Maailma põhjapool on ikka üks kummaline koht. Lülitid käivad vastupidi ja mõne pistiku elektriga ühedamise nimel koban asjatult seina lüliti järele. Inimesed keeravad teel vastassuunda ja munevad, kui ühtegi teist sõidukit veel ligiläheduseski ei ole ja peab vaatama, mis värvi tuli valgusfooris põleb, sest hajameelsus põhjustab trahvi ebaõnnega kaasa tuleva altkäemaksu väljapressimise asemel.
Igatahes, esimene päev möödus puhtalt kodus vegeteerides. Ma ei teinud kohe mitte midagi. Sundisin vaid ema kaootiliselt pilte vaatama, aga seda on ta ju ise kõik see seitse kuud nõudnud. Nüüd sai üledoosi:D Aga isegi netis ei käinud, kuigi nüüd ju oleks võimalust teoreetiliselt olnud. Pidanuks vaid kasuisa troonilt kõrvale tõukama:D Aga tegelikult pea käitus kummaliselt ja voodis oli parem olla. Mitte midagi tehes ja Sandrat oodates, sest me ei suuda nüüd ilma teineteiseta ju:) Ja ta tuli alles õhtul üheksa paiku. Käisime tal bussijaamas järel ja siis sain veel korra OMA asju lahti pakkida. Tema kotist. Sain oma käevõrud ja muud viimased ostud kätte. Nii hea meel oli. Ja ema noris, et hea, et eelmisel päeval ei saanud, sest muidu oleks Annika need lihtsalt sundvõõrandanud:D Muljetasime siis mõlemad Sandraga ja jäime hommikut ootama.
Teine päev kodus ei olnud oluliselt asjalikum. Normaalsed inimesed läksid tööle ja meie hoidsime pöidlaid, et Peedu jõuaks selle päevaga mu korterist välja kolida ja seega me juba järgmisel päeva tagasitulekupidu pidada. Vastasel juhul oleks see kuhugi kaugemale tulevikku nihkunud ja Sandra selle nimel veel teist korda ka koos oma sariga siia tulema pidanud. Aga läks napilt õnneks. Kuigi veidi on mul süümekad ka, et see just nii välja kukkus nagu ma tulnuks koju ja visanuks tänutäheks korteri üleval pidamise ja korras hoidmise eest Peedu sealt välja. Õnneks paistis see siiski üsna sujuvalt minevat ja keegi kodutuks ei jäänud.
Terve päeva siiski imesime Sandraga pöidlaid kodus ja panime kokku slaidishow'd India piltidest, millega külalisi lisaks meie eksperimentaalsele india toidule, muusikale ja riietele piinata. Mitte, et nad väga kurtnud oleksid. Ja vastu ööd siis kolisime veel korra minu India kraamiga.
Igatahes, esimene päev möödus puhtalt kodus vegeteerides. Ma ei teinud kohe mitte midagi. Sundisin vaid ema kaootiliselt pilte vaatama, aga seda on ta ju ise kõik see seitse kuud nõudnud. Nüüd sai üledoosi:D Aga isegi netis ei käinud, kuigi nüüd ju oleks võimalust teoreetiliselt olnud. Pidanuks vaid kasuisa troonilt kõrvale tõukama:D Aga tegelikult pea käitus kummaliselt ja voodis oli parem olla. Mitte midagi tehes ja Sandrat oodates, sest me ei suuda nüüd ilma teineteiseta ju:) Ja ta tuli alles õhtul üheksa paiku. Käisime tal bussijaamas järel ja siis sain veel korra OMA asju lahti pakkida. Tema kotist. Sain oma käevõrud ja muud viimased ostud kätte. Nii hea meel oli. Ja ema noris, et hea, et eelmisel päeval ei saanud, sest muidu oleks Annika need lihtsalt sundvõõrandanud:D Muljetasime siis mõlemad Sandraga ja jäime hommikut ootama.
Teine päev kodus ei olnud oluliselt asjalikum. Normaalsed inimesed läksid tööle ja meie hoidsime pöidlaid, et Peedu jõuaks selle päevaga mu korterist välja kolida ja seega me juba järgmisel päeva tagasitulekupidu pidada. Vastasel juhul oleks see kuhugi kaugemale tulevikku nihkunud ja Sandra selle nimel veel teist korda ka koos oma sariga siia tulema pidanud. Aga läks napilt õnneks. Kuigi veidi on mul süümekad ka, et see just nii välja kukkus nagu ma tulnuks koju ja visanuks tänutäheks korteri üleval pidamise ja korras hoidmise eest Peedu sealt välja. Õnneks paistis see siiski üsna sujuvalt minevat ja keegi kodutuks ei jäänud.
Terve päeva siiski imesime Sandraga pöidlaid kodus ja panime kokku slaidishow'd India piltidest, millega külalisi lisaks meie eksperimentaalsele india toidule, muusikale ja riietele piinata. Mitte, et nad väga kurtnud oleksid. Ja vastu ööd siis kolisime veel korra minu India kraamiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar