Selle aasta naistepäeval arvasin, et minu jaoks tuleb täiesti tavaline tööpäev. H nagunii ei teagi, et selline asi mujal maailmas paljudele vaba päeva tagab. Viimase osas oli mul õigus. Ta mõtles päriast mitmeid vihjeid alles hilisõhtuks välja, mis värk on, aga ma ei pannudki seda talle pahaks. Neil oli samal ajal hoopis lahedam rahvuslik kevadpüha Holi, mil kõik värvi ja veesõda mängivad ning mida isegi kord proovida tahaksin.
Päris mitmed anonüümikud on pärast eelmist postitust pidanud oluliseks mulle öelda, et peaksin ta maha jätma ja see on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. Vahel mõtlen, et neil on ju ratsionaalsest vaatenurgast õigus. Siis jälle, et aga miks mu süda siis mul seda teha ei luba. Siis vahel tundub kõik väga hästi. Seejärel aga kaalume oma võimalusi-võimatusi. Hetkel oleme jälle üsna kummalises kohas ja ta teab, et nii jätkuda ei saa. Ma ei jaksa. Edasi saab asi minna ainult paremaks, ma usun. Ma lihtsalt ei tea veel, kummas suunas.
Ahjaa... üks väga suur asi juhtus ka. H sai läbi Skype'i viimaks tutvuda mu emaga ning teada, mis tunne on mul tema omaga läbi keelebarjääri suheldes ja... JA ta rääkis esimesele lähisugulasele meie suhtest. Tolleks usaldusaluseks oli verivärske vennanaine ja guess what... ta ei vihkagi mind ega seda ideed väga.
Aga ma tahtsin ju rääkida eelkõige naistepäevast. See oli väga tore üllatus. Hommikul esimese asjana tõi Jüri mulle ja Piretile kimbu tulpe - midagi, mida ma üldse ei oodanud. Seejärel esines ka TP kolleeg samalaadse žestiga, aga tema margiks olid roosid. Kolmas kolleeg kostitas naisi Geisha ja vahuveiniga, millest ma kahjuks töökäikuda tõttu eriti osa ei saanud. See-eest aga ootas meid ziilikese juures paukuv lemmik-Törley, šokolaadikook ja vanad sõbrad, kellest on saanud nüüdseks koostööpartnerid ka töös. Eesti on üks huvitav koht elamiseks:)
Kuna järgmisel päeval pidi algama kliendiseminar ning mõni päev hiljem lausa rahvusvaheline reis, siis oli hästi kiire päev ka. Juba lõunast suundusime Tartusse ettevalmistusi tegema. Tee peal tegime aga üle aastate pausi Adavere tuulikus, mis oli kaunistatud atlase (vist) ning pärlikeedega ja kus ka kohe vahuveini serveeriti. Jõudsin sellest vaid lonksu juua, aga tuju tegi jälle paremaks.
Pika päeva õhtul helistas veel üks kolleeg, et mängida solvunut, sest ma ei liitunud nende hotelliseltskonnaga. Lubas lausa mulle toodud ämbritäie roose karistuseks koos okastega ise ära süüa:) Ega ma polnud kade ka. Asemele sain nagunii midagi maitsvamat - chilliga Fazeri. Kes teab, see teab:) Et siis jah, üsna enesekindlust tõstev päev oli.
See nädalavahetus oli aga ka naise vaatevinklist omamoodi huvitav. Sandra palus mul üsna viimasel hetkel end vanemate hõbepulmas saata. Sellest pidi tulema suur sündmus, mida neil aastate eest ei olnud. Mõtlesin end halliks, mida kinkida paarile, kes juba nii kaua koos on olnud, aga välja mõtlesin.
Reedese välkotsuse ise muru kasvatama hakata tulemusena aiapoodi kammides märkasin seal kastekanne. Ja mõte hakkas tööle. Niisiis ostsingi kõige ägedama ära ja kirjutasin juurde kaardi, et rohi ei ole alati nooruses rohelisem, kui seda korralikult kasta. Neile meeldis. Mulle ka:)
Pulm ise oli aga huvitav. Olin Sandra kaasa/kontvõõras ning oma elu esimeses külalisena veedetud eesti pulmas sain kohe ka ameti. Tahate arvata? Rahvas otsustas ühehäälselt, et minust saab pitserilööja.
