september 11, 2012

Suve sisutihe lõpp

Viimane augustinädal oli täiesti crazy. Paremat sõna lihtsalt ei ole.

Esmaspäevaks kutsus Laura mind külla. Nii öelda minu sünnipäeva ja natukene tema oma ka tähistama. Lubas süüa teha ja puha. Ja noh... ma ei saa sellisest asjast keelduda. Ega ei tahtnudki. 

Veetsime koos toreda naisteka õhtu veini ning ise tehtud Caesari salati ja muffinitega. Kas te olete kunagi Domino küpsistega muffineid söönud? Olin vapper ja sõin isegi soolaseid, kuid ei näe põhjust eluski ise soolastega vaeva nägema hakata. Nad olid otse ahjust tulnuna täitsa okeid, kuid mitte päris minu maitse.

Anyhow nüüd oleme me brush buddies, sest leidsin uued imelised öko juukseharjad ning muidugi ei suutnud teisele kingitust valides ka ennast ilma jätta. Lisaks naersime, et olen tõsine sünnipäeva slut, sest nüüd olen mõlema õega nende sünnipäevadel ühes voodis lõpetanud. Ühega isegi korduvalt. Ja tema minu omal ka:D Lisaks õppisime sel õhtul, et keeratava krogiga veini ostes ning julgelt eksperimenteerides selle valikul, on täiesti reaalne võimalus atsetoonilõhnalise käärjoogi otsa komistada. Oli see vast elamus!

Teisipäeval plaanisin võtta täiesti rahulikult, sest esmaspäeval nagunii igasuguste plaanide kiuste koju magamagi ei jõudnud. kuid vahetult enne tööpäeva lõppu helistas mulle kurb sünnipäevalaps, kelle plaanid ei olnud läinud päris nii, nagu ta lootis, sooviga midagi teha. Kutsusin ta siis seekord endale külla. kinkisin talle lillede asemel iseloomuga ananassi ning valmistusime keset nädalat viina jooma. Lausa energiajoogiga ja pisikeste koputamisshottidena. Hiljem ühines meiega veel üks Laura sõbranna ning oli vist paratamatus, et lõpuks linnas karaoket laulmas lõpetasime. Tegelikult ei lõpetanud. See oli alles vahepeatus:D

Aga, Riin, pane nüüüd tähele! Laura tellis meile Mandy ja niisiis käisimegi seda seekord suurema publiku ees üürgamas. See läks vist päris hästi. Siis aga pani ta meid kirja mingi Prince'i lauluga. olenemata minu vastuväidetest, et mul pole aimugi, millega tegu, kuid tema kinnitas, et muidugi ma tean ja oskan. Ja siis tuli taas meie kord. Kas olete kunagi karaokelavale roninud ning alles seal avastanud, et keegi teist ei oska mängima hakanud laulu? Olles minutikese ehk imesid teha üritanud, põgenesime baarist naerukrampides.

Kuid koju me ka veel minna ei tahtnud. Niisiis jalutasime sügavamale vanalinna. Tee peal palusin kõigil sünnipäevalapsele õnne soovida ning mitu gruppi moosekante nõustus talle serenaadi laulma. Ainsaks mõruks pilliks jäid muidugi ainsad teel kohatud kaasmaalased, kes ei pidanud paljuks igas mõttes sigatseda. Aga ei midagi uut. Iga eesti joogine mees on ju härg, kel jõudu palju ning mõistust ja enesekriitikat vähe. üks näiteks võttis mu ootamatult kaenlasse ja lihtsalt tassis jupi maad edasi. Ei ühtki sõna enne ega pärast.

Õhtu oli ka selles mõttes omamoodi, et käisime Levikas. minu eelmine kogemus sellega oli rahvarohke hullumaja, kus oli tore tantsida. Seekord aga oli see nii välja surnud, et saime omale terve eraldi toa. Lisaks tutvusin ka koha maailma kummalisima wc-ga. No okei, olen isegi sürreaalsemates käinud, kuid nende lähenemisnurk oli huvitav. Kes ei ole käinud, siis teile teadmiseks, et seal on naiste wc-s kaks potti ja nende vahel väike sein. Nagu lasteaias vms. Aga see sein on nii väike, et kui te just sügavale potile võõras kohas istuda ei armasta, siis saate vabalt naabriga silmsidet hoida ning kontrollida, kas tal on kõik ikka hästi ja normi piires.

Lõpetuseks nägin ära Hella Hundi pubi. Seegi oli üsna hüljatud ning me veetsime seal vist ehk viis minutit mitte midagi tehes, sest teised ei tahtnudki midagi ja mul oli lihtsalt imelik seal vegeteerida niisama. Ja siis jalutasime koju, peamiselt naermisest väsinutena. Oli väga tore õhtu ja seltskond.

Kolmapäeval pidin ärkama kell kuus, sest juba seitsmest startisime Läti poole Baltikumi töö üritusele. Teadsin ette, et see ei saa kerge olema, kuid oli ju vaja alles mingi pool kolm vms koju laekuda. Ja ometi pidasin terve järgneva päevagi vastu.

oli hästi tore näha suuremat osa oma siinsetest töökaaslastest ning lisaks juba tuttavaid ja uusi nägusid naabermaadest. Muidugi lõpuks ikkagi erilist planeeritud integratsiooni ei toimunud ja omad hängisid omadega. See-eest naisterahvastel küll igavuse tundmiseks aega ei olnud. Kui sugude suhe on 10:100, siis vist on see ka elementaarne. Proovisin natuke kätt seal korraldatud keskaegsetel võistlustel, milles totaalselt põrusin, ning siis otsustasin rummile keskenduda. Kõige minulikum nendest vanaaegsetest tegevustest oli jahusarve puhumine. Siiski tegin ka tõsiseid pingutusi karkudega käima õppimisel, kuid erinevalt oma emast, ei ole mul neid geene vist ja minu rekordiks jääb neli sammu.

Samas sai palju nalja niisama üksteisega rääkides, mehed tegid mulle vabatahtlikult massaaži ning pärast rebasepüüdmise mängu kingiti mulle sõjatrofeena üks vaese looma käpp. Ta oli üsna kõvasti räsida saanud meeste katsetes teda endale võita ning kaitsta. Kuid seda kõike oli ilmatunaljakas vaadata. Võib-olla peaks mul loomast kahju olema, nagu seal paljudel teistel naistel oli, kuid millegipärast ei häirinud see mind seal üldse. Tundus nii õige koht ja aeg. vahetasin varsti oma käpa koheva saba vastu, sest seda oli mugavam hoiustada ja nii ma siis käisingi suurema osa päevast võõraste sulgedega ringi:D 

Õhtul ootas ees hea söök, tants ja trall. Istusin integratsiooni mõttes hoopis leedukate lauda ning üllatasin end, et vene keeles suhtlemisega täiesti rahuldavalt hakkama sain. Mõistsin JA rääkisin. Ja vabatathlikult, kuigi oleks saanud ka inglise keelega enam-vähem hakkama. Kuid alkoholijoobes on vist tõesti kergem võõrkeeli meenutada. 

Kui siis aga tantsuks läks, ei saanud ma enam sekunditki puhata. Üks kolleeg teise järel. Tihti ei jõudnud ma üldse istuma või kui ka hetkeks jõudsin, siis ei saanud lonksugi juua võtta enne, kui uus isane mind tantsuplatsile tõmbas. Muidugi muutusid kodust kaugel oelvad mehed ka veidi ülemeelikuks, kuid saan nendega täiesti edukalt hakkama.

Siiski üllatas mind üks kolleeg, keda veidi paremini tunnen ning siiani selliseks kõige viisakamaks pidanud olen. Veetsime sel õhtul temaga ka jupi aega niisama toas kahekesi juttu rääkides ja tantsides, sest temaga oli see nii kerge. Võisin justkui aimata, milline iga järgmine samm tuleb ja me ei tantsinud mitte ainult paremale-vasakule. Kuid siis ühel hetkel märkasin, et ta tahab mind suudelda. Muidugi ma ei lasknud. Ja põhjusi selleks on palju. Pidasin teda selle kamba tegelastest kõige korralikumaks. Tema lapsed on minu vanused. Ma olen käinud tema kodus ja kohtunud tema armsa kaasaga. Tal on võrdlemisi värske kaasa ja seega ei tohiks ta veel väga tüdinenud olla. Ja nii kodu lähedalt ei murta. Õnneks sai ta kiiresti aru, et see plaan läbi ei lähe, kuid väitis siiski, et mehed ongi sellised. Anyone? Kas tõesti ongi enamasti nii, et mehed on koos naisega ainult siis, kui nad on hetkel füüsiliselt koos naisega ja muul ajal on nad vabad? Enda meelest siis...

Ahjaa... unustasin ära selle jupi, kus üks tore uus läti kolleeg, kellele ma vist meeldisin, mulle paljastas, et seal peokohas siiski saab sauna ja ujuma. Mind ei huvitanud enam, kui külm on või et ma olen joonud. Jooksime rätikute järele. Ja hüppasimegi seal samas asuvasse tiiki ning seejärel soojenesime 113 kraadises saunas, mis tundus jumala paras. Huvitav, miks mõnikord 80 tapab ja teinekord on kolmekohalised soojanumbrid igati mõnusad? Kuid tema ei püüdnudki mulle ligi ajada.

Pikale päevale järgnes öö Piretiga kahekesi suures laias voodis:D Sattusime kogemata vist veidi valesse tuppa, kuid meid ei seganud ja sellega sai mehi kadedaks ajada. Olin sanaud kõvasti lõõgastuda ja vaid minimaalselt pidanud iseennast selle ürituse organiseerimisse sisse panema. Kuigi tegelikult jättis korraldus ka spetsfirmaga soovida.

Teine päev oli selline rahulikum. Päike paistis ning sai murule pikali heita. Kuhugi ei olnud kiiret. valmistasime õues rühmatöödena lõunasööki, mille käigus suutin mõningaid inimesi jälle šokeerida oma spontaansusega. Nimelt pidin koogitainast rullima, kuid lõikelaud jäi väikseks ja ühe kolleegi nõusolekul kallasin plaadi lihtsalt lauale. Algul tuli küll igasuguseid hüüdeid, kuid teised võtsid minust õppust ja rahunesid, kui meenutasin neile, et see ju küpsetatakse veel ära. Ning mis see paar puru ikka teeb. 

Muide, häst tore oli kuulda, kui keegi Piretilt küsis midagi mu spontaansuse kohta ja tema vastas, et Maria teeb asju südamehääle järgi ning temagi püüab minult seda ja naermist õppida. Kuidagi eriliselt armas kaitse ja muidu ka:)

Aga saime palju naerda ning taaskord näha, et ka meie uus ülemus omab huumorisoont ning hoiab pigem oma meeste kui ülemuste poole. Õppisin veidi paremini tundma mõningaid seni võõramaid kolleege ning kui välja arvata ühe sellise kummaline käitumine lahkumisel, kui ta mind kallistades ka suure sõõmu mu lõhna sisse hingas, siis oli igati õnnestunud ettevõtmine. Tunnen, et mind on igati omaks võetud ning ei kujuta hästi ette, et võib-olla varsti pean sellest seltskonnast lahkuma. Ja ega nemadki seda taha. Lõpetasime selle veel ühe ujumisega Läti rannas piiri ääres.

Reedene tööpäev oli muidugi sellise unevälja juures kohutav ja sega nädalavahetus läks väljamagamisele.

1 kommentaar:

rapuntsel ütles ...

oii!!! Olin Mandy juba täiesti unustanud!! Kuidas ma küll võisin.. Pean selle isegi järgmisel KTV üritusel ette võtma vist.