Ma ei saa aru. Mu lemmiknumber on 6, aga viimased 6ga aastad on olnud ikka väga katsumusterohked. Elu esimene läbipõlemine ja selle tagajärjed. Eriline irooniline World Mental Health Day. No kohe nii eriline, et ma ei saa sellest rääkida kui väga ka ei tahaks. Eluõppetunde igasuguseid ja ka tööalaseid. Hetki, kus tundub, et on juba parem, aga ka palju pisaraid ja kätevärinat. Pettumist inimestes. Ma nii tahaks selle kõik kas või välja kirjutada, aga pean piirduma lühikese krüptilise sõnumiga.
Hetke mõte on, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Püüan keskenduda rohkem perele, olla parem ema ja kaasa, lugeda mitte ainult lasteraamatuid, käia joogatamas ja planeerida asju, mis elevile ajavad. Järgmised reisipiletid on ostetud ja elus pea esimest korda reisime tagasi samasse kohta ja isegi samasse hotelli Gran Canariale, kus aasta alguses oma väga hilinenud mesinädalaid veetsime. Seekord koos lastega. Jah, osaliselt ongi see elu eest põgenemine, aga mis elu see on!? Ootan juba uut peatükki, sest hullem ikka olla ei saa. Või saab? Vähemalt ei ole ma üksi selle kõige sees. Seega võtan ka need sõnad tagasi, aga las jäävad kirja. Vihkan seda, kui õiglus kaotajaks jääb, aga seekord on madin lõppenud. Ma loodan vähemalt.