Ma olin küll veidi skeptiline, sest püüdsin madalat profiili hoida võõras seltskonnas. Lisaks olin ümbritsetud endast mitu korda vanematest abieluinimestest. No ei tulnud head ideed, kuidas neid onusid msuitada ja sellest puhta nahaga välja tulla. Samas sain käsu kaasa antud tumepunane huulepulk ära kulutada.
Ega siis midagi, palju rummi alla, pulk peale iga mõne minuti tagant ja nii mõestki mehest said muside parkimisplatsid. Teised jälle tegid ruumi aina uutele:) Päris lõbus oli ja vist ei jäänudki keegi vahele. Üks onu küll põgenes trepil varitsemise ajal mu eest ja tõmbas pea õlgade vahele nagu kilpkonn, aga jagu sain temastki ja ega see vist väga haiget teinudki.
Minu üllatuseks S-i ema lausa tänas mind peo lõbusamaks muutmise eest ning ütles, et teisedki olid uurinud hiljem, kes see vahva tüdruk oli. Kusjuures sõna vahva ei tundugi mulle enam nii vastikuna kui varem. Hakkan suureks saama7vanaks jääma?
Hoiatasin musiülesande eest ka H-d. Tema aga võttis asja naljaga, nagu ootasingi. Lihtsalt lõbus oli teda veidi intrigeerida poolikute selgitustega.
Muidu aga elan põhiliselt tööelu. Kolleegid juba pihivad, et läheks minuga kasvõi luurele ja täna ziilike noris mind ja Jüri, et me oleme nagu 9st 5ni paar, sest tõenäoliselt veedame koos rohkem aega kui päris paarid. Vähemalt ärkvel:D Meil oli naljakas. Meil ongi koos naljakas. Ja see on tore:) Tore on omada mõnda teist endavanust kolleegi, kellega on nii mõndagi ühist ning kes ei solvu, kui teda veidi norida. Eriti hea on see sellepärast, et peamegi hetkel palju koostööd tegema. Aitame üksteist.
Korra käisin jälle Rootsimaal ka. Sain seekord pikemalt Stockholmi kaunite saarte kohal tiirutada, tutvusin uute lahedate ja kasulike inimestega, sõime suurepärases kohas nimega Grill, kus iga nurgake on täiesti isemoodi, saime palju targemaks veebi asjus ning see oli hea, sest oskasime olla kriitilisemad ja saime palju huvitavaid vastuseid. Ja lõpuks sattusin lennukil kogemata kõrguti istuma vana tuttavaga, kellega lobisemine tegi ka maailma hulleima kõrvade lukkumineku üleelatavamaks.
Päris mitmed anonüümikud on pärast eelmist postitust pidanud oluliseks mulle öelda, et peaksin ta maha jätma ja see on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. Vahel mõtlen, et neil on ju ratsionaalsest vaatenurgast õigus. Siis jälle, et aga miks mu süda siis mul seda teha ei luba. Siis vahel tundub kõik väga hästi. Seejärel aga kaalume oma võimalusi-võimatusi. Hetkel oleme jälle üsna kummalises kohas ja ta teab, et nii jätkuda ei saa. Ma ei jaksa. Edasi saab asi minna ainult paremaks, ma usun. Ma lihtsalt ei tea veel, kummas suunas.
Ahjaa... üks väga suur asi juhtus ka. H sai läbi Skype'i viimaks tutvuda mu emaga ning teada, mis tunne on mul tema omaga läbi keelebarjääri suheldes ja... JA ta rääkis esimesele lähisugulasele meie suhtest. Tolleks usaldusaluseks oli verivärske vennanaine ja guess what... ta ei vihkagi mind ega seda ideed väga.
Aga ma tahtsin ju rääkida eelkõige naistepäevast. See oli väga tore üllatus. Hommikul esimese asjana tõi Jüri mulle ja Piretile kimbu tulpe - midagi, mida ma üldse ei oodanud. Seejärel esines ka TP kolleeg samalaadse žestiga, aga tema margiks olid roosid. Kolmas kolleeg kostitas naisi Geisha ja vahuveiniga, millest ma kahjuks töökäikuda tõttu eriti osa ei saanud. See-eest aga ootas meid ziilikese juures paukuv lemmik-Törley, šokolaadikook ja vanad sõbrad, kellest on saanud nüüdseks koostööpartnerid ka töös. Eesti on üks huvitav koht elamiseks:)
Kuna järgmisel päeval pidi algama kliendiseminar ning mõni päev hiljem lausa rahvusvaheline reis, siis oli hästi kiire päev ka. Juba lõunast suundusime Tartusse ettevalmistusi tegema. Tee peal tegime aga üle aastate pausi Adavere tuulikus, mis oli kaunistatud atlase (vist) ning pärlikeedega ja kus ka kohe vahuveini serveeriti. Jõudsin sellest vaid lonksu juua, aga tuju tegi jälle paremaks.
Pika päeva õhtul helistas veel üks kolleeg, et mängida solvunut, sest ma ei liitunud nende hotelliseltskonnaga. Lubas lausa mulle toodud ämbritäie roose karistuseks koos okastega ise ära süüa:) Ega ma polnud kade ka. Asemele sain nagunii midagi maitsvamat - chilliga Fazeri. Kes teab, see teab:) Et siis jah, üsna enesekindlust tõstev päev oli.
See nädalavahetus oli aga ka naise vaatevinklist omamoodi huvitav. Sandra palus mul üsna viimasel hetkel end vanemate hõbepulmas saata. Sellest pidi tulema suur sündmus, mida neil aastate eest ei olnud. Mõtlesin end halliks, mida kinkida paarile, kes juba nii kaua koos on olnud, aga välja mõtlesin.
Reedese välkotsuse ise muru kasvatama hakata tulemusena aiapoodi kammides märkasin seal kastekanne. Ja mõte hakkas tööle. Niisiis ostsingi kõige ägedama ära ja kirjutasin juurde kaardi, et rohi ei ole alati nooruses rohelisem, kui seda korralikult kasta. Neile meeldis. Mulle ka:)
Pulm ise oli aga huvitav. Olin Sandra kaasa/kontvõõras ning oma elu esimeses külalisena veedetud eesti pulmas sain kohe ka ameti. Tahate arvata? Rahvas otsustas ühehäälselt, et minust saab pitserilööja.
Ma olin küll veidi skeptiline, sest püüdsin madalat profiili hoida võõras seltskonnas. Lisaks olin ümbritsetud endast mitu korda vanematest abieluinimestest. No ei tulnud head ideed, kuidas neid onusid msuitada ja sellest puhta nahaga välja tulla. Samas sain käsu kaasa antud tumepunane huulepulk ära kulutada.
Ega siis midagi, palju rummi alla, pulk peale iga mõne minuti tagant ja nii mõestki mehest said muside parkimisplatsid. Teised jälle tegid ruumi aina uutele:) Päris lõbus oli ja vist ei jäänudki keegi vahele. Üks onu küll põgenes trepil varitsemise ajal mu eest ja tõmbas pea õlgade vahele nagu kilpkonn, aga jagu sain temastki ja ega see vist väga haiget teinudki.
Minu üllatuseks S-i ema lausa tänas mind peo lõbusamaks muutmise eest ning ütles, et teisedki olid uurinud hiljem, kes see vahva tüdruk oli. Kusjuures sõna vahva ei tundugi mulle enam nii vastikuna kui varem. Hakkan suureks saama7vanaks jääma?
Hoiatasin musiülesande eest ka H-d. Tema aga võttis asja naljaga, nagu ootasingi. Lihtsalt lõbus oli teda veidi intrigeerida poolikute selgitustega.
Muidu aga elan põhiliselt tööelu. Kolleegid juba pihivad, et läheks minuga kasvõi luurele ja täna ziilike noris mind ja Jüri, et me oleme nagu 9st 5ni paar, sest tõenäoliselt veedame koos rohkem aega kui päris paarid. Vähemalt ärkvel:D Meil oli naljakas. Meil ongi koos naljakas. Ja see on tore:) Tore on omada mõnda teist endavanust kolleegi, kellega on nii mõndagi ühist ning kes ei solvu, kui teda veidi norida. Eriti hea on see sellepärast, et peamegi hetkel palju koostööd tegema. Aitame üksteist.
Korra käisin jälle Rootsimaal ka. Sain seekord pikemalt Stockholmi kaunite saarte kohal tiirutada, tutvusin uute lahedate ja kasulike inimestega, sõime suurepärases kohas nimega Grill, kus iga nurgake on täiesti isemoodi, saime palju targemaks veebi asjus ning see oli hea, sest oskasime olla kriitilisemad ja saime palju huvitavaid vastuseid. Ja lõpuks sattusin lennukil kogemata kõrguti istuma vana tuttavaga, kellega lobisemine tegi ka maailma hulleima kõrvade lukkumineku üleelatavamaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar