Ka meie oma viis...
Minu üllatuseks tuli sinna küsimatagi öömaja pakkumisi, kuid muidugi pärast seda, kui olime otsustanud igaks juhuks hotelli broneerida ja asjad ette ära maksnud. Hotellid olid seal muidugi tunduvalt kallimad kui meile meeldinuks, aga viimaks leidsime vähemalt huvitava lahenduse - mingi koha, mis oli küll kesklinnast üsna kaugel, kuid teiste samalaadsete kommentaaride ja asukohaga kohtadest eristas meie valitut tõsiasi, et seda peavad päris nunnad. Taaskord minu üllatuseks tundus see kõige absurdsem variant olevat ka Aivari esmavalik ja ega me ei kahetse. Ainus jama oli, et seda kohta kaardi peal - ei meie ega ühegi teise, mida nägime - ei ole ja sinna saamiseks on vaja vähemalt kahte transpordivahendit, mis tegi meie elu keeruliseks, eriti kui avastasime, et meie sealoleku ajal on toimumas ka terve päev kestev ühistranspordi streik. Jõudsin juba oma õnne kiruda, kui selgus, et see on neil praktiliselt regulaarne igakuine asi.
Kuna viimane öö pidi lennu tõttu taas lühikeseks jääma, siis me selleks öömaja ette broneerida ei julgenud ja hästi läks, sest meie hotell oli lennujaamast päris kaugel ja siis pakkus öömaja meile üks tore kohalik, kes juhuslikult selle lähedal elab ja lubas meid oma algatusel kell viis varahommikul ka ära viia. Aga üritan siin asjade kronoloogilist järjekorda taastada.
Esimese päeva elasin üle energiajoogi najal, sest olin vaid lühikeste juppide kaupa tukkunud ega näinudki tegelikult Roomasse sissesõitu. Enne seda tuli meil veel lennujaamas totakat transfeerbussi püstijalu ligi tund aega oodata ja selleks ajaks oli muidugi järjekord nii meeletu, et meil vedas, et üldse peale saime. Tõsiselt nõme neist nii vähe ja nii ebatäpselt busse käima panna ning klientidele valetada, et saavad bussi peale juba 5 minuti pärast. My ass!
Niisiis vegeteerisime niisama, jätsime oma pagasi ülikallisse rongijaama hoidu ja üritasime end kohapealseks eluks vajalikuga varustada. Saime eemale peksta hop on/hop off busside agente, kes meid kummalistesse kõrvaltänavatesse vedada püüdsid ning ostsime esimese lõigupitsa, mis... ei maitsenud eriti kuidagi ka näljaga. Ma söötsin sellega tuvisid ja kajakaid peamiselt ning hoidsin end valvel, sest meie ilusas piknikukohas istus kahtlaselt palju väga tõmmusid mehi, kel ei paistnud kuhugi kiiret olevat ja ma mõtlesin, kas nad tulevad mulle midagi müüma või hoopis võtma. Õnneks ei juhtunud kumbagi. Ma ei taha rassistlikult kõlada, aga Itaalias tegelevad tänavatel trikitamisega eelkõige aafrika päritolu tegelased.
Nautisime enam-vähem päikeselist ilma, uurisime kaarti ja hakkasime astuma ühes suunas, mis lasi meil ära näha paar Rooma tähtsamat katedraali, mida väidetavalt peavad kõik palverändurid külastama ning ilu tahtis taas hingetuks võtta.
Pärastlõunal pidime kohtuma ühe kohaliku hostiga, kes oli küll väga tore, kuid olin sel päeval tennistest väsinuna kontsade kasuks otsustanud ja nüüd, pärast mitut tundi ringi vantsimist oli paras piin veel mitmetunnine matk ette võtta. Aga sellegipoolest ma ei kahetse. Nägime esimest korda Colosseumi, vapustavat Rooma foorumit, millest ma enne kuulnudki ei olnud, Romuluse kuju, parimaid linnavaateid salakohtadest, Pantheoni, piazza Navona väljakut, millest sai üks minu lemmikpaiku koheselt ja sealset Agnesele pühendatud kirikut, millele võrdset ma ei leidnudki - ometi ei pea nemad seda eriti millekski. Sai ära söödud ka mõned fantastilised gelatod ja läbitud palju-palju kauneid väljakuid. Meie host viis meid lõpuks kokku veel ühe CS paariga ja koos läksime maailmakuulsat Trevi purskkaevu vaatama. Ausalt öeldes ei avaldanud see mulle eriti muljet. Olin vist ise oma ootused liiga kõrgele ajanud. Aga loopisime soovimünte üle pea vette ja tegime esimesi pilte telefoniga, sest muidugi oli kaamera selleks hetkeks otsustanud koostöö lõpetada. See on ju ikkagi päris võimas ja kaunis, kuigi mulle meeldis Trevi palju rohkem ööpimeduses ja kuldse valgustusega, mida kogesime mõned õhtud hiljem.
Meie võõrustaja viis meid viimaks tagasi rongijaama mingisse buffee tüüpi söögikohta ja ma pole vist kunagi nii halba pastat saanud kui seal. Võib-olla oleks see isegi talutav olnud, kui see vähemalt kättesaadeski soe oleks olnud ja me selle eest varandust välja käima poleks pidanud. Sõin nälja kiuste vaid mõned ampsud ellujäämiseks ja uskuge - ma ei ole üldse nii pirts toidu koha pealt. See aga oli nagu näriks külma ketšupisse kastetud kummi vms. Tänasime oma lahket uut sõpra, andsime talle üle kodumaised suveniirid ja leppisime kokku uue kohtumise pühapäevaks. Ta saatis meid omakorda õigesse metroopeatusesse ja me asusime pikale teele hotellini. Tänasin õnne, et meie teine võõrustaja, kellest enne rääkisin, oli uurinud mult, kus me peatume ja mulle täpsed juhised sinna saamiseks andnud. Mina olin arvanud, et kui raske see aadressi ja kaardiga ikka olla saab. Aga sai.
Esiteks pidime metroos seisma ja ma tahtsin valust nutta, sest mu jalad olid lihtsalt nii läbi. Teiseks läks aega, et leida metroo väljumispeatuse juurest üles õige bussipeatus - ka kohalike abiga. Kolmandaks selgus, et bussiaegu bussipeatuses kirjas ei ole ja ega need peagi täpselt tulema. Neljandaks avastasime, et bussidest pileteid osta üldjuhul ei saa. Viiendaks, et peatusenimesid kõva häälega ei öelda ja bussis ka ekraane ei ole nimedega; tihti tähistab tänava nimi 5 või enamat seal tänaval asuvat peatust, millest lihtsalt mööda sõidetakse, kui ise peatust paluda ei oska. Õnneks oli tore bussijuht ja paar kohalikku, kes aitasid meil ja ühel teisel juhuslikult samas kohas peatuval seltskonnal siiski õige koha üles leida. Põhimõtteliselt oli aga õige väljumiskoha leidmine mõlemas suunas meie külastuse lõpuni bingo. Aga ok, rohkem sel teemal ei virise.
Nunnad aga olid väga toredad, kuigi meil oli väike keelebarjäär. Meid ootas ees ülimalt puhas ja korras tuba ning bideega vannituba - kas teate, kui ammu ma ei olnud sellist asja näinud? Sealmaal aga on vist kombeks. Sisustus oli küll lihtne, seina ehtis puidust rist ja öökapil ootas itaaliakeelne Uus Testament (vist). Ega telekaski teisi keeli tunnistanud. Me aga vajusime enam-vähem kohe magama, imestades, et üldse nii kaua - peaaegu südaööni - ilma eriti magamata vastu pidanud olime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar