Hetkel mulle tundub, et nii mina kui mu isa kui ka vend ja vanaema - me kõik püüame teha seda.
Ma olen juba rääkinud teile sellest, kuidas isa üritab mind nüüd kiirkorras ammu kätte saadud elutarkustega varustada. Ainus, millest mul on kahju, on see, et macho mees nagu ta on, üritab ta minust pigem head küljeluud kui inimest voolida. Ka sellest olen rääkinud, kuidas vend mulle esmakohtumisel vastuväidetest hoolimata kohe jäätist ostis nagu väiksele lapsele. ja vanaema tegi sama. Tõi kohe lauale kommikausi. Mis on muidugi armas ja magusasoolikas on mul mõlemalt poolt tugevalt geenides. Nagu vanaema ise ütles: ma võin idusid süüa, aga ma tahan magusat siis ka! Same here.
Aga ma pole rääkinud, et ma ka ise olen avastanud end lapsikuid tegusid korda saatmas. Ja kuigi ma saan aru, et nii teen, ei suuda seda endale ka keelata. Sest tahaks ju uhkustada oma issiga. Kes mul lõpuks on.
Näiteks üks päev lasteaias vaatasin ühe poisiga autode raamatut ja seal oli üks pikap-maastur. Ja ma ei suutnud kohe lapse!!! ees mitte kekata, et minu issil on ka selline! Tobe eks!? Aga ma pole ju kunagi varem seda teha saanud.
Ja natuke teistsugune situatsioon oli isadepäevaga. Kuni selle aastani ma isegi ei teadnud, millal isadepäev on. Sügisel, aga täpsemalt? Ainult siis, kui keegi õigel päeval meelde tuletas, registreerisin info ära. Üldiselt aga oli see üks väga tahaplaanile peidetud tähtpäev, sest mul ju ei olnud isa. Viimastel aastatel olen siiski - kui on meelde tulnud - oma kasuisale head isadepäeva soovinud, aga see on ka kõik.
Sel aastal oli kõik teisiti. Olin juba päevi paanitsenud, kas leian sobiva kingituse. Mitte midagi ülepingutatut, aga siiski isiklikku ja südamlikku. Ja kuna mul on superkasuisa ning ma tõesti tahtsin oma esimese isaga isadepäeva ära fikseerida, siis sain kaks kingitust teha. Peaaegu identsed. Teisiti poleks kõne allagi tulnud. Ja nii ma siis justkui väike laps ajasin mööda linna taga ideaalseid tasse - väga raske ülesanne isadepäeval, muideks - ja õigeid värve, et neile tuunitud tasse teha. Et aga selgus, et keraamikavärvid kuivavad kolm päeva ja tahavad veel kuumutamist veekindluse tagamiseks, siis viimasel päeval sündinud mõtte puhul ei tulnud need kõne allagi. Aga kogemustega beib, nagu ma olen, tuli pähe võib-olla, et paremgi lahendus - tume küünelakk. Ma väga loodan, et see keraamikal kauem, kui orgaanilistel pindadel püsib, sest küünelakiga tassile arusaadavalt kirjutamine võttis tohutult aega. Ja tulemuse põhjal ei ole aru saada, kas autor on kümnene või kakskümmend. Aga väga armsad tulid ikkagi. ise jäin väga rahule ja tundub, et kingisaajad samuti. Aga jah. See siis ongi jälle see veidi lapsiku käitumise koht. Korraks kaalusin ka lipsude/lipsunõelade ostmist, aga see tundus nii külm variant olevat. Usun, et tegin hea valiku ja kui ma saan nüüd kohe oma lapsikused välja elada ning teised niisamuti, siis varsti oleme võrdsed jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar