september 18, 2018

Esimest korda õnnelikult paks

Täna oli selline päev, milmu ilus mantel keeldus esmakordselt eest kinni minemast. No tegelikult ta võis keelduda juba nädala eest, aga ma kannan oma erinevaid jopelisi vaheldumisi ja seega ei tea. Igatahes, see oli huvitav kogemus. Elus esimest korda vist ma ei põe selle pärast. Või vähemalt mitte kaalu pärast. Väike mure on vaid, et mida ma edaspidi kannan ja et talv on tulemas, aga kuna ma suutsin endale netist talvejope pähe nagunii õhukese tellida, siis esialgu vähemalt muret ei ole. Lihtsalt mu tavapärast vaheldust riietumisel ka kauaks enam mitte.

See-eest aga hoolitseb kõhubeebi muud laadi vahelduse eest. Näiteks vahelduvad kõhukrambid kõrvetistega või kõrvetised taas tunda andva sabavaluga. Samas ma veel ei näe põhjust kurta. Pigem on ebameeldiv hetkel punni löönud suur kõht, sest käimine on ka hetkel ebamugav ja ma ei saagi aru, kas see on söögist või millestki muust tingitud. Eile olin igatahes täielik õhupall. Ja kui siis Eros mu kõhule lebotama heitis, sai ta karistuseks seestpoolt peksa.

Muidu aga tulevad tegusad ajad. Plaanime minna hullumeelsele shoppinguretkele 500 kilomeetri kaugusele, valmistume kõhufotoshoodiks. Ees ootab Lemmiku vennatütre sünnipäev ja sellega seoses paar käiku ning ka teise sünnipäev ei ole enam mägede taga. Lisaks lubas Laura varsti külla tulla, nii et ma ei imesta, kui septembrist märkamatult oktoober või isegi november saab.

Me siin arutleme veel perekonnanime võimaluste üle ning püüame viisakaks jääda meei beebipesa tegijaga, kuigi tegijaks on teda hetkel palju nimetada. Pigem lubajaks ja see ajab mind nii närvi, et tahaksin väga lasta ta peal käiku kogu rasedaraevu. Tema õnneks võttis Lemmik suhtlemise hetkel üle.

Kommentaare ei ole: