Nii kahju, et kehvadest kogemustest ei saa ausalt ja avalikult rääkida, sest võid endale jalga tulistada. Kes siis julgeb palgata kedagi, kes julgeb rääkida ka halbadest asjadest!? Mina aga tahaks. Sest kuidas muidu peaks õppima? Kui mitte nemad, siis ma ise, et ma samu vigu ei kordaks. Kõik ju igavesti meeles ei püsi.
Ehk siis mõned näites sügisest.
1
Värbaja helistab mulle hilisel pärastlõunal ootamatult. Tahab kokku leppida lühikese esimese intervjuu, mida nad üldse intervjuuks ei loegi. Ma ei tea, mis see siis on. Nemad kutsuvad screeninguks. Lepime kokku aja ühel päeval kümne ja üheteistkümne vahel. No okei. Juhtumisi on lapsed ka sel päeval kodus, nii et istutan nad ligi pool tundi varem teleka ette süümekatega, et ise veel valmistuda. Jõuan päris põhjalikult valmistuda ja leida juba võimalusi parandusteks - asjad, mida saaksin päriselt ära teha. Kell saab 10:30 ja ikka vaikus. Saadan sõnumi igaks juhuks. Värbaja helistab ca 10:40, räägime 10 minutit ja mul ei ole hea tunne. Kui küsin, millal oodata tagasisidet, siis ta ei julge midagi lubada. Muide, tegu on suure ja tuntud rahvusvahelise firmaga. Järgmine kord kuulen neist vähemalt kuu aega hiljem, kui standard äraütleva emaili saan.
2
Olen hästi põnevil ühe ettevõtte ja töö osas ja saangi intervjuule. Teen seda püüdlikult Rootsi keeles. Olen enne ka värbajast sõbrannaga harjutanud, kes kiidab mu keeletaset. Mul on kogemusi ja oskusi piisavalt rolli jaoks, aga siis saan üsna kiirelt eitava vastuse selgistusega, et mul ei ole konsultandikogemust ja üht-teist veel. Aga mul on. Töökuulutus läheb uuesti üles, sest nad selgelt ei leidnud kedagi paremat. Kirjutan sealsele juhile uuesti, selgitades lahti, kuidas ma täpselt vastan kõigile nende soovidele, aga vastust ei tulegi.
3
Kandideerin põnevasse ettevõttesse ja saan kutse AI-intervjuuks. Minu esimene ja nii põnev. Kusjures töötab väga hästi ka vestluse formaadis ja teeb hea kokkuvõtte mu mõtetest. Mul soovitati see kiiresti ära teha, sest nad liiguvad jooksvalt edasi, kui leiavad sobivad inimesed. Rohkem ma neist ei kuule mitu kuud. Siis läheb kuulutus taas üles uue lingiga, aga täpselt sama sisuga. Otsin ja ei leia kusagilt ühegi inimese kontakti. Lõpuks lähenen LinkedIni kaudu ja näen, kuidas nende personali ja kultuuri juht kiitleb, kui hea tööriist neil on ja kuidas see annab võimaluse absoluutselt igal kandidaadid intervjuule pääseda. Nii tore, aga nad oleksid võinud enne läbi mõelda, kas nad jõuavad ka need intervjuud läbi vaadata. Ja kui mitte rohkem, siis minimaalselt äraütlev kiri saata.
4
Saan varahommikul võõralt numbrilt telefonikõne. Ühendus on ekstreemselt paha, nii et ma ei saa arugi, kes ja kust helistab. Helistan tagasi ja on parem. Ta küsib kohe, kas olen ikka rollist huvitatud. Ma pean üle küsima, kust ta helistab. Saades selgust, vastan jah. Siis ta küsib, kas mul on küsimusi. Kõne tuli ju ootamatult, nii et mul polnud üldse aega ette valmistuda, aga õnneks mul on hea süsteem ja leian kõigu pealt kuulutuse ning küsin mõned asjalikud küsimused. Selgub ka, et kuigi kuulutus on inglise keeles ja fookusega välisturgudele ning kuskil pole seda mainitud, oodatakse mult ka rootsi keeles sisuloomist. Ma siiani ei tea, kellega ma täpselt rääkisin ja kas ta arvas, et see ettevõte ja roll on ainsad, kuhu ma üldse kandideerinud olen ning peaksin käigu pealt kõike teadma ja mäletama.
5
Kandideerin ühte firmasse, aga pakun end teise rolli ja nad soovivad kohe intervjueerida. Lepime aja kokku ja valmistun hoolega. Poolteist tundi enne intekat firma esindaja saadab meili, et tal tuli mindi ette ja leiame uue aja. Siis on kaks päeva vaikus. Kirjutan ise, et end meelde tuletada, aga ei saa ühtegi vastust veel viis päeva. Saan aru, et mind on ghostitud. Siis aga järsku ilmub ta taas välja ja ütleb, et neil on plaanimuutus, aga mu taust väga meeldib talle ja ta peab mind meeles. Elame näeme. Iseenesest oleks hästi äge ettevõtmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar