detsember 27, 2009

Kinkisime emmele jõuluks uue mobiili

Tema kümme aastat vana Nokia asemele. Vahepeal on tulnud ju värvid, kaamerad, raadio ja pärishelinad. Rääkimata igasugustest internetiviguritest, milleni ma veel ei küündi.

Ja nii naljakas on kuulata, kuidas ema vaheldumisi vingub, kui harjumatu ja halb kõik on ning samas wow'tab, kui äge on, et kaameraga zoomida ja kontrasti muuta saab. Jne jne...:D

Ühe asja unustasin veel selle jõulu juurest ära. Nimelt käisin esimest korda lumelauaga sõitmas. ja see oli äge. Ägedam, kui lootsin. Ja tuli paremini välja, kui kartsin. Aga kolme liuga oli toss täielikult väljas ka. Küll ma kunagi provin veel. Järgmine aasta või midagi...

detsember 26, 2009

Leidsin ilusa luuletuse

Kes oled mulle...

Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe, vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu..
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.



Ma tean nii täpselt, millest see räägib.

Imeline kummaline maailm jälle

Kadrinas ühe lilleleti juures oli silt:
Soovi korral võta lilled ja jäta raha lauale. Vajadusel küsi abi kassapidajalt.


Wow!

Häid asju ka

Esiteks, tore on teada, et oled parim inimene kellegi elus. Toob naeratuse näole isegi, kui seal ees on võib-olla. Sest ma tean, mida see tähistab. Eelkõige hirmu anda võim enda käest ära ja hüpata tundmatus kohas vette seal, kus on oht haiget saada.

Teiseks, sain ühe tõeliselt armsa jõulukingituse. Silmarõõm kirjutas mulle laulu. !!! Nagu päriselt. That's a first. Ja tänu sellele ja paljudele muudele tema suurepärastele omadustele, saab ta andeks ka nt oma aastakäigule omased üliirriteerivad omadused. Ikka hea ja halb käsikäes. Jõulud tõid kõik välja, aga ma ei saa seda siin lahti kirjutada. Ei taha temaga kakelda. Ja lisaks laulule tellis ta mulle kuskilt häädeseade õpikud. Ootan huviga, millal mul on aega neid uurima hakata.

Ja üleüldse, see aasta on olnud tõeline kinkimise rõõm. Tagasiside on vapustav. Sada prossa pihtapanemised. Või ok... 95%. Võib-olla keegi tegi lihtsalt head nägu. Ja mulle tundub aina enam, et ma peaksingi loobuma oma kingituste avamisest ja keskenduma teistele ideaalkingituste otsimisele. Sest see lihtsalt on nii palju tervislikum. Kuigi äge oli ka see, et sel aastal kooti mulle kaks paari kindaid ja üliarmsad sokid.

Kui alandatuna end vahel tunda võib

Sel nädalal tundsin lausa kaks korda ja kõvasti, kui tähtis ma oma töökaaslaste jaoks olen Tähtis siis jutumärkides. Ja see ei puuduta ainult mind.

Esmaspäeval jäin ilma õpside jõulupeost, sest Tema ärasaatmise tõttu läks mul veidi kauem. Veel enne aga viisin teiste kätte ära kaasaostetud snäkid ja hoiatasin, et tulen hiljem ise. Leppisime kokku, et helistan valmis saades ja saan täpsemad instruktsioonid tulemiseks, aga kui see aeg kätte jõudis, ei võtnud mitte keegi telefoni. Nii ma siis istusingi õnnetust ja teadmatuses Viru keskuses üle tunni aja. Vaid vahetult enne kontserti sain nad kätte. Ja selle asemel, et keegi vabandaks, et mu lihtsalt ära unustasid või mida iganes nad mõtlesid üldse - esimene lause kohtudes oli kerge rünnak. Vihje minu kingituse maha unustamisele. Kas see on siis olulisem kui mina ise? Pealegi oli see juba kaks tundi Silmarõõmuga teel minu juurde olnud. Tohutud ummikud olid ju täna lumetormile. Aga üks kord on andestatav eks. Edasi oli ju tore ka.

Aga kolmapäeval juhtus see jälle. Siis unustati terve meie rühma õpsid õhku rippuma. Pidime kõik koos "autodega" liikuma ürituse toimumiskohta, viimasel hetkel veel kästi mingit stuffi kaasa võtta. Ja siis ei kippu ega kõppu. Kell oli juba väga palju ja meie naiivselt ootasime, et küll nad kohe võtavad ühendust või jõuavad meie juurde. Tühjagi. Ise helistades saime veel vastu pead, et miks me juba ise kohale pole tulnud. Neil olid autod täis olnud ja nad olid ära läinud. No tore. Meie teeme hilinevate lapsevanemate tõttu ületunde ja siis jäetakse meid infoauku. Kui keegi oleks enne öelnud, et Maria, kas sa saad ise autoga tulla või et tulge palun ise ühistranspordiga, oleks kõik korras olnud. Aga jätta meid koos asjadega ripakile lihtsalt? Uriseseime kõik kõvasti. Keegi ei tahtnud minema hakatagi sellele üritusele, aga meie käes oli teistele vajalikke asju. Polnud valikut. Nii me siis tormasime ühistranspordiga ja matkasime veel jala ka pikalt. Ja siis kiirustati meid veel tagant. nagu oleksime ise süüdi oma hilinemises, mida õnneks peaaegu vältida suutsime. Jällegi - isegi mitte kahetsevaid nägusid. Väga nõme tunne oli, aga tuli head nägu teha suure seltskonna ees. Sellegipooelst veetsime pea terve ürituse kirudes. Kõiki ja kõike. Tõeline jõulutunne kohe.

detsember 22, 2009

Sõbrad, kallid olete!

Nädalavahetusel käisime Silmarõõmuga Tartus - ka teised kutsuvad teda juba nii ja see on väga naljakas kõrvalt kuulduna - nägin S-i ja Riinu ja sain Panges ning Metros head toitu nautida. Panges jäi küll elamus seekord nõrgaks, sest oma viimase nohuga ei tundnud ma isegi kolmetärnise toidu puhul mingit maitset. Fun noh. Ja muidu jõime veini ja rääkisime öösiti lolli juttu, laulsime unelaule või õigemini mina laulsin ja nemad tegelesid kogu keskendumisvõimega minu üle naermisega:D Ja mängisime lauamänge ka. No ega me siis mingid klubiloomad enam pole. Kodus heas seltskonnas on palju mõnusam. Kes sellest veel aru saanud ei ole, ei ole seda õieti kogenud.

Ja kui linna tagasi jõudsin, tuli mulle külla Tema. Tuli Eestisse ainult selleks, et minuga teatrisse tulla. Tema jaoks üldse esimene kord, aga Talle meeldis. Ehk tuleb teine kordki? Ja tundub, et saan Teda jälle aina rohkem usaldada. Et Ta pingutab, et oma lubadusi pidada. Ja meil oli tore. Erinevalt Temast, minul ei ole näost näkku suheldes ebamugav. Ma ei pea midagi varjama. Tema eest küll mitte. Millegipärast olen kindel, et Ta ei teeks mulle enam (meelega) haiget. Kahju, et jälle kohtumine nii lühike oli. Oma territooriumil arvan, et oleks ka pikemalt tore.

Ja eile õhtul käisin veel Kaarli õpsidega Bentoni kontserdil, mis oli väga hea. Sealt peale kummitab mind Josh Grobani Don't Give Up, õige nimega küll You are loved. Ja ma muudkui kuulan seda youtube'is. Kahju, et Youtube repeati ei tunnista. Kodus saaks plaadi peale panna. Aga ma pole kodus. Ja siia tõmmata ei taha. Ema tuletas mulle just üleeile meelde, et mul on ju plaat. Mis on hea, sest see on hea. Kui olen kogu Rauno shokolaadi ära söönud, siis vist lähengi koju:D Enam pole palju jäänud.

Ja varsti tuleb Riin. Läheme jälle teatrisse. Seda ootan ka. Ma pole kunagi tantsuetendusi vaatamas käinud.

Ja siis on juba praktiliselt jõul. Ja kui te veel ei tea, siis mina armastan jõule:)

detsember 17, 2009

Šokiteraapiast

Täna on olnud väga huvitav päev. Aga seda ma saan peaaegu alati öelda, kui isaga kokku saanud olen.

Aga täna veetsime peaaegu terve päeva kahekesi. Ülejäänud tegelased tulid mängu ja lahkusid üsna kiirelt.

Aga täna sain ka mitmeid uusi tuttavaid.

Kõigepealt tehti mind tuttavaks isa elukaaslase pojaga, aga see oli nii korraks, et pean nüüd ausalt tunnistama - ei mäleta ta nägu enam:(

Ja siis läksime isaga mingisse ehituspoodi, kus tal tuttavad ees olid ja kus üldse väga lõbusad müüjad olid. Mul oli tore. Ja ma sain sealt oma profimutrivõtme ning kollased politseikinnud, mida mul vaja ei ole, aga no issi nii tahtis osta...:D Las teeb veidi oma puudujääke tasa. Mitte, et vaid raha välja käimine kaotatud aega tasa teeks. Aga las ta hellitab mind natuke. Ma usun, et olen selle ära teeninud.

Järgmine peatus oli vanaema kodu. Kuna seekord teadsin sellest käigust ette, siis sain tee pealt jõulutähe kaasa osta. Ma jumaldan neid lilli, aga peaaegu kunagi ei ole neid jõulude ajal meie kodus. Ema ei pea oluliseks ja tavaliselt on mul ammu enne pankrot, kui nende ostmiseni jõuan.

Ja vanaema juures oli väga tore. Ta tegi meile sooja teed ja sis rääkisime niisama vabas õhkkonnas juttu. Ja meil oli mõlemal tõeliselt hea meel kohtuda. Ta ütles, et olen alati külla oodatud isast sõltumata. Ja külaskäik lõppes meie esimese kallistusega. Tundus selline soe ja pehme, nagu peabki olema.

Ja siis läksime isa ja tema (eks)naise Tallinna koju, et see enne naise tulekut soojaks kütta. Niisiis mul oli eelis - teadsin, et ootab ees üks pingeline kohtumine, aga millegipärast ma väga ei närvitsenud.

Saime isaga tükk aega kahekesi seal teda oodata. Sain jälle palju uut infot. Sain ka veidi solvuda, et inimesed, kes oleksid saanud mind isa otsimisel aidata, on eelistanud vaikida, varjata ja otse valetada, et ei tea temast midagi. Muidugi vähemalt ühe maili ülelugemisel selgus, et ma siiski ei pea ühes lugupeetud mehes pettuma, sest ta tõesti rääkis mulle, mida teadis. Isa versioon muidugi kõlas nii, nagu nad oleksid omal ajal enam-vähem sukk ja saabas olnud. Mis on liialdus. ma juba tean, et liialdused ongi tema stiil. Aga korraks mõtlesin küll, et kumb mulle julmalt näkku valetab?

Aga edasi. Sain veel veidi pettuda. Sain teada, et ma polegi nii eriline. Isegi kui eriliseks olemine läbi kellegi sohilaps olemise ei ole just kõige auväärsem kategooria. Tänapäeval muidugi ei tähenda see eriti midagi. Aga mulle meeldis mõelda, et mina ja minu lugu, me oleme veidi erilisemad teistest. Aga pole me midagi. Isegi mitte selle pere raames. Isa rääkis nii muuseas, et ma ei ole ainuke. Pakun, et olen ainus, kes teab. Ja mu poolõed-vennad on juba minu olemasolust üsna shokis. Huvitav, kas nad läheksid hulluks, kui kuuleksid, et meid on veel? Et oleme üks suur ja kirju õnnelik/õnnetu perekond? Kui Hanno teaks, et ta pole isegi mitte esiklaps? Ja isa ei jõudnud oma teistest lastest rääkimisega täna isegi mitte lõpuni. Nii, et neid võib veel olla. Pakun, et minul ongi sellest uudisest veel kõige rohkem savi. Minu ainus huvi on, et ma nendega juhuslikult kohtudes nt verepilastuseni ei jõuaks. Kuigi samas, üsna irooniline ja huvitav oleks mu isa teiste hüljatud lastega kogemusi vahetada:D

Ja siis veel... isa ja vanaema ütlesid, et ma pean oma isale andeks andma kõik tema puudused, sest mu vanaema noore ja rumala emana triikis ta ajud sirgeks. Tegelikult ka. Ta pressis värskelt kootud mütsi lapse peas, sest paremat vormi ei olnud. Aga mu isa kirju minevik ja paljud kõrgelt kukkumised ehk seletavad ka üht-teist. Mitte, et ma teda napakaks peaks. Aga keskmiseks eestlaseks ka kindlasti mitte. Mis mulle enamuses meeldib. Ja täna selgus, et tõenäoliselt saame temaga edaspidi ka nt energiavahetusest rääkida. No kelle isa veel sellest teemast jagaks? Ja oleks nõus teda õpetama veidi?

Aga tagasi tänaste sündmuste juurde. Ühel hetkel ei olnud me enam kahekesi seal suures ja uhkes majas. Aga isa siiani ametliku naise asemel jooksis uksest sisse väike poiss, kes üldse algul minu poole vaadata ei märganud. Mul ühendas kohe ära, et see saab olla vaid mu vennapoeg. Oligi. Aga seekord me tuttavaks ei saanud. Õnnestus teineteist vaid korraks piiluda. Tema emaga meid küll tutvustati, sest ema järgnes kohe lapsele, aga ema oli nii külm kui külm minu vastu. Nad ei saa minu isaga läbi, ok, aga ta käitus nii, nagu ma oelks otseselt temale midagi halba teinud ja tema peaks olema seal suguvõsas üks vähestest, kellel ei tohiks minu olemasolu kohta mingit arvamust, veel vähem eelarvamusi minu isiksuse suhtes olla.

Ja see pole veel kõik... ootasin ,et khoe tuleb ka vend, aga sisse astus hoopis siiani nägematu õde oma mehega. Ta meenutas mulle täiega Hannahit välimuselt. Minust oli ta tükk maad lühem. Ja ta oli tore. Vähemalt esmamulje on selline. Tuli sõbralikult kätt suruma. Isa pani meid kõrvuti seisma. Minu meelest me oleme nagu siga ja kägu, aga isa nägi või kujutas ette mingeid sarnasusi. Võib-olla iseloom paistis läbi? Ja tema elukaaslane tundus ka tore. Nemad paistsid mõelmad rõõmustavat sele kõigi jaoks ootamatu kohtumise üle. Õemees küsis vaid, et kas mina olengi SEESAMA Maria?

Ja siis tulid Hanno ja tema ema. Tema ema vist nägi mind ja põgenes kohe kuskile peitu. Mina teda ei näinudki. Aga Hanno, erinevalt mu õest, oli seekord nii tsiviliseeritud vastupidiselt eelmise kohtumise ülevoolavusele. Tegi kohe hirmuga teleka lahti - mu isa on vist ainus peale mu missist kliendi, kellel on pooleteistmeetrise diameetriga teler - ja asus eesti sarju vaatama. Sest oh õudust, kui peaks veel selle võõra ja väiske õega rääkima hakkama. Kainena ei oska vist. Tüki aja pärast tuli klassikaline "kuidas läheb" küsimus, millele ta "hästist" pikemat vastust ei tahtnudki. Nii krampis oli kohe. Ma ei pea teda nüüd halvemaks inimeseks ega midagi. Lihtsalt imelik oli, et ainus, keda arvasin enda liitlaseks, käitus, nagu ma oleksin katk vms. Ja samas õde, kellest teadsin ette, et võib kõike oodata, oli soe ja sõbralik. Või oli see vaid hetkeline enesekontroll?

Mina jäin endasi nende imeilusasse avarasse elutuppa diivanile kössitama, külmunult teki sees, jalad tagumiku alla keeratud. Ja kõik teised peale venna tegid asja kööki. Justkui koondusid ühte kohta tundmatuse eest peitu. Ma oleksin oodanud kõike muud, aga mitte ignoreerimist. Seda see ju põhimõtteliselt oli. Ma oleksin oodanud salvamist. Või ülimat viisakust. Tseremoniaalset tutvumist. No kõigiga mul ei avanenudki võimalust tutvuda. Või noh... oleks avanenud, aga ei soovitud. Ja ma ei tahtnud emast mööda minna, et oma vennapojaga tuttavaks saada. Loodetavasti teinekord jõuab. Veidi teistsuguses õhkkonnas.

Aga mulle meeldis, et me keegi ei saanud selleks ette valmistuda. Vähemalt mitte konkreetselt. Läks nii, nagu minema pidi. Ei jõudnud ette närveerida. Sellegipoolest oli selline adrenaliinilaks, et käed värisesid. Küll mitte palju, aga siiski. Kohtumine jäi põgusaks, aga algus on tehtud. Ja sellest, et isa naine põgenes, saan ka aru. Tema jaoks on minu väljailmumine kindlasti kõige raskem. Otsene löök allapoole vööd. Aimatava nähtavaks muutumine. Nina alla hõõrumine omamoodi. Mis siis, et mina pole süüdi. See ju ei loe. Ma olen valus tagajärg. Ta võis ju teada, et isal on teisi, aga see ei tähenda, et see talle meeldis. Või et ta sellega ok oleks. Ja ma ei eeldagi, et meil temaga mingid suhted tekkima peaksid. Kuigi isa pani täna korraks ette, et paneb mu tema peakohale elama. Millise kodusõja see kaasa tooks!? Usun, et ta on isa kommete tõttu palju kannatanud. Isegi, kui see abielu vaid fiktiivne oli. Aga isa sõnul oli naine see, kes lahutust ei tahtnud. Minu meelest küll ilusa kodu ja laste nimel koos elamine õige ei ole. Lahutatud naine ei ole ju nii õudne olla!?

Aga täna sain veel veidi haiget. Esiteks, selgus, et mu isa ei mäletanud isegi minu nime. Seda ma ei taha analüüsima hakata. Siis, et ta ei saanudki kunagi kätte kirja, mida talle andmekaitses otsinguid alustades kirjutasin. No miks siis üldse pakkuda, et kirjuta - saadame edasi. Ja siis lõpetuseks, et asju veidi võrdsustada... andsin isale lugeda hoopis seda kirja, mille kolm aastat tagasi ta nimekaim kätte sai. Ka korral, kui proovisin teda leida.

Aga kuna me mõlemad oleme rahul tutvumisega, siis loodetavasti meie suhe jätkub ja ehk saan ka teistega paremini tuttavaks ja ehk ka hakkan hästi läbi saama? Õega ei paistagi asjad lootusetud. Kuigi ta siiani kohtumist vältinud on. Aga noh... eks näeme, kuidas meie lugu jätkub.
Mida kingib issi oma türele jõuludeks?
Ristpeamutrivõtme.
Kuidas reageerib tütar?
On ropult rahul. Sest alternatiiv oleks olnud pärliga kuldkõrvarõngad vmt.

detsember 16, 2009

Hirmu suured silmad

Ei ole enam nii suured. Vähemalt esinemise ja eriti mikritega esinemise koha pealt. Täna sai üle elatud teine kontsert ja mind ei häiri enam eriti ei see, et mul on isiklik mikker võimendamaks häält - see on isegi flattering - ega ka see, kui ma ennast ei kuule, sest kehamälu aitab kaasa õigesti laulmisele. Natuke vast pingutan reflektoorselt kõvema hääle tegemiseks, aga vist on enam-vähem paika saanud. Ja on ikka suur vahe, kas pead veel laval närvitsedes ka nootides orienteeruma või tunned lugusid piisavalt hästi, et peast laulda. Ja ma olen õppinud tundma tehnikat, seda kokku ja lahti pakkima ning hakkan vaikselt aru saama, miks neil, kes selles kooris juba vähemalt aasta laulnud on, üldse enam mingit esinemispalavikku pole. Kindlustunne eesootava osas annab tohutult juurde. Ja eelnevad kogemused. Ning kiitus.

Aga muidu olen ikka paranoikute kunn. Veel tuttavat publikut ei tahaks. Ja üleüldse liiga tihti on tunne, et äkki ma ei meeldi teistele. Mitte ainult kooris. Mis on tõenäoliselt paranoia. Miks ma ei peaks neile meeldima? Ma ei ole nii kole ja paha inimene ju ka. Ja mis siis ka oleks sellest, kui ma kellelegi ei meeldi? Mul on ju ümberringi päris palju inimesi, kellele väga meeldin. Jälle mingi lõvidevärk vist...
Aga mina jooksin täna vastu seina täie hooga!
Eile õhtul...
Mina: Ma olen vist ikka üks väga patune usklik.
Rauno: Jumal tänatud!

detsember 13, 2009

Kolm poodi

Ma tükk aega mõtlesin, kas üldse raatsin teiega seda infot jagada, aga need poed lihtsalt on kiitust väärt.

Käisin nädalavahetusel Rakveres ja Kadrinas - jälle - mistõttu seekord kiidangi Rakvere kauplusi.

Esiteks, Vaala keskuses asub väike Realiseerimiskeskuse esindus. Mind on juba tükk aega huvitanud, kus see asub ja nüüd kogemata komistasin otsa. Sellest oli kasu ka. Sain sealt jabura hinnaga hulga imelisi viskiklaase. P.S. Kes veel ei tea - ma ei joo viskit. Aga need klaasid on lihtsalt nii ilusad ja omapärased. Kes on näinud viimast Gossip Girli, siis Chuck joob seal ühest samalaadsest viskit. Seda vaadates mõtlesin kohe, et tahaks ka neid ja kohe nad sülle kukkusidki. Tore muigama panev hetk.

Teiseks, avastasin samast keskusest ehtepoe H & A, mis millegipärast erineb teistest omasugustest. Nad on isegi pihta saanud, et jõuluajal - eriti - on kasulik osta sisse punaseid ehteid. Ja ma tegin neile kassat ka.

Koha 2.5 võidab samuti Vaala keskuses asuv Apelsin, kus müüakse kõike. Nägin mitmeid meiegi lasteaias tunnustatud esemeid ja ostsin ühe ägeda ujuvate kaladega lambi kaasa ka. Küll saab kunagi Jaagupis pisikesi rõõmustama. Kui keegi on nõus selle sinna ära viima. Mina ju ei ole.

Ja väga auväärse kolmanda koha saab pood nimega Virulane, mis asub kuskil üsna Rakvere Tallinna-poolses otsas. Seal müüakse Eesti parimate brändide laojääke vms olematute hindadega. Kusjuures neil on ka normaalseid suurusnumbreid. Ainus viga on, et kaardiga ei saa maksta. Me kõik leidsime sealt endale midagi. Mina tulin tagasi üliarmsa roosa Montoni kleidiga, mille eest vaid sada krooni küsiti. Silmarõõm sai lõpuks mantli. Kui mul oleks olnud rohkem kui kümme minutit aega, oleksin vast veel midagi leidnud. Ärge siis seda poodi päris tühjaks ostke enne, kui ma jälle sinna jõuan:)

detsember 10, 2009

Paljastest naistest

Silmarõõmu pool. Veidi vingu jälle. Kui me kunagi tuttavaks saime ja ma esimest korda tema poole sattusin, ei teinud ma sellest numbrit, et tal seinal Playboy kalender on. No mis siis ikka. Vaba mees eks. Aga alates sellest hetkest, kui oleme koos olnud, olen julgenud sel teemal ikka sõna võtta. Kui uus pilt ees on vms eks. Ei ole halvasti öelnud, ei ole karjunud ega sarkasmiga lajatanud, nagu mul kombeks. Ei ole palunud maha võtta. Sest nii ebakindlat muljet ka endast jätta ei tahaks. Ja nii see ripubki juba peaaegu terve aasta ta seinal. Aga võib-olla oleksin ikka pidanud selle koha pealt jonnima? Sest nüüd ta ostis uue. Ja see tundub juba kui isiklik solvang mulle. A la minust jääb väheks. Ja ma ääri-veeri rääkisin ka talle sellest. Ja kui ta nüüd seda lugedes end ebamugavalt tunneb, siis ongi hea. Mul on ka ebamugav.

Paljud mehed loevad meesteajakirju. Ma isegi ei ürita seda muuta. Aga tavaliselt need ei vedele kusagil avalikult. Mitte nii, et kõik külalised kohe näevad, missugune maitse sul naiste osas on. Detailselt. Tema kalender aga vahib kõigile uksest sisse astujatele vastu. Ja ma tean, et minus tekiksid küll imelikud mõtted, kui läheksin suhtes olevale sõbrale või sõbrannale külla ja seal ripuks seinapeal paljaste inimestega kalender. Mitte kunstipärane, vaid meelega mingeid erootilisi aistinguid esile kutsuv. Ma mõtleksin kohe, et kuidas naispool seda talub ja miks selline asi mehele lubatud on? Miks ta üldse nii teeb?

Muidu ta nagu pole siuke tough guy tüüp, aga seekord küll solvusin. Kaua võib.

No kui ikka ei taha olemise asemel elada...

Mul on üks sõber. Selline armas ja tore, aga väga-väga häbelik ning tagasihoidlik. Nägin teda eile üle pika aja ja kui ta vahepeal wc-s käis, ununes püksilukk lahti. Enamusele oma tuttavatest mainiksin ma seda igasuguse ülemõtlemiseta kohe, aga temale ei öelnudki, sest ta oleks raudselt ennast veel ebamugavamalt ühe naisterahva - või kahe - juuresolekul tundnud kui tavaliselt. Kui õues oleks veel valge olnud, oleks ma julguse kokku võtnud, aga teda pimedas ära saates, otsustasin teda piinlikkustundest säästa.

Aga see lugu on siiski suurem kui üks lahtine püksilukk. Tean teda juba aastaid. Viimased poolteist aastat oleme ka ühes linnas elanud, mina põliselanikuna ja tema uusasukana. Kõik inimesed on erinevad ja seetõttu võtab neil ka kohanemine erineval hulgal aega. Aga poolteist aastat ära elada nii, et pole ühtegi uut sõpra tekkinud ja töölt minnakse otse koju iga päev. Ja siis veel igasugustesse kokkusaamiseettepanekutesse ka veel väga kahtlaselt suhtuda, nii nagu teda tõeliselt paluma peaks... no kuulge.

Ja ometi, ma nii tahaks aidata tal siin ennast rohkem kodus tundma hakata. Ning nii ma siis ikka ja jälle veangi teda kodust välja või brainstormin erinevaid ideesid, mida ta peale töö teha võiks või kuidas sõpru ja naisi leida saaks. Ja ta on seda mult ise palunud. Aga igale minu lennukale ideele järgneb väga ettevaatlik "Vaatame...".

Aga ma tõesti ei tea, miks ta ise ei pinguta, kui talle oma praegune elu ei meeldi? Ma pole ka võib-olla kõige sotsiaalsem tüüp, aga ma saan oma elu elatud ja kõik tehtud nii sõpradega koos kui ka vajadusel üksinda, leides tee pealt uusi sõpru. Maailm ei ole ju nii kole koht, et täiskasvanud mees selle eest end tuppa peitma peaks. Või mis?

Ja nüüd jääb järgi vaid jõulurahu...

Yesss! No stress.
Sest täna on alles 10. detsember ja mul on kõik jõulukingitused kas olemas, valmis või välja mõeldud ja poes ootamas. Ma olen niiiiiiiiiii rahul, et lõpuks ka viimane kingitus paika loksus. Mitte ühtegi käib kah asja. Mitte ühtegi kiirostu. Täpselt õiged asjad õigetele inimestele.

detsember 07, 2009

Sellest, kuidas ma peaaegu hea olin

Vähemalt nii pidi see pealkiri algul välja nägema. Jah, vahel ma planeerin ette:D Aga see lugu ise ei tundunud veel valmis olevat. Ja kuigi ma põdesin, et vist jääbki kirjutamata, ol isee hea, sest nüüd on lool lõpp.

Ma olen üle aasta tahtnud taas verd andma minna, aga ei saa ega saa, sest mul ei ole kahte nii nohuvabanädalat kordagi olnud, et nina ka kinni ei oleks ja tegelikult verd loovutada tohiks. Aga viimasel ajal mind muudkui kutsutakse sinna. Küll saab veregrupispetsiifilisi sõnumeid, küll üldisi. Hiljuti, saanud sõnumi, et just minu verd vajatakse, juba jooksin verekeskuse poole, aga jäin kuus minutit hiljaks. Kuus minutit! Ja järgmine võimalus oleks olnud alles kolme päeva pärast. Nagu mu hetkeks lahtine nina nii kaua püsiks. Väga kahju oli.

Täna aga sain lausa kõne sealt, et neil on ikka väga hädasti minu abi vaja. Mõtlesin siis, et lähen vähemalt kohale. Eks siis nemad otsustavad, kas praagivad mu välja või mitte. Ja imekombel ei praakinud. Täiesti esimest korda käisin üksi. Ja tore oli. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus lõpuks see hea tegu ära teha. Kohe palju rohkem jõulutunne on.

detsember 06, 2009

Miks vahel võõrad on paremad kui omad?

Sest omad ei ole kunagi neutraalsed ja seega ka mitte objektiivsed. Mis ongi just hea. Nende juures. Aga vahel on vaja teistsugust suhtumist. Lisaks igasugused haiget saamise/tegemise võimalused ja piinlikud hetked jne jne jne. Ja seetõttu ongi mul väga hea meel, kui vahel mõne täieliku võõraga korralikult jutusoonele satun. Kohe nii, et teadmata teisest mitte midagi, tead tegelikult tema kõige isiklikumaid mõtteid.

Reede oli üks selline hea päev. Käisime Silmarõõmuga koos Svea õe juures, kuhu aega-mööda üsna mitu inimest kokku kogunes. Ja tõeliselt tore oli. Aga ma usun, et nautisingi jälle kõige rohkem seda ülimat avatust. Tõeliselt mõnus. Ja alati pole sveitslast ka messnengeris, et kohe temaga kõike läbi arutada. Tavaliselt on tema minu objektiivne arutluspartner. Teised kõik on juba kuidagi üksteisega seotud. Ja siis ma pean alati mõtlema, kui hea mõte oleks nendega milelstki rääkida. Tihti ikka räägin ka. Kui huvidekonflikti ei teki. Aga alati ei ole võimalik. Ärge võtke isiklikult eks. Mul nii palju saladusi ka teie ees ei ole, mu kõige kallimad.

Eile oli ka tore päev. Kaarlis oli üks suurem üritus ja nägin üle pika aja paljusid kalleid inimesi minevikust. Mitmel oli ka väga häid uudiseid. Ja üldse oli suur-suur taaskohtumise rõõm. Järgnenud õhtusöögil sain Kaiega veel enda laululapse minevikku meelde tuletada. Ja ta küsis mult huviga, et kas ma praegu ka laulan. Ju ma siiski oskasin natuke hästi:D Ja sain rõõmuga kekata, et jah.

Ja täna käisime Silmarõõmuga kinos New Mooni vaatamas. Mis oli väga hea idee. Minu meelest, oli film väga hea. Vist isegi parem, kui raamat. See polnud nii overly depressing. Mis ei takistanud mind korduvalt silmi pühkimast eks. Aga kole tahtmine tuli jälle neid lugema hakata. Siiski järgmiseks korraks tahaks hard-cover päris raamatuid. Originaale siis. Ikka inglise keelseid. Teisiti pole kindlasti õige efekt. Ja nii ma siis ootan ning kaalun. Äkki veab ja jõuluvana kuuleb mind? Kui ei, siis tuleb vist jälle rahakotti kergendada. Seda eeldusel, et mul veel on uuel aastal krediitkaart netiostude tegemiseks. Ma olen kohe täitsa mures oma NPNK lõppemise pärast. Oli teine päris ilus ka. Ja väga tihti sõber hädas.

detsember 05, 2009

Üle saja aasta üks blogimäng

Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.

Eelkõige võiks ilmuda mingi moment of clarity, et ma saaksin ise lõpuks aru, mida ma tahan ja kuidas ma selle poole püüdlema peaksin hakkama. Natuke raske on seda aga tähtajaliselt teha.

Lihtsamatest ja materiaalsematest asjadest ka. Uus arvuti või ime vanaga?

Lots of love.

S? Riin? R?

detsember 03, 2009

Teenindusest ka väljaspool märtsikuud

Kõigepealt, heast.
Avastasin eelmisel nädalal ühe väga hea kingituste poe - Kingituste Kiirabi, mis asub Eks Kaubamajas ja pakub lisaks erilistele ja originaalsetele kingitustele ka eeskujulikku teenindust. Müüja suhtles minuga sõbralikult, pakkus välja erinevaid lahendusi. Samas ei olnud pealetungiv ega käitunud ka nagu tõeline kasumit taga ajav kapitalist. Ta võttis aega minu küsimustele vastamiseks ja mõtles kaasa. Ta tegi endast parima, et mina kui klient rahule jääksin. Tegin üsna mitu ostu korraliku summa eest ja ilma, et selleks otsest vajadust oleks olnud, ütles ta omaalgatuslikult, et teeb mu nende püsikliendiks, sest nii võidan ma rahaliselt. Ja tegigi. Ning see ei olnud mingi tülikas protsess. Vaid väga meeldiv üllatus. Ja see müüja kutsus mind ka nende töötubadesse ning ei unustanud naeratada. Suure osa teisi klienditeenindajaid võiks tema juurde koolitusele saata.

Ja nüüd pigem halvast. Lõplikku järeldust veel ei tee.
Jutt käib siis online-pärlipoest nimega Helmehaldjas. Mul on nendega väga erinevad kogemused. Kõigepealt käisin nende töötoas, mis oli väga tore. Õpetaja oli tore ja ka kõik teised töötajad meeldivad. Siis otsustasin neilt ka endale materjali tellida, mis käis mõnusalt kiiresti - kolme päeva pärast võisin asjadele järgi minna. Aga siis võttis mind vastu mingi kaktuseiseloomuga tädi, kes alguses mu pakki üles ei suutnud leida ja siis lausus väga umbusklikult, et kas ma ikka olen kindel, et see üldse valmis olema peaks? Ei, ma lähen alati huupi kohale, eks. Ja ta ei lasknud mul ka kohapealt lisa osta. Huvitav, et mõni firma siiani ei ole rahast huvitatud.

Edasi oligi ainult nõme suhtumine. Järgmist tellimust ootasin pea kolm nädalat. Aga mis siis, kui mul oleks olnud kiire selle asjaga? Juba hakkaski kiireks minema. Ja kui ma teaksin mõnda paremat pärliedasimüüjat Eestis, siis ei olekski vaevunud enam oma pakile järgmi minema ega ka neile teatama. Sest nad olid selle täiesti ära teeninud. Esiteks, kolme nädalaga jõuab maja püsti panna. Nemad ei suutnud kotti pärleid komplekteerida. Samas eelmine kord oli ju superkiire. Ja postitusaega ei lisandunud, sest tahtsin ise järgi minna. St et kogu nende töö oli vaid olemasolevad materjalid kokku panna. Nad ei lase tellidagi hetkel laos mitte olevaid asju. Kuna ma teadsin, et nad kolivad, siis eeldasin, et kulub veidi enam aega. Aga nad olid kodulehele riputanud eraldi teate, et paari päevaga taastub tavapärane rütm. Miks anda katteta lubadusi? Nimelt kolimisega nad ka lõpuks oma hilinemist põhjendasid.

Ma ei ole väga vastik klient, vähemalt enda meelest, ja mulle ei meeldi inimestega tüli kiskuda, aga ma jõudsin neile kaks infopäringut saata. Mõlema puhul tuli automaatvastus, et saan vastuse oma küsimustele esimesel võimalusel. Mida pole siiani juhtunud. Esimesest kirjast on möödas umbes kuu, teisest veidi vähem. Kas nad ei loegi oma kirju või? Ja kas siis on nii raske saata teade, et kolimisega seoses on jätkuvalt viivitused ja vabandada? Urisesin ikka kohe päris palju. Ja rohkem nendega mingit tegemist teha ei kavatse. Ka nende ülikvaliteetsed pärlid ei ole seda väärt.

Dexter, mu arm

Ma olen see inimene, kes mitte ainult ei talu õudukaid, vaid ei saa ka aru, mida teised neis leiavad. Vastik ju. Miks tuua oma ellu juurde koledusi. Ent ometi Dexter mulle meeldib. Ja mida muud seegi on? Kuigi Riin väidab, et on hoopis thriller. Eesti keeles põnevik siis? No minu meelest oma ohvreid hakkiv sarimõrvar on ikka õudukateema.

Eile öösel mõtlesin, et miks see nii on? Miks Dexterit teistest kõrgemale sean? Ja miks ka Sae saaga on selline, mida vaadata tahan? Ja leidsin, et nad poevad eelkõige pähe. Veristamine on tõesti teisejärguline, kuigi let's face it! Saag on aina rohkem ka veristamine, aga keegi ei saagi eeldada, et nad kuue osa jagu kvaliteeti toodaksid. Dexter aga... see on nii huvitav. Nii teistmoodi elu. Ja samas raske on öelda, et tegu oleks teistest halvema inimesega. Tapmine on vale jah. Põhimõtteliselt. Aga surmanuhtlus? Ka vale? Palju väiksema inimhulga meelest ju... Ja timukad? Mõrvarid või rahvakaitsjad?

Mulle meeldib selle sarja kliiniline puhtus. Sa ei näe kunagi midagi tõeliselt koledat. Ka surm on seal ilus. Just vägivaldne surm. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik, aga ma olen täiesti sõltuvuses sellest enda omast täiesti erineva elu jälgimisest. Spooky. Creepy. Intriguing. Addictive. Honest. Palju palju must-valge vahele mahtuvaid värve.

detsember 02, 2009

Tuleviku tarbeks

True love has nothing to do with being good or bad or measuring up to someone's standards or even deserving someone's love. It just is what it is and feels how it feels. No explanations needed. No apologies pleaded.

Mida teha, kui su parim sõber on idioot?

No mitte IQ mõttes, aga lolluste hulk, millega ta hakkama saab ületab ka kõige pessimistlikumate inimeste ootusi. No ikka täielik tuutu-luutu on ta, nagu üks meie laps ütleb. Ja ma ei saa tema viimast lollust otseselt ka kellegagi arutada. Kui, siis ta endaga, aga ma tõesti ei viitsi talle ka moraali lugeda. Eriti, kuna ta teab niigi väga hästi, kui rumal tegu see oli. Aga ma ei saa aru, miks ta teeb iseenda elu nii raskeks? Oeh. Ma olen ta peale lausa kuri, kuigi see ei puutu üldse minusse. Või siis väga kaudselt. Samapalju kui igasse teise inimesse siin planeedil. Mulle ei meeldi, kui ta teeb ennast kahjustavaid lollusi, aga mulle meeldib veel vähem, kui ta teeb teisikahjustavaid.

detsember 01, 2009

Haldus - see maagiline mittemidagitähendav sõna

Meie elame sellises majas, millel on keegi haldur. Mingi pisike venekeelne mees, kes omaalgatusel midagi ei tee ja murega tema poole pöördudes sul kuskile mujale pöörduda käsib.

Eelmisel nädalal oli tema tegematajätmistest suurem jama. Keset päeva käisid siin mingid mehed ja vahetasid vist kõigi trepikodade välisuste lukud ära. Lahked mehed, nagu nad olid, tulid ja tõid nad ka igasse korterisse ühe võtme. Kusjuures siiani ei tea, miks see lukuvahetus üldse vajalik oli. Pigem ju elu ebamugavamaks tegev samm, sest varem oli meil kolme ust avav universaalvõti ja paari aastaga on sellest saanud kolm erinevat võtit. Ülitüütu.

Aga probleemidest siis... ei mingit eelinfot. Keset päeva, kui enamus inimesi - õnneks mina tol hetkel mitte - on tööl - tullakse ja vahetatakse ära ukselukk. Ja oleks siis, et iga korter saaks jälle paar võtit, aga saab ühe. Ning sedagi ei saa kätte, sest kui neid parasjagu kodus ei olnud, siis maandub võti postkastis ja silt korteriukse peal, millele aga ligi enam ei saa. Ja kui ka õnnestus võti isiklikult kätte saada, selgub varsti, et kuna tegu on juba koopiaga, siis ei saa sellest ka hästi rohkem koopiaid teha ja üldse on teine üks keeruline võtmeke.

Aga see pole veel kõik. Abiks tuli ka minu vähene vene keele oskus ning lukuvahetajate olematu eesti keel. Niisiis ühel hetkel lihtsalt tulid kaks meest ukse taha ja andsid mulle ühe võtme. Nende jutt oli minu jaoks üks arusaamatu mulin. Niisiis ütlesin "aitäh" ja oeltasin, et see avab hoiuruumi vms. Küll on hiljem aega katsetada. Varsti pärast seda pidin välja minema. Võtit muidugi kaasa ei võtnud, sest mida ma ikka hoiuruumi, kus me midagi enam ei hoia, võtmega teeksin? Välisukse snepriosa tundus käe all imelik ja siis välgatas, et hoopis see võti oli. Astusin uue teadmisega rõõmsasti uksest välja. Ja siis hakkasin mõtlema, et oi krt. Ems tuleb varsti ja ei saa ju sisse. Peaksin ikka minema ja võtme ära tooma, et see talle siis kusagil kuidagi üle anda. Aga siis tulin blondiinidemaalt tagasi ja sain aru, et kui võti on toas, siis ei saa sellele ligi mitte ainult ema, vaid ka mina enam. Fun. Kujutage ette, et tulete töölt ja ootamatult ei saa OMA KOJU sisse.

Helistasin siis empsile ja rääkisin loo ära. Muud ma nagunii enam teha ei saanud ja erinevalt minust tunneb tema vähemalt naabrid näo järgi ära. Ehk mõni laseb siis sisse ka. Ja lasigi. Pärast seda kui oli mind veidi kirunud ühe hoopis marginaalsema asja pärast. Ja mina olin kaks päeva võtmevaba. Aga tegelikult ka... miks me sellele haldurile palka maksma peame? Ta ei tulnud ise kohalegi, rääkimata sellest, et oleks igasugused jamad juba eos ära lahendanud. Mitte, et see nii võimatu ülesanne olnud oleks. Aga jah...

november 30, 2009

Kultuurikuu

Olen tükk aega tundnud puudust kultuursetest üritustest. Nüüd võtsin asja tõsiselt ette.

Käisin juba üle aastate PÖFFil kolme filmi vaatamas. Varem olengi ainult kaks korda käinud ja siis ka vaid ühe poisi pärast. Paar filmi on veel plaanis, aga sõltuvad suuresti finantsidest.

Niisiis... üritused, kus mind detsembrikuus kohata võib:
1.12 Aidsiennetuspäeva kontsert Kaarli kirikus
5.12 Advendikontsert Kaarlis
11.12 Birgit Õigemeele ja Tanel Padari jõulukontsert Haljala kirikus
20.12 Evita?
21.12 Õpside jõulupidu koos Dave Bentoni kontsertiga
22.12 Margarita ja meister NO99-s
30.12 GEP NO99-s

Lisaks veel mõned kinod ja jõuluüritused ja Tartu-plaan ja regulaarne stuff.

Kodu ja lasteaed ja nende suhted

Minu arvates käivad meie rühmas väga toredad lapsed. Ja neil on ka toredad vanemad. Muidugi, on probleeme, aga probleemid ei tulene tavaliselt lapsest endast, vaid kodustest tegematajätmistest. Ja võimalik ka, et õpetajate ebakompetentsusest laste vajaduste mõistmisel. Või ilmast. Kõik on võimalik.

Siiski aina enam juhtub meie ja lapsevanemate vahel kokkupõrkeid. Mille tulemusel selgus täna, et üks laps, kes mulle väga meeldib, uuest aastast enam ei tule. Kurb. Kõik seepärast, et me ei suuda jõuda vanematega kokkuleppele mõnes küsimuses. Kusjuures tegemist on tobedate pisiasjadega. Lapsele väga meeldib lasteaias. Aga vanemad ei ole nõus oma elukorraldust nii reguleerima, et päevarütm oleks samasugune nii lasteaiapäeval kui ka vabal päeval. Ja ometi on kõik tutvunud kohe alguses lasteaia päevakavaga. Ning tegevustega, mida me koos teeme. Pidevalt jagame ka täpsustavat infot hetkel toimuva kohta.

Ja mul on nii kurb. Et alati koostöö ei toimi. On vanemaid, kellega pole kunagi probleeme ning kes alati arutavad õpetajatega tekkinud küsimuste üle. Ning on vanemaid, kes ründaval toonil sõidavad sisse oma nõudmistega. Kusjuures rõhutakse korda-mööda mõlemale - nende lapse erivajadustele kui ka seadustele. Ja õpetajad tulevadki alati vastavalt võimalusele lapsevanema soovidele vastu. Aga on piire, mida ei saa väga painutada. Ja ma ei tea enam, kuidas lapsevanematele selgeks teha, et me ei ole vaenlased, vaid partnerid ning me kõik tahame lastele parimat ja annamegi oma parima selle nimel. Ometi tundub, et osa vanemaid konkreetselt töötab vastu ammu seatud ja end tõestanud korrale. Ja siis on veel kambavaim. Üks-ühele suheldes on kõik kõigile loogiline või vähemalt naeratatakse ning noogutatakse malbelt. Aga kui on julgustuseks kaasas mõttekaaslane, siis tuleb suuuuuuuuuuur lõrin. Tõesti on vahel tunne, et meie kui õpetajad oleme teenijad ja nemad kallid kliendid. Kõik on üks suur klienditeenindus.

Oleks siis, et õpetajad oleksid mingid kõrgepalgalised olevused, kes raha pärast oma ametis on. Ei, seda saabki teha ainult armastusega laste vastu. Kas tõesti võib keegi arvata, et me tahame nende lastele midagi muud kui ainult head?

Neid kokkupuutekohti on veelgi. Eelkõige aga see, kuidas mõni asi lihtsalt kohale ei jõua ja uuesti ning uuesti sama teemat lahkame. Ning tagasisideteema tervikuna. Nõudmised meile on kohati utoopilised. Mitte, et me keegi keelduks vanemate küsimustele vastamast. Vastupidi. Ma olen harjunud alati päeva olulisematest tähelepanekutest vanematele rääkima. Ka siis kui nad seda ei oota. Ja teistpidi... ma ei räägi nüüd kõigist vanematest, aga väga suur osa neist lihtsalt ei anna tagasisidet ei kirjalikul ega suulisel kujul. Kui just neile silma ei vaata ja konkreetselt ei küsi arvamust. Samas arvamus on neil olemas küll. Millegipärast jõuab see esimesena juhataja mailboxi nende lastega päevast päeva koos olevate inimeste asemel.

Sry kui veidi segane post tuli. Kirjutasin end tühjaks. Väga diplomaatiale mõtlemata. Ma tean, et ei tohiks asju nii isiklikult võtta, aga mõni rünnak on ikka kohe no nii isiklik. Olen veel väga tänulik, et siiani on säilinud kõigil vanematel minu vastu piisav lugupidamine, et ma tohin oma arvamuse neile välja öelda ja vähemalt kuni järgmise korrani on tunne, et me jõudsime üksteisemõistmiseni. Ja ega vanemad ka oma lastele halba ei taha. Aga lasteaed on lasteaed ja kodu on kodu. Esimene loodud toetamaks kodust elu. Ning kui lasteaed ei ole vastuvõetav vorm, siis on ka mitmeid teisi valikuid, kuidas last maailmaga integreerida ning võimaldada endale töölkäimist.

Ringkaitsest vales kohas

Alustan kaugemalt. Sellest, et eelmine nädal oli väga tore, kuna nägin üle pika aja suurt osa oma kõige kallimatest.
Oli ka ühe mu parima sõbra sünnipäev ja sellega seoses väike get together. Nägin paljusid kunagisi häid sõpru ja ka uusi inimesi. Sõbra õde valmistas üllatuse. Vaatasin teda kohe suu lahti. Sest üsna hoolitsemata pardipojast on järsku ilus luik saanud. Nii teistmoodi, et raske oli ära tunda teda. Mida iganes ta ka selleks tegi - au ja kiitus!
Aga mitte selle eest, mida ta oma mehele teeb. Olin ennegi kuulnud, kuidas tema ja üks mu sõber veidi liiga sõbralikult käituvad omavahel ja ka teiste ees. Millest polekski hullu, kui... vähemalt üks neist kui mitte ka mõlemad samal ajal kellegi teisega seotud oleks. Ja see on arusaadav ning isegi normaalne, et sõbrad toetavad üksteise valikuid, aga kes kaitseb õnnetut meest? Ma ei tea, kas ta aimab midagi või mitte. Aga naljakas on näha oma sõpru istumas üksteise süles ja vahetamas väikseid aga paljutähenduslikke puudutusi täpselt hetkeni kui saabub Mees. Siis järsku polekski nagu midagi olnud. Päris paar tundub küll nii vähe paar, et ei saa arugi nendevahelisest suhtest. Üks ühes nurgas, teine teises. Isegi mitte näoga üksteise suunas. No võib-olla neil ei ole kõik hästi. Aga nii avalik petmine? Ja kõik mängivad kaasa? Kõik teavad, mis toimub ja keegi ei reageeri. Aga mis olekski siin õige käitumine? Mehele tõtt rääkides kaotaksid kaks sõpra ja tõenäoliselt ei saaks ka Mehest sinu sõpra. Tõe rääkimine aga peaks ju head tegema. Kuid paistab, et alati ei tee. Vähemalt esmapilgul. Pariam variant vist oleks see, kui paarikese süüdiolevam osapool omaalgatuslikult suhte ära lõpetaks. Aga imelik oleks talle seda soovitama minna. Kellel veel on selliseid kogemusi?

november 29, 2009

Instruktsioon: kuidas minuga edukalt magada

Esiteks, hoiatan, et see ei ole hea mõte! Aga kui sa just pead...

Arvesta sellega, et väga palju sa magada ei saa. Või väga hästi. Ühelgi juhul.
Mõnikord on sul lihtsalt ruumi nii vähe, et sa tegeled voodi serval tasakaalu hoidmisega nii pingsalt, et uinumine oleks ohtlik.
Enamasti aga on sul lihtsalt külm, sest kogu tekk on minu käes ja sa ei saa magavat inimest milleski südistada. Ta ju ei tea, et on egoistlikult käitunud jälle.
Seega, on sul võimalus harjuda magama ilma tekita või olla pidevalt vähemalt nii ärkvel, et kohe reageerida, kui tekki ära sikutama hakkan. Ja see käib kiiresti. Ja nii, et kohe on sinu käes olnud ots lootusetult minu alla keerdunud ning siis pole sul enam midagi teha. Üks võimalus on koos minuga keerata, kui tekiga ära minema hakkan. Teine võimaluis on tekiotsa külge nii kõvasti klammerduda, et magaja unine haare järgi annab ja ta teki paigale jätab. Aga lihtne see pole.
Kolmas asi, mis ka vahel juhtub... või noh... ma pole õige inimene statistika tegemiseks... on see, et ma norskan. Vahel pidin nurruma. Vahel vanamehi meenutama. Sõltub vist päevast ja nohust ja väsimuseastmest. Eks sa siis varusta end vastavalt vajadusele kas kõrvatroppide või hea unega. Või maga mujal. Aga eks minuga voodijagamisel on omad plussid ka. Nendest teinekord. Kogemustega magajad nagunii teavad juba. Ja see siin ei ole reklaamtulp, et uusi voodikaaslasi leida.

Lapsesuu

Üks päev jalutasime lastega oma tavalisse parki. Seal kasvab ka üks paradiisiõunte puu. Kuna tegu on väga avaliku kohaga, ei korjata neid sealt ja lõpuks pudenevad nad ise maha. Ongi käes see aeg ja ühel meie kaheaastasel õnnestus õuna peale astuda ja libiseda.

Igasuguse ootuspärase ehmatuse ja võib-olla ka nutu asemel oli lapse reaktsioon hoopis järgmine: Oi, tomat!

Lugu sellest, kuidas kolmeteistkümnest laulust jäi järgi kuus

Ehk eilsest kontserdist gospelkooriga, mis oli minu jaoks esimene ja mida nii kartsin kui ootasin. Ma pole ju aastaid tegelikult laulnud ja pole siiani päris kindel, kas enam oskangi. Või kas olen üldse kunagi osanud. Sest lastekooris ei öelda sulle julmalt näkku, et laula dushi all edasi. Aga mulle meeldib ja ma tahtsin proovida ning ennast arendada. Ja mulle öeldi ka, et viisipidamisega mul probleeme pole. Kahjuks ei sõltu hästi laulmine ainult sellest. Ja mul on palju teistele järgi õppida. Enamus meist on mingid Otsa-koolikad vms. Ja ladina keel on neile peaaegu emakeel. Mulle ei ütle crecendo jms eriti midagi. Või coda. Või mingid nähtamatud märgid. Ja vahel neid ei olegi noodilehtedel. Lihtsalt eeldatakse eelteadmiste olemasolu või supermälu.

Tulles tagasi kontserti juurde, siis see oli lahe. Rahvast oli täitsa palju - üle kahesaja. Ja me olime hästi kõlanud. Kuigi ma tean küll, et puterdasin ikka ka, sest proovi ajal oli täisvalgustus ja ma nägin noote. Esinemise ajal aga ainult prožektorid, millelt kiled peegeldusid ja näha ei olnud eriti midagi. Niisiis sai palju improviseerida. Ja ma sain võitu oma mikrofonihirmust. Ei ole nii õudne nagu karaokes, kui helitehnik hoolitseb selle eest, et sa siiski ennast ka kuuleks. Kuigi alguses oli mul küll mingi selline mikker, et isegi kõige vaiksem minu hääl kostis üle teiste. Mis oli hirmus. Aga siis sain mikrofoni number kuus. Minu number! Tundus hea märk. Ja edaspidi paistsidki asjad sujuvat. Igatahes kontsert tuli palju paremini välja kui proov. Ainult et lühike oli. Algul planeerisime kolmeteist laulu. Aga terve bänd jättis tulemata ja asendusklaverimängija ei saanud üksi kõgiega hakkama. Osade lauludega aga ei saanud me ise ilusasti hakkama. Ühest küljest, oli lihtsam. Teisest aga kahju publikust ja enda ajast, mida õppimisele kulutasin. Oleksin võinud ju enne etendust teada, millele keskenduda. Ja need pähe saada korralikult.

Hääle suutsin ikka veidi ära laulda. Aga lõpuks oli nii fun, et laulsime veel terve tee tagasi bussis ja kokku tuli umbes kümme tundi laulmist. Põselihased olid krampis, aga meil oli tore. Ja kui on hea päev, siis tulevad mul ka kõrged noodid välja. Kahjuks kunagi ei tea ma seda ette. Ja hullult tunnen puudust hääleseade tundide järgi. Loodetavasti läheb iga korraga paremaks.

Eestlased joovad õlu, venelased veini?

Vale v-tähega jook, mu meelest. Enivei, on sellised reklaampildid, mis peaks kutsuma üles vähem jooma. Bla-bla. Mõte on õige. Aga mind hakkas hoopis huvitama see, et miks on fotodel kasutatud erinevat alkoholi? Ja miks kujutletakse naist venekeelsel plakatil veiniga? Ma saan aru, et tuleks lähtuda kultuurierinevustest reklaami koostamisel, aga minu jaoks ei suhestu venelased ja vein kuidagi. Anyone?

november 27, 2009

Kellukeste aeg

Kõik te teate, mis see on. Kui vaid hetkeks mõtlete. Ma jumaldan seda. Kirjutasin sellest vist ka aasta tagasi. Aga tahan veel. Nimelt elu Eestis on ikka ilus. Indiaanlased on Viru juures tagasi ja jõulud on tulemas ja sellega seoses on ka kellukesed taas müügil. Ma jumaldan neid. Ja seda, mida nad esindavad. Ja ma ostan neid alati, kui poes käin. Ükskõik kui pankrotis ma ka oleks. Sest ma tean, et alati on keegi, kellel on hullem. Ja kui ma nii mõtlen, siis ma ei saa teisiti, kui ostan jälle. Pakun, et mul on neid aastatega juba sajaviiekümne ringi kogunenud. No sada vähemalt. Ja nad on väga armsad pealegi. Ning toetavad pisikesi.

Ainus, mis sel aastal veidi häirib, on Kaubamaja suhtumine. Kas nad tõesti peavad oma kliente nii pealiskaudseteks, et usuvad, et viimastel on savi, mille heaks nad kellukese ostma peaksid? Et nagunii ostavad või jällegi - ei osta. Aga ei ole nii. Õnneks teised kaubandusketid kirjutavad ikka veidi pikemalt kellukeste mõttest. Et lähevad lastehaiglale. Ja seetõttu ostan ikka ja alati ja igalt poolt. Võite mulle jõuluks ka kellukesi kinkida, kui muud pähe ei tule. Teete mulle head meelt ja paljudele lastele samuti head.

Ise ka ei usu.

Eilne kuri olemine tulenes sellest, et ma tegin seda jälle. Seda lille poputamise ja purustamise nalja. Ainult, et Silmarõõmu ema hoolikalt valitud ja täiusliku kingitusega. See oli klaasist. Ja mul kukkus täiesti ootamatult maha. Kodus. Toas. Asju lahti pakkides. Terve ööpäev selle hapras kilekotis vedamine jälle ei teinud talle midagi. Nii lõbus. Nüüd ootan hinge kinni pidades vastust, kas see kunstnik on nõus koopia tegema. Veel planeerimata kulusid. Jess!

P.S. Kas kellelgi on veel arvuti, mis Stand By'st pool tundi stardib? Asi kaotab ju oma mõtte. Kallis jõuluvana. Ma olen sel aastal enda meelest küll hea laps olnud. Ole hea, too mulle palun uus. Kui sa just edaspidi mind närvikliinikus külastama hakata ei taha.

november 26, 2009

Iseenda peale kuri olemisest

Kuidas teie iseendaga hakkama saate, kui teete tahtmatult mingi pööramatute tagajärgedega lolluse ja kuri ei saa olla ei kellegi teise kui ainult iseenda peale? Minu jaoks on see kõige raskem. Ei mahu pähe, et tegin mingi vea. Hetkel olen nii kuri, et käed värisevad. Ja rääkida ei taha kellegagi. Sest nähvaks ebaõiglaselt. Huh

november 24, 2009

Jälle pinnale kerkinud geindusest

Ma ei viitsi pikalt inimseda, et miks ikka nii või miks naa olema peaks. Seda kõike saab ju kahe lausega öelda.

Armastus on armastus. Armastad, keda armastad.

Keegi meist pole ju täiuslik. Ei indiviidi ega partnerina. Ja ka ükski suhe pole täiuslik. See ei tee veel suhet valeks ega armastust olematuks. Milleks on vaja nii kõvasti võidelda selle vastu, et inimesed üksteist vabalt armastada võiksid? Aru ma ei mõista.

november 22, 2009

Nunnu ämm

Aga Silmarõõmu emme ostis meile kõigile muinasjutu printside ja printsessidega jõulukalendrid. Isegi mu oma ema pole mulle sellist asja üle kümne aasta ostnud. Ja ma ei unusta mitte kunagi seda korda, kus ta mulle shokolaadivaba shokolaadikalendri ostis. So cruel!

Aga Silmarõõmu emme ongi selline nunnukas, kes meile ilma igasuguse erilsie põhjuseta roosad ja lillad plätud ostab või kaneelirulle küpsetab või püüdlikult iga nädal valet sorti lagritsat toob. Ja ma ei saa talle näkku öelda, et ma ei söö seda. Talle teen raudselt eraldi jõulukingituse, kuigi minu loos kandis hoopis vanaisa nime.

Lahe papa

Minu oma on küll selline, kes on elus kõike teinud ja näinud. Või vähemalt kujutab ette, et on. Ükskõik, millisest erakordsest seiklusest või hobist talle räägime, ta on ka seda kunagi teinud. Olgu siis tegu surfamise, atv-dega sõitmise, bändis mängimise, püssilaskmise või muu sellisega. Vähemalt pole ta terve elu end tagasi hoidnud.

Üks nädalavahetus käisin koos iasga Silmarõõmu bändiproovi vaatamas ja lahe oli näha teda nostalgitsemas, sest bänd mängis lugu, mida temagi kunagi trummil tagunud on.

Tuli üks kole lühike post.

Ja tulevik tuleb paljutõotav

Ma vist ei rääkinudki, et Sandra käis mul mõni aeg tagasi külas. Üle pika-pika aja. Ja väga tore oli. Kuigi ta saatis mulle pärast sõnumi, milles väitis, et minul külas käimine imeb sajaga. Kuigi põhjendus oli armas.

Igatahes, me tegelesime terve nädalavahetue mitte midagi tegemisega ja käisime taaskord Bangkokis. Ma ikka peaksin rohkem kui korra aastas selle tee jalge ette võtma. Aga viimased kaks korda olen sinna just Sandraga sattunud. Ja niisama käisime ka jalutamas ja pildistamas, aga ilm oli kole ja digika aku sai ootamatult tühjaks. Aga mis siis ikka. Külastuse point oligi ju teineteise nägemine ja muljetamine. Jama on, kui parimat sõbrannat nii harva näha saab ja külastusi kuid ette planeerima peab.

Ja ma kinkisin talle Mario. Valge orava. Endale mul jäi samasugune pruun, kes kannab nüüd nime Aleksander. Neil nimedel on ka põhjus. Need on meie Hispaania aliased. Lihtsaltvastupidi nüüd, et me alati teineteise juures olemas oleksime. Ja kuna me polnud S-iga üksteist nii ammu näinud, oli mul talle üht-teist veel ja tema muudkui põdes, et need kingitused on üleliigsed. Aga ei ole ju. Mulle meeldib kingitusi teha. Ja ma ei ootagi midagi vastu peale rõõmu nende saamisest. Aga S otsustas mulle tulevikuks kingitusi ette lubada. Nüüd on ta mulle võlgu Uus-Meremaa reisi 15 aasta pärast ja kaks teist veel, mis mulle kahjuks enam meelde ei tulegi. Midagi eksootilist oli igatahes. Türgi? Midagi M-tähega. Loodetavasti ta ise mäletab:D Kuigi ma neid välja nõudma küll ei hakka. Aga oleks tore koos taas reisida. Vähmalt lubasime teine-teisele, et one way or another oleme järgmisel suvel Indias.

november 21, 2009

Absoluutsetest lollustest ja karmidest kasvatusmeetoditest

Mõni aeg tagasi KM shokeeris mind, olles minu peale vihane ja sülitades keset Foorumi keskust nagu vaalaskala vee välja. Kuna meil oli ka eelnev kokkulepe, et ta saab shokolaadi ainult siis, kui on mõistlik laps, otsustasin talle üks kord näidata, et tegudel on tagajärjed. Viskasin demonstratiivselt tema vee ja ka shokolaadi prügikasti. Ja küll ta oli kuri. Ja shokeeritud. Tahtis järgi minna shokolaadile. Aga õnneks ei ulatunud, sest viskasin ühte neist postiprügikastidest, kuhu prükkaridki hästi ligi ei pääse. Aga see mõjus. Laps hakaks mõistlikuks ja kontrollis iga natukese aja tagant ega ma enam kuri ei ole. Ja hakkas shokolaadiostul prügikastidest rääkima. Oligi kohe mitu päeva superlaps. Selle asemel, et kurjaks saades mind lüüa, tuli ja kallistas ning samas ütles ilusti välja, et sai kurjaks. Mis on hea. Sest ta väljendab enda tundeid sõnadega. Teistele arusaadavalt. Aga üleeile keeras jälle ära. Ajas ATV segi mootorrattaga ja kui see mürisedes sõitma hakkas, siis KM tõmbas end käest lahti ja kukkus tõmblema. Aktsioon lõpeps sellega, et noormees sülitas endale pihku - kindasse. Sai muidugi kohe aru ka, et see oli rumal ja muudkui küsis ettevaatlikult, kas ma olen kuri. Ütlesin, et ei ole, aga et ei taha ka tema tatise kindaga käest kinni hoida. Lõpuks ta taipas ja läks minust teisele poole. Pakkus puhast kätt. Aga päris hästi ikka aru ei saanud.

Selle postitusega ei tulegi välja mingit tarka pointi, sest keelatu kordus taas, aga ma tahan seda säilitada tulevaseks analüüsiks. Ja nüüd ta sõidab jälle pikaks ajaks ära. Nüüd, kui me just hakkasime jälle läbi saama ja ma nägin tohutuid arenguhüppeid pealt. Nuuks!

Staažikusest

Olen oma neljandat autojuhtimise aastapäeva üsna imelikult tähistanud.
Eelmisel nädalavahetusel pandi mind minu jaoks võõra moodsa manuaali rooli ja oi, kuidas me terve seltskonnaga naersime, kui ma lugematu aru kordi välja surin - ka keset teed paar korda - ning neljandaga tagurdada üritasin ning kässariga kohalt ära läksin. Rääkimata auto enda poolt pakutud naljadest nagu beebilukk, millega isegi väljastpoolt uksi avada ei saanud ja üks poiss naermisest püksi tegema pidi või see, kuidas pagasiluuki avades ka kolm akent avanevad või see, kuidas ma ei sisemisi ega esimesi tulevid välja lülitada ei osanud. Vähemalt oli lõbus. Aga automaat on ikka nii palju mõnusam.

Ja siis eile oli ka pull päev. Pritsisin kogemata ühe inimese märjaks ja mul on nii piinlik. Kui sa seda loed, siis ma palun väga vabandust! Ma tõesti ei ole mingi rullnokk. Lihtsalt väga vastik ilm oli, millega on väga vähe näha ja nägin loiku viimasel hetkel. Pidurdasin blokki, aga see ei päästnud enam midagi. Seisma jääda ka ei saanud, et vabandada, sest polnud kohta peatumiseks. Ja tegelikult oli sigakiire ka. Ja ma tõesti ei osanud arvata ka, et nii sügav loik on. Kurb juhus lihtsalt. Aga ma tean, kui nõme tunne on märjaks pritsitud saada. On minugagi korduvalt juhtunud.

Ja siis veel sain eile vastu teist autot sõita, sest see oli mind kinni parkinud ja ma ei saanud teisiti välja. Aga seal ei saanud keegi viga. Ja no seal oleks tõesti paras olnud ka teisele poolele. Kakskümmend sentimeetrit ühe perse ja teine nina vahel ei ole piisav, et külgboksist välja pääseda. Aga jah... ka peale nelja aastat juhtub ootamatusi ning saab nalja liikluses. Veel ei ole nii igav, et roolis meikida tahaks.

Kõige kummalisem kerjus

Käisin mingi päev Kristiine keskuses (NB! Varjatud reklaam:D) ja seal ees hakkas üks tädi minuga rääkima. Selline hästi uhke vene proua. Naturaalne kasukas. Tugev ilus meik. Sirge selg jne. Kui ta mõistis, et ma vene keelest väga ei mõika, lülitus ümber inglise keelele. Ja siis sain aru, mida ta tahtis. Ta küsis mult raha. Ütles, et tal ei ole üldse. Mul oli täielik wow-efekt, sest ta ei näinud üldse selline välja. Aga vist on õige ka - igas olukorras tuleb väärikaks jääda. Ja kui ma ütlesin, et mul ei ole sularaha - mis võis väga hästi tõsi olla - siis ta isegi vabandas mu ees ja ma tulin ära. Ja mul on natuke piinlikki, et võisin talle valetada. Kuigi ma tõesti viimasel ajal ainult pankrotis olengi.

Suhtsugulastest

Mul on neid palju, nagu te teate. Aga eelmisesse nädalavahetusse mahtus ka midagi toredat.

Nimelt sattusin peale vestlusele minust. Kõike muidugi ei kuulnud, aga selgus, et Kaarel peab mind poolõeks. Mis on nunnu. Ma ei teadnud, et ta mind üldse millekski peab. Me ju puutume nii vähe kokku. Mistõttu oli sel korral ka selgelt näha, et ta on suureks kasvanud. Aga jah... paistab, et ikkagi inimene:D

Ei tegelikult ei nori. See ongi hästi armas. Minu kasuvend. Tema poolõde. Huvitav, kuidas teised suhtsugulased mind liigitavad?

Aasta parim poisssõber

Minu oma muidugi. Tal ei ole ühtegi sellist probleemi, mis teistel meestel on. Ei joo. Ei suitseta. Ei vihka politseid, sest ei satu jamadesse. Ei kasuta vägivalda oma probleemide lahendamiseks. Ei tujutse. Jne jne jne.

Ja täna hommikul... kui sonisin midagi shokolaadijäätisest, pani riidesse ja läks poodi. Seega on ta täiega väärt minu eilse õhtu pingutusi. Nimelt, on mul juba tükk aega olnud tahtmine teha järgi filmitrikk ja ilmuda ta uksele nii, et mantli all on ainult sukad ja must pesu. Eile siis lõpuks tegin ära. Kõrged kontsad ka muidugi.

Kuna tulin trennist otse, siis tuli seal ka end riidesse panna. Ja kuidas ma siis venitasin, et kõik teised enne mind riietusruumist ära minna jõuaksid ega saaks mu huvitava riietuse peale nägusid teha. Ja kuidas kõik ei läinud plaanikohaselt ehk kuidas registratuuri ja Raunoni jõudes juba üks sukk põlvini vajunud oli. Aga ta õnneks ei läinud. Registraatoril võis seevastu väga naljakas olla. Ja ma põgenesin jooksujalu autosse. Helistasin veel Silmarõõmule järgi, et ta üksi poes ära käiks ja ma saaksin enne tema juurde minna, sest ma ei tahtnud mõeldagi, mis asendis mu sukad peale viit korrust treppe on. Imekombel aga püsisid nad siis omal kohal. Ja edasi läks kõik hästi. Talle meeldis:)

november 17, 2009

Teiste üle rõõmustamisest

KM tegi täna arenguhüppe. Rääkis mulle pikalt laialt elus esimest korda, mida ta unes nägi. Ja seda oma soovil. Amazing. Tegu ju lapsega, kes ei räägi kunagi oma peas toimuvast. Vastus küsimusele "mida sa mõtled?, on tema keeles "hästi".

Aga ka lasteaias saab iga päev millegi üle rõõmustada. Tegu siis laste edusammudega. Esimene kord magamajäämine. Esimene kord vanematest nututa lahkumine. Igasugune omaalgatus. Esimene söödud kartulitükk. Esimene kord ise kahvliga midagi süüa. Esimene kord pissile küsida ja päriselt potini jõuda. Jne jne jne. Iga päev näeme kellegi puhul edusamme sellest, kuidas nad uue keskkonnaga kohanevad ja tundub, et laste jupphaaval juurde võtmine oli tõeliselt hea idee. Vanad olijad on juba käitumiselt vanad olijad ja nii on ka uusi lihtsalt rütmi saada. Saaks me nad nüüd nii kaugele ka, et tunde anda õnnestuks. See aga eeldab, et kõik püsivad samal ajal samas kohas ja teevad sama asja. Absurd. Eriti laste puhul, kes pole veel koostegemise arenguetapiski. Aga kohati nad ka ületavad ootusi. Ja tõesti on neist hea meel. Iga peävaga aina rohkem.

november 16, 2009

Raju reede

Nii naljakas, kuidas päevad ei ole kohe üldse vennad. Reede oli super ja laupäev... sellest te juba lugesite. Aga ma siiski tahan ka headest asjadest kirjutada, mistõttu hetkel kirjutagi kronoloogiliselt tagurpidi.

Reedel oli Silmarõõmu kontsert. Tema teine ja minu esimene, kuhu kaasa sain minna. Jätsin seetõttu isegi StripDance'i minemata ja ma jumaldan seda. Aga kontsert oli ka tore. Ausalt öeldes ei midagi erilist, sest heli oli pekkis, aga tore. Huvitavaks läks alles peale kontserti.

Või noh... korraks vahetult enne ka. Kui Silmarõõm korraks tagasi koju minema pidi ja mina sinna koos tema bändikaaslastega üksi jäin. Ja siis kuidagi sattusime trummariga vestlema ning vestlus lõppes sellega, et istusime kahekesi kellegi kolmanda autos, kulutasime akut tühjaks, kuulasime midagi, mida millegipärast ka muusikaks nimetatakse ja jõime otse pudelist rummi ja energiajooki peale. Väga sürreaalne oli minu jaoks. Paljude jaoks kindlasti iga päev. Minu jaoks meenutus aastatetagusest ajast, kui ikka tutvusringkonda rohkem sellist rahvast kuulus. Endal pole kunagi palju selliseid lausjoomise kogemusi olnud. Vast ei tule ka.

Igatahes tore oli. Ja peale pidu läksime kõik edasi trummari juurde. Tal on tilluke ahjuküttega korter. Üks tuba, täis laga. Selline pool-prügimägi, mis võiks koristatuna ülimalt hubane olla. Aga ei ole seda kunagi. Aga tühja sellest. Vähemalt polnud igav sisekujundus. Tal olid näiteks pappkastidest tugitoolid, mis kulumisastmest lähtuvalt kütteks said. Ja istusimegi seal põrandal ning tipsutasime veidi ning kõigil oli supertore. Ma ikka veel ei suuda see küljeluu olla, kes lihtsalt alati tagaplaanil ja mehest sammu kaugusel püsib. Seega suhtlesin julgelt kõigi teistega. Tutvusin ja lõbutsesin sajaga. Kuigi see läks mulle maksma mu hääle ja muidugi vahetult enne kontserti. Klubisse polnud vaja minnagi. Ja minu meelest oligi rohkem fun seekord kodus väiksema seltskonnaga. Kuigi vahepeal mahtus sinna tuppa kümneid inimesi. Kaasa arvatud ülikonnastatud tippjuhte, mis oli nii sürr jälle. Aga nad ei pidanud väga kaua vastu. Ja nende kaotus. Sest nad ei näinud, kuidas Silmarõõmu bändi klahvimängija, kes on minuga üsna sama kasvu, mu tikkkontsaga saapad jalga sikutas ja tantsis ja laulis oma I'm bringing sexy back'i! Ülikoom. Eriti see, et ta suutis püsti püsida kõigele vaatamata. Ja see oli ka naljakas, kuidas nad sõbraga mu saabastega nukuteatrit tegid. Naersin taaskord pisarateni.

Aga õhtu kujunes päris pikaks. Sattusin elus esimest korda juba väga kokku kuivanud kambaga Levikasse ja kohe hakkasin kunagiste koolikaaslaste otsa komistama. Purjus on ikka lahe olla. Nägin jälle hiljuti nähtud ammu nägemata klassivenda ja automaatselt kallistasin teda. Vist esimest korda elus. Sest just selline tunne oli. Lihtsalt rõõm näha. Mitte selline tavaline eestlaslikult reserveeritud kohtumine nagu eelmine kord. Tore oli. Väga tore. Kuigi pärast oli väga valus tatsata ja ma teadsin, et kontsert jääb vist ära ja õues oli külm, aga seitsmest mu telefoni salvestatud taksofirmast ei tahtnud ükski mu raha. Veider. Terve linn oligi vaid taksosid täis ja ometi polnud ühtegi võtta. Peale konkreetsete röövlite.

november 15, 2009

Nii vihane, et süda on paha

Ma ei ole aastaid niimoodi häälekalt nutnud, nagu eile öösel kell neli, kui ma enam vastu ei pidanud ja Jaagupis uksest välja kottpimedusse astusin, ainus mõte peas - siit ära! Ja ma oma niigi täiesti ära häälega ulgusin jutti nutta veel vist tunni või rohkem. Tundsin end nii abituna ja hirmununa. Öö üksinda võõras kohas ja õues tundus palju meeldivam variant, kui jääda sinna sugulaste juurde ja kõik alla neelata.

Millest ma räägin? Vaimsest ja füüsilisest perevägivallast, millele elus esimest korda tunnistajaks olin. Ja mille vastu ma midagi ette võtta ei osanud. Aga ma ei ole seda usku, nagu kõik teised seal olevat paistavad, et laseks sel jääda peresiseseks asjaks. Eriti, kui juba ka mind rünnati. Aga see pole midagi võrreldes sellega, mida sealsed naine ja lapsed igapäevaselt taluma peavad. Ja mitte miski ei õigusta oma armastatud inimestega sedasi käitumist.

Mu kasuõe mees on ikka täielik värdjas. Täi-e-lik!!! Arvan, et ei lähe sinna enam mitte kunagi tagasi. Kuigi see võib tähendada, et ma ei näe kaua ka sealseid toredaid sugulasi, kellest väga hoolin. Aga ma ei suuda sellele mehele enam näkku vaadata ja fake-smile'i punnitada, öeldes: kõik on super! Sina oled parim. Au ja kiitus sulle! Öäkk!

Mees tunneb, et ta on kõva mees lapsi ja naisi igati hirmutades ja ahistades, ise tüli norima hakates. Eile polnud vist kedagi, kelle kallal ta ei oleks võtma hakanud. Mind ründas ka täiesti alusetult kaks korda, aga minu käest tuli siiski vabandust paluma. Teised olid nii üllatunud, sest ta ei palu vabandust, sest usub, et tal on alati õigus. Aga ka tema võlts lepituskatse lõppes sellega, et ta tegi mulle selgeks, et mul ei ole õigust oma arvamusele. Ja üleüldse kuna ma olen temast kaks korda noorem ja naissoost pealegi, siis ma olen ka kaks korda rumalam ja vähem väärtuslik. Loogish eks?

Esimest korda nägin ta sellist külge. Ma olin küll üht-teist kuulnud, aga mitte sel määral kogenud. Ma nägin, kuidas ta oma pojale kallale läks. Kuigi ise alustas ja poeg, kes on väga tasakaalukas ja usub sellesse, et talle pole mõtet vastu hakata, sest see oleks õli tulle valamine, reageeriski vist sellele, et isa jälle mind ründas. Ja hakkas vastu rääkima. Ja iga lause, mida ta ütles, oli tõde. Aga isa, tubli mees, ei saa ju alla jääda. Ja siis lohistaski oma poja, sokkis, õue, et kakelda. Mu kasuvend läks vahele ja poiss vist pääses. Aga see oli minu jaoks murdepunkt, kui ära tulin. Ja ma ei kavatse sellest vaikida nagu teised. Ei, ma ei lähe politseisse, sest ma ei taha, et nad rohkem peksa saaksid seal "kõva mehe käest". Aga ma ei kavatse seda saladust ka hoida. Ega aktsepteerida. Veel vähem seda värdjat õigustada. Sest just seda ta on. Ja ärge tulge mulle ajama, et küll nad ise norivad tüli. Ei nori. Sel mehel lihtsalt on nii madal enesehinnang, et ta peab ka iga abipakkumist rünnakuks enda isiku vastu. Muideks, mu kasuvennaga nad siiski läksidki lõpuks kaklema. Noored poisid võitsid vana alkohoolikut. Aga see oli vaid üks lahing. Ja seal ei olnud ka ühtegi tervet täiskasvanud meest, kes ta paika paneks. Ja mina ei oska. Aga mul on nii kahju sellest perest. Nad on nii toredad inimesed, aga kui katkisena selle pere lapsed kunagi ellu astuvad? Ma ei tea. Mingi jälg kindlasti jääb. Ja ma ei saa aru, miks mu kasuõde lihtsalt minema ei jaluta. Oleks siis, et mehe käes oleks raha. Aga ta on nii mõttetu mees, et tema peret toidab ja katab naine. Pudulojus. Ja vastik värdjas pealegi.

Nagu näete mu keelekasutusest, ma olen siiani meeletult kuri. Tegelikult oleks olnud hea, kui ta olekski mulle kätega kallale tulnud. Mitte, et ma masohhist oleksin. Aga kui laste ema ei rebi end ja lapsi sellest ringist välja ning eelistab vaikida, siis mina oleksin otse politseisse marssinud. Ja sinna ei oleks nad midagi teha saanud. Samuti on minu ümber mitmeid inimesi, kes ei laseks sel nii jääda.

Helistasin öösel isale, sest lootsin, et ta on oma seal lähedal asuvas kodus ja sab mulle järgi tulla. Aga ta ei olnud. Siiski minu esimest korda nutmas kuulmine ajas ka tema nii närvi, et ta oli terve öö üleval olnud ja kuuldes, miks ma nutan ähvardas, e tambib ta põlvini maasse. Ma üldse ei poolda vägivalda, aga see kõlas lihtsalt nii hästi. Et ometi keegi tuleks ja aitaks. Sest tundub, et seal ei suudeta peresiseselt probleemi ära lahendada. Leppimine ei ole lahendus.

november 12, 2009

Aega tagasi keerates

Hetkel mulle tundub, et nii mina kui mu isa kui ka vend ja vanaema - me kõik püüame teha seda.
Ma olen juba rääkinud teile sellest, kuidas isa üritab mind nüüd kiirkorras ammu kätte saadud elutarkustega varustada. Ainus, millest mul on kahju, on see, et macho mees nagu ta on, üritab ta minust pigem head küljeluud kui inimest voolida. Ka sellest olen rääkinud, kuidas vend mulle esmakohtumisel vastuväidetest hoolimata kohe jäätist ostis nagu väiksele lapsele. ja vanaema tegi sama. Tõi kohe lauale kommikausi. Mis on muidugi armas ja magusasoolikas on mul mõlemalt poolt tugevalt geenides. Nagu vanaema ise ütles: ma võin idusid süüa, aga ma tahan magusat siis ka! Same here.

Aga ma pole rääkinud, et ma ka ise olen avastanud end lapsikuid tegusid korda saatmas. Ja kuigi ma saan aru, et nii teen, ei suuda seda endale ka keelata. Sest tahaks ju uhkustada oma issiga. Kes mul lõpuks on.

Näiteks üks päev lasteaias vaatasin ühe poisiga autode raamatut ja seal oli üks pikap-maastur. Ja ma ei suutnud kohe lapse!!! ees mitte kekata, et minu issil on ka selline! Tobe eks!? Aga ma pole ju kunagi varem seda teha saanud.

Ja natuke teistsugune situatsioon oli isadepäevaga. Kuni selle aastani ma isegi ei teadnud, millal isadepäev on. Sügisel, aga täpsemalt? Ainult siis, kui keegi õigel päeval meelde tuletas, registreerisin info ära. Üldiselt aga oli see üks väga tahaplaanile peidetud tähtpäev, sest mul ju ei olnud isa. Viimastel aastatel olen siiski - kui on meelde tulnud - oma kasuisale head isadepäeva soovinud, aga see on ka kõik.

Sel aastal oli kõik teisiti. Olin juba päevi paanitsenud, kas leian sobiva kingituse. Mitte midagi ülepingutatut, aga siiski isiklikku ja südamlikku. Ja kuna mul on superkasuisa ning ma tõesti tahtsin oma esimese isaga isadepäeva ära fikseerida, siis sain kaks kingitust teha. Peaaegu identsed. Teisiti poleks kõne allagi tulnud. Ja nii ma siis justkui väike laps ajasin mööda linna taga ideaalseid tasse - väga raske ülesanne isadepäeval, muideks - ja õigeid värve, et neile tuunitud tasse teha. Et aga selgus, et keraamikavärvid kuivavad kolm päeva ja tahavad veel kuumutamist veekindluse tagamiseks, siis viimasel päeval sündinud mõtte puhul ei tulnud need kõne allagi. Aga kogemustega beib, nagu ma olen, tuli pähe võib-olla, et paremgi lahendus - tume küünelakk. Ma väga loodan, et see keraamikal kauem, kui orgaanilistel pindadel püsib, sest küünelakiga tassile arusaadavalt kirjutamine võttis tohutult aega. Ja tulemuse põhjal ei ole aru saada, kas autor on kümnene või kakskümmend. Aga väga armsad tulid ikkagi. ise jäin väga rahule ja tundub, et kingisaajad samuti. Aga jah. See siis ongi jälle see veidi lapsiku käitumise koht. Korraks kaalusin ka lipsude/lipsunõelade ostmist, aga see tundus nii külm variant olevat. Usun, et tegin hea valiku ja kui ma saan nüüd kohe oma lapsikused välja elada ning teised niisamuti, siis varsti oleme võrdsed jälle.

Tere! Mina olen Indreku ema!

See oli minu vanaema esimene lause minule. Nimelt isadepäeval tehti meid ootamatult tuttavaks. Ei olnud itaalia stiilis pisaraid ja kallistusi. Oli täiesti eeslaslik tutvumine. Kamaluga kohmetust, snäkid ja lühike briifing, kus sai paari lausesse oma eluloo ära mahutada. Vanaema ise väitis, et tal on olnud nii kurb/kehv elu, et ta ei hakka sellest hetkel üldse rääkima. Ja minu üllatuseks ei hakanudki. Kuigi ma oleksin huviga kuulanud.

Kuigi üllatus tegi meid kohmetuks, on mul siiski väga hea meel, et ma nüüd tean, mis nägu ta on ja kuidas ta hääl kõlab ja ka veidi, mida ta endast kujutab. Avastasime isegi sarnasusi omavahel, kuigi minu meleest on nad isaga ühte nägu ja mina pole kummagi moodi. Aga maitse on meil sarnane. Vähemalt selle aasta superstaaride osas. Mu vanaema on nende eluga väga hästi kursis ja meil on samad lemmikud ning me mõlemad rõõmustasime, kui Kene koju läks, sest ta lihtsalt ei ole massimaitse ja meie maitse ka mitte. Ja ma olen tema üle uhke. Mitte, et ma teist häbeneksin. Ma ei mäletagi teda eriti. Aga nad on lihtsalt väga erinevat elu elanud. Üks elas maal ja ärkas kell viis, et lehmi lüpsta. Teine õppis Tartu Ülikoolis majandust ja on alati linnapreili olnud. Siiani ainsa nendevahelise sarnasusena tulebn pähe see, et mõlemad sünnitasid kolm last.

No igatahes on mul hea meel, et minu ainus vanavanem on tore, tark ja väärika olemisega proua. Ja meil mõlemal on kahju, et meil ei olnud varem mingisusgust suhet, sest mina olen alati vanavanemaid taga igatsenud ja tundub, et tallegi oleks meeldinud veel mõni lapselaps.

Muideks, peaaegu oleks mind samal päeval hoopis terve suguvõsa lõugade vahele visatud. Aga ju siis saatus ei tahtnud nii. Ja ausalt, mul on hea meel. Muidugi, ma tahaksin väga kõigiga tuttavaks saada ja tundub, et ka neile hakkab see mõte aina enam meeldima, aga see on midagi, milleks ma tahaksin end enne vaimselt valmis panna, vältimaks üleliigset kohmetust. Ja ma usun, et ka neile meeldiks, kui neid ette hoitataks. Minu välja ilmumine pidi neile ikka väga suur shokk olema. Kuigi isa ja vend pidid minu eest, seljad vastamisi, seisma ja mind vajadusel kaitsma. Mis kõlab muidugi samuti hästi.

Aga mulle teeb natuke nalja see eestlaslik külmus. Või inglaslik. A la we only show affection to horses and hounds. Kas erinevalt isast üritab ta igati diplomaatiliselt korrektne olla, et mitte minus mingeid negatiivseid reaktsioone esile kutsuda? Miks ta ei öelnud lihtsalt, et on mu vanaema või vähemalt, et on mu isa ema. Mina olin küll peaaegu kohe sunnitud tema kuuldes sõna "vanaema" kasutusele võtma. Ja mulle meeldib, et minu sõnavarra on tekkinud sõnad " isa" ja "vanaema" ka isiklikumas kontekstis.

Ma ei julge veel mingeid sooje suhteid loota. Sest vennaga olid ju ka suured sõnad ja edasi faas Teadmata kadunud. Võib-olla jääme vanaemaga siiski võõraks. Aga ma loodan, et mitte. Vähemalt ära nähtud nüüd.

"Teine sahtel"

Kus teie oma kola hoiate?
Mina hoidsin vanasti kõike liigitamatut läbisegi oma koolilaua teises sahtlis. Nüüd mul enam kirjutuslauda ei ole. On üks stiliseeritud pappkast, aga see on täis saanud ja mul on täitsa tõsine probleem. Kuhu panna ülejäänud põnevad asjad, mida mul enamasti vaja ei olegi, kuid mis on mälestuseks mõnest üritusest või ebapraktilised iluesemed vmt? Ja arvestage sellega, et meie kodu on ka pisike. nii pisike, et iga uue asja ostmine tähendab pingsat mõtlemist, kuhu see panna või millegi muu ära viskamist.

Teine sahtel oli hea lahendus, kuigi mu ema vihkas sealset segadust. Aga see on lihtsalt minu stiil ja väga raske on ka, ausalt öeldes, sadat erineva kujuga asja süstematiseerida. Las nad siis olla segi. Minu meelest. Piisab sellest, kui nad on ühes kohas. Aga see oli lihtsalt üks mu viimase nädala mõtetest. Mul on palju veel.

november 04, 2009

Võidab see, kellele jääb... mitte midagi!

Mul on aeg-ajalt tunne, et teatud inimesed võistlevad selle üle, kes on rohkem altruist ja mindki tahetakse vahel vägisi sinna võistlusesse kaasata, aga mulle see võistlus ei meeldi, sest kuigi mulle meeldib olla hea inimene ja enda meelest ma nagu olen ka, oman ma ka enese alalhoiu instinkti ja kui see tööle hakkab, hakkavad ühtlasi süümekad, et ma rohkem ennast hävitav/ohverdav ei ole. Does it make any sense?

Ja siis paistab, et mõningatel juhtumitel on veel see lisafunktsioon ka, et ennast kiitmast ei väsita ja vastupidi - kui ei kiida, sest nii pole siinmaal kombeks, siis ega keegi sinu heategusid ei märka ka.

Mäletan, et kunagi ammu ammu ühes suvelaagris oli meil punktisüsteem. Punkte sai heade soorituste eest erinevate ülesannete lahendamisel, aga ka eeskujuliku käitumise eest näiteks ja meile veel vihjati, et iseenda reklaamimine ja punktilunimine võtab punkte maha. Samas aeg-ajalt lubati ettegi, et selle või tolle eest saab raudselt punkte. Mõngu lõpus selgus, et reeglite järgi mängides jäime ilma ka juba ette lubatud punktidest. Ja selle peale olen siiani solvunud.

Niisiis... mis oleks õigem? Ennast veelgi rohkem mu töökaaslaste kombel ületundidega koormata, sest teised teevad ka nii või jätkata nii nagu ennegi, et vajadusel ja võimalusel olen abiks ja kui ei saa või tõesti ei jaksa/taha, siis ei ole ning ei teki/tekitata ka vajadust põdeda, sest keegi ei tule ütlema sulle: sina meil oled ikka ülitubli muidugi. Mu töökaaslased on väga toredad inimesed, aga mul on teisi kohustusi ja valikulisi kohustusi ka ning mu päevad on niigi väga pikad viimasel ajal - tänagi jõudsin just koju ja kell on kümme läbi - aga me ei oska veel inimesi kloonida ja ma ei näe ületöötamisel ka mõtet, sest lõpuks ju hakkab üleväsimusest ka töö kvaliteet kukkuma. Usun, et minust on rohkem kasu siis, kui olen välja puhanud ja töötan õigel ajal või veidi rohkem. Ma ju ei ole terve see kuu tunde lugenud rohkem kui hädapärast vaja. Aga mulle ei meeldi ilmnenud tendents, et aga võiks ju veel seda, seda ja toda teha ka...

Nojah. Ennast jälle välja elatud ja asjad pisut selgemaks mõeldud. Tänan kuulamast!

november 01, 2009

Siit ja sealt...

Lapsesuud 3-aastaselt:
Tead. Meil on päikseprillid, aga minu isal on vihmaprillid ka!

Muidu ongi mu elu töö. Vabalt võib sinna vahele võrdusmärgi tõmmata. Lisaks veel trenn, millest vist sõltuvuses olen ja kus just esimene kuu edukalt üle elatud sai, mis on minu jaoks väga suur asi.

Ja lastest veel nii palju, et olen avastanud ühe huvitava asja. Nimelt lapsed otsustavad iga päev usaldada kasvatajat, kellega esimesena kokku puutuvad ja kui oled see, kes alles õhtupoole tuleb, siis pead ikka kõvasti vaeva nägema, et tagasi soosingusse saada. Muidu koheldakse sind nagu võõrast. Naljakas eks? Et pole lihtsalt lemmikkasvatajaid.

Käisime sel nädalavahetusel maal puhkamas ka ja tegin jälle üle viiesaja ilusa pildi, et oleks vajadusel lasteaias kohe pildimaterjali võtta õpetamisel. Käisime taas loomade varjupaigas kassidele pai tegemas ja olime seal nii kaua, kuni töötajad koju tahtma hakkasid. Aga ma lisan pilte. Siis saate aru, miks. Ja loodetavasti otsustate mõne neist koju viia.


Top dog. Kui tema otsustab, et on põhjust haukuda, siis teised vaid täidavad käsku. Aga ilus eks?


Niimoodi tervitatakse kõiki, kes vähegi vaevuvad tulema nendele külla.

Või siis niimoodi:)


Uni ei anna häbeneda.


Siia peab veel mahtuma ju...


Ei ole võimalik, et me sinu juurde ära ei mahu!


Tõid mulle mänguasja jah?

Musi!

Ma ulatan küll!

Hüpata või mitte hüpata?

Ma Armastan Sind!

Hmm... milline võiks olla parim lähenemisnurk?

Väärikus - see kas on või ei ole!

Tegemist on siis Lääne-Virumaa Kodutute Loomade Varjupaiga elanikega.

oktoober 24, 2009

Tükike sügist





















Mulle ei meeldi labased inimesed!

Aga noh, kellele meeldiks eks!?

Tänase päeva põhiline mõte mu peas on see, et kas imelikud inimesed tõmbavad ligi teisi imelikke inimesi ja kui imelik mina veel selle loogika kohaselt olen. Juba jälle üritas minuga sõbraks saada kaks imelikku inimest. Üks tuli lihtsalt head isu soovima, mis muidu oleks tore ja viisakas, aga antud kontekstis oli väga off topic. Ja teine leidis mu trennis üles ning enam eemale ei läinudki. Ma ei oska öelda ka konkreetselt teistele halvasti ega neid ära ajada. Lootsin, et ta saab ise aru, et ma ei taha temaga lähemalt tuttavaks saada, kui ma eriti vestluses ei osale ega ise tema vastu huvi üles ei näita. Aga mida ma ka tean. See ei seganud teda mind igasugustest asjadest, mida ka tihti lähedastele ei räägita, esimestel tutvusmiminutitel informeerimast. Asjadest, mida ma tõesti ei tahtnud teada. Ja ma ei tahaks teda solvata ka, aga tundub, et ta on seal trennis kõigile kustumatu mulje jätnud oma külgekleepumise ning kummalise käitumisega - kuulsin teisi teda taga rääkimas. Mitte mingeid suvalisi klatsimoore, vaid temaga hädas olevaid vanemaid sümpaatseid naisterahvaid. Ja ta veidi tõmbab tagasi mu soovi seal trennis edasi käia. Muidu oleksid ju uued trennisõbrad ägedad, aga sellised - tänan, ei!

oktoober 20, 2009

Tõeliselt nõme naine

Reisisaatjad on olnud kuum teema nii blogides kui suures meedias. Mõni neist on sümpaatne ja mõni mitte. Aga nii on see ju kõigi inimestega. Keegi ei saa kõigile meeldida. Aga see pole hetkel põhiteema.

Minu kodubussis on toredad reisisaatjad. Täna hommikul oli buss üsna tühi, nii et reisisaatja sai istuda ja see on ju täiesti okei, et nad võimalust kasutavad. Mis nad ikka jalus tolgendama peaks, kui kellelgi neid parajasti vaja ei ole ning terve päev püsti seista on tohutult kurnav ning üsna varsti ka väga valulik tegevus.

Niisiis, reisisaatja istus juhi taga esimeses pingireas sisemisel pingil, kust tal on võimalik igasugustele olukordadele reageerida. Bussis oli veel hulk vabu kohti, nii et probleemi ei olnud. Aga siis tuli üks naine ja marssis otsejoones tema juurde. Reisisaatja tõusis püsti ja naine ei läinud istuma mitte tema kõrvale aknaalusele tühjale kohale, vaid võttis just nimelt tema koha ära. No wtf? Milleks lihtsalt heast peast selline bitch olla? Ma ei seedi inimesi, kes on ilma igasuguse põhjuseta teiste vastu vastikud. Nii raske oli siis kuhugi mujale istuda v? Oleks siis, et ta oleks tulnud eest uksest ja see oleks olnud esimene vaba pink või veelgi, et tal oleks olnud raskusi kõndimisega, aga ei. Ta tuli tagant ette ja võttis meelega just selle koha. Tõeliselt nõme! Kusjuures välimuse põhjal oleksin arvanud, et tegemist on sümpaatse inimesega, aga me vast kõik teame juba, kui petlik välimus olla võib.

Ma olen siiani kuri selle nõrgemale liiga tegemise pärast ja mul on kahju, et ma ei ole veel nii tugev inimene, et enda siin välja elamise asemel talle seal oma arvamust näkku ei öelnud ja õiglust paika ei seadnud. Aga ma usun karmasse, nii et küll tuleb ka aeg, mil keegi talle samaga vastab. Võib-olla mitte samas vormis, aga see saab olema vähemalt sama alandav ja ebameeldiv.

oktoober 19, 2009

Täna öösel nägin unes, et otsisime mööda Nõmmet mu vanaema maja selleks, et avastada, et olime just seal enne otsingu algust olnudki ja jõudsin temaga kohtumisele nii lähedale, et hirm hakkas. Ma olen imelik eks?

Aga ma olen õnnelik. Olenemata sellest, et ma vist jään kõige kiuste jälle nohuseks. Juba aevastan kogu kehaga. Aga ma leidsin just Silmarõõmule ideaalse jõulukingituse. Ja ma mõtlengi ideaalse. Ja praegu on alles oktoobri keskpaik:D

oktoober 18, 2009

oktoober 17, 2009

Leidsin musta kulda

Lõpuks ometi. Ja Eestist. Enam ei sõltu oma Soome kontaktidest. Sandra, ole kade:P
Jutt ei käi muidugi naftast. Mida ma sellega teeksin? Jutt siis soolalagritsast. Kvaliteetsalmiakkist. Stockmann müüb seda ja veel üht-teist, mida mujalt ei leia. Peaks hakkama seal tihemini käima.

Ja seal on teisigi häid musti asju. Eile vedas nii hullult, et sain Hulludelt päevadelt viimase paari enda suuruses trennitosse. Minu esimesed mustad. Huvitav, et mu brändiasjade arv on viimase kahe päevaga põhimõtteliselt kahekordistunud:D Aga trenni jaoks siiski tahtsin taas korralikke papusid, mis igasugusele koormusele vastu peaksid.

Minu esimene trennist põgenemine

Suutsin peaaegu kaks nädalat trennis käia nii, et iga järgmine trenn tekitas minus vaimustust ja soovi veel ja veel tagasi minna. Aga siis tegin selle vea, et läksin taaskord joogal ja pilatesel põhinevasse BodyBalance'i trenni ja see oli tõesti suur viga. Ma olen korra ennegi pilateses käinud ja kahetsenud, aga tollest korrast jäi vähemalt meelde, et hea lihastrenn oli, kuigi pidin selle sundhingamisega ära lämbuma. See kord olin täiesti nagu kala kuival ja see bodybalance viis mu just balansist välja. Treener iseenesest oli väga tore. Aga see trenn lihtsalt ei läinud üldse peale. Ma ei ole kunagi nii palju peas keerutanud mõtet, et saaks juba läbi või läheks ära, aga ei tahtnud treenerit oma lahkumisega solvata. Lõpuks peale neljakümmet minutit ei pidanud siiski enam vastu ja jalutasin sealt paljajalu ära, sest ei tahtnud enam hetkegi seal viibida. Ka mitte papude tagasi panemiseks. Ja pärast pidin veel piinlikkusega sellele treenerile taas otsa vaatama, sest järgmine trenn hakkas sealsamas. Nüüd igatahes on selge, et minu teema on tants ja ainult tants. Ja lodoetavasti vesiaeroobika ka, sest leidsin täna endale sobiva trikoo. See ütleb Goddess:P

Üks mu elu huvitavamaid komplimente

Kui ta oleks prostituut, siis mina oleksin see, keda ta suudleks.

oktoober 15, 2009

Irooniat kamaluga jälle

Ma olen see tüdruk, kes emale heas tujus olles orhidee ostab ja siis seda kaks päeva igale poole kaasa tassib, et see autos ei külmetaks ning süles sõidutab või justkui väikest last kurvides käega turvab. Kõike selleks, et lill eluga lõpuks koju jõuaks. Ja siis lõpuks... punktist x kodu poole teele asudes suure seltskonna ees maa jalge alt kaotab ning haledalt käpuli käib. Käed lõhki nagu väiksel lapsel, jalg valutab ning lill on nii sodiks, et isegi elustamine ei aita ja koju jõuavad vaid alumised lehed ning puru.

Aga huvitav oli see, et ma jõudsin eile - päev pärast kukkumist isegi trenni ja tegin kaks trenni jutti, mis oli superfun. Lihtsalt üllatasin ennast sellega, et oma olematu füüsilise vormiga hakkama sain ja täitsa edukalt. Ei jäänud edasijõudnute bailatino tunnis kellelegi alla. Vähemalt mitte uue kava õppimisel. Vanade kiiresti käigu pealt selgeks saamine võtab siiski veel palju aega, ma kardan.

oktoober 13, 2009

Kuidas mahutada oma päevaplaani kõike, mida tahaks?

Ma otsin praegu sellele küsimusele vastust, sest käisin eile ülilahedas edasijõudnute bailatino tunnis, mis tõotab olla keeruline ja pingutamist nõudev, aga ka seda väärt. Et aga muidu peaks ma minema teise treeneriga algajate tundi ja see ei ole selline tund, kus iga tund võetaks uut kava või korrataks ühte ja sama, siis puudumine teeb asjad üsna võimatuks. Nüüd ma siis arvutasin igatr pidi, et kui ma sel ja sel päeval käiksin kahes tunnis järjest, siis kas ma tapaksin end nii ära? Oleks see füüsiliselt ja ka ajaliselt võimalik? Ja kas viies puudumised miinimumini, suudaksin ma seal tunnis teistega ühele tasemele jõuda ja seal püsida, sest seal trennis pidid paljud käima juba neljandat aastat järjest ja mina pole vist juba kaks aastat üldse trennis käinud. Aga esimese taaskäimise nädala põhjal arvan, et ma ei olegi veel lootusetult roostes ja kui siiani olen hakkama saanud - mõnes tunnis ka paremini kui enamus - siis miks peaks üks superlahe, kuid pingutust nõudev tantsutund mul üle jõu käima. Ja pealegi seal on väga laheda olemisega treener, kes vist on ka minu tugitreener tegelikult. Seega mul ju peaks olema loomulik õigus tema trennis käia, eks?

Muust elust veel nii palju, et ma sain veidi vähem kui viie päevaga oma kudumisprojektiga ühele poole. Kudusin Silmarõõmule enda meelest superilusa salli ja kuigi see võttis oodatust tunduvalt rohkem aega, jäin rahule. Kas teil on ka kududes nii, et te ei jõua ära oodata vaheldusekohti? Uut värvi triipe? Teistsugust mustririda jne. Mind ajab pidevalt ühe asja tegemine hulluks.

Ja nädalavahetus oli mõnes mõttes piin. Esimesed poolteist päeva võitlasin endaga, et mitte Talle helistada ja haledalt paluda, et ta ikka minu jaoks ka aega leiaks oma Eesti visiidi ajal. Aga ma ei tahtnud ju nii hale olla ja see oleks olnud tema võit, kuigi selles mõngus vist ei ole päriselt võitjaid ja kaotajaid ja kanged olles kaotame mõlemad. Halvimal juhul sõbra tervikuna. Ja siis viimased pool päeva, kui olin jõudnud ära oodata tema kõne, milles ta teatas, et tal siiski ei ole minu jaoks aega (või piisavalt tahtmist kokku saada), võitlesin endaga, et ise mitte teda üles otsida, nagu talle oleks meeldinud vist. Aga õnneks oli mul teisel päeval olemas Kats, kes lubas mind tagasi hoida lollusi tegemast. AH, miks ei võiks elu kunagi lihtne olla? Miks ma pean pidevalt mõtlema, kas me ikka oleme sõbrad või on tema minu jaoks olulisme sõber kui mina tema jaoks? Kui üldse oluline olen. Olenemata tema aeg-ajalt tulevatest kinnitustest sellele. Sest teistes situatsioonides paneb ta mind end alaväärtuslikuna tundma. Ebaolulisena.

Noh, vähemalt Silmarõõmuga on kõik korras ja see on tegelikult väga suur asi. Avastame end isegi samamoodi mõtlemas ja väga ebatavalistes ning etteennustamatutes situatsioonides:D Ja ma ei suuda kirjeldada, kui hea meel mul on, et temaga kunagi nüüdseks juba üheksa kuud tagasi tuttavaks sain, sest vähe on nii toredaid inimesi kui tema. Nii armsaid ja usaldusväärseid, tasakaalukaid ja samas tegutsemisvalmeid.

Esimene kasvatajapäev sai ka üle elatud. Mitte päris nii, nagu ma ette kujutasin, aga mitte ka kehvemini. Eks läheb veidi aega enne, kui saame asuda päriselt ettenähtud programmi täitma, sest kaheaastastele ei tee selgeks, et me teeme nii mitte sellepärast, et see oleks väga vajalik või ülimalt fun, vaid seepärast, et keegi tähtis tädi või onu käskis. Ma saan väga hästi aru, et lasteaed kui alushariduse asutus saab ja peabki lapsi edasiseks eluks ette valmistama ning oleks väga hea, kui kõik lasteaiad suudaksid seda ühtmoodi ja ühel tasemel teha, aga sellistes kohtades ei saa rakendada standardnorme, sest keegi meist ei ole standardne.

oktoober 10, 2009

Miks eraldada väliselt erivajadustega lapsi teistest veelgi?

KMi tõttu käin päris tihti ühes erivajadustega lastele mõeldud koolis ja olen hakanud mõtlema, et miks osa vanemaid veel süvendab võimalust, et ühiskond nende võsukesi välja tõrjuma hakkaks? Miks riietada neid silmnähtavalt tobedalt, lõigata neile kummalised soengud ja kasutada prillidena pudelipõhjasid? Miks neid niimoodi veel märgistatakse, kui eesmärgiks peaks ju olema ka nende laste ühiskonda integreerimine? Kas vanemad teevad seda meelega või milles asi? Miks mul on võimalik tihti lihtsalt välimuse - ja ma ei mõtle selle all ebatavalist miimikat või käitumist - põhjal ära öelda, et vot sellel lapsel on midagi viga ja et teisega ei ole kõik päris korras?

Asi pole ju siinkohal kinni rahalistes võimalustes, sest see jutt ei puuduta kõiki erivajadustega laste vanemaid ja ka väikse rahaga on võimalik end normaalselt riietada. Näiteks, kui juba juuksurisse minna, siis võiks ju lasta teha midagi lapsele sobivat ja armsat, mitte midagi silmnähtavalt valet. Ja kindlasti on palju vanemaid, kes annavad vastavalt oma võimalustele endast parima lapse heaks. Ma lihtsalt ei saa nendest teistest aru.

Paljud kindlasti peavad mind nüüd vastikuks pealiskaudseks inimeseks, aga minu jutu mõte ei ole selles, kes on cool ja kes mitte. Minu mõte on selles, et vanemad võiksid ja peaksid andma endast parima, et oma last ühiskonda sulatada, sest ma ei tea veel ühtegi mitte omal tahtel eraklikku inimest, kes sellises seisus õnnelik oleks. Ja lapsed ei ole ise süüdi selles, et nad teistest erinevad. Nad ei pruugi osata ka oma olukorda muuta ega selleks üksi võimelised olla. Vanemad, nähke natuke vaeva, et laps end teiste seltskonnas mugavalt tundma hakkaks. Tihti ei piisa selleks küll vaid uuest välimusest, aga see väike muudatus võib palju ära teha.