodanud, et sul sinna üldse midagi kasvaks.</p><p>Sa oled hakkanud nõudma kommi ja telefoni, aga armastad ka banaane ja mandariine hetkel ning lugemist.</p><p>Sulle meeldivad meie kahe seiklused ja sa oled väga mõnus kaaslane.</p><p>Me just täna arutasime, et kus on meie välja reklaamitud kohutav kahene, aga teda veel ei paista. </p><p>Praeguse hetke kõige suurem mure või pigem frustratsioon on potitrenn. Sa alustasid hästi ambitsioonikalt, soovides ise väga ruttu ka öömähkmest loobuda, aga see on ulme, kui palju pesu me pesema oleme pidanud. Kaks kuud potitamist on seljataga ja sul oli just esimene päev, mil sa läksid ja tulid lasteaiast samade riietega. Viimased nädal pluss on kuidagi eriti hull olnud, sest sul tuleb rohkem püksi kui potti ja nii üht kui teist. Vahel ajab päris kurjaks, kuigi ma tean, et see ei ole sinu suhtes aus ja alla anda ka ei taha. Riiete pesemine pole ka midagi hullu. Meil neid jagub. Aga kui teil juhtub õnnetusi voodisse, siis on juba tüütum kummilinu, patju ja tekke pesta. Kuna ka su vennal juhtub veel õnnetusi, siis mõni öö on päris hull ja kõige hullematel päevadel peame me kuidagimoodi leidma võimaluse all pesuruumis asju pesta, mis eeldab, et meil on aega ja masinad on vabad. Su issi on mu kangelane, sest minul ei ole koolis kohapeal käies kohe üldse seda aega.</p><p>Aga positiivset veel, sa oled jätkuvalt uudishimulik toitude suhtes ja valmis proovima päris paljut. Toorjuust on suur lemmik, aga sa küsid ka Brie'd ja täna hommikul säid sinihallitusjuustu ning küsisid juurde. Kalamari on ka jätkuvalt hitt. Liha läheb ja muna küsid sa viimasel ajal tihti. Ainult juurviljad võime me ise ära süüa. Väheste eranditega. Nt külmutatud herned sobivad. Mais alati. Tomat ja kurk ja marineeritud kurk vahelduva eduga. Ükskord sõid toorest zuccinit ka, aga rohkem pole näinud. Porgandit hekseldad ja sülitad. </p><p>Sa räägid nüüd päris palju ja lausetega. Ainult k-tähte veel ei tule. Samas vahel oled teiste seltskonnas vait kui sukk ja vaid imad endasse kõike. Mulle igatahes väga meeldib rohkem su mõtetest osa saada.</p><p>Armastan,</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-29878927812865261552023-08-26T11:25:00.002+03:002023-08-26T11:25:47.163+03:00Kirjad Kõhutantsijale 37<p>Vau! Ma ei suuda uskuda, et ma ei ole sulle tervelt kolm kuud kirjutanud. Ise arvasin, et ehk juulis ikka kirjutasin, aga täna siis kirjutan. Sa oled nii palju arenenud vahepeal. Viimased paar kuud oled sa olnud väga iseseisev, nautinud omaette maailma avastamist ja ka rohkem issiga tahtnud koos olla. Ka siis, kui mina olen lähedal ja ma usun, et me kõik rõõmustasime selle üle. Mitte, et ma ei tahaks ise sinu tähelepanu keskpunkt olla, aga see on nii tore, sest issi on nii rõõmus.</p><p>Sa räägid nüüd päris palju ja eristad selgelt kahte keelt ja kes mida räägib. Eesti mõjus muidugi eestikeelele hästi ja sul oli rõõm koos eesti sõpradega rohkem mängida ja hängida. Said harjutada batuudil hüppamist ja redelitest ronimist, ujumist ja mida kõike veel. Muidugi sai ka kõvasti kohupiima süüa ja vanaemaga aega koos veeta. Seekord jooksite te kohe vanaema kallistama. Ei mingit võõrastamist.</p><p>Sa oled hästi hooliv. Kui ma urisen vms, siis küsid kohe: mis juhtus? Kui kaupled endale välja midagi head, siis kohe küsid vennale ka. Kui keegi on õnnetu, siis sa kohe märkad ja püüad omamoodi lohutada. Samas oled sa ka tahtnud paljusid asju ise teha. Ilma abita. </p><p>Aina rohkem märkame ka ulakust, kus sa, kaval helk silmis, teed midagi keelatut või siis laulad näiteks lorilaulu versiooni laste lambalaulust, kus politsei tuli ja pani suure peeru. Õnneks võõrad vist veel aru ei saa sinu sõnadest.</p><p>Viimased nädalad on olnud eriti intensiivsed, sest me otsustasime viimastel puhkusepäevadel ikkagi potitrenniga alustada. Sa ei näidanud ise üles mingit huvi ja kui proovisime sind potile suunata, pistsid karjuma ja viskasid end vibuks. Kui aga piss tuligi, siis hakkasid nutma hirmunult ja küsisid muudkui mähet. Samas oled sa kohe algusest peale nõudnud aluspükse ja sa oled ju hästi tähelepanelik. Näiteks potil käies on püksid põlvekõrgusel nagu emmel ega käi pahkluude juures nagu issile meeldib. </p><p>Kui me üks päev aga õues olime ja ma unustasin poti kaasa võtta ning sul siis vajadus tekkis, siis proovisin sind oma kätel hoida, aga sina protesteerisid ja näitasid mulle, kuidas püsti pissitakse. Mind ajas see nii naerma, aga samas oli ka hästi loogiline, sest sul on ju suur vend, keda sa oled palju kõrvalt näinud. Muidugi sinu maailmas käibki õues pissimine nii. Esimesed nädalad oli pissi tulek sinu jaoks tihti tõeline üllatus, kuigi hirmust sai kiiresti rõõm ning kommi nõudmine. Komme saite te vennaga mõlemad siis, kui sul õnnestus potti midagi teha. Nii oli ka Triibu sinu suurim ergutaja. </p><p>Nüüd tundub, et piss ise pole enam nii suur üllatus, aga päris tihti juhtub ikka õnnetusi ka. Samas paar päeva tagasi teatasid sa ise, et tahad öösel ka ilma mähkmeta magada. See on tähendanud meie jaoks, et pesumasin käib suht nonstop, aga me tahame sind julgustada jätkama, sest sinupoolne huvi on nii väärtuslik. Küll sa selle lõpuks käppa ka saad. Mina aga püüan rahulikuks jääda, kuigi mõni päev tagasi olin ma ikka üsna närvis, sest ma läksin kooli ja tol päeval oli meil vaja teha mingit tähtsat grupitööd ja sina olid veidi haige ning tahtsid hästi palju lähedust ning siis muuhulgas pissisid diivanile ja hiljem kallasid terve kotitäie litreid põrandale, et siis kohe nende peale pissida. No ei ole ideaalne kombo, aga samas andsidki mulle hea põhjuse kõik litrid ära visata.</p><p>Kuna mina olen uue elukorralduse tõttu stressis, aga ka teistmoodi rõõmsam, siis sina vist tunned seda ka ja oled olnud hästi kleepekas ning ma püüan anda sulle su soovitud lähedust, aga vahel on päris raske, sest ma peaks ja tahaks ka muid asju teha. Nüüd kuuleme tihti ka, kuidas sa ütled issile, et mamma hjälpa mig - emme aitab mind - ehk siis issi ei tohi. Su otsusekindlus on hästi armas ja ma väga loodan, et see on seeme, mis aitab sul läbi elu enda soovide eest seista, aga anna mulle palun veidi hingetõmbeaega ka. Sa ju tead, et su issi on hästi äge.</p><p>Hetkel te läksitegi issi ja vennaga dinosauruseid vaatama ja mina olen kodus, sest mu plaan jäi viimasel hetkel ära, mis andis võimaluse siia kirjutada.</p><p>Tea, et armastan sind väga-väga-väga!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-28354593921957885032023-07-12T23:52:00.000+03:002023-07-12T23:52:12.510+03:00Tööotsimine on nõme<p>Sel aastal ma vist esimest korda elus ei oodanud suve ja ma armastan suve! Nimelt minu talv lõppes arenguvestluse, positiivse tagasiside ja rootsilikult marginaalse palgatõusuga ning plaanidega vaadata üle mu roll ja minu kevad algas koondamisega kuskil kümme päeva hiljem. Vol 2 minu jaoks. Ma seekord juba teadsin, mida oodata ja tahtsin vaimselt valmis olla, et see mind nii palju ei murraks. Samas mõni päev murrab ikka väga. See on ka põhjus, miks ma suve ei oodanud, sest alates juulist ma olengi töötu. 35 ehk parimais aastais ja valmis karjääriredelil tõusmiseks, aga selle asemel hetkel nullpunktis tagasi. </p><p>Minu jaoks on minu töö alati olnud oluline eneseteostuse vorm ja ma panen väga palju endast töösse. Ma ju mõistusega tean, et see on õnne ja aja küsimus, kui ma enda poolt asju hästi teen, aga emotsionaalselt on ikka väga raske. Päevad läksid aina pikemaks ja see hirmus tähtaeg tuli aina lähemale. Ma küll lootsin, et seekord leian uue töö kiiremini ja mul on olnud meeldivalt palju intervjuusid, aga ometi olen ma ikka veel siin - ei kusagil. Samas inimesed, keda mina nullist õpetanud olen ja kellel on veel pikk tee minna - mitte, et ma end mingiks arenguruumita geeniuseks peaks - teevad muudkui karjääris edusamme. Kui nad on toredad inimesed, siis mul on selle üle ka hea meel, aga hetkeseisus olles on LinkedIn pigem see koht, kus teiste head uudised tuju alla viivad. </p><p>Ehk siis tööotsimine on nõme ja ma nii-nii väga tahaksin, et ma saaksin avalikult koos nimedega rääkida, kui nõme ilma, et see mulle kätte ei maksaks, aga seda luksust vist ei ole, sest aususe eest saab korporatiivmaailmas tihti karistada. Isegi, kui tuginen faktidel, siis teistel firmadel võib ju tekkida hirm, et aga äkki ma löön nende nõrkused ka avalikult letti. Ja nii see spiraal jätkub, kus suured ja respekteeritud ettevõtted pääsevad igasugusest jamast puhta nahaga, sest keegi lihtsalt ei julge midagi rääkida nõrgemalt positsioonilt.</p><p>Teisest küljest mulle on alati värbamine väga huvitav tundunud. Kogu see protsess ja sinna juurde kuuluv kommunikatsioon. Hästi kirjutatud töökuulutused ning läbimõeldud hüved. Halloo tasustatud reisi ja majutusega võimalus kuu aega kus iganes töötada ja boo pinksilaud kontoris. Nagu tegelikult ka, kui see on väärt eraldi väljatoomist, siis teil pole vist eriti midagi pakkuda. </p><p>Vahel leian ka pärleid nagu ettevõte, kes saatis mulle koos intervjuu kutsega ka portsu dokumente, et saaksin ettevõtte tegevustest ja väärtustest parema pildi ette ja ka juhise, mida nad intervjuul ootavad. Nii äge. Muidugi ma teen alati ise ka piisavalt kodutööd, aga see intervjuu asi oli väga hea näiteks.</p><p>Üks teine suur firma jälle avaldas mulle muljet sellega, et saatis mulle aegsasti teate, et nad siiski liiguvad edasi teiste kandidaatidega, aga lisaks üsna tavapärasele, let's keep doors open for future opportunities'ile andsid nad mulle tasuta ligipääsu mingile keskkonnale, kust saan abi enda kui tööotsija šanside parandamiseks läbi CV, kaaskirja ja intervjuu parandamise. Ma ei ole veel jõudnud vaadata, mis seal siis täpsemalt on, aga minu meelest nii äge initsiatiiv, mis loob khoe mulje, et minust kui inimesest hoolitakse ja minusse ollakse nõus panustama.</p><p>Kummalisi variante on muidugi ka. Näiteks suured firmad, kelle kandideerimisvormid ei tööta hästi või siis nõuavad kohustuslikus korras praeguse töökoha palganumbrit. See tundub lausa potentsiaalselt illegaalsena ja vähemalt imeliku turuuuringuna, kus kandidaadil pole midagi võita.</p><p>Naljakas oli ka see, kuidas üks suur just värbamisele ja employer brandingule keskenduv ettevõte kirjeldas kandideerimislehel, kuidas nad ei vaata üldse isikuinfot enne, kui on hinnatud oskusi ja kogemusi, et vältida diskrimineerimist, aga siis keset seda lehte tuli ootamatult ülesanne lisada video, mis kirjeldab, miks nad just sind peaksid valima. Et nagu, kas nad siis seda ei vaata enne, kui esimese sõela läbid? Lisaks oli seal kirjas, et tavaliselt vastavad nad kolme päeva jooksul, mis on hästi tore taas kommunikatsiooni seisukohast, aga ma olen nüüd küll vähemalt kaks nädalat tagasisidet oodanud. Oleks nad kohe öelnud, et suvel läheb kauem, oleks ju ootused ja tegelikkus vähem kreenis.</p><p>Siis üks markantsem juhus oli veel, kus kandideerisin ja liitusin ka selle ettevõtte konktaktidevõrguga, et nad saaksid minuga kontakteeruda ja teiste potentsiaalselt sobivate rollide osas ja siis nad kutsusid mind taas kandideerima samasse rolli. Süsteem aga ei lasegi mitu korda kandideerida tihti ja mingit tagasisidet ma saanud ei olnud. Samas see ju omamoodi oli ka tagasiside, et mina neile ju tegelikult ei meeldinud. Vähemalt paberil. Miks siis kutsuda mind uuesti kandideerima!?</p><p>Nüüd aga tõsisemad juhud, mis mind juba pikalt närvi ja isegi nutma on ajanud. Üks ettevõte, mis polnud midagi eriti seksikat, aga roll tundus huvitav, jättis esialgu väga hea mulje. Läbisin intervjuu nende personalitöötajaga ja tegin ära ka nende soovitud testid. Seejärel oli kord tulevase potentsiaalse ülemusega vestelda ja see läks ka väga hästi, kuigi selgus, et tema ootused ei olnud eriti realistlikud välja reklaamitud rolli tarbeks. Ometi inimestena klappisime ja ta ise veel rõhutas ka, et mina talle meeldin ja ta usub ka, et kõik on õpitav, aga pidi veidi mõtlema, et mida neil ikkagi täpsemalt vaja on. Noh, ta vist mõtleb siiani. Igatahes olen poolteist kuud sealt nüüd vastust oodanud. Alguses sportlikust huvist. Hiljem oli selge, et nad ikka vist tahavad midagi muud. Millest ma aga aru ei saa, on see, et inimene jäetaksegi pärast mitut intervjuud ja teste teadmatusse. Nagu väärtusetu prügi. Ei ole ju nii raske saata üht emaili, et öelda, et seekord nad ikkagi otsustasid kellegi muu kasuks. Aga tundub, et on.</p><p>Juhtum kaks. Roll tundus hästi huvitav ja firma suur ja võimalusterohke. Nende enda karjäärileht oli ka väga motiveeriv. Konks oli, et tegu oli vaid aastase vanemapuhkuse asendajaga. Samas värbaja küsis mult veel ekstra üle kohe, et kas olen siiski huvitatud, kas mulle sobib nende hübriidmudel ja kas meie palgasoovid matchivad. Järgmisena läbisin esimese intervjuu praegu selles rollis olija ja tema ülemusega, mis läks hästi, sest järgmisena sain infot, et nad ootavad mult ühte case study lahendamist ja selle presenteerimist järgmisel intervjuul. See oli hästi huvitav ja esmapilgul tundus ka hoomamatu. Eriti, kuna brief oli kaks lauset ja kõike muud pidin ise uurima ning siis selle ampsusuuruseks presentatsiooniks kokku pakkima. Veetsin selle kallal vähemalt kaheksa töötundi oma ajast. Presentatsioon läks ka minu meelest hästi. Nad olid huvitatud rohkema kuulmisest ja üsna kohe sai selgeks, et nad panid mu päris tööd tasuta tegema ehk tegu polnud mingi teoreetilise olukorraga. Nemad tegid märkmeid ja isegi ütlesid, et plaanivad mu ideid rakendada. Kohtumise lõpus jagati infot, et otsuse langetavad nad nädala jooksul ja kuskil seal tuleb vast ka üks pisike kohtumine tippjuhiga. Nädal läks mööda. Vaikus. Kui ise ühendust võtsin, kuulsin, et läheb veel 1-2 nädalat. Samas märkasin, et kuulutust LinkedInis värskendati päev pärast minu intervjuud. Arvatavasti oli neil paar tükki veel umbes samal ajal. Ehk siis halb märk. Kui kuulsin, kuidas ilma rohkema infota protsessi pikendati nädalaid, oli selge, et mind nad hea meelega ei valiks ja nad alustasid taas algusest. Vahepeal vahetasime veel paar kirja. Nad ise palusid teavitada, kui ma mõne teise protsessiga peaksin jõudma lõpulähistele ja nii ka juhtus. Sellele kirjale aga pole siiani vastatud. Möödunud on veel kümmekond päeva ehk terve kuu intervjuust. Mu hing kisab selle ebaõigluse peale. Ma sain küll selle case'iga selgemaks, mida see roll kujutaks ja ka, et ma sobiksin sellesse ning neil oleks minust abi, aga suurem õppetund oli, et enam kunagi ei taha ma teha kellelegi nii palju tasuta tööd. Ma ei tea, kas nad ei osanud ise ka hinnata, kui suured ülesanded nad meile andsid või milles asi. Nüüd on juuli ja inimesed ehk puhkavad, aga kandidaatide teadmatusse jätmine ei ole mitte kunagi okei.</p><p>Kolmas juhtum. Vastasin kõigile nende soovidele. Ka neile, mida ei nõutud, aga loetleti kui kasuks tulevaid. Sain kutse digiintervjuuks, kus oli vaid pealkirjas, mis firma ja roll ja ei ühtegi sõna rohkem. Muide, hiljem selgus, et ega see rolli nimi ei vastanudki päris tegelikkusele. Ei teret. Ei tutvustust. Ei uurimist, kas see aeg või millised üldse mulle sobiks. Täielik võimupositsiooni ärakasutamine. Kõik, kellele rääkisin sellest, olid sama imestunud kui mina. Kirjutasin talle vastu, et meelitav, aga aeg ei sobi. Isegi sellele ta ei vastanud rohkem kui saatis uue aja. Otsustasin siiski aktseteerida, sest see aeg sobis ja ma tahtsin näha seda värbajat, aga me ei kohtunudki. Ainult tulevane ülemus osales. Tema tundus tore, aga järgmine üllatus oli see, et kuigi tegu on rahvusvahelise firmaga, kus korporatiivkeel on inglise keel ja kuskil polnud rootsi keele nõuet mainitud, tahtis ta intervjuud rootsi keeles teha. See polnud mul enam esimene kord ja saime siiski ilusasti hakkama. Järgmisena kirjutas see värbaja mulle esimest korda paar sõna ja uuris, millal mulle sobiks rääkida nende ühe tippjuhiga. See juhtus varem, kui teadsin tagasisidet oodata ja tundus paljulubav. Kiri tuli hilisel pärastlõunal ja ma ei märganudki seda kohe. Kui märkasin, siis oli muud tegemist. Õhtul pool üksteist aga sain talt juba konkreetse ajaga kutse või isegi mitu identset ja siis ka tekstisõnumi. Ma panin parasjagu last magama pimedas toas, nii et vastasin sõnumile, mis oli nii segane ja kus polnud isegi ta nime mainitud. Siis aga hakkas ta mind ahistama, et kohe järgmiseks päevaks intervjuu bronnida. Ma ütlesin viisakalt, et see ei sobi mulle, aga annan talle teada, millal sobiks, kui saan oma kalendrit kontrollida. Ta aga ei jätnud jonni. Keset ööd. Ma ei saanud enam aru, kes meist imelik on ja lasin Lemmikul lugeda, kas asi on keelebarjääris, aga ta peksiski segast. Lõpuks sain kontrollida oma kalendrit ja nõustusin ühe teise pakutud ajaga. Järgmisel päeval ja osaliselt keset ööd jõudis ta mulle aga veel mitu kutset saata. Osad identsed, aga siis ka üks väljaspool tööaega. Ma siis küsisin talt üle, et mis värk on? Siis ta ütles, et nüüd on võimalik ainult see pärast tööpäeva pühadeeelne aeg. Not cool. Aga okei. Tähtsad bossid. Kuna see oli nii hilja ja vaid pooleks tunniks planeeritud, siis otsustasin seda ka digitaalselt teha ja terve mu pere pidi kodust ära olema, et see toimiks. Planeeritud kõne esimestel minutitel kirjutas see boss, et ta hilineb 15 minutit. Urisesin veidi ja ootasin. Läks 20. Mitte just kõige lubavam algus, aga ta oli hästi tore ja vabandas ning me paistsime olevat ühel lainel. Igatahes tuli ka kutse uuele intervjuule tulevase ülemusega. Tegin seda täishaigena nii, et mul oli hääl hästi ära, aga dedication eks. Vastust lubati nädala lõpuks ja see oli ühtlase juuni lõpp ehk suvepuhkuste algus. Mul oli terve päeva telefonil heli peal, et olulist kõne maha ei magaks, aga seda ei tulnud. Osa minust lootis, et asjad venivad nagu tavaliselt ja kuulen neist esmaspäeval. Kui see ka ei juhtunud, oli üsna selge, et pakkumine tehti teisele, sest ma teadsin, et olin viimase kahe hulgas. Möödus ka ülejäänud nädal ja nüüd ma olin juba kuri. Ma saan aru, et nad ehk tahtsid lepingule alla kirjutada enne oma backupist loobumist, aga andnud siis meile alguses pikem tähtaeg, kui neil tegelikult vaja oli. Kümme päeva pärast kokku lepitud aega saatsin neile väga kaalutletud kirja ja ise lahistasin nutta, sest nii lootusetu tunne oli. Nii väärtusetu. Sellele vastati minutitega. Nad olid nädal hiljem lepingule alla kirjutanud selle teisega, kes oli leitud üsna viimasel hetkel ja oli töötanud just nende programmidega. All fair, aga see kohtlemine oli kõike muud kui aus ja lugupidav. Ahjaa. Kuskil seal vahel tegin veel neli testi ja vestlesin ühe teise personalitöötajaga ka. Pluss kõik ettevalmistustunnid. Kõik tühja. </p><p>Selle sama kurva päeva pärastlõunal aga kutsuti mind teise vooru intervjuule ühe palju huvitavama ja prestiižsema rolli tarbeks. See on alles ees, aga juba esimesse vooru saamine oli meelitav ja teise juba ülimeelitav. Vaatame, kuidas see läheb, aga see oleks nii sürreaalne, kui nad hoopis selle töö saaksin, sest ma olen saanud nüüd juba piisavalt eisid kohtadest, mille jaoks ma olen pigem üle kvalifitseeritud, aga otsitakse ükssarvikut, kes on teinud absoluutselt kõike, mida nad tahavad ja millegipärast tahab seda kõike veel teha. Soovituslikult hästi odavalt. Go figure!</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-62274414248241828052023-07-01T19:56:00.001+03:002023-07-01T19:56:37.574+03:00Kirjad Kahele Triibule 75<p>Tere, kallis!</p><p>Pole ammu kirjutanud. Samas elu käib ikka edasi pidevalt. Sina oled nüüd vist umbes kaks kuud lasteaias suurte laste rühmas käinud ja me juba märkame kergeid muudatusi sinu kõnes ja mängudes. Ka uusi laule oled koju toonud kaasa arvatud ühe hiinakeelse pruudilaulu. Minu meelest on nii lahe, et sa saad kasvada üles nii rahvusvahelises keskkonnas ja meie hiinlastest naabrite hinnangul on ka su hääldus 95% korrektne. Üks teine su rühmakaaslane õpetas seda laulu teile, kuigi sõnumist sa vist aru ei saa.</p><p>Uues rühmas teete te ka suuremate laste tegevusi. Näiteks mai lõpus käisite observatooriumis, mis oli juba selle poolest põnev, et sinna pidi rongiga sõitma ja siis saab ju ka eskalaatoritega sõita. Alguses sa küll kartsid sinna minna, sest sa olid täiesti kindel, et te lähete kosmosesse ja sa ei tahtnud. Hiljem aga olid veidi pettunud. Samas on nii naljakas kuulata, kuidas te, neljaaastased, omavahel eksoplaneetidest räägite.</p><p>Mulle meeldib ka su enesekindlus. Üsna mitmed su sõbrad on rattaga sõitmise selgeks saanud. Sina veel mitte, aga ükspäev sa jooksid nii vapralt oma rattaga sõitva sõbranna kõrval ja kui ta otsustas sind veidi norida ja laulis sulle, et tema oskab ise sõita, siis sina laulsid ilma igasuguse häbita ja faktidele tuginedes vastu, et sina veel ei oska ja sina vajad abi. Mind ajab siiani nii naerma ja ega seal polegi mingit põhjust häbeneda. Nii lihtsalt on ju. Seltskonna hing oled sa jätkuvalt ja kui hommikuti lasteaeda lähed, siis tavaliselt teised jooksevad sulle rõõmuga vastu.</p><p>Samas jaanipäeval veetsid sa aega koos enda jaoks uute lastega ja siis ühel hetkel tulid nutuga meie juurde, sest keegi oli öelnud, et sul on kummaline aju. Sa ei solvu eriti kergelt, nii et see oli meie jaoks veidi võõras reaktsioon ning püüdsime sind lohutada. Samas meie seltskonna suured hakasid arutama, et aga kummaline aju ongi ju äge aju ja täitsa tore oleks sellist omada. </p><p>Lasteaiast on vist tulnud ka teatud nunnutamine. Nimelt oled sa hakanud rootsipäraselt paljudele nimisõnadele is-lõppe lisama, mis ongi midagi sarnast nagu laps--> lapsekene. No las siis olla maailm veidi nunnum.</p><p>Samas oled sa veel üsna rikkumata maailma poolt. Näiteks sa nii armastad oma uusi roosasid sandaale, mille sa ise enne tellimist heaks kiitsid. Aga, paar päeva tagasi pakkusid sa õele ka midagi roosat ja pool-teatasid, et see peaks talle meeldima, sest tüdrukutele meeldib ju roosa. Kodust sa seda küll õppinud ei ole. </p><p>Paar nädalat tagasi hakkasime ka sulle taskuraha andma harjutamise mõttes ja enne seda käisime vanaisa kingitud raha eest uues mänguasjapoes, kus te saite käru asju täis kuhjata ja siis hiljem võrdlesime, millised asjadekombinatsioonid eelarvesse mahuvad. Taskurahaga sa juba õpid ka kauplema. Kui mina küsin, et kuidas me kümme krooni jagame sinu ja heategevuse vahel, siis sa ikka soovitad, et kümme sulle ja kümme teistele. Samuti soovitad sa üsna tihti, et homme võiksime osta sulle ühe või teise asja, ilma pikemalt mõtlemata, mille eest. Viimane soov oli siis, kui vaatasime sinuga koos ühte videot, kus lõvi ja tiiger armusid ja said liigrikutsikad. Siis sa teatasid, et homme ostame sulle ka ühe. Ainult väikese. Suurt sa ei tahtnudki :D</p><p>Viimaste päevade kummaline uudis on aga sinu vihast värisemine. Sa pole kunagi varem nii teinud, nii et ma ei tea, kas see on mingi uus arenguetapp ja kas see on progress või regress. Samas siis sa vähemalt ei ründa füüsiliselt, kuigi mul on tunne, et see on ka sekunditeküsimus. Ma väga loodan, et sa õpid varsti oma viha paremini juhtima, sest see on päris hirmus.</p><p>Positiivsest veel, sul on ka uus sõbranna meie hoovis ja kuna ta elab terrassiga korteris, siis on teil väga lihtne sinna sisse-välja joosta. Meie aga ei tea päris täpselt, kuidas käituda, sest meil on ju imelik kutsumata kellelegi külla minna ja samas ei tea, kas sa oled ikka piisavalt suur, et niimoodi üksi kuskil käia. Siiani on aga hästi läinud ja sa olevat väga hästi seal käitunud. Millal sa nii iseseisvaks said, ah?</p><p><br /></p><p>Igatahes, armastan sind pooleks ja mulle meeldib, et sa ikka minu kaissu tihtipeale ronid!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-53166901837937430672023-05-24T23:05:00.003+03:002023-05-24T23:05:41.810+03:00Kirjad Kõhutantsijale 36<p>Tere, mu Kahene!</p><p>Siiani oled sa täitsa tore, ainult et mul on veidi kahju, et enam ei ole mul ühtegi beebit. Viimaste kuudega oled sa oma sõnavara pea kümme korda laiendanud. Püüan veel kirja panna, aga juba hakkavad tulema ka esimesed kahesõnalised laused. Nii tore!</p><p>Täna näitasid sa mulle midagi uut - mängult nutmist. Sa ütled "nutab" või rohkem nagu "uta", pigistad silmad kõvasti kinni ja siis hõõrud neid rusikatega. Mingi õh-õh moodi hääl oli vist ka, et ma ikka aru saaksin. Seda tegid sa magamamineku eel lausa mitu korda ja selgelt mängult.</p><p>Sul oli siin vahepeal sünnipäev, mida tähistasime lausa neli korda siin ja sealpool sood. Rahvusvahelise lapse eelised ja vanemate peavalu. Muidugi on tore ka, aga ma lausa kartsin seda, kuidas ma jõuan õigeks päevaks meile väikese koogi ja lasteaeda midagi sobivat küpsetada töö kõrvalt ning õige päeva õhtul vihtuda valmis mitu kooki ja sadakond minimuffinit järgmise päeva kaheks peoks, aga hakkama ma sain ja armas tädi Lea tegi veel enda poolt ka kaks kooki sulle. Samas nii Rootsi kui Eesti peopäeval oli imeilus ja soe kleidiilm ja saime täiega nautida. Eestis oli sul lausa rannapidu, kus sa said veejoonel istuda ja liiva kaevata. Savi neist veidi märgadest pükstest! See ongi suve eelis ju. Või peaaegu suve.</p><p>Sa oled hästi asjalik. Tahad end ise riidesse panna ja pahandad, kui liiga vara püüame aidata. Tahad ise otsustada ja teha. Samas ma naudin ka neid hetki, kus sa siiski eelistad veel mu süles olla ja armsasti kõkutada.</p><p>Meie nädal Eestis lendas mööda ja seekord oli nii tore, et te kohe klikkisite vanaemaga, olite nõus ainult temaga olema ja iga kord kohtudes jooksite teda rõõmsalt kallistama. Kallistama oled sa üldse rohkem hakanud. Vist oma sõbrantsi eeskujul. Ka eesti väikesed sõbrad said sult hulgi kallisid ja sinuga käest kinni jalutada. Issiga olete ka lähedasemaks muutunud ja nüüd on hetki, kus sa valid ka minu juuresolekul hoopis issi ja kudrutad temaga. Su issi on nii õnnelik ja mina ka. Muidugi see pole sinu jaoks mingi saladus, et su issi ongi väga äge. </p><p>Sa oled meil ka selline "üheksa korda mõõda, üks kord lõika" tüüp ja alles nüüd sünnipäevapaiku hakkasid meie kodu pisikesest liumäest ja teistest samaväärsetest istuli alla laskma. Seega on minu jaoks hetkel veider vaadata nooremaid ka kiiremaid, kes aga ka rohkem kukuvad.</p><p>Sa armastad oma suurt venda, küsid tema järele, kui ta eemal on, hoolitsed tema eest, tuues talle asju kätte oma algatusel ja andestad talle kõik kiiresti, aga tea, et tema ei ole tähtsam kui sina ja sa ei pea laskma endale liiga teha. Me ka püüame selle juhtumist ennetada ja takistada, aga täna näiteks kallas ta sulle mütsitäie kruusa pähe ja sina ei lasknud end sellest üldse segada. Mängisid lihtsalt oma mängu edasi, olles mu väike armas mullane kleidi ja tagurpidi nokakaga gänster.</p><p>Sa oled pigem röövlitütar kui printsess, aga mine sa tea ka. Ehted meeldivad sulle juba praegu ja sa oled õppinud mu hügieenilisi huulepilki lahti keerama ja muudkui määrid neid suule. </p><p>Käpapatrull on täiega teema ja sa olid nii õnnelik, kui sulle Skye kaisukas kingiti. See vist ongi su lemmik sünnipäevakingitus. Ja mullitaja. Kõike muud jagad sa vabalt teistega ka. Sa armastad üleüldse jätkuvalt koeri ja märkad neid tänaval alati. Bussid on ka teema. Ja lennukid ja linnud. Ja liiv. Ja su vend ning mida iganes ta teeb. Lugeda ja joonistada. Bussilaulu. Aina enam tellid sa ka välja mõeldud laule. Täna pidin laulma oma viisil Muu muu. Vahel vaatad sa koos vennaga multikaid, aga tüdined üsna ruttu ja hakkad midagi muud tegema. Aina rohkem ka iseseisvalt. Juba saab sinuga ka veidi rollimänge mängida. Näiteks arrgh bebis't (su dinosauruse kaisukat) sööta.</p><p>Kindlasti unustan nüüd midagi, sest nii palju juhtub ju iga päev, aga tea, et me väga naudime sinu maailmaavastamist.</p><p>Armastame sind palju-palju!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-60191989264533539602023-05-09T22:46:00.000+03:002023-05-09T22:46:32.374+03:00Kirjad Kahele Triibule 74<p>Tere, kallis putukas!</p><p>Aeg on taas lennanud ja talvest saab varsti suvi. SIna muidugi ootad taas talve, sest tead nüüd, et siis on sinu sünnipäev. Sinagi oled kõvasti arenenud. Sa oled hästi elav ja siiras ja rõõmsameelne, kuigi vahel on ka sul hetki, kui häbelikkus jääb peale. Sa teed nalja ja kirjutan muudkui su kilde üles. Sa hakkad ka maailmaasjadest paremini aru saama, kuigi näiteks täna vaidlesid minuga, et kuu minu fotol on planeet, sest kuu ei ole ju ümmargune.</p><p>Vahel räägid sa nagu palju vanem inimene ja su rootsikeelne sõnavara on kindlasti minu omast suurem. Näiteks, kui sa oled olnud kodus haige ja õde on üksi lasteaeda läinud, siis saadad sa ta teele soovides talle lõbusat päeva ja küsides tihti kallit. Kalli ja musi küsid sa üldse aina rohkem meie lahkuvatelt külalistelt ka ja saidki hiljuti vist oma esimese päris musi sõbranna Astridilt. </p><p>Täna tegid sa mind väga uhkeks näidates, kuidas sa tunned järsku pea kõiki tähti ja oskad neid kokku lugeda, kuigi sõnu veel hästi ei tule. Pean sulle uuesti hääldama veidi kiiremini samu tähti ja siis tihti saad aru ka ning rõõmustad.</p><p>Su isiksus ja naer on nii nakkavad ja tõmbad magnetina teisi enda poole. Ma tahaksin ka nii osata. Kahe nädala eest kolisid sa lasteaias suurte rühma ja see läks nii sujuvalt nagu sa oleksid kogu aeg seal olnud.</p><p>Sulle meeldib ka sinu ja minu aeg ning kahekesi saame me juba täitsa toredaid asju teha. Näiteks restoranis käia või siis eile su õele sinu poolt sünnipäevakingitust otsida, mis tähendas bussiga seiklemist ja kaubanduskeskuses mõistlikult käitumist. Sa muidugi tahtsid ikka igasuguseid asju spontaanselt osta ja ise ringi vaadata, aga ma ei pea enam kartma, et sa päris ära kaod või kuskil sõiduteele jooksed.</p><p>Koos õega olete te parajad kambajõmmid, kes vahel teevad pahandust ja teinekord näiteks jagavad sõbralikult kommi. Eks te ikka nägelete ka, aga sa oled suur eeskuju talle ning tead seda ise ka. Sa püüad talle näiteks õpetada sõnu nagu piss ja kaka ja vahel testid ka keerulisemaid konstruktsioone.</p><p>Eile kolisid sa lõpuks nari ülemisele korrusele ja lõuna ajal magasidki täitsa iseseisvalt seal. Sa tahtsid vaid, et me kõik teised all magaksime, aga see on suur samm, et sul ei ole meid enam kaissu vaja. Mu suur pisike. Ma muidugi naudin neid aina harvem esinevaid hetki, kus sa veel mu süles end kerra kerid, aga ka aina huvitavamaid vestlusi sinuga ning üleüldse koos maailma avastamist.</p><p>Paari nädala eest käisime teiega esimesel pandeemiajärgsel reisil Mallorcale. Ma nii naudin teie nautimist ja maailma avastamist. See polnud nüüd küll kõige eksootilisem sihtkoht, aga õele oli see üldse esimene lennureis ja ega sinagi eelmisi ei mäleta. Sa alguses natuke pelgasid ja enne kodust lahkumist sa ei tahtnud enam üldse lennukiga lendama minna, sest olime sulle selgitanud, kuidas lennujaamas peab olema emme-issi juures, sest see on suur,rahvast täis ja seal on lihtne üksteist silmist kaotada. Tundub, et see jõuab sulle täiesti kohale ja on arusaadavalt veidi hirmus. Niisamuti nagu see, kui eelmisel nädalal Astrid kutsus sind enda poole ööseks, aga sina ütlesid talle ära selgitusega, et igatseksid meid liiga palju. Astrid siis selgitas, et meie oleme ka kutsutud. Te olete armsad oma plaane ise tehes. </p><p>Samas vahel näen ikka, et sa veel päris suur ei ole ja ma ei tohiks sind ka nii kohelda. Lõunauni on kodus ikka teemaks ja hirmul vahel suured silmad. Näiteks ei saa me veel su kaherattalisega sõpradeks. Ka Mallorca äge elusuuruses dinosaurustega park meeldis sulle väga ja olime sind ka ette valmistanud, et need ei ole päris ega saa sulle järele tulla, aga sa hoidsid igaks juhuks distantsi. Ka vahemeri jäi sinust puutumata, aga issiga siiski basseini jõudsid ja sel kevadel oled hakanud ka vaikselt ujuma kätistega. Samas on hea, et sa selle koha pealt hulljulge ei ole. </p><p>Ootan huviga, kuidas sa edasi arened, aga mulle juba praegu väga meeldib see inimene, kes sa oled. Sinu pättused ja pikad juuksed, mida sa lõigata ei luba kaasa arvatud. Sinu suured naeratused ja musid. Sinu veiderdamine ja julgus. Ja eelkõige see, kui sa oma mõtteid minuga jagad.</p><p><br /></p><p>Armastan sind palju-palju!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-78209529675010933852023-04-11T22:16:00.000+03:002023-04-11T22:16:00.823+03:00Kirjad Kõhutantsijale 35<p>Tere taas, Mimi!</p><p>Oma nimega on sul veel raskusi, aga midagi sellist see sinu suus on.</p><p>Ma tean. Ma pole sulle väga kaua kirjutanud. Märts oli üks väga imelik kuu minu jaoks, aga see on teine teema. Sina aga muudkui arened.</p><p>Sul on kõigest oma arvamus ja vend on su suur iidol. Kui näiteks tal on kuskil plaaster, siis sul peab ka olema. Samas kohas. Ka siis, kui see tähendab, et kogu see ilusa pildiga plaaster on üks pisike rull ümber su sõrme.</p><p>Sul on oma stiil. Nüüd tood ise omale kapist terveid riidekomplekte. Vahel on need päris kirjud, aga enam ei ole nii, et tood vaid kahed püksid ja siis proovid üle pea tõmmata.</p><p>Nüüd tellid sa mult terveid kontserte ja näitad kehakeeles selgelt, millist laulu sa hetkel tahad - kas tähe, jänese, akta dig, käsi kokku löö või midagi muud.</p><p>Ka sõnavara on sul tohutult täienenud. Nüüd ületasid küll 50 sõna piiri ja suhtled hoolega. Kõik onud on pappad ja teised sinust veel väga aru ei saa, aga meie kuuleme küll ära su sõprade nimed, pissi ja kaka või tata, nagu sa ütled. Isegi käpapatrulli tegelaste nimed hakkavad tulema.</p><p>Sulle meeldib viimasel ajal mind alt kulmu piidelda, aga see ajab sind ennast ka naerma. Lisaks on kohal Nej! Nagu pea kaheaastasele igati kohane. Sa kasutad seda igal pool ja vahel lähete vennaga täitsa tülli sellepärast, et sa vaidled näiteks mõne fakti või tema tunde vastu ja tema ei saa ju aru, mis toimub. </p><p>Sa teed nalja. Kas just alati meelega, aga naljakas on ikka. Täna näiteks oli sul pasteedikarp hambus. Samal ajal nokkisid sa sõrmeda pasteeti leiva pealt ära, võtsid karbi eest ja torkasid sõrmetäie suhu ning siis läks karp oma kohale tagasi. Nii uuesti ja uuesti.</p><p>Su juuksed on ka vist lõpuks kasvama hakanud, kuigi on jätkuvalt raske vastu tulla su soovidele nagu näiteks kolm Pippi patsi, sest kui su vennal on korralik parukas, kuhu neid teha, siis sul on neid karvu ikka üsna hõredalt. Samas pikkust hakkab juba tulema.</p><p>Te nüüd jalutategi mõlemad iga päev lasteaeda. Tagasi sa hästi ei viitsi ja tahad sülle, aga kärud koguvad suures osas tolmu. Vähemalt selle väikese vahemaa osas.</p><p>Lasteaias ignoreerid sa mind alates kohalejõudmisest enamasti, aga kui teile järgi tulen, siis olete mõlemad nii rõõmsad ja jooksete kallistama. Õpetajad kiidavad sind ja su iseseisvust. Su sõnavarasse on tekkinud sõna koristamise kohta ja näen ka, kuidas sa oled hakanud rohkem ja julgemalt turnima igal pool ning peenmotoorika on ka jätkuvalt sinu teema. Sa saad juba praegu väga edukalt mini Plusplusidega hakkama ja pisiasju ma sinu eest enam peitma ei vaevu. Pigem mängid sa nendega huviga.</p><p>Sa oled heatahtlik ja armas, eelistad pigem ettevaatlikult uute asjadega tutvuda ja pigem teistele julgematele järgneda, aga juba näeme ka seda, kuidas sa jalaga vastu maad põrutad, kui midagi tahad.</p><p>Sa tead, kus kapis kommid peidus on ja nõuad kõigest oma osa. </p><p>Sulle meeldivad ka beebid nüüd ja sa mängid nukkudega aina rohkem. Täna kärutasid ühega ja muidugi pidid talle vahepeal ka juua andma.</p><p>Sa armastad sokke ja oma päikseprille, kardad veidi kiisusid, aga naudid nende toitmist. Telekast on sul üsna savi, aga venna kõrval kõhuli multikat vaadata on tore. Ka su nõbud on sulle kallid ja võtad neil käest kinni, et viia nad sinna, kuhu vaja.</p><p>Viimasel ajal on su ööd üsna nutused, sest vist hambad teevad haiget, aga tissid oled suures osas rahule jätnud.</p><p>Sa oled üsna iseseisev aga mitte hulljulge. Nii vist ongi hea. Igatahes meile meeldid sa väga.</p><p><br /></p><p>Kalli-kalli!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-32525472741424768332023-02-21T22:23:00.000+02:002023-02-21T22:23:19.615+02:00Kirjad Kõhutantsijale 34<p>Tere, kallis!</p><p>Vanaema kurtis, et ma pole sulle/sinust ammu kirjutanud. Eks ma siis püüan nüüd end taas kokku võtta :)</p><p>Sa oled nüüd üle kuu aja edukalt lasteaias käinud ja siiani kaks korda haiguste tõttu puudunud. Küll lühidalt, aga siiski.</p><p>Selle ajaga on su sõnavarasse lisandunud päris mitu uut sõna ja sa selgelt püüad laulda. Sina ehk oledki üks neist lastest, kes hakkab enne laulma - ja tantsima - kui rääkima. Tunnen üsna selgelt ära tähestikulaulu ja nüüd ka Björnen sover'i. Lisaks armastad sa imse-vimset ja püüad alati liigutusi teha. Sõnadest on aga juba mõnda aega tagasi lisandunud pappa. Nüüd ka uua=juua, ue=õue, piss, tiss, mma=sööma. Sa ütled ka L hästi pehmelt ja see vist tähistab su venna nime. Lisaks dä(r) suht iga asja kohta, millele sa osutad. Ma ikka veel mõistatan, mis asi on bupaa ja tundub, et sa oskad enam-vähem Babblarnate nimesid ka. Ja hej tuleb. Nej veel mitte, aga mkm on ammu kohal.</p><p>Sulle meeldib pusida väikeste asjadega, panna neid kuskile sisse ja võtta taas välja. Näiteks kümme korda järjest. Viimastel päevadel oled sa palju pusletanud, nagu su vend ütleb. Vahel sujub see sul ülihästi. Seda siis, kui tükid õiges järjekorras ja pidi kätte satuvad. Nii saad isegi kuni kuuetükilise pusle kokku ja sa ei anna naljalt alla. Teinekord aga on nii raske sind mitte aidata, kui sa saad nt kaks tükipaari kokku ja siis üritades neid omavahel kokku viia, võtad taas paarid lahti ning alustad nullist ning mustrit sa veel vaadata ei oska. Aga noh, ma näen, kui kasulik see sulle on ja pigem tahan anda sulle õnge ja õpetuse, kui et teha asjad sinu eest ära. Ega sa enam ei luba ka hästi.</p><p>Sulle meeldib ise riietuda. Pükstega saad sa juba päris hästi hakkama, mütsidest ja kinnastest või kätte käivatest sokkidest rääkimata, aga nüüd tahad sa juba ka pidžaamasid ise panna ja seal on veidi liiga palju auke. Vahel sul õnnestub ka, aga tõenäolisem on, et ise ei saa ja teised ei või. Samas mulle meeldib, et sa ise proovid. Küll ühel päeval hakkab välja ka tulema. Ka sugugi mitte iga riideese ei sobi enam.</p><p>Ulakusi tuleb ka. Naljakas on vaadata, kuidas su nägu läheb särama, kui sa plaanid teha midagi sellist, mida ei tohiks ja noh, vennaga te teete koos ka aina rohkem igasuguseid asju ja segadusi. Nt palub ta sul end näpistada, kuni ise haiget saab.</p><p>Sa oled hästi iseseisev muudes asjades ka. Nt siin mõned päevad tagasi otsustasid kärutamise asemel lasteaeda kõndida terve tee ja see aitas su venda ka lõpuks motiveerida. Nüüd nii ongi olnud viimased päevad. Samuti saad sa ise prügi prügikasti viidud, kätte oma kausid ja lusikad, ka emme müsli ning lahke tüdrukuna võid pärast kasutamist oma lusika isegi sahtlisse tagasi viia.</p><p>Nii naljakas on ka see, kuidas sa õpid meilt mitte ainult häid ja halbu kombeid, mida ma oskasin oodata, aga ka tobedaid argiseid meile iseloomulikke asju. Näiteks nuuskamist, sest kõik mind tundjad teavad, milline Kleenexi suursponsor ma olen. Samuti meeldib teile proovida mu hambakaitset, sest mina ju kannan seda. Kui te vaid teaksite, kuidas ma tahaksin seda mitte teha. Sa armastad oma käed täis joonistada ja siis oma kunstiga uhkustama tulla, aga ma ei tea, kas sel on mingi seos minu ja meikimisega. Vahel otsustad sa ka ise näiteks pesu pesta. Viimati pesime nii õrna pesu hulgas ära mu ilusad sukapüksid ja nende külge kinnitatuna mingi krõpsuga nukuriide; samuti minigrip koti ja portsu suvalisi riideid.</p><p>Sa armastad veel toorjuustu ja pähklivõid, mingit igavat viinerit ja pastat, nagu kõik lapsed vist. Sa vihkad selgelt porgandit ja naljalt teisi juurvilju ka ei puutu kodus ning viimased mittemagusad tuubitoidud võin ma vist ka ise ära süüa sinu meelest. Läheb aga ka tüüpiline beebitoit - brie, prosciutto, kuivatatud salami, nachod jms. Samas koguseliselt sööd sa täitsa hästi ja lasteaia andmetel muudkui küsid juurde seal asju. Eks me siis loodame, et nad teid seal elus hoiavad.</p><p>Sa oled suur kaisukas ja ideaalis hoiad alati mu rinnast kinni ning su sensorid hakkavad mõne sekundiga tööle, kui ma öösel end keerata püüan. Samas võid sa ka juba päris pikalt omaette mängida, kuskil veega solberdada ja iseseivalt suurte laste kiigel pikalt kiikuda pluss kõik muud sajad olukorrad, mis panevad meid mõtlema, kuidas sa juba nii suur ja asjalik oled.</p><p><br /></p><p>Armastame sind palju-palju!</p><p>Mamma ja pappa</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-63155928735914373042023-01-25T22:01:00.003+02:002023-01-25T22:01:54.320+02:00Kirjad Kõhutantsijale 33<p>Tere, väike putukas!</p><p>Uus aasta algas meie jaoks päris suure elukorralduse muudatusega ja nüüd oled sa kaks nädalat lasteaias käinud ja seda väga edukalt. Ma pikalt kartsin, kuidas see läheb, sest sa oled hoopis pehmema natuuriga kui su vend ja võid ka minu külge klammerduda, aga viimastel kuudel oleme näinud märke su iseseisvumisest. Näiteks Eestis nägin mitu korda, kuidas sa püüad panna oma pea vastu mõne teise lapse pead justkui poolehoiu märgiks. Sa valisid just need lapsed meie seltskonnast, kes on veidi rahulikuma iseloomuga. Huvitav, kas sa leiad nendega rohkem ühist? Igatahes see oli midagi uut ja hästi armas. Veel nägime seda, kuidas sa seltskonnas hülgad oma vanemad ja lähed mängid vabalt koos teiste lastega, aga kodus ei saa ma üksi vahel sammugi sinust eemale astuda.</p><p>Igatahes lasteaed ja selle eluperioodi algus on läinud üllatavalt sujuvalt. Kolm päeva olime mina ja issi sinuga seal koos, aga lasime sul pigem ise toimetada ja edasi oledki juba täitsa omaette olnud või õigemini koos suure vennaga, sest te olete samas rühmas praegu ja ma usun, et see on suureks abiks. Vähemalt midagi tuttavat pluss sa oled seal ju terve sügis kord nädalas mängimas käinud ning ligi aasta saanud pealt vaadata, kuidas me su venda viime ja toome. Teise lapse eelised. Lasteaed pole mingi täitsa võõras koht.</p><p>Õpetajad kiidavad sind - kui kiiresti sa uusi asju ja oskusi omandad. Pühid laualt puru, tühjendad oma taldriku prügikasti; kleebid joonistuspaberi laua külge nagu õpetajad, lähed istud vaibale, kui öeldakse, et on kogunemise aeg jne. Huvitav oli näha ka, kui erinevalt meie sind kohtleme võrreldes ühe teise praegu alustava väikese preili ja tema vanematega. Ehk taas teise lapse värk, aga me pole sind kunagi vati sees hoidnud, ainult pehmet toitu pisikeste tükkide haaval kätte andnud jms. Pigem oled sa saanud nii palju vabadust, kui sa ise tahad. Meie hoolitseme vaid selle eest, et asi väga ohtlikuks ei läheks ning tutvustame sulle võimalusi.</p><p>Sa jutustad aina rohkem, aga oma keeles. Uusi arusaadavaid sõnu ei ole hetkel tekkinud, aga mul on tunne, et sa püüad öelda, õue, juua, beebi ja pii(m) vahel nüüd lisaks varasemale mamma-memme-emme-pappale ja suurtele noogutustele ning pearaputustele. Ometi tundub, et sina saad väga ilusasti teistest aru ja teised sinu soovidest ka üldjuhul, sest sa räägid kehakeeles väga ilmekalt.</p><p>Aina enam märkame ka, kuidas sa tahad asju ise teha. Ise otsustada. Ise riidesse panna või mitte panna ja sa oled selles päris edukas. Ise valida, mida sööd ja mida külmkapist võtta. Ise pusida pisikeste pärlite või legodega. </p><p>Sa joonistad ka viimasel ajal palju. Kohe nii, et paberile valget ruumi eriti järele ei jää. Sa tahad kasse toita ja meid kõiki kammida. Sa käid ja musitad meid kõiki siin kodus ja kallistad muidugi ka kõvasti.</p><p>Täna me läksime sinuga veidi tülli ka. Sa istusid mul süles pärast lasteaiast tulekut ja joonistasid. Mul oli vaja veel paari minutit, et üks tööasi ära lõpetada ja kuni ma minutiks arvutile keskendusid, tuunisid sa mu uute teksade mõlemad põlved vildikatega ära. Nüüd juba hakkab naljakas tunduma, aga tol hetkel karjatasin seda märgates ning tõstsin su maha. Sa ehmatasid nii ära. Me küll leppisime ruttu ära ja sa said vist ise ka siis aru, et said pahandusega hakkama. Õnneks tulid need kriipsud juba pesus maha ka, aga ma tõesti vihastasin. Meil on koos nii palju armsaid momente, aga sa vist juba tead, et su emme ei ole täiuslik ega alati vana rahu ise. Eriti siis, kui on kiire, võin ma närviliseks muutuda ja kui siis asjad ei suju, siis vast tunnete teie ka seda pinget minus, aga tea, et see on minu süü ja probleem ning teil on ikka õigus lapsed olla edasi.</p><p>Sa oled korraga kuidagi nii suur ja väike ka. Sa oskad juba nii mõndagi ja samas oled ikka mu armas beebi. Ma armastan su kaisus magamist ja ka su edusamme iseseisvumisel. Ma armastan, kuidas te Triibuga üksteist armastate. Kuidas ühel õhtul tohtis ainult tema su hambaid pesta. Kuidas te mürate. Kuidas sa hoolivalt tood talle tema saapad ja mütsi, kui on aeg kuhugi minna. Kuidas sa ei taha kunagi maha jääda, kui tema kuhugi läheb ja Triibu tahab sinuga koos magada näiteks või lohutab sind, kui keegi teine on sind kurvaks teinud.</p><p>Sa oled hakanud ka issi suhtes rohkem armastust välja näitama ning vahel valid hoopis tema seltskonna minu omale. Eriti, kui mürada või tema kõhul istuda ja ehk ka hüpata saab.</p><p>Päevad ja kuud muudkui lähevad ja varsti tuleb juba kevad ning sinu sünnipäev. Loodetavasti jõuame ikka veel paljusid su poolbeebiseid hetki koos nautida. Näiteks sinu kõhukotis/linas kandmist, sest kes teab, milline on viimane kord...</p><p>Armastan sind palju-palju!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-86043786429850912152023-01-18T22:54:00.000+02:002023-01-18T22:54:19.485+02:00Kirjad Kahele Triibule 73<p>Tere, putukas!</p><p>Jälle on aeg lennanud ja sina kasvanud. Tundub, et nii palju juhtub ja eelmist kirja sulle üle lugedes, et palju on samaks ka jäänud. Me ikka loeme palju ja jõulukalendri Pixibok'id ainult innustasid sind. Nädalavahetusel said sa juba neljaaastaseks ja alustasid ka oma elu esimest trenni - jalgpalli. Kõigepealt, ma pean veel harjuma teadmisega, et sa oled juba nii suur. Neljaaastane ei ole ju enam mingi väikelaps vaid lihtsalt laps. Paras keskmine. Sina ise aga räägid juba, kuidas varsti saad sa viis ja kuus ja nii edasi. Kuidas meie juba nii kaua lapsevanemad oleme???</p><p>Sa loed mängult. Igalt poolt - ka numbritest - saad kokku oma nime või midagi muud soovikohast. Näiteks: õde, ära katsu seda!</p><p>Praegu on ka kõrgperiood igasugustel naljakatel mõtetel ja tsitaatidel, mis su suust välja potsatavad. Püüan neid oma telefoni kirja panna kiirelt, et ei ununeks ja kunagi saaksid ise ka naerda ja mõistatada.</p><p>Jalgpalli esimene trenn oli selgelt esimene. Me keegi ei teadnud ju täpselt, mida oodata. Alguses sa olid nii vapper ja tegid kõike kaasa ning meie, su pere, hoidsime eemale, nagu palutud. Edasi aga oli olukord lausa nutune vahelduvate kaasategemise hoogudega. Sul on aga nüüd terve aasta aega kord nädalas harjuda ja harjutada.</p><p>Sünnipäevapidudest on ka kaks seljataga ja üks pisike veel ees. Tähistasime Eesti lähedastega ühes mängutoas ja nii harjumatu oli, kuidas te, lapsed, kogu aeg kadunud olite ning me, vanemad, rahus süüa ja omavahel rääkida saime. Nagu, mis elu see on? Ka rootsi sugulastega sai õigel päeval tähistatud ning nüüd on sul oma uisud ja kiiver. On aeg proovida jääd. Sa oled nüüd poolteist kuud või rohkemgi jutti kogu aeg kingitusi saanud ning ikka pole isu täis. Nüüd aga me, õelate vanematena, otsustasime asjale veidi piire seada, sest muidu me upume lihtsalt mänguasjadesse ära. Loodetavasti saad sa uiske ka nautida.</p><p>Sel korral lasin sul endal valida, keda sa oma rootsi sõpradest sünnipäevale kutsuda tahad ja üldiselt mainid sa vaid oma lasteaia kahte bestikat, nii et nädalavahetusel tulebki väike pidu teile kolmele. Ja väikesele kolmele.</p><p>Sa oskad ja suudad aina rohkem, aga ei viitsi alati. Sa vist jäädki kärutama, mulle hetkel tundub. Samas oled juba piisavalt suur, et ise lilli kasta, aidata issil naelu seina lüüa ja näiteks õde lasteaias lohutada, aga sellest ma kirjutan eraldi pikemalt.</p><p>Vaikselt-vaikselt räägid sa meile ka veidi sellest, mida te päeval lasteaias teete või sööte, kellega mängite ja kohtute.</p><p>Lahe on see, kuidas sa järsku oled nii suur, et oma sõpradega mängides te mängitegi ilusasti ja ei vaja enam pidevalt vahekohtunikke. Nägime seda nii Eestis kui ka Rootsis. Ka laevas tundub, et me saame hakata laskma sul veidi ise toimetad aja käia. Näiteks nurga taga mängutoas, kui meie ise istume baaris. Kõlab, nagu me oleksime mingid hirmsad joodikud, aga sealt saab lihtsalt vajadusel süüa ja näiteks sooja teed ning merevaadet nautida.</p><p>Sulle meeldib praegu ise ust sulgeda, kui keegi kodust ära läheb ning otseloomulikult targutada vanema vennana, kui su õde parasjagu paremini võiks käituda või vähemalt sinu ootustele ei vasta. Temaga te ikka kaklete piisavalt palju, et jõulude ajal, kui mul täiesti hääl ära oli, avastasin ma igatsemas võimalust karjuda. Palun vabandust! Ma peaksin oskama paremini ja ma tõesti tihti teadlikult sunnin end rahulikuks ning püüan sinuga arutleda, seletada ja sulle valikuid anda, aga mõnikord olen ma ise närviline ega oska/suuda või siis on mul vaja kiiresti mõni olukord ära lahendada enne, kui keegi/miski väga haiget saab.</p><p>Samas oled sa ikka minu armas kallis poja, kes tahab vahel sülle ja kaissu, musi, koos lugeda. Sina ja mina. Puhkuse ajal tundsin, et sa vist tunned puudust sellest ainult sinu ja minu ajast ja siis me käisimegi paar korda kahekesi kuskil seiklemas. Bussiga sõitmas. Toidupoodides. Ja siis olid sa järsku nii suur ja mõistlik. Enamasti. Sa saad aru, kui ma palun sul kõnniteel või autos hetke oodata ja ma ei pea enam muretsema, et sa kuskile kohe, pea laiali otsas, tormad. Sa oled nõus kannatama ära kiire riidepoe visiidi, kui seejärel saab minna vaatama mänguasju ning isegi kõndisid poolhaigena enda kohta päris pika maa maha, et jõuda Liisa juurde.</p><p>Sa oled jätkuvalt suuuuuuuuuuuur Käpapatrulli fänn ja kui su nõbu sulle sünnipäevaks siiski mõned uued autodega kutsud tõi, siis lükkasid need su eelmised lemmikud kohe troonilt. Su kollektsioon on muidugi jõulude ja sünnipäevaga kõvasti kasvanud, aga isu on ikka sama. Sinu hull emme aga just tellis ka sulle USAst nutma ajava summa eest kutsusid juurde, sest Zumat ei paista juba pikalt olevat kusagilt lähiriikidest saada.</p><p>Sulle meeldib tunda ja rääkida, et sa oled suur ning mida kõike sa võid ja väikeõde veel ei või. Samas kui te just parasjagu mõne mänguasja pärast ei kakle, siis olete te parajad kambajõmmid, kel on koos päris lõbus. Eriti siis, kui peaks magama jääma. Me viimasel ajal harjutame teid koos uinuma lastetoas, kuigi varem või hiljem imbute te kõik ikka suurde voodisse ja issi saab kolida põrandamadratsile, aga tead! Mulle ka meeldib sinu kaisus!</p><p><br /></p><p>Armastan palju-palju!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-5318390427696648312022-12-11T00:04:00.000+02:002022-12-11T00:04:08.436+02:00Kirjad Kõhutantsijale 32<p>Taas on möödunud üks kuu sellest, kui viimati siia sattusin ja samas on juhtunud taas murrangulisi asju.</p><p>Sinu kõndimine tundub nüüd maailma kõige loomulikuma asjana ja ometi oled sa vähem kui kaks kuud seda harrastanud. Sa oled ka muidu kuidagi suurem. Tahad toimetada pesumasina ja kuivatiga, märkad kõike ja teed kohe järele, ronid igale poole ja muudkui nõuad asju. Viimastel päevadel teeb meile nalja ka see, kuidas sa siis, kui keegi kakale läheb, kohe sahtlist pepu pesemiseks rätikut tooma suundud või meelega muudkui asju maha viskad, et siis okou öelda. </p><p>Samas lõhnad sa ikka nii armsalt beebiselt. Sinu juuksed. Su unine hingeõhk. Sa oled olnud kolm nädalat haige ja hädas ka hammastega ning ma olen püüdnud pakkuda sulle nii palju lähedust, kui sa vaid vajad, püüdes samal ajal oma töö ka tehtud saada. Mind paneb siiani veidi imestama, kuidas ma ei vaja teie juures privaatsust pea üldse. Kuidas mul pole mingi probleem teie ninakolle välja kaevata ega ka see, kui te neid ise möödaminnes minu riietesse pühite. Okei, see viimane pole küll just mu lemmikasi lapsevanemaks olemise juures, aga see on nii väheoluline.</p><p>Ma armastan kõiki su naeratusi ja hääli ning su uut nägu, kus sa ajad kulmud imekõrgele ja siis nõjatud ettepoole, jäädes mind silmagi pilgutamata jõllitama. Ma armastan ka seda, kuidas sa teed varesehääli või flirdid, keerates pea viltu. Ma armastan seda, kui sa toetad oma pea mu õlale, kui oled väsinud või tunned puudust turvalisusest ja ka seda, kuidas sa aina enam iseseisvud ning koos suure vennaga asjatad.</p><p>Detsember on nii tore kuu, sest jõulumaagia saab hoopis uue võtme väikeste lastega. Nii tore on teiega igal hommikul esimese asjana avastada, mis üllatus küll sussi sees ootab, ehtida meie vildist kuuske ning avada jõulukalendrite aknaid. Meil on nii mitmeid jõulurutiine sel aastal, et mõni päev kõike ei jõuagi.</p><p>Täna on ka kümnes päev, kui sa enam tissi ei saa. Üks suur pikk ja tore teekond sai läbi minugi jaoks ootamatult. Mul oli küll kerge plaan detsembri alguses lõpetada ja hakkasin sind sellest ka nädala jagu varem informeerima, aga ega me kumbki ei kujutanud ju ette, kuidas see tegelikkuses läheb. See oli suur samm, sest nii nagu su vendki, ei ole sa mingi allaandja ja kuni viimase päevani käisid ikka igal võimalusel mu rindade kallal. Viimane kord oli minu visioonis midagi erilist, aga päris elus oli see lihtsalt üks varahommikune autopiloodil tegevus. Mulle tuli meelde, et on detsember alles poole peal ja siis sa rohkem ei saanudki. Varahommikuid ma kartsingi kõige rohkem, sest sel ajal olid sa alati kõige nõudlikum, aga kuidagi see "piim on nüüd otsas, aga sina oled suur ja oskad ise tassist juua" selgitus töötas hästi ka sinuga. Ise ma pidin küll paar väga hella päeva üle elama ja samas sa ju olid veidi haige ning hambavalus ning tahtsid mul eriti palju otsas ronida. See ei olnud just väga tore ja su vend on ka ju hästi füüsiline, aga tegelikult mu keha on ikka imeline kohaneja küll. Kui vaja, toidab teid aastaid ja kui mitte, siis paneme vajadusel päeva pealt poe kinni. Tänaseks on juba täitsa normaalne tunne. Füüsiliselt. Vaimselt ma pean veel harjuma, sest olles varsti viis aastat pidevalt kas kasvatanud kedagi oma keskmes või toitnud teid rinnaga, on mul paras segadus, et kuidas teisiti elati. Mis riideid üldse enne emade riideid kanti ja mis nüüd sobiks. Igatahes suure osa oma viimaste aastate garderoobist kavatsen nüüd ära anda kellelegi, kellel selliseid spetsriideid rohkem vaja on.</p><p>Kuna sinu elus on olnud mitu suurt muutust, siis keele areng on justkui peatunud kui mitte lausa taandunud. Emmet ikka vahel kuuleb ja auh auhi, aga muu on mingi nunnu omakeelne padin ja purin. Ju sa keskendud hetkel muule ja ega ma ei muretse ka. Küll see jutt ka varsti tulema hakkab. Seni aga naudime sinu jälgimist. Seda, kuidas sa täna näiteks ühel sõprade koosviibimisel suuri poisse ennast unustavalt taga ajasid ja koos vennaga köögilaua all roomasid ning end mööda põrandat lükata palusid - aasta ema kasutaski täna oma lapsi nagu curlingupalle nende rõõmuks. Seda, kuidas te sinu lähima sõbrannaga üksteist spontaanselt kallistate ja patsutate. Seda, kuidas sa nõuad, et saaksid kassidele ühe kommi veel anda. Seda, kuidas sa kapist röstitud sibulat varastad ja mugid. Seda, kuidas me sinu algatusel täna muudkui kordamööda venna päkapikku musitasime. Seda, kui kergelt sa vennale andestad, kui ta sult midagi käest ära võtab või ka vahel haiget teeb. Seda, kuidas sa saad ise aina rohkemate asjadega hakkama, aga samas naudid nii väga meie lähedust. Ma loodan, et see ei muutu kunagi, sest ma ei kujuta hästi ette elu ilma kõigi spontaansete muside, kallide ja tantsuhetkedeta. Ma ei mäleta enda lapsepõlvest sellist füüsilist lähedust, aga ma tahan, et sina ja su vend teaksite, kui armastatud te olete ning see lihtsalt purskub minu seest välja teie juures.</p><p>Armastan tohutult,</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-67947917906388413482022-11-12T22:46:00.000+02:002022-11-12T22:46:22.820+02:00Kirjad Kõhutantsijale 31<p>Mu kallis,</p><p>Aeg lendab sinuga ja nüüd kuuleme juba vihjeid, et sa tundud täitsa lasteaiaküps. Vähemalt Rootsi mõistes. Kindlasti mängib selles suurt rolli ka see, et sa õppisid lõpuks iseseisvalt käima ja homme õhtul saab sellest kolm nädalat. Sinnamaani aga kulus üle kuue kuu sõrmest kinni hoides käimise harjutamist ja ära saa minust valesti aru - see on hästi armas, aga mina ja mu sõrm on tõesti tänulikud, et sa nüüd palju iseseisvam oled, sest sa eelistasid muidugi minu käest hoida ja seda igal võimalusel, mis tähendas, et ma ei saanud eriti midagi muud teha ja siis kogu aeg tiksus kuklas nimekiri kõigist ootel kohustustest ja sõrm ise tundus, et tuleb kohe liigesest välja.</p><p>Kuni tädi Kadri sünnipäevani tegid sa mõned arglikud sammud ja lasid endal kukkuda mõne toeni, aga sedagi nii harva, et videosid meil sellest pole. Sa küll hakkasid veidi julgemalt püsti seisma ilma kusagilt kinni hoidmata, aga mingid kogemata kõndimisi ja seega ka potsatusi sul ei tulnudki. Tuli hoopis üks ilma hoiatusteta kahekümneminutine kõnnimaraton, kus sa kõndisid minu ja issi vahet edasi-tagasi, ise nii rõõmus. Rõõmus oli ka su suur vend, kes hakkas koos sinuga jooksma ja ega ta ju elevil kolmeaastasena osanud väga sinu vajadustega arvestada, nii et ta muudkui tuiskas sinust vahetult mööda ja vahel ka pihta, aga sa olid targalt ju nii kaua harjutanud turvaliselt kõndimist, et see sind rivist välja ei löönud ja sa ka ei kukkunud, mida ma kartsin. Kukkusid küll ise paar korda pepuli ja ühe korra lõid pea ära, aga sa olid nii põnevil oma uuest oskusest, et isegi see ei peatanud sind. Me kõik rõõmustasime väga koos sinuga ja nüüd on olnud üks väga huvitav periood, kus sa järsku tahad ja julged kõike proovida. Proovid mööda ebatasast diivanit kõndida, seisatad ja muudad suunda, leiad uuesti tasakaalu, kui miski sind korraks tasakaalust välja viib, proovid hüpata, kuid veel maast õhku tõusmata, harjutad voodisse enda kukutamist, tassid erinevaid asju ringi ja ka esimesed jooksusammud on, käest kinni, tehtud. Kõikide kingadega saad sa ka hakkama.</p><p>Hästi põnev on jälgida su arengut. On asju, mis tunduvad üsna sarnased su vennale samas vanuses. Näiteks kingade jalgaproovimine, kuigi sinu kingaarmastus on oluliselt suurem. Ja on ka asju, mida me su vennast ei mäleta. Näiteks see, kuidas sa väga palju suhtled pead noogutades ja raputades. Kuidas sa järsku armastad banaane ja mandariine ning osutad pidevalt me tsitrusepuu poole, et ma võiksin sulle sealt juba neid oranže vilju anda, olles unustanud, kui hapud need tegelikult on.</p><p>Sa armastad praegu loomadega mängimist, palud mul neid pidevalt nimetada ning osutad eriti kassidele. Samuti sa möirgad valjult, kui sa tahad piima (juurde) saada. Nii suur on su piimaarmastus. Üleeile katsid sa ise mängulaua taldrikute ja tassidega nagu päris inimene. Muidugi sa tead, mis taldrikud ja tassid on, aga selline lauakatmisoskus üllatas mind. Sa oled hakanud tellima meilt laule ja teed imse-vimse liigutusi veidi kaasa.</p><p>Sa testid piire, vaadates mulle sügavalt silma, pilgutamata, ja siis proovides aeglaselt üha uuesti teha seda, mida sa tead, et ma ei luba. Näiteks meelega toitu maha visata. Pudistamise üle ei ole me kunagi riielnud. Ega me isegi patust puhtad ei ole. Küll aga tulevad piirid vahel ette sellel, kui mitu korda võib meelega lusikat maha visata enne, kui me selle sinna jätamegi.</p><p>Te mängite vennaga koos aina paremini ja ta võtab sind nüüd rohkem kui võrdset mängukaaslast. Näiteks täna me käisime Maxis söömas ja vennal vist hakkas mängunurgas üksi igav, nii et ta tuli sind sinna meelitama magusalt ja sa läksid ka. Hiljem läksid sa sinna juba üksi, sest teadsid, et venna on seal ning järsku ei hirmutanud sind enam üldse üksi rahvast täis söögikohas olemine. Lihtsalt jalutasid ära oma emme-issi juurest. See on midagi uut.</p><p>Teine uus asi oli täna, kuidas sa keeldusid mul süles olemast ja käest kinni hoidmast. Ainult ise ja venna käest kinni hoides kõndimine olid aktsepteeritavad tänaval. Seni oled sa üsna kategooriliselt keeldunud Triibu käest hoidmast ja ta oli nii õnnelik, aga enam ei pea sa ju ka tasakaalu osas tema abile lootma. </p><p>Viimastel nädalatel oled sa hakanud ka ekraanide vastu rohkem huvi üles näitama ja võid end nt venna kõrvale kõhuli visata, kui ta mingit lasteasja vaatab. Üleüldse Triibu on sulle väga tähtis. Näiteks kui sa leiad tema panda kusagilt, siis sa selle ka talle viid. Teile meeldib koos vannis käia ja kui alguses mullid hirmutasid sind, siis nüüd juba nõuad neid tema eeskujul. Sa õpid kõike hästi ruttu ja tead täpselt, milline on uus vannivahu pudel näiteks. Kui vend tahab tutti pähe, tahad ka sina proovida. Isegi, kui sa kahe sekundi pärast mõtled ümber juba. Ja mitte, et sul väga palju juukseid veel oleks.</p><p>Ka kiisudega oled sa lähedasemaks saanud, tahad neid toita ja paitada ja erinevalt su vennast samas vanuses ei pea ma nii palju muretsema selle pärast, et sa midagi hävitaksid või kassiliivakastis kaevaksid. Ainult sa oled veidi liiga julge ronija ja trikitaja ning vahel ma kardan, et sa potsatad kusagilt alla. Enamasti seda küll ei juhtu, aga päris kõiki õnnetusi me ka pole suutnud ära hoida.</p><p>Aitäh, et meid oma vanemateks valisid!</p><p><br /></p><p>Armastusega,</p><p>emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-42459191817803092172022-11-02T00:39:00.001+02:002022-11-02T00:39:36.213+02:00Kirjad Kahele Triibule 72<p>Hey, kallis!</p><p>Pole ammu kirjutanud, aga sa ei lase mul end ka kuidagi unustada :)</p><p>Uus töö- ja lasteaiahooaeg on kiirelt käima läinud ja sa tundud kuidagi eriti suur nüüd. Sa oled järsku üle meetri mees ja räägid ise ka tihti, et sina oled suur ja õde on väike. Septembriga tulid lõpuks miksid. Olin neid kaua oodanud ja nad on siiani harvad külalised - eriti eesti keeles - aga nad tulevad. Minu meelest ei ole see tüütu, vaid huvitav. Ma tahan ju väga teada, millest ja kuidas sa mõtled.</p><p>Sul on taas lugemisperiood ja mulle väga meeldib koos sinu ja raamatuga end kuskil teki all kerasse tõmmata. Vaatasime siin ükspäev ka vanu pilte ja videoid sinust ja sul oli selgelt väga huvitav. Meil endalgi oli huvitav vaadata, kui palju sa kasvanud oled. Hästi ei mäletagi sind enam teistsugusena.</p><p>Välimuselt meenutad sa aina enam metsjeesust, sest su juuksed on juba silmini, aga meil oli kokkulepe, et enne pulmi lubad veel korra lõigata ja pärast võid kasvatada kaua tahad. Me aeg-ajalt ikka kontrollime, et kas äkki võiks lõigata, aga siiani veel mitte. varsti saab tutte teha.</p><p>Sa rõõmustasid meid hiljuti, demonstreerides, kuidas liiva numbreid saab kirjutada. Üks, tagurpidi kaks ja kolm olid tore üllatus. Veidi veel hiljem nägime, et te olete vist lasteaias ka oma nime kirjutamist harjutanud, sest esimesi tähti sa oskasid justkui ise.</p><p>Kaka on jätkuvalt popp teema. Püüame seda vannitoas hoida, aga ta lipsab kogu aeg välja. Ka näiteks lauludesse, kus sa nüüd sujuvalt sõnu asendad. See vist on arenguline hüpe. Lisaks avastame sind aina rohkem luiskamas, sa väike kavalpea. Ja sinuga saab asju arutada, läbi rääkida. Sa oled juba üsna mõistlik kolmeaastase kohta.</p><p>Viimastel päevadel tuleb sinu suust ka aina rohkem naljakaid fraase. Nt, et arvutisse ei saa kirjutada, sest seal ei ole paberit või, et su õde sai omale suure venna. Mõlemad on ju tõesed, aga mitte päris korrektsed. Naljakas on ka see, kuidas sa räägid minu eeskujul, et oled nii higine ja teed trenni.</p><p>Kell on palju, nii et täna ka pikka juttu ei tule.</p><p>Tea vaid, et armastame sind rohkem kui kakat!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-59228979505762222002022-09-29T00:22:00.000+03:002022-09-29T00:22:54.069+03:00Kirjad Kõhutantsijale 30<p>Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab. Sa oled juba 16-kuune ning tundub, et saad iga päev aina rohkemast aru. Igatahes on sul tihti väga selgelt oma arvamus. Ka siis, kui sa aru ei saa. Muudkui raputad oma pead või noogutad. Või siis teed hääli ja vehid meeleheitlikult kätega, mis tähendab, et sa tahad kohe saada piima. Seda paki oma.</p><p>Sa ütled nüüd üsna selgelt mamma ja emme, okou ja au-auh ikka koeri imiteerides. Üks päev tundus mulle, et sa ütlesid ka tiss. Prioriteedid on selged, kuigi viimased kaks õhtut pole sa voodis näiteks tissi küsinudki. Küll aga enne. Mulle sobib. Liigume sinu tempos.</p><p>Sa armastad järsku banaane ja üks päev lausa suunasid mu kätt, et ma sulle pai teeksin. Sel nädalal tegid sa mulle nalja ka sellega, et nägid, et ma lähen oma meigiasjade järele, ronisid imekiiresti voodipeatsisse ja patsutasid voodile, et ma tuleksin oma kohale ja me saaksime hakata meiki tegema koos. Üksi sa mul väga enam ei lase. Te kumbki Triibuga tegelikult.</p><p>Sa oled harjutanud veel iseseisvalt seismist ning paar korda ka vennaga käest kinni kõndimist. Üleeile aga õnnestus mul näha ka vist esimest nelja päris sammu sinu poolt, kus sa ise seinast lahti lasid ja kiiresti minu juurde tulid. Teised on näinud juba varem midagi, aga siis pigem on sind järsult lahti lastud ja sa oled enese päästmiseks siis mõned kukkuvad sammud teinud. Ma siis neid ei loe :) Igatahes tundub, et nüüd äkki ongi kõndima hakkamine lähedal. Sa eelistad igatahes juba ammu püsti ringi liikuda ja nii me siis kogu aeg koos kõnnimegi.</p><p>Näeme ka aina rohkem, kuidas sa end kehtestada püüad ning aeg-ajalt meelega piire testid ja rikud. Näiteks mind hammustades või peaga korduvalt lüües ja siis naerad laginal, kui ma valuliselt reageerin.</p><p>Viimastel päevadel tahad sa koos ka raamatuid vaadata ja osutad piltidele. Räägin sulle siis, mis või kes seal on ja vahel küsin ka sinult kus-küsimusi. Vahel läheb sul õigesti. Vahel mitte. Sa aga hea meelega õpid hetkel ning jääd tihti pidama Nokiat meenutaval musta kassi pildil. Üldse näitad tihti kassidele, koertele, kingadele, sest sa oled juba praegu kingafänn ja proovid igasuguseid pidevalt jalga.</p><p>Saame nüüd juba nädalakese või rohkem enamus päevi ka poti sisse midagi sult, mis on nii tore. Aga nüüd sa ärkasid ja ma pean minema. </p><p>Armastan ja kallistan!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-85308358637123385282022-09-18T21:38:00.001+03:002022-09-28T23:45:03.915+03:00Elust kuningriigis<p>Olles elanud kaheksa aastat ja peale pea kogu aja kroonprintsessist ja -printsist lühikese jalutuskäigu kaugusel ja olleks kuulnud isiklikelt tuttavatelt jutte, kuidas nad on tulevase kuningannaga argiseid vestlusi pidanud, arvasin ja lootsin, et ka mul on see au millalgi. Kui mitte vestelda, siis vähemalt ära näha. Noh, täna lõpuks oligi see päev. Ühel laste spordiüritusel ja nüüd, kui oleme neist veidi kaugemale kolinud. Prints vana treenerina oli ürituse patrooniks ja kuidagi juhtus nii, et me Triibuga seisime päris tükk aega temast vaid meetri kaugusel. Julgemad küsisid selfisid. Ma ei pidanud vajalikuks, kuigi vabalt oleks võinud temaga soovi korral juttu teha ja Triibut ei huvitanud see suvaline päevi näinud vatiinvestis onu üldse, sest tuttav draakon oli seal lähedal. Minu jaoks oli aga nii huvitav kogemus, et tal ei paistnud üldse ihukaitsjaid olevat ning meie vahel oli vaid meeter värsket õhku. Ta oli nagu iga teine inimene. Kunagi ta oligi ju.</p><p>Enne ürituselt ära tulemist aga õnnestus mul paari meetri kauguselt ka Victoriat näha, muidugi taas selfisoovijate piiramisrõngas. Tal vist oli paar tagasihoidlikku ihukaitsjat, aga sellegipoolest tundus ta igati lihtne oma ürituse logoga pusas ja rahva keskel. Ei kroone, ei ümmardamist. Kui ise poleks ära tundnud, siis olekski ta olnud lihtsalt osa massist. Nii naljakas, kummaline ja äge, et see meie koduriigis võimalik on. Võrdle nüüd kogu briti kuningakojaga kaasneva suursugususe ja draamaga. Siin meie keskel olid nad lihtsalt kui sportliku eluviisi promootorid, mitte tulevased riigivalitsejad. Isegi, kui nende roll pole tänapäeval nii võimurohke.</p><p>Meie aga nägime vanu naabreid, mis oli laste jaoks palju toredam ning Triibu sai ka erinevaid spordialasid katsetada, mis oligi tänase päeva mõte.</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-60148262183827663462022-09-05T23:13:00.002+03:002022-09-05T23:13:37.319+03:00Kiusamisest kogu eluksSee on raske teema ja nõuab mult parajat eneseületust, et isegi siia kirja panna. Esialgne mõte oli Facebook'is jagada, aga ma peaksin enne mõtteid koondama ja ennast koguma. Olen sellest ka varem vahel siia kirjutanud, aga mulle tundub, et teised ei saa aru, kui palju kiusamine mõjutab. Ma räägin eelkõige koolikiusamisest, kuigi mingit kerget kiusamist mäletan lasteaiastki. Täiskasvanuea kiusamine on juba palju rafineeritum. Igatahes, ma usun, et kiusamine on paljude mu praegustegi hirmude põhjuseks.<div><br /></div><div>Ma ei tea, kuidas teistel on, aga minu kui nüüd lapsevanema suurim hirm ei ole mitte see, et mu lapsed ei õpi ära põhioskusi või oleksid rumalad/koledad vms, vaid see, et äkki nad kogevad ka kohutavat kiusamist. Või äkki hoopis saavad neist kiusajad? Ja kuidas ma siis neid aitan? Ma ei oska siiani ennastki aidata, enda eest seista. Selles teeb mu kolmeaastane mulle juba õnneks ära. Tema õnneks. Väikeõde aga tundub olevat sellisem pehmem ja tema pärast kardan rohkem.</div><div><br /></div><div>Lugesin just Kiva minijuhendit lapsevanematele ja üks Martin Luther King'i tsitaat sealt lõikas nii valusasti:</div><div>"Lõpuks mäletame me mitte oma vaenlaste sõnu, vaid oma sõprade vaikimist."</div><div><br /></div><div>Täpselt nii ongi täna! Ma mäletan halbu tundeid seoses teatud inimestega, aga mitte enam eriti palju konkreetseid tegusid või sõnu. Mäletan, kuidas minu heategudele alati üsna varsti halvaga vastati. Seda, kuidas kaasa naerdi, mu kotti keset tundi inimketina minu juurest salaja eemale toimetati ja ära peideti. Heade sõbrannade vaikimist, nagu polekski midagi juhtunud. Kusjuures see vaikus on ka täna ja kuigi ma väga tahaksin teada, miks nad vaikisid, ei tunne ma ka täna end valmis olevat konfrontatsioonideks. Need on mulle alati hästi rasked.</div><div><br /></div><div>Ma mäletan ühte korda, kus minu peale näpuga näidati ja naerdi. Kutsuti aga teisi ka ja jälle sai keegi nalja nabani. Nii ka mu enda sõbrannad. Lõpuks oli neid naerjaid juba väga suur osa me klassist ja mina nii segaduses, et mis lahti on. Ma ei mäletagi, kuidas ma lõpuks teada sain, milles asi. Tahate teada, mis see tohutult naljakas asi oli? Mul oli püksilukk lahti. No tõesti, parim nali. Selline, mille puhul arvasid ka lähimad sõbrannad, et naljakam on mulle mitte öelda.</div><div><br /></div><div>Mäletan seda, kuidas popid poisid tihti kooliasjades mult abi tahtsid, aga hiljem jälle võimaluse kiusamiseks leidsid. </div><div><br /></div><div>Ma pelgan siiani klassikokkutulekuid. Eriti kummalisena on meelde jäänud, kuidas ühel neist üks tohutult ennast täis klassivend, kes ka koolist eemal veedetud aastatega muutunud ei olnud, oma tavalise enesekiidulaulu lõpetuseks küsis meie sõbrannade seltskonnalt, et eks ju tema oli kooli ajal hea poiss!? Mulle otsa vaadates. Ma ei tea, mis vastust ta ootas. Jah'i sealt küll ei tulnud ega tule ka kunagi.</div><div><br /></div><div>Mäletan kordi, kus mu tool oli tunni alguseks kadunud.</div><div><br /></div><div>Ja korda, kus leidsin oma laualt tühjaks tehtud salvrätikupaki ja kellegi teise kasutatud salfakad.</div><div><br /></div><div>Tundi, kus õppisime Down'i sündroomi kohta ja kui uurisin oma kätt, siis üks pooletoobine pidas vajalikuks üle klassi röökida, et mul ongi sellele iseloomulik ahvivagu.</div><div><br /></div><div>Korda, kus ma olin nii hellaks tehtud oma kõnnaku pärast, et püüdsin krampikult kõndida sirgete jalgadega, mis vist nägi välja eriti kummaline ja siis ühel klassivennal oli vaja seda veel eraldi matkida.</div><div><br /></div><div>Selle teema pärast on sõnad "robot" ja "kumminaine" minu jaoks siiani triggerdavad.</div><div><br /></div><div>Ma olen loomult edev ja juhtumiskalduvustega, aga ma kardan samas konflikte ja olen inimeste suhtes üsna paranoiline. Võin tõlgendada väiksemaidki märke nii, et ma vist ei meeldi kellelegi. Kas see ka päriselt nii on - kes teab!? Tõenäoliselt mitte, aga samas...</div><div><br /></div><div>Mul oli ka päevi, mil ma ei tahtnud kooli minna või tulin varem ära. Näiteks seekord, kui mu ees istunud muidu tore klassivend sidus naljaviluks mu tossupaelad laua alt läbi oma tooli külge - umbsõlme. Seejärel helises kell tundi. Ma istusingi nii terve tunni, alandatuna. Enamik ju samas polnud märganudki. Arvasin, et tunni lõppedes ta vabandab ja teeb need paelad lahti, aga tema ja enamus me klassist hoopis liikusid edasi teises ruumis toimuma pidavasse tundi. Ma olin juba valmis need paelad katki lõikama, kui vaid käärid leiaksin, kui lõpuks tuli üks sõbranna appi. Ise ma tol hetkel geelküüntega neid kuidagi lahti saanud ei oleks ja eriti tore oleks muidugi olnud laua all upakil ka pusida. Muide, see klassivend läks eluga edasi nagu midagi polekski juhtunud. Ma nii tahaksin teada, mida ta mõtles või kas ta üldse mäletab seda, sest mina mäletan väga hästi. Pool elu hiljem.</div><div><br /></div><div>Kas siis täiskasvanud ei märganud midagi? Ma ei tea. Sel ajal ju eriti veel koolikiusamisest ei räägitud. Mu ema ei osanud ka aidata. Ta küll pakkus, et räägib õpetajaga, aga ma ausalt ei kujuta siiani ette, mis kasu sellest oleks olnud. Tagajärjed tundusid ja tunduvad hirmsamad. Veel löögimaterjali kiusajatele. Vaene Mia ei saa ise millegagi hakkama. </div><div><br /></div><div>Ma usun, et kui kool jõuliselt sekkub algklassides kiusamisse kohe esimeste juhtumite korral, siis tõesti on võimalik olukordi lahendada. Eriti, kui lapsevanemad on ka normaalsed inimesed. Hiljem aga, nagu nüüd sealt juhisestki lugesin, sellised olukorrad normaliseeritakse ja neid on veel keerulisem murda. Mina igatahes olen siiani katki, sest mind pandi end tundma kui mingi vähemväärtuslik inimene. Jah, ma ei olnud toiduahela kõige madalamal pulgal. Meie klassis oli veel selgemaid veidrikke, aga ka mulle on öeldud kentsakas tüdruk. Mis mu nii veidraks teiste silmis tegi - ma ei tea. Mida ma aga tean, on see, et midagi head kiusamine minu ellu küll juurde pole toonud. Ise loodan aga, et mina kellegi elu hullemaks ei ole teinud.</div>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-89840760994412118252022-08-31T22:06:00.001+03:002022-08-31T22:06:25.033+03:00Kirjad Kahele Triibule 71<p>Oh kallis! Ma tean, et ma pole sulle nüüd ammu kirjutanud. Palun ära võta isiklikult. Proovin jälle päriselus rohkem kohal olla ja mul on nüüd olnud vähem vaba aega seoses töö ja pulmade korraldamisega. Sina aga oled vahepeal suureks saanud. Sa räägid palju, aina pikemate lausete ning keerulisemate konstruktsioonidega. Samas miks-küsimustele ja sellele, kuidas lasteaias läks, võingi vist vastust ootama jääda. Või siis sa vastad "ei tea". </p><p>Su lemmikteema on pissi ja kaka. Sellesse tõmbad sa kaasa ka kõik teised lapsed, mille üle nende vanemad vist ei rõõmusta. Sa kutsud meid kõiki vaheldumisi kakajunnideks ja maisivorstideks. Rootsi keeles on need sõnad pea identsed. Vahel sa räägid, et tahad süüa kakat ning ka õe mähkmepesu uurid lähedalt. Ükspäev lendasin ise orki, püüdes sind takistada sodi kanalisatsioonikaevu viskamast, selgitades, et siis läheb see umbe ja sealt hakkab kakavett välja tulema. Sinu kõrvus kõlas see ju kui maailma lahedaim asi. Eks näis, millal see periood läbi saab. Sinu issi meelest on kaka jätkuvalt naljakas.</p><p>Üks su uutest oskustest on ka luiskamine. Ma päris ehmatasin, kui sa hiljuti ütlesid, et mu telefon on külmkapis. Õnneks siiski ei olnud. Isegi mitte ligilähedal. </p><p>Õega on teie suhted ikka segased ja viimasel ajal oled sa väga kõvasti ka meie piire ja närve testinud. Eestis olles sain mina paar korda teid issiga jätta ja ise oma sõbrannadega aega veeta. Ka issi sai samasuguse võimaluse, aga kui issiga olite te inglid, siis minu päeval olid sa täielik kuradike. Lollused, millega sa hakkama said, ei kannata kirjamusta. Ma olin nii kuri, et ähvardasin su korteriukse taha tõsta. Loodetavasti sa sellest mingit traumat ei saanud. See ju jäigi vaid ähvarduseks, aga ma olin korduvalt väga lähedal. Pesulõksude õe varvaste külge panemine oli üks su süütumaid tempe sel õhtul. Vetsupaberi lahtirullimine niisamuti. Teistel kordadel aga oled sa nt meid õega raputanud samal ajal, kui ma püüan tal küüsi lõigata ning kui ma aurutajaga riideid triikisin, siis sa said väga hästi aru, et on kuum ja ohtlik, aga ikka panid end ise korduvalt ohtu meelega ja kutsusid õde ka. Ma arvan, et mu taluvuslävi on üsna kõrge lolluste osas, aga selistel puhkudel on mul küll hirm teie pärast. Lasteaed on elupäästja ja nüüd õnneks algas uus hooaeg.</p><p>Muidugi ega sa kogu aeg pättusi ei tee. Kui on ainult sinu ja minu aeg, siis on meil kahekesi tavaliselt hästi tore. Samuti meeldib mulle, et sul on taas tekkinud huvi lugemise vastu. Hea meelega loen sulle raamatuid. </p><p>Sul oli või äkki on veel ka hull Käpapatrulli periood. Muidugi teiste mänguasjad on alati põnevamad kui enda omad, aga nüüd on sul ka mõned ja meil tegelikult mõned veel varuks, sest me sattusime issiga esimest korda hasarti. Ja see frantsiis on ju lõputu nännipesa. Esimest korda sa tõeliselt fännad midagi. Ja kuna sul on olnud ka raske periood ning meil on vaja olnud vahepeal muudele asjadele keskenduda, siis sul on asjade koha pealt tavalisest veidi paremini läinud.</p><p>Sa oled jätkuvalt täielik liider. Teised lapsed ja kusjuures ka täiskasvanud kuulavad ja kuuletuvad sulle ilma igasuguste küsimsute ega protestideta. Ma peaksin sult vist tunde võtma. Samas Eestis oli lahe näha, kui suured ja iseseisvad te juba olete koos sõpradega ning tihti ei olegi teil enam vanemaid vaja enne, kui keegi haiget saab või kui just väga igav on.</p><p>Ma armastan jätkuvalt seda, missugune julge, aktiivne ja sotsiaalne tüüp sa oled. Sa ei jää kusagil hätta. Kuigi sa oled ka paras pätt ja väljakutse meile, leidsin su täna näiteks õde (veidi liiga agressiivselt) kallistamas ja talle rääkimas, et sa armastad teda. Toredad on ka need õhtud, kus te koos midagi teete, kuigi peaks ammu uneaeg olema ning üldse see, et te aina rohkem koos mängite. </p><p>Ühel väga varajasel hommikul kuulsin, kuidas sa kutsusid õde autodega mängima, kuigi tõenäoliselt sa autosid temaga jagada ei tahaks ja kui õde ei võtnud vedu, proovisid Erosega õnne. Millegipärast aga polnud me kass ka autodest väga huvitatud öösel kell 4 või 5.</p><p>Nunnudel momentidel aga me teeme endale koos meiki või mängime rollimänge. Teil on nüüd Lotte, Roosi - sinu lemmik - ja Bruno ning ka sel suvel Lottemaal käimine oli hoopis teistsugune, sest atraktsioonidest enam huvitasid sind nüüd tegelased ning me olime nagu mingid Lotte jälitajad. Lõpuks te saitegi sõpradeks kuni sa talle padjasõjas armutult tuupi tegid.</p><p>Mulle nii meeldib, kuidas sa saad aina rohkemast aru ning ma ei pea iga hetk kartma, et sa enesehävituslikult käitud, kuigi, nagu üleval kirjeldatud, on ka neid hetki. Need lihtsalt tunduvad teadlikumad. Sõiduteele sa aga naljalt ei jookse enam ja kuigi sa meid alati ei kuula, sa selgelt kuuled, sest noomid ka õde, kui ta teeb midagi valesti.</p><p>Mu väike suur putukas. Mu keskmine!</p><p>Armastan sind rohkem kui kakat!</p><p>Emme</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-61481674296939142272022-08-31T21:14:00.001+03:002022-08-31T21:36:42.064+03:00Kirjad Kõhutantsijale 29<p>Hey putukas!</p><p>Viimasel ajal oleme sind pigem nii kutsunud. Vahepeal on suvi mööda läinud ja me palju Eestis aega veetnud, mis oli tore, sest sa said neli nädalat sealsete lähedastega aega veeta ja eesti keelt kuulda. Kohe esimestel Eesti päevadel ehk siis kuu pärast vaid ühest käest kinni hoides kõndima õppimist said sa pihta, kuidas toe najal liikudes keerata ja see tegi su elu nii palju huvitavaks. Me ei teadnud ju, kuidas sul selle kõndimisega läheb ja kas pulmas jooksed või roomad. Päris siseseisvate sammudeni aga ei ole sa siiani jõudnud. Eestis paar korda said sa teha ühe kukkuva sammu kellegi sülle, aga rohkem mitte. Samas sulle piisab toeks ühest sõrmeotsast ja asi on pigem julguse taga nüüd. Ootame huviga. Viimasel nädalal aga oled sa paar korda kümmekond sekundit ilma tugedeta seisnud ning oskad väga ilusasti kükitada kukkumise asemel. Samuti oled sa viimastel päevadel paar korda ise püsti tõusnud hetkeks, mis on hästi lahe. </p><p>Eestis hakkasid sa huvi tundma ka poti vastu. Me ise polnud siiamaani potti välja võtnud, sest kiiret ju pole, aga nüüd, kus sa ise poti peale istuda proovisid, oleme me ka sind sinna vahel, kui meelde tuleb, istutama hakanud. Sa tead, et potil tuleb punnitada ja nende üksikute kordade järel peab ju uhke emme mainima, et eile sa pissisidki esimest korda potti. Jee! Huvitav, kas järgmine kord tuleb varsti või kuude pärast?</p><p>Mis sa veel oskad? Sõrmedega mööda huuli tõmmata ja puristada. Nüüd juba ka õhumusisid saata. Ja päris musisid teha. Mõnikord mängime muside ringmängu oma perega. Triibu tahaks ka väga musi sult, aga sa oled tema suhtes parajalt skeptiline ja põhjusega. Samas sa jumaldad teda ja nii tore on teid koos tegutsemas vaadata. Ka siis, kui see kestab rõõmsalt vaid mõne hetke.</p><p>Sulle meeldib flirtida, kallutades pead ühele ja teisele küljele kõvasti ning jagades imearmsaid naeratusi. Ja sa lehvitad hea meelega, kui saad aru, et keegi kuhugi minema hakkab. </p><p>Sa tunned piltidel ära vanaemad ja reageerid elevusega ning oma nõbude seltskonda naudid ka. </p><p>Sa eelistad ikka minu käest kinni hoida ja kõndimist harjutada, aga vahel üllatad meid, valides omale mõne teise kaaslase. Vahel ka üsna võõra.</p><p>Sa ronid nüüd igale poole ja vallutad uusi kõrgusi. Nüüd peame sind kullipilgul jälgima. Näiteks leidsime su ükspäev Venna söögitoolist, kus ei ole ju piireid, aga ise sa ei karda selliseid asju üldse. Meie siin peame kohanema faktiga, et kuigi sa veel ei kõnni ega räägi, ei ole sa enam täitsa beebi. Samas mulle nii väga meeldivad meie nunnutamisehetked.</p><p>Kui sa siin suve eel otsustasid kaalukasvatamise pausile panna - nagu naised ikka - siis nüüdseks kasvad taas jõudsalt ja oled parajas beebivormis. Pean vaikselt hakkama 86 suuruses riideid käiku laskma, aga samas pakkisin just viimased 0-3 kuud püksid ära, aga need olid ikka väga suured ka.</p><p>Sa armastad kasse ning venda ning püüad neid märgates neile pai teha. Mulle meeldib jätkuvalt su lemmik olla, aga ma olen õnnelik, et sa aina rohkem lähed ka iseseisvalt seiklema ning maailma avastama. Oma vennaga võrreldes aga oled sa siiski tükk maad ettevaatlikum ja ma ei pea veel kartma, et sa päris ära jooksed.</p><p>Ahjaa... kui eelmine kord kirjutasin, et sul tuleb kohe kaheksas hammas, siis järgmisel päeval avastas vanaema, et hoopis üks teine tagant poolt oli vahele trüginud. Seega said sa juulis kaks ja augustis ka oleme kaks leidnud. Kasvatad sa aga tagumisi enne, nii et ega me väga täpselt ei teagi, millal nad tulevad. Sa ju ei taha, et sel ajal sind torgitaks ka.</p><p>Armastame sind pooleks!</p><p>Emme ja issi</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-58659702535616092852022-08-26T23:36:00.000+03:002022-08-26T23:36:24.250+03:00Preilist prouaks 12<p>Täna tundus olevat täiesti õige õhtu, et kallata endale klaas veini ja vedada end koos arvutiga rõdule kirjutamaks lõpuks pulmapäevast, ignoreerides juba kergelt näpistavat külma ning tõusvat õhuniiskust, sest palju neid mõnusaid suveõhtuid veel tuleb ja pealegi tähistame täna 6,5 aasta möödumist oma suhte algusest ning 20 abielus oldud päeva. Tähistamine on küll tinglik sõna siinkohal, sest mul tuli see alles õhtul meelde ja nüüd, kus lõpuks on kõik lapsed uinunud ja argikohustused hetkeks seljataga, istume me kumbki oma arvuti taga nagu tõeline vanapaar :)</p><p>Meie pulmapäev algas vara meie ilusas külaliskorteris, mille suurte akende taga peitusid erinevalt ideaalsest eelnevast õhtust ähvardavad pilved. Olime me ju nädala jagu - Lemmik isegi kaks - erinevaid ilmateateid jälginud ja küüsi närinud. Ma olin valmis selleks, et meie pulmade ajal on vihmane periood, sest me ju kõik teame Eesti suvesid, aga ma ei olnud valmis selleks, et mu telefoni kümne päeva prognoos näitab imeilusat sooja suve ühe erandiga, milleks oli muidugi meie pulmapäev. Asja ei teinud ka lihtsamaks ega paremaks see, et samale nädalavahetusele sattus Tallinna Ironman, millest oleks ka üsna savi, kui kogu meie pulmamajandus kesklinnas olema ei pidanuks. Igatahes, kui alguses näitas ilmateade, et sajab öösel ära ja ehk on maa juba kuiv ajaks, mil meie õues oleme, siis viimastel päevadel tundus asi tõesti lootusetu, sest lubati nullist kuni üsna mitme millimeetrini vihma just täpselt meie ilupildistamise ning tseremoonia ajaks. Mul ei olekski olnud midagi otseselt vihmaste piltide vastu, sest ma olen näinud väga ilusaid, aga ma ei tahtnud, et mu pikk kleit märjalt maalt musta vett end täis imeks ega tseremoonia ajal nagu uppunud kass välja näha. Plaani palju sa plaanid, aga ilmataat otsustab ikka ise, mida teha.</p><p>Me ei valinud mingeid pruutneitsisid ega peiupoisse. Kahekümnendates mina ei usuks mind, sest sellel neiul olid pruutneitsid ammu välja valitud, aga pea kolmekümneviiene mina sai aru, et nii tore kui see ka poleks, ei sobi see meie ellu enam. Ajad on edasi liikunud, ka mõned sõbrad ja teistel on väikesed lapsed. Lisaks ei saanud kaks Lemmiku kolmest parimast sõbrast üldse tulla ja tundus nii ebaaus ning egoistlik nõuda, et minu sõbrantsid nüüd hülgaksid oma pere, et tulla ja ümmarada mind hommikust õhtuni ja kes teab mitu päeva veel ette ja taha. Küll aga on mul kahju, et ma ei saanud nüüd nautida seda, kuidas mu parimad sõbrantsid tõlgendaksid minu valitud riietusevärvi, sest kuigi mõnel kleidil on küll kirjas "universaalsuurus", siis tegelikult ju universaalseid kõigile sobivaid riideid ei leidu - ka lõike ja materjali poolest.</p><p>Niisiis olin ma lihtsalt tänulik, et meil oli selleks päevaks tore lapsehoidja ning proff minu ilu eest hoolt kandmas ja mu ema ning paar lasteta sõbrannat ja sõber olid olnud nõus meile seltsi ja abi pakkuma juba hommikust peale. Ma ei tahtnud neile ka mingit kellaaega ette kirjutada rohkem kui see, millal nt mu emale meiki tegema hakatakse ja seega ma ei teadnud ka täpselt, millal keda oodata. Ja siis ma olin nii tänulik, kui lapsehoidja juba enne kaheksat esimesena kohale jõudis, sest mõne minuti pärast saabus juba ka meikar. Kui proovimeigi ning soengu tegemise ajal oli Kõhutantsija veel nii väike, et lihtsalt hängis ja magas mu süles ning keerutas tädi nööpe, siis enam ma sellisele õnnele loota ei saanud.</p><p>Edasi hakkas aeg lendama. Vahepeal läks Lemmik tagasi koju riietuma ning Triibule ja oma emale järele ja kohale jõudsid ka fotograaf ning videopoisid. Ma ei tea, miks mind ikka veel üllatab, et enamasti on päris suur erinevus selle osas, mis jääb kaamerate ette ja mis taha. Ka meie puhul olid taga ju meie kõigi kohvrid, snäkikotid jms argipäevane. Eks näis, kuidas see kõik lõpuks pildis jääb.</p><p>Millalgi saabus Riin ja ma olin selle eest nii tänulik. Ta aitas mul riideid aurutada ja oli lihtsalt kuskil tagataustal olemas. Jõudsin paar korda mõelda vaid, et kus siis Lea ja Laura on. Laura, kes ise pakkus, et on juba 7.30 kohal, aga nõustus minu soovitusega, et 8:30 oleks juba väga hästi.</p><p>Vaene Lemmik sai päris kaua siiski kusagil koridoris oodata, kuni mind viimistleti, oma korda oodates. Vahepeal kaamerad klõpsusid ja vilkusid ning kohukest (ja see oli ka ainus majja toodud määriv asi) söönud Triibu suu määriti veel ekstra šokolaadiga kokku, et siis temast nii minu imeilusa valge kleidi ees pilti teha. Julge fotograaf, pole midagi öelda.</p><p>Ühel hetkel halastati Lemmikule ja mina peitsin end rõdule, kus siis sain esimest korda enda meiki ja soengut uurida ning vahepeal Triibuga lollitada. Siis sain ka sõnumi Lealt, kes küsis, kas me tahan varsti kohtuda, aga ta oli kuidagi valesti aru saanud ja selle asemel, et mulle hommikul toeks tulla, arvas ta millegipärast, et mul tekib keset mu pulmapäeva auk, et nende perega veel koos aega veeta. Millegipärast ja kuidagimoodi olin ma terve päeva üllatavalt chill ega vihastanud ega solvunud ega midagi. Umbes siis saabus ka sõnum Lauralt, et suuuuuuuuuuur jama on, aga ta on teel. Ca kolm tundi hiljem, kui pidanuks kohal olema. Ma jälle ei teadnud, kas nutta või naerda või muretseda, sest kes saadab pruudile sellise sõnumi ja ei jaga üldse rohkem infot!? Nüüd on see lihtsalt osake me päevast ja loost. Edasiruttavalt võin öelda, et mingit suurt draamat ei olnudki. Oli vaid käsitööpraak ja soov kõike perfektselt teha unetundide arvelt, kuigi ma oleksin eelistanud, et ta lihtsalt minu jaoks olemas olnud oleks.</p><p>Igatahes, ühel hetkel oli kogu gäng seal. Mu ema tuli ka üsna varakult ning aitas riideid sirgendada. Vahepeal tehti Lemmikust ilupilte toas ja ka õues vihmaga ning siis tulid veel minu viimased puuderdused ja lokikeeramised ning algas pruudi pildistamine. Nüüd pidin veel kiiresti riietuma ja kui filmides ja piltidel on see selline hetk, kus kogu kaaskond pruuti sätib, siis minu reaalsus oli selline, et sõbrantsid tegid parasjagu üksteisele lokke ja mu emal oli käes rasvapirukas ehk siis sel hetkel tundsin, et neil minu jaoks aega ei ole ning läksin ja haarasin vannitoast kleidi ning venitasin selle ise selga. Seejärel jõudsid juba teised ka mu pika nööpidereaga appi.</p><p>Mu tubased pildid on vihmapärlites akna taustal, aga üsna varsti juba kannatas ka katusele minna, nagu olin unistanud ja õnneks sealne puitterrass kuivas ülikiiresti ja seega kleiti kohe ära ei rikkunudki. Olin küll oma kingaplaani veidi ümber mänginud ja mu ilusad saapakesed, millele veel soengu tegemise ajal õigeid paelu panin, jäid kuivema ootele. Üldse on lastega pulm üsna sürreaalne üritus. Kui ma just ise millegi kallal ei nikerdanud, siis oli mul süles laps või kaks. Nemad ja ka mu ema muidugi olid ilupiltide ajal oma igapäevaolekus - ema triibulises pluusis ja Triibu kaetud ehitusmasinatega. Seda veidi kahetsen, aga arvan, et oli õige otsus, et peoriided said selga alles vahetult enne tseremooniat.</p><p>Tagasi katusele. Mina läksin nurga taha peitu ning siis kutsuti sinna Lemmik, kes tohtis vaid teatud suunas vaadata, kuni pruut nii tasa-tasa ta selja taha hiilib esmakohtumiseks. Ma teadsin, et ta ei ole mul mingi ülevoolavate tunnete näitaja, aga ikkagi tahtsin, et ta ei näeks mind kui poolfabrikaati. Me veetsime küll ka pulmadele eelneva öö koos ja ta oli näinud mu kingi ja loori, aga kleidi hoidsin üllatusena ja ta ise ütleb, et talle väga meeldis ka. No umbes nii, nagu meestele ikka kleidid meeldivad. Mõni aeg varem ta oli mulle öelnud ka, et ärgu ma pangu pahaks, aga talle meeldib mu igapäevamina rohkem kui proovimeigi ja soenguga versioon.</p><p>Taaskohtumine edukalt seljataga ning kergendus hinges, et ilm kõigist ennustustest hoolimata taas üsna ilus oli, komberdasime kuidagi tagasi tuppa, sest proovige ise järsust trepist liiga pika kleidiga käia. Või üldse trepist. Nüüd julgesin ka oma imeilusad saapakesed jalga panna ning suundusime õue. Saapad lihtsalt on alati olnud mu kirg ning kuidagi sobisid mulle nii palju paremini kui suvalised valged kingad. Uskuge, ma vaatasin läbi ikka sadu paare veebipoodides.</p><p>Õues oli naljakas. Tegime pilte siin nurgapeal ja seal. Silmad kinni ja lahti. Komberdasin veel treppidest üles ja alla, kleiti takerdudes ning üsna ruttu sai selgeks, et teatud määrdumine on lihtsalt selle kleidi saatus ja sellest ei tohi end segada lasta. Mõnikord olid meie taustal vaid mõne meeri kaugusel mingid kohvikukülastajad. Mõnikord ei piirdutud taustaga ja kuskil on vähemalt üks ilupilt meist kahest koos ühe joodikuga, kes ise end meie kõrvale sättis nagu nii peakski olema.</p><p>Pildistasime veidi me "koduses" Rotermannis ning siis sõitsime juba Toompeale, kus esimese asjana, mind autost välja vinnates, lendast kõrvast ja munakividele kildudeks üks mu erilistest klaaskõrvarõngastest. Fotograaf naeris, et minu kui pruudi märksõna on, et mul on kõike kaks kui mitte kolm. Noh, kõrvarõngaid oli ka kaks paari, aga teine oli muidugi korteris, sest palju ikka pruudi ridiküli mahub ja seegi võeti mult pildistamise ajaks ära.</p><p>Aeg lendas ja mul oli hea meel, et otsustasime, et ei proovi ilupildistamiseks igale poole jõuda ning pigem võtame vabalt, sest kätte jõudis kogenemisaeg ja siis saime lapsehoidjalt õnnetu kõne. Meie kaksikutekäru, mille suure vaevaga Eestisse kaasa vedasime just selleks, et pulmapäeval lastega lihtsam oleks ning nad keset päeva magada saaksid ning ikka tseremooniale ka jõuaksid... see kuradi käru läks katki. Lihtsalt mingi rattakinnitus murdus ära ja nüüd nad siis istusid õnnetult kuskil mingi kauge nurga peal pool tundi enne tseremooniat. Üldjuhul see võiks mu meelest käia ka sellesse kategooriasse, et pulmakorraldaja lahendab ära ja pruutpaar kuuleb sellest heal juhul järgmisel päeval. Seekord aga saime kõne ju meie ja sel hetkel läks tööle crisis management mode, mitte kes vastutab mode. Ilupiltidesse tuli sunnitud paus ja tegime paralleelselt kõnesid potentsiaalsetele abilistele. Jällegi asja ei teinud lihtsamaks Ironman oma piirangute ja kesklinnas jooksjatega. Lõpuks lahendasime olukorra nii, et väikevend, kes oli meile autojuhiks ja oli just meie - muideks vale värvi saabunud - autot parkima läinud, läks ja võttis selle taas parklast, tuli ja haaras Lemmikult me isikliku auto võtme, mis mingi ime läbi ta pulmaülikonna taskus veel oli; sõitis vanalinna teise otsa, jättis Tesla maha ning võttis me lastetoolide ja pudrumudruga argiauto, korjas peale käruhädalised ning kihutas nendega tseremooniale. Vähemalt leidsime lahenduse.</p><p>Ise saime siis keskenduda veel veidikeseks ilupiltidele. Vahepeal lehvitasime meist kogemata möödunud külalistele ning juhuslikult sama teed liikunud paaripanijale, keda sai siis ka käigupealt olukorrast informeerida. Õnneks tal kiiret ei olnud ja me kõik tahtsime siiski lapsed ära oodata. Nii juhtuski, et meie kui pruutpaar olime igati graafikus. Käisime veel ema sõbrantsi juures pissil ja huuli värvimas ja siis ootasime mingil tänavanurgal täismeigis ja riides lapsi. Muidugi see kiire ja ärev taaskohtumine tähendas, et algne plaan, et Triibu saadab mind ja Kõhutantsija issit, lendas aknast välja. Seega kui lapsed ja Väikevend saabusid, haarasime lihtsalt kumbki oma ning kihutasime. Poisid jalutasid koos down the isle. Kuidas seda eesti keeles öeldaksegi? Ja nagu mu parim sõbranna ütles, see oli imearmas, kuidas mina oma korral jalutasin, lilled kummaski käes. Nimelt Kõhutantsijal oli ka imearmas lilleline kleit ja ise kõndimisest ei arvanud ta sel hetkel, minust tunde eemal olnuna, mitte midagi. Ma oleksin võinud seda tegelikult ette teada.</p><p>Igatahes, kõik oli väga lahe ja meielik. Lemmiku vend ja vennanaine olid meile kokku pannud Star Warsi ja klassika segust muusika, mis oli nii lahe. Keegi ei käinud kõhuli ning külalised pühkisid muudkui pisaraid. Mina ise püüdsin vargsi seljataha piiluda, et vahepeal oma pere ka näha ja samas Peebu kõne kuulata. Mulle endale tundus, et ma olen äkki kriisihaldusrežiimil, mida olin ka ette ennustanud. Minu käed ei higistanud ega hääl ei värisenud. Vetsus olin oma suure kleidiga siiski pidanud kaks korda käima. </p><p>Meil oli tseremoonia ajal päris naljakas, sest algul seisis Triibu kohkunult issi kõrval, sest kuidas täpselt selgitada kolmesele, mida ühelt pulmalt oodata!? Tagantjärele tarkusena oleksime vist võinud pulmavideosid koos vaadata. Ühel hetkel aga hakkas tal igav ja siis ta hakkas issi jalge vahel peitust mängima ning talle pükstesse peaga auku puurima. Oligi tore pingete mahavõtja. Ühel hetkel oli meie kord üksteisele armastust avaldada.</p><p>Lemmik oli valinud oma kõneks mingi luuletuse, mis algas sõnadega, et ta tahaks olla tolmuimeja ja imeda endasse mu tolmu. Ma nii sürri algust ei oodanud. Naerma ajas. Laura oli lahkelt säravale paberile välja printinud ka minu kirjutatud kõne, sest ma lihtsalt ei uskunud, et jõuaksin selle pähe õppida või, et siis kriitilisel hetkel sassi ei läheks.</p><p>Pärast kõnesid, saime öelda üksteisele Yes, sõrmused, allkirjad ning muidugi ka traditsioonilised suudlused vahetatud. Selle osas meil mingit plaani ei olnud ja mu mälestused on ka veidi hägused. Lemmiku vend mängis mingil lasteinstrumendil veel mingit rõõmsat tähistamismuusikat ja siis juba tulid kõik meid kallistama, eesotsas Loodusjõud Lauraga.</p><p>Päike paistis, kõigil tundus olevat tore. Sealsamas serveeriti vahuveine ja maasikaid šokolaadis. Mitte, et ma sellest midagi teaksin, sest meie olime ju järgmise tunni vms modellid, kes said paar lonksu ja ühe maasika kütuseks. Oligi selline päev, kus nälga ei tundnud, kuigi olin varunud meile snäkke, aga ma olin vist tiimile toitu valesti arvestanud, sest olin lugenud mingi teise fotograafi kirjutist, et fotograafidel on tavaliselt ka pruutpaari tarbeks snäkke ja jooki kaasas, aga meie oma tuli hoopis ise näljasena. Muidugi olime planeerinud kogu tiimile õhtusöögi, aga hommikusöögiks ei suutnud ma oma aju piisavalt liigutada, et meile endalegi normaalset süüa varuda külaliskorterisse ja üldse muretsesin, et millal mina kui pruut üldse söön. Varahommikul olid veel kohvikud kinni ja edasi läks ju pausideta. Õnneks ema tõi mulle süüa. Hiljem palusin Väikevennal ka meile kõigile süüa juurde tuua.</p><p>Igatahes, me olime nüüd abielus ja nii lihtsalt see käiski. Terve aasta ettevalmistusi ja pooletunnine kahekeelne tseremoonia. Nüüd siis tegime kõigi soovijatega koos pilte ja ignoreerisin saabaste pakutud aina teravamaid elamusi. Olin küll neid veidi sisse kandnud, aga ma pole ju aastaid olnud regulaarne kontsakandja enam ja ära väsisid jalad ikka ruttu.</p><p>Kui pildid said tehtud ja vahuvein otsa, siis viis pulmaisa me külalised vanalinnaga tutvuma ning jala peokohta. Meie läksime veel nüüd juba abielus olemise pilte koos lastega tegema natukeseks, aga tundus, et oleme graafikust maas, nii et väga palju me ei jõudnudki. Vaene väikevend aga, kes pidi samal päeval jõudma ka oma isikliku Ironmani varustuse õigesse kohta toimetada, sain nüüd eksprompt taas läbi linna kimada, et Tesla tagasi tuua meie juurde. Appi tuli elektritõuks. Ilma temata ma ei teagi, mida me oleksime teinud, aga ta sai kõik toimima. Muideks, peokoha jõudsime me suure kiirustamise tulemusega enne linnatuuri teinud külalisi. Ei hakanud tsirkust ka tegema ja seega mingit big entrance'i abielupaarina ei olnudki. Oli hoopis veidi vabamalt võtmise hetk, kus saime külalistega paar sõna rääkida ja veel veidi sõbrapilte teha ning muljetada. </p><p>Lapsed lasti koos meie imelise lapsehoidjaga lahti oma korrusele, mis oli otseühenduses peo põhikorrusega. Kõik uudistasid dekoratsioone, mis pidid olema väga minulikud. Olin neid detaile hoidnud saladuses ka sõbrantside eest, et neil ka üllatusi oleks. Eriti hinnati veiniklaasi külge käivaid nimesilte ning varsti saigi juba süüa. Nüüd oli küll nälg ja Lemmik läks esimesena süüa võtma. Sellise koha peal ta ei häbene. Üle süüa ega juua me ise ei jõudnud, aga nälga ja päris kuivale ka ei jäänud. Meie rohke ja mitmeõhtuse Rieslingi testimise tulemus maitses hästi - need kaks klaasi, mida ma õhtu jooksul juua jõudsin. Vahepeal olid mõned mängud meie kahe tundmise kohta ning armsad kõned Lemmiku vennalt ja minu bestikatelt. Kingitustelauale tekkis ka paras kuhi, kuigi me olime ju öelnud, et midagi ei pea tooma.</p><p>Aeg muudkui lendas ja varsti tuli ka bänd ning avatants. Trikke me ei teinud, sest Lemmik ei tahaks ja ausalt meil polnud aega ka kursusteks vms. See oli lihtsalt üks tore hetk üksteise embuses, mida saatsid üllatusmullid lastekorruse rõdult. Tantsisime ka üksteise vanematega ja veidi sõpradega, andsime üle tänukingitused vanematele ja varsti saabus aeg meil taas jalga lasta päikeseloojangupildistamiseks. </p><p>Minu pähe ei mahtunud ükski alternatiiv päikeseloojangu piltidele rannas. Meri on alati olnud minu teema, mistõttu kasutasime ka oma imeliste lillevaaside põhjas ise korjatud merekilde, mis lõpuks omale eesmärgi said. Meie lilledeks said kallad, mida ma enne pulma kordagi päriselt näinudki polnud - selline pretentious bitch - ja gladioolid. Kõik valged. Gladioolid, muide, mida tseremooniakohas vanalinna privaatvaateplatvormil kasutasime, kukkusid tuulega ümber nii enne kui pärast tseremooniat, aga tseremoonia ajal oli kõik ilus ja ega need kukkumised neile midagi hullu teinud ka.</p><p>Tulles tagasi päikeseloojangu juurde, siis ma olin veidi nõutu, et kuhu minna, sest mu armastatud Kalarand oli nõmedate jooksjate poolt blokeeritud ja mu samuti armastatud Stromka oli ratturite mängumaa sel õhtul. Piritaga aga ei seo mind miski. Lõpuks siiski kihutasime Pirita poole, mööda Russalkast, kuigi olin valmis juba, et teemegi oma pilte sealkandis venelaste kombel; mööda Pirita rannast ja lõpuks maandusime ühes üsna eraldatud looduslikus kohas, kus mets ja meri kohe tee ääres ja mida meie fotograaf ühest teisest hiljutisest pulmast teadis. Seal oli nii ilus. Meeletu tuul, mis tegi me pildistamisest kohe fashion shooti. Kõrkjad, kuhu mu kimp ära uppus. Kivine rand ja punane taevas. Nii palju looduslikku ilu. Ma valin päikeseloojangu iga kell üle ilutulestiku, mis on mõttetu looduse saastamine. Jalutasime ja jooksime seal käsikäes, kuni tuul mu mälemad kõrvarõngad kõrvast minema viis. Musitasime ja ignoreerisime juhendamist. Muidugi, tuul mängis ka selles oma rolli. Vahepeal kaisutasime kusagil käsu peale, silmad kinni, et siis neid avades avastada kolm kaamerat oma näo eest. Päris naljakas oli, aga väga romantiline ja tore ka. Mulle väga meeldis meie tiim. Väikevend, Valdur ja meie ning siis videopoisid turvatoole täis autoga me kannul. Mul on siiani kahju, et millegipärast tuli meile soovitatud ja kokku lepitud punase Tesla asemel järele meile porihall, aga leidsin, et kui vaid see läheb valesti, siis oleme õnnega koos.</p><p>Päris õiget päikeseloojangut vaatasime juba autost tagasiteel peokohta, videopoistega mõõtu võttes. Õigemini keegi ei kihutanud. Me ei ole idioodid. Küll aga proovisid nad meid sõidu pealt filmida. Droonivõtted aga jäid ka kahjuks tänu Ironmanile ära. Nad arvasid, et ehk nad lähevad teevad mõnel teisel päeval, aga läheb kuidas läheb. Eks me mõne kuu pärast näeme.</p><p>Peokohas ootas meid hunnik koogi ees vesistajaid. Oli aeg. Olin Lemmiku üllatamiseks salaja Rootsi kodust kaasa võtnud, tema eest terve aja seda varjates, tema hiljuti lahkunud vanaema suhkrulusika. Üllatus läks igati korda ja seda ka Lemmiku nõbudele. Üllatasime külalisi ka sellega, et meie helesinise-valge merelainelise koogi glasuuri alt tuli välja šokolaad. Sest kuidas siis teisiti!? Vähemalt meie puhul pidi see olema šokolaad. Täpsemalt belgia šokolaadi tort, aga nüüd, olles taas Rootsis originaali söönud, oleme kindlad, et pulmatort jäi maitselt sellele alla. Hea oli ikka, aga millgipärast kaetud martsipani asemel suhkuga ja üldse mitte nii kreemine ja magus. Samas ehk korrustort peabki olema tihkem, et püsida ja üks kord elus tahtsin ma ikka korralikku korrustorti, mitte mingit moodsat magusabufeed.</p><p>Pärast torti oli aeg veel veidi tantsimiseks ning siis juba pruudikimbu viskeks. Mulle meeldis kusagilt kuuldud idee, et kimp lendab lahti lilledeks ja kõik soovijad saavad oma, mitte et ühel veab või teisele määritakse pähe. Eriti lahe oli, et meie mõlema emad olid nõus ka kimbupüüdmisel osalema. Üldse sai see kokku olema suurem seltskond kui ma eeldasin. Küll aga päris kõik lilli ei saanud, sest ka väikesed tüdrukud ja isegi üks poiss tulid osalema, aga see-eest mu ema püüdis lausa viis lille üheksast kinni ülirõõmsana ja kõigile meeldis me lahendus. Nad vist ei olnud sellega enne kokku puutunud.</p><p>Kõik rituaalid seljataga ja lapsed väsinud, lasime lapsehoidja vabaks ning vanaemad pidid lastega meie koju minema. Kõhutantsija pidi esimest korda öö ilma meieta veetma, aga hetkel olid nad mõlemad üsna klammerduvas faasis. Samas terve pulma olid mõlemad me pisikesed nii vaprad ja Triibu nautis täiega kõigi oma sõradega korraga aja veetmist. Vanaemad aga võtsid nii kaua aega, et end lahkumiseks valmis seada, et siis oli jäänud veel vaid viimane säraküünalde tunneli osa. Seega otsustasime, et las siis olla nemad kõik ka lõpuni. </p><p>Läksime siis kõik õue ning meie koos väsinud lastega saime mitu korda läbi selle tunneli jalutada. Mulle on alati säraküünlad meeldinud, aga see konkreetne ettevõtmine oli rohkem hirmus kui tore. Keegi oleks võinud meid hoiatada. Eks näis, kas sealt tuleb ka mõni naerunäoga pilt või ainult ahastav mina, kes ise sädametega pihta sai ja kartis, et ka Kõhutantsija saab.</p><p>Pidu sai sellega läbi külaliste, aga mitte veel meie jaoks. Meie ja väike kaaskond läksime veel light saberitega pilte tegema pimeduses. Võitlesime nii, et minu oma läks juppideks ja üks osa kukkus üle mingi reelingu lausa terve korruse võrra allapoole. Ikka oli tore. Seejärel lasime vabaks oma toredad päevajäädvustajad ning head sõbrad aitasid meie tuppa kanda kingitused ning said vastutasuks piiluda me katuseterrassile. Ööd olid juba augustilikult mustad ning sellest ma siin lähemalt ei kirjuta. Küll aga läks meil uni varakult ära. Väsinud olime ikka, aga pead olid paksult muljeid täis ning oli vaja ju koju laste juurde minna. Lisaks ootas meid ees veel mitu päeva üritusi rootsi külalistega. Nagu tõeliselt festivalil või mitmepäevases pulmas. Meile jäid mälestuseks parkimistrahv, mis küll tähistati, neli auku mu imekauni kleidi servas ja palju-palju toredaid hetki me kõige lähedasemate seltsis. Nüüd ootame huviga professionaalseid jäädvustusi.</p><p>Kindlasti unustasin veel paljust kirjutada, aga selline see meie päev oli. Igati meie nägu ja mõnusalt vaba, kuigi kartsin, et minust saab Bridezilla. Hulluks ma aga ei läinudki. Ka mitte järgnevatel päevadel. Võin soovitada oma õige inimesega abiellumist teistelegi. Kuigi mõni päev enne pulmi hakkas vaid kahekesi abiellumine minulegi sümpatiseerima, olen ma õnnelik, et meie lähedased olid sel päeval meiega.</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-43827474110676140452022-08-26T00:00:00.001+03:002022-08-26T00:00:35.532+03:00Preilist prouaks 11<p>Päevad muudkui lähevad, neist saavad nädalad ja mina pole ikka jõudnud siia pulmapäevast endast kirjutama. Proovime siis täna sellega vähemalt pihta hakata.</p><p>Päev või kaks varem hakkasid külalised saabuma ja koos hea sõbrannaga ka minu kaua oodatud pulma rinnahoidja. Muidugi olin ma tegelikult tellinud endale pesu ülivara - kuid tagasi - aga siis hakkasin kahtlustama, et mis siis, kui see jääb kleidi alt kusagilt paistma ja tellisin samuti igati korraliku ajavaruga oma elu esimese Wonderbra ainsast kohast, kus nende ilusat paelteta mudelit veel oli lihtsalt lootes, et alles olnud suurus klapib. Edasi sain aga muudkui neile kirju saata ja küüsi närida, sest nende lubatud juba pikendatud 2-8 tööpäevast sai lõpuks 15 ja see saadeti välja just siis, kui meie laeva poole teele asusime. Niisiis paraja kombineerimise tulemusena ja olles vahepeal ostnud veel mingi tagavara rinnaka, sest originaalil jäidki paelad paistma, sain Wonderbra kätte pulmaeelsel õhtul ja õnneks see sobis nagu valatult.</p><p>Pulmade eel samas suutsin juba maha rahuneda kuidagimoodi. Hakkas tunduma, et asjad on tõesti paigas, kuigi ka veel päev enne sain kõne pulmakorraldajalt, et planeeritud toolikatted on kuidagimoodi ammu kuhugi mujale lubatud ja ta pidi alles sel päeval ujuvküünlaid ostma minema meile. Proovisin mitte stressata ja keskendusin sellele, et oma küüned ilusaks saada, sest otseloomulikult olin ma pulmade eel suutnud kümnest kuus ära murda - ühe kusjuures keset ööd une pealt kuidagi - ja mul oli nii hea meel, et olin osanud nii palju ette mõelda, et kunagise tuttava juurde endale geelküünte aja panna. Sellest sai ühtlaselt mõnus hetk endale, kus jutustasime niisama ja sain lõõgastuda, ise mitte midagi tehes ega ühegi teise elusolendi eest vastutades. Mina oleksin eeldanud, et pulmakorraldaja vähemalt kontrollib, kas ma pruudina olen osanud sellistele asjadele mõelda ja vajadusel leiab mulle ka tegijad, aga noh. Mitte minu kogemuse põhjal.</p><p>Maniküürist tormasin vanalinna, haarates teelt kiiruga kaasa mingi muffini ja külma kohvi, sest olin lubanud väliskülalistele linnaekskursiooni teha nagu vanadel headel aegadel, ainult et nüüd rootsi keeles esmakordselt ja olin juba hiljaks jäänud. Mind ootas üle kahekümnepealine seltskond lähedasi ja kaugemaid ning oli ainult paras ime, et selle tuuri lõpuks mu lapsed ka alles olid. Siinkohal pean tänama me lähedasi, sest ise ma olin küll liiga pea laiali otsas, et neid ka pidevalt jälgida suuta. Lisaks treenisin korralikult musklit, kandes Kõhutantsijat suurema osa ajast süles. Kokkuvõttes aga oli hästi tore ja tundus, et nad jäid ka rahule. Me lihtsalt tahtsime, et kui juba kaugelt tuldi, siis saadaks ka mu kodulinnast veidi parem ülevaade.</p><p>Pulmaeelne õhtu oli chill. Käisime kogu perega meie renditud katuseterrassiga Rotermanni korteriga tutvumas ja see oli nii äge lihtsalt. Saime kokku ka heade sõpradega, kes olid just saabunud ning siis läks Lemmik Triibut koju viima ning meie Kõhutantsijaga jäime ühe Rotermanni restorani väiterrassile õhtust sööma, kuni üks ahelsuitsetaja meid eemale peletas maailma väikseima, aga maitsva pasta juurest.</p><p>Edasi oli nagu mingis totakas komöödiafilmis. Läksime tagasi tuppa ja sain oma uut rinnahoidjat proovida. Seejärel ootas ees mähmevahetus, aga ma ei olnud arvestanud tõelise kakaplahvatuse võimalusega, nii et nüüd me siis olime seal, kesiselt varustatuna, keset põrandat, kõik sõna otseses mõttes sitane. Ma siis püüdsin kuidagi vannitoas seda riidest mähet rookida ja samal ajal jõudis paljas neiu suure loigu maha teha ning seal sees rõõmsalt plädistada ning röökis solvumisest, kui ta siis otse duši alla tõstsin. Olin plaaninudki minna varsti duši alla, aga nüüd oli prügikast üks haisupomm ning jalamatt pissist läbi imendunud. Imeline kombo vastu pulmapäeva hommikut, kui mingit room service'it nii pea pole oodata. Nimelt olime valinud külaliskorteri, mis oli nii modernne, et seal polnud isegi mingit receptionit. Kõik käis koodlukkudega ja suures plaanis oli see väga mugav.</p><p>Õnneks varsti jõudis Lemmik ka tagasi, aitas mul sitta küürida ning seejärel üleväsinud Kõhutantsijat hoida, kuni ma sain pestud ja kammitud ning me lõpuks kõik ühel ajal voodisse kukkusime. Kes vara, kes hilja. Kõhutantsija ei tahtnud ka selgelt millestki ilma jääda.</p><p>Otsustasin, et ma siiski ei hakka päris pulmapäevast siia sitajutu otsa kirjutama.</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-79350506664133960062022-08-20T00:09:00.000+03:002022-08-20T00:09:13.415+03:00Preilist prouaks 10<p>Ehk tüdrukute õhtu. Nüüd, kui oleme lõpuks oma Rootsi kodus tagasi ja Lemmik oma arvuti taha hiilinud ning mõlemad lapsed magavad üsna normaalsel ajal, saan taas siia midagi kirja panna. Loodetavasti ei ole veel mälestused väga tuhmunud, aga tean, et mul on meenutamiseks sõbranna unetundide arvelt higi ja vaevaga tehtud scrap book ja suur pildialbum Google'is, millega tutvumist olen jõudnud vaevu alustada.</p><p>Minu jaoks ei olnud tüdrukute õhtu toimumine üllatus ja seda ma ei tahtnudki. Mitte, et mulle üllatused ei meeldiks - meeldivad ikka - aga väikeste lastega oli logistiliselt palju lihtsam ette teada vähemalt, millal see üritus toimub. Ürituse sisu aga jäi üllatuseks ja ette ruttavalt võin öelda, et see oli imetore, kuigi tõelise eestlasena ma vist ei olegi korralikult sõbrantsidele oma tänu väljendanud. Mul on vaid kahju, et mehed ei tulnud selle peale, et Lemmikule midagi sama ägedat korraldada. Ta on meil küll hästi leplik ega eelda midagi, aga mina pidin rattad käima panema nii siin kui sealpool vett, et ta saaks ka veidi oma poistega hängida ja eestikatega paremini tuttavaks saada ilma naiste taga lohisemata.</p><p>Igatahes, tulles tagasi minu päeva juurde, sest see oli ikka üle 12 tunni üritus ja alguses planeeritud veel pikemana, aga Kõhutantsija kõrvalt ma ei julgenud veel planeerida öö eemal veetmist ja kui tema oleks kaasas, siis ei saaks me keegi nii lõdvaks end lasta.</p><p>Eelinfona kästi mul valgesse riietuda, mugavad jalanõud leida (mille ma viimasel hetkel ostsin) ja meigi ning söögiga mitte väga palju vaeva näha. Mulle juba meeldis, mida sellest välja lugeda võis.</p><p>Õigel ajal sõitis ette tõld (Tesla) tuttava lõbusa juhiga ning viis meid sõbrantsiga ühe mu parima sõbranna aeda, kus teised ja lookas brunchilaud ees ootasid. Süüa ma väga tegelikult ei jõudnudki, sest siis saabus juba meikar-juuksur, kes minu kallal tööle asus ja meil oli väga lõbus. Pärast tegime sõbrapilte nagu vanasti, mulle jagati häid soove ning grilliti mind nii Rootsi kui Lemmiku tundmise teemadel. Mulle hullult meeldis see vaba ja mõnus õhkkond väikeses seltskonnas, kus selgus, et ka mu kõige uuemad sõbrannad teavad mind juba 15 aastat ja üllatus-üllatus, kiidavad mu kaasavaliku väga heaks. Brunchi juurde kuulus ka veinide maitsmine, sest meil oli vaja pulmavein välja valida ja arvestades, kui vähe ma imetajana juua saan, ning et Lemmik mind selles ei aita, tundus olevat mõistlik vajalik meeldivaga ühendada. Mõni oli hea ja tuttav. Mõni nii solk, et kallasin murule, aga nalja sai palju.</p><p>Aeg lendas ja juba varsti asusime kuhugi poole teele. Kuhu - seda mulle ei öeldud - aga asusime jalutama. Täitsa tore oli vahepeal see looriga tähelepanu keskpunkt olla. Eriti, kuna ümber olid minu inimesed, kellele võin alati loota ja kelle puhul tean, et nad mind alati toetavad.</p><p>Varsti leidsime end savikojast, mis näitas, et mu sõbrantsid pööravad mulle tähelepanu ka teistel päevadel, sest olin ammu tahtnud minna keraamikat proovima ja esialgu plaanisime nii oma vanematele pulmakingid meisterdada, aga siis tuli meil muu idee. Savitoas aga oli hästi tore. Alguses meid instrueeriti veidi ja kui tuli aeg otsustada, mis laadi asja meist igaüks tegema hakkab, küsisin juhendajalt, kas me võime loodusmaterjale kasutada ning saime heakskiidu minemaks välja kiirelt maltsa korjama. Sõbrantsid tulid ka rõõmsalt selle ideega kaasa, kuigi nad oleksid võinud ju vabalt midagi hoopis muud teha.</p><p>Enamik meist otsustas teha mingi vaagna ja minu üllatuseks tulid need väga ilusad välja. Üldse mitte mingid käkid nagu esimese korra puhul võiks eeldada. Ka minu valitud hiiglaslik leht jäi hästi äge mu kausi peal. Lõpuks valisime me kõik veel omale meelepärase glasuuri ja pesime käed puhtaks. Mind veidi üllatas, et asjad pidid veel nädalateks kuivama jääma, aga juhendaja lubas vähemalt minu oma enne meie lahkumist valmis teha ja saingi selle oma sünnipäeval kätte. Lõpuks ometi on meil kodus üks ilus vaagen ja seda erilisem, et see on koos mu parimate sõbrannadega minu tüdrukute õhtust mälestuseks. Loodan vaid, et see elab meie väikesed mürakarud üle.</p><p>Aga, nagu reklaamiski, see polnud veel kõik. Järgmisena taksotasime Linnahalli juurde, kus ees parasjagu keegi teine oma pulmagrupipilte tegi. Olin juba unustanud, mida kõike me kunagi Annikat tegema sundisime, aga nüüd kasutati võimalust mulle vähemalt ühes osas tagasi teha ehk sain ülesandeks terve Linnahalli katusetrepi ulatuses tuua välja põhjuseid, miks ma Lemmikut armastan. Sõbrantsid vist eeldasid, et varem või hiljem saavad mul ideed otsa, aga kui mõni lühike mõttepaus välja arvata, siis põhjuseid sai kirja 96 ja kindlasti leiaks veelgi. Ma tegin hea valiku ;) Seejärel oli klassikaline ekside uputamine ning veinidegusteerimise jätk ning lõpuks suundusime korisevate kõhtudega sööma vana Terrariumi uuele katuseterrassile, mida olin vaid kuskil pulmavideos näinud ega teadnud täpselt, mis või kus see on, aga toit maitses hästi, kokteilid ka ja meil oli väga lõbus.</p><p>Pärast õhtusööki suundusime veel Levieri koogile ning ühtlasi tegime me pulmamajutuskoha juures luuret ja seejärel saadeti mind ekspromt Prismasse õnneliku abielu tarbeks hädavajalikku 10 euro eest ostma. Sõbrantsidele tegi meeletult nalja, et ma otse piimaleti juurde suundusin, aga pärast kulus see ära. Lisaks läksid korvi õllesigarid, kvaliteetne tualettpaber, kummikindad, patareid, hambapasta ja ka kilekott. Vist tuli kõik meelde? Igatahes ülejäänud õhtu pidin seda suurt kotitäit kaasa lohistama ja hiljem kihlatule üle andma. Ainult piima oli veidi juba mekitud. Ka enamik muid asju läksid Eesti nädalate jooksul kasutusse.</p><p>Seejärel veeti mind kontsadel ühest vanalinnaäärest teise pulmavannet lugema ja seal kohtusime veel ühe tüdrukute õhtu seltskonnaga, kes pidid samal päeval pulmi pidama. Seejärel mõned shotid ja piinlik karaoke üle aastate ning õhtu lõpetuseks viidi meid salabaari. Selle maja fassaadi põhjal ei oskaks kuidagi aimata, et seal kuskil mõni baar võiks olla - speak easy stiilis - aga kui juba sisse saad, siis ees ootab hunnik põnevaid kokteile, hea teenindus ja hubane atmosfäär. Selleks hetkeks aga hakkas kell 12 lööma ja meie vanurite kamp naeris ammu, et varsti muutume me kõrvitsateks, kuigi profimeigiga tundsin end terve päeva väga ilusana. Kunstripsmed on ikka megad. Kahju, et nad minul ilusasti ei püsi.</p><p>Suur-suur aitäh veelkord teile, kallikesed, kes te mulle selle mõnusa päeva kokku panite! Tundsin enda väga armastatud ja erilisena ning loodan teile, kes te veel vallalised, ühel päeval millegi sama toreda ja teielikuga vastata. Kui te just päriselt ei taha, siis Arnoldit ja Marcot ei tule ja midagi muud piinlikku ka tegema ei pea, sest ma olen midagi vanusega õppinud.</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-86879221418485951442022-08-11T23:21:00.002+03:002022-08-11T23:21:55.851+03:00Preilist prouaks 9<p>Oeh, nii palju on veel rääkimata ja ette ruttavalt võin öelda, et see päev on nüüd edukalt seljataga ja meie õnnelikult abielus. Mitte, et me erilist erinevust tunneksime. Nagu juba enne naersime, uued sõrmused saime lihtsalt.</p><p>Alustame siis sõrmustest, sest neist ma vist ei olegi kirjutanud. Seda teemat googeldades veetsin ikka päevi, sest kuigi mul alguses ei olnud mingit konkreetset ideed, siis mulle väga meeldis mu esimene nö placeholder kihlasõrmus ja see saigi inspiratsiooniallikaks. Sain teada, et seda tüüpi sõrmuseid kutsutakse halo-sõrmusteks, sest neil on suure kivi ümber terve ring väiksemaid. Keskel võib olla erineva kujuga ja isegi erinevat värvi kive ning ümber võib olla ka nt kaks ringi. Samas ma ei tahtnud eriti kõrget sõrmust, sest see tundus ebamugav, aga ruumi pidi jääma ka abielusõrmusele, et nad koos terviku moodustaksid, mitte tunduks nagu siga ja kägu kõrvuti. Lõpuks leidsin ühe vist Kanada päritolu teemantite veebilehe, millel oli väga hea funktsioon, kus sai näha, kuidas jääksid koos erinevad sõrmused ja valikuid oli neil tohutult. Lõpuks leidsime enda omad siiski Rootsist, aga sain selgeks, mis töötab ja mis üldse mitte. Kaugeltki kõik, mis vaimusilmas tundus ilus, ei tundunud enam ilus. Lõpuks proovisime ka päriselt sõrme mõningaid variante, blingiga ja ilma ning otsustasime lihtsama puhtama look'i kasuks. Samas on mu abielusõrmus piisavalt eriline, sest meie vägagi populaarne fotograaf ei olnud sellist veel näinud. See tehtigi mulle eritellimusel, sest rootsi turul sellist saada ei olnud. Milline see täpsemalt on, las jääda meie teada. Ma ei püüa siin ka mingit trendi alustada. Igatahes nüüd, kui need mõlemad mu sõrmes istuvad, olen oma valikuga väga rahul, aga kaalun veel, kas lasta need kokku keevitada, et vähem keerutaksid või mitte.</p><p>Me tulime Eestisse kaks nädalat enne pulmi, et ei läheks liiga hulluks tormamiseks ja see oli hea mõte. Saime mõned päevad ka teistele teemadele keskenduda, suve nautida ja sõpradega aega veeta. Samas oli ka närvilisemaid hetki, sest ma ei saa ikka veel aru, kuidas Eesti pulmamaastiku tegijad lubavad endale kliendi ootama jätmist nädalaks või kauemakski. Ka need, kes on palju kiidetud ja tundunud väga professionaalsed. Ma ei saa aru ka näiteks sellest, kuidas meie populaarne pulmakorraldaja saab tegutseda ainult eesnimega. Ma siiani ei tea ta perekonnanime, uskuge või mitte. Ta ei kasuta seda kusagil suhtluses ega isegi oma ettevõtte kodulehel. Modernsel ajal sain ka ta telefoninumbri teada alles paar päeva enne pulmi, aga see oli tingitud pigem sellest, et varem polnud vaja.</p><p>Viimaste nädalate jooksul püüdsin ennustada parimaid hetki, et tellida ära personaalsed esemed, sest liiga vara tellides on oht, et need ei vasta enam tegelikkusele või kirjutame lihtsalt liigselt raha korstnasse. Samas detailid ise olid kuuldavasti nii minulikud ja me jäime väga rahule.</p><p>Ma teadsin juba väga ammu, millise pulmasuveniiri tahan tellida meie külalistele ja kuna need olid identsed, siis saime need juba kevadel ära tellida. Valituks osutusid graveeringuga metallist kõrred - midagi, mida ma veel Eesti pulmamaastikul ei olnud näinud ja mis samas tundusid nunnud ja praktilised. Pea kõik võtsid enda omad kaasa ka. Eestis olen küll näinud reklaami pilliroost kõrtele, aga need ei tundu kaugeltki nii stiilsed ega pikaajalised.</p><p>Ammu teadsin ka, et tahan, et nimesiltidel oleks mingi praktiline väärtus või vähemalt, et need oleksid midagi enamat kui paberilipik. Esialgu nägin nimelisi kokteilisegajaid ja plaanisin need pulgakookide sisse torgata, sest miks mitte alustada pidusööki magusaga!? Aja möödudes aga leidsin veel ägedama variandi, kus nimesilt ripub joogiklaasi küljes ja aitab teisi udupäid nagu mina peo käigus oma klaasi üles leida. Need meeldisid kõigile väga ja mul endal oli nimesildist korduvalt abi, olles liikunud lauast lauda, et külalistega suhelda. Keegi ju ei keela neid ka tulevikus kasutada. Pärit on need Lätist ja tulid kohale suurepäraselt pakituna ning nägid välja imelised ja veidi suuremad kui ma ootasin. Ainsa kriitikana pean mainima, et ma jätsin need pärast likku ja siis kohati peegelpind hägustus. Ma ei teagi, kuidas täpselt.</p><p>Mul oli pikalt ka idee lauaplaani osas. Teadsin, et ma ei taha mingit traditsioonilist nimekirja. Ei ilusas pildiraamis, pleksiklaasile graveeritult vms. Mulle meeldis mõte oksast ja rippuvatest lauakonstellatsioonidest, aga kuidas see täpselt välja nägema peaks, ma ei teadnud. Kujutasin ette midagi jõuluornamendilikku. Ühel hetkel aga - ja mulle nii meeldis, kuidas asjad ükshaaval paika loksusid - jäi mulle ette mingi eesti noormehe vineerist ametinimede reklaam ja kuigi ma ei ole üldse vineerifänn, kirjutasin talle oma ideega. Nimelt tahtsin ma integreerida meie peoteemasse kuidagi tammesid, sest see puu on esindatud meie mõlema perekonnanimedes. Samas ei tahtnud ma mingit robustset lahendust ja Etsy oli täis mingeid üle mõistuse kalleid variante tammest dekoratsioonidest või siis nägid need välja väga rustikaalsed ega olnud üldse meie teema. See noormees aga tuli meile igati vastu ja leidis lahendusi ka siis, kui neid alguses ei olnud. Viimaks tegi ta meile imelised valgeks värvitud tammelehed lauanimede ja nimekirjadega, mis nägid välja äärmiselt nunnud. Ta tegi meile veel ka kingilaeka, sest mulle oli juba ammu jäänud silma üks eriline, aga see oli tohutult kallis ja kui ma ka oleksin selle hinna alla neelanud, siis post oleks maksnud veel ca 40 eurot ja kokku tundus see lihtsalt ulmeline. Nüüd see noormees aga aitas leida mulle ühe teise ilusa mustri, seda kohendada minu soovitud suurusele; tegi proovitöid ja kõik kokku läks see maksma umbes neljandiku originaali hinnast ning tuli me enda kodumaalt. Kui keegi soovib, siis hea meelega jagan kontakti. Tema nimi on Kauri Tammai.</p><p>Nüüd aga oli ju laudadele endale ju ka nimesilte vaja. Ootasin siinkohal nõu meie pulmakorraldajalt, aga tema soovitas tellida samast kohast, kust tulid inimeste nimesildid ja selleks hetkeks tundus aja ja kulude koha pealt ka juba, et kui läks trumm, mingu ka pulgad, ning panin ühe viimase hetkel tellimuse teele. Nimesiltideks soovitas pulmakorraldaja valida midagi originaalsemat kui numbrid. Nt ühised reisisihtkohad. Ma tõsiselt kaalusin meie jaoks tähenduslike kohanimede kasutamist, aga Lemmik ei armastanud just seda ideed ning lõpuks otsustasime hoopis oma lemmik lauamängude nimede kasuks. Võib-olla see ei haakunud nii väga kõige muuga, aga see seostus meie huvidega ning kuigi me vist ei maininud seda üldse nt paaripanijale, otsustas ta ka meie tseremooniateksti mängudest kirjutada. Seega tekkis ka sinna seos.</p><p>Üsna vahetult enne pulmi tutvustati mulle ka floristi ja mulle väga meeldis, kui hästi ta mu soove luges. Tema saadetud pakkumisega, mida ma alguses hästi avadagi ei julgenud, sest ootasin jõhkrat hinda, olid kaasas pildid kirjeldamaks, mida umbes oodata ja ta oli nendega nii pihta pannud. Ma ise polnud nii hästi oma mõtteid illustreerivaid pilte leidnudki. Lisaks meeldis talle ka mu mereklaasi kasutamise mõte, millest ju kogu me valitud värvigamma alguse sai. Käisime veel enne pulmi kolme põlvkonnaga klaasi lisaks korjamas ja nii see kasutusse läkski, illustreerides elegantselt meie üle mere suhet. Kui kunagisest laevapulma ideest ei tulnud midagi välja, siis meri lihtsalt pidi kuidagi esindatud olema nii peol kui ka piltides. Teisiti lihtsalt ei kujutanud ma ette.</p><p>Sellesse pulmaeelsesse perioodi mahtus ka imetore tüdrukute õhtu või õigemini terve päev, aga sellest ja teistest asjaest mõni teine kord.</p><p><br /></p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-25850163155395420262022-07-12T23:49:00.000+03:002022-07-12T23:49:32.348+03:00Kirjad Kõhutantsijale 28Palju õnne, mu kallis!<div><br /></div><div>Täna on sul taas tinyversary. Sa said just 14-kuuseks, aga su isa ei saa üldse aru, miks need kuud mulle olulised on ja miks ma ainult suuri sünnipäevi ei taha tähistada. Mitte, et me teeksime iga kuu uhkeid torte ja pilte - oh ei. Küll aga püüame me jätkuvalt iga päev teist vähemalt ühe hea pildi teha, mis on ka põhjuseks, miks mu telefoni mälumaht kogu aeg otsa saab.</div><div><br /></div><div>Sa sarnaned aina enam inimesele. Sa saad aru rohkemast, märkad peaaegu kõike, väljendad enda tujusid ja soove, raputad pead, kui tead, et ma millegi kohta ei ütleksin; teed ulakusi koos suure vennaga ja kilkad rõõmust teda nähes. Sa lehvitad nüüd tihti inimestele ja tahad ka kõike proovida. Kui ei saa, siis riidled meiega. Samas teise lapsena saad sa ikka palju rohkem ja varem.</div><div><br /></div><div>Sa ütled jätkuvalt vaid aitäh ja midagi mamma-laadset, aga see võib mida iganes tähistada. Sa ei kõnni veel iseseisvalt, aga jaanipäeva paiku lasid lõpuks ühest käest lahti, mis tähendab, et su tasakaal on juba päris hea. Sa armastad jalutada, hoides meie mõlemast käest kinni ja alles viimastel nädalatel oled hakanud rohkem ka mööbli najal liikuma.</div><div><br /></div><div>Sa armastad ise lusikaga söömist ja liu laskmist. Issi ostsis teile nüüd lausa oma liumäe, mis pool meie elutuba ära täidab, aga samas pole ma veel sellele otsa jooksnud, mis ütleb veidi meie kodu ruumikuse kohta.</div><div><br /></div><div>Te olete juuni algusest issiga kodus olnud ja mina teen tööd, aga kui ma kodust töötan, mis on enamik päevi, ei saa ma ikka enne üheksat alustada, sest sa teed selgeks, et sa tahad minuga aega veeta viimase võimaliku hetkeni. Samas on selle muutusega kohanemine läinud ilma suuremate raskusteta. Sa muidugi oled veidi kurb, kui su juurest ära lähen, aga tegelikult on teil issiga tore ja kuna on suvi, siis on Triibu ka tihti koos teiega. Te mängite ja magate kaisus ja teete igasugu muid tegevusi. Nii tore, et te ka lähedasemaks saate.</div><div><br /></div><div>Nii juuni kui ka juuli esimest päeva tähistasid sa uue hambaga ja kohe-kohe lõikub ka kaheksas hammas. Täna sa oma suud katsuda ei lubanud, aga see on nii lähedal, et ma ei saanudki katsumata aru, kas juba väljas.</div><div><br /></div><div>Viimase nädal aega oleme me harjutanud ka öösel lihtsalt magamist - ilma tissita. Sina, kelle puhul enne naersin, et sa sööd öösiti kaks korda - kumbki kord neli tundi - oled sellega üle igasuguste ootuste hästi leppinud. Kohe esimesest ööst. Siis sa küll nutsid algul poolteist tundi jutti, kui mina end venna kaisus peitsin ja issi sinuga oli, aga kõik muud ööd on olnud üsna nutuvabad ja ma olen saanud isegi oma voodis magada, kuigi oleme ausad - ma naudin ka üle aastate öö läbi magamist ja su vennaga kaisutamist. Ta on pidanud ju terve sinu elu issiga koos magama minema. Täna aga oli esimene kord, kui sa mu voodisse maha jätsid ja hoopis issi ja venna juurde läksid ning issiga uinusid. Päevaunedega pole sul probleemi viimane kuu või nii, aga ööd on muu asi. Issi küll väidab, et üks kord päris pisikesena õnnestus teil ka ilma minuta. Issi juba nädalaid utsitab mind õhtul välja minema, et ta saaks proovida teid kahte üksi magama panna.</div><div><br /></div><div>Mu pisike suur inimene! Ma armastan sind nii-nii palju ja ühtaegu naudin su kasvamist kui ka soovin, et see aeg nii ruttu ei mööduks.</div><div><br /></div><div>Kalli-kalli!</div><div>Emme</div>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-37224865.post-38740523146912014122022-07-06T22:35:00.002+03:002022-07-06T22:35:31.057+03:00Preilist prouaks 8<p>On täiesti uskumatu, kuidas aeg lendab - eriti, mida lähemale pulmapäev jõuab. Juba kuu aja pärast olemegi abielus. Ma saan juba tükk aega küsimusi, et kas olen väga põnevil ja kas elan nüüd ainult pulmadele, aga tegelikkuses on fookuses pigem argisemad asjad olnud. Nüüd aga tunnen, et olen taas pulmalainel ja sellele aitas kaasa, et ma võitsin ühe pulmakorralduse online kursuse. Mina, kes ma kunagi midagi ei võida. See sama mina, kes ka kunagi ei võta osa loosidest, aga seekord tundus teema põnev ja ma ei pidanud midagi vastumeelselt like'ima ja jagama. Vastasin vaid ühele lihtsale küsimusele, millele vist ilma auhinnalootusetagi oleksin vastanud.</p><p>Meie pulmakorraldaja on meid rahustanud, et meil pole mingit põhjust stressamiseks, sest me saime oma meeskonna ammu-ammu kokku. Ma lootsin ise ka, et professionaalse korraldaja palkamine aitab hoida stressitaset madalal, sest tema ju teab, mida vaja ja kust leida ning võtab suure osa koormast enda kanda. Ometi tundub, et ikka ma pean kõike ise otsima ja stressan ka. Tal ei ole kiiret kuhugi, aga minu meelest nüüd juba peaks küll liigutama ka viimaste asjadega või vähemalt kindla plaani tegema, mida millal, et liiga hilja peale ei jääks. Ehk on see minu süü ja mu ootused kõrged, ehk isegi ebarealistlikud, aga ma ootasin sellest teenusest palju enamat reklaamjutu põhjal. Võib-olla veel viimate nädalatega selgub, et tõesti on palju abi ja teiste töö detailid ei paista ju tavaliselt välja, aga ma ei tea enam...</p><p>Vahepeal on meie mõlema riided oodatust kiiremini valmis saanud ja siis minu kolme nädalaga kohale tulnud kleit ühte niidiparandust kaks kuud oodanud, nii et sellega sain ka veidi asjatult stressata. Nüüd aga on riided ja palju muud juba Eesti kodus ootel, et enne pulmi minnes mahuksime ikka ise ka autosse.</p><p>Leidsime meile hästi armsa külalisteraamatu ja tegija. Enne ikka uurisin ja puurisin palju ning kaevasin Etsyt läbi, aga ühel hetkel klikkis ka, et just see ongi see, mis meile sobib. Alguses tahtsin eeltäidetud küsimustega, aga sellist varianti meie tegija ei pakkunud ja võtsime siis tühja. Mulle meeldiks, kui kõik sinna midagi meile mälestuseks kirjutaksid ja loodan, et sellest saab midagi, mida ka aastate möödudes härdumusega sirvime. </p><p>Leidsin ka ideaalsed pisikingitused külalistele tänutäheks ja mälestuseks, aga sellest ma veel ei kirjuta lähemalt. Las jääda üllatuseks.</p><p>Hiljuti leidsin ka lahenduse, mis sobis kokku mu algse ideega lauaplaani loomiseks. Nii tore, kuidas asjad saavad järjest paika ja meie nägu.</p><p>Leitud on ka kleit, millest olen rääkinud, tagavara kleit ja veel kolmaski variant. Ka kingapaare on igaks juhuks kolm, sest minuga juhtub ja ma tahan ootamatusteks valmistuda. Muidugi kõik ei ole udupeened ega roppkallid. Hinna poolest tulid nii Lemmiku ülikond kui minu kleit üsna sarnased. Sel nädalal ostsin veel väikese käekoti, mis loodetavasti jõuab õigeks ajaks kohale ka, sest ma küll ei taha kogu aeg mingit kotti kaasas vedada, aga veel vähem tahan, et mu taskurätikud ja telefon lihtsalt lauanurgal vedeleksid või kuskil ähmis olles ära kaoksid. Ja muidugi, mulle tuleb loor.</p><p>Ma tahan väga, et meie pulm tuleks meielik - ilus ja omanäoline, aga samas ka pragmaatiline. Just seetõttu ei oota me lilli. Kui keegi väga tahab ikka tuua, siis palun ei midagi okkalist. Tooge siis nt valgeid kallasid juurde. Ma lihtsalt kardan, et meil ei ole aega ega oskusi neid kõiki imelisi lilli ilusasti hoida pärast. Varsti oleks meil vannitäis lillelaipu ilu asemel.</p><p>Kingituste osas olen ma ka siiani otsustusvõimetu. Kui te veel ei teadnud, siis ma ei ole veel kingitustest välja kasvanud. Mulle meeldib neid teha ja saada, aga siis peaks olema tegu millegagi, mis tõesti rõõmustab. Ma ei mõtle mingit Guggi-muccit, vaid seda, et meile ei ole vaja teha suvalisi kingitusi, sest tundub, et peaks. Lemmik ei taha midagi. Kodu on meil põhimõtteliselt valmis. Raha me teenime ise ja peo kinnimaksmist ei oota. Kõik on kutsutud, sest me lihtsalt tahame neid/teid sinna endaga tähistama. Mina olen sentimentaalne ja mulle meeldiks midagi väikest aga kvaliteetset, mis jääks aastakümneteks meenutama meie erilist päeva. Samuti võib meile kinkida ühiseid elamusi koos külalistega. Viige meid kontserdile või õhtusöögile. Läheme proovime koos midagi uut või nostalgitseme vana üle.</p><p>Nüüd tuleb veel üle vaadata uuesti söögid ja valida välja joogid, teha viimasel hetkel lauaplaanid ja nimesildid, valida taustamuusika jms. Iluprotseduurideta ka ei saa. Kindlasti on veel palju teha, aga ma loodan, et ilm on ilus, kõik on terved ja tuleb tore päev ning muidugi ülejäänud elu abikaasadena.</p>Miahttp://www.blogger.com/profile/09984885779213375207noreply@blogger.com0