Uinusin esmakordselt seksihelide saatel

No tegelikult ei suutnud uinuda. Eelmise kolmapäeva õhtul olin surmväsinud ja läksin enda kohta väga vara voodisse, et Folgiks end veidigi välja puhata - pidin sinna Universaaliga tööle minema - aga siis ilmnes midagi tõeliselt ebameeldivat.

Vaadake, mul ei ole lapsepõlvest traumasid. Vähemalt mitte kuuldavaid traumasid seksivatest esivanematest. On mõned mittesoovitud pildid, aga heli tundub kordades hullem.

Nüüd aga esmakordselt juhtus nii, et meie alumise korteri oli vallutanud üks tõeliselt häälekas paar. Ma vist kuulsin detailselt ära kolm kui mitte neli raundi. Just nagu oleks pornofilmi all filmitud. Kõik teised magasid ega kuulnud midagi. Algul mõtlesin, et hakkan segi minema. Et kõik on mu peas. Aga hommikul leidis mu ema akna alt kasutatud kondoomid. Jälle üks märk mu naabrite toredusest. Aga uskuge mind. Väga võimatu on peast ära saada neid igal tõukel kuuldavale toodud oehe ja aah aaaaaaaaah AAAAAAAAHHHe, mida ma üle tunni aja kuulasin. Väkk.

He-he. Enely on uus mina

Vähemalt Incu jaoks. Käisin üle kahe aasta eile Incu pool tema, Sirli, Marko ja tema uue tüdrukuga Aliast mängimas. Päris tore oli. Ja omamoodi oli tore isegi näha, et kõik on samamoodi. Aga samas oli kurb. Inc ikka veel ei tea, millal sarkasmiga lõpetada ja mul ei olnud kahju talle sel teemal ka märkusi teha. Vahe on lihtsalt selles, et nüüd on Marko tüdruk see, kes kõige õelamad kommentaarid üle elama peab. Kuigi ta tundus väga tore. Aga ju see on seotud rohkem Incu vajadusega end hästi tunda kui selle tüdruku ebameeldivusega. Ja ma tean ka, miks praegu Enely ja miks enne mina kõige rohkem võtta sai. Sest oma naist ei saa kiusata - liiga halvad tagajärjed - ning lapsepõlvesõprade vahel on ringkaitse. Järelikult tuleb end kellegi muu peal välja elada. Mis mind aga imestama paneb, on see, et neid teiste peal end välja elajaid on palju, aga enamus valib ohvriteks inimesed,keda nad enda sõprusringkonda ei taha. Nende kunagiste "sõprade" puhul aga ei ole see nii või kes teab tegelikult. Võib-olla olid nad mulle sõbrad , aga mina neile tegelikult mitte? Miks muidu läksid asjad nii, nagu läksid? Miks muidu oli vabandada raskem kui minust loobuda? Jah, olen ikka veel väga solvunud kunagise asjade käigu üle, aga palju vett on merre voolanud ja nüüd olen ka veidi objektiivsem ja võiemline asju veidi teise nurga alt vaatama. Võib-olla olen lihtsalt arenenud, aga võib-olla on asi selles, et mul pole seal midagi kaotada? Võib-olla on võita? Kes teab... aga jõudu Enelyle!

See nädalavahetus oli üleni eneseületuse päralt

Küll sai võideldud hirmuga, küll ebamugavusega, küll kohanetud tagaplaanile jäämisega, küll ebameeldivamate asjade tegemisega.

Reede õhtul startisime jälle Kadrina poole ühe Silmarõõmu sõbra sünnipäevale. Valisin tükk aega riideid ja sobitasin ehteid, nagu ikka. Ootasin sellest midagi toredat väikses, kuid mõnusas seltskonnas. Tegelikkus oli aga nii erinev. Sain sellest kohe peale kohale jõudmist aru. Kohal oli suurem kari napsisõpru, enamus isased, ja siis terve õhtu nad üritasid üksteisest üle rääkida. Veel tundus, et kõvem mees oli see, kes kõvemini naeris. Üsna hirmus oli. peo mõttes aga võib toitu kiita, kuid muidu oli külm ja igav ja tegelikult ma arvan, et Silmarõõm tundis sama, kuigi ei tahtnud seda endale tunnistada, sest tegemist oli ühe ta parima sõbra sünnpäevaga. Ma siis püüdsin ka olla tubli kaasa ja head nägu teha ja tegingi terve õhtu, aga pidevalt käis peast läbi mõte, et tahaks koju. Sooja tuppa. Iga kell on meil kahekesi mõnusam. Ja siis kirusin end, et tema on ju minu pärast ka üle elanud tema jaoks igavaid üritusi head nägu tehes ja mina ei suuda siis samaga lõpuni vastata ja samas seda, et ma ei osanud sealt ise koju minna. Muidu oleks ta saanud seal edasi olla soovi korral. Aga võib-olla pakkusingi talle head vabandust ära tulemiseks. Minu meelest see sünnipäevalaps ise ja tema elukaaslane on väga toredad, aga pidu oli lihtsalt labane ja planeerimata. Keegi ei muretsenud selle pärast, et kõik end hästi tunneksid või üleüldse üksteist tundma saaksid. Viimaks hakkas mul tervisest ka kahju. Kõik on pidanud kuulma sel aastal mu suurenenud vingu sel teemal. Polnud vaja lisa tekitada, aga nüüd olen ikkagi korralikuma nohu välja arendanud.

Teine päev oli isa päev. Ta näitas meile oma elukaaslast, praegust ja tulevast kodu ning esivanemate hauaplatse ja kahte superarmsat hundikutsut, kes nendega kodu jagavad. Käisime ka koos ujumas. Üsna tore päev oli. Lihtne on mõelda, et mu isa peaks olema tõeline lurjus seetõttu, et mu 21 aastaks ära unustas, aga tegelikkus ei ole nii must-valge. Kõik tema lähedased, kellega siiani kohtunud olen ja ka tema ise on olnud üsna meeldivad inimesed. Aga eks veel on see tasapisi teineteise kompamise faas ka. Kõik ongi rohkem kikivarvul. Aga juba on hakanud ilmnema ka mõned ärritajad. Ta üritab mind kasvatada hoolega. A la lubab mulle pidevalt sõna ok kasutamise eest vitsa anda. Tükk aega ignoreerisin lihtsalt ta märkusi, aga viimaks vastasin, et saab vastu ka (vitsa). No tõsiselt või? Tõesti arvab, et tal on nüüd mingi õigus mulle etteheiteid teha või? Ei tea, kust ta selle sai? Ühised geenid talle veel seda ei taga. Ja paar kohtumist samuti mitte. Teine asi, mis mind aina enam ärritama hakkab on tema alfa-isaseks olemine. No fine. Vanakooli mees, kes ongi harjunud naist kamandama ja perekonnas A ja O olema, aga nii enesekeskne ei saa ju ka olla. Või saab? Ma olen ka suhteliselt enesekeskne, aga praegu on küll nii olnud, et tema räägib endast ja sellest, mida tema õigeks peab (mitte, mis talle meeldib). Ja ma saan aru, et talle meeldib ka endast rääkida ja esineda, aga siiani pole ta peaaegu üldse ilmutanud huvi minu mineviku ja soovide vastu. Ainus erand, mis meelde tuleb, on minu karjäärialane ambitsioonikus ja selles osas tegi ta isegi ühe huvitava ettepaneku. Aga et kuidas ma elanud olen ja millega tegelenud olen ja mis mulle meeldib jne??? Kas teda lihtsalt ei huvita või ta ei arva veel, et tal on õigust mult isiklikumaid asju küsida? Viimane tundub tema puhul küll ebatõenäoline. Aga samas tal on plusse ka. Otsekohesus näiteks. Ja ma avastan vaikselt ühiseid jooni. Ja veel... tundub, et talle pakub ka pinget minuga tuttavaks saamine. Ja talle meeldib uhkustada minu laskmissaavutustega juba.

Tema kodust võiksin ka rääkida. See on nii ilus. Täis Eesti-aegset antiiki. Aga kõik on hea hinnaga leiud tegelikkuses. Lihtsalt mul oli suu lahti nende kodu nähes. Ja ta on integreerinud ühe mu titepildi oma öökapile teiste laste piltide kõrvale. Mis on armas ja millele ta ka mu tähelepanu juhtis. Aga eks ma jätkan seda järjejuttu kunagi tulevikus veel.

Muidu möödus nädalavahetus maasikate korjamise ja töötlemise tähe all. Polnudki väga hull. Ja ujuda sai palju. Harjutasime peakat üle vähemalt viie kui mitte kümne aasta. Ja mina olin ainus, kes lõpuks julges ka kõrgemalt peakat hüpata Neerutis. Mitte küll kõige kõrgemalt, aga see vaheastegi oli minu jaoks eneseületus.

Ja siis ma leidsin uue Printsessi päevikute osa poest ning lugesin seda ja päevitasin, kuigi tulemusi väga näha ei ole ja Silmarõõm ostis mulle minu isikliku Pipi raamatu ka. Mingi hetk hakkan seda üle lugema. Nüüd aga vist lõpuks tuleb töönädal. Õigemini nädalad.

Sõbradefitsiit

Ma olen viimastel päevadel hakanud jäle ümber hindama seda, kes kuulub minu pisikesse sõpraderingi ja kes tegelikult mitte ja jõudnud kurva avastuseni, et mul ei ole enam üldse palju sõpru. Minu kaks parimat sõbrantsi - Kats ja Sandra elavad Tartus ning viimasel ajal aina rohkem sõbrannaks muutunud Riin samuti. Tallinnas on mul veel ainult üks täiskohaga sõbranna - Annika. On muidugi ka Katsu ja siis laeva-Annika, aga nendega on nii, et kui oleme koos, olemegi supersõbrantsid. Kui eraldi, siis ei ole midagi. Meie elud ei muutu sellest. Siis on veel Svea, kes elab Virumaal ja kellega vahel rohkem, vahel vähem suhtlen, aga põhimõtteliselt oleme me ka sõbrannad siis, kui koos oleme. Enamus elust on eraldi.

Sõpradega on veel kurvem seis. Viimased aastad olengi olnud ma see tüdruk, kellel on rohkem isaseid sõpru, aga ka need on erinevatel põhjustel kaugeks jäänud. Veidi veel on Reijo ja Aivar ja Tema, aga neist kellegagi pole enam sukk ja saabas. Vahel ei tea me nädalaid üksteisest midagi. Vahel kauemgi.

Ja siis on ka hulk inimesi, keda alati on tore näha, aga keda ei näe tihti. Jälle sellised defineerimatud inimesed mu elus. Huvitav, kas püsisuhe tähendabki seda, et see üks kõige tähtsam inimene täidab ära mitme hea sõbra kohad? Ma loodan, et siiski mitte. Ma ei taha olla see inimene, kes leiab endale kellegi ja siis unustab sõbrad ära ning uuesti üksi jäädes jääbki üksi. Niisiis... kas keegi tahab täita need paar vaba sõbrakohta? Ütlen vaid paar, sest siis ma suudan veel olla kõigile kvaliteetsõber. Praegu ma üritan ka olla kvaliteetsõber, aga kvantiteedist jääb vist paljude jaoks puudu. Aga teie, kes te alati olemas olete olnud - teadke, et olete mulle tegelikult väga kallid!

Miks ma ei taha, et ükski minu kallim kunagi sõtta läheks

Vaatasin eile vastu ööd üht Grey anatoomia viienda hooaja osa, kus Oven une pealt Cristinat kägistama hakkab ja kohe tuli meelde, mida isa oma kogemuse kohta rääkis. Tema elukaaslane oli püüdnud teda une pealt voodis veidi nihutada, et ise ka ära mahtuda ja lõpetas murtud ninaga. Isa ei ärganud ülessegi. Seda ka üsna värskelt peale mingisugust missioonikogemust. Ja mul oli eile nii õudne magama minna.

Sinnamaani mul ei olnud kindlat seisukohta sõdade suhtes. Nüüd on. Ma olen positiivselt meelestatud sõjaväelise treeningu ja treenitud meeste suhtes, aga see on kõik ju vaid viimane abinõu. Juhuks, kui ei jää muud üle ja tuleb end kaitsta, sest selge see, et isegi kui tahetaks, ei ole pisike Eesti kunagi see riik, kes teist ise ründama läheb. Aga sõdasid ma ei taha. Ja veel vähem igasugust teiste sõdadesse sekkumist. Solidaarsuse mõttes saan aru, et käsi peseb kätt ja kui me ei lähe, ei tulda meile ka appi. Aga puht egoistlikust seisukohast ei taha ma kunagi olla see, kes saab tagasi psühholoogiliselt perses mehe, keda pidevalt kartma peab. Keegi ei võida sellest. Seega kõik sõjaväelises mõttes ambitsioonikad mehed ja adrenaliiniotsijad - hoidke eemale!

Lihtsalt üks mõttearendus

Vaadake, ma ei ole eriti paaritüüpi inimene. Jah, mulle meeldib praegu olla püsisuhtes, aga ma ei ole kunagi olnud see ninnunännu, kes teisega 24/7 peab ja tahab koos olla ja üksi hunnik kasutut õnnetust on. Minust tõenäoliselt ei saa ka kunagi see tüüp. Ja ma ei tahagi olla see tüüp. Tema vist võiks küll minuga kogu aeg koos olla ja ma olen ka tunduvalt rohkem "enda aega" ohverdanud "meie ajale" ja see pole olnud üldse halb ega ebameeldiv, aga ma ei taha alati olla meie. Ma tahan siiski olla ka mina. Elada minu elu. Olla koos oma sõpradega kui individuaal. Omaette isiksus. Pääseda pidevalt teisega arvestamisest ja kaalumisest: mida tema võiks mõelda ja tahta? Jah, üks osa minust on meie-vormis. Meie kui paar. Meie perekond. Meie ühiseid tuttavaid veel ei ole. Me oleme enda omasid küll jaganud, aga koos veel uusi sõpru leidnud ei ole. Aga enivei... ma mõtlen, et selleks, et mina saaksin olla mina, peab tema vahepeal olema lihtsalt tema või mis? Ka iseseisev olema. Aga kuidas lahendada sellist dilemmat, kus üks tahab õhku ja teine mitte nii, et mõlemad õnnelikud oleksid? Ma olen olnud veidi egoistlik ja lihtsalt mõnikord ta maha jätnud. Mitte suhte lõpetamise tähenduses, vaid originaaltähenduses. Olen läinud ajama oma asju ja ka sel nädalavahetusel jooksin palju ringi, kuigi me läksime koos Jaagipisse Robini sünnale. Tema vist arvas, et mul on kiire ja ma pean nii palju ringi jooksma. Tegelikkuses aga mulle meeldib ringi joosta ja see ei puutu üldse kuidagi minu tunnetesse tema vastu. Lihtsalt ma ei ole see tüüp, kes läheb üritusele ja siis terve aja lihtsalt istub oma poisi süles. Ma ei ole klammerduja. Kuigi talle vist meeldiks, kui oleksin. Nojah... ma nüüd üritan võtta veidi õhku. Oi, kuidas mulle meeldib üksi olla! Vähemalt vahepeal.

Isad on mängukaaslasteks, emad kasvatajateks

Meil on isaga siiani üsna omapärane suhe. Täna hommikul ajas ta näiteks mu üles telefonikõne ja ettepanekuga järgmisel nädalal langevarjuga hüppama minna. Muidugi ütlesin jah. Ma saan koos oma isaga lennukist alla hüpata. How fun is that!? Minu mõistes vägagi fun, sest ma olen seda ammu tahtnud teha ja soovitatavalt esialgu koos kellegi kogenenumaga ja eriti hea variant on ju see, kui see kogenenum isik on keegi, keda ma tunnen ja vaikselt ka usaldama õpin. Kui ära teeme, siis kindlasti kirjutan sellest kogemusest ka lähedalt. Ma siiani üritan mitte ühegi idee ega lubaduse külge igaks juhuks klammerduda.

Aga meie suhte imelikkus seisnebki selles, et temaga koos teeme ekstreemsusi. Hulle tempe. laseme adrenaliinil möllata. Lahe on vahelduseks olla girly girl'i asemel ka see pikkade juustega poja aseaine. Ahjaa... ta kutsub mind linnupojaks. Keegi pole mind varem linnupojaks kutsunud, nii et ma ei tea veel, kuidas ma sellesse suhtun. Ühtpidi armas on olla kellegi linnupoeg ja pesamuna ma ja pesamuna ma olen, aga samas ma olen juba üsna linnu mõõtu. Ja homme algab üle viie aasta minu esimene õllekas, kus ma lihtsalt külastaja olen. Lähen vaatan, kas Moby mulle suures pildis ka meeldib. Kohtume seal?

5 (viis!!!) kuud

Enne, kui jätkan, ma lihtsalt pean ära mainima, et kajakas sittus mulle Soomes õla peale. Minu esimene linnusitatabamus.

Aga tänase jutu taustsüsteem on see, et me oleme Silmarõõmuga juba viis kuud koos olnud. Minu jaoks on see uskumatult pikk aeg. Minu jaoks on üldse väga huvitav aeg. Minu elus pole ka tõsine ja suhe kunagi varem sõnapaar olnud ja ega ta nüüdki tõsine tõsiduse mõttes ei ole, aga ta on vägagi oluline ja kuigi on asju, mis mind ärritavad tema juures ning ma olen muutnud arvamust mõnel teemal, olukorda ümber hinnanud, on mul ikkagi tunne, et see on alles algus ja me ei hakka lõpetama. Ja seda ütlen mina, kelle senine rekord on kuus kuud midagi defineerimatut.

Aga keegi ei viitsi nagunii lugeda suuremas koguses ninnu-nännut ja mul ei ole erilist vajadust sellest ka pikemat kirjutada, sest minu peas keerleb juba umbes ndal aega üks hoopis teine mõte.

Seoses isaga tutvumisega, sain teada ka oma õe ja venna nimed nii mööda minnes... ja kuna isa ütles, et mu õde oli mind netist üles otsinud, siis vastasin samaga. Internetiajastu:D Ja selgus midagi minu jaoks shokeerivat. Orkuti sõnul on meil kolm ühist sõpra. Seega mul on sõpru, kes tunnevad minu õde. Ja see tundub nii ebaõiglane, sest mina ei tunne. Aga samas nii hea, sest nagunii meie tutvumine saab olema imelik ja nii saan ma objektiivsemat taustainfot tema kohta. Täna õnnestuski Marleenilt uurida, kes ta selline on ja Marleenil oli ka suu lahti, sest tema ja mu õde on sõbrannad, kes kunagi isegi elasid koos teises maailma otsas. Mis on nii veider. Marleen on Svea vanem õde. Mina ja Svea oleme sõbrannad ja tema ja minu õde on ka. Vanemate ja nooremate poolõdede paarid. Onju Eesti on väike? Aga ikkagi tundub nii ebaõiglane, et kõik need aastad, kui mina olen unistanud oma õest ja vennast, on minu sõbrad saanud nautida nende seltskonda ja tähelepanu seda tõenäoliselt isegi palumata. Ega hindamata nii, nagu mina oleksin teinud. Enam ma ju ei tea, kuidas ma nende suhtes käituksin. Enam ei ole võimalust, et nemad mind üles otsiksid esimesena, aga ma üldse ei kahetse, et mina selle sammu astusin. On olnud huvitav. Minu perekonnaring on kasvanud, kuigi kahtlen, et need sidemed kunagi väga tugevaks muutuksid. Aga meie perekondademustrid on nii naljakalt sarnased. Mu emal on sõber ja temale olen mina kasulaps ja tema kaudu on mul kasuõed-vennad ja nende lapsed. Ja mu isal on lapsed ja uus naine, kelle kaudu kasulapsed ja lapselapsed. Minu peres on väga palju pooli ja kasusid. Me võiksime tõsielulise Vaprate ja ilusate stsenaariumi koopia kokku seada kindlasti. Kusjuures on päris hea tõenäosus, et minu üks kasu ja üks pool tunnevad ka üksteist, sest nad elavad väga lähestikku väga väikeses kohas.

Laulupeost ma ei viitsi räkida, kuigi käisin üle mitme aasta nii laulu- kui tantsupeol. Viimane oli tunduvalt nauditavam, sest me käisime laupäeval, kui õhtul sadas vihma nagu nõelu ja kontsert oligi kontsert, mitte midagi ühiselt laulmist üles kutsuvat. Aga minu jaoks oli üllatav avastus see, et mulle hakkavad rahvariided aina rohkem meeldima. Käisin ostsin isegi Suva etnosokke ja ma tahaksin väga teada, kust neid stiilseid Muhu värvides kleite sai. Ja mulle ei meeldinud eesti rahvariided varem üldse.

Head ja halba - nagu ikka

Vahepeal juhtus jaanipäev ja seejärel kohe Soome reis ning last but not least üks väga lahe veini ja lauamänguõhtu Silmarõõmu, Annika ja Aivariga.

Jaanipäev oli nagu jaanipäev ikka. Grillimine, telkimine, puude tuhastamine ja antud juhul ka mingi kohalik simman. Meie jaoks oli rohkem jaanipäev öö vastu 23ndat kui jaaniöö ise, sest käisime Silmarõõmu, tema venna ja tolle tüdrukuga ning veel paari sõbrannaga VLÜ kontserdil Vihulas, mille eredamad mälestused ikka veel mind ja Silmarõõmu muigama panevad ja kontserdiga pole neil otseselt mingit seost peale asukoha. Öö veetsime Viitna järve ääres telkides, kuna originaalplaan mere äärde maanduda lükati ümber suure kamba karvaste poolt, kes seal bikerite kokkutulekut pidasid. Aga meil oli ka lahe õhtu. Grillisime puutikkudel vahukomme ja ka veidi liha, mis pimedas isuäratav välja nägi, aga hommikul kahjuks enam mitte ja laulsime lõkke ääres kitarrisaatel rahva lemmiklaule nii palju, kui oskasime. Me valmistusime küll põhjalikult. Printisin isegi sõnu koos kitarriduuridega mitu kopiat, aga avastasime, et puuduv raadiotaust mõjutas meid kohe väga. Sest kaasalaulmises oleme kõik suured meistrid, aga ainult kitarrinootide põhjal küll kõike meelde tuletada ei suuda.

Muidu aga olid mõnusad pühad. Vedelesime voodis ja magasime suvalistel kellaaegadel ja sõime ainult maitsvaid kahjulikke asju, hea alkoholi tarbimisest rääkimata.

Nädalavahetuse aga veetsime neljakesi Soomes poiste vanemate juures. Ma kusjuures ei olnudki varem Helsingis rohkem kui päeva korraga veetnud ja seekord kavatsesin linnaga tõsisemalt tutvust teha. Tavaliselt ma Aleksanderinkatust kaugemale ei jõua. See on põhiline shoppingutänav - kes veel ei tea. Seekord nägin ka kurikuulsa idakeskuse ära ja ega ma ei õppinudki seal õigesti orienteeruma, aga Kmppi tundub ikka veel arusaamatum. Käisime mõlemas. Aga kuna Soome on see ajuvaba maa, mis põhilistel shoppamisaegadel kõik poed kinni hoiab, siis ei olnud ka meil võimalik kusagil põhjalikumalt shopata. Väljaviskamisajad tulid pidevalt liiga vara vastu. Aga muidu oli tore külaskäik. Hoolimata teiste soovist Serenasse ja Linnanmäkisse mina, tuli hoopis kultuursem reis. Sõitsime bussiga mööda Helsingit ringi ja käisime ka Heurekas. MInu jaoks ol isee esimene kord ja muuseumi kohta ol isee üllatavalt huvitav. Sain ikka kõvasti end ületada, kui nõustusin köie peal rattaga sõitma ja ausalt - seletamine, et raskus ratta all hoiab mind püsti ning turvavõrk püüab kinni ka kõige leidlikumad, ei aidanud üldse. Ratas ise oli nii väike, et ma kogu aeg kartsin, et löön põlvega vastu kenksu ja selle käigus kaob rattal tasakaal ja ma kukun. Seega väntasin ülikiiresti ja ma pole üldse kindel, et seda rohkem tegema nõustun, kuigi lapsed paistsid seda kaifivat. Maavärina harjutus tundus selle kõrval just mulle paras köki-möki. Minust on saanud vastik arg täiskasvanu.

Siiski oli sellel reisil ka üks mõru maigu suhutooja, mida ei lasknud unustada ei heureka, ei avastus, et Subwayd leidub ka Soomes ega mõnus Vuosaari rannas veedetud aeg, sest Tema suutis mind jälle välja vihastada oma meisterliku peitusemängga, hoolimata kõigist lubadustest ja teeseldud? rõõmust võimaluse üle üksteist näha. Sest välja ta ei ilmunudki. Ausalt, ma ei saa aru, kuidas ma ikka selle peale endast välja lähen. Ja ma ei saa aru, miks ta üldse ülikooli peale mõtleb, kui tal üks eriala juba nii käpas on. Ja ma ei mõtle seda, millega ta elatist teenib. Ta on meister minu väljavihastamises. Palju õnne talle! Ja oh õnnetust mulle.

Esmaspäeva õhtu oli ka lahe. Veinitasime ja mängisime Cashflowd Silmarõõmu pool. No tegelikult ühest roosast veinist sai küll kuus erinevat alkoholi ja hommik oli oi kui kahtlane. Ma ei ole siiani kindel, kas meil kõigil oli paha toorest kalast isetehtud sushis või alkoholist, sest meil olid nii erinevad reaktsioonid, aga kõigil peale Annika siiski oli paha. No ikka auokseringideni. Aga ma teie rõõmuks ei süvene sellesse ja meil oli tõesti nii fun, et ma ei kahetse midagi. Ja nüüd tagasi normaalse elu juurde?

Hullud teineteise järele

Ma vaatan, et ma pole siia päris ammu kirjutanud, aga sellegipoolest soovitan antud kirjutist mitte lugeda neil, kelle jaoks võib avastus, et ma polegi enam süütu väike tüdruk, psühhotraumasid põhjustada. Eelkõige pean siinkohal silmas ema ja R-i. Teised - oma vastutusel.

Niisiis... kas te olete kunagi seksinud ühel päeval nii mitu korda, et teil läheb lugemine sassi? Või käinud ringi nagu närvipundar, otsides võimalust omaette jääda? Või vaadelnud iga objekti nagu võimalust uue asukoha proovimiseks? Või olnud nii lähedal ebasündsas positsioonis vahele jäämisele, et ei jõua riidessegi panna, sest kogu muu maailm on hajunud ära ja järgi jäänud vaid teie kaks? Ja tegelikult üldse mitte hoolinud vahele jäämisest? Lausa nii vähe, et hakate ümber hindama oma arvamust neist, kes ei suuda käsi teineteisest eemale hoida ka seltskonnas. Nii hullult, et te ei hooli sellest, kes veel samas ruumis on. Mõistus ütleb, et ei tohi, aga vastu ka panna ei suuda. Ei ole? Siis te vist ei ole veel seda õiget inimest kohanud.

Tegelikult on mul veel palju rääkida, sest vahepeal on saanud palju ka elada, aga veidi hiljem võib-olla.