Vaadake, ma ei ole eriti paaritüüpi inimene. Jah, mulle meeldib praegu olla püsisuhtes, aga ma ei ole kunagi olnud see ninnunännu, kes teisega 24/7 peab ja tahab koos olla ja üksi hunnik kasutut õnnetust on. Minust tõenäoliselt ei saa ka kunagi see tüüp. Ja ma ei tahagi olla see tüüp. Tema vist võiks küll minuga kogu aeg koos olla ja ma olen ka tunduvalt rohkem "enda aega" ohverdanud "meie ajale" ja see pole olnud üldse halb ega ebameeldiv, aga ma ei taha alati olla meie. Ma tahan siiski olla ka mina. Elada minu elu. Olla koos oma sõpradega kui individuaal. Omaette isiksus. Pääseda pidevalt teisega arvestamisest ja kaalumisest: mida tema võiks mõelda ja tahta? Jah, üks osa minust on meie-vormis. Meie kui paar. Meie perekond. Meie ühiseid tuttavaid veel ei ole. Me oleme enda omasid küll jaganud, aga koos veel uusi sõpru leidnud ei ole. Aga enivei... ma mõtlen, et selleks, et mina saaksin olla mina, peab tema vahepeal olema lihtsalt tema või mis? Ka iseseisev olema. Aga kuidas lahendada sellist dilemmat, kus üks tahab õhku ja teine mitte nii, et mõlemad õnnelikud oleksid? Ma olen olnud veidi egoistlik ja lihtsalt mõnikord ta maha jätnud. Mitte suhte lõpetamise tähenduses, vaid originaaltähenduses. Olen läinud ajama oma asju ja ka sel nädalavahetusel jooksin palju ringi, kuigi me läksime koos Jaagipisse Robini sünnale. Tema vist arvas, et mul on kiire ja ma pean nii palju ringi jooksma. Tegelikkuses aga mulle meeldib ringi joosta ja see ei puutu üldse kuidagi minu tunnetesse tema vastu. Lihtsalt ma ei ole see tüüp, kes läheb üritusele ja siis terve aja lihtsalt istub oma poisi süles. Ma ei ole klammerduja. Kuigi talle vist meeldiks, kui oleksin. Nojah... ma nüüd üritan võtta veidi õhku. Oi, kuidas mulle meeldib üksi olla! Vähemalt vahepeal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar