Teine päev Mumbais oli ka tore. Käisin T-särgis tippfirma intervjuul, aga hiljem selgus, et kuigi mulle on tekkinud konkurente, on tegelikult asi Pratiki otsustada ja valik minu, kas tahan huvitavat tööd laheda ülemusega taaskord naeruväärse palga eest või proovin mujal õnne.
Muidu aga oli jälle huvitav päev. Saime esimese kogemuse tõeliselt täis rongiga. Ostsime veel suveniire, aga ma ei kahetse. Viiekümne krooni eest kell või kaamelinahast rahakott on ju päris hästi saadud. Norisime Pratiki pool päeva ja S ei hoidnud temagi eest saladuses, et tal tappev naeratus ja kena pepu on, aga ta suutis tagasi teha ülihästi üht turumüüjat imiteerides. Rääkisin temaga päris pikalt kui müüjaga oma soovidest enne, kui pead tõstsin ja aru sain, miks mu kõrval kaks müüjat tundub olevat. Muide, kõigi muude müüjate kõrval lähenes meile viimaks ka üks castingu agent, kes meid väga kuhugi filmi tahtis. tundus inrigeeriv ja meelitav kuig tean, et see polemiadg erilist Mumbais, sst kahvatut nägu on alati vaja nagu muuseas taustale jalutama, aga kajuks polnud enam aega pulli kaasa teha.
Pärastlõunal võttis Dharmesh meie kantseldamise üle jälle ja kuigi ta hoolitseb oma külaliste eest tõeliselt professionaalselt tundsime mõlemad end Pratiki seltskonnas paremini, sest ta ei nilbitse kunagi ega nuru tähelepanu(avaldusi). S-i silmad pidid peast kukkuma, kui Dharmesh püüdis korduvalt mul käest kinni võtta või tuletas meelde oma ettepanekuid koos kevadel Euroopas ringi reisida. Meenutas Andrust ja ebamugavaid hetki autos temaga, mil ma ei julgenud šokist ja tahtmatusest teda solvata kätt ka ära tõmmata.
Igatahes õhtune rongi peale minek oli ka paras seiklus. Pidime Dharmeshist eraldi jälle tipptunnil rongiga kolm peatust sõitma, aga rongid teevad siin mõnikord arusaamatuid vahepeatusi ka. Nii ka seekord. Ja just siis kui meie peatus tuli, paistis õuest vaid asfaltkattega tee ning vaikisid nii peatusenimesid korrutav meeldiv naisehääl kui elektrooniline tabloo. Või noh… viimasel oli seekord vaid suur hindikeelne silt. Keegi ei paistnud peale tulevat ega maha ka minevat ja nii siis ei hakanud me ka liigutama, aga siis pani rong uksed kinni ja lint tundmatu naisehäälega nimetas vajalikust järgmise peatuse nime.
Siis hakkas paanika taas ligi hiilima. Mures sõber juba helistas. Meil oli vaja võõras kohas kiiresti maha tulla, leida koht, kust uus pilet osta ja püüda mitte peatuse jagu rohkem sõitmise eest trahvi saada. Ning jõuda tagasi õigesse rongijaama, kust kohe-kohe pidi meie Jaipuri rong väljuma.
Napilt jõudsime ka ning terve selle peatusevahe pabistasin, et saame veel trahvi, sest hüppasime kiiruga ettesõitnud rongile ning tundus, et sattusime esimesse klassi. Sain sõbralt veel oma kanaajunduse eest sõimata ning ees ootas viimane põgus kohtumine koduste kallikestega, kes meile kohvri ja läpaka järgi tooma pidid ning õnneks tõid süüa ka. Isegi ääretult heaks mõtteks osutunud šokolaadiküpsiseid.
Ootasin Saurabhit ja Harshi kelle tulekus ma üldse ei kahelnud – kui, siis hilinemises – aga tulid ka Mudit, mis tegi Sandra õnnelikuks ja ülemeelikuks ning isegi just koju tagasi jõudnud Achu. Mul on nii hea meel, et ta siiski mu peolt läbi hüppas ja nüüd veel korra teda näha sain. Ta on nii armas inimene. Ja üldse oli väga armas neid kõiki veel korra näha. Rääkisime oma viimastest seiklustest ja kallistasime nii kuis jaksasime. Kahjuks aga aeg lendas ja saigi mööda meie kõige viimane rongijaamakohtumine.
Muidu aga oli jälle huvitav päev. Saime esimese kogemuse tõeliselt täis rongiga. Ostsime veel suveniire, aga ma ei kahetse. Viiekümne krooni eest kell või kaamelinahast rahakott on ju päris hästi saadud. Norisime Pratiki pool päeva ja S ei hoidnud temagi eest saladuses, et tal tappev naeratus ja kena pepu on, aga ta suutis tagasi teha ülihästi üht turumüüjat imiteerides. Rääkisin temaga päris pikalt kui müüjaga oma soovidest enne, kui pead tõstsin ja aru sain, miks mu kõrval kaks müüjat tundub olevat. Muide, kõigi muude müüjate kõrval lähenes meile viimaks ka üks castingu agent, kes meid väga kuhugi filmi tahtis. tundus inrigeeriv ja meelitav kuig tean, et see polemiadg erilist Mumbais, sst kahvatut nägu on alati vaja nagu muuseas taustale jalutama, aga kajuks polnud enam aega pulli kaasa teha.
Pärastlõunal võttis Dharmesh meie kantseldamise üle jälle ja kuigi ta hoolitseb oma külaliste eest tõeliselt professionaalselt tundsime mõlemad end Pratiki seltskonnas paremini, sest ta ei nilbitse kunagi ega nuru tähelepanu(avaldusi). S-i silmad pidid peast kukkuma, kui Dharmesh püüdis korduvalt mul käest kinni võtta või tuletas meelde oma ettepanekuid koos kevadel Euroopas ringi reisida. Meenutas Andrust ja ebamugavaid hetki autos temaga, mil ma ei julgenud šokist ja tahtmatusest teda solvata kätt ka ära tõmmata.
Igatahes õhtune rongi peale minek oli ka paras seiklus. Pidime Dharmeshist eraldi jälle tipptunnil rongiga kolm peatust sõitma, aga rongid teevad siin mõnikord arusaamatuid vahepeatusi ka. Nii ka seekord. Ja just siis kui meie peatus tuli, paistis õuest vaid asfaltkattega tee ning vaikisid nii peatusenimesid korrutav meeldiv naisehääl kui elektrooniline tabloo. Või noh… viimasel oli seekord vaid suur hindikeelne silt. Keegi ei paistnud peale tulevat ega maha ka minevat ja nii siis ei hakanud me ka liigutama, aga siis pani rong uksed kinni ja lint tundmatu naisehäälega nimetas vajalikust järgmise peatuse nime.
Siis hakkas paanika taas ligi hiilima. Mures sõber juba helistas. Meil oli vaja võõras kohas kiiresti maha tulla, leida koht, kust uus pilet osta ja püüda mitte peatuse jagu rohkem sõitmise eest trahvi saada. Ning jõuda tagasi õigesse rongijaama, kust kohe-kohe pidi meie Jaipuri rong väljuma.
Napilt jõudsime ka ning terve selle peatusevahe pabistasin, et saame veel trahvi, sest hüppasime kiiruga ettesõitnud rongile ning tundus, et sattusime esimesse klassi. Sain sõbralt veel oma kanaajunduse eest sõimata ning ees ootas viimane põgus kohtumine koduste kallikestega, kes meile kohvri ja läpaka järgi tooma pidid ning õnneks tõid süüa ka. Isegi ääretult heaks mõtteks osutunud šokolaadiküpsiseid.
Ootasin Saurabhit ja Harshi kelle tulekus ma üldse ei kahelnud – kui, siis hilinemises – aga tulid ka Mudit, mis tegi Sandra õnnelikuks ja ülemeelikuks ning isegi just koju tagasi jõudnud Achu. Mul on nii hea meel, et ta siiski mu peolt läbi hüppas ja nüüd veel korra teda näha sain. Ta on nii armas inimene. Ja üldse oli väga armas neid kõiki veel korra näha. Rääkisime oma viimastest seiklustest ja kallistasime nii kuis jaksasime. Kahjuks aga aeg lendas ja saigi mööda meie kõige viimane rongijaamakohtumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar