Eelmisel nädalavahetusel käisime Annika ja kahe tema pruutneitsiga Helsingis - täitsa niisama. Kuna olin eelneval õhtul midagi omale sügavale silma ajanud ja see ei olnudki välja tulnud, siis kartsin kohutavat päeva, kuid tuli üliäge. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud. Kuid see ongi vältimatu, kui sõbrannade suust tuleb kuldmune nagu karamelliseljanka ja palju muud, mis jua ununeda on jõudnud.
Veetsime päeva shopates ning lõpetasime ühe hotelli restoranis üle ootuste kallied kokteile nautides ning samaaegselt ühe pealetükkiva türklase eksistentsi ignoreeida püüdes. Tulin tagasi paarsada eurot vaesema ning ühe imelise liblika võrra rikkamana. Polegi väga kehv diil. Eriti kui arvestada, et mul on nüüd jälle korralik varu uusi teksasid ning musikaalsete luukeredega käekott, mida ma lihtsalt ei saanud sinna jätta.
Möödunud nädalast kirjutan varsti eraldi posti, kuid hüppan hetkel ühest laupäevast järgmiseni. Või esialgu kõigest reedeni. Olin just koju jõudnud ja enam-vähem kohe arvuti taha ära kustunud, kui Annika helistas mulle ja palus kangesti, et temaga ühele sünnipäevale läheksin. Ma ei teagi, miks ma jah ütlesin. Ju olin tõesti unesegane. Aga tore oli. Põrkasin seal kokku ühe lapsepõlve parima sõbrannaga ning samuti ühe teise neiuga, kes oli veendunud, et teab nii Annikat kui mind ja siis me üritasimegi tuvastada, kuidas. Mõtlesime välja, et meie teame temaga üksteist tõenäoliselt Tartust, kuna tema võttis minu eriala kõrvalalana ning mina põhimõtteliselt tema oma. Ja samal ajal. Aga võis ka midagi muud olla. Mul on lihtsalt piinlik, et mina seda nägu ei mäleta.
Õhtu möödudes ühinesid meiega veel mõned tuttavad ning läksime üheskoos tantsima. Annika oli Santzile vihjanud, et ma näen hot välja ja too oligi sellest üllatavalt põnevil. Ma enam ei saagi aru, kas ma meeldin talle või lihtsalt purjus temale. Tantsisingi siis temaga ja teised hakkasid kõik spekuleerima, kui tore oleks, kui meist ka paar saaks. Lõpuks nõudis ta, et saaks mind ise koju saata ning nii läkski, kuid on mitmeid põhjusi, miks ma ei usu, et meie kaks koos hea mõte oleks. Jah, ta on Veiko sõpradest kõige ägedam. Ta oleks ka sii äge, kui ta Veiko sõber ei oleks. Ning mul on hea meel teda teada, kuid ta on lühem kui mina kontsadega ning suitsetab. Mõlemad on siiski üsna ebaolulised asjad. Seega seletasingi Annikale, et oleks ebaaus mdiagi temaga alustada, kui ma veel edasi liikumiseks valmis ei ole. Ja ma ei ole. Ei tea, kas hakkangi kunagi üldse olema. Aga see selleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar