Mul on aeg-ajalt tunne, et teatud inimesed võistlevad selle üle, kes on rohkem altruist ja mindki tahetakse vahel vägisi sinna võistlusesse kaasata, aga mulle see võistlus ei meeldi, sest kuigi mulle meeldib olla hea inimene ja enda meelest ma nagu olen ka, oman ma ka enese alalhoiu instinkti ja kui see tööle hakkab, hakkavad ühtlasi süümekad, et ma rohkem ennast hävitav/ohverdav ei ole. Does it make any sense?
Ja siis paistab, et mõningatel juhtumitel on veel see lisafunktsioon ka, et ennast kiitmast ei väsita ja vastupidi - kui ei kiida, sest nii pole siinmaal kombeks, siis ega keegi sinu heategusid ei märka ka.
Mäletan, et kunagi ammu ammu ühes suvelaagris oli meil punktisüsteem. Punkte sai heade soorituste eest erinevate ülesannete lahendamisel, aga ka eeskujuliku käitumise eest näiteks ja meile veel vihjati, et iseenda reklaamimine ja punktilunimine võtab punkte maha. Samas aeg-ajalt lubati ettegi, et selle või tolle eest saab raudselt punkte. Mõngu lõpus selgus, et reeglite järgi mängides jäime ilma ka juba ette lubatud punktidest. Ja selle peale olen siiani solvunud.
Niisiis... mis oleks õigem? Ennast veelgi rohkem mu töökaaslaste kombel ületundidega koormata, sest teised teevad ka nii või jätkata nii nagu ennegi, et vajadusel ja võimalusel olen abiks ja kui ei saa või tõesti ei jaksa/taha, siis ei ole ning ei teki/tekitata ka vajadust põdeda, sest keegi ei tule ütlema sulle: sina meil oled ikka ülitubli muidugi. Mu töökaaslased on väga toredad inimesed, aga mul on teisi kohustusi ja valikulisi kohustusi ka ning mu päevad on niigi väga pikad viimasel ajal - tänagi jõudsin just koju ja kell on kümme läbi - aga me ei oska veel inimesi kloonida ja ma ei näe ületöötamisel ka mõtet, sest lõpuks ju hakkab üleväsimusest ka töö kvaliteet kukkuma. Usun, et minust on rohkem kasu siis, kui olen välja puhanud ja töötan õigel ajal või veidi rohkem. Ma ju ei ole terve see kuu tunde lugenud rohkem kui hädapärast vaja. Aga mulle ei meeldi ilmnenud tendents, et aga võiks ju veel seda, seda ja toda teha ka...
Nojah. Ennast jälle välja elatud ja asjad pisut selgemaks mõeldud. Tänan kuulamast!
Ja siis paistab, et mõningatel juhtumitel on veel see lisafunktsioon ka, et ennast kiitmast ei väsita ja vastupidi - kui ei kiida, sest nii pole siinmaal kombeks, siis ega keegi sinu heategusid ei märka ka.
Mäletan, et kunagi ammu ammu ühes suvelaagris oli meil punktisüsteem. Punkte sai heade soorituste eest erinevate ülesannete lahendamisel, aga ka eeskujuliku käitumise eest näiteks ja meile veel vihjati, et iseenda reklaamimine ja punktilunimine võtab punkte maha. Samas aeg-ajalt lubati ettegi, et selle või tolle eest saab raudselt punkte. Mõngu lõpus selgus, et reeglite järgi mängides jäime ilma ka juba ette lubatud punktidest. Ja selle peale olen siiani solvunud.
Niisiis... mis oleks õigem? Ennast veelgi rohkem mu töökaaslaste kombel ületundidega koormata, sest teised teevad ka nii või jätkata nii nagu ennegi, et vajadusel ja võimalusel olen abiks ja kui ei saa või tõesti ei jaksa/taha, siis ei ole ning ei teki/tekitata ka vajadust põdeda, sest keegi ei tule ütlema sulle: sina meil oled ikka ülitubli muidugi. Mu töökaaslased on väga toredad inimesed, aga mul on teisi kohustusi ja valikulisi kohustusi ka ning mu päevad on niigi väga pikad viimasel ajal - tänagi jõudsin just koju ja kell on kümme läbi - aga me ei oska veel inimesi kloonida ja ma ei näe ületöötamisel ka mõtet, sest lõpuks ju hakkab üleväsimusest ka töö kvaliteet kukkuma. Usun, et minust on rohkem kasu siis, kui olen välja puhanud ja töötan õigel ajal või veidi rohkem. Ma ju ei ole terve see kuu tunde lugenud rohkem kui hädapärast vaja. Aga mulle ei meeldi ilmnenud tendents, et aga võiks ju veel seda, seda ja toda teha ka...
Nojah. Ennast jälle välja elatud ja asjad pisut selgemaks mõeldud. Tänan kuulamast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar