Nädalavahetusel käisime Silmarõõmuga Tartus - ka teised kutsuvad teda juba nii ja see on väga naljakas kõrvalt kuulduna - nägin S-i ja Riinu ja sain Panges ning Metros head toitu nautida. Panges jäi küll elamus seekord nõrgaks, sest oma viimase nohuga ei tundnud ma isegi kolmetärnise toidu puhul mingit maitset. Fun noh. Ja muidu jõime veini ja rääkisime öösiti lolli juttu, laulsime unelaule või õigemini mina laulsin ja nemad tegelesid kogu keskendumisvõimega minu üle naermisega:D Ja mängisime lauamänge ka. No ega me siis mingid klubiloomad enam pole. Kodus heas seltskonnas on palju mõnusam. Kes sellest veel aru saanud ei ole, ei ole seda õieti kogenud.
Ja kui linna tagasi jõudsin, tuli mulle külla Tema. Tuli Eestisse ainult selleks, et minuga teatrisse tulla. Tema jaoks üldse esimene kord, aga Talle meeldis. Ehk tuleb teine kordki? Ja tundub, et saan Teda jälle aina rohkem usaldada. Et Ta pingutab, et oma lubadusi pidada. Ja meil oli tore. Erinevalt Temast, minul ei ole näost näkku suheldes ebamugav. Ma ei pea midagi varjama. Tema eest küll mitte. Millegipärast olen kindel, et Ta ei teeks mulle enam (meelega) haiget. Kahju, et jälle kohtumine nii lühike oli. Oma territooriumil arvan, et oleks ka pikemalt tore.
Ja eile õhtul käisin veel Kaarli õpsidega Bentoni kontserdil, mis oli väga hea. Sealt peale kummitab mind Josh Grobani Don't Give Up, õige nimega küll You are loved. Ja ma muudkui kuulan seda youtube'is. Kahju, et Youtube repeati ei tunnista. Kodus saaks plaadi peale panna. Aga ma pole kodus. Ja siia tõmmata ei taha. Ema tuletas mulle just üleeile meelde, et mul on ju plaat. Mis on hea, sest see on hea. Kui olen kogu Rauno shokolaadi ära söönud, siis vist lähengi koju:D Enam pole palju jäänud.
Ja varsti tuleb Riin. Läheme jälle teatrisse. Seda ootan ka. Ma pole kunagi tantsuetendusi vaatamas käinud.
Ja siis on juba praktiliselt jõul. Ja kui te veel ei tea, siis mina armastan jõule:)
Ja kui linna tagasi jõudsin, tuli mulle külla Tema. Tuli Eestisse ainult selleks, et minuga teatrisse tulla. Tema jaoks üldse esimene kord, aga Talle meeldis. Ehk tuleb teine kordki? Ja tundub, et saan Teda jälle aina rohkem usaldada. Et Ta pingutab, et oma lubadusi pidada. Ja meil oli tore. Erinevalt Temast, minul ei ole näost näkku suheldes ebamugav. Ma ei pea midagi varjama. Tema eest küll mitte. Millegipärast olen kindel, et Ta ei teeks mulle enam (meelega) haiget. Kahju, et jälle kohtumine nii lühike oli. Oma territooriumil arvan, et oleks ka pikemalt tore.
Ja eile õhtul käisin veel Kaarli õpsidega Bentoni kontserdil, mis oli väga hea. Sealt peale kummitab mind Josh Grobani Don't Give Up, õige nimega küll You are loved. Ja ma muudkui kuulan seda youtube'is. Kahju, et Youtube repeati ei tunnista. Kodus saaks plaadi peale panna. Aga ma pole kodus. Ja siia tõmmata ei taha. Ema tuletas mulle just üleeile meelde, et mul on ju plaat. Mis on hea, sest see on hea. Kui olen kogu Rauno shokolaadi ära söönud, siis vist lähengi koju:D Enam pole palju jäänud.
Ja varsti tuleb Riin. Läheme jälle teatrisse. Seda ootan ka. Ma pole kunagi tantsuetendusi vaatamas käinud.
Ja siis on juba praktiliselt jõul. Ja kui te veel ei tea, siis mina armastan jõule:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar