august 14, 2018

Otsin otsustajat

See beebimajandus on üsna keeruline ja ei ole üldse palju vaja enne, kui mul juhe kokku jookseb infouputusest. Kas poleks tore, kui keegi teeks head otsused minu ees ära, võttes arvesse minu/meie funktsionaalseid, finantsilisi ja esteetilisi eelistusi? Oleks ju!

Viimastel nädalatel olen hakanud tegema veidi uurimistööd beebile vajalike asjade teemal - mida kujutab endast üks hea vanker, millega beebit kanda ja millised võiksid olla turvatool ja beebipesa. Sellegipoolest ei saa ma veel aru hästi, misasi on travel system või baby jogger või misasi on pram ja mis stroller. Kas usaldada siinset kõige võrdlemise lehte, millel on vaid koondhinne aga ei mingeid kommentaare lasteasjadele või otsida ja võrrelda ise asju nii hästi, kui nende kodulehelt materjali leian. Järelturule pole ma veel üldse vaadanud, kuigi me mõlemad Lemmikuga leiame, et kindlasti oleks mõistlik paljud asjad just järelturult osta. Samas aga ma ei taha mingeid plekilisi ja kriibitud asju ja ei ole nii lihtne käia kõike oma silmaga vaatamas.

Kõige keerulisem ja samas kiirem paistab olevat turvatooliga. Kas osta niisama tool või koos turvalisema kinnitusraamiga? Aga kuhu seda kinnitada, kui meil oma autot ei ole? Kas osta sangaga imikutool või kallis ja kvaliteetne statsionaarne asi pikkadeks aastateks? Või mõlemad?

Kust leida nunnusid beebipesasid talutava hinnaga? Kas oleks mõtet Eestist osta ja kaasa vedada? Kui jah, siis millal? Sel aastal me ehk jõuamegi ainult ühe korra sinna.

Kust leida ilusaid rasedamantleid? Keset suve tundub see olevat mission impossible vähemalt.

Kust ma leiaksin hea vankrite võrdluse, mis võtaks arvesse ka turvateste?

Kas ja mis mööblit hakkab ruttu vaja minema? Kummutit? Mis mõõdus? Kuidas mähkimine käima hakkab ja kus? Kas ta hakkaks oma voodis magama? Kas kassid lasevad tal elada?

Kus saaks igasuguseid asju katsuda ja testida? Ma ei taha internetist pildi järgi osta. Tahaks kärutada erinevate vankritega ja näha, mida üldse meie laps igasugustest kiigutajatest arvab.

Samas on mul ikka veel tunne, et me mängime mingit pretend-game'i. Et tegelikult ei olegi mingit last ja äkki mul on üldse mingi paeluss või kõik veidrad tunded peas kinni. Sama rase kolleeg ütles täna, et ta tunneb end täpselt samamoodi, kuigi on juba mitu korda ultrahelis oma pisikest näinud. Me siin peame veidi veel ootama ja ma ikka veel loodan, et siis muutuvad asjad kuidagi reaalsemaks.

Pühapäeval rääkisime oma saladusest ka siinsetele sõpradele. Me ei olnud terve nädalavahetuse kindlad, kas ja millal. Lõpuks Lemmik siiski arvas, et räägime siis. Me ei olnud selleks mingit erilist strateegiat paika pannud ja nii ma siis rääkisin möödaminnes. Neil läks veidi aega, et aru saada, mida ma üldse ütlesin, aga lõpuks jõudis kohale ja siis tuli palju rõõmsaid emotsioone ja ma sain lõpuks rääkida sellest kõigest, millest ma nagunii kogu aeg praegu mõtlen. Seega peaproov perele teatamiseks on läbitud. Järgmised teadaanded on juba ka rohkem planeeritud.

Kommentaare ei ole: