veebruar 12, 2011

2. veebruar 2010 Käperdamisekunnid

Sain öösel üle väga pika aja kuuma dušši all käia ning seejärel vajusin sügavasse unne, millest äratas alles hommikul saabunud sakslase ja ühe poola neiu jutuvadin. Või siis kriitiliseks muutunud pissihäda. Igatahes, vist esimest korda elus ärkasin varem kui Sandra. Vahetasime jälle India kogemusi teistega ning siis otsustasime koos hommikust kusagil süüa ja seejärel Delhi Akshardami templit külastada. Olime üsna madalalaubalised turistid, kes valisid hommikusöögikohaks suure pitsaketi esinduse, aga midagi muud lähedal lihtsalt ei paistnud ja seejärel ootas ees imekaunis vaid viieaastane templikompleks, kus vabatahtlikud 300 miljoni töötunniga kõik postid ja seinad ja laed käsitsi täis nikerdanud on. Kuigi olin seal juba teist korda, avaldas see ikka muljet ning seda oluliselt rohkem kui Taj Mahal, mille kohta kõik survet avaldavad stiilis, et sa pole Indias käinudki, kui sa pole seda näinud.
Päeva esimene pool mööduski seal templis ning seejärel sõitsime ülimugava metrooga kesklinna, et seal siis lõplikult hargneda erinevate turgude vahel. Meie Sandraga jäime põhilisele kaubandusalale, sest pidin mingil hetkel kokku saama Vibhoriga, kes kaks nädalat mu kohvrit hoidnud oli ja nüüd selle tagastama pidi, aga minu rõõmuks jättis ta meile veel tunde viimaseks shoppamiseks, ohtraks kauplemiseks ning ikka veel pettasaamiseks ja hindamatuteks vaatepiltideks nagu kilekotiga vett kandev mees; ja siis sõitsime mingisse iks-kohta vastu talle.
Edasine ees ootav ühistranspordiga kohvri lohistamine tundus ülimalt masendav, aga alustasime sõbra soovitusel kõrval asuva kaubamaja KFC külastamisest, kus sai üle ootuste palju nalja. Kõigepealt olime üllatunud et bürgeri vahel oli päris kanaliha. Sõime kõhu täis ja siis hakkasime meile antud tagasisidelehte täitma. Otsustasin mõnuga võtta, sest meil oli vaja veel paar tundi parajaks teha. Kaubanduskeskuses oli üllatuslikult juba kell seitse täiel pöördel töötav tantsuklubi ka, mille ukse vahelt tümpsu kostis ja poolpaljaid chicke näha sai, aga meile tundus, et me polnud päris õigesti riides sinna sisenemiseks.
Niisiis hakkasin kiirtoiduketi küsitluslehte äärest ääreni täitma ja sain hakkama kah. Elles poole lehe peal avastasin, et tegelikult on see vaid esikaas ja vahel ankeetküsitlus, kus tuleb linnukesi teha, aga siis enam alla ei andnud ja kirjutasin pikalt lahti kõik oma mõtted. Hiljem ka kommentaaridega vastuseid ette antud küsimustele ja siis Sandra joonistas tagumisele küljele kõiki Indias kohatud loomi, kes said igaks juhuks ka nimesildiga varustatud. Teste sekka eksis ära ka üks sebra millegipärast. Igatahes, meil oli naeru pisarateni mitmeks tunniks ja saalipoisid piidlesid meid ka pidevalt muigel pilkudega ning, kui viimaks lahkuda otsustasime, koondusid grupina meie meistriteose ümber. Armas moment oli ka see, kui terves kaubanduskeskuses elekter ära läks ja me romantilises valguses burkse nosida saime. Seega oli meie jaoks paras pettumus, kui täistuled tagasi tulid.
Edasi läks sigakiireks, nii et hea oli et algsel hinnangul liiga palju bufferaega jäetud sai lennukile minemiseni. Pidime ju veel rongijaamast minu käsipagasi ja Sandra kohvri ära tooma ja saime sealt eest kohe ka üsna viisaka hinnaga takso, aga siis alles läks keeruliseks. Sandral hakkas paha ja oli ka aeg. Seega jätsin ta takso juurde plaaniga ise kiirelt esimeselt perroonilt tema kohver ja oma kott välja lohistada, aga sees tundus kõik olevat veidi võõras ning aja möödudes selgus, et olen rongijaama teisel pool. See aga tähendas üle kuueteist platvormi treppidest üles ja alla jooksmist ning hiljem samamoodi koos asjadega tagasi tulemist. Tol hetkel ei jäänud ühtegi porterit ka millegipärast jalgu, kuigi muidu võib neid jalgadega eemale peksta pidevalt ja seega jõudsin Sandra juurde tagasi alles ligi pool tundi hiljem, olles märg nagu mingi kalts. Õnneks kannatlik taksojuht ei olnud veel jalga lasknud ja viis meid igasuguse nurinata ikkagi lennujaama ära. Andsin talle selle eest korraliku jootraha ka ja siis ootas ees kottide ringipakkimine keset lennujaama põrandat. Sandrale tundus see küll millegipärast piinlik, aga mulle õnneks mitte, sest ma sain seda varahommikul teist korda veel teha.

Kommentaare ei ole: