Räägitakse, et mehed pidavalt olema loogilisema mõtlemisega.
Ei saa kinnnitada ega ümber lükata, kuid mul on omad kahtlused seoses nii viimase aja hullumajaga nii tööl kui eraelus. Or perhaps it's just me...
Vahel on mul lihtsalt raske silmi mitte üllatusest punni ajada, kui jälle ei saada aru millestki mulle täiesti loogilisest või siis jäutakse sünonüümse seletusega täpselt samale järeldusele. Tean ju küll, et kasulik on asju mitut moodi igaks juhuks seletada või üle küsida, kuid vahel tundub, et mõnda asja ei saagi enam teisiti või lihtsamini edasi anda. Aga see selleks
Harsh on ka jälle imelik. Not really newsworthy. Eks ma teen reha otsa astumise rekordeid.
Aga huvitavam oli see, et üks tuttav noormees, kellega üksteist ei seedi me, nägi terve õhtu vaeva, et mulle meeldida. Ta isegi tunnistas, et pingutab, et mitte oma üleliigse aususega (sic!), nagu tavaliselt, esineda. Ja see oli nii kummaline, sest ütlesin korduvalt välja ka pidevalt ridade vahelt loetava mõtte, et ta ei ületa üheski mõttes mu latti ning tema väitis, et teab seda. Ent püüdis ja püüdis ja mul oli temast isegi natuke kahju, kui ta kergelt solvununa üksi koju minema pidi. Aga aru ma ei saa, miks küll??? On ta ju ise andnud mulle korduvalt põhjusi teda mitte sallida. Mis siis nüüd järsku hakkas? Puhas üksindus ja meeleheide? No ma ei tea... Asi pole ju selles, et ma peaksin ennast temast nii palju paremaks vms, kuid mõne inimesega lihtsalt on nii, et parem on lihtsalt distantsi hoida.
Aga inimesed tunduvad üldse viimasel ajal nii kummalised, et ma ei tea hästi enam, mida kellestki arvata või kuidas mõningatega edasi suhelda. Keda enam usaldada... või kas ma ise äkki midagi valesti tegin? Mida siis? Maailm oleks justkui tagurpidi keerlema hakanud või said kõik teised mingid uued käitumisjuhised, mida mulle ei antud. Me mängiks justkui samal mängulaual erinevaid mänge. Kuigi ma ei taha üldse mänge mängida. Tahaks olla lihtsalt ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar