Kirjad Kahele Triibule 41

Tere, mu pisike!

On aeg taas väikeseks kokkuvõtteks.

Viimastel nädalatel oled sa olnud tavapärasest natuke pelglikum ja ka tujukam. Sa ei jookse kohe oma naabritüdrukust sõbranna juurde, vaid nõuad minu sülle või klammerdud mu jala külge. Samas, kui sul lasta mõned minutid rahulikult olukorraga tutvuda, siis naudid sa jälle tähelepanu keskpunktis olemist. Nagu üks teine naabritüdruk ütles: X-le meeldivad kõige rohkem Y ja Z, aga Triibule meeldime me kõik. Ja tal on õigus. Sulle meeldivadki inimesed üldiselt, aga mõned siiski rohkem kui teised.

Eelmisel nädalal saime me olla tunnistajaks sellele, kuidas sa ühe kaheaastase neiuga momentaalselt klappisid. Te kohtusite esmakordselt mänguplatsil ja olite kohe nagu sukk ja saabas. Kui tema läks kuhugi, siis järgnesid sa kohe. Kui sina istusid pingile, et veidi süüa, tuli ja istus tema su kõrvale. Sa lükkasid teda liumäest alla ja te mõlemad naersite. Sa vist loopisid veidi liiga hoogsalt liiva, nii et ta hakkas nutma, aga mõne hetke pärast olite te taas sõbrad ja küll ta oli kurb, kui ta vanemad otsustasid koju minna. Tema vist oleks jäänudki su käest kinni hoidma. No nii armsad olite te koos!

Sa oled nüüd ka veidi tujukam. Näiteks su uued lemmikmänguasjad on võtmed - soovitatavalt minu omad ja mitte mingid vanad, mida enam vaja ei ole. Iga kord, kui me kuhugi läheme või tuleme peame me arvestama nüüd draamaga, kui sind koos võtmetega ukse kallale lasta ei saa või taha või ühel hetkel julgeme sind sundida edasi liikuma. Sa veel ei saa aru, miks ei tohi suvalisi uksi võtmega muukida. Üks päev vaatasid sa mulle nii kavalalt otsa ja proovisid pisikeste sammude haaval nihkuda lähemale me vastasnaabrite uksele, sest meie omaga hakkas igav. Muideks, uksed ja ka lukud on täpselt samad mudelid.

Sa armastad käituda nagu meie, olgu selleks siis samade söökide nõudmine, köögitoolil end sisse seadmine või rutiinide järgimine, kuigi sa veel nende eesmärkidest aru ei saa. Sa tead näiteks, et põll käib ette söögilaua taga. Et vannitoa värav peab kinni olema. Sa paned selle ise hommikuti esimese asjana kinni, saamata aru, et kinni peab ta olema sinu pärast. Sa jooksed pakkumise peale rõõmuga potile istuma, aga soovitatavalt pükstega. Täna ütlesid sa samal ajal isegi midagi piss-piss taolist, nagu mina tavaliselt ütlen. Päris piss tuleb sinna jätkuvalt korra kuus heal juhul.

Kui siiani oled sa vahel kiigele nõudnud ja siis sekunditega maha tahtnud, siis nüüd järsku sa armastad kiikumist ja võid seda lõputult teha. Pakun, et suurt rolli mängib siin see, et suuremad lapsed sind kiigele aitavad, hoogu teevad ja siis sinu ees kaskadööritrikke harrastavad.

Sa oskad nüüdseks umbes kümmet sõna, kuigi need ei tule veel väga selgelt välja - aitäh, emme, anna, mamma, pappa, titta, õue, oi-oi, vau, kaka, nina. Nüüd tundub, et sa püüad ka "kõrgel" öelda ning oled hiljuti hakanud proovima meie järgi sõnade esimesi silpe kordama. S ei tule sul veel välja, nii et pole tiss vaid ti näiteks. Aga see on juba suur edasiminek, et sa proovid. Ei ole su elu lihtne siin kolmekeelses kodus ja veel kirjumas sõprade seltskonnas. Samas oma keeles jutustad sa hoolega.

Nii kummaline on mõelda, et juba vähem kui kahe kuu pärast lähed sa lasteaeda, aga samas me juba põnevusega ootame. Mitte, et su issi tahaks tööle naaseda, vaid me arvame, et sa hakkad seda nautima.

Ole ikka samas armas edasi!
Sinu emme-mamma

Kas ma olen rassist?

Ma olen alati arvanud, et ma ei ole rassist, aga enam ei ole ma päris kindel.

Maailmas toimuvad koledad asjad - politseinikud tapavad tavainimesi pealtvaatajate pilgu all ja mitte enesekaitseks. Olles oma koduses koronaviiruse mullis, on üsna lihtne kõike sellist kaugel toimuvat ignoreerida, aga me vist ei tohiks. Seega kirjutan ka üle pika aja ühiskondlikul teemal. Mitte, et ise uudisväärtusliku teema paistel kuulsust otsiks ja vajaks, aga ma tahaksin selle teema enda jaoks veidi selgemaks mõelda. Kirjutamine aitab tihti.

Ma - nagu ka suurem enamus sellest tekstist ilma tõlkeprogammi abita arusaajatest - olen üles kasvanud väikses väga valges Eestis. Meie kodus ei räägitud, et neegrid on pahad vms, aga mu vanemad on tunduvalt konservatiivsemad kui mina. Isaga olen korduvalt täiskasvanuna ka vaielnud teemal, miks tema arvates mõned inimesed on teistest paremad nahavärvi, soo või seksuaalsete eelistuste teemal, aga ma ei kasvanud üles nende mõjutuste all. Ema kardab pagulasi, aga armastab mu välismaalasest elukaaslast ja tal poleks selle vastu midagi, kui me Eestisse tagasi koliksime.

Eestlastele on peakolu sisse taotud, et raamatuid ei peaks hindama kaane järgi. Ometi me kõik seda vähem või rohkem teeme. Kõik võõras on huvitav aga ka kohati hirmutav. Seda on mõttetu eitada. Küll aga võiks proovida mu meelest hoiduda kohe hinnangute loomisest ja väljendamisest.

Minu tutvuskonnas on tänapäeval väga palju erinevat päritolu inimesi. Elan ma ju isegi välismaal, kuigi minu jaoks on see nüüd ka kodumaa. Mul on olnud lähedasi suhteid inimestega erinevatest maailmaotsadest ja mu enda pere on mitmekeelne. Mul on isiklikud kogemused, millele tugineda, loomaks arvamusi erinevate rahvuste kohta, aga ma annan endale aru, et isiklike kogemuste põhjal ei ole aus üldistada. Sellegipoolest märkan ma tänavapildis endast erinevaid inimesi ja olenevalt hetkeolukorrast kas ei pööra neile mingit tähelepanu või pigem naeratan. Samas olen ma üsna skeptiline selle osas, mida teised minust endast võivad arvata.

Mul on aga kogemus, kus keegi, keda ma pidasin sõbraks või ütleme heaks tuttavaks, proovis mulle mind näpuotsaga puutumata füüsiliselt haiget teha karistuseks selle eest, et olin oma sõnnipäevapeole lisaks talle kutsunud ka mõned välismaalased, sest tema kogemus välismaalastega oli sõda. Mis siis, et minu välismaalased olid pärit hoopis teisest maailmaotsast.

Meie aias mängivad koos lapsed, kelle juuksed on blondid, punased, mustad või midagi vahepealset. On nii krussis päid kui pulksirgete juustega tegelasi. Ka nahavärve on heledast ja tedretähnilisest kohvivarjunditeni ja kodukeeli on hulgem igasugustes kombinatsioonides. Mulle nii meeldib see, kuidas nad koos lõbutsevad, üksteist tundma õpivad ning erinevusi ja sarnasusi leiavad. Triibu ei pea kõikidega sõpradeks saama, aga tema valikud saavad loodetavasti põhinema nende ühistel huvidel ja põhimõtetel, mitte välistel erinevustel ja ma kavatsen anda endast parima, et nii ka läheks. Äge ju, kui ta õpib veel erinevaid keeli ja tundma teisi kultuure. Mina ise aga peaksin olema teadlikum oma eelarvamustest.

Mina ise olen siiski oma kasvatusest ja stereotüüpidest mingil määral mõjutatud. Olles Indias elanud avastan end ikka vahel mõtlemast, et indialased seda või teist. Või need poolakad.... Või türklased... Aga ma ju tean, et on nii toredaid indialasi ja poolakaid ja türklasi ja et ka ühe riigi sees on palju erinevusi. Ma näen seda juba oma kolleegide ja sõprade pealt. Ühtedega lihtsalt klapime paremini kui teistega.

Samas stereotüübid siiski põhinevad ju millelgi. Mul on Hong Kongi päritolu tuttavaid, kes ei tunne üksteist, aga ometi tunduvad nii sarnased oma käitumiselt. Ja see on veelgi suurem üldistus, aga aafriklaste vali naer ja omamoodi tantsuliigutused jäävad samuti silma. Kas see on otseselt halb? Ei ole ju. See räägib lihtsalt midagi nende päritolust, aga päritolu pole ju veel kõik. Muidu me kõik käiksime oma vanemate jälgedes. Ometi enamik valib oma tee ja osad vastanduvad meelega oma vanematele. Seega ei ole mõtet karta, et kõik moslemid tahavad meile halba, aga teades veidi nende usust oskaksime hoiduda neile näiteks sealiha pakkumast või Ramadani ajal nende ees söömast.

Kui miski tundub võõras või arusaamatu, siis on kõige lihtsam asjast rohkem teadva sõbra käest aru pärida. Kui sellist varianti silmapiiril ei ole, siis internet on meile kõigile kättesaadav ja googeldamine eeldab vaid mõne sõna otsingumootorisse trükkimist. Seega olen tänulik, et mul on sõpru, kes õpetavad mind vabalt nii araabiamaade kultuuride kui usu teemadel, aitavad näha erinevusi ühe piirkonna erinevate osade vahel; näitavad, et mul ja kaugelt tulnud lõunaameeriklastel võib olla rohkem ühist kui mul ja teisel eestlasel ja aitavad mul avastada maailma, mis on nii suur ja lai ja põnev.

Ma olen täiesti kindel, et ma olen rassismi suhtes kohati pime või lausa ise teen üht-teist kohatut, aga palun öelge mulle, mis see on - viisakalt - ja arutame. Ma tahan olla parem.