Laupäeval korraldati mulle babyshower kõige ootamatuma inimese poolt. See küll ei olnud üllatus, aga just tema soov seda teha, oli kohe kindlasti. Kui tihti ikka juhtub, et elukaaslase eks sellise asja ette võtab, abiks elukaaslase ema?
Igatahes, oli rahulik pärastlõuna klaasipuhastusvedeliku-sinise vahuveini ja snäkkidega. Olid mõned sõbrannad ja ämm. Kahjuks paljud ei saanud tulla, aga ma ei tahtnudki suurt üritust ja üritan seda mitte südamesse võtta. Huvitav oleks küll teada, mis põhjusel paljud ei tulnud, aga ma neid üle kuulama ka ei hakka.
Kuigi ma seda ei oodanud, saime ka hunniku kingitusi. Kõige armsam oli vist taas korraldajalt - väga huvitavate küsimustega beebiraamat ja integreeritud mälestustekast. See oli küll täitsa kümnesse. Lisaks sai Triibu nunnusid puitmänguasju ja veel ühe pidukostüümi. Mitu vesti see nüüd kokku teebki? Nüüd on tal ka kikilips.
Lisaks olin väga liigutatud, et ämm tegi ise võileivatordi ja ei olnud mingit kohutavat printsessitorti, vaid hoopis maiustused, mida korraldaja oli märganud, et ma armastan. Teised on nüüd kadedad mu ämma peale :)
Eile hakkasime pakkima ka haiglakotte - üks Triibule ja teine meile. Loodetavasti kahest piisab. Mulle tundub, et meil on veel aega, aga kõik ümberringi juba pakivad ja mu rasedusapp ütles, et kott peaks nüüd koos olema. Ka sünnitusplaani kirjutasin valmis ühel õhtul kirjutamistujus olles. Muidugi mõlema sisu võib veel muutuda ja riideid ma endale ei oska veel pakkida, sest ma ei taha oma väheseid selgaminevaid asju kuni üheksaks nädalaks kättesaamatuks muuta.
Tänasega on täis juba 33 nädalat. See tähendab, et Triibu võib tulla juba 7 nädala pärast. Või siis ka 4-5. Või veidi hiljem. Asjade poolest on pea kõik valmis ja isegi mähkmete järgi ei sügele ma hetkel enam, sest pea kõik, mida veel proovida soovin, on kodu poole teel. Muidugi hiljem võib juhtuda, et miski ei sobi ja müüme maha, aga mis sellest?
Mõelda vaid - loetud nädalate pärast peaksime me saame lapsevanemateks. Igaveseks. Miski ei ole kunagi enam sama. Ühest küljest ma nii ootan. Teisest aga natuke kardan ka. Ma küll püüan sellele mitte mõelda, aga ma tean isiklikult kahte inimest, kes on lapse kaotanud just kaheksanda kuu paiku. Mulle ei mahu nii kole võimalus pähegi meie puhul.
Ka tööl on nüüd jäänud põhimõtteliselt vaid kolm nädalat. Ausalt öeldes ei ole mul üldse kahju. Ma loodan, et mu asendaja ei riku ära kõike, mille nimel ma olen vaeva näinud, aga samas ma olen juba vaimselt lahti lasknud üsnagi kõigest. Järgmisel aastal tuleb siis, mis tuleb. Ainus, mis loeb, on Triibu tulek.
Igatahes, oli rahulik pärastlõuna klaasipuhastusvedeliku-sinise vahuveini ja snäkkidega. Olid mõned sõbrannad ja ämm. Kahjuks paljud ei saanud tulla, aga ma ei tahtnudki suurt üritust ja üritan seda mitte südamesse võtta. Huvitav oleks küll teada, mis põhjusel paljud ei tulnud, aga ma neid üle kuulama ka ei hakka.
Kuigi ma seda ei oodanud, saime ka hunniku kingitusi. Kõige armsam oli vist taas korraldajalt - väga huvitavate küsimustega beebiraamat ja integreeritud mälestustekast. See oli küll täitsa kümnesse. Lisaks sai Triibu nunnusid puitmänguasju ja veel ühe pidukostüümi. Mitu vesti see nüüd kokku teebki? Nüüd on tal ka kikilips.
Lisaks olin väga liigutatud, et ämm tegi ise võileivatordi ja ei olnud mingit kohutavat printsessitorti, vaid hoopis maiustused, mida korraldaja oli märganud, et ma armastan. Teised on nüüd kadedad mu ämma peale :)
Eile hakkasime pakkima ka haiglakotte - üks Triibule ja teine meile. Loodetavasti kahest piisab. Mulle tundub, et meil on veel aega, aga kõik ümberringi juba pakivad ja mu rasedusapp ütles, et kott peaks nüüd koos olema. Ka sünnitusplaani kirjutasin valmis ühel õhtul kirjutamistujus olles. Muidugi mõlema sisu võib veel muutuda ja riideid ma endale ei oska veel pakkida, sest ma ei taha oma väheseid selgaminevaid asju kuni üheksaks nädalaks kättesaamatuks muuta.
Tänasega on täis juba 33 nädalat. See tähendab, et Triibu võib tulla juba 7 nädala pärast. Või siis ka 4-5. Või veidi hiljem. Asjade poolest on pea kõik valmis ja isegi mähkmete järgi ei sügele ma hetkel enam, sest pea kõik, mida veel proovida soovin, on kodu poole teel. Muidugi hiljem võib juhtuda, et miski ei sobi ja müüme maha, aga mis sellest?
Mõelda vaid - loetud nädalate pärast peaksime me saame lapsevanemateks. Igaveseks. Miski ei ole kunagi enam sama. Ühest küljest ma nii ootan. Teisest aga natuke kardan ka. Ma küll püüan sellele mitte mõelda, aga ma tean isiklikult kahte inimest, kes on lapse kaotanud just kaheksanda kuu paiku. Mulle ei mahu nii kole võimalus pähegi meie puhul.
Ka tööl on nüüd jäänud põhimõtteliselt vaid kolm nädalat. Ausalt öeldes ei ole mul üldse kahju. Ma loodan, et mu asendaja ei riku ära kõike, mille nimel ma olen vaeva näinud, aga samas ma olen juba vaimselt lahti lasknud üsnagi kõigest. Järgmisel aastal tuleb siis, mis tuleb. Ainus, mis loeb, on Triibu tulek.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar