Unenägudest ja Falcki junnidest ja mustlastest ja...

Kõigepealt ma jäädvustaks natuke tänaöiseid kilde minu kreisidest unedest.

Ma nägin... seda, kuidas me perearstiga mööda mingit kosmeetikaosakonda ringi jooksime ja mulle mingit näoõli otsisime ja ma tean küll, kust mu aju selle veidruse välja kookis. Ma juba tükk aega otsin omale tegelt juukseõli, sest teised krabisevad kuivusest nagu õled ja eile õhtul rääkisime sellest Katsiga.

Üks tädi proovis minu järgi ka minu valitud õli omale näkku ja see oli valge ja ta pidi seda siukse küünelakipintslitaolise esemega määrima ja siis ma mõtlesin, et ma olen nii loll, et ostsin ilma igasuguse proovimiseta ja kuna asjad olid juba kassas, ei julgenud enam ostu tühistada ka ja siis too tädi pidi veel ütlema, et see "õli" ei sobi talle üldse ja mul tekkisid enda osas veel suuremad kahtlused.

Siis nägin Sillut ja Incu ja Sillu pidi tooma mulle mingid raamatud tagasi, aga need olid katki, sest keegi laps oli neid rebinud ja tuuseldanud ja Sillu oli mind hoiatanud küll, aga ma olin ära unustanud ja polnud selleks valmis ja ma olin kuri ja endast väljas ja igati hädas, sest ei osanud seda kuidagi olematuks teha. Millegipärast läks too lapse lagastamistöö mulle väga hinge.

Ja siis nägin mingit hiiglaslikku kotttooli ja keegi püüdis sinna pidevalt istuda, aga libises alla ja oli ise nii rahul, sest see pidi olema "Sõprade" tool, mida iganes see ka ei tähenda, aga mõeldud oli seda sarja.

Siis nägin mingit uut trennivärki ja sinna puutusid kuidagi Laura ja Baabu ja tegemist oli vist minu väga ammuse treeneriga, aga ma ei mäletanud ta nägu enam. Originaalis pidi aga seda aeroobikat keegi teine andma ja ka kuskil normaalses ruumis. Meil aga tuli seda teha mingi õrre peal ja seal oli mingi pisike plaat, kuhu ma ära mahtuma pidin ja ma kukkusin pidevalt alla.

Ja last, but not least of my crazy dreams,
ma nägin, et me emaga läksime millegipärast pea Universaali ja see polnud üldse selline, nagu tavaliselt ja sinna pidi minema ka mingit imelikku teed pidi. Igatahes seal olid kõik seinad valged ja minimaalselt asju ja kõik ühest puidust ja ei mingit viirukihaisu, ainult kaks vana tuttavat nägu, kuigi ühte vist pole tegelt olemaski, ja meil oli nii hea meel üksteist näha jälle, aga kui ma küsisin, et kuidas neil läheb, sain umbmäärase vastuse, et pankroti poole. Loodetavasti ongi see nii vaid unes.

Rääkides Falcki junnidest, siis neist on mul juba ammu halb arvamus ja mitte sellepärast, et nii on moes, vaid ajendatuna isiklikust kogemusest.

Kunagi, kui alles Kristiine Primost sai Prisma, siis käisime sõbrannaga seal suvalisi odavaid ehteid muude asjade hulgas suvalisi odavaid ehteid vaatlemas, kuid ei ostnud midagi. Oli veel juhtumisi selline periood ka, kui Kats - sest tema see sõbranna oli - kandis korraga kaelas kõiki kette ja ripatseid, mida omas.

Kats ostis mingi joogi ja mina imekombel mitte midagi. Välja tulles küsis üks naisturva Katsi käest midagi, mida ma ei kuulnud. Ma arvasin, et me lihtsalt liigume edasi ja too naisturva lihtsalt läks samas suunas, seepärast kõndis meie taga. Siis aga tuli vastu teine turva ja meid eskorditi mingisse kitsasse koridori.

Ma olin segaduses ja hirmul, ei saanud ju millestki aru ja meid koheldi nagu kõntsa, süüdistati ehete varguses, väidetavalt oli kaamera ette vargus jäänud. Meid otsiti läbi ja alandati, kõrvuti mingite tavalisete toiduvarastega. Viimaks vaevus keegi lindi uuesti üle vaatama ja avastas, et muidugi me polnud milleski süüdi. Vabamdama aga ei hakanud keegi. Lihtsalt lubati lahkuda. Läksime hea meelega ära ja mul on siiani tõrge Kristiine keskuse vastu. Käin seal võimalikult harva ja mitet kunagi ei taha sinna üksi jääda, et see mingil juhul ei korduks. Nii vastik kogemus oli.

Sellest on aga aastaid möödas juba ja ma olen veidi julgemaks muutunud. Nüüd aga sain oma uue kehva Falcki kogemuse. Seekord õnneks olin mina vaid pealtvaataja rollis.

Rääkides asjast, kõik juhtus reede õhtul Incu poolt tulles. Ma arvestasin aega valesti ja pidin pool tundi Club Terminalis bussi ootama. Jube külm ja tüütu oli. Kell oli nii palju ka, et kõik poed olid kinni.

Ühel hetkel märkasin, et mingi turva läks minu naaberpingi juurde, kuhu oli üks poiss, käsi põsakil, magama jäänud. Ta lihtsalt julmalt sikutas poisi sealt alla, nii et too kukkus peaga vastu kivipõrandat sellise nurga all, nagu peakat hüpatakse.

Ma ei uskunud oma silmi. Nii ei tehta ju. Ja veel hullem, nii pole õigust teha mille kellelgi mitte kellelegi teisele. Poiss aga oli korralikult joobes ja ei ärganud selle peale. Seejärel hakaks too nõme venelasest junn teda kuidagi nägupidi põrandalt jälle üles sikutama, ise sõimates ja välja ajades.

Ma ei saa üldse aru, miks see vajalik oli. Ta oli puhas, ei lärmanud, lagastanud, oksendanud, ei seganud kedagi teist. Kuidas tema siis koju saama pidanud oleks?

Õnneks oli tollel poisil kainem sõber kaasas, kes korraks eemal käinud oli. Too sekkus siis ja küsis kohe, miks turva nii julm on ja mis ta nimi on. Too ei osanud aga sõnagi eesti keelt ja see sõber vist vene keelt ka mitte.

Vahepeal oli lähenenud teine turvanäss. See oli eesttlane, aga tal seisis suu üldse lukus. Poisid läksid üldise rahu mõttes välja, kui sellel kannatanul jalad jälel alla said. Turvad läksid veel väljagi nendega õiendama.

Mingil hetkel aga tulid poisid vaikselt tagasi, sest kuidagi oli ju vaja koju saada. Siis tuli välja, et too täis tüp tuleb minuga sama bussi peale. Teine sõber aga mitte. Kuulsin veel, kuidas see kainem sõber bussijuhti palus, et see ta sõbra õiges peatuses välja aitaks. Jube respect tekkis. Selliseid sõpru võiks kõigil ja palju olla.

Tegelt stoori veel seal ei lõppenud. Avastasin, et see poiss elab ühes meie naabermajadest. Ta sai ise kuidagimoodi meie peatuses maha ja läks lolli peaga mööda lühemat teed kuskilt kuuride tagant. Mina ei läinud, pole ka kunagi varem läinud. Mul oli tõsine hirm, et kui ta kukub seal, siis ta enam püsti ei saa ja külmub ära. Väga külm öö oli.

Ja ta vist kukkuski. Kuulsin kaugele mingit raksatust. Mina ja kaks neiut veel kõik vaatasime huviga sinna poole, oodates, kas ta ikka tuleb sealt välja. Õnneks seekord tuli. Nüüd saime kõik rahulikuma südamega koju minna.

Eelmisel nädalal nägin ka oma elu esimesed mustlased ära või vähemalt arvan, et seda nad olid. On ju alati räägitud, et neid tunneb ära välimuse järgi. Nüüd aga olen suhteliselt kindel, et ühel päeval Tartu Kaubamajast väljudes kõndsid minu ees kaks mustlasnaist. Nad olid sellised pisikesed ja tõmmud ja mitte väga noored ja rääkisid midagi saagiga välja pääsemisest ja, et nüüd neid enam kätte ei saa. Täpset sõnastust ei mäleta, sry, aga väga imelik jutt oli.

Ok. See on vist küll esimene kord, kui mul jutt otsa saab, aga täna jääb see ja... osa ära, sest ma olen väga väsinud ja pean pool kuus ärkama juba.

Nii et ööd!

Täna teen lühidalt

Viimased päevad olengi mässanud oma tulevase neljapäeva loenguga. Kirjutanud ja mõelnud teksti, mida rääkida, teinud slaide, käinud materjali hankimas jne. Aga kokkuvõttes ma olen siiski rahul, et otsustasin seda teha ja nüüd õnnestus mul ka üks kursaõde kaasa meelitada.

Täna helistas mulle järjekordne raamatumüügi agent ja kui ma üritasin talle selgeks teha, et ei aitäh, aga ma pole huvitatud, ütlesin isegi, et mul juba on suveks paremad plaanid, siis visati mulle nipsakalt näkku, et tee siis neid fantastilisi ja ägedaid asju suvel ja head aega! Natuke naljakas oli. Ärgu võtku nii isiklikult ja ma ju püüdsin kena olla.

Mis veel? Kas ma seda rääkisin, et õppisin jälle midagi uut. Nimelt, et oliivid kuuluvad ka merendide hulka. :D Naera või herneks, aga minu kiiruga ostetud mereandide pitsa oli neid paksult täis. Jälk lihtsalt. Ma vist pole veel nii suureks kasvanud, et mulle sibul, seened või oliivid maitsema hakkanud oleks. Aga nagunii terve see pitsalõik oli öka:D

Täna olin tubli ka. Käisin ostsin ühikasse kõik majapidamisvahendid ära. Meil oli siin juba täitsa häda käes. Polnud prügi kuhugile panna ega nõusid millegagi pesta:D

Mul on tegelikult veel üks küsimus südamel. Kas olete tähele pannud, et inimesed ostavad omale auto, mersu või bemmi. Justkui viimased kaks polekski autot. Mis nad siis on ja miks neid eraldi välja tuuakse? Mina seda fenomeni ei mõista. Mul pole ükski nende mudelgi meeles, sest nad ei pane ju neile normaalseid nimesid vaid tähe-numbri kombinatsioone. Idiootne.

Ahjaa. Täna sain veel teada, et asutsin aasta liiga vara ülikooli. Kuigi õppemaks tõuseb kaks tonni, saab see aasta medali eest kolm lisapunkti. Nii aga oleks mul õppemaksust suva olnud, sest kolm punkti oleks teinud all the difference in the world. Ma oleksin vabalt tasuta kohale mahtunud. Nii ebaaus, aga kes juba tunneb rohkem mind, teab, et ni ma seda ei jäta. Ma vähemalt üritan kakelda ja vajadusel ning juhul kui arvestatakse vanu tulemusi, astun või uuesti esimesele kursusele ja kannan üle kõik senised ained. Eks näis. Eriti usku küll pole sellesse üritusse, aga proovin ikka.

Viimastest unenägudest

Katsun lühidalt teha, sest mu tagumik juba valutab pikalt istumisest.

I
Millalgi eelmisel nädalal nägin pikka unenägu ja üritasin kohe teadlikult meelde jätta selle sisu, aga ikka on meeles vad viimased katkendid. Panen needki kirja, sest need olid naljakad.

Kõigepealt olime mina ja Marko mingis toas ja mul pole õrna aimugi, kus, aga mina olin seal rohkem peremees. Marko küsis mult joonistuspaberit ja ma andsin talle terve hunniku. Ta läks laua taha joonistama ja mina jäin kusagilt tagant poolt piiluma, mida ta teeb.

Ta joonistas kaks peaaegu samasugust suurt ja lihtsalt sinist lille. Muideks, IRL ta joonistab väga hästi. Millegipärast sain aru, et tegemist on kaartidega ja see on sõbrapäeva unenägu. Mõtlesin, et üks kaart on mulle ja teine kellelegi teisele. Tol hetkel teadsin ka, kellele, aga enam mitte.

Kui ta valmis sai, pani ta aga ühe neist hoopis teiste paberite vahele justkui peitu ja ühe jättis hunniku peale ning tagastas hunniku mulle, midagi ütlemata. Ma ei mäleta, kas ta läks ära või mitte ja pole kindel, kas ma edasi päriselt nägin und või lihtsalt fantaseerisin, aga kindel olen selles, et ma ei saanud aru, miks ta selle teise pildi ära peitis. Minu meelest ta ei ajanud sassi midagi ja ma siis otsisin tolle peidetud pilti hunnikust välja ja tõesti see nägi välja sama ilus kui teine. Millegipärast keerasin selle ümber ja sinna oli kirjutatud üks küsimus. No selline sõbrapäeva stiilis. Täpselt ei mäleta enam.

Mulle tuli see üllatusena ja siis hakkas mind hirmutama mu enda alateadvus, sest miks ta mulle sellist pilti näitab? Oma teada mulle küll Marko niimoodi ei meeldi ja ma ei tea ka, kuidas vastupidi lood on, kuigi viimasel ajal ta käitub küll natuke naljakalt, aga võib-olla on ta lihtsalt moosinägu, nagu tavaliselt. Who knows...

Teine kahtlane sõbrapäevakaart oli ka unenäos. Selle oli Annika L. millegipärast teinud mu emale ja seal peal oli mingi neljarealine luuletus, millest mulle jäi meelde vaid see osa, et ta soovis mu emale astmelist tulumaksu. See mõttevärd on vist valimisreklaami ajuloputuse tagajärg.

II
Täna nägin ma väga palju und. Nägin unes, kuidas Annika L. kogu aeg kogemata autoga üle oma väikese koera käppade sõidab ja keegi teine autos olijatest peale minu ei märganud toimuvat ja mina ei suutnud neid takistada ja kurgust ei tulnud ühtki häält ka, nagu tavaliselt halbades unenägudes. Viimaks ma sain nad siiski peatuma ja siis olid loomakese käpad kõik katki ja tuli kiirustada loomaarsti juurde.

Siis nägin veel unes mingit beebit, aga konteksti ei mäleta üldse ja palju Kodus ja võõrsil tegelasi ja seal oli kaks Hayli?'t - üks oli petis, kes tantsis Noah'ga ja nüdü mulle hakkab meenuma, et ta oli isegi selel tegelase nägu, kes vahepeal tegelikult ka Haylit ahvis ja Noah'd endale tahtis, aga ma pole seda seepi nii palju näinud, et teaks, kuhu too kadus.

Mingil hetkel oli meil Jessyga mingi teema ja siis mingil järgmisel hetkel ilmus Vahur välja ja ütles, et tahab mind tagasi ja bla-bla ja vähemalt unenägudes ja mõtetes olen ma küll väga lits, sest ma tegelt ei teagi, kas ma tahaks teda tagasi ja vist siiski ei võtaks nii kergelt, sest ta tegi mulle haiget ja enam isegi ei meeldi nii väga, aga unes oma ometi istusin peaaegu kohe ta süles ja siis mingil hetkel endalegi märkamatult olin ma hankinud EVRA plaastreid ja juba ühe paigale kleepinud ka - olen mina alles lits või mis? - ja tema oli neid ka mulle ostnud ja üritas ühte kleepida, aga ma käskisin ära võtta ja siis need kipitasid millegipärast, aga tegelt ka. Mul on endal ka häbi, kuidas ma saan nii mõelda, et tema tuleb tagasi nagu mingi koerakutsikas ja mina olen kohe nõus temaga voodisse hüppama või tegelt voodi pole üldse nii vajalik.

Ma hakkan vist üksindusest hulluks minema. Mul on vist kiiremas korras kedagi uut vaja, kes kõik vanad peast pühiks, aga kes see küll olla võiks?

Ekspressist

Räägin veel lühidalt ekspress perest ja sellega käis kaasas üks nali ka.

Rääkisin Andule, et ma lähen ekspressi tegema ja tema tegi kohe järelduse, et jutt käis Eesti Ekspressist. Korraks öeldi mulle isegi, et ma polegi päris loll blond, aga siis ma seletasin talle, kuidas asjad tegelikult on ja, et too Ekspress on alles tulevikumuusika ja seda ka võib-olla.

See pere elab ühes neist uutest ja kallitest majadest vaatega Tallinna lahele ja sadamale ja üks lisaväärtus on sellel majal veel, aga sellest ma ei kirjuta, sest te ei pea teadma täpselt, millist maja ma mõtlen. Samas aga lastele pole maja planeerimisel üldse mõeldud. Maja on ehitatud kahe suure sõidutee vahele ja lastele pole isegi mänguplatsi suvatsetud teha. Mina ei julgeks seal küll oma lapsi välja mängima lasta. Nii ohtlik on.

Selle pere korteris on ka naljakas see, et korteri enda eest on tõenäoliselt paar miljonit makstud, aga sisustuse peale minimaalselt kulutatud. Ju sai raha otsa vms ja seda tehakse tulevikus. Nende kodu onbsuur aga minimalistlikult sisustatud. Vähemalt lastele on palju ruumi jooksmiseks jäetud.

Kuna neil telekat ei ole, vaatavad lapsed filme ja mängivad arvutis ja arvuteid on seal peres mitu ning tegemist on üsna uhkete asjapuudega. Mina pidin ikka kõvasti ajusid ragistama, et täita nende masinate abil kõiki laste soove ja päris kõiki ei õnnestunudki täita.

Ma sattusin vaimustusse ühest nende pere arvutist, mis koosneski suurest ekraanist, hiirest ja klaviatuurist. Ei mingit suurt kasti laua all. Kogu riistvara oli ekraani sisse kokku pressitud. Väga ilus nägi välja see Apple, aga Macintoshi tarkvara on minu jaoks küll nagu hiina keel. Vajab kõvasti ümber harjumist.

See pere harrastab ka väga keskkonnasõbralikku eluviisi. Minu ehmatuseks kasutasid nad lastel marlimähkmeid, aga õnneks olid siiski ka mingid öko pabermähkmed, mis lähimal vaatlemisel ei tundunudki nii jubedad ja asjade pesemine ei kuulunud ka minu kohustuste hulka. Tuli kõik lihtsalt teatud kraanikaussidesse visata.

Muidu oli kõik tore, aga kui mind miski häiris, siis oli see poisi vägivaldsus ja ka sõnakuulmatus. Kui tavaliselt lapsed vastavad kõigile küsimustele ja kuulavad, kui neid ikka korduvalt keerata, siis need lapsed oskavad neile mitte meeldivaid küsimusi ignoreerida ja kui nad midagi pahasti teevad, siis vaadatakse vaid hiigelnaeratusega otsa ja ei öelda ei ei'd ega jah'i arusaamise või kokkuleppe märgiks, et rohkem nt väikest õde ei löö. Õnneks väike polnud vägivaldne.

Võimalik, et ka esmaspäeval tegelen Tartus selle tüdrukuga, sest nad pidid sinna mingitele matustele tulema ja teada saades, et ma ka pool aega seal resideerin, öeldi, et võib-olla tahaksid nad MLi õhtuks minuga jätta, kui mulle sobib. Eks näis...

Intelligentne beib

Nüüd räägin edasi nädalavahetusest, aga ikka üks jupp korraga;)

Neljapäeval sain ka töö juurest kõne pakkumisega teha vabariigi aastapäeval ekspressi. Ma ju pidin küll kooli pärast presidendi kõnet vaatama, aga kuna see pidi olema mu esimene ekspressi kogemus, siis mõtlesin, et sitta kah - mul on ju DVD/VHS makk. Muidugi tuli hilejm välja, et ma pole suuteline tuvastama ühegi DVD ega VHSi asukohta, aga see selleks.

Igatahes pidin veel reedel minema paariks tunniks lapsega tutvuma ja ema pidi sellel ajal kodus olema. Mulle edastati mingi info lapse vanuse kohta ja öeldi ääri-veeri, et poiss vist ei jää koju. See oli ka enam-vähem kõik ja need ongi need töölepinguski kajastatud kõikvõimalikud andmed lapse kohta. Ha-haa. Naljanurk.

Reede hommikul emaga rääkides tuli välja, et neil olid tegelikult ka reedeks kokku lepitud kindlad ekspressiajad ja siis ma ei hakanud ütlema ka, et no tore küll, et keegi mulle ka midagi rääkis, vaid mahutasin nad kuidagi oma päevaplaani ära. Kuna kolmapäeval oli Matu ema mulle helistanud ja öelnud, et kuna tal pole paremat aega pakkuda, siis tuleb mul oma tunnid täis teha ikkagi neljapäeva või reede hommikul 12st 15ni ja ekspress pere tahtis mind reedel 16st 19ni, siis tuli päris kiiresti joosta ühest linna otsast teise ja vahepeal haarata kaasa mingi rämptoiduamps, et ma ära ei nõrkeks.

Igatahes, õnnestus mul jõuda kõikjale kohale küll napilt, aga õigeks ajaks. Kohapeal sai selgeks, et mul tuleb siiski hoida kahte last - kaheaastast MLi ja neljast LHd. Ma ei hakka siin kirjutama välja nende nimesid, sest vähemalt üks neist on nii loominguline, et varem olen kuulnud tema nime kasutavat ainult ühe tarbesõnana. Eks mõistatage ise kui pinget pakub.

Samuti sain kohapeal teada, et vanemad instrueerisid mind mõne minutiga ja siis pidid ise ikkagi kodust ära minema. Julged vaneamd, ma ütleks, aga nad pidid olema ka korduvalt enne meie firmat kasutanud. Ju siis oleme nende usalduse juba võitnud ja nad julgevad oma lapsi üksi jätta - kusjuures iga kord erinevad hoidjaga, sest ema seletas, et ta tahaks küll püsihoidjat, aga ei saa kindlaks määrata konkreetseid hoidmise aegu, sest tema enda elu ja soovid pole nii regulaarsed.

Vähemalt lastega oli lihtne. Suurem vaatas arvuti taga mingit laste filmi ja väiksem magas pool ajast. Mul ei olnud muud teha, kui vaatasin lähemalt laste kunstiteoseid, mida oli üles riputatud kõikidele seintele ja pärast ühinesin poisiga filmi vaatamises.

Tüdrukuga tutvumine käis ka üsna kergelt. Ta ärkas küll väikse nutuga ja tahtis emmet, aga parema puudumisel kõlbasin mina ka. Pidin vaid ta sülle võtma. Edasi olime kohe sõbrad.

Ma olen vastanud ühe triki. Alati, kui tean ette, et satun mõnda väikelaste seltskonda, on targem endale külge riputada mõni kulin, mida siiski poleks väga kerge kogemata ära lõhkuda. Nendega saab püüda lapse tähelepanu ja võita endale mõni vaba sekund.

Tol päeval oli mul kohe kaks kulinat - kaelas suur roosa süda ja peas sobivas toonis kulinatega juuksekumm. Mõlemad läksid peale nii Matule kui ekspress pere lastele. Ma nüüd kerin veidi aega jälle tagasi ja räägin hommikust Matuga.

Tema oli armas nagu alati. Proovis mu juuksekummi omale pähe ja siis kiikusime korduvalt ja mängisime tema saja mänguasjaga. Erinevalt ekspress perest, on temal neid palju ja igal pool laiali. Mind see ei häiri. Ongi kodusem tunne. Enne ära tulekut tuli mul meelde küsida vanematelt, mis siis oli Matu esimene R-tähega sõna ja vastuseks sain "part".

Ma olin rääkinud oma emaga sellest, et Matu oli juba R tähte öelnud ja siis sain teada, et minul tuli see küll üsna hilja, aga iseloom oli juba siis näha. Nimelt olime sõitnud bussiga Kaubajamast mööda ja mina olin näidanud vaateakendele ja öelnud "aknadekoratsioon". Proovide ise seda sõna öelda. Kokku seitse silpi. Polegi nii lihtne eks?

Siis võite järeldada, nagu mina seda tegin, et ma polnud sugugi vähearenenud laps ja Kaubamaja ning ilusate asjade poole kiskus mind juba kolmeaastaselt. Seepärast olengi intelligentne beib;)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Nüüd mul on sada üks asja kirjutada, sest ma vahepeal olin laisk ja kiire oli ka, aga ma nüüd tõesti üritan kõik, mida kirjutada tahtsin, meelde tuletada.

Alustame neljapäevast. Mul oli kokku lepitud kohtumine vana kooli direktoriga. Nii imelik, kui see ka ei olnud, pidime kokku saama koolis, aga samas see ju ei olnud minu kool. Minu oma koolimaja on see aasta remondis ja kogu kooli elutu sisu on kuskil hoiul, elus sisu aga kokku pressitud Sõle Gümnaasiumisse.

Väga imelik oli vaadata kõiki õpetajaid ühte tuppa kokku pressitult, kuigi neid oli tore näha ja nii sai korraga väga paljusid näha - alates algklasside klassijuhatajast ja lõpetades kiusliku keemiaõpetajaga, kellega me üldse läbi ei saanud. Nüüd viljelesime tsiviliseeritud vestlust.

Kas ma seda juba rääkisin, et eelmisel nädalal, kui ma alles seedisin seda kooli loengut pidama minemise mõtet, juhtus nii, et pidin mööda jalutama oma õigest koolimajast ja see oli ka väga imelik. Aknad olid tuhmid ja nende taga ei olnud mitte midagi. Ma ju loogiliselt saan aru, et aknad olid kaetud vaid ehitustolmuga ja mööbel on jalust ära viidud, aga tunne oli ikkagi selline, nagu kooli hinge ei oleks enam. Sellel hetkel ma igatsesin taga kogu seda laste kisa ja vastikult plärisevat kella ja isegi pralleelklassi alati möirgavaid ja vastu uksi prõmmivaid poisse. Elu teeb imelikke trikke.

Igatahes, seekord läks koolis üsna nii nagu plaanitud. Muidugi jutuajamine direktoriga ei kujunenud välja päris nii, nagu ma planeerisin, sest me seisime koridoris keset kisavaid lapsi ja mul oli aega umbes kaks minutit, et teha talle selgeks, mida ma tahan ja siis suunas ta mu edasi õppealajuhataja juurde. Too leidis mulle kiiresti ilma igasuguste kommentaarideta sobivad ajad ja ruumid juba järgmiseks neljapäevaks, nii et nüüd tuleb kiiresti liigutada. Kui ma nüüd selle blogistamise valmis saan kunagi, siis hakkangi kõnet kirjutama. Aga jah, oleks võinud ikka mingit feedbacki saada õppealajuhatajalt. Siis oleksin teadnud ka, kas mu tulek on üldse neile meelepärane. Nüüd ma lihtsalt tulen ja kellele ei sobi, hoidku eest!

Neljapäev oli üldse väga koolikeskne, sest mul õnnestus raamatukogus veel füüsikaõpetajaga kokku põrgata ja natuke juttu rääkida. See vanamees mulle meeldib, aga seekord oli küll natuke imelik - ei olnud väga millestki rääkida. Millest ikka rääkida inimesega, kellel pole sinuga eriti idagi ühist, kes on nii palju vanem ja seisab hoopis teistsugusel positsioonil? Selgelt ei saa ju väga isiklikuks minna, aga teisiti ma eriti ei oska.

Peale seda kui olin raamatukogust ära tulnud ligi kümne erineva ja seekord harivama teosega, jalutasin Club Terminali - nagu Baabu ütleb - et koju minna, aga kuna bussini oli veel nii palju aega, astusin sisse lähimasse ehete ja pudi-padi poodi juba ette teades, et tagasi tulen sealt tükk maad vaesemana.

Seekord aga ma väga ei kahetsenudki tuulde loobitud raha. Esiteks leidsin paar ilusat ja odavat blingi, mida mul ju hä-das-ti vaja oli ja tore üllatus oli see, et seal oli müüjaks mu vana paralleelklassiõde. Me olime peale lõpetamist ainult korra jõulupeol kohtunud ja millegipärast ei öelnud seal teregi, kuigi oleks ju võinud. Häbi mulle ka jah.

Nüüd aga rääkisime pikalt ja laialt juttu sellest, kus keegi lõpetas ja kuidas meil endal läheb jne. Üsna huvitav oli. Kuna ma veedan Club Terminalis päris palju aega, siis tõenäoliselt kohtmue veel ja saab jälle mõnusalt aega veeta. Kusjuures tuli välja, et me elame ka üsna ühes kandis Tallinnas.

See nädal ma mõtlesin ikka päris tükk aega, kas mul on ikka vaja raisata jälle 200.- piletiraha ja sõita kokku viis tundi Tallinnasse. Mul oli ju ainult üks plaan - kohtuda direga - aga seegi sai täpsemalt kokku lepitud alles bussi peal olles. Ma ei tea, kas see kaks minutit oli ikka nii palju aega ja raha väärt või oleks saanud selel jutu räägitud ka kõneminutihinnaga, aga Tallinnasse tahtsin ma ju tulla nii või naa ja tunds olevat hea mõte seda juttu näost näkku rääkida.

Õnneks kujunes välja täiesti asjalik nädalavahetus ja teenisin vast sõiduraha ka tagasi.

Koristajatädi on üks väga tähtis tädi

Olen jah. Olen jah. Kijrutasin meelega kaks korda, sest hetkel olen mõlemat. Olken kaks päeva ühikas koristanud - küürinud ja kraapinud, nühkinud ja pühkinud. Võtsin julguse kokku ja hakkasin isegi elus esimest korda külmkappi sulatama. Siinne eksemplar oli augustist peale kordagi sulatamata töötanud ja sügavkülmast pressis jää nii välja, et uks läks katki. Meil oli siin ikka jube väga sitane ja mul tuli hull koristamistuhin peale. Sellised tujud käivad mul kolm-neli korda aastas. Ülejäänud aja suudan ma ümbritsevat mustust kuidagi ignoreerida, aga enam ei suutnud, vot!

Võib-olla on asi selles, et mu ema on täielik pedant ja meie kodu peab kogu aeg läikima. Seal saan mina pidevalt vastu päid ja jalgu, sest mu sokid vedelevad ksukil voodi ääre all või on mõni tass pesemata jäänud või vannitoa peeglil on väike hambapasta pritse. Huh! Vahel ta ajab mu hulluks, sest mulle meeldib väike segadus. Nii on kuidagi kodusem ja parem. Kõik ei pea läikima nii nagu mõnel väljapanekul. Kodu on kodu. Seal elatakse ja sellest peab olema mõni märk.

Erinevalt ühikast ei ole aga meie kodu kunagi must ja võigas. Ma ei saa kunagi öelda oma kodu kohta sitane ja ei tahagi. Meie WC-pott on alati briljantne ja segistitel praktiliselt pole veeplekke, kardinad on alati sirged ja jala all enamasti ei kleepu. Kui kleepub, siis läheb üks meist kohe tolle koha kallale.

Ärge saage valesti aru. Ma ei ole üldse pedantne inimene, aga ma pole ka mingi siga. Viimased aga paistavad meie ühikaboksis elavat. Ma ei ütle muidu midagi halba meie naabrite kohta - ja Kats on veel korralikum kui mina - aga neil tundub olevat sügavalt ükskõik, millised ühisruumid välja näevad. Koristamisega venitatakse maksimaalselt kuni on oht, et mõni auk läheb umbe või prügi hakkab kraanikausi alt uksest välja valguma.

Kodus ma ei pea eriti tihti koristama, aga siin tekib lausa tahtmine seda teha. Muidugi on vastik ka, aga olen avastanud, et näiteks WC küürimine polegi väga jälk tegevust. Lihtsalt tuleb panna kummikindad kätte ja pika varrega küürimishari on ka olemas.

Minu meelest on palju rõvedamad koristavad tegevused dushinurga trappi? puhastamine või nõudepesu. Kas te olete kunagi pesnud kuuekümne inimese kolmekäigulise eine tagajärjel tekkinud nõusid? Mina olen ja uskuge mind - ei ole midagi rõvedamat, kui katsuda pesukausi lögast põhja, otsimaks pisemaid asju. Näiteks terariistu.

Noh, seekord ma tegin absoluutselt kõike. Käisin kõik rõvedad augud üle, pesin ja sulatasin külmkappi. Selleks kulus rohkem kui ööpäev ja köök ujus pidevalt. Isegi fööniga sulatasime vahepeal ja sorkisime terariistadega. Sinna oli igasuguseid huvitavaid asju kinni jäätunud. Porgandite ja herneste seas ka üks porikärbes. Tõeliselt tervislik koht oma toidu hoidmiseks oli meil.

Ma tegin seda kõike üksi, aga kahjuks see puhtus kaua ei kestnud. Tänaseks olid juba uued moosiplärakad ja pliidil kõrbenud plekid. Ma tegelikult ei vajanud ega palundki abi, aga minu meelest on iseenesest mõistetav, et kui mina olen loengus või mujal ära, siis keegi teine tõmbab ikkagi vahepeal jälle ujuma hakanud põranda kuivaks, aga ei.

Teised hoidsid kogu selle aja kas hirmust või aukartusest mu meelekindluse ees oma tubadesse varju või kui väga oli ikka vaja minust mööduda, siis kiideti, et küll ma olen ikka tubli. Olen jah, krt küll, aga kas ma pean siis seda kõike üksi tegema? Selleks korraks igatahes on rahu majas ja lahing mustusega võidetud. Kahjuks pole sõda läbi ja vist ei saagi kunagi.

Täna tegin veel ühe asja ära, mis juba tükk aega järjekorras ootab. Käisin ära arvuti hoolduses oma WiFi muredest rääkimas ja tundub, et nii, nagu haigused kardavad arsti, kardavad arvutid garantiiremonti. Mees vajutas seal nuppu ja kõik funkas, aga miks siis poole aasta jooksul kõik rohkem ja vähem itikad mu läpakal WiFit tööle pole saanud, ah? Me ei saa ju kõik lollid olla.

Eile oli selles mõttes ka naljakas päev, et kaks inimest küsisid põhimõtteliselt, kas ma pean dieeti ja vastus on ei. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis avastasin, et ma ei jõua selle mõttega kunagi üldse kuhugi. Isegi mõte ise, et hakkan dieeti pidama, jääb alati pooleli.

Lugesin ka palju. Nimelt teise Maria jutustusi. Mulle meeldib lugeda sellist kerget kirjandust. See aitab ennast lõdaks lasta, aju üleliigsetest mõtetest tühjendada ja siis avastasin midagi, millele olen varem ka põgusalt mõelnud. Mulle meeldiks toimetaja olla.

Ah. Aitab tänaseks kah!

No ma ei tea...

Avatar Maker

Mina olengi edevus!

Täna tuleb nii palju tagant järgi kirjutada, et ma ei tea, kas saan üldse hakkama, aga see ei tähenda, et ma ei prooviks. :D

Alustame siis reede õhtust. Käisin üle tüki aja Incu pool, kus kõik koos - mina, Sillu, Inc ja Andu - viimase retsepti järgi pitsat tegime ja pärast sõime. Enne aga käisime veel poes vajalikke ja vähem vajalikke vahendeid ostmas ja poisid jõudsid oma nokkimisega juba seal mulle nii närvidele käima hakata, et tekkis tahtmine ots ringi pöörata ja koju tagasi minna, aga lihtsalt ei saanud, sest mu oma auto seisis kodus maja ees ja Andrus elab ikka veel kännu all ja Steniga ma ei suhtle jälle, nii et ma poleks lihtsalt koju tagasi saanud, aga kokkuvõttes ma ei kahetse.

Muidugi nad nokkisid veel ja veel ja veel - polnud ju tükk aega seda teha saanud ja oli vaja norm täis saada - aga pitsa oli hea ja nalja sai ka. Kui saaks vaid seda nokkimist veidi vähemaks keerata. Mul pole midagi sarkastiliste naljade ja iroonia vastu, aga kui hakatakse lambist peale hüppama või väidetakse, et ma olen rumal, siis ma vihastan ikka väga.

Vahepeal oli jube tahtmine Andule vastu sitasti öelda, sest Jumal teab, et mul oleks olnud palju paremad argumendid selle kohta, kes meist loll on, aga ma pole nii õel. Pigem neelan veidi oma uhkust alla, aga ükskord katkeb ka minu kannatus, uskugu nad seda või mitte.

Tol õhtul olin sunnitud bussiga koju tulema, mis on enam-vähem esimene kord selles seltskonnas, aga keegi polnud päris kaine ja peale viimast shopppamist oli rahast nii kahju, et ei tahtnud taksot võtta. Krt! Praegu ei raatsi hästi süüagi osta. Sellised kahjud on mu pangaarvel. Igatahes sain bussis uue tuttava.

Mingi tüüp istus minu kõrvale ja hakkas muudkui minu poole pilke saatma ja keeras kohe pea jälle ära. Oleks naljakas olnud, aga mul oli hoopis raske hingata, sest mulle tundus, et oligi juhtunud see, mida ma kolimisest peale kardan ja miks ma sõidan pigem autoga. Nimelt oli mu kõrvale sattunud istuma see tüüp, kes mind peaaegu vägistanud oleks eelmisel aastal.

Tegemist oli ka mingi keskealise trammituttavaga, kellega olin nõustunud õhtul välja minema, sest igav oli ja mütsiga paistis ta tunduvalt noorem. Õhtul aga oli tal vaja korraks koju koera söötma minna ja ta sõbrad viisid tema ja minu ka ära. Ma julgesin ainult sellepärast kaasa minna, et sõbrad pidid kohe tagasi tulema ja pidime linna minema, aga sellest ajast piisas, et ta jõudis suruda mind vstu seina ja mul oli pärast tunne, nagu oleks mõni rotveilier mu üle lakkunud. Ma tõesti kartsin, aga targem oli kaasa mängida, sest too tüüp elas kolme meetri kõrguse plekkaia taga minu praeguse kodutee ääres ja ta keeras värava kohe meie järel lukku.

Õnneks sain selat siiski minema, aga sellega õhtu ei piirdunud. Linnas jõudis ta mulle veel pikalt ja laialt rääkida oma arusaamast, et mees on kõik ja naine peab täitma tema soove. Võeh. Vastik kuulda, et nii vana inimene ikka veel nii egoistlik on ja ta polnud ju nii vana ka, et saaks lihtsalt konservatiivsuses süüdistada. Ära sain alles lubadusele peale järgmine päev uuesti kokku saada ja viimasel hetkel ta krabas veel igalt poolt, kust sai. Siiani on ökk ees.

Kas nüüd saate aru, miks mul reedel hing kinni jäi? Tüüp kõrvaltoolil paistis täpselt nagu tema, aga hirmul on suured silmad. tegelikult siiski ei juhtunud veel minu õudusunenägu ja see tüüp oli hoopis teist nägu. Varsti hakkas ta rääkima minuga ja üsna lõbus kojusõit oli. Muidugi oleks ta eelistanud koos minuga minu koju sõita, aga iga päev ka nii hästi ei lähe eks. :)

Sellega reede lõppeski. Laupäeval sain ühe laheda uudise. Mu vana klassiõde ja hea sõbranna, kellega me kahjuks enam aastaid pole kohtunud, saab emaks ja abiellub. Naljakas mõelda, et temast saab meie klassi esimene ema. Mina ja kõi kteised arvasime, et ta joob ja pidutseb kuni 30seks saamiseni, aga elu teeb imelikke pöördeid. Selle uudise tegi ka teavataks orkut. Ta oli mind üles leidnud, aga polnud kuidagi reageerinud. Mina panin ta ikkagi sõbraks ja saatsin scrapi, et võiks kokku saada üle pika aja ju. Eks näis, mida ja kas ta vastab.

Eile lõi välja ka minu teada tuntud edevus. Mul oli vaja ju uue topiga minna Annika sünnipäevale, aga mul polnud Tallinnas sobivat musta pesu. Niisiis tuli minna linna seda ostma. Otsustasin, et üheks korraks kõlbab ka Rotermanni odav pesu, aga siis oli dilemma, et kas must või punane ja mis mina tegin? Kumma ma valisin? Muidugi ikka mõlemad, olenemata selest, kui pankrotis ma olen ja punasega läksingi.

Sünnipäevakingi ostmiseks jäi mu pesushoppingu tõttu vaid kümme minutit ja siis sattusime õnneks Andu, Baabu ja Lauraga ühe bussi peale - oli vähemalt lõbus sõita. Ja Andu - kui sa seda loed, siis tea, et ma pole sinusse armunud veel sellepärast, et su nimi nii siit kui mu elust aeg-ajalt läbi jookseb. Sama hästi võiks ma ju olla armunud Sillusse, Incu, Steni, Ragnarisse jne aga kas ma siis olen??? No ei...

Sünnipäev ise oli selline meie vanuse kohta kummaline vein, viinamarjad ja kreekerid sinihallitusjuustuga stiilis pidu. Vein ei läinud meist kellelgi vist eriti kurgust alla, aga kõik muu hakkas minu eeskujul minema. Oleks vein magus olnud, oleks ka see peale läinud. :P

Muide klubisse ma ei saanudki, aga ükskord tuleb ka selline päev. Miks ma siis jälle mitu uut ilusat hilpu ostsin?

Tänane Tln-Trt bussisõit oli ka tavapärasest huvitavam. Saime ootamatu Jõgeva tuuri, sest kuskil Põltsamaa ja Tartu vahel oli mingi suur liiklusõnnetus olnud ja buss ei saanud läbi. Kui keegi kuuleb sellest midagi, andke mulle ka teada, sest ma juba põlen uudishimust. Ju see on kutsehaigus. Mul oli vaja juba bussist emale helistada ja kamandada ta kella üheksast AK-d vaatama, sest kõik mu sõbrad hoiavad ETV-st nagu katkust eemale, aga uudistes polnud midagi ja selle kõne pärast sain bussis mitme imelikult pahaks paneva pilgu osaliseks. Noh. Mis teha? Harjugu minuga.

Mõtlesin veidi

Täna on päevakorras
*saatanast krediitkaardid
*olematu sõbrapäev
*väiksed kakipüksid
ja võib-olla üht-teist veel.

Krediitkaartide peale olen ma sellepärast kuri, et tehes endale üht, mõtlesin, et ma suudan krediiti mitte kasutada, sest peaks ilma ka hakkama saama, aga guess what? Ega ikka ei saa küll. Vahepeal oli vaja see ju tühjaks tõmmata, sest jõulud olid ja üks suur süümekas tuli ära kustutada ja nüüd, kui arve hakkas jälle miinusest nullile lähenema, oli vaja jätta mulle vaba tund aja parajaks tegemiseks Viru keskuses. Minuga aga ei tohi nii teha. Mind ei tohi ilma järelvalveta kaubamajja lasta, sest see lõpeb alati hävitavalt mu rahakotile ja eriti hävitavalt krediitkaardile ja siis pärast on paha olla.

See kord ka läksin lihtsalt tumesinist mini teksaseelikut otsima, sest seda nagu natuke on vaja, aga tulin tagasi ilusate uute kõrvarõngastega ja minu kasuks tuleb öelda, et seekord ainult ühe paariga, aga enne äraminemist sattusin veel Naomisse ja lahkusin sealt kümne minuti pärast 1400 krooni vaesemana. Õudne eks!?

Vähemalt pärast hakkas veidi kergem, sest tegin oma tuludeklaratsiooni ära, mitte et eriti tulusid oleks, aga seekord üllatavalt saan peaaegu tuhat krooni tagasi. Aga noh, need ostud olid seda raha peaaegu väärt ka. Täpselt minu jaoks justkui loodud. Ma ei saa veel sellest asjast aru, et mul oli eelmisel aastal vist isegi rohkem tulusid, aga sealt pealt ei saanud midagi tagasi. Kas esimesel deklareerimisaastal ei saagi v?

No ja teine teema, millest ma aru ei saa, on see lastefetish. Ma ise olen ka täiega selle ohver. Asi, millest ma aru ei saa on see, miks kõik või vähemalt enamus suuri inimesi tahab titadega mängida ja neid hellitada ja kaitsta, nende eest hoolitseda. Ma usun, et suuresti on asi selles, et väiksed lapsed on nii abitud ja siirad ja vahetud, kuigi kasvades abitus ja siirus vähenevad ning iseseisvus kasvab. Täpsemalt ei saa ma aru sellest, miks kõik tahavad pidevalt sülle võtta pisikesi inimesi, kelle püksid on enamasti "head ja paremat" täis. Vastik ju iseenesest. Ja oma laste puhul ma saaks veel aru, et vaja ju, aga võõraste laste puhul ma ei saa üldse aru, kui otsest vajadust ei ole ju ja siin ma lähen iseendaga vastuollu, sest ma olen ju ka nii palju lapsi hoidnud ja ometi on nii palju muid võimalusi raha teenida.

Sõbrapäevast ma ei kirjutanud pikelat, sest polnud eriti midagi kirjutada. Muidugi ärkasin korduvalt hommikuinimeste sõnumite peale, aga nii on see juba päris tükk aega olnud, aga seekord oli kõik ikka üsna teistmoodi. Esiteks olin mina pool päeva Tartus ja kõik sealsed tuttavad olid nii udud, et ei saanud üldse pihta, miks ma just sellel päeval neile head sõbrapäeva soovisin ja enda sõbrad olid nii kaugel. Seetõttu tuligi mul sel aastal piirduda sõnumite, ühe kaardi ja ühe kingitusega. Aga selle pärast ma polegi väga kurb. Kurb olen selle pärast, et ma kardan, et varem või hiljem saavad vanadest sõpradest kõigest vanad tuttavad ja sellest oleks nii kahju. Oli mõttetu sõbrapäev ja kõik. Ainus huvitav asi oli see, et sõnumeid saatsin suuresti just need inimesed, kellelt ma seda oodata poleks osanud.

Ma olen peaaegu alati sõbrapäeva ajal olnud vallaline ja seetõttu ei seostu see päev mul erilise romantikaga, vaid pigem jõuludega kingituste tõttu ja seekord oli huvitav ka see, et mu telefon viskas juba hommikul pildi raskusse ja ma ei saarnud välja ise ühtki sõnumit. Alles õhtul vastasin teistele. Ise ei algatanud midagi ja hoidsn nii raha kokku kui ka sain teada, kes mu peale ise mõtlesid.

Ma tahtsin veel blogistada eilsest õhtust, aga enam ei anta rahu, nii et jääb teiseks korraks. Tsau!

Ma olen täna nii asjalik, et ise ka ei usu

Mul oli tegelikult plaanis kirjutada lähiajal minust ja meestest ja mida ma neilt ootan, aga hetkel läks hoog üle ja ainus kõne või tekst, mis mu peas keerleb on PR Tartu Ülikoolile, täpsemalt sotsiaalteaduskonnale, mida ma millalgi oma vanasse kooli tegema lähen.

Nimelt ma sain üleeile ühe e-maili, kus kutsuti üles tudengeid minema oma vanasse kooli TÜ-le reklaami tegema ja mina võtsin üleskutse vastu, sest kui üldse millelegi reklaami teha, siis juba väärt asjale, eks! Nagunii on mul tulevikus plaan hakatagi ühe või erinevate firmade mainet kujundama. Miks ma muidu suhtekorraldust õpin!?

Igatahes, eile terve tee Tartust Tallinnasse ma mõtlesin läbi seda, mida täpselt rääkida oma vana ja kalli kooli abiturientidele ja ma ei kujuta ettegi, kui kaua see üritus aega võtta võib, sest juba minu peas võttis see circa kaks tundi. Igatahes ülesanne pakub mulle pinget.

Siiski ei teadnud ma veel eile, kas minu abi tahetakse. Täna sain vastuse. Ma oletasin, et asi käib nii, et mina annan oma jah-sõna ja siis TÜ korraldab kõik ära, aga nad on ikka üsna mugavad. Tänases mailis kirjutati mulle, et räägi ise kooliga läbi, lepi aeg kokku ja siis anna meile ka teada. Siis teeme mingi kiirkoolituse. Noh. Usun, et saan ka ilma hakkama.

Täna võtsingi julguse kokku ja helistasin veidi ebakindlalt vanale direktorile. Ma polnud päris kindel, kas ta mind nimepidi mäletabki. Nägu vast ikka. Aga direktor käitus nagu vana hea tuttav, öeldes, et muidugi mäletab. Kuidas siis ei mäleta ja oli täiesti nõus minuga kokku saama, kui leiame mõlemale sobiva aja, mis võib päris raske olla meie mõlema töö ja kooli kõrvalt, aga küll ma hakkama saan. Mõned neljapäevad ja reeded on mul siiski vabad. Seepärast arvasingi algul, et mul on aega seda reklaamüritust läbi viia.

Ma ei öelnud ka direle, millest ma rääkida tahan. Ainult, et tahaks näost-näkku rääkida ja ta oli nõus nii vähese info - ütlesin, et asi puudutab abituriente - põhjal minuga kohtuma. Elame, näeme. Igatahes oli natuke naljakas helistada kellegi mobiilile, kellele vastu jalutamine vanasti aupaklikkusest kohmetuma pani.

Tuleb mõnus väljakutse ja muidugi ma kardan ja närvitsen ka, aga tegelikult ma olen piisavalt edev küll, et mulle meeldiks suure auditooriumi ees kõneleda. Algul võib-olla higistan ja punastan veidi, aga pärast ei tahagi ära minna sealt ja usun, et korralik ettevalmistus tuleb ka kasuks. Saan vähemalt retoorikatunni kõneks harjutada.

Nimelt eile oli mul lausa kaks huvitavat ainet esmakordselt - Retoorika ja avalik esinemine ning kriisi- ja katastroofipsühholoogia. Mõlema puhul olidki üsna kõrged ootused ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Vähemalt üks koolipäev kolmest nädalas on tõeliselt huvipakkuv.

Teisipäev oli ka iseenesest üsna huvitav päev. Mitte, et loengud piget oleksid pakkunud, aga lõbus oli ikkagi. Esialgu sai nalja sellega, et kursavend kukkus trepist alla. Ausalt! Ma ei ole vastik inimene, aga see oli korraga nii naljakas kui hirmus. Kes on käinud Näituse ringis, teab millistest järskudest treppidest ma räägin. Tal oli terve käsi lõhki ja verine, aga samas see mats, mis terve sektori värisema pani, oli... ütleme amüsantne.

Teine huvitav osa teisipäevast oli õhtupoolik. Ma olin just sellel päeval mõelnud, et kas Vahur üldse suvatseb mulle head sõbrapäeva soovida, sest me polnud novembri algusest peale kohtunud - ainult paar MSNi vestlust ja telefonikõnet - aga sel õhtupoolikul ta helistas, et kutsuda mind korvpalli vaatama.

Algul ma sain aru, et ta ise mängib, aga jutu käigus selgus, et mul on pool tundi aega, et tuba ära koristada ja ennast valmis seada TÜ Rocki ja mingi üsna kõva Leedu meeskonna mänguks. Ma ütlesin: jah! Isegi ei tea, miks. Mulle ei meeldi meeskondlikud pallimängud. Minu meelest on need mõttetud ja isegi idiootsed, sest miks peaks kari mõistluslikke olendeid jooksma ühe palli järel? Võimalus üle tüki aja aga näha kedagi, kes mõnda aega tähendas mulle rohkem kui miski muu aga kaalus üles mu vaated ja nii me lõpetasimegi uues TÜ spordihallis.

Polnudki väga jube. Eriti mängu jälgida ei viitsinud. Pigem jutustasime niisama. Oli ju nii palju, millest üksteisele rääkida. Nii palju on ju vahepeal juhtunud meie mõlema elus. Saime lõpuks kätte ka mulle ja Katsile mõeldud elu esimese pokkeri kaardipaki, millel on hiiglaslikud numbrid. Vahur on juba septembrist peale lubanud meile mängimist õpetada õigete reeglite järgi. Võib-olla kunagi jõuame ka selleni.

Kui ta just enne Hiiumaale ära minna ei jõua. Ta sai alates suvest kolmeks aastaks sinna mingisse lennupunkti tööd ja läheb üle kaugõppesse.

Täna aga olin veel asjalik. Käisin kasuisa eest polikliinikus mingeid pabereid ära viimas ja hoidsin Matut. Täna käisime esimest korda väljas ja ta väsis nii ära, et hüsteeritses viimase pool tundi või veidi kauem, aga me ei saanud, sest ta polnud nõus kärusse minema, ja ma ei söandanud varem tagasi koju minna, sest Matu ema oli täna kodune ja tahtis aega õppimiseks.

Viimaks aga oli tibu nii väsinud, et ei osanud kuidagi olla ja mul oli nii paha, sest ei suutnud teda kuidagi aidata ja siis ta muudkui ronis emme ja minu vahet - käis kallistamas - ja nuttis vaikselt kuni uinumiseni. Käisime Matuga muidu Wismari pargis ja sain ka sealse esimese narkari kogemuse kätte. Mingi 12-13 aastane poiss tuli - ise üleni tuikudes ja punaste krillis silmadega - meie käest küsima, kas täna on esmaspäev. Ega ikka ei ole küll! Natuke hirm hakkas kõigi väikeste laste pärast, kes seal mängimas käivad.

Ühe mini pommuudise sain ka. Täna koju tulles avastasin, et autol on jälel nii palju rattaid all, kui olema peaks ja hiljem läksin naabrionu tänama abi eest ja ühtlasi uurima, milles probleem seisnes. Muide, me hoiame see kuu autoremonte elus, sest üleeile õhtul suri Saab ära, aga täna ärkas õnneks uuesti ellu.

Igatahes sain teada, et mu kummi sees oli olnud väike auk ja sellist tüüpi, mis juhuslikult ei teki, vaid on terava esemega kummi külje peale torgatud. Ma ei saa aru, kes on need jubedad inimesed, kes nii teevad ja millal ja kus see juhtuda võis. Ka kasuisale on kaks korda kruvi kummi keeratud. Mis haige huumor see on?

Õnneks uue kodu juures pole midagi karta - võiksin ka uksed lahti jätta, kui tahaksin, aga harjumusest plingib signa ka akna peal. Ongi kõik. Selleks korraks. Homem jätkan vast Matu seiklustega.

Natuke juhet ka teile lahti harutamiseks

sest mina ei suutnud:D


Andu... just sent you a Nudge!

Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
mis nügid, ah?
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
ülbik oled v
Andu... says:
ega vähe ei ole
Andu... says:
keerlen mööda saali ringi nagu diskokuul
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
kas ülbikud on ümmargused siis?
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
Andu... says:
ega vähe ei ole maffia
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says: :D
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
kelle katus nüüd laperdab?
Andu... says:
asdefrtgyhjuikolpöüäõ'
Andu... says:
tema
Mia: ha-haa-haa! Hea, et veel nurka ei pandud! says:
kle ma palusin praegu katsil meie vestlust tõlkida ja ta ka ei saanud aru
Andu... says:
selge teil kats sõidab

Hõissaa ja trallallaa - kool algas

Ja nagu alati väikeste sekeldustega.

Esimesed kaks loengut olid erialased - ülevaad suhtekorraldusest. Eile õhtul avastasin, et selle ainega on siuke tore nali, et see saab juba märtsis läbi. Siis ma saan hakata esmaspäeviti alles Tartusse tulema.

Nalja sai täna aga hoopis teise asjaga. nimelt me pidime sealt suhtekorralduse loengust edasi tormama Tiigi tänavale suhtlemispsühholoogiasse ja kiiruga käisime kursaõega veel enne raamatupoest vihikuid ostmas, et kuhugi kirjutada oleks ja siis veel söömas ka - muide, ma suutsin täna kolm korda väljas söömas käia - ja seetõttu jäime viis minutit uude loengusse hiljaks ja avastasime, et uks oli lukku keeratud:D

väga naljakas oli. Meenutas seitsmendat klassi, kui meid enne sisse ei lastud, kui jäätise ukse taga ära sõime. Imelik et ülikoolis ka selliseid karistamismeetodeid kasutatakse.

Pärast tuli välja aga, et selle maja ustel on komme ise lukku minna ja me, argpüksid, oleksime ikka võinud uksele koputada enne, kui lihtsalt minema jalutasime, kõhud kõveras. Eks järgmine nädal proovime uuesti...

Täna tutvusin kahe uue Tartu söögikohaga. Esimene oli Töö Juures, mille nimi mulle meeldis. Tartu kohvikutel on üldse andekad nimed võrreldes Tallinna konservatiivsetega. Mõelge kui hea alibi teil on, kui ülemus helistab, et küsida, kus te olete ja siis saate rahuliku südametunnistusega vastata, et Töö Juures.

Teine koht, millest kuulnud olin küll, aga külastanud polnud, oli Pool Kuus ja mõlemas kohas üritati meid lõhki sööta. esimene kord jäi peale söömist ka veel nii palju järgi, et praad paistis terviklik olevat. Poole Kuues aga käisime Katsi ja Tõnise ja Pamela ja Madisega. Neid kahte keskmist polnud ma varem näinud ja kujutasin ette hoopis teistsugustena.

Mina panin Pamela peas võrduma ühe teise tuntud Pamelaga, aga tegelikkuses on ta väga lihtne ja tore inimene ja välimuse poolest ka hoopis erinev.

Kolmas söögikoht, kus täna einestasin, oli Ülikooli Kohvik, mis varustas mind loengupausi ajal imemaitsva kohupiimasaiakese ja kakaoga. Ma olen paha ja ma tean seda ja nagu näete - tudengite elu polegi ainult üks vee ja leiva söömine. Vähemalt mitte sellel päeval, kui raha tuleb.

Suurtest ja väikestest poistest

Eile oli siis jälle see päev, kui ma Matut hoidma pidin. Tema tädi oli ka koos oma lastega seal ja mul oli nii häbi, sest see tädi põeb nagu eriti laste haiguste pärast ja mina seal muudkui löristasin ja köhisin, aga ära ka ei julgenud öelda viimasel minutil, et sorry. Olen selline titt, et ei saa rohkem kui nädalaga nn külmetushaigusest jagu.

Seekord näitas Matu ka ema äraminemisel, kui kõva häält ta teha oskab, aga õnneks jäi ta vait kohe, kui ema ukse enda järel sulges. Edasi oli ainult lõbu teda hoida. Tädipere läks ka koos emaga välja, et mingit lasteetendust vaatama minna ja mõnda aega me olimegi kahekesi.

Kui aus olla, siis ei jäänud mulle sellest tädist algul kuigi hea mulje ja ma sain väga hästi aru, miks Matu ema ei julge oma last õega jätta, kuigi parasjagu oleks võimalus veidi raha kokku hoida. Asi polnud üldse selles, et see lapsele ohtlik oleks, aga tädi ise oli selline pirtsakas ja karjus laste peale ning ei pidanud paljuks ka oma last poolkiilaks kammida, sest kiire oli. Minu meelest on lapse õnnetuks tegemine liiga suur ohver selle nimel, et õigeks ajaks teatrisse jõuda.

Pärast aga tulid nad tagasi ja me rääkisime tädiga pikemalt juttu omavahel samal ajal, kui tibud omavahel mängisid ja multikaid vaatasid. Mul tuli oma arvamust korrigeerida, sest stressivabas keskkonnas ja suurte inimeste seltskonnas oli ta palju meeldivam inimene.

Lapsed aga olid koos nii armsad - poolteteist aastane Matu ja tema aastane täditütar oma ülipikkad ripsmetega. Küll ma olin kade. Muidugi nad kaklesid ka, sest Matu on kadekops. Ta sai ju aru, et enamik mänguasju olid tema omad ja nagu tüüpiline üksiklaps pidi nendega mängima kas tema ise või üldse mitte keegi. Minu telefoni pärast sai isegi korraks planeerimata röökimisvõistlus korraldatud, aga see selleks. Väiksed poisid on ikkagi väga armsad.

Minuga on ta väga viisakas. Kõik käib korda-mööda. Nii telefoniga rääkimine, leivasöömine kui joonistamine. Teist valikut ei olegi. Lihtsalt üksteisega ei tahtnud pisikesed asju jagada.

Eile õhtul oli ka Andu sünnipäevapidu ja läbi minu üle kuuajane kainusperiood saigi. Minu kasuks võib öelda, et pidasin päris mitu tundi vastu, sest ei tahtnud antibiootikumide tööd ära nullida, aga siis tuli mängu võlusõna - rumm - ja sellele ma kaua vastu ei pea. Vana merekaru olen:D

Noh, igatahes närvi ajasid mind osa külalisi. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et meie klassis käis neli poissi, kes millegipärast arvasid, et nad on kõigist teistest väga palju paremad ja ei pidanud paljuks ka igal võimalusel sellest märku anda. Ma ei seedi selliseid inimesi lihtsalt. Oleks siis vähemalt põhjust nii arvata, aga ei ole ju. Üldse mitte.

Ma arvasin, et selline suhtumine läheb koolieast välja kasvades mööda, aga sain kinnitust vastupidises. Nimelt üks neist klassivendadest töötab Andu alluvuses ja ma tõesti ei tea, miks Andu teda ja ta sõpra seal tööl hoiab, sest kõik teavad, et midagi ta ei oska, ei taha ega viitsi peale virisemise ja Andu arvab temast samamoodi nagu minagi. Ju ta tunneb ennast hästi teades, et inimesed, kes teda kunagi maha tegid, nüüd töötavad tema palgal ja tema armust. Mind selline varant küll ei erutaks. Pigem siis võimalus nad kandidaatide hulgast välja praakida ja seda ei peaks isegi põhjendama, kuigi põhjust oleks.

Igatahes seda eksklaasivenda ja tema sõpra sünnpäevale ei kutsutud. Sellest hoolimata helistasid nad veel õhtul ja avaldasid soovi tulla. Neile öeldi konkreetselt, et neid ei taheta ja ikka olid nad mõne aja pärast ukse taga päris mitmekesi. Tulijateks olid see klassivend ja üks teine neist mainitud neljaks, sõber ja tema Eesti bänditibist pruut Mari-Liis. Kes välja mõtleb, kellega tegu, saab minu käest kommi:D

Andu vajus ka näost ära, sest mida sa ikka teed, kui tullakse kohale 45km kaugusele Tallinnast. Imelik oleks ju siis veel ära saata, aga samas ei tahtnud neid sinna ka keegi. Kusjuures see on vähemalt kolmas kord, kui ma selle teise klassivenna kohta kuulen, et ta ronib kohale peole, kuhu teda pole kutsutud ja selgelt ei taheta, aga tundub, et neid ei huvita. Peaasi, et alkoholi on. Minu tuju teeb paremaks see, et tean kindlalt, et ühel üritusel ta siiski jäetigi uksetaha ootama. Paras sellele egole!

Mina olin õnneks nende jõudmise ajaks juba rummiga algust teinud ja varsti oli väga hea olla. Enam ei häirinud eriti isegi sitt seltskond, aga karsklasest Katsi tuju oli küll rikutud. Poisid hakkasid meid tantsima tirima, aga tema muudki pidurdas, sest ta ei tundnud ennast mugavalt nende klassivendade ees, kellel ei sobinud isegi tere ütlema tulla. No mida see nende koha ütleb, ah?

Korraks õnnestus konkreetselt ka ühe peale neist vihastada, sest üks mu sõbranna oli natuke liiga palju joonud ja tal oli kiiresti WC-sse vaja. Sinna ta aga ei saanud, sest sellel "ilueedil" oli vaja seal nii kaua muneda, et enne juhtus ukse taga õnnetus. Ma mitte vähe ei vihastanud nähes, kes WC-d kinni hoidis. Ma ei usu, et tal nii kaua võttis looduslike vajaduste rahuldamine. Ainus, mida ta seal rahuldas oli edevus ja tal oli täiesti suva sellest, et teised ukse taga karjuvad ja koputavad, et SOS on.

Igatahes ei taha oma närve rohkem nende pärast rikkuda. Räägin hoopis ühest naljakast faktist, mille ma täna ära õppisin. Nimelt rääkides üle tüki aja Ragnariga msn-s oli meie jututeemaks meik ja ma sain teada, et on võimalik olla LIIGA ilus. Nii ta minu kohta ütleski. Et ma olin meie esimesel kohtumisel liiga ilus olnud. Seepärast ta saigi aru, et ma päris nature-girl ei ole:D

Üritasin talle ikka selgeks teha, et ma olen päriselt ka selline iludus, aga millegipärast ta naeris selle peale. No mine sa tea... :D

Multikad on lahedad

Pärit netiavarustest, aga jätan leivapuru, mille järgi otsida:)

Eriti see, mida viimasel ajal Terevisioonis näidatakse. Mässake natuke selle kodukaga. Kes otsib, see leiab;) Olete näinud? Mina ärkan selle peale üsna tihti. Need masinahääled ja nunnud loomad on lihtsalt nii huvitavad ja mulle meeldib seda multikat jälgida, kuigi see pole väga lapsesõbralik ja armas, sest see on ikka rohkem päris looduse moodi. Mõni loom sööb teise ära või hukub õnnetult ja käib pidev chase. Ju see multa ongi natuke suurematele:)

Eile hommikul näiteks oli nii armas multikas edevast putukast, kellel oli suur peegel ja ta ajas kõik teised peeglifännid minema. (Muide, mina olen ka peeglifänn ja vaateakendest ei suuda mööduda ennast kontrollimata ja imetlemata, kui kõik hästi on.) Lõpuks varastas keegi tema peegli ära ja ta leidis selle üles koos teise oma liigikaaslasega peeglisse piilumas ja sealt tuli nii ilus armastus, kui nad aru said, et nad on väga ühte moodi. Enam polnud peeglit vajagi. Võis ennast teise silmist imetleda. Koos lennati siis kõrgustesse.

Kaks sammu edasi, üks tagasi

Noh. Vähemalt on see parem variant kui üks samm edasi, kaks tagasi. Tegelikult väga hullu ei olegi. Lihtsalt ma ei saa ega saa terveks. Viimase õõpäeva jooksul on mul kulunud 80ne taskurätikute pakk pluss veel üht-teist. Avaldab mulle endalegi muljet. Tehke järgi, kellel oma ninaalusest kahju ei ole. Huvitav, kas selle trikiga rekordite raamatusse ka saaks? :D Terve nädal on juba rikutud ja on ka oht, et reede rikutakse ka ära ja siis hakkab kool ka jälle. Nii palju siis lõbutsemisest.

Vähemalt auto sain tagasi ja sellega on OK, isegi enam. Viad pisivead, nagu pidevalt tühjenev kumm, mille lubas sõbralik naabrimees korda teha. Ta peab enne ainult paar telliskivi siia tooma, sest meie kandis pole ühtegi:D:D:D

Hoopis üllatavam on see, et mu auto pidi hallitama niiskusest. Ma pole kunagi varem kuulnud sellisest asjast. Kas see on haruldane või tavaline talvine nähtus? Kuidas sellest vabaneda? Kas see on mu tervisele ohtlik? Mina ei tea...

Nalja sai veel sellega, et kasuisa ei taha eriti selle ilma ja oma sildeate kummidega mulle reedeseks tripiks autot anda, aga ära oli nõus viima. Igatahes ta tõestas, et mina pole ainuke ohtlik juht. Ta käis täna ise esimest korda selle autoga kraavis ära. Üritas vale kiirusega ja ilmastikutingimustega ratturist mööda sõita ja sai spini proovida. Õnneks on nii tema, rattur kui ka auto korras.

Täna sai ka kiiremas korras Incuga räägitud ja sain vist Riffile töö. Nüüd olen veidike uhke enda üle:) Aga natuke on piinlik ka, sest ma tegin Steni pühapäeval haigeks. Tema õnneks läks tal kergemini kui mul ja ta hakkab juba terveks saama. Julges isegi täna minu juurde tulla. Jälle oli üks lõputu ja kasutu kõdiralli, mis lõppes sellega, et kui ausad võtted mõju ei avaldanud, hakati ebaausaid kasutama. Sten! See on nüüd see koht, kus sa punastama ja kahetsema peaks. Tegelikult ka. Vähemalt natukene. Igalt poolt pole ikka ka viisakas katsuda teisi, eks!

Üks asi veel, mis mind häirib... Nimelt olen viimasel ajal üsna palju lugenud igasugust ilukirjandust ja aru ma ei saa... kas New Yorgis, kus paljude raamatute tegevus toimub, on taksod ta-su-ta või??? Sest kõik sõidavad ainult nendega päev läbi. Eestis on ju takso ikka tunduvalt kallim lahendus kui oma auto. Ma saan aru, et sinna linna ei mahuks kõik oma autodega ära, aga kas siis firmad maksavad need lõputud taksoarved kinni või? Ei usu, et taksofirmad end lihtsalt lüpsta lasevad.

Mul oli teine sarnane raamatutel põhinev küsimus ka, aga see kadus ära mu peakolu lõpututesse sügavustesse. Kui kunagi meelde tuleb, siis tulen arutan seda siin enda ja teistega.

Andul tulevad pulmad

Hetkel siiski ainult unenäos. Kuna ma praegu siuke boozy-woozy olen ja vaevlen hapnikupuuduses, sest kahjuks kõrvadega hingata ei saa, siis ma näen jätkuvalt huvitavaid unenägusid.

Viimane oli isegi natuke selgeltnägelik. Ma nägin unes, et me pidime Andu sünna asemel tema pulma minema. Kõik muu - aeg, koht, transport jne - oli sama. Inc pidi mind ka kaasa võtma ja siis vahetult enne minekut oli Miina mingil põhjusel minu juures ja siis meil käis veel mingi mobiilide ja SIM-kaartide vahetus ja siis ta avaldas soovi kaasa tulla, kuigi nemad Anduga isegi ei tea üksteist.

Miina pidi veel mingi kõne tegema. Vist tuli mingi teine üritus üles öelda ja meil oli vaid pool tundi aega, aga Incu polnud kusagil ja siis ma helistasin talle, et küsida, kus ta on. Tema aga ei teadnud midagi pulmadest, kuigi Andu oli mulle veel öelnud, et tule temaga, aga meie polnud omavahel rääkinud (reaalis oli ka nii). Kui ma Incule rääkisin, kui kiire juba on ja kui kaugel see pidu toimuma pidi, siis ta ütles üldse ära ja minul oli kahju Andu pulmi maha magada ja Miina ütles ka lõpuks ära, et tema ikka ei saa tulla.

Hommikul rääkisin unenäost Incule ja üsna palju deja-vu'sid oli. Nimelt oli tema jaoks Sünnipäevapeo aeg ja koht ka tol hetkel veel üllatus ja siis muidugi see ka, et me koos minema pidime.

Hiljem rääkisin Andule ka ja tema sai sellest teemapeo mõtte. Eks näis, kas ta teeb selle siis pulmateemalise või mitte - väga lahe ja omapärane oleks - ja siis ta lootis, et äkki ma olen selgeltnägija ja tean, kellega ta abiellub, aga ma ju ei jõudnudki pulma ja selle koha peal lõppes uni ära, nii et kahjuks tema oma soovitud vastust ei saanud.

Tere õhtust! Patsillikeskus kuuldel

Elu on jälle lill või vähemalt kõik liigub paremuse poole. Ainus, mille üle võikski veel viriseda on see lõputu nohu ja Co. Mul saab varsti see maxi-vetsupaberi rull täis nuusatud. Halenaljakas.

Teate, millega ma eile hakkama sain. Ma lõikasin esimest korda oma juukseid. Ise. Siiani olen siiski oma asju professionaali juures ajanud ja ära on proovitud kõik eripikkused, lõikused ja värvid, mille järgi vähegi isu on olnud, aga tavaliselt mul võtab jube kaua aega, et end juuksurisse vedada ja tukk hakkas väga närvidele käima. Enam ei näinud välja. Niisiis läksingi elus esimest korda iseendale kallale. Tavaliselt ma ei julge ise värvidagi, aga nüüd hakkisin vihaga ja teate mis? Päris hästi tuli välja.

Lisaks sellele tegid mu tuju heaks eileõhtused ootamatud külalised. Kusagil peale üheksat sadasid Sten ja Riff kahe erineva koogiga siia sisse. Neil oli külm olnud ja mul oli väga hea meel neid näha. Eriti Riffi, sest teda polnud ma mitu kuud näinud ja ta polnud ka meil uues kodus külas käinud. Naljakas. Me kolisime juba suvel ja ikka ma mõtlen sellest kui uuest kodust ja samas Ristikus pole ka enam kodutunnet. Hoovi hiilides on päti tunne ja just - tundub, nagu peakski hiilima.

Igatahes, me rääkisime ja mängisime - soovitan soojalt muideks - ja lollitasime niisama ja Sten püüdis mind jälle asjatult kõdistada ja mul oli naljakam kui tal. Igatahes tore õhtu oli. Aitäh!

Täna aga sain väga hea uudise. Kuigi hoiatati, et mu autoga läheb kaua ja see peab tõenäoliselt väljas ootama veel tükk aega, sain täna peale kaht tööpäeva telefonikõne, et võin oma autole järgi tulla ja eriti kalliks ei läinud ka. 3500.-

Kahjuks täna sai tööpäev enne läbi, kui meie sinna oleks jõudnud, aga homme... Homme ma saan loodetavasti oma musi tagasi täiesti sõidukorras. Siis tuleb vaid klaas ära vahetada, mida saab vist Melasist üle tee teha ja siis tuleb sõita koju suvekummidega ilma vahele jäämata. Wish me luck! I could use some more:)

Ahjaa...

ONCE AND FOR ALL...
1.KELLEL ON PROBLEEME MINU BLOGI LUGEMISEGA, KASUTAGE INTERNET EXPLORERIT!
2.Te EI PEA pikki tekste lõpuni lugema. Lihtsalt mina PEAN lõpuni kirjutama.

Mia - out of order

Mis ma ikka öelda oskan? Üle pika aja olen nii haige, et täitsa lõpp. Seepärast on ka paar päeva siin vaikus olnud. Ikka kõvasti maksis kätte arsti ees uhkustamine, et terve kui purikas olen. Nüüd sisi juba paar päeva voodis pikali 38se palavikuga, aga oli siis vaja mul kaks esimest päeva rahulikult võtmise asemel ringi tormata. Tegelikult oli see ikka suhteliselt vältimatu.

Tegelikult tahtsin veel üht asja Matu pere kohta rääkida, mis eelmine kord ununes. Nimelt arvasin hääle järgi, et Matu emme on ka mingi beib nagu Kiku omagi, aga ei. Tema vanemad on väga lihtsad ja toredad inimesed. Pigem on oma selline ümmargune tudengitüüp ja isa on ka siuke tore mees. Mõlemad olid väikest kasvu ja poja tuleb vist ka lühike, aga hetkel on see veel hästi armas.

Saate aru - ta on nii nunnu. Ta mängis terve reede minu telefoniga. Sellega rääkisime korda-mööda mina, tema ja roosa kummist hobune:D Ja ta ei jonni üldse. Kui ema ära minema hakkas, sisi vaid lehvitati, aga ju oli minuga algul hästi põnev. Eks näis, mis edasi saab. Minu lahkudes aga läks suu kiiresti mossi ja tuli veidi nuttugi. Ema ütles, et tal on hüvastijättudega raskusi. Lihtsalt naljakas, et minuga oli raskem hüvasti jätta kui emaga.

Reedel lasin siis oma auto ka ära viia ja täitsa imelik. Mitte keegi ei küsinud ühtegi paberit ei minu ega auto kohta. Nii saaks ju väga palju pahandust teha.

Pärast läksin uuesti politseisse oma paberi järgi ja avastasin, et seal laiutab ikka tõeline bürokraatia. Mitte kedagi ei olnud ja mul kästi ikka number võtta. Saate te aru? Jabur ju. Võiks ju riigiraha kokku hoida kasvõi paberi ja tindi pealt. Mis see silt neile annab?

Teine asi seoses politseiga, mida ma juba nädal aega tagasi rääkida tahtsin on see, et kas kõik politseiameti palgalised töötajad on automaatselt politseinikud? Ja kui on, siis kas kõik alates uurijatest, kelle puhul on see iseenesest mõistetav, ja lõpetades koristajatädikesega peavad läbi tegema kõik füüsilised testid ja relvaloa hankima jne?

Täna oli mul endast nii hale, sest ma mitte ainult ei tunne end nagu minust oleks trammiga üle sõidetud, vaid Andu kutsus mind täna välja ja ma pole teda nii ammu näinud ja ma ei saanud minna ja Sten kutsus mind telekasse kaasa ja MA IKKA EI SAANUD MINNA. Where's the fun in that? Huh???

Aga homseks ma olen jälle inimene. Ma pean!!!

Aga mul on uus poiss!!!

Kõigepealt aga räägiks halbadest asjadest ja pärast poole headest. Siis lähen vähemalt hea tujuga magama ja Jumal teab, kuidas ma seda praegu tahan. Silmad valutavad ja sügelevad juba väga.

Selles süüdistan nii meganohu, mis kõik mu peauurded tatti täis on ajanud kui tänaseid Raineri matuseid. Jube masendav oli vaadata, kuidas vanad inimesed lahinal nutavad, sest tunduvalt noorem inimene on surnud. Läinud. Kõik. Asi on lõplik.

Mina olin millegipärast pähe võtnud, et mina matustel ei nuta. Mul oli ka põhjust pärast hea välja näha, sest ärkasin tööpakkumise peale ja pidin juba täna peale matuseid kliendiga kokku saama, aga peamist põhjust mitte nutmiseks ma ei tea ise ka.

Lõpuks läks kõik ikka nii, nagu arvata oli - kohe, kui see palgatud onuke suu lahti tegi, keeras keegi ka minu pisarakraanid lahti. Ma ei teagi, miks nii järsku. Ei tule isegi meelde, millest tore onuke rääkis, aga kõlas see üsna ilusasti.

Jube oli näha Raineri perekonda - ema peast halliks läinud, kuigi see võis ka arem juhtuda; tütar, keda muidugi miski rööpast välja ei löö värskelt kollaseks värvitud peaga, näost punane ja pisarates ja punaste silmadega isa, kes isegi ei üritanud kõva meest mängida ja ennast tagasi hoida.

Hästi kurb on ka see, et ta on nii kaua võidelnud enda joomiskalduvuse vastu ja nüüd enam ei suutnud. Ma nägin peielauas, kudias viinapitsid ära korjati. Ei tea, aks asi oli pereisas või viina puudumises või maetu viinavastasuses. Kusjuures praegu hakaksin mõtlema, et sellel on kindlasti seos isaga.

Matus oli muidu hästi ilus. Loomulikult oli imelik kuulata võõrast inimest Rainerit ülistamas, sest mida tema ka teab? ja pärast teda auku vajumas läbi krematooriumi põranda. Saladuskatte all võin rääkida, et seejärel ma ootasin ja lootsin ka kohe leeke tõusma hakkavat, aga vist siis ikka tehakse kremeerimist inimeste silme alt ära, sest see on nii masendav ja valus vaadata, kuigi ta ei karju ja liha põlemise hais pidi ka väga õudne olema. Ma olen kannibal vist, kuigi ka mul on olnud perioode, kus ma turul lihaleti ääres nutma hakan, sest mul on tükeldatud loomadest kahju.

Mul olid nutmise pärast süümekad ka tegelikult. Ärge nüüd tulge ütlema, et nendeks pole põhjust, sest mul oli tunne, et mul pole õigust nutta ja see võib paista silmakirjalikuna, sest me polnud ju üldse enam lähedased ja kuigi suurema osa oma lapsepõlvest veetsin koos tema õega ja veel ühe sõbrannaga ja puutusi npäris palju kokku ka Raineriga, ei tulnud mul kohe meelde kuigi palju konkreetseid asju temaga seoses - mälestusi.

Muidugi peielaua kõned tõid üht-teist tagasi, aga ikkagi. Kuidas ma võisin unustada? See, et me polnud enam kokku puutunud ja et ma ei mäleta, ei tähenda ju veel, et ta minu jaoks tühi õhk oli. Ma ei tea isegi, kes ta minu jaoks oli, aga ka temal oli koht minu elus ja üldiselt temale mõeldes on ainult hea tunne sees, kuigi väga palju konkreetset ei meenu ja sellest on tõsiselt kahju.

Täna aga oli üsna asjalik päev. Viisin oma saapad parandusse ja ma ei tea, miks just täna ja miks sinna, sest nad olid nurgas seisnud juba üle kuu aja, oodanud professionaalset abi. Igatahes otsustasin viia nad vana klassiõe ja pinginaabri vanemate kingaparandusse ja minu rõõmuks oli ka sõbranna juhuslikult seal. Ta oli parasjagu Soomest tulnud ja elab üldse Saaremaal hetkel. Väga lahe oli vanu aegu meenutada ja niisama juttu ajada. Mind kutsuti jälle külla Saaremaale ja kui tuju on, siis lähen ka järgmise nädala algul.

Autoga sain ka kõik korda - vähemalt organiseerimise/delegeerimise poolelt. H omme läheb actioniks ja mulle väga meeldisid need autoala inimesed, kelle peale täna sattusin. Nad olid väga sõbralikud ja suhtusid mõistvalt minusugusesse blondi, kes erinevat tüüpi puksiiridel vahet teha ei suuda. No sorryyyyyyyyy eks:D

Kuna täna oli kõik kellaajaliselt ära planeeritud ja hommikul lisandus veel plaane, sisi sain jälle kasuisa oodates närve kulutada, aga seekord oli see phendatud millegi meelvidaga. Käisin panga juures Rosalindis ja leidsin sealt väga palju ilusaid värvilisi ja mustrilisi sukkpükse ja o-da-valt. Kõik jäid saja krooni piiresse.

Suutsin ennast sundida piirduma kahe paariga seekord ja ostsin lisaks uued korralikud kulmupintsetid selleks, et avastada hiljem matusele minnest kadunud paari koti väiksest sahtlist. Nagu Murphy seadus, aga need kuluvad ikka ära, ma arvan. Need uued on selliste nõelpeenikeste ja teravate otstega. Ettevaatust! Ma kannan nüüd külmrelva kaasas:D

Päeva nael oli muidugi see tööintervjuu. Ma saan oma esimese lapse selel firma kaudu ja meie intervjuu kliendiga oli üsna naljakas, sest nii tema kui mina oleme firmas uued ja ei teadnud kuigi täpselt kõike.Laps oli üliarmas pooleteist aastane poisipõnn ja ta oli nii iseseisev võrreldes näiteks Kikuga. Ta täitis vanemate korraldusi ja sai suurelt jaolt endaga ise hakkama.

Häbelik ta ka ei ole. Kohe hakkas minuga suhtlema ja mulle asju kätte andma - tüüpiline kas sa tahad minu sõber olla stiilis lastemäng, mida korduvalt mänginud olen, aga see on nii armas. Talle meeldib väga joonistada ja ta joonistas hoolega ka emem tehtud minu töögraafiku peale:)

Emme muidugi üritas teda oma paberitele joonistama saada, aga minul polnud selle vastu ka midagi, sest uskuge või mitte. See pooleteistaastane joonistas mulle peaaegu täiusliku pisikese südame sinna peale. Muidugi võis see kogemata juhtuda, aga mulle meeldib mõelda, et ta ongi nii armas ja andekas. Kui vaid kõik poisid mulle pidevalt südameid märkmikusse või kaartidele sirgeldaks:) What the heck! Tegelt kõlbaks ka südamega e-kaart, arvestades seda, kui kaua ma juba üksi olnud olen ja Incu kupeldamine ei mõju.

Üks armas asi veel... ära minema hakates tehti mulle selgeks, et Matu - kutsume teda nii eks - on meister asjade ärapaigutaja ja loll mina andsin ikka alateadlikult auto ainsa võtme lapse välja sirutatud käekesse. Küll ta oli rahul ja küll ma olin ehmunud oma eksitust märgates ja siis hakaksid emme-issi üritama seda metalli ja plastiku tükikest Matu käest kätte saada ja kui see neil õnnestus, siis läks lahti üks õudne kisa, mida see laps muidu harva teeb.

Issi pistis talle asenduseks kätte esimese pihku sattunud asja, milleks oli kruvikeeraja ja poiss tahtis minuga vahetust teha. Isegi emme koduvõtmed ei ajanud asja ära. Mind aga ajas jälle naerma, kui geniaalne see laps kogemata on, sest tõepoolest - lõppude lõpuks ajavad nii kruvikeeraja kui autovõti asja ära. :D

Muide ta on ka selles mõttes takr poiss, et otsustas ära, kes on tema jaoks parim lapsehoidja mulle järsku enda sülle nihverdamisega:)

Homme siis esimene päris tööpäev. Wish me luck! (ja auto asjus ka)