Vaatan, et ma pole isegi veel aastavahetusest kirjutanud. See aasta on igatahes ilge vurinaga peale hakanud ja mitte üldse nii halvasti, kui numbriga 13 tähistatud päikesetiirult ootasin.
Seekordne vahetamine oli väga viisakas. Ann korraldas sõprade ringile uhke traditsioonilise õhtusöögi, kus oli esindatud kõik kartulisalatist seapraeni. Mina muidugi olin oma talvehaiguse haripunktis, nii et ükski asi ei maitsenud hästi, aga tore oli ikkagi. Välja arvatud see, kui viktoriinis absoluutselt kõigile pähe saime ja selgus, et ette reklaamitud viimase koha auhind ei ole teps mitte hea asi ja meil tuli juua end konditsiooni, kus julgeksime kõigile Gangnam Style'iga esineda. Igatahes, tehtud ja ma ei tea kui mitme video ning foto peal kajastatud.
Öö saabudes liikus meie lõbus seltskond ka õue kõrgema künka otsa raha õhku laskmist tunnistama. Mitte, et ma kunagi ilutulestiku suurem fänn oleksin olnud. Või et meiega ühel künkal poleks leidnud tossupommidega geeniusi, kes viimsegi vaate ära varjasid. Aga oh well. Vähemalt oli lõbus teha esimesi sõite rohelise kaardiga. Poisid tegid korraliku riistvõimlemise kava, et saaks, nagu reklaamitud, kasvõi läbi tasku end valideerida. Ja noh, poistel käivad ju asjad püksitaskutes.
Õhtu kõige naljakamast hetkest saime aga ainult ümberjutustuse, sest kaks kaaslast olid koju naastes teistest kõvast maha jäänud ning hiljem selgus, miks. NImelt üks neist oli nii katki suutnud end teha, et võitles päris korraliku paranoiaga.
Teedelt oli lumi ära sulanud, kuid tema oli veendunud, et tegu pole mitte musta maa vaid veega. Ja oh seda paanikat siis, kui kainem sõber mööda vett hakkas käima. Takistada teda hirmunud sõber vist ka ei suutnud. Kuid sõpra ju hätta ei jäeta. Niisiis oli ta hoogu võtnud ja ka kõigest jõust "üle vee" kihutada püüdnud. Mõne unepeatusega kohevamate lumeküngaste otsas.
Mingil hetkel hakkasid inimesed koju minema, kuid mind ära ei lastud. Läpuks jäigi meid järgi neli - võõrustajate paar, mina ja üks tüüp veel, kellel on kodus oma Maria ja kes mind võltsinguks pidas. Natuke lapsik, aga olen sellises joobeastmes inimeste puhul hullematki näinud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt tahtsid kõik isased koos minuga elutoas teleka ees magada. Mis siis, et alla sai vaid õhuke tekk. Ka peremees eelistas seda oma voodile, kuid samas põrandapinda üksteisega jagada ei tahetud. Ja oh neid konkurendi tõrjumise võtteid! Õnneks mul oli korralik nohu. Muidu ei oleks ma seda skunksisõda vist üle elanud. Hommikul aga ei tahtnud haisukotid uskuda, et nad selliste etteastetega ühe neiu ees olid esinenud. Kuid mul ei ole põhjust oma mälus kahelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar