Kõik te teate, mis see on. Kui vaid hetkeks mõtlete. Ma jumaldan seda. Kirjutasin sellest vist ka aasta tagasi. Aga tahan veel. Nimelt elu Eestis on ikka ilus. Indiaanlased on Viru juures tagasi ja jõulud on tulemas ja sellega seoses on ka kellukesed taas müügil. Ma jumaldan neid. Ja seda, mida nad esindavad. Ja ma ostan neid alati, kui poes käin. Ükskõik kui pankrotis ma ka oleks. Sest ma tean, et alati on keegi, kellel on hullem. Ja kui ma nii mõtlen, siis ma ei saa teisiti, kui ostan jälle. Pakun, et mul on neid aastatega juba sajaviiekümne ringi kogunenud. No sada vähemalt. Ja nad on väga armsad pealegi. Ning toetavad pisikesi.
Ainus, mis sel aastal veidi häirib, on Kaubamaja suhtumine. Kas nad tõesti peavad oma kliente nii pealiskaudseteks, et usuvad, et viimastel on savi, mille heaks nad kellukese ostma peaksid? Et nagunii ostavad või jällegi - ei osta. Aga ei ole nii. Õnneks teised kaubandusketid kirjutavad ikka veidi pikemalt kellukeste mõttest. Et lähevad lastehaiglale. Ja seetõttu ostan ikka ja alati ja igalt poolt. Võite mulle jõuluks ka kellukesi kinkida, kui muud pähe ei tule. Teete mulle head meelt ja paljudele lastele samuti head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar