Eilsega sai läbi mu maailmatuma pikk töö üleandmise või seekord pigem ülevõtmise periood - viis kuud, mil keskmiselt korra päevas ikka oma asendaja peale vihastasin. Võiks ju arvata, et see on luksus, kui on nii kaua aega uuesti töösse sisse elada. Meil oli mitu kuud aega ka enne, kui ma Triibuga koju jäin. Kunagi varem ei ole mul olnud rohkem kui kolme päeva aega, et töö üle võtta. Või noh... praegu meenus, et eelmises töökohas oli ka vist ca kuu aega, aga reaalset üleandmist oli ehk paari koosoleku jagu. Nüüd aga oleks võinud olla nii mõnus sujuv üleminek mõlemas suunas ja eriti veel, kuna ma alustasin uuesti osalise koormusega, aga sain jälle kord kogemuse, et ka siis, kui saad ise kaasa rääkida enda asendaja väljavalimises, on paari intervjuu põhjal nii lihtne ämbrisse astuda. Kes siis ei oska paar tundi hästi käituda!?
Igatahes see tatina veniv periood peaks nüüd läbi olema. Ma oleksin ausalt eelistanud ilma abita vettehüppamist praegusele, sest see inimene on minu meelest täiesti mürgine tüüp. Selline, kes peab end ilmeksimatuks ja kõigist teistest targemaks ning paremaks. See, kellele meeldib enda kasuks muidugi liialdada ja asju must-valgena kirjeldada. See, kes võib viie minuti jooksul silmagi pilgutamata iseenda jutu vastupidiseks keerata. See, kes käitub sinu asendajana sinuga kui sitt ülemus ülevalt alla vaadates. See, kes armastab üle kõige õiendamist stiilis "ma ju ütlesin sulle". Ja see, kellele meeldib end serveerida ohvrina, kuid kel pole samas probleemi isegi oma ülemuse kohta valetada.
Ja siis täna sattusin ma kogemata peale sellele, kuidas ta mitme kolleegi käest ametlikult kiita ja vast ka preemiat oli taas saanud. Kas tõesti olen mina siin see väiklane pool? Mul igatahes kihvatas jälle. Ma nii lootsin, et see aeg saab ju ühel päeval mööda ja siis läheb meie kummagi elu edasi omasoodu, kuni selgus, et ei lähe ta midagi. Uss tegi endale uue sooja pesa meie firmasse. Kui ma esimest korda kuulsin selle variandi võimalikkusest, ütlesin ma oma ülemusele otse, et kui ma pean jätkama temaga koostööd, siis ma pigem otsin endale uue töö. Jah, see ei ole lihtne. Olen seda kogenud. Aga kusagilt läheb piir, mil asi pole enam väärt kangelase mängimist. Stress tuleb koju kaasa, viib une ja närvirakud ühes.
Ma tean, et ma ei ole ise ka täiuslik. Mul ei ole ka probleemi seda tunnistada, aga ma ei arva, et ma olen kõigist teistest parem. Ma arvstan võimalusega, et mina olen eksinud, aga kui keegi teine näitab mulle päevast päeva, et ta on uss, siis on ju raske seda mitte uskuda. Ma näen, et ka mõlemad meie vahetud ülemused ei ole just tema suurimad fännid. Samas nad jäävad diplomaatiliseks ja tõenäoliselt need, kellele ta meeldib, ei pea temaga nii koos töötama nagu mina olen pidanud. Eks näis, kui rahul nad nüüd olema saavad.
Mul on veel väike lootus, et tema uues rollis ei pea me nii tihedalt koostööd tegema ja ehk see jääbki tal taas ajutiseks rolliks, aga ma kaalun ka tõsiselt loobumist tööst, mis mulle meeldib ja asub mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, hetkel mitte sedagi. Samas ka distantsilt töötades suudab ta mind närvi ajada ja kui vähegi võimalik, siis ma väldin teda, sest koostöö temaga on hullem kui koostöö mitte tegemine.
Kas kellelgi on häid kogemusi inimusside tõrjega?
Igatahes see tatina veniv periood peaks nüüd läbi olema. Ma oleksin ausalt eelistanud ilma abita vettehüppamist praegusele, sest see inimene on minu meelest täiesti mürgine tüüp. Selline, kes peab end ilmeksimatuks ja kõigist teistest targemaks ning paremaks. See, kellele meeldib enda kasuks muidugi liialdada ja asju must-valgena kirjeldada. See, kes võib viie minuti jooksul silmagi pilgutamata iseenda jutu vastupidiseks keerata. See, kes käitub sinu asendajana sinuga kui sitt ülemus ülevalt alla vaadates. See, kes armastab üle kõige õiendamist stiilis "ma ju ütlesin sulle". Ja see, kellele meeldib end serveerida ohvrina, kuid kel pole samas probleemi isegi oma ülemuse kohta valetada.
Ja siis täna sattusin ma kogemata peale sellele, kuidas ta mitme kolleegi käest ametlikult kiita ja vast ka preemiat oli taas saanud. Kas tõesti olen mina siin see väiklane pool? Mul igatahes kihvatas jälle. Ma nii lootsin, et see aeg saab ju ühel päeval mööda ja siis läheb meie kummagi elu edasi omasoodu, kuni selgus, et ei lähe ta midagi. Uss tegi endale uue sooja pesa meie firmasse. Kui ma esimest korda kuulsin selle variandi võimalikkusest, ütlesin ma oma ülemusele otse, et kui ma pean jätkama temaga koostööd, siis ma pigem otsin endale uue töö. Jah, see ei ole lihtne. Olen seda kogenud. Aga kusagilt läheb piir, mil asi pole enam väärt kangelase mängimist. Stress tuleb koju kaasa, viib une ja närvirakud ühes.
Ma tean, et ma ei ole ise ka täiuslik. Mul ei ole ka probleemi seda tunnistada, aga ma ei arva, et ma olen kõigist teistest parem. Ma arvstan võimalusega, et mina olen eksinud, aga kui keegi teine näitab mulle päevast päeva, et ta on uss, siis on ju raske seda mitte uskuda. Ma näen, et ka mõlemad meie vahetud ülemused ei ole just tema suurimad fännid. Samas nad jäävad diplomaatiliseks ja tõenäoliselt need, kellele ta meeldib, ei pea temaga nii koos töötama nagu mina olen pidanud. Eks näis, kui rahul nad nüüd olema saavad.
Mul on veel väike lootus, et tema uues rollis ei pea me nii tihedalt koostööd tegema ja ehk see jääbki tal taas ajutiseks rolliks, aga ma kaalun ka tõsiselt loobumist tööst, mis mulle meeldib ja asub mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, hetkel mitte sedagi. Samas ka distantsilt töötades suudab ta mind närvi ajada ja kui vähegi võimalik, siis ma väldin teda, sest koostöö temaga on hullem kui koostöö mitte tegemine.
Kas kellelgi on häid kogemusi inimusside tõrjega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar