detsember 03, 2009

Dexter, mu arm

Ma olen see inimene, kes mitte ainult ei talu õudukaid, vaid ei saa ka aru, mida teised neis leiavad. Vastik ju. Miks tuua oma ellu juurde koledusi. Ent ometi Dexter mulle meeldib. Ja mida muud seegi on? Kuigi Riin väidab, et on hoopis thriller. Eesti keeles põnevik siis? No minu meelest oma ohvreid hakkiv sarimõrvar on ikka õudukateema.

Eile öösel mõtlesin, et miks see nii on? Miks Dexterit teistest kõrgemale sean? Ja miks ka Sae saaga on selline, mida vaadata tahan? Ja leidsin, et nad poevad eelkõige pähe. Veristamine on tõesti teisejärguline, kuigi let's face it! Saag on aina rohkem ka veristamine, aga keegi ei saagi eeldada, et nad kuue osa jagu kvaliteeti toodaksid. Dexter aga... see on nii huvitav. Nii teistmoodi elu. Ja samas raske on öelda, et tegu oleks teistest halvema inimesega. Tapmine on vale jah. Põhimõtteliselt. Aga surmanuhtlus? Ka vale? Palju väiksema inimhulga meelest ju... Ja timukad? Mõrvarid või rahvakaitsjad?

Mulle meeldib selle sarja kliiniline puhtus. Sa ei näe kunagi midagi tõeliselt koledat. Ka surm on seal ilus. Just vägivaldne surm. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik, aga ma olen täiesti sõltuvuses sellest enda omast täiesti erineva elu jälgimisest. Spooky. Creepy. Intriguing. Addictive. Honest. Palju palju must-valge vahele mahtuvaid värve.

1 kommentaar:

rapuntsel ütles ...

sa oled sellele täpselt pihta saanud. õudukas ei ole see minu meelest sellepärast, et see ei ole selline tobe ja üldse mitte õudne nagu need tavalised nö õudukad vaid see ongi pigem selline põnev ja huvitav ja ilus. justnimelt :D ilus :D ja kriipi, et lihtsalt on hea ju :)