mai 19, 2017

Kui miski läheb metsa, siis kohe ikka päris džunglisse

Täna ma kohe ei saa teisiti, kui pean end tühjaks kirjutama. Ma olen hetkel nii närvis, et olin valmis ees koperdavate koolilaste peale peaaegu karjuma ja ma ei karju kunagi. Ma ei oskagi. Aga hetkel tahaks kohe rohkelt ropendada.

Mis siis juhtus? Mul on mingi tõeline Murphy seaduse nädal. Alustuseks, ma ei unusta peaaegu kunagi midagi tõeliselt olulist kuhugi maha. Aga sel nädalal...

Kõigepealt unustasin telefoni Cardiffis tööle ja avastasin selle alles oma üürikorteri lähistel. See on ligi 45 minutit autosõitu eemal ja me olime just end ummikutest läbi murdnud.

Ma väga ei põdenudki telefoni pärast, aga meil olid tehtud õhtuks plaanid kolleegidega ja ilma telefonita pidime oma kokkulepetes väga täpsed olema. Rohkem põdesin seda, et hoian oma telefoni vahel ka kõiki olulisi kaarte ja sularaha pole mul kunagi - veel vähem võõra riigi oma. Kolleeg, kelle autos ma oma avastuse tegin lubas küll, et nad kambakesi hoolitsevad mu eest, nii et midagi õhtul tegemata küll ei jää. Ei jäänud ka. Korraks oli kõhe, kui liikusime õhtusöögilt edasi baari ja uksel dokumente kontrolliti, sest seal võeti ikka järjest kõik ette ja ma pole pea kunagi kusagil ilma pääsenud. Nüüd aga jalutasin sama, endast vanema kolleegi, käevangus sisse, nagu nalja.

Kõige suurem paanika oli mul, et ma ei suuda ilma telefoni äratuseta ja pärast pikka õhtut hommikul õigeks ajaks üles ärgata. Oli ju vaja kell kaheksa valmis olla ja vabadel päevadel tulen ma teadvusele tavaliselt siis, kui kell juba kahekohalisi numbreid näitab. Õnneks leidsin oma uuest üürikast traditsioonilise kell-raadio, mis hädast välja päästis ja kõige suurem ebameeldivus kogu asja juures oligi hommikul 15 minutit vihma käes kolleegi järele ootamine, teadmata, kas ta üldse tuleb või mis juhtus.

See kõik aga oli vaid sissejuhatus mu hetkepaanikale.

Nagu arvata võite, olin terve nädala paranoiline oma telefoni asukoha osas. Nüüd aga sai ka muidu hästi intensiivne nädal läbi ja olin just jõudmas tagasi Londonisse, et saaks alata meie planeeritud ilus nädalavahetus Antoniga, kui sain kõne meie Cardiffi assistendilt. Arvake, mille koristaja mu korterist leidis? Korterist, mille iga toa ma hommikul veel ekstra üle vaatasin.

Minu passi. Kell oli viis reede õhtul ja ma vajusin järjest sügavamale mentaalse pasa sisse iga minutiga, mil proovisin lahendust sellele jamale leida.

Positiivne on see, et erinevalt tavapärasest ei olnud ma teel lennujaama, vaid kallim on õhus ja teel minu juurde. Meil oli valmis hotell ja lennuk tagasi läheb alles pühapäeva õhtul. Ostetud on piletid Ooperifantoomile ning plaanis oli tema elu esimene Londoni retk. Nii. Palju. Potentsiaali.

Erilised asjaolud just sellel reisil: ma broneerisin lennud ise, mis tähendab, et meie tavaagentuuri abi pole loota. Tegin oma kaarditaskud tühjaks kõigest mittehädapärasest, mistõttu ei ole mul kaasas ka Eesti ID kaarti. Ja... olin sunnitud oma Rootsi ID jätma koju Antonile, sest minu eelmisel nädalal saabuma pidanud oluline pakk jäi hiljaks ja selleks, et Anton saaks vastu võtta koju kätte tuleva asja ja, et seda ei viidaks tagasi kuhugi terminali, pidin jätma talle oma dokumendi. Ideaalne Murphy seaduste komplekt oli valmis. Just nagu see juhtum oleks olnud ette määratud.

Nüüd aga siis need eriti negatiivsed valikud, mida teha.
a)kulutada suurem osa homsest ehk ligi pool kallima esimesest Londonikülastusest uuesti Cardiffis käimisele. Ajakulu miinimum kuus tundi ja hind 90 naela ühele inimesele.
b)leida spets kuller, kes suudab nädalavahetusel kohale toimetada tähtsaid dokumente ja maksta selle eest mitusada naela
c)lükata tagasisõit edasi ja lasta postil see dokument esmaspäeva hommikuks hotelli toimetada.

Viimane valik tundus mulle kõige mõistlikum ja kuigi see tähendaks, et reisime kallimaga erinevatel aegadel ja peaksin üksi Londonisse jääma, siis algus tundus paljutõotav, sest samas hotellis on mõistliku hinnaga ka tube veel saadaval. See ja fakt, et see on vist esimene koht, kus mult registreerumisel ühtegi dokumenti ei küsitud, on siiani parajaks urkaks osutunud koha kõige suuremad plussid.

Kahjuks aga lennuhinnad on millegipärast eriti röögatud. Võin maksta lisaks ööbimise pikendamisele umbes 300 naela peale, et tõsta oma lend ümber "ainult hinnavahe eest", sest mingil arusaamatul põhjusel on esmaspäevased hinnad 500+ raha. Mu paar nädalat varem ostetud piletid olid 200 midagi edasi-tagasi. Mõnus vahe, mida omast taskust maksta, eks. On ka paar teist lennuvarianti - kas minna ringiga ja maksta selle eest 150 naelakest või tulla hilisööl otse ja maksta 180. Kogusummad on igat pidi päris õudsed ja sel kuul on niigi palju suuri kulutusi olnud.

Suplen nüüd siin selle sita sees. On kellelgi juhuslikult häid ideid või tuttavaid, kes sel nädalavahetusel just Cardiffist Londonisse reisivad ja tahaksid ühe pisikese asja minu tarbeks kaasa võtta ja nädalavahetuse ära päästa?

Kommentaare ei ole: