Mul on üks sõber. Selline armas ja tore, aga väga-väga häbelik ning tagasihoidlik. Nägin teda eile üle pika aja ja kui ta vahepeal wc-s käis, ununes püksilukk lahti. Enamusele oma tuttavatest mainiksin ma seda igasuguse ülemõtlemiseta kohe, aga temale ei öelnudki, sest ta oleks raudselt ennast veel ebamugavamalt ühe naisterahva - või kahe - juuresolekul tundnud kui tavaliselt. Kui õues oleks veel valge olnud, oleks ma julguse kokku võtnud, aga teda pimedas ära saates, otsustasin teda piinlikkustundest säästa.
Aga see lugu on siiski suurem kui üks lahtine püksilukk. Tean teda juba aastaid. Viimased poolteist aastat oleme ka ühes linnas elanud, mina põliselanikuna ja tema uusasukana. Kõik inimesed on erinevad ja seetõttu võtab neil ka kohanemine erineval hulgal aega. Aga poolteist aastat ära elada nii, et pole ühtegi uut sõpra tekkinud ja töölt minnakse otse koju iga päev. Ja siis veel igasugustesse kokkusaamiseettepanekutesse ka veel väga kahtlaselt suhtuda, nii nagu teda tõeliselt paluma peaks... no kuulge.
Ja ometi, ma nii tahaks aidata tal siin ennast rohkem kodus tundma hakata. Ning nii ma siis ikka ja jälle veangi teda kodust välja või brainstormin erinevaid ideesid, mida ta peale töö teha võiks või kuidas sõpru ja naisi leida saaks. Ja ta on seda mult ise palunud. Aga igale minu lennukale ideele järgneb väga ettevaatlik "Vaatame...".
Aga ma tõesti ei tea, miks ta ise ei pinguta, kui talle oma praegune elu ei meeldi? Ma pole ka võib-olla kõige sotsiaalsem tüüp, aga ma saan oma elu elatud ja kõik tehtud nii sõpradega koos kui ka vajadusel üksinda, leides tee pealt uusi sõpru. Maailm ei ole ju nii kole koht, et täiskasvanud mees selle eest end tuppa peitma peaks. Või mis?
Aga see lugu on siiski suurem kui üks lahtine püksilukk. Tean teda juba aastaid. Viimased poolteist aastat oleme ka ühes linnas elanud, mina põliselanikuna ja tema uusasukana. Kõik inimesed on erinevad ja seetõttu võtab neil ka kohanemine erineval hulgal aega. Aga poolteist aastat ära elada nii, et pole ühtegi uut sõpra tekkinud ja töölt minnakse otse koju iga päev. Ja siis veel igasugustesse kokkusaamiseettepanekutesse ka veel väga kahtlaselt suhtuda, nii nagu teda tõeliselt paluma peaks... no kuulge.
Ja ometi, ma nii tahaks aidata tal siin ennast rohkem kodus tundma hakata. Ning nii ma siis ikka ja jälle veangi teda kodust välja või brainstormin erinevaid ideesid, mida ta peale töö teha võiks või kuidas sõpru ja naisi leida saaks. Ja ta on seda mult ise palunud. Aga igale minu lennukale ideele järgneb väga ettevaatlik "Vaatame...".
Aga ma tõesti ei tea, miks ta ise ei pinguta, kui talle oma praegune elu ei meeldi? Ma pole ka võib-olla kõige sotsiaalsem tüüp, aga ma saan oma elu elatud ja kõik tehtud nii sõpradega koos kui ka vajadusel üksinda, leides tee pealt uusi sõpru. Maailm ei ole ju nii kole koht, et täiskasvanud mees selle eest end tuppa peitma peaks. Või mis?
1 kommentaar:
;) Inimesed on erinevad. Eks ta ka võtab midagi ette kui selleks valmis on. Selline vaikseke võõras linnas ... Ehk igatseb hoopis kedagi minevikust ;)
Postita kommentaar