oktoober 17, 2020

Laupäevane müsteerium

P.S. Ilma meie loata seda raamatuks ega mõneks audiovisuaalseks teoseks teha ei tohi!

Plaanisime täna ühe väikese sõidu teha. Seadsime sammud auto poole ja kohe, kui ma kõrvaistujapoolse ukse avasin, vaatas mulle auto põrandalt otsapidi tooli alt vastu üks telefon. Ei olnud minu oma ega Lemmiku oma. Kuna see oli hästi nähtav ja me ei vea just tihti võõraid oma autoga, siis esimene mõte oli, et see peab kuuluma eelmisel nädalavahetusel külas olnud Lemmiku vennatütrele. Helistasime siis vennale, aga tütrel oli oma telefon samal hetkel näpus ja teistel lastel olid ka telefonid alles.

Hakkasime siis ajusid ragistama. Kes on viimastel nädalatel meie autos viibinud? Ei tulnud nagu kedagi eriti meelde. Ainult, et auto käis hiljuti hoolduses ja et see hooldusmees oli olnud veidi hajameelne ja ka meile teadaolevat kõrvalistuja kohal kindalaekaga mässanud. Plaan oli koju jõudes telefon laadima panna ja vaadata, kas saame targemaks. Küsisime igaks juhuks ka oma lähemalt sõprusringkonnalt, kas keegi on sel suvel ehk telefoni ära kaotanud, aga keegi midagi üles ei tunnistanud.

Edasi läks põnevaks. Kui telefon pildi ette võttis, ilmus välja ka täiesti suvaline taustapilt ja meie üllatuseks kirillitsas tekst ning mõned vastamata kõned juulikuust ja Eesti numbritelt. Täiesti imelik, kuidas see telefon end mitu kuud autos märkamatuks jätta suutis.

Proovisin siis helistada tagasi ühele neist vastamata kõnede tegijatest. Tüüp oli nii umbkeelne, et viskas lihtsalt telefoni ära ja ma isegi proovisin vene keeles seletada. Samas, kuidas saakski hästi seletada, et leidsime telefoni, kuhu te olete helistanud juulikuus, aga mille numbrit me ei tea. Mind peetaks ogaraks.

Järgmisena koukisime SIM-kaardi telefonist välja ja Lemmik leidis ka mälukaardi, millel olid meie jaoks võõraste inimeste pildid. Samas, ega meil ei ole ka venekeelseid sõpru Eestis ja juulikuus olime me karantiinis. Vastamata kõned olid meie esimestest karantiinijärgsetest päevadest.

Proovisin seejärel Teliaga ühendust võtta, et ehk nemad oskavad SIM-kaardi numbri järgi tuvastada omanikku, aga seda numbrit nad ära ei tundnud, kuigi olid muidu väga osavõtlikud. Elisasse helistasime ka, kuigi selleks ajaks olime veidi targemad, aga vana koduoperaatori esindaja eelistas mind pigem peesse saata, kui oma klienti aidata telefoni tagasisaamisel.

Me olime vahepeal avastanud, et SIM-kaart oli küll parooli all, aga telefon ise mitte ja järsku oli meil ligipääs igasugustele isiklikele andmetele alates mingitest fotodest ja emailide nimekirjadest kuni pildini veel aastaid kehtivast krediitkaardist. Samuti leidsime palgaväljavõtted, aga püüdsime siiski austada inimese privaatsust. Läks veidi aega enne, kui suutsime keeleseadeid muuta ja asjad muutusid arusaadavamaks. Meile aga piisas, et leidsime inimese emailiaadressi ja telefoninumbri. Saatsin talle nii meili kui ka proovisin helistada. Eks näis, kas ta võtab ühendust.

Tegu tundub olevat meie jaoks täiesti võõra keskealise mehega ja suutsime ka paari tunnise täpsusega välja selgitada, millal ta oma telefoni ära kaotanud on, aga meil on täielik hämming, kuidas see meie autosse sattus. 

Vaatasime oma sama päeva fotosid ja me teame, kus ja kellega me olime, aga ometi targemaks ei saanud. Kas telefoni korjas kogemata üles meiega aega veetnud mu kergelt seniilne tädi, meie maimik või me ise näiteks toidupoest? Või äkki proovis tüüp hoopis lisaraha teenida meie autosse sisse murdmisega? Samas me pole märganud millegi kadumist ja tema telefon oli täis vägagi isiklikku kaitsmata infot, nagu eelnevalt mainisin.

Proovisin ka googeldada teda, aga vasteid oli vähe ja ta nimi pole just unikaalne. Kummalisemaks vist ei saa minna, aga kui rohkem teada saame, siis kirjutan.

Muide, koronatest oli negatiivne.

Kommentaare ei ole: