juuli 31, 2018

Eesti ja e-riik - nalja teete või?

E-riik vast tähendab igaühe jaoks natukene erinevaid asju, aga minu jaoks tähendab see seda, et enamikku vähemalt riiklikke asju saab ajada mugavalt digikanalite kaudu. Esimeses järjekorras näiteks võiks ligi pääseda erinevatele andmetele enda kohta ning vajadusel ka vajalikke taotlusi esitada. Süsteemid peaksid omavahel suhtlema, nii et inimene ei pea aina uuesti sama infot riigile andma. Minu hiljutine kogemus aga oli kõike muud kui seda.

Nimelt hakkasid mu isikut tõendavad dokumendid kehtivust kaotama ja, elades ise teises riigis, tundus kõige mõistlikum esitada taotlus uuteks digitaalsel kujul ning püüda puhkuse ajal dokumendid ka kätte saada.

Kõigepealt sain PPA lehte päris mitu korda risti-põiki läbi kammida, et välja selgitada, mida ma täpselt tegema pean, sest mingil kummalisel põhjusel on võimalik ID-kaarti taotleda läbi nende e-teeninduse, aga kui tahta passi ka, siis tuleb ikkagi kas läbi posti, näost näkku või e-maili teel suhelda. Kuskil aga polnud selgelt kirjas, kuhu ma siis neile e-maili saatma peaksin. Töötades ise digiturunduse spetsialistina, usun, et minu veebis navigeerimisoskused on üsna tasemel. Lõpuks lihtsalt oletasin.

Olles valmistanud ette kõik nõutud dokumendid, saatsin need ka ära ja jäin tagasisidet ootama. Kui 3-4 päeva oli möödas, proovisin neile helistada, sest ikka veel oli vaikus. Ma ei tea, miks nad ei suuda kogu protsessi lihtsalt automatiseerida, aga see selleks. Telefonikõne andis küll veidi rohkem vastuseid, aga pidin edasi ootama.

Kui möödas oli rohkem kui nädal, sain lõpuks vastuse kelleltki sealselt töötajalt, kes nüüd soovis ühest dokumendist uut koopiat ja digiallkirja. Olin enne küll väga hoolikalt näpuga järge ajanud nõudmiste osas, aga no olgu peale. Täitsin paberi uuesti ära, digiallkirjastasin ja lootsin, et asjad sobivad seekord ilma füüsilise allkirjata paremini. Õnneks sobisidki.

Edasi läks natukene paremini. Juba kahe päeva pärast oli pass valmis, aga kuna soovitati mõlema valmimine ära oodata enne järgiminemist, siis muudkui kontrollisin oma emaili. Möödus veel nädal ja mu mailboxis oli jätkuvalt vaikus. Minul aga hakkas aeg otsa saama ja seega läksin nende esindusse kohale, et kas või pass kätte saada.

Pass oligi täiesti olemas. Sain seda isegi käes hoida ja teeninduse tädi möönis ka, et kummaline, et ID-kaarti veel ei ole. Ta kontrollis oma andmebaasist ja nägi, et teine on trükitud, aga mitte veel kohal, aga ei saavat midagi teha, et asju enam kiirendada. Ta soovitas vaid järgmisel hommikul neile helistada ja uurida, kas see on jõudnud, aga ütles ka, et oleksin kõik dokumendid kiiremini saanud, kui oleksin nende kontorisse taotlema läinud. No muidugi on korralikus e-riigis kiirem minna kaks korda kuhugi kontorisse ja oodata järjekorras, kui et digitaalselt tellimus ära esitada! Hakkas jaburaks kiskuma.

Siis aga tuli kõige suurem löök. Tädi avastas, et ta ei saagi mulle mu passi kätte anda, sest mul oli kaasas ainult vana ID-kaart (pluss kaks teist isikut tõendavat dokumenti) ja käskis järgmine kord korralikumalt lugeda kättesaamise emaili. Emaili, mis oli tulnud nii hilja, et ma poleks nagunii midagi muuta saanud, sest mu pass oli Rootsis ja mina Eestis. Kes siis Euroopa-siseselt passiga reisib!? Niisiis, pidin passi tagasi andma ja ID-kaarti ka ei olnud. Ma olin väga lähedal vihapisaratele, aga sain sealt vähemalt avalduse, mille alusel saadetakse dokumendid ühel hetkel Rootsi Eesti saatkonda. Muidugi pidin sinna taas lisama kõik samad andmed, mida neile just korduvalt esitanud olin. See aga ei seganud neid mulle järgmisel päeval, reedel, pärast tööpäeva lõppu kirjutamast, et mu ID-kaart on nüüd Tallinna esindusse jõudnud. Mind aga ootas pühapäeval tagasilend. Seega minu varased pingutused dokumendid ära vahetada pole siiani mingit vilja kandnud.

Urr. Urrrr. Urrrrrrgh!

Kommentaare ei ole: