Ma ei tea, kas asi on selles, et Triibu peab nüüd igal nädalal mõned päevad ilma minuta hakkama saama või milleski muus, aga ööunne minek muutub aina keerulisemaks rutiiniks.
Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.
Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.
Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.
Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.
Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.
Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.
Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.
Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar