Kas minu jaoks on pidu läbi?

On olnud üsna kummaline nädalavahetus. Reede, mil sõber ja kuriteokaaslane jääb nii palju hiljaks, et mina saan veel kesköölgi tema jaoks kartuleid veeauru peal keeta (jah, on täitsa võimalik paari tunniga potist vesi ära aurustada ning ikka kõvu kartuled pudru sees süüa) ja mittesobivaid riided mööda tuba laiali paisata, kuni saame söödud ja jään oma välimusega rahule ning viimaks on jõudnud kätte hetk end rummiklaasi aga lõdvaks lasta, et siis avastada, et soojendusjoogist saab lohutusjook, sest on lootusetult hilja ühelegi peole minema hakata. Minu jaoks vist absoluutne esimene kord valmis jõuda ja mitte välja jõuda.

Laupäev ei olnud just palju parem. Olin veetnud enamuse ööst üleval esimesest vahetusest tulevat Harshi oodates ja jäin siis nii sügavalt magama, et on vaid hägused mälestused hommikul Aivari tööle mineku järel ust lukustamas käimisest ja lubadusest õhtul uuesti üritada.

Seekord jõudsime isegi välja. Alustasime kinost. Suurepärase komöödiaga. Ja seejärel mõtlesime pubides aega parajaks teha, kuni kusagil rahvamassi kadudes end ka tantsuplatsil vabaks lasta saaks, aga nii kummaline, kui see ka ei ole, jäigi sel laupäevasel hilisõhtul linn tühjaks. Kõmpisin tikkkontsadel ja näpistava külmaga kilomeetreid maha otsides kohta, kus pidu edasi minna võiks, aga viimaks viisid jalakesed mind koju tagasi. Sellegipoolest oli tore taas vanalinna avastada ja Patrickus nostalgitseda, ainult palun aidake mul meeles pidada, et ma enam kunagi oma raha Manhattani-nimelise Martini kokteili peale ei raiskaks.

Ja kuigi peost ei saanud asja, sai viimaks tunde lihtsalt viimase poole aasta elu üksteisele ümber jutustada ning pühapäev on olnud tõeline ja juba traditsiooniline pannkoogipäev. Lisaks paaritunnine videochat teate küll, kellega, mis vahel väga huvitavaid pöördeid võtab ja meid huvitaval kombel ka üksteist paremini tundma õpetab. Sain jälle kutse tagasi tulla. Aga ma olen endale juba ammu selgeks mõelnud, et ma ei tee seda muu maailma eest põgenemiseks ega taha seekord ka salaja tema ümber ringi hiilida. Kui me kunagi saame taas koos olema, siis avalikult. Esialgul lepiksin ka lihtsalt mõistlike naabritega, kes ei peaks meid moraalseks ohuks oma võsukestele ja laseksid meil ametlikult koos elada. Teisiti ei ole ju väga vahet, kas ma elan siin või seal mujal ning teen avalikult hea tüdruku nägu, kelles poisid ikka veel vastikust tekitavad. Nagu algklassides vms.

Tegelikult olen ma vist üsna õnnelik tüdruk

Kui enamiku inimeste mõttes on tänasel kuupäeval lauludest vaid Eesti hümn, siis mina mõtlen kahele väga paljutähenduslikule laulule, mis üsna lühikese aja jooksul mulle kirjutatud on. Nad on küll üsna erinevad, aga mõte jääb samaks - keegi armastab mind. Ja see on väga hea tunne.

Viimane laul on kohe väga-väga uus, sündis paljast õhust ja ootamatult ning ma sain sellest protsessist osa juba siis, kui tema peas kõlas alles üks viisijupp. Nüüd on sellest saanud üsna arvestatav lugu. Tema kõike esimene. Ja mina olin kõige esimene, kes seda ka kuulis. Ometi, ei ole see veel täiuslik ja nii ma talle ka ausalt ütlesin, kuigi kartsin, et ehk ta solvub ja ma ei tahtnud teist korda veel ühe laulu pärast tülitseda. Aga minu üllatuseks ütles ta vaid, et teab ise ka, et see ei ole veel päris see ja nimetas ära sama koha, mis mindki häirib. Aga aitab sellest.

Igatahes, me saime oma tülidest üle mängleva kergusega. Tõenäoliselt oleksime juba varem saanud, kui meil oleks olnud võimalik end muust maailmast hetkeks eraldada ja omavahel intensiivselt rääkida. Mul on ikkagi väga hea meel olla talle nii tähtis, et ta seda ka aeg-ajalt tunnistab, kutsudes mind ainsaks inimeseks, kes teda mõistab või üheks kolmest erilisest asjast, mille tõttu ta ei saa kahetseda hetkel igavas väikelinnas elamist, sest seal me kohtusime. Ja te vist juba teate kui tähtis temagi mulle on. Ma ei taha teda kunagi kaotada ja ta väidab, et ei kaotagi. Ükskõik, kuidas meie lugu ka edasi läheb. Ja seetõttu ma ei jonni pisiasjade üle, mis mind ärritavad. Ega esita ultimaatumeid. Olles ka kaugel ei taha ma veeta ühtegi päeva päris ilma temaga oma elus, kuigi vahel nii siiski läheb.

Ta näitas mulle nüüd natukene armsavõitu armukadedust ka välja paludes mul edaspidi teiste isastega koos mitte magada. Mida iganes:D Ja ühtlasi kokkamist ning hindit õppida, mõeldes nüüd vist tõsiselt, et siis ta viib mind uuesti oma koju. Ja kuigi ühest küljest möllab feminist minus, teisest küljest ma ju tahan teda õnnelikuks teha, sest siis olen ka mina õnnelik. Ja seetõttu saabki näiteks mu ema üllatuda mind huviga poe kööginõude osakondi uurimas leides. Ja ma ise tunnen et küpsetamine võibki vahel täitsa tore olla. Eriti, kui tead, et kedagi teeb see õnnelikuks ja siis polegi see nii väga ohverdus kui ülekanduv õnnetunne. Ehk sellepärast palju naisukesed kokkavadki päev läbi oma abikaasadele!?

Jälle kallab

Reedel kallas kohe korralikult, sest sain kuulda väga kõvasti haiget tegevaid asju ja kallas laupäevalgi. Olenemata sellest, et Sandra ja Aivar olid minu juures ja meil oli veini ja nalja ja alustuseks väga hea tuju, mis isegi koristama motiveeris ning tantsima ajas. Aga ju olin ise natuke liiga emotsionaalne ja Harsh ei jäänud ka milleski mulle alla. Tulemuseks oli mitu pisaravalangut. Ja tunne, et see ongi meie lõpp.

Sõbrad ei lasknud mul veel kaua magama ka minna, sest teadsid, et mulle üldse ei meeldi pahasena uinuda. Viimaks siiski vajusime nagu viinerid reas minu voodisse ära. Või tähendab... nemad vajusid. Mina uurisin ikka tänavalampide poolt lakke tehtud varje, kuigi olin selgelt väsinud ning kell oli kolme ringis. Uurimise tulemusel jõusingi ehmatavale järeldusele, et ma võiksin vahel ise ka veidi täiskasvanulikumalt käituda ja mitte kõike südamesse võtta. Eriti, kui tean teise tausta ja hetkeseisu. Aga teine osa minust tahabki täiuslikku partnerit, printsi valgel hobusel. Või sinisel motikal. Vahet ei ole. Üks, milles olen kindel, on, et tahan meie probleemid ära lahendada. Sest me sobime kokku väga hästi. Ja ma ei ole nõus alla andma. Ka siis, kui on raske. Raskem kui kunagi varem. Aga võib-olla ongi just sellepärast nii, et igatseme üksteise ja koos veedetud aja järele. Koos olles tülitseksime ka kindlasti kiiremini ära. Aga hetkel on nii mitu päeva järjest nutta saanud, et olengi paratamatult haavatav. Olgugi, et alguses oli ta mu liitlane ja hiljem ise see, kes haiget tegi. Peamiselt pisiasjadega. Aga ta peaks olema piisavalt tark küll, et ise ka halbadest käikudest aru saada. Palju olulisem aga on see, et me mõlemad tahaksime väga koos olla ja ma küll pole saanud temaga nüüd üle päeva rääkida, aga kui midagi väga muutunud ei ole, siis oleme mõlemad nõus ka selle nimel tööd tegema. Aga ma ei ole enam nii kindel. Ta sai lõpuks nii kurjaks, et ründas mind kaitsta üritanud Sandrat - käik, mida ma temast ei osanud oodata. Ja kummaline deja vu. Loodan vaid, et tal oli nüüd aega selle üle rahulikult mõelda. Ja et ühel päeval siiski me oleme seal, kus ei ole vaja ega põhjust enam teineteise eest midagi varjata ning kõik on kindel ja kaunis.

Taas üks laisk olemise päev, mil pill puleb pika ilu peale

Hommikul tuligi omanik külla ja julgesin isegi üles tunnistada oma pahanduse pliidiga. Sain vastata tervele küsimustelaviiile India kohta ning vastutasuks kuulda, et ta on ikka väga rahul terve mu perega. Isegi mu emaga olid mingi hetk kohtunud. Ja et ta ikka väga tahaks, et ma siin edasi elaksin. Pakkus lausa välja, et kui väga hätta jään, siis teeb mulle elu natuke kergemaks, aga lubasin, et räägime sellest siis, kui tõesti vaja on. Tema palus ka, et kindlasti räägiksime enne, kui midagi otsustan. Kena temast muidugi.

Kaugemale ma aga kodust eile ei jõudnudki. Sain esimest korda korralikult Saurabhiga rääkida. Pärast päris elus viimati nägemist. Ja see oli tore, kuni mu vaikselt alanud peavalu kasvas ennenägematuks üle kere higistamiseks, iivelduseks ning esmakordselt ka kätevärisemiseks, mille vastu ei aidanud ei tablett ega enda sööma sundimine. Kohe väga hädas olin endaga ja lõpuks viskasin arvuti kõrvale plaaniga veidikeseks end magama sundida. See aga ei aidanud ja üsna varsti ajas Sandra mind üles, sest Indias hakkas öö saabuma ja H oli väsinud asjatult minu järele ootamisest. Ma ei tea küll, kuidas me varem üksteisele peale ei sattunud, sest ma varem siiski olin internetis, kuigi ei suhelnud enam kellegagi. Huvitaval kombel oli täiesti võimalik end sarjade vaatamisega distractida, aga igasugused chatiaknad tegid enesetunde hullemaks.

Nüüd siiski otsustasin endaga võidelda tema nimel ja ta sai aru küll, et minuga ei ole kõik korras - ega ma ei varjanudki seda - aga käis nagu uni pinda, et ma räägiksin, mis valesti on. Tegelikult tol hetkel oli kõik veel üsna hästi suuremas plaanis, aga mida rohkem ta surus, seda õnnetumaks ma muutusin, kuni kogu maailm jälle üks kole ja ebaõiglane paik hakkas tunduma. Viimaks saidki mu hirmud ebakindla tuleviku ees minust võitu ja pisarad hakkasid pidurdamatult taaskord mööda põski alla voolama ja ma tõesti vihkan seda, kui nõrk ma olla võin ning isegi tema ees tugevat nägu teha ei suuda. Ajal, kui tal oleks hoopis vaja kellegi tuge tõenäoliselt.

Nüüd ta siis istus minu pärast poole ööni üleval ja Sandra valmistus juba rämpstoidukuhjaga siia tulema ning asi kulmineerus sellega, et ta palus mul tõsiselt tagasi tulla. Ja sellisel viisil kuulsin seda küll tema suust esmakordselt. Aga ju ma panin ta korralikult muretsema. Ta ütles, et alles nüüd näeb, et eksis mul koju minna käskides, sest arvas, et olen kodus õnnelikum. Ja Sandra valas õli tulle, käskides mul valida, kellest oleks kergem loobuda ning kes mu õnnelikuks teeks. Aga jah, mõneti ma tunnen, et olen juba teinud ära, mida Eestisse tegema tulin ning enam kaugele ei saa lükata edasisi valikuid. Niisiis lubasin, et võitlen veel siin kuu või paar oma huvide eest ja kui ikka tunnen, et siin ei ole minu koht, siis olen alati oodatud sinna tagasi. Tema juurde. Ta ütleski, et püüa siis vaid säästa piletiraha ning edasise mõtleme koos välja. Väga väga õudne oli kuulda teda paanikasse minemas ning palumas mind kohe tagasi tulla. Eriti kuna ma ei saa ikka veel aru, kas ta teeb seda minu või meie pärast. Aga ma tahaksin siiski anda Eestile veel ühe võimaluse ning mitte põgeneda tema kaissu. Kui lähen, siis peab see olema teadlik valik, mis teeb südame kergemaks.

Vahelduseks asjalik olles

Kolmapäeval ärkasin üllatusliku kõne peale arvutitöökojast, kust lubati juba sõber tagasi anda, aga pidin ühe uue jupi eest siiski hulk raha peale maksma. Mis on alati tore uudis, kui tead, et pangaarvele koguneb juurde vaid virtuaalset tolmu. Siiski, oli hea meel teda tagasi saada ja siis otsustasin veel asjalik olla ning reisikindlustuses ära käia. Muidugi ema idee, et sealt saaks maksta ära järgmise kuu üüri, oli ka üsna motiveeriv. See läks samuti üsna hästi, kuigi minu Indiast kaasa tulnud paberimajandus oli üks puder ja kapsad. Kõike kindlasti ei olnudki ja teisi asju oli topelt. Igatahes, minuga tegelenud tädi oli väga kannatlik. Aitäh talle mitte tüüpiline kindlustuse kuivik olemise eest!

Kuna ma juba linnas olin, siis otsustasin ikkagi sammud lasteaeda ka seada ja oli tore. Kõik olid nii üllatunud muidugi. Sain nii oma suuremaid kui väiksemaid tibusid näha ja tillukeste kiire areng šokeeris muidugi üsna korralikult. Kui kõige pisemad on kasvanud kümneid sentimeetreid ja räägivad sinuga vabalt, siis üllatab ikka küll. Kahjuks aga keegi neist ei mäletanud mind enam.

Käisin läbi kõik kolm lasteaia osa ja kuulsin palju uudiseid. Mitmed endised kolleegid küsisid ka, kas olen nüüd päriselt tagasi ning kas liitun jälle nende meeskonnaga aga ma ei osanud kummalegi küsimusele hästi vastata. Lisaks ei tahaks ma väga kedagi seal töö nimel paluda ka. Eriti teades, et ma siiski näen enda tulevikku hoopis teises valdkonnas ja ma tean, et seal on koos suurepärane seltskond ning töö on väga tänuväärne ning suure osa ajast ka tõeliselt tore, aga ei tahaks neile taas pettumust valmistada.

Õhtu möödus taas koduselt ei midagi erilist tehes ja eesootavaks kohtumiseks korteriomanikuga end mentaalselt ette valmistades.

Teisipäevad on Annika-päevad

Või nii vähemalt tundub. Kuna olin õhtul avastanud, et mu arvuti garantii veel kehtib, aga vaid mõned päevad, siis otsustasin end hommikul esimese asjana garantiiremonti vedada. See läks üsna sujuvalt, kuigi ähvardati sõber mitmeks päevaks ära võtta ja siis otsustasin Annikaga taas kokku saada ja midagi mitte kasulikku teha. Nagu näiteks poeriiulite vahel hulkumine. Oli üsna tore. Ei ostnudki eriti midagi. Ja siis läksime Mustamäele, sest Annil oli kange tahtmine ise pasteeti teha. Sattusime suurepärasesse lihapoodi, kust sai muuhulgas ka huvitavaid kuivatatud marju-puuvilju ning siis läkski pasteeditegemiseks, mida ta arvatavasti üksi sööma peab.

Aitasin tal sibulat hakkida, aga kui üks lihriba põrandale prantsatas, koer selle üle nuusutas ja Ann siis tolle tagasi pannile pani, sai lõplikult selgeks, et ma söön kusagil mujal. Öelge siis veel, et India on Eesti kõrval mittesteriilne. Meie kodus ei oleks seda küll juhtunud. Aga ok. Rohkem ei pirtsuta.

Ann möllas pasteediga ja mina praadisin maksajääke koerale, kes toorelt neid suu sissegi ei võtnud ja seejärel läksime ikkagi McDonald'sisse sööma. Nii isutas, aga kahjuks seekord küll eriliseks maitseelamuseks ei osutunud. Vähemalt on nüüd taas loomaliha linnuke tehtud. Õhtu veetsime koos Veiko ja tema sõbraga selle sõbra pool jama suust välja ajades ja ühe silmaga Turisti vaadates. Poisid plaanisid veel teleka ees pikemalt peatuda, sest jalgpall oli algamas, aga Annika tõi mu koju ära, misjärel lugesin poole ööni raamatut ja tundsin end nagu arvuti võõutusravil, sest iga natukese aja tagant tahtsin siiski oma pisikese järele haarata. Asjatult muidugi.

Kui sõbrapäev ei olegi nii tore

Tavaliselt satub nii, et sõbrapäevaks olen taas vallaline või veel vallaline ja siis on muidugi kurb ja pingeline ning ei tea, kuhu end peita, et kellelgi ei tuleks pähe sind näiteks haletsusest välja kutsuda. Sel aastal oli teistmoodi. Ma ei ole ju päris vallaline, aga siinolijatest ei näe keegi seda samamoodi. Kui teine on kaugel, siis võiks teda samahästi ju mitte olla. Seega valmistusin päevaks üksinduses. Ei tahtnud ju ühtegi paarikest ka segama minna ja samas tahtsin teada, kas suudame Harshiga selle päeva siiski eriliseks teha. Siiski kartsin, et võib-olla pole see päev tema jaoks üldse eriline või siis ei näe ega kuule ma temast muudel asjaoludel mitte midagi.

Päris nii siiski ei läinud. Juba üsna kohe pärast ärkamist tuli ka tema netti ja soovis isegi head Valentinipäeva. Seejärel hakkas peale käima, et end kodust välja veaksin. Isegi hullemini, kui mind postkasti vaatama mineva sundiv Sandra. (Aitäh, see Fazer kulus väga ära.) Et ikka ma ei tohi täna üksi kodus passida ja see pole aus, sest ma sunnin teda kogu aeg välja minema. Tema ise aga oli üsna hõivatud, sest hakkas taas kord end vanematekoju minekuks valmis sättima. Sellegipoolest tuli ta ikka ja jälle tagasi minuga rääkima, kuni lubasin, et end õhtuks siiski välja vean ja tema tõesti minema pidi.

Kahju oli muidugi meil mõlemal, et me päriselt koos olla ei saanud. Kujutan ette, kui tore see oleks olnud. Olenemata sellest, mida me oleksime teinud. Aga jah. Nüüd siis pidin organiseerima omale õhtuks tegevust.

Kõige lihtsam lahendus tundus olevat Aivarile helistamine ja ta enda juurde kutsumine. Nii läkski. Aga et olin lubanud välja minna, siis ei lubanud kohe Aivaril riidest lahti võtta ja vedasin ta, protesteerimisst hoolimata, tagasi õue Selverisse, et osta veini ja juustu, misjärel tulime tagasi koju. Oli tore ja vaikne õhtu, mil kaks vana sõpra lünki täitsid ja lõpuks koos magama vajusid. Ma lihtsalt lootsin, et ta midagi ei ürita, sest ühe korra annan andeks. Teine oleks lõppenud keset ööd välja viskamisega. Rääkisin H-le ka, et hetkel on tunne, et kui keegi teine mind puutuda julgeks, hakkaksin vastikusest röökima. Tõenäoliselt seetõttu, et hetkel ei oleks see süütu flirt ega põnev mäng ja olukord on keeruline ka selliste teguriteta.

Tuletõrjealarmi töökindlust kontrollides

Pühapäev oli ka tore päev. Ema tuli juba varakult minu juurde, sest viimaks pidid sugulased mind üle vaatama tulema ja tahtsin neile ka korralikku india toitu serveerida. Selle tegemine võttis aga ka nelja auguga pliidil üsna kaua aega ja abikäed kulusid marjaks ära. Eriti, kuna seekord liikusime ise chapatide tegemisest veel kraadi võrra kangema kraamini ja proovisime ka paneeri teha, mis imekombel isegi välja tuli. Algus ei olnud küll paljutõotav, sest piim kees üle ja vulises vist pliidi sisse gaasitorudesse, pärast mida ei saanud tükk aega üldse leeki kätte ühestki august ja nüüd - mitu päeva hiljem - on taas sama jama. Ei julge veel korteriomanikule öelda millega hakkama sain. Õnneks sellele eelnenud õhtusest vürtsise piimasupi katsetusest ega ka järgnenud küüslaugu kõrvetamisest tuletõrjealarmi töölehakkamiseni ei ole rohkem jälgi jäänud. Aga jah, kui tuba sekunditega tossu täis läks, oli ikka hea meel küll, et see väike karp lae all kiiremini asjast haisu ninna sai kui ninapidi kapis olles köömeid taga otsiv mina. Ei jäänudki muud üle, kui sekunditega mustaks põlenud küüslauk ära visata ja uusi küüsi koorima hakata.

Toit aga tuli suurepärane. Mis siis, et algul tundus aega üle jäävat ja viimaks tegin leiba veel siis, kui kõik külalised kohale olid jõudnud ja mu ümber köögis paisuvatele pannkoogilistele kaasa elasid. Lihad tulid samuti suurepärased ja see ei loe, et väiksemad vürtsisõbrad esimese ampsu järel vesistama hakkasid. Mul endal ei jäänud eriti aega söömiseks, sest kõik küsisid kogu aeg India kohta midagi ja viimaks oli toit käes ära jahtunud. Jagasin siis kingitusi ning kogemusi ja oli üsa mõnus pärastlõuna täiskasvanute seltskonnas, sest ükski teine noor ei olnud suvatsenud üsna viimase hetkel minu vaatama tulemiseks aega võtta. No mis siis ikka. Tundsingi end peaaegu esmakordselt suurte sugulaste seas kui võrdne ja selgus, et erinevalt isa sõpradest ja sugulastest on nad sada protsenti minu taga ning muudkui uurisid, milline see Harsh välja näeb ja millal ta Eestisse tuleb. Kahjuks sain vaid esimesele küsimusele vastata, aga hea on teada, et ta on siia ka teiste poolt oodatud, millal iganes ta peaks otsustama tulla.

Õhtul olin lihtsalt laisk ja jonnisin, sest H ei tulnud jälle lubatud ajaks netti ning uni tuli juba kallale. Ta jõudiski seitse minutit pärast minupoolset allaandmist ja siis rääkisime jälle tunde kõigest ja mitte millestki. Kuni öö võttis võimust nii siin kui seal.

Püssiga pauku ja näpp ninaauku

Reedel magasin kaua. Nagu seda viimasel ajal tihti juhtub. Seejärel helistasin isale ja uurisin, kas ta lõunat süüa tahaks. Isal oligi hea meel, et saab vahelduse mõttes väiketütre välja sööma viia. Nii hea meel kohe, et tuli mulle lausa koju järgi, mistõttu ma ei vaevnud eriti paksult riidesse panema.

Mõningase seiklemise järel maandusime ühes Nõmme pubis, kus oli kadedaks tegev menüü, mille erinevaid roogi tahaks teinekord tagasi proovima minna. Seejärel tegime natuke aega parajaks tema kodus ning siis sõitsime linnast välja isa sõprade juurde. Teadsin juba ette, et kokku lepitud lõunasöök võib nüüd kujuneda üleöiseks ürituseks, aga kuna me mõlemad plaanisime kained püsida, siis ma ei näinud selles erilist probleemi.

Oligi tore neid isa sõpru üle pika aja näha. Mängisin nende pisitütrega ning jutustasin oma seiklustest. Kõik oli väga tore, kuni nad varjamatult väljendama hakkasid jälle oma vastumeelsust kõigi teiste rasside esindajate suhtes. Imestan isegi, et isa end tagasi hoidis ja minust veel lahti ei öelnud. Kui nad siis aga isiklikuks läksid, sain päris kurjaks. Mis õigusega ründavad nad inimest, kes on mulle väga kallis, olemata teda kordagi näinud isegi... teadmata-tundmata teda? Korra juba käis peast mõte lihtsalt autole hääled sisse panna ja ära minna, aga siis rahunesid nad maha ja hea oli, sest olenemata ilusatest plaanidest, ei olnud me keegi enam päris kained.

Mingil hetkel, nagu end eriliselt adekvaatseks joonud inimestel ikka, tuli vastupandamatu tahtmine tulirelvad välja koukida kusagilt. Vaatasin neid küll, kulm kortsus, aga isa käsu peale tulistasin paar korda siiski õhku ka, et teada saada, mis tunne selliste vahenditega on. Õnneks on seal ümberringi ainult mets ja seega erilist ohtu ei olnud. Olin ju kõige kainem ka.

Oht saabus alles siis, kui ma seda üldse oodata ei osanud. Siis, kui meestel tuli mõte välja selgitada, kas ma ikka olen oma isa tütar, ja oskan ühe vana veneaegse (vist) püstoli juppidest tagasi kokku panna. Muidugi ei osanud. Hiljem selgus, et keegi teine ka auruselt ei oska. Aga suutsin endale üritades ikka haiget teha, kui raskesti käiv kelk üle mu sõrmeotsa sõitis. Noh jah siis... Mingil hetkel jäid teised nii purju, et mul viskas üle nende tüüpilise "sa oled nii kallis, käi persse" vaidluse pealt kuulamisest. Informeerisin neid ka sellest ja läksin ära magama.

Hommikune äratus oli karm ja ootamatu. Isa, kes oli mu kõrvale teisele madratsile ära kukkunud pärast minu ees vabandamist, kukkus nüüd kogu kere raskusega, küünarnukk esimesena, mulle vastu pead. Uni oli justkui peoga pühitud ja tänasin õnne, et külili magasin, sest pea küll kumises veel tükk aega veidi, aga ninakuju jäi samaks ja vereplekid voodipesule ka tegemata. Karuunega isa ise ei saanud arugi. Ärkas ta hoopis mõni aeg hiljem minu krabistamise peale ning marssis otsejoones tuttavate magamistuppa küsima, kas kohvi saab juba või ei saa. Nii et neil oli ka väga armas ärgata sedasi kell pool kaheksa laupäeva hommikul. Isa oli muidugi süüdimatu, oma pohmakaga.

Sai oma kohvi kätte ja mõned shotid peaparanduseks ka ning keris tagasi magama. Meil, teistel aga oli uni läinud ja seega veetsime tunnikese vms minu India pilte vaadates. Nad ei surnudki igavusse ära. Hoopis olid kadedad ja ehk järgmine kord Indiasse sattudes vaatavad ka veidi Goast eemale. Ma ei saa aru neist inimestest, kes endale India viisa hangivad ja siis Goas rannas pikutavad.

Mingi hetk jõudsime nii kaugele, et sain isa nõusse koju minema, mis tähendas et pidin oma hirmust üle saama ja rooli istuma. Õnneks isa autoga on see hea, et kui ka sõidan vastu puud, siis saab haiget puu, mitte mina. Ja tegelikult ei olnudki nii õudne. Kehamälu töötas paremini kui loogiline mõtlemine, mis mul hetkel kogu aeg vastassuunda keerata käsib. Sõitsin siis ettevaatlikult kogu tee Tallinnani ja ajasin isa hulluks, sest keeldusin, külg ees, kurve läbimast ja pidevalt rohkem gaasi andmast. Nagunii on tagarattaveolised mulle väga võõrad. Hakka siis veel trikitama. Ega ma mingi trikimees pole.

Igatahes, jõudsime eluga tagasi pealinna ja mul oli väga vaja koju koristama tulla, kuid isa ei tahtnud mind kuidagi ära lasta. Seega lasin end nõusse rääkida, et kõigepealt läheme tema juurde kassile pai tegema. Rääkisime seal mõnda aega juttu igasugustel tõsistel teemadel ja järsku oligi jälle õues pime. Vahepeal oli isa rääkinud oma õega ja tollel läbi astuda palunud. Nüüd siis palus, et ma ka veel veidi ootaksin. Ta ju tahtis järgmistele sugulastele šokiteraapiat teha. Ja mina hakkan aina enam veenduma, et see on väga halb taktika. Nende jaoks võiks see olla midagi sellist nagu kassi ninapidi kuse sisse panemine. No võib-olla mitte päris nii hull. Ma pole ju nende tegude tagajärg. Ikka oma isa ja ema oma.

Igatahes, seekord julgesin loota, et tuleb veidi toredam kohtumine, sest isa on mulle tädist ainult head rääkinud ja seda ka, et tema pere tahab väga minuga tuttavaks saada. Tegelikkuses tuli kohale aga selline väikse My'lik pisike turtsuv tädi, kes ei püüdnudki oma vastumeelsust varjata. Mitte vist siiski minu, vaid pigem sellise situatsiooni vastu.

Isa oli ka enda pead selleks hetkeks juba nii hoolega parandanud, et meil kõigil oli tema pärast piinlik. Ärge saage valesti aru. Kaine peaga on temaga koos täitsa huvitav ja tore. Ja rääkida saab kõigest. Olgu siis teemaks isa viimased vallutused või minupoolsed vastupaugud, et näha, kuidas talle meeldib kuulda, millega tema pisitütar vabal ajal tegeleb.

Niisiis, tädi tuli koos oma teismelise tütrega, kellega oleme ka korra enne kohtunud ning isa ei tsenseerinud enda mõttejooksu üldse. Üsna nõme oli kuulata, kuidas ta vist enda arust nalja tegi ja täditütart isehakanud sugulaseks sõimas või tegi, nagu nokiks nina ja topiks kolle tema külge. Vähemalt sain selgeks, et isa võib olla enda meelest nii kõva mees kui tahab, isegi kaheteistaastane õetütar ei karda teda. Ja kurb on see, et vist ei austa ka, aga austus tuleb ju ära teenida. Vahepeal oligi nii, et isa ka kaebas, et nüüd on naiste ühisrinne ta vastu, aga mis ma siis tegema pidin? Asi pole ju poolte valimises aga ma ei taha, et järjekordsetel lähisugulastel jääks minust mulje kui isa labasest joomakaaslasest. Isa sõbrad ütlesid ka, et ma meeldin neile just sellepärast, et ma ei muutu kunagi labaseks. Aga nad ise? Vabameelsus on hea omadus, minu meelest, aga kusagilt võiks piirid ka minna. Aga jah, kuidagi väga tihti juhtub nii, et isa ei püsi kaine minu seltskonnas ja nii võib asjadest vale mulje jääda. Pärast seda muuta on aga ju juba palju keerulisem.

Kuna isa kaineks ei saanud ega üritanudki, siis tulin sealt koos tädi ja täditütrega ära, valmis end haigeks külmetama. Ei aidnud ka see, et võtsime tänavanurgal aega omavahel veidi vestelda. Tädi püüds mulle seletada isa ametliku abikaasa vaatenurki ja mina püüdsin mitte vastu plärtsuda, kui hakkas tunduma, et jälle tehakse mulle liiga. Oleksingi peaaegu tädiga juba tutvumisõhtul tülli läinud, kui ta üritas mind veenda edaspidi mitte meediaga suhtlema. Ma ei tea, kuidas neile ikka veel ei jõua kohale, et see nüüdseks juba aastatagune lugu ei olnud neist. Et see oli minu ja isa lugu. Et see meeldis kõigile teistele ja nad võtavad valesid asju isikliku rünnakuna. Aga eks igaüks loebki välja, mida ise tahab. Ükskõik, kui hästi ka üks lugu kirjutatud on.

Teine teema, mida mulle ette heideti, oli isaga kodus kaasas käimine, kui tema ametlikku abikaasat kodus ei ole. Pandi südamel,e et mida ma ise tunneksin tema nahas olles. Ausalt öeldes, ma täpselt ei mäleta, kuidas kunagi enda jaoks selle dilemma lahendasin. Üldiselt ma ju ei käi ka seal ja sama mõte on ka minu peast varem läbi käinud. Aga ju ma siis kuulasin isa, kes ütles, et see on tema kodu ja ma olen sinna alati teretulnud või siis sain (valesti) aru, et ju neil ongi mingi kokkulepe, et meid kahte korraga seal majas ei ole, aga ju ta ikka teab, et ma seal vahel käin. "Head hinged" räägivad ju ka. Tädi soovitas rohkem mitte tulla ja ütles, et kui oma kaardid õigesti käin või kui isa ise oleks asju veidi paremini ajanud, siis võiksin ta naisega pareminigi läbi saada kui tema endaga. Aga mida ma siis tegema pean, kui isa mind enda juurde viib? Ukse taga ootama? Oma isa juures? Nagu koer? Ma ei ole ju ise kunagi avaldanud soovi seal koos aega veeta. Ja ma tunnen end ise ka seal halvasti ning mitte tahetuna. Aga eks ma siis edaspidi püüan teadlikult seda kohta vältida. Kuni täiskasvanud inimesed suureks otsustavad kasvada.

Kõik räägivad mulle teistele haiget tegemisest, aga seda nad justkui ei märka, kui palju mina ise olen pidanud ehk kannatama, sest minu isa ignoreeris mind terve mu lapsepõlve. Ainult täditütar sai aru ja meil oli seal õues külmetades üks hästi armas hetk, kui ta ütles, et see kõik on nii kurb ja tema meelest olen ma väga äge, mille järel ta mulle käed ümber viskas. Väga ootamatu ja ebaeestlaslik. Mina aga püüdsin sirget nägu ees hoida ja rahulikult ära kuulata, mida mulle öelda taheti. Kuigi see kerge ei olnud. Lahku läksime siiski sõbralike nootidega, kuigi tädi ei olnud sugugi kindel, kas me kunagi vel kohtume. Ta ütles vaid, et kindlasti informeerib ta minu külaskäigust isa naist, aga siis ka sellest, et tema meelest olen ma täitsa tore ja lahe inimene. Kõik nad ikka kaitsevad teda. Ja mina olen ikka paha. Aga eks elu näitab, kas ma jäängi selleks pahaks sissetungijaks nende muidu ju nii idüllilisse (naljakoht) perekonnaellu.

Kaks päeva, mil liiga palju aega mõelda

Kolmapäeval ma vist ei läinud üldse kodust ära. Kohe olingi peidus maailma eest. Hommikupoolik oli veel enam-vähem, sest blogsin hoolega tagant järele ning tegelesin järgmise töise väljakutse otsimisega. Mulle nii meeldib CV-online'i uus feature, millega saad end ise hinnata - täpsemalt siis näha, kui paljudega konkureerid, millised inimesed nad on ja mitu korda sinu avaldust vaadatud on. Väga huvitav oli. Ühest küljest näed ära, et ongi teisi tugevaid kandidaate ka ja teisest on veel algajamaid noori üritajaid kui ka näiteks mehaanikuid, kes otsivad uusi põnevaid väljakutseid. Kommunikatsiooni vallas. või inimesi, kelle unistuse elukutsete pikka rivvi mahuvad nii huvijuht kui professor kui ajakirjanik. No comments.

Enivei, päeva õhtusse veeredes hakkasin aina rohkem masendusse vajuma, sest Harshist ei olnud ikka midagi kuulda või kui oli, siis hästi korraks. Korduvalt olin kirjutanud talle pikemat sorti kirju sellest, mida mina teen, aga vastused tulid üherealised. Olenemata sellest, et ta kodus tagasi olema pidi. Lõpuks olin juba täielik õnnetusehunnik ja bioloogiline kuuseis aitas ka kaasa.

Kui ta siis õhtul viimaks tuli, ei suutnud ma Skype'i oma arvutist enam kuidagi leida ja pidin otsast peale installima. Algul ei saanud korralikku ühendust ei selle ega Gmaili videochatiga ja jõudsin punkti, kus konkreetselt ulgusin üksi kodus ega suutnud korralikult hingata. Selline kassiahastus oli lihtsalt ja maailm tundus tõeliselt kole koht, kui arvuti ka sundrestardi tegi ning H oli just küsinud, et kas nii nüüd hakkabki olema. Mul oli täiega hirm, et ta annabki nüüd kohe alla meie koha pealt. Lihtsalt sellepärast, et raske oli ühendust saada.

Ühel hetkel sain siiski Skype'i korraliku(ma)lt tööle, aga südamest vihkan seda rakendust ikka edasi. Kahjuks ilma selleta enam hakkama siiski ei saa. Aga see on nagu norimine. Et põhimõtteliselt peaks saama teist näha ja kuulda lisaks sõnumite vahetamisele, aga tihti tegelikult ei saa ja siis ajab see kõiki närvi. No kui ei saa üksteisest aru.

Edasi saime siiski rääkida. Aitas ka see, et Harsh tegi kalli kõne paanikas minule ning edasi rääkisime minu mõistes ööni Skypes. Tema oli vist kella kolmeni üleval. Mis siis, et pidi hommikul vara tööle minema. Aga vähemalt ma rahunesin maha ega rünnanudki õnneks käeulatuses olevat Fazerit enne südaööd, kui konkreetselt nälg sundis. Isegi sai naerda paar korda ja kõik ei tundunud enam nii lootusetu.

Kuni järgmise hommikuni, mil ta oli lubanud mind töölt tulles oodata. Kuni ma ärkan siis. Aga ma ärkasin varemgi ja teda ei olnud. Ega tulnud. Kuni õhtuni. Mil saatsin sõnumi, et hakkan hulluks minema. Olenemata sellest, et päevas oli ka lõbusamaid hetki. Nagu nt Davidi abieluettepanek. Et me võiksime juunis või juulis pulmad teha. Kaks ühesugust hullu, nagu me tema meelest oleme. Ütlesin viisakalt ära. Aga nalja oli oi-oi, kui palju.

Viimaks tuli Harsh ka ja isegi ei mäletanud oma lubadust minu ärkamist oodata. No mis siis ikka. Ma ei tahtnud kakelda. Kuigi olin terve päeva oodanud asjatult. Eriti, kui selgus, et teda ei olnud, sest ta pidi tööl tegema põhimõtteliset kaks vahetust jutiga pärast kolmetunnist ööund ning oligi alles tagasi jõudnud. Rääkisime siis veel natuke ning siis käskisin ta magama minna.

Saunapäev

Sel päeval pidid Sandra ja Riin lõpuks kumbki oma koju minema, millest kujunes ka paras seiklus, sest bussiliinid olid muutunud ja me keegi ei teadnud.

Viimaks said nad siiski bussi peale ja mina sukeldusin lõpuks internetti, et tutvuda tööpakkumistega, hakata blogi ümber kirjutama, sest oli ju vaja mitu nädalat tasa teha ning uuesti aklimatiseeruda. Kuid üksiolemisest ja iseendaga tegelemisest ei tulnud eriti midagi välja, sest Annika tuli peaaegu kohe pärast eelmise vahetuse lahkumist mulle külla ning tiris mu välja plaaniga kinno minna. Nii tegimegi. Ostsime veel kummikommi kaasa traditsioonidekohaselt ning asusime mingit naistekat jälgima.

Minu jaoks oli see Love and other drugs üsna kummaline film. Iga traagilisemat kohta hakkasin kohe enda eluga seostama ja hetkel olen ju eriti tundlik ka südameasjade koha pealt. Eriti, kuna tolleks hetkeks ei olnud ma veel kordagi saanud isegi Harshiga rääkida. Vähemalt mitte pärast viimast telefonikõne ema juurest, mille käigus kuulsin, kui kehvas seisus ta isa tegelikult on ja tundus nii väiklane hetkel oma kahtlustega ka teda tüüdata. Sellegipoolest pani mõtlema. Et mis oleks parem? Kas olla ninapidi koos kellegi käepärasega ning pidevalt tülitseda? Või valida esmapilgul keerulisem tunduv tee? Oodata ja otsida võimalusi koos olemiseks? Kasvõi läbi tänapäevaste suhtluskanalite rääkimiseks ning üksteise nägemiseks? Ikka väga keeruline on kohati. Eriti, kui ei õnnestu üksteist mitu päeva tabada või kui kokkulepitud ajal ei tulegi teine netti. Film panigi mõtlema, et ma ei saa ju käskida ta end armastada, igatseda jne. Aga miks ta ometi ei võitle rohkem meie eest? Kõik teised mu kõrval, kes praegu väidavad, et see läheb lihtsalt mööda, ajavad mind lihtsalt väga kurjaks. Ma ei tahagi, et läheks ju. Mis siis, kui tema ongi see õige, see kõige õige sobivam partner mulle? Okei, tema vanematega võib olla keeruline, aga ega minu poole suguvõsaga, kes konkreetselt hindusid vihkavad, lihtsam ei ole. Ma võin ju korrutada lõpmatuseni, et ühe inimese põhjal ei tohiks miljardilise rahva kohta veel lõplikke järeldusi teha, aga kui see ei aita? Tähtsad oleme lõppude lõpuks ju meie kaks.

Igatahes, rohkem ei piina teid täna oma isiklike piinadega. Pärst kino tulid meile Veiko ja ta kõige labasem sõber järgi. too küsis ka kohe, kuidas india mehed olid ning vältisin edasiseid küsimusi ühe lihtsa lausega - voodis etemad, kui eesti mehed. Eks neil oli seda veidi valus kuulda, aga mis siis.

Seejärel selgus, et noortel on plaan õhtul tuttavate juurde sauna minna ja Annika tahtis minu ka kaasa võtta. Ma ei hakanud vastu ka vaidlema, sest polnud nii ammu sauna saanud ja väga oleksin tahtnud oma poore puhtaks higistada. Niisiis läksingi kaasa ja kuigi Veiko tutvustas mind uuesti sauaomanikele nii, et see on Maria, ta tuli just tagasi Eestisse ja tal polnud kuhugi minna, oli tegelikult tore. Jõime veini ning sõime kalleid juuste traditsioonidekohaselt.

Koju jõudsin alles keskööks ning blogiga järjepeale jõudmisest ei tulnud absoluutselt midagi välja.

Arginädal toob omad rõõmud

Näiteks avastasin ärgates oma telefonist Katsu sõnumi koos kutsega õhtul Eesti laulu salvestust vaatama minna ja loaga üks sõber ka kaasa võtta. Tol hetkel oli minu juures veel kaks sõpra - Sandra ja Riin - ja kui pakkumise edastasin, hakkas Sandra, nagu arvata võiski, kiljuma ja hüppama ning Riin lihtsalt naerma. Edastasin siis Katsule info, et tuleme Sandraga, aga mingil hetkel hakkas tal ikka see märtrituju pihta ja ta üritas meid, kuigi tegelikult iseennast veenda, et peaksin ikka Riinu kaasa võtma ja tema võib üldse koju minna ning seda hiljem rahumeeli telekast vaadata. Meil Riinuga oli mõlemal asjast üsna savi, aga see ei mõjunud Sandrale. Seega lõpuks ütlesin lihtsalt, et Katsu registreeris meid juba ära ja hiljem sai Riin aru küll, miks ma ei suutnud mitte muigama hakata. Aga ma kõik teadsime, kelle jaoks sinna minek tegelikult elu ja surma küsimuseks võib kujuneda. Niisiis Riin pidi sõbrannaga kokku saama pärast ühist pannkoogiorgiat ja meie tormasime telemajja.

Jõudsime kohale ülitäpselt, olles end enne pooleks naernud, sest ma ei osanud bussipiletit osta, kuigi olen terve eelneva elu ju bussidega liigelnud ja siis selgus, et salvestus lükkub vähemalt tunni jagu edasi. Ootasime siis, üleslöödult ja mõlemad minu tikkkontsadel kõikudes, ainsaks lõbustuseks selgelt liiga palju teismeliste sltskonnas aega veetev õhtujuht, kes hõikas välja küsimuse: on siin ka mõni juba 18 täis, mille peale teised vaikisid ja meie naerma purskasime. Teine naerukohtoli see, kui ta küsis kes just sõjaväest tagasi tulnud on,, kui ilmselgelt keeg polnud snna veel jõudnudki. Aga see selleks, seisime vapralt laste kõrval seina ääres püsti, teadmata, et pärast salvestuse algust kulub veel üle nelja tunni püstiseismisele, mis pani meid kõiki korduvalt esinema sunnitud tegelasi südamest vihkama. Krdi valus oli ju.

Kojuminekuks roomasime õnneks meile järgi tulnud Katsu isa autoni ning sealt tuppa, aga Sandra oma coca-sõltuvusega läks veel enne poodide sulgemist, maksku mis maksab, juua ostma samal ajal, kui mina keeldusin sammugi edasi liikumast ja nii hommikuni. Vaatasime veel Riinuga Outsourced'i, mina naeru ning unega võideldes ja nostalgitsesime kartulivahvlite saatel.

Tere Eesti, siin India! pidu

Pühapäev möödus ülimalt kiirelt. Mis siis, et mul olid abiks Sandra ja juba eelmisel õhtul külla laekunud Aivar. Magasime veidi kauem, kui pidanuks ja siis tormasime sajas suunas korraga, et õhtuseks peoks valmis olla. Sandra võttis vabatahtlikult tubade koristamise enda peale tingimusel, et meie ise läbi külma õue poodi läheme. Tegelikult päris esimest korda käisin juba laupäeva õhtul koos ema annetatud 20-eurosega ja tunne oli nagu lapsel kommipoes - nii palju uusi põnevaid asju, mida kõike tahaks proovida ja hinnad kasvavad sentides. Säravad uued sendid ise ka olid nii ahvatlevad. Ma iga kord rõõmustasin, kui paberi ära andsin ja hunniku erinevaid vastu sain. Tundub nagu paradiis ju. Eriti, kui hinnad tunduvad harjumuspärasest kuni kuuskümmend korda väiksemad.

Igatahes, kõigile küllakutsutuile oli hoiatuseks öeldud, et kindlat kohaloleku kellaaega ei ole, aga kes tuleb vara, pannakse appi. Ja päris palju oli selliseid tegelasi, kes ilmusidki vapralt juba lõunatundidel välja, said liha lõikuda ja lõpuks mulle söögi valmis tegid põhimõtteliselt. Suured aitähhid, kui ma veel ei väljendanud ennast pisiavalt hästi! Minu isiklik võitlus oli chapatide nullist tegemine. Pidime ju improviseerima kohaliku jahuga ja mul polnud aimugi, kaua tainas külmas seisma peaks. Isegi retsept sai netist ehku peale võetud ja algul tundus, et see lootusetu löga jääbki mu käte külge ega muutu kunagi rullitavaks leivataignaks, aga külmkapp teeb imesid. Kui viimaks aeg kuumutada kätte jõudis, suutsin isegi paar tükki eeskujulikeks õhupallideks muuta ja kõik tulid söödavad. Mõned söödikud siiski kurtsid, et kõik kastmega asjad maitsevad ühte moodi, aga kõik sõid ja seda maas ajalehtede peal istumisest ning taldrikute vennalikult jagamisest hoolimata. Ma tahtsingi just, et nad saaksid minu üsna tavalist elu kogeda ja nägin kurja vaeva, et internetiajastul paberajalehti lauakateteks leida.

Igatahes, väga tore õhtu oli kokkuvõttes. Inimesed tulid ja läksid. Näitasin neile oma uusi aardeid ja jagasin kingitusi. Sai nalja ja naeru, süüa ning lõpuks, kui eestlane end julgeks joonud ka kostüüme ja tantsu. Näitasin sõbrantsidele ju India poiste tantsuvideoid, mis koju oma meestele õppevideoteks kaasa paluti ja mida ise õhtul järgi tegema ning ületamagi pidi. Oli väga naljakas. Mulle tehti isegi sületantsu ja sai ka ise lollusi teha. Õhtuks ainsana alles jäänud noormees Aivar tundis end vist ka veidi tagaplaanile jäänuna ilma ssari või navratri kostüümita ja ladus end siis mu ehteid täis. Õhtust on väga huvitavaid kaadreid, ma ütleks. Ja tegelikult kõik jäid üsna kaineks. Ma ise pole ka ammu ühtegi pidu pidanud - isegi mitte Gandhi osariigis - kus ma lonksugi alkoholi valikuliselt ei jooks. Aga seekord nii just oli. Ja ikka olid kõhulihased naermisest hellad. Peole panime pidurit alles kusagil keset ööd, kui viimased võidukad minu juures vooditesse vajusid. Hea et ikka Peedul madratsi tagasi tuua palusin. Nii saab kuni viis inimest rahulikult minu ühetoalises pelgupaigas ööd veeta. Aga päris iga päev nii elada ei tahaks. Selles mõttes on mul hea meel, et ma sügaval nõukogude ajal ei sündinud. Aga mis ma ikka pikalt jahun? Saate ju ise ka aru, et oli tõeliset tore kõiki oma kalleid pärast nii pikka pausi näha ning kallistada ja kes ei tulnud, see ei tulnud. Eks aeg näitab, kas need inimesed ongi otsustanud mu elust välja astuda või milles asi. Samas õnneks on teine hulk sõpru, kes end Eesti erinevatest otsadest igasuguse vinguta kohale vedasid. Ja mul on väga hea meel, et olen suutnud endast maha jätta piisavalt sügava jälje, et ka pikemaajaline eemalolek neid mind hülgama ei pane. Aitäh teile selle eest! Kallid olete!

Elu pärast Indiat

Maailma põhjapool on ikka üks kummaline koht. Lülitid käivad vastupidi ja mõne pistiku elektriga ühedamise nimel koban asjatult seina lüliti järele. Inimesed keeravad teel vastassuunda ja munevad, kui ühtegi teist sõidukit veel ligiläheduseski ei ole ja peab vaatama, mis värvi tuli valgusfooris põleb, sest hajameelsus põhjustab trahvi ebaõnnega kaasa tuleva altkäemaksu väljapressimise asemel.

Igatahes, esimene päev möödus puhtalt kodus vegeteerides. Ma ei teinud kohe mitte midagi. Sundisin vaid ema kaootiliselt pilte vaatama, aga seda on ta ju ise kõik see seitse kuud nõudnud. Nüüd sai üledoosi:D Aga isegi netis ei käinud, kuigi nüüd ju oleks võimalust teoreetiliselt olnud. Pidanuks vaid kasuisa troonilt kõrvale tõukama:D Aga tegelikult pea käitus kummaliselt ja voodis oli parem olla. Mitte midagi tehes ja Sandrat oodates, sest me ei suuda nüüd ilma teineteiseta ju:) Ja ta tuli alles õhtul üheksa paiku. Käisime tal bussijaamas järel ja siis sain veel korra OMA asju lahti pakkida. Tema kotist. Sain oma käevõrud ja muud viimased ostud kätte. Nii hea meel oli. Ja ema noris, et hea, et eelmisel päeval ei saanud, sest muidu oleks Annika need lihtsalt sundvõõrandanud:D Muljetasime siis mõlemad Sandraga ja jäime hommikut ootama.

Teine päev kodus ei olnud oluliselt asjalikum. Normaalsed inimesed läksid tööle ja meie hoidsime pöidlaid, et Peedu jõuaks selle päevaga mu korterist välja kolida ja seega me juba järgmisel päeva tagasitulekupidu pidada. Vastasel juhul oleks see kuhugi kaugemale tulevikku nihkunud ja Sandra selle nimel veel teist korda ka koos oma sariga siia tulema pidanud. Aga läks napilt õnneks. Kuigi veidi on mul süümekad ka, et see just nii välja kukkus nagu ma tulnuks koju ja visanuks tänutäheks korteri üleval pidamise ja korras hoidmise eest Peedu sealt välja. Õnneks paistis see siiski üsna sujuvalt minevat ja keegi kodutuks ei jäänud.

Terve päeva siiski imesime Sandraga pöidlaid kodus ja panime kokku slaidishow'd India piltidest, millega külalisi lisaks meie eksperimentaalsele india toidule, muusikale ja riietele piinata. Mitte, et nad väga kurtnud oleksid. Ja vastu ööd siis kolisime veel korra minu India kraamiga.

3. veebruar 2011 Ööpäev lennujaamades

Pakkisimegi siis hoolega asju ringi. Vahepeal näitasin ka oma saaki Sandrale ja üritasime visata ära nii palju asju, kui vähegi võimalik või raatsisime. Koristajatädidel oli vetsus päris naljakas jälgida mitu kihti meile Delhis juba selga sai ja mille kõigega prügikastid täitusid.
Ühel hetkel avastasin, et olin oma jala kuidagi ära lõhkunud, teine nüüd valutas ja paistetas ning pani mu kõige ebasobivamal hetkel lonkama, aga mis teha. Keset ööd sõime veel oma viimased chicken tikka võileivad, mina sibulat suust tagasi välja ajades, ja siis saatsin Sandra läbi turvatsooni oma lennukit otsima. Tema käskis mul veel med. punkt üles otsida, aga kui mind siis lõpuks staff only tsooni juhatati ja siis seal arstikabinetis istunud inglise keelt mitte rääkiv poisike soovitas mul jääd hoopis kohvikust küsima minna, siis andsin alla ja otsustasin koduni kannatada. Lõppude lõpuks ei olnud ju enam palju jäänud. Vaid mõned tunnid veel kohvri enda taga lohistamist, sest seekord ei lastud asju kohe ära anda ja pidin hommikuni ootama värisedes hirmust oma kümne lisakilo ees, mis ka Sandra kohvrisse ei mahtunud.
Hommik aga oli päris tore. Esialgne eelarvamus, et asiaatlike näojoontega tädi minu valitud check in’is on kindlasti veel kõige rangem, osutus täiesti ebatõeseks. Ta hoopis pakkus mulle aknaalust istekohta ja soovitas veel viis kilo kuidagi käsipagasisse panna, kuigi minu teada oli ka see piiri peal. Tema aga ütles, et kui sellega hakkama saan, siis ta lubab mu lennukile igasuguse karistuseta.
Nii ma siis rahmeldasingi järgneva veerandtunni või nii. Alguses ei tahtnud kohver kuidagi avaneda ja kartsin juba, et suutsin koodi kogemata ära muuta ning nüüd tuleb lukk lahti lõhkuda, aga ühel hetkel ta siiski andis järele. Toppisin kõik oma metallehtekarbid ja kangad käekotti, kuni see enam kinni ei tahtnud minna ja läksin uuesti õnne proovima. Kaal näitas, et olin suutnud lausa seitsme kilo võrra kohvri raskust vähendada mis tähendas, et käsipagas pidi vähemalt sama palju ülekaalus olema aga check in’i tädi soovis head teed. Nägin ka, kuidas ta ühe teise noormehe päeva paremaks muutis pakkudes talle variante oma kotid kahesaja ruupia eest kokku kiletada või siis lisakoti eest eraldi ligi 80 eurot välja käia. Võite arvata, kumma too valis.
Nüüd hingasin kergendusest ja mu terve öö närveerinud ema ka. Ostsin midagi hommikusöögiks ning tegin oma viimased kõned kohalikele sõpradele. Seejärel olin tõeliselt tänulik Delhi lennujaama vallutanud Jetsonite radadele, mida ma tavaelus mõnitaksin, sest mitte kuidagi ei oleks ma hetkel jõudnud ise oma rebenevate sangadega kotti viimase võimaliku väravani kanda ja seega lasin horisontaaleskalaatoritel end rahulikult edasi viia.
Pärast check in’i hakkas aeg lendama ning juba pidingi telefoni välja lülitama ning lennuki pardale ronima, enne veel tuhat kontrollpunti läbides nagu ma kuidagi peaaegu hermeetiliselt suletud lennukikoridori keskel illegaalselt välja ilmuda oskaksin. Keeruline lause tuli, ma tean. Lennukis aga vajusid kohe silmad kinni ning oligi plaan seal seitse tundi magada pärast mitut vahele jäänud ööd sest lennujaama ebamugavatel pinkidel kolmveerand tundi poolteadvuseta olek ei kvalifitseeru uneajaks. Ei saanud arugi, mil sõiduk liikuma hakkas, aga õhkutõusu ja jupi lumiseid mägesid nägin õnneks ikka ära. Oli veel paar lühiajalist teadvusekaotust ning enamuse ajast istusin ikkagi ärkvel. Küllap elevusest-ärevusest kojumineku ees.
Seekord tundus seitsmetunnine reis oluliselt rohkem piece of cake kui eelmisel korral ja ühel hetkel sadasimegi Soomes otse pilvest vastu maad. Ikka korralik udu oli. Ma ei tea, mida nad küll Delhi udust jahuvad. Soome turvakontroll andis isegi terrorismihirmus Indiale silmad ette. Miks peab metallidetektorist, käed üleval, käbi jalutama? Ja seekord kästi mul kogu äärmiselt ökonoomselt pakitud käsipagas ka lahti võtta. Tore onu küll pakkus, et aitab mul vajadusel asju uuesti pakkida, aga uhkus sundis mind ise oma ehtekarpe kotti tagasi suruma. Sel hetkel kirusin end küll metalli käsipagasisse panemise eest.
Järgmisena ootas ees, hambad ristis, ise oma koti kandmine järgmise lennukini ja siis pooleteisttunnine ootamine saalis, kus oli harjumatult kõrge valgete inimeste kontsentratsioon ning sai isegi eesti keelt kuulda. Oh seda kummalist maailma! Veel veidi külmetamist õues uuele lennukile pääsemist oodates ja pool tundi hiljem ootasin juba oma kohvrit Tallinna Lennujaama pagasiliinilt, olles valmis asjade järjekordse kaotusega silmitsi seisma, kuid seekord tuli mu kohver ühena esimeste hulgas.
Ja kohe läbi klaasuste minnes nägin kõiki oma kalleid. Emmet. Peedut. Isa. Annikat, Marikat ja Raunot. Igast küljest hakkas sadama kallistusi ja lilli. Keegi võttis mu käest ära mu asjad ja toppis mulle talvejope selga ning siis kamandati mind isa autosse.
Õhtu möödus kodus seaprae kõrval muljetades. Annika soris mu kohvris ja üritasin kõigile kingitusi jagada nii, nagu neid leidsin ja meelde tuli. Oli tore õhtu ja nii naljakas, kui see ka ei ole, ei ole ma ikka veel nutnud. Ei siis, kui Harsh laulis mulle esimest enda kirjutatud laulu, mille sõnad tekitavad põhjendatud kahtluse, et see on just mulle kirjutatud. Ega ka siis, kui viimati kohtusime või rääkisime. On olnud üks märgade silmadega moment, mida teised õnneks tähele ei pannud, aga oluliselt rohkem naeru suule toovaid mälestusi. Nii, nagu ta tahtiski.

2. veebruar 2010 Käperdamisekunnid

Sain öösel üle väga pika aja kuuma dušši all käia ning seejärel vajusin sügavasse unne, millest äratas alles hommikul saabunud sakslase ja ühe poola neiu jutuvadin. Või siis kriitiliseks muutunud pissihäda. Igatahes, vist esimest korda elus ärkasin varem kui Sandra. Vahetasime jälle India kogemusi teistega ning siis otsustasime koos hommikust kusagil süüa ja seejärel Delhi Akshardami templit külastada. Olime üsna madalalaubalised turistid, kes valisid hommikusöögikohaks suure pitsaketi esinduse, aga midagi muud lähedal lihtsalt ei paistnud ja seejärel ootas ees imekaunis vaid viieaastane templikompleks, kus vabatahtlikud 300 miljoni töötunniga kõik postid ja seinad ja laed käsitsi täis nikerdanud on. Kuigi olin seal juba teist korda, avaldas see ikka muljet ning seda oluliselt rohkem kui Taj Mahal, mille kohta kõik survet avaldavad stiilis, et sa pole Indias käinudki, kui sa pole seda näinud.
Päeva esimene pool mööduski seal templis ning seejärel sõitsime ülimugava metrooga kesklinna, et seal siis lõplikult hargneda erinevate turgude vahel. Meie Sandraga jäime põhilisele kaubandusalale, sest pidin mingil hetkel kokku saama Vibhoriga, kes kaks nädalat mu kohvrit hoidnud oli ja nüüd selle tagastama pidi, aga minu rõõmuks jättis ta meile veel tunde viimaseks shoppamiseks, ohtraks kauplemiseks ning ikka veel pettasaamiseks ja hindamatuteks vaatepiltideks nagu kilekotiga vett kandev mees; ja siis sõitsime mingisse iks-kohta vastu talle.
Edasine ees ootav ühistranspordiga kohvri lohistamine tundus ülimalt masendav, aga alustasime sõbra soovitusel kõrval asuva kaubamaja KFC külastamisest, kus sai üle ootuste palju nalja. Kõigepealt olime üllatunud et bürgeri vahel oli päris kanaliha. Sõime kõhu täis ja siis hakkasime meile antud tagasisidelehte täitma. Otsustasin mõnuga võtta, sest meil oli vaja veel paar tundi parajaks teha. Kaubanduskeskuses oli üllatuslikult juba kell seitse täiel pöördel töötav tantsuklubi ka, mille ukse vahelt tümpsu kostis ja poolpaljaid chicke näha sai, aga meile tundus, et me polnud päris õigesti riides sinna sisenemiseks.
Niisiis hakkasin kiirtoiduketi küsitluslehte äärest ääreni täitma ja sain hakkama kah. Elles poole lehe peal avastasin, et tegelikult on see vaid esikaas ja vahel ankeetküsitlus, kus tuleb linnukesi teha, aga siis enam alla ei andnud ja kirjutasin pikalt lahti kõik oma mõtted. Hiljem ka kommentaaridega vastuseid ette antud küsimustele ja siis Sandra joonistas tagumisele küljele kõiki Indias kohatud loomi, kes said igaks juhuks ka nimesildiga varustatud. Teste sekka eksis ära ka üks sebra millegipärast. Igatahes, meil oli naeru pisarateni mitmeks tunniks ja saalipoisid piidlesid meid ka pidevalt muigel pilkudega ning, kui viimaks lahkuda otsustasime, koondusid grupina meie meistriteose ümber. Armas moment oli ka see, kui terves kaubanduskeskuses elekter ära läks ja me romantilises valguses burkse nosida saime. Seega oli meie jaoks paras pettumus, kui täistuled tagasi tulid.
Edasi läks sigakiireks, nii et hea oli et algsel hinnangul liiga palju bufferaega jäetud sai lennukile minemiseni. Pidime ju veel rongijaamast minu käsipagasi ja Sandra kohvri ära tooma ja saime sealt eest kohe ka üsna viisaka hinnaga takso, aga siis alles läks keeruliseks. Sandral hakkas paha ja oli ka aeg. Seega jätsin ta takso juurde plaaniga ise kiirelt esimeselt perroonilt tema kohver ja oma kott välja lohistada, aga sees tundus kõik olevat veidi võõras ning aja möödudes selgus, et olen rongijaama teisel pool. See aga tähendas üle kuueteist platvormi treppidest üles ja alla jooksmist ning hiljem samamoodi koos asjadega tagasi tulemist. Tol hetkel ei jäänud ühtegi porterit ka millegipärast jalgu, kuigi muidu võib neid jalgadega eemale peksta pidevalt ja seega jõudsin Sandra juurde tagasi alles ligi pool tundi hiljem, olles märg nagu mingi kalts. Õnneks kannatlik taksojuht ei olnud veel jalga lasknud ja viis meid igasuguse nurinata ikkagi lennujaama ära. Andsin talle selle eest korraliku jootraha ka ja siis ootas ees kottide ringipakkimine keset lennujaama põrandat. Sandrale tundus see küll millegipärast piinlik, aga mulle õnneks mitte, sest ma sain seda varahommikul teist korda veel teha.

1.veebruar 2011 Kui sajab, siis kallab

Veetsime lühikese öö rongis külmast lõdisedes ja ma ei tea, kas ma üldse magasin. Paras stress oli ka läbipaistmatute aknakatete tagant ära arvata, millal meie peatus tulla võiks, aga õnneks mind sweetie’ks pidanud naaber aitas õige koha ära tunda.
Tahtsime juba päikesetõusu ajal India kuulsaimat sümbolit külastada, aga rongijaama pakihoiuonu oli kusagil jooksus ja pidime ligi pool tundi ootama, kuni saime oma kotid ära anda ja selle ajaga oli päike välja tulnud juba.
Õnneks saime kohe kokkuleppele ühe toreda rikšajuhiga, kes terve päeva meie käsutuses lubas olla ja meid Taj Mahali ning rongijaamade vahel sõidutada ja mina hingasin kergemalt, sest Agra oli mulle ju täiesti tundmatu maa.
Nagu mainisin, päris päikesetõusuks me kohale ei jõudnud, aga vähemalt järjekorras ei pidanud ka üldse ootama. Olin valmis ju tundidepikkuseks ootamiseks maailmaime nägemise nimel. Taj ise oli ilus, pean nõustuma, aga mulle tundus, et olen seda juba varem näinud Delhi Humayun’s Tombi kujul. Ka mitmed teised Delhi põhiobjektid paistsid ka Agras esindatud olevat. Nt Jama Masjid ja Red Fort, aga me plaanisime vaid Taj Mahalile keskenduda. Muu ei tundunud nii oluline ega huvitav. Kuid Taj Mahalis läks üllatavalt ruttu. Kahe ja poole tunni möödudes oli ka uimerdamisest selle territooriumil isu täis ja kuna nälg tahtis tappa, siis otsustasime kusagil hommikust süüa. Meie valik aga rikkus vist igaveseks ära isu agarat taaskülastada.
Kõigepealt toodi mulle sujuvalt kallim versioon joogist, mille olin tellinud ja meie mõlema kõrred tundusid mustad ning korduvkasutatud olevat. Külm kohv oli ise ka mingi lahustuv jama. Lisaks jooksis seal restoranis ringi terve kari hiiri ja meie märkuse peale omanik vaid naeris närviliselt.
Seejärel jõudsid kohale meie pannkoogid – täielik kehva söökla kaup korraliku restorani hinnaga. Külmad. Rasvased. Imeõhukesed. Ja siis tuli arve, mis pildi eest tahtis võtta. Sinna oli kantud muidugi mu kalli joogi hind ja kui protesteerisin, et mina seda ei tellinud, valetati, et vind on sama. Ei olnud. Peaaegu kahekordne oli. Oma viga, et kogu toitu kohe tagasi ei saatnud muidaugi, aga eestlane ongi vist üldjuhul liiga viisakas.
Lisaks jäeti enne mainimata, et hind ei kajasta kättemaksu ja ümardati lisandus enda kasuks. Kõige rohkem ajas vihale aga arvel kajastunud ennenägematu rida S.C, mida seletati lahti kui teenustasu. No mida perset? Igatahes, jäime ilma üle mõistuse suurest rahasummast ja kõht oli ikka tühi. Mõlemad purskasime tuld iga järgmise meid tüüdata julgenud süütu inimese peale ja väga oleksime tahtnud kuhugi kaevata, aga Harsh soovitas ära unustada.
Otsustasime maha rahunemiseks jalutada tagasi rongijaamani. Teel rääkisime end tühjaks, tegime pilte ja kohtusime mehega, kelle ratta pakiraamil sõitis taltsutatud ahv. Muidugi jäi ta meie kõrval seisma, aga me ei julgenud siiski ka rihma otsas olevat metslooma paitada. Tegin omaniku ergutusel pilti, aga kui ta siis raha ootama jäi, siis me mängisime ka lolli ja lasime tal tüdineda.
Järgmisena otsustasime ühele velorikšajuhile tunniks ajaks tööd pakkuda ning end linnas ringi sõidutada lasta, et siis mugavalt paigal istudes pilte teha saaks. Oli väga tore, aga üsna ruttu hakkas meil kahju meist vedavast pisikesest köhivast tüübist ja kui ta siis meid vaid poole tunni pärast tagasi tõi, siis maksime isegi kokku lepitud summa ära ja veidi jotsigi.
Kuna ikka veel oli meil palju aega järgmise rongini, siis proovisime erinevaid rongijaamas müügil olevaid snäkke, kirjutasime oma muljeid jälle vihikusse ja viimaks tuli ka uus rongi. Rongijutud olid üldse kõige huvitavamad. Päris tore on kõigest oma parima sõbrannaga ka avalikus kohas tsenseerimata rääkida, sest keegi teine ei saa aru. Meil aga olid pidevalt naerukrambid.
Jõudsime Delhisse suure hilinemisega ja siis ootas ees päeva teine ja õudsem seiklus. Jalutasime lühikest maad rongijaamast keskväljaku McDonaldsisse mööda üht suurimat ja tuntumat tänavat, kus peaks ka üsna turvaline olema. Eelmine kord elasime seal kõrvaltänaval. Ja siis ju Harshi sõber kinnitas, et seal on meil hea ja turvaline. Aga seekord ei olnud.
Nimel mingil hetkel olime jäänud kahekesi sellele teele ja selja tagant lähenes kiiresti terve kamp noormehi. Ma ei pannud midagi tähele, kuni Sandra ütles, et keegi näpistas teda korduvalt tagumikust, mille peae mina ümber keerasin ja nende peale röökima hakkasin. Tüüpe ajas see lihtsalt naerma, aga nad hakkasid eemalduma. Samal ajal siiski keegi läks ja haaras Sandral kaelast kinni nii, et ta ehmatas, et nüüd hakatakse kägistama, aga juhtunu ei olnud eriti parem. Ta keerati enda poole ja mingi tundmatu tüüp suudles teda. Ja keegi jõudis veel mind ka tagumikust katsuda. Ehk siis reis algas ja lõppes meie jaoks üsna sarnaselt.
Olime tükk aega šokis ja hirmunud ja üritasime võimalikult kiiresti turvalisse McDonald’sisse jõuda. Seal helistasin meie hostile ja palusin tal vähemalt metroopeatusesse meile igaks juhuks vastu tulla, sest kui juba südalinnas juhtub nii, siis äärelinna kaakidega ei tahtnud kokku põrgata. Delhi peakski Indias üks ohtlikumaid paiku olema noorte neiude jaoks. Õnneks sõber aga tuli meile lausa kesklinna järgi.
Õhtu veetsime oma hosti teiste külalistega poola viina juues ja soovitusi nende India reisiks jagades. Oli tore. Norisin veel sõpra, et küll sul läks alles halvasti. Sul on kodus neli tüdrukut ja keegi ei pööra sulle tähelepanu. Hullult oleksin tahtnud ka Harshile helistada ja rääkida mis juhtus ning tean, et ta oleks mu edasise käitumise heaks kiitnud, kuigi Sandra pidas seda vastutulekut liiga paljuks. Aga asi oli tõsiselt ohtlik ju. Aga ma ei saanud tale helistada ning oma muresid ka tema õlgadele panna, sest ta oli just pidanud kiiruga koju lendama, sest ta isa oli kergemat tüüp infarkti saanud. Mul on temast nii kahju. Kõik halb korraga. Usun et tal on niigi raske, kuna mina läksin ära ja sõbrad räägivad ka, et pole teda kunagi sellisena näinud.

31. jaanuar 2011 Mull-mull-mull-mull väiksed vantsid

Oli jälle tõeliselt tore päev. Veetsime viimase päeva meelega koduselt. Käisime vaid korraks vastasmaja uues restoranis hommikust söömas ja ülejäänud päeva veetsime elevantide ja tallipoiste seltsis. Seekord otsustasid nad meid rohkem oma ellu pühendada ka.
Rohke vabandatava pepukatsumise abil sai ka Sandra esmakordselt elevandi selga ja oma hirmust üle ning mina ei suuda ära öelda võimalusest Muskantiga mürada või samuti ta seljas istuda. Elevandipoisid õpetasid talle muudkui lollusi nagu londiga meil käest haaramine ja meie vabalt valitud suunas sikutamine või meie taskutest londi abil asjade varastamine. Nägime ka, kus elevandipoisid elavad – kitsede ning ahvide keskel, sõime ühiselt nende voodil lõunat ja tegime palju nalja ning pilte. On ka üks vallatu ülesvõte, millel S elevandipoisi norimise peale talle põsemusi teeb ja palju teisi, kus kitsed oma liigi jätkusuutlikkust tagada proovivad.
Käisime ka uut elevandiküla vaatamas, kus hiiglastel on oma tehisjärv mõnulemiseks, keegi ei pea teisega tuba jagama ja jätkub nii päikest kui varju. Usun, et uues kompleksis on ka elevandimeeste peredel parem elada. Ja nii lahe oli elevante ujumas näha. Nad sukeldusid ja purskasid vett ninast välja. Nagu hüljeste ja jõehobude ristandid. Elevandimehed pidid kurja vaeva nägema, et neid pärast veest kätte saada. Ja kui nad veel teaksid, et tegelikult on võim ja jõud ju nende käes.
Pärast koju tagasi jõudmist viidi meid elevandimaja katusele, kust oli hea vaade nii mägedele kui linnale; ahvidele kui hobustele. Veetsime seal ka üsna palju aega pilte klõpsides ning mul on kümneid kaadreid tagaajamist mängivast ahvipaarist.
Järgmisena viidi meid ühe tikkiva noormehe juurde, kes ülikiirelt ja täpselt sarile mustrit tekitas. Šokeeriv oli kuulda, et tema lugematute tundide tööd tasustatakse vaid 350 ruupiaga.
Viimaks viidi meid taas alla hobuste juurde, kust avastasime ka pirakad kirjud papagoid ja Fabio rotveileri, kes pidi õnnest ära surema, sest sai jälle minu peale hüpata, ilastada ja hammustada. Kuni enam üldse naljakas ei olnud ja ta ketti pandi. Aga oi küll ta oli kuri.
Vahepeal ostsid tallipoisid meile veel kõvasti rohkem kui meeldinuks chai’d ja ka kohalikke tubakavabu sigarette, mida kodustele proovida viia tahtsin. Ka Sandra proovis ära ja hiljem maitsesime mõlemad elevandimeeste pakutud kohalikku samakat. See arstirohtu meenutav pudel läbipaistva vedelikuga ei jäänud maitselt eriti poekraamile alla. Aga mida mina ka tean.
Enne äraminemist saime proovida viimaks ka elevandichapatide valmistamist, mis on päris raske töö, aga heas seltskonnas läks ludinal ja siis juba oligi aeg kõigiga hüvasti jätta, sest pidime tormama sarivabrikust läbi enne selle sulgemist ja meie lahkumisaega, sest mu pluus tundus olevat liiga suur ja sellise raha eest ootaks professionaalselt meeskonnalt päriselt ka minu kehale sobivat pluusi. Mis mõte on siis üldse piinlikkushetkede, nagu võõrad mehed mõõtmas sinu strateegilisi piirkondi, kannatamisel?
Seega kallistasime kõiki kiirelt ja jooksime bussi poole. Bussijuht, va kavalpea, aga sõidutas meid sihtkohast umbes kilomeetri jagu edasi, mis tähendas, et pidime pimedas raskete kottidega üht peatänavalt eemale jäävat käiku otsima ja see ei olnud üldse lihtne, aga ühestki küüdipakkumisest ei julgenud ka kinni hakata.
Viimaks siiski suutsime õige koha üles leida ja end naerualuseks teha – mina siis eelkõige, sest nemad olid väga vastutulelikud ja lubasid pluusi mu soovidekohaselt ringi teha, aga nüüd uuesti proovides tundus see täiesti paras. Hakkaksin iseenda mõistuses kahtlema, kui teised ka varem näinud poleks, kuidas pluusi seljaosa kottis tundus olevat. Nüüd sain sama targalt jälle poeuksest välja jalutada.
Käisime veel lähedalasuvas restoranis end tõeliselt heast toidust lõhki söömas ja jõudsime rongijaama kõigest viis tundi varem kui vaja. Mis oli eriti irooniline, sest planeeritav sõit oli vaid neli tundi ja rong jäi hiljaks. Ühel hetkel hakkasin juba kahtlema, kas ootame üldse õiges kohas, sest naisehääl kordas ikka ja jälle midagi arusaamatut meie rongi kohta. Aga vahel lähevad asjad plaanipäraselt ka.
Ahjaa… üks naljakas vahejuhtum oli ka jälle. Tegime rongijaama ametlikus kohvikus aega parajaks, kui kõrvallauda istus Eesti lipuvärvides mees ja me ei saanud mitte muigama hakata. Tema aga sai sellest julgust rääkima hakata ja küsis hiirvaikselt, kas tahame veg. burgerit või veg. pitsat. Me ei tahtnud mitte kumbagi oma head ja paremat täis kõhu peale ning ütlesime enda meelest viisakalt ära ja mainisime veel seljataga olevat söögiorgiat, aga varsti pani ta ikka meie nina alla samasugused petuburgerid nagu tal endalgi. Purskasime üllatusest naerma ega saanud tükk aega pidama, kuid kutsusime ta süütundest enda lauda. Nagunii oli tüütu kogu aeg üle küsida, mida ta ütles, aga ka samas lauas ei suutnud ta piisavalt heli tekitada. Loe: üldse.
Sõin viisakusest kaks ampsu ja siis läksin meile mahla otsima. Ta tuli mulle järele ja võttis siis meile kõigile minu soovi kohaselt mahlad. Ühel hetkel aga sa ta telefonikõne ja pidi lahkuma, kuid enne veel küsis mu numbrit. Sundisin teda e-mailiga leppima ja kritseldasin oma aadressi võimalikult koleda käekirjaga paberitükile. Ma vihkan seda süütunnet. Ei küsinud me ju talt midagi ega tahtnud ka võlgu jääda või luua muljet, et kasutame teda ära. Lisaks Harsh alati õiendab minuga, kui jälle mingi jobu helistab, kes mult numbri välja pressinud on. Aga olin ummikus.
Tema lahkumise järel tekkis uus dilemma. Tema need söögid-joogid meile tellis, kuid me kumbki ei näinud teda arvet tasumas ja nüüd ei teadnudki, kas ta tegi meile välja või jättis enda toidu meile maksta.
Ühel hetkel tuli aga aeg rongi peale minna ja jalutasime välja. Kassapidajal oli parajasti hästi kiire ja nüüd ma ei teagi, kas tegime talle külma arve või mitte. Paha tunne on.

30. jaanuar 2011 ehk vantsipäev

Sundisin end vara ärkama. Mitte küll kell neli, nagu elevandimehed tahtsid, aga kui ma pool kuus talli jõudsin, siis kõik mehed alles põõnasid ja pooled elevandid niisamuti. Läksin otsejoones kõige ohutuma tegelase juurde ja mängisin temaga, kuni mehed pildi ette ja jalad alla said. Vahepeal kallati mul chai’d kurgust alla ja lasti ka elevanti pesta – ise sain rohkem märjaks – teist tolmust puhtaks kloppida ja siis tal mööda lonti paljajalu selga ronida, kus ma enne liiga kõrgeks jäänud turja lapiga üle käima pidin ning ennast korralikult heinaseks tegin.
Alla ma sama teed tulla ei julgenud, aga Santulkari juht ütles, et no probleem ja sundis ta maha laskuma. Laskumine oli veidi õudne, aga kogemus ise seda väärt. Sandra kartis elevante ja kaamleid üldse esimestel päevadel nagu tuld.
Aitasin ka elevandile ülirasket istet selga panna ning nihutasin neile õhtust järgi jäänud suhkrurooge lähemale ning mitme tunni mässamise järel kui hakkas tunduma, et juba jälle läheb nii, et ma ei saagi elevandiga sõita, tuli üks juht ja küsis, kas tulen kaasa või ei tule ja saigi alguse üldse mitte meeldiv loksumine kindluse poole. Ilma sadulata on ikka palju mõnusam.
Seekord õppisin ära ka enamiku elevantide nimed, aga juhtide nimed ja näod on ikka häbiväärselt hägusad. Osa neist mäletas mind eelmisest korrast ja mul on nii piinlik, et neid nimepidi tervitada ei saanud. Nad on ju nii ägedad. Ja ega elevantidelgi midagi häda pole.
Pärast kolme tundi vantsidega mässamist jalutasin tagasi koju üliõnnelikuna ning väsinuna ja kukkusin tunnikeseks tagasi voodisse teiste unimütside kõrvale. Nemad ju olid ka algul plaaninud end hommikul koos minuga elevandimajja appi vedada, aga plaaniks see jäigi. Ärgates mõnitas Rahul, et olen ikka hea laiskvorst, teadmata, et ma olin ainsana ammu enne tedagi üleval. Jõime traditsiooniliselt meie betoonterrassil chai’d ja siis läksime koos Laureni ja Sandraga linna peale.
Nemad Sandraga ostsid kokku terve hunniku asju ja mindki kiusatas üks pikk seelik, aga võin uhkusega öelda, et minu selle päeva ainsaks ostuks jäi üks safranikulfi. Tahtsime ka linnas hommikust süüa, aga nii imelik, kui see ka pole selgus, et Jaipuri peatänavalt võid leida puuviljaturu, aga isegi mitte kõrvaltänavatel ei leidu ühtegi söögikohta. Vähemalt sanitaarset mitte. Puuviljaturu leidsime ka üles ainult tänu ühele tüütule tegelasele kes oma roosaplekilise särgiga pikalt järgi käis ja end kui modelli reklaamis. Just nii. Usun küll ju.
Hiljem õnnestus esmakordselt näha ka ühte neist turismiraamatutes paljukiidetud maotaltsutajatest, kes muudkui aga puhuvad vilepilli ja siis uss voolab savitünnist välja. Kutsuti lahkelt meid ka kobrale pai tegema, aga alalhoiuinstinkt ei lubanud ning mõistus hakkas küsimusi esitama selle kohta, kui kalliks taoline seiklus minna võib. Igas mõttes. Viimaks nägin kurja vaeva, et vähemalt normaalne lõunasöök saada ja üles leida ainus hea restoran milles juba eelmiselgi korral käisime. Vahepeal haakisid end meile järgi ka kaks velorikšat oma „helikopteritega“ ja aina naeruväärsemaks muutuvate tunnihindadega, kuigi me korduvalt keeldusime. Kas allahindlus kolmekümnelt kümne võrra tulemusega kuuskümmend paneks teid: jah, jah, JAH! Karjuma? Meid ajas vaid naerma. Aga piloodid ei pidanud paljuks jälitada meid kõik see järelejäänud paar tundi, lisaks ootamine, kuni sõime lõunat ning imetlesime ehteid, aga sealt said nad vist meie sabas püsimise eest vähemalt komisjonitasu ja mulle tegi nalja, kuidas jälle täpselt sama rada käima sattusin.
Mingil hetkel rõõmustasime, et suutsime tüübid maha raputada, aga selleks tuli ka kesklinnast suvalises suunas eemalduda ning võõrastele väikestele tänavatele liikuda. Aga kui tüübid siis mõne hetke pärast meile teistelt teelt ette sõitsid, siis pidime küll naerust püksi pissima ega suutnud nende järjepidevust uskuda. Tüübid ka naersid juba. Aga usun, et naeruisu kadus kiiresti, kui nad nägid meid viimaks linnabussile astumas ja koju suundumas.
Meil aga oli vaja kähku koju jõuda uusi sarisid proovima. Seetõttu elasime üle ka üsna kohutava kodutee tuututavas raputavas ühissõidukis, kus oli raske end püstigi hoida. Ja elevante tahtsime ka näha.
Sain jälle mitme hiiglase turjale tõusta. Kõigepealt elevandibeebi Muskant’i selga, kes veel tööl ei käi, aga kodus agaralt lollusi teeb; ja siis eelmisel korral kohatud itaallasele kuuluva hiiglase selga. Allatulek oli kordades jubedam üles minekust ja kartsin, et rebin loomal kõrva peast, sest just sealt käsiti kinni hoida enda üles ja alla vinnamiseks. Lakshmi on ju veel ligi kolm meetrit kõrge ka. Aga pisike Muskant tekitas külma higi mu kehale, kui pea alla kallutas ja mina kartsin, et ta kaelast alla sajan. Pidingi end selle vältimiseks täiest jõust kinni hoidma. Üldiselt aga mulle tohutult meeldib selle pere elevantidega mängida. Ei anna võrreldagi Tallinna Loomaaias nende majesteetlike olendite tagumike kaugelt vaatlemisega. Pererahva koerad on oluliselt hirmsamad.
Õhtul keelitasime Ruby’t veel endale hennamaalinguid tegema, sest Sandra hirmsasti tahtis ja käisime ka aina hullemini köhiva Laureniga kohalikus haiglas, kus arst ka jopega istus karja teiste patsientide keskel multitaskides. Viimaks saimegi kätte oma sarid, mille pereema ilusti selga aitas ja siis sai alguse ilusate piltide fotosessioon. Kohe väga rahul olen nii oma ostu kui piltidega sellest hoolimata, et esialgul tundus, et pluus on puhta kipakas õmbleja endapoolsest mõõtmisest hoolimata. Uinusime taas filmiga ning kõigest jõust üritades oma hennase käega kuhugi vastu mitte minna. Tulemus on päris kaunis. Nii originaalid meie kätel kui koopiad minu kõhul ja Sandra põsel.

29. jaanuar 2011 Ehk punase persega ahvidest siidsärgis guruni

Hommikul ärkasime nii mõnusasti – India poppmuusika peale mille keegi allkorrusel mängima oli pannud. Ma ikka peaksin endale hankima ühe neist päikesetõusu imiteerivatest äratuskell-raadiotest. Tundub, et see on enam—vähem ainus viis kuidas ma ei ole ärgates pahane, et öö nii kiiresti otsa sai ja ärgata tuleb.
Igatahes, rahuliku ärkamise järel asusime plaanikohaselt koos meie host Rahuli ja uue külalise – kunstikraadiga Lauren USAst ahvitempli poole teele, sest ma eelmine kord ei jõudnud sinna aga väga tahtsin seda külastada. Ega muu enam niiväga ei huvitanudki. Teel jäi veel ette ebaõnnestunud hommikusöök, aga tempel ja ahvid olid täiega sinna minemist väärt.
Tohutus koguses lehmi, kitsi, sigu ja ahve. Viimaseid oli terve mäekülg täis. Väga palju pilte sai jälle tehtud ja kõige praktilisem õppetund oli see, et ahvid söövad porgandit. Huvitav vaatepilt oli ka see, kuidas väiksed ahvid suuri seksuaalselt ahistasid – üks isegi parasjagu imetavat ema – ning täpselt arusaamatuks jääv pilt, kus üks teine ahv püüab siga vägistada või lihtsalt ratsutada. Aga kole hädakisa oli.
Tee peal rääkis Rahul, et plaanib õhtupoolikul oma guru külastada ja ma küsisin, kas ma võin ka kaasa tulla. Siis selgus, et ka teised tüdrukud olid asjast üsna tõsiselt huvitatud ja lubatigi meid kaasa tulla. Enne veel aga tegime peatuse Rahuli sõbra teeputkas, kus kõrvallauas istus vananev shemale. Ta isegi noogutas mulle tervituseks. Kohalikud ju usuvad, et ehtsad toovad neile õnne ja külvavad nad peenrahaga üle. Teised tüdrukud käisid ka kiirelt vürtse ostmas ja siis jätkasime teed guru juurde.
Kuna ta aga ei saanud meid kohe vastu võtta siis Rahul küsis, kas ma olen India tekstiilitööstust näinud ja kuuldes, et ei ole, viis meid kohe ühte vabrikupoodi, kus nägime nii õmblemist, pesemist, suurtes katlates värvimist kui erinevaid käsitsi mustri peale kandmise tehnikaid. Viimaks viidi meid ka ülemisele korrusele „valmistooteid vaatama“ ja muidugi ostma. Mul tuli nende pakkumiste ignoreerimine täitsa ilusti välja – sest kes tahaks nii kirjut voodilina või -katet (sorri Sandra ja Lauren) – kuni nägin imelist siidist kuningliku sinise ja kullaga sari ega pidanud lihtsalt vastu. Tüübid võtsid kohe mõõdud ja lubasid valmis sari koos pluusiga järgmiseks päevaks koju toimetada.
Olenemata sellest, et Rahul neid tunneb, palusin seekord endale tšeki ka välja kirjutada. Sandral ka kindlam, sest tema ostis ka ühe. Ja ma üldse ei kahetse, sest juba homme peaksin kätte saama tõeliselt uhke riideeseme, mille sain kätte üllatavalt mõistliku hinnaga.
Kuna seal läks päris kaua aega, siis nüüd oli guru ka vaba meie jaoks. Tema juures pidi 200 inimest päevas tasuta konsultatsioonil käima. Raha teeb ta samas kohas juveeliäriga, mille müügisaalis ka abivajajad ootama peavad. Paras kiusatus, pean ütlema. Aga me olime tugevad ja õnneks kutsuti mind esimesena sisse.
Käik guruji juurde oli tõeliselt huvitav ja ma saan nüüd aru, miks väidetavalt inimesed üle maailma teda külastavad. Välimuselt meenutab ta mulle mu endist Ahmedabadi ülemust Ashutoshi kes mind siin esimesena nähtamatu maailma poole suunas ehk siis neljakümnene hästi riides käiv enda eest hoolitsev ärimees.
Niisiis… kohe, kui uksest sisse astusin, küsis ta, kas ma olen Skandinaaviast ja sellest sai alguse ligi 20-minutiline šokeerimisejada. Proovin, aga juba praegu on raske meenutada kõike, mida ta rääkis ja H soovitas üldse kõik ära unustada kui pärast konsultatsiooni talle nuttes helistasin, aga ma ei saa ega taha. Ta küsis, miks ma tulin ja jõudsin mainida, et sõber rääkis temast, kui ta mu jutu katkestas ning ütles, et räägib minuga edasi ainult siis, kui tunneb, et ma olen tõeliselt huvitatud ning usun sellistesse nähtustesse. Ja siis ta hakkas tulistama. Ülimalt otsekoheselt. Nagu mind ka hoiatati. Seega sain, mis tahtsin.
Ta ütles, et ma olen tõeliselt suures segaduses ja raskete valikute ees. Et viimased 2,5 aastat on mu elus toimunud väga palju muutusi. Et mu süda ja mõistus võitlevad pidevalt. Et mul on väga tugev intuitsioon ja ma peaksin usaldama seda, aga ma kardan. Et ma olen äärmiselt ebakindel ja peaksin õppima end armastama. Enne see ei muutu. Ja kuidas muidu tõeline armastus minu juurde tulla saaks. Et mu kurgutšakra on väga kõvasti blokeeritud ja enne selle avanemist ei hakka miski hästi toimima. Oi, ta rääkis nii palju mulle.
Ta kirjutas arvutile numbreid ja alles siis küsis küsimusi, mille vastuseid seejärel ka arvutilt näha sain. Minu ja Harshi vanus näiteks. Indias veedetud aeg. Midagi oli veel vist. Ta ütles, et ma olen väga pehme nagu vesi ja küsis mu sünnipäeva. Vastasin et olen igat pidi tulemärk, lõvi ja siis kuupäeva ning sain otsekohese vastuse, et minus pole üldse tuld, aga peaks olema. Ta küsis, kas tunnen, et mind on kunagi seksuaalselt ahistatud, ja ütles, et pean sellest tundest vabanema. Ta ütles, et olen väga ilus ja hea energiaga inimene, kes annab energiat ja peaks teisi ravima – nagu mu emagi – aga et mul on mingi mentaalne probleem ja ma peaksin oma elus palju praktilisem olema.
Ta ütles ka, et olen ühepoolses suhtes ja tean seda ise ka 60%-se tõenäosusega ning peaksin ise endasse uskuma, mitte pidevalt järeleandmisi tegema. Et ma ei peaks rohkem aega raiskama, aga ei peaks midagi ka kahetsema, sest kõik on millekski vajalik. Et Harsh ei taha või pole valmis järgmist sammu astuma oma kultuurile ja perele vastu.
Ta ütles veel, et minu suur probleem on see, et mu aju töötab kogu aeg, väites, et ma ei puhka magades välja tegelikult ja küsis, kas mu lõualuud lähevad kunagi magamise ajal krampi. Ta ütles ka, et minu saatus ei ole India, aga et Eestis olen ma rohkem külm või kinni ja et minu saatus ei ole ka sinna jääda, vaid pigem soojale maale, aga hetkel pean ma tagasi koju minema ja jääma sinna vähemalt pooleteiseks aastaks, sest ma ei ole veel valmis – milleks täpselt, ei tea.
Ta ütles, et minu rada on sotsiaaltöö, sest mulle sobivad hästi lapsed ja vanurid ja kuuldes et mu eriala on kommunikatsioon, ütles, et see jääbki vaid kraadiks kui ma oma tšakraid lahti ei saa ja iseendaga hakkama saama ei õpi, aga kirjutamine aitab mind palju. Ta küsis ka mu ema töö kohta ja ütles et ta käib vale rada, on oma elus ja eriti raseduse ajal palju võidelnud ning depressioonile kalduv. Guru ütles veel, et mu ema ja isa on väga erinevad inimesed ja küsis, kuidas ma oma emaga läbi saan. Nähes mu reaktsiooni, ütles, et teab seda nagunii ja nüüd peaksin eriti tema eest hoolitsema. Ta küsis veel, kas keegi mu peres on enesetappu sooritada proovinud ning mitu korda mu ema rase on olnud ja kuuldes, et ma pole päris kindel oma ema vanuses, ütles, et ma ei tunne teda üldse. Pani kõvasti mõtlema.
Ta tegi minu peal ka inimkatseid. Näiteks hoidis oma kätt minu oma kohal ja ma füüsiliselt tundsin, kuidas energia meie vahel liikus. Hiljem pani ta mu vasakule peopesale ühe sinise vääriskivi ja käskis käed sülle panna, silmad sulgeda ja sügavalt hingata. Alguses oli väga raske, aga siis hakkas kuidagi kergem hingata ja silmanurgast voolas pisar välja. Seejärel palus ta mul oma südamelööke kuulata ning tavapärasega võrrelda. Oluliselt kiirem ja ebaregulaarsem tundus.
Hiljem pakkus ta mulle ka, et teeb sellest kivist mulle just minu jaoks sobiva ripatsi, aga 9000Rsi tundus liiga julm. Ütlesin ka, et see hind ületab mu kuupalka. Ta küll väitis, et tema käest on hullult kasulikum osta kui Euroopas. Aga et ta ei tee seda kasumi pärast. Õnneks ta siiski väga ei surunud.
Aga ta rääkis päris palju ka mu tervisest. Et olen küll noor, aga mul on juba nii palju probleeme. Algav artriit. Ähvardav kurtus ühest kõrvast. Oht emotsioonide ajel üle süüa ja tõsiselt paksuks minna. Põieprobleemid. Indias süvenenud nahaprobleemid. Tundlikud kopsud. Geneetiline rinnavähioht. Huvitav, kas ma unustasin midagi?
Suutsin paljudest ta klientidest erinevalt tema ees mitte nutma hakata, aga tundsin tapvat vajadust välja pääseda, üksi olla jalutada ning siis Harshiga rääkides ei suutnud enam oma häält ja pisarakanaleid kontrollida.
Minust järgmisena sisse läinud Sandra tuli sealt üsna ruttu välja ja sai muuhulgas teada, et peab end armastama õppima või muidu ei ole ta mulle parim sõbranna sest paneb ka mind kannatama. Tibake tõtt aga mitte nii karm, mu meelest.
Igatahes, ma olin veel kaua šokis ja Harsh üritas mind lohutada sellega, et sõimas mind rumalaks, et mingit võõrast head inimestelugejat oma pähe pugeda lasen. Koju jõudes tormasin kohe elevante katsuma, sest nii väga oli vaja looma lähedust hea tuju taastamiseks.
Õhtul tulid meie juurde veel ühed couchsurfarid, nii et ma sain nelja erinevat native English’i kuulata – nüüd ka uus-Meremaa ja Inglismaa oma. Uued tüdrukud on Amy ja… Emma vist, kes õpetavad sel aastal Hiinas oma emakeelt ja veedavad siin kevadvaheaega. Nalja tegi see, et jaanuar oli.
Rääkisime veidi juttu ja siis viis Rahul meid välja sööma. Olin taas šokeeritud kui kohalikus urgas-restorani tagaruumis oli saada pühvliliha – esimest korda siin Indias üldse midagi lehmasarnast ja olin just paar päeva tagasi hakanud mõtlema, miks nad pühvleid siis ei söö. Väga hea pehme liha oli. Ma pidin lihtsalt proovima pärast kuut kuud peaaegu taimetoidulisust, kuigi Rahul tegi mitte just väga naljakaid vihjeid, et kana sööv Lauren on hea tüdruk ja järelikult meie mitte. Aga sealsed ahjuchapatid olid ka jumalikud. Kui nüüd vaid haigeks ei jääks. Kõik!

28. jaanuar 2011 Elevanditeraapia teise sessiooni esimene päev

Järjekordne rongisõit ei kõlanud just väga lõbusalt aga oli täitsa üleelatav. Mis see ~18 tundi siis ära ei ole. Eriti 25 kõrval. Klõpsisime palju pilte ja ajasime rumalat juttu. Hea, et teised aru ei saanud. Aga meie olime naerukrampides. Sandra ahvatles ka süütuid naabripoisse. Üks tüüp jooksis konkreetselt end meid vaatama unustades vastu seina. Õelad, nagu me oleme, ei saanud me naeru pidama. Suutsime jälle enda üllatuseks isegi magada paar tundi ja NB! Ma ei valanud mitte ühtki pisarat. Tekkis hirm, et äkki nad said otsa. Kujutasin ju ette, et olen pärast kõige viimast kohtumist Harshiga täielik inimvare, aga nüüd – neli päeva hiljem – pole ikka veel ühtegi pisarat tema pärast valanud. Võib-olla see, et oli juba kolmas hüvastijätt järjest temaga, tegi asja kergemaks. Tegelikult, küll veel jõuab nutta ka. Kui tähelepanu endale nõudvad asjad otsa saavad. Pisaratuteks jäämist ma tegelikult ei karda. Lihtsalt üllatan ennast hetkelise tugevusega.
Lõunaks jõudsimegi Jaipuri. Üks tore poiss aitas meil rongijaamas pakihoiu üles leida, kohvrid ära anda ja ootas, kuni rikša peale läksime. Muidu oleks küüti ka pakkunud, aga läksime vastassuunas. Me matsime maha oma plaani kohe vanalinna minna, sest minu läpakat sisaldav kott tundus võimatult raske, et sellega terve päev turistikeskuses askeldada ja seega lasime end kohe Ameri viia, kus tore pererahvas ees ootas. Ütlesime neile ja elevantidele „tere“ ning jalutasime kindluse poole. Kiire pilk ning juba hädavajalik jalgadesirutus ning tüüpiline vaidlus lapstänavakaupmehega, kes pakub sulle vaid 100Rs-i eest komplekti peegleid, kui sa ühtegi ei taha ja tundub, et ta on valmis koos sinuga kogu tee linnani kaasa jalutama. Paras matk see kümme kilomeetrit.
Linnas oli tore seekord koos oma kaameraga olla. Sain teha pilti kõigest, millest ise tahtsin, ilma et peaks pärast vigisema et pole seda ja teist jäädvustatud või teisi kamandama ja õpetama. Keegi teine ju ei tea, mis mulle oluline ja äge tundub. Ja Sandra õppis minu tagasihoidlike soovituste kohaselt kauplema ning mina ise harjutasin „ei“ ütlemist. Kõik ju tahtsid meile midagi näidata või pakkuda või juttu ajada. Kõige naljakam oli vast see, kui meie elevandimehed mööda sõitsid ning meie lehvitusele vastuseks õhusuudluse saatsid. Kuuldes meie naerulaginat, hakkasid kõik kaupmehed sama tegema. Nad ei jaganud üldse matsu ära, et see on vaid sõprade erikohtlemine.
Ühel hetkel suutsime kogemata tagasi linnast välja jalutada, aga õnneks vähemalt õiges suunas ja otsustasime, et sööme kusagil õhtust ja lähemegi koju. Seal majas ei tea kunagi, kas saab süüa või ei saa, aga ma ei süüdista neid ka.
Vahepeal oli ka Rahul koju jõudnud kuigi minu teada pidi ta alles järgmisel päeval Taist tagasi tulema, mistõttu ma veidi närveerisin ka meie öömaja või küllamineku sobivuse üle aga tegelikult olime me oodatud külalised nii või naa. Vestlesime õhtul veel veidi peretütar Ruby ja nende emaga ning siis ronisime üles oma tuppa, mis oli seekord luksuslik ja möbleeritud, plaaniga voodisse kerida, puhata ja enne magama jäämist veel mingit filmi vaadata aga ma suutsin oma nahal veel elektrijuhtivuse järele proovida, sest neil on mingi aeg-ajalt esinev probleem, mille tõttu ma iga kord kraane katsudes korralikult särtsu sain. Ka siis, kui teised midagi ei tundnud. Oli huvitav. Edasi pesin hambaid ja käisin vetsus allkorrusel ning ega meid üleval enam vee ligi lubatudki. Elektrik aga ei jõudnudki nende seal veedetud nelja päeva jooksul asja üle vaatama tulla.
Päev lõppes sellega, et mõlemad kukkusime ära filmi esimestel minutitel ega suutnud ka elevantide pärast vara ärgata. Kella kümne paiku india poppmuusika saatel oli palju mõnusam.

Kellele meest, kellele vaala...

Natuke nalja ka tänasest:

Mia ütleb:
tead
seal ampullide sees mis ma ostsin, on vaalaplatsenta
suht yuck
Annu ütleb:
ei ole kasulik koostisosi lugeda
Mia ütleb:
ilmselgelt
pole vaja teada, mida sulle pähe määritakse
Annu ütleb:
palju odavam oleks mees muretseda ja siis sealt miskit peale määrida vähemalt tead et puhas kindel värk ja oma ka
Mia ütleb:
värske.d
aga hinna osas ma pole kindel
Annu ütleb:
just
tasuta saab ju
Mia ütleb:
see kurivaim võib ju kümneid liitreid õlut sisse pressida ja ikka juurde küsida
Annu ütleb:
mees peab end ise üleval pidama ja lisks veel naist ka kas sa siis ei teadnud
Mia ütleb:
.d
vägev
siis ma võtaksin kohe kaks
Annu ütleb:
saab rohkem juuste rohtu

27. jaanuar 2011 Pepupäev

Teine päev Mumbais oli ka tore. Käisin T-särgis tippfirma intervjuul, aga hiljem selgus, et kuigi mulle on tekkinud konkurente, on tegelikult asi Pratiki otsustada ja valik minu, kas tahan huvitavat tööd laheda ülemusega taaskord naeruväärse palga eest või proovin mujal õnne.
Muidu aga oli jälle huvitav päev. Saime esimese kogemuse tõeliselt täis rongiga. Ostsime veel suveniire, aga ma ei kahetse. Viiekümne krooni eest kell või kaamelinahast rahakott on ju päris hästi saadud. Norisime Pratiki pool päeva ja S ei hoidnud temagi eest saladuses, et tal tappev naeratus ja kena pepu on, aga ta suutis tagasi teha ülihästi üht turumüüjat imiteerides. Rääkisin temaga päris pikalt kui müüjaga oma soovidest enne, kui pead tõstsin ja aru sain, miks mu kõrval kaks müüjat tundub olevat. Muide, kõigi muude müüjate kõrval lähenes meile viimaks ka üks castingu agent, kes meid väga kuhugi filmi tahtis. tundus inrigeeriv ja meelitav kuig tean, et see polemiadg erilist Mumbais, sst kahvatut nägu on alati vaja nagu muuseas taustale jalutama, aga kajuks polnud enam aega pulli kaasa teha.
Pärastlõunal võttis Dharmesh meie kantseldamise üle jälle ja kuigi ta hoolitseb oma külaliste eest tõeliselt professionaalselt tundsime mõlemad end Pratiki seltskonnas paremini, sest ta ei nilbitse kunagi ega nuru tähelepanu(avaldusi). S-i silmad pidid peast kukkuma, kui Dharmesh püüdis korduvalt mul käest kinni võtta või tuletas meelde oma ettepanekuid koos kevadel Euroopas ringi reisida. Meenutas Andrust ja ebamugavaid hetki autos temaga, mil ma ei julgenud šokist ja tahtmatusest teda solvata kätt ka ära tõmmata.
Igatahes õhtune rongi peale minek oli ka paras seiklus. Pidime Dharmeshist eraldi jälle tipptunnil rongiga kolm peatust sõitma, aga rongid teevad siin mõnikord arusaamatuid vahepeatusi ka. Nii ka seekord. Ja just siis kui meie peatus tuli, paistis õuest vaid asfaltkattega tee ning vaikisid nii peatusenimesid korrutav meeldiv naisehääl kui elektrooniline tabloo. Või noh… viimasel oli seekord vaid suur hindikeelne silt. Keegi ei paistnud peale tulevat ega maha ka minevat ja nii siis ei hakanud me ka liigutama, aga siis pani rong uksed kinni ja lint tundmatu naisehäälega nimetas vajalikust järgmise peatuse nime.
Siis hakkas paanika taas ligi hiilima. Mures sõber juba helistas. Meil oli vaja võõras kohas kiiresti maha tulla, leida koht, kust uus pilet osta ja püüda mitte peatuse jagu rohkem sõitmise eest trahvi saada. Ning jõuda tagasi õigesse rongijaama, kust kohe-kohe pidi meie Jaipuri rong väljuma.
Napilt jõudsime ka ning terve selle peatusevahe pabistasin, et saame veel trahvi, sest hüppasime kiiruga ettesõitnud rongile ning tundus, et sattusime esimesse klassi. Sain sõbralt veel oma kanaajunduse eest sõimata ning ees ootas viimane põgus kohtumine koduste kallikestega, kes meile kohvri ja läpaka järgi tooma pidid ning õnneks tõid süüa ka. Isegi ääretult heaks mõtteks osutunud šokolaadiküpsiseid.
Ootasin Saurabhit ja Harshi kelle tulekus ma üldse ei kahelnud – kui, siis hilinemises – aga tulid ka Mudit, mis tegi Sandra õnnelikuks ja ülemeelikuks ning isegi just koju tagasi jõudnud Achu. Mul on nii hea meel, et ta siiski mu peolt läbi hüppas ja nüüd veel korra teda näha sain. Ta on nii armas inimene. Ja üldse oli väga armas neid kõiki veel korra näha. Rääkisime oma viimastest seiklustest ja kallistasime nii kuis jaksasime. Kahjuks aga aeg lendas ja saigi mööda meie kõige viimane rongijaamakohtumine.

26. jaanuar 2011 Elas kord üks elektrirong…

Üllatuslikult saime öösel rongis isegi magada, aga äratus oli üle ootuste karm. Õnneks Sandra ärkas planeeritust varem, sest ka rong jõudis meie Mumbai peatusesse liiga vara. See algatas paraja paanikahoo, sest paari minuti jooksul tuli üliunisena end valmis sättida, asjad kokku pakkida, kotid pingi alt välja sikutada ja siis oli sama situatsioon nagu Sandral Amritsaris - üks mu papu tundus lootusetult kadunud olevat. Viimaks siiski tuli see kusagilt vastaspingi alt välja ja saime juba liikuma hakkavalt rongilt kell 3.50 öösel maha hüpata.
Teadsime, et peame sama piletiga kohaliku aeglase rongiga edasi sõitma. Teadsime ka oma peatuse nime ja sobiva rongi lõpppeatust, aga ühtki kaarti ega rongiplaani meil ei olnud, jaam oli inimtühi üksikute umbkeelsete eranditega ja ühtegi silti ka kusagilt ei paistnud.
Kohalikud juhatasid meid ühelt platvormilt teisele ja elektroonilistel tabloodel jooksid vaid arusaamatud tähe-numbri kombinatsioonid. Vahepeal tundus asi päris lootusetu, mistõttu ajasime sõbra üles ja ta seletas süsteemi ära. Õnneks ta oskab välismaalasi väga hästi juhendada, aga siiski langesime musta masendusse, sest õigete tunnusmärkidega tabloo ähvardas meid ligi tunniajase ootamisega. Siis aga saime targemaks – avastasime, et sama suunaga rong tuleb eriaegadel erinevatele rööbastele ja pidime vaid ümber keerama parema pakkumise leidmiseks.
Mumbai kohalike rongide märgitud saabumisaja ja rongini jäänud minutite loendamise süsteem oli samuti sürr ega vastanud üldse tegelikkusele. Kuidas saab rongini olla kella järgi näiteks üksteist minutit ja minutiteloendaja järgi viis? Ning kuidas ta tuleb siis hoopis seitsme või kahe minuti pärast.
Esimesest rongist jäime maha, sest ei jõudnud lihtsalt piisavalt kiiresti naistevagunini, mida sõber Dharmesh soovitas, joosta ja kuskil polnud märgitud selle peatumiskohta. Järgmine samade tunnustega rong tuli aga hoopis vastassuunast ja naistekupee jäi jälle uues kohas seisma. Kimasime elu eest ja jõudsimegi peale. Vagunisse, mille ainsad teised reisijad olid nääpsuke vanem tädi ja hulkjalgne hiigelputukas. Aga see rong otsustas peatuses veel pikalt aega parajaks teha.
Enne selle rongi tulekut saime veel maid jagada mingi tüütu tüübiga, kes püüdis meilt välja uurida taas igasugust infot selle kohta, kust tuleme, kuhu läheme ja kellega. Kuuldes mu käest meie sihtkohta, väitis ta, et läheb ka just sinna ja võib meid ära viia. Te ei kujuta ette, kui tihti inimesed siin just sinna kuhu meiegi minna planeerivad või ümber planeerivad. Igatahes, tüüp pakkus et võib meid ära viia ja väitis, et meie valitud aeglane rong, mis peatub IGAL POOL vastandina kiirrongile üldse ei peatugi seal. Ja me tulgu ikka temaga.
Õnneks varsti jalutas meie perroonile üks vormis onu ja otsustasin talt üle küsida. Tüütus püsis muidugi mul kannul ja kui ohvitser kinnitas, et mul on õigus, kordas tüütus nagu papagoi, et jah, muidugi S means slow ning läheb meie sihtkohta. Ju siis tuli hirmust politsei ees piss püksi. Aga olin rahul, et seisime enda eest edukalt.
Järgmine pooltund möödus, püüde peatusi lugeda ja kirbusitasuuruses kirjas asukohanimesid dešifreerides. Ma ei tea… kas neil on kahju normaalses suuruses inglisekeelseid silte välja panna või? Igatahes, suutsime õiges peatuses maha tulla, mulle keset ööd vastu tulnud sõbra üles leida ja midagi nägemata/mällu salvestamata tema järel end hotelli toimetada.
Kukkusime kohe ära meie tikutopsisuuruses putukatega katusekambris, mille põhiosa moodustas lagunev peegelpäisega kaheinimesevoodi ja põrandapinnal me kaks üksteisest mööduma ei mahtunud, aga mis siis. Kahju muidugi, et Mumbai nii kallis on, sest Jaiselmeris sai sama raha eest ilma tingimata luksusnumbri.
Magasime mõned tunnid ja siis pidime sõbra järel oodates teatud restoranis hommikust sööma ja turul aega parajaks enne tegema, aga läks päris mitu katset enne, kui õige tee taas üles leidsime. Olgugi, et olime öösel sama teed tulnud ja igal nurgal oli meile tunnusmärke õpetatud. Olgugi, et see oli vaid paar tänavavahet.
Turul oli äge. Sain lõpuks oma punased kõrvarõngad. Kauplesin edutult imeilusa indiapärase kostüümi üle. Jäigi ostmata, sest sellel oli plekk ja nad ei andnud hinna osas järele, aga natuke on ikka veel kahju. Mul polegi midagi selles stiilis indiapärast.
Seejärel nautisime ülisooja ilma juurikalettide vahel jalutades ja rongijaamas märkamatuks jääda püüdes sõpra oodates, sest olime oma teadmatuses piletiteta sisse läinud ja nüüd kontrolöridele hea võimalus päevakvoodi täitmiseks.
Läksime kolmekesi taas Lõuna-Mumbaisse jalutama – sellest on saamas ainus tuttav koht Mumbais minu jaoks. Õhtul liitus meiega ka Pratik ja selgus, et mind oodataksegi järgmisel päeval tööintervjuule. Sai natuke nalja ka, sest Sandra kelkis Pratiki ees, et Maria tuleb Mumbaisse tööle ja läheb järgmisel päeval oma bossiga kohtuma asja vormistamiseks. Naerukrampides Pratik rääkis selle mulle segaduses Sandra juuresolekul edasi, misjärel me keegi enam naeru pidama ei saanud ja siis Sandrale ka olukorra ära seletasime.
Tagasiteel meie hotelli pidasime kolmekesi haigutamisvõistlust ja keegi meist ei jätnud ühtegi ringi vahele. Laekusime koju üsna vara ja surmväsinuna, aga saime veel pikalt õhtusööki taga ajada, sest seal kandis ei tundunud ühtegi mõistliku hinna-kvaliteedisuhtega liharestorani olevat ja me ei tahtnud oma jainidest sõpradelt selle osas nõu ka küsida.

25. jaanuar 2010 ehk päev täis bürokraatiat ja õudust

Uuesti ärgates oli kiire-kiire politseijaoskonda, sest ikka veel ei olnud asjaajamine mu elamisloa pärast selja taga ja hea oli, et juba enne lõunat läksime, sest selgus, et ametnikud polnud viitsinud eelmisel korral mainida, et ka enda elanike hulgast välja arvamine ning Indiast lahkumise loa saamine võtab päevi. Ma vihkan seda, kuidas siin justkui pahatahtlikult olulist informatsiooni varjatakse ning takistusi luuakse, aga no mida sa tahad riigilt, kus ka näiteks pensioni kättesaamiseks peab seda väljastavale ametnikult vaheltkasu maksma.
Õnneks on Indias peaaegu kõik võimalik, mistõttu jooksutati meid lihtsalt olematute instruktsioonidega linna teise otsa muuseas vahepeal kolinud politseijaoskonda ja tagasi mingi allkirja järele, millega kohalik komissar tunnistab, et ma pole siin pahandust teinud. Tegelikkuses aga oli see jälle vaid puhas bürokraatia, sest nad ei kontrollinud isegi kas ma elan dokumentidel märgitud aadressil või ei ja kirjutasid lihtsalt info ühest kohast teise ümber ning lasid meil allkirjastatud paberiga jälle kirjatuvisid mängida. Tegelikult aga oli meiega tegelenud onu päris tore. Lihtsalt registratuuritädi käsutas meid igasugust informatsiooni andmata istuma ja hiljem alles keegi halastas meie peale ja juhatas meid õigesse tuppa. Tädi poolest oleksime võinud sinna eeskotta vist istuma jäädagi.
Vajalikku olu muidugi ei olnud kohal, aga tema toakaaslane andis meile lahkelt tolle mobiilinumbri, millele helistate selgus, et ta peaks viieteist minuti pärast laekuma ja meie saime teda kellegi piinamishelide saatel oodata. Mina olin muidugi vastikusest külma higiga kaetud, sest üks asi on teistelt kuulda, et peksmine on siin üks politsei tavalisemaid uurimismeetodeid ja teine sellega ise lähedalt kokku puutuda. Sain ka millelegi gujaratikeelsele alla kirjutada ja siis tormasime jaoskonnast välja kiiruga lõunasöögikraami ostma.
Ka lihapoes sain seekord veidi õudusest võdiseda, sest seekord oli poe kõrval elusaid kanu täis auto ja teised vaatasid puurides pealt, kuidas nende sõpru ja sugulasi nülitakse. Üsna õudne oli seal meie tellitud kanatükke oodata, vaadata, kuidas müügimehed veriseid käsi ja nuge vastu seina puhtaks pühivaid ja seda haisu kannatada, aga teisest küljest – saime vähemalt värsket liha.
Mul on lihtsalt kahju, et ei tulnud meelde mõnel eelneval korral, kui kaamera kaasas oli, pilti teha sellest, kuidas mehed seal avatud ruumis puupakkude peal linde lahti lõhuvad ja siis kohe kauba soovijale kilekotti pakuvad. Aga see peaks veel olema linna kõige parem ja kontrollitum asutus. H lubas õnneks tulevikus mulle selle vaatepildi jäädvustada ka ja mul on kahju, et ei õnnestunud pedant-arstitädi Sandrat sinna viia.
Viimaks ajasime veel linna pealt mune taga ja siis tormasime koju Sandrat igavusest päästma ning lõunat valmistama. Aega-mööda jõudsid kõik sõbrad ka sinna. Muidu oleks vist Sandral väga igav olnud. Arvutiga või ilma. Meil oli veel tõeliselt naljakas eesti keele tund, kui Harsh küsis, kuidas eesti keeles „yes“ on ja siis väga õige intonatsiooniga eestipärast seksi imiteeris. Õpetasime siis talle ka sõna „veel“ selgeks ja enam ei suuda vist mitte kunagi neid kahte sõna kuuldes/öeldes mitte muigama hakata. Harsh kasutas veel võimalust mind habemeajamisvahuga kokku määrida ja siis tegime viimase eduka tiiru politseijaoskonda lahkumisloa järele.
Õhtul tahtsin võtta rahulikult. Omade inimestega. Nii kitsas ringis kui võimalik. Teadsin ju küll, et tõenäoliselt tulevad mõned sõbrad veel viimast korda the hocolate Room’i meiega, aga enne seda ei tahtnud küll kellelegi silma vaadata. Saurabh ei suutnud juba päeval linnas kokku põrgates minuga normaalselt rääkida ja mina ei teadnud, kuhu oma silmi peita. Harshile head aega ütlemine oli juba üksi talumatult raske. Aga siis saabus minu jaoks ootamatult Ninnu meile. Üritasin küll game face’i hoida, aga siis hakkas Harsh jälle „Nothing at all’i“ mängima, mida tal on viimasel ajal kombeks mulle pühendada ja põgenesin toast ära enne, kui pisarad paistma oleksid hakanud. Läksin alla tühja tuppa iseendaga võitlema.
Mingil hetkel teised siiski avastasid mu sealt pimedas nuuksumast. Olin end juba pandakaruks nutnud, aga Harsh tassis mu ikka üles. Vahepeal olid ka kõik teised meile jõudnud ja see tundus nii ebaaus. Mudit hakkas kitarri mängima ja Harsh tiris mu tantsima samal ajal sedasama mind nutma panevat laulu lauldes, kuigi püüdsin end vabaks tõmmata. Sandra võitles ka pisaratega seal teiste keskel ning kõik olid kohmetud ja vaiksed. Nii me siis tantsisimegi seal, mina teiste eest nägu peites ja keegi tegi pilte. Oli korraga tohutult kurb ja armas.
Harsh ja Saurabh olid mulle Sandra soovitusel ka armsa kaelakee ostnud ning see tuli väikesest ehtelaekast, kuhu Harsh kujundlikult oma südame asemele pani. Isegi Aditya oli kohal kingitustega – mingi üllatusmuna mänguasja ja karbi Ferrero Rocheri jumalike šokolaadikommidega, mille väärtust kohe mõistsin, oletades, milline öö ees ootab. Ma olin sõnatu heldimusest.
Seejärel üritasin end kokku võtta ja nad suutsid mu korraks isegi naerma ajada selle mänguasjaga. Liikusime väiksema seltskonnaga edasi šokolaadituppa. Harsh rääkis veel tee peal et oli püüdnud mulle päevi edutult ideaalset kingitust leida, sest nüüd tekkisid süümekad kõigi minu poolt talle tehtud kingituste pärast, aga viimaks palus Saurabhil midagi leida. Ta palus veel tänada mu ema selle eest, et minust on kasvanud see inimene, kes ma olen ja oli üldse uskumatult armas. Mitte, et ta muidu ei oleks.
Ühe jupi sõitsin Saurabhi nõudmisel ka temaga ja siis ta ütles, et mina olen see kes neile Baroda meeldima paneb ja ta võiks kirjutada raamatu asjadest, mida minu juures igatsema hakkab. No püüa nii mitte tundlikuks muutuda. Ka mina hakkan neid hullult igatsema. Pugisime kõhu ääreni šokolaaditooteid täis, veetsime veel veidi aega Saurabhi pool, kus Sandra ja Muditi teise tuppa kadumine kõigile palju nalja tegi ning mul juba teist korda sel päeval voodipesu vahetama pidavast Adityast kahju oli ning siis saadeti meid rongi peale.
Šokeerisin naabritädi kiire musiga otse Harshi suule, mille peale korralik noormees ise ka suured silmad tegi. Veel viimased kohmetud kallid ja hüvastijätusõnad ning siis püüdsime kõigest väest märjaks minevaid silmi poiste eest varjata. Sandra pisarad aitasid mul tugevamaks jääda, sest tekkis ootamatu vajadus hoopis teha eest hoolitseda.
P.S. See oli päev mil kuulsin viimaks Harshi suust neid kolme kulla hinnaga sõna. Ei tea, kas olla õnnelik, et lõpuks ta julges end avada või pahane, et alles nüüd. Ja miks siis nüüd?