Kolmapäeval ärkasin üllatusliku kõne peale arvutitöökojast, kust lubati juba sõber tagasi anda, aga pidin ühe uue jupi eest siiski hulk raha peale maksma. Mis on alati tore uudis, kui tead, et pangaarvele koguneb juurde vaid virtuaalset tolmu. Siiski, oli hea meel teda tagasi saada ja siis otsustasin veel asjalik olla ning reisikindlustuses ära käia. Muidugi ema idee, et sealt saaks maksta ära järgmise kuu üüri, oli ka üsna motiveeriv. See läks samuti üsna hästi, kuigi minu Indiast kaasa tulnud paberimajandus oli üks puder ja kapsad. Kõike kindlasti ei olnudki ja teisi asju oli topelt. Igatahes, minuga tegelenud tädi oli väga kannatlik. Aitäh talle mitte tüüpiline kindlustuse kuivik olemise eest!
Kuna ma juba linnas olin, siis otsustasin ikkagi sammud lasteaeda ka seada ja oli tore. Kõik olid nii üllatunud muidugi. Sain nii oma suuremaid kui väiksemaid tibusid näha ja tillukeste kiire areng šokeeris muidugi üsna korralikult. Kui kõige pisemad on kasvanud kümneid sentimeetreid ja räägivad sinuga vabalt, siis üllatab ikka küll. Kahjuks aga keegi neist ei mäletanud mind enam.
Käisin läbi kõik kolm lasteaia osa ja kuulsin palju uudiseid. Mitmed endised kolleegid küsisid ka, kas olen nüüd päriselt tagasi ning kas liitun jälle nende meeskonnaga aga ma ei osanud kummalegi küsimusele hästi vastata. Lisaks ei tahaks ma väga kedagi seal töö nimel paluda ka. Eriti teades, et ma siiski näen enda tulevikku hoopis teises valdkonnas ja ma tean, et seal on koos suurepärane seltskond ning töö on väga tänuväärne ning suure osa ajast ka tõeliselt tore, aga ei tahaks neile taas pettumust valmistada.
Õhtu möödus taas koduselt ei midagi erilist tehes ja eesootavaks kohtumiseks korteriomanikuga end mentaalselt ette valmistades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar