Meeste mõttemaailmast. Ikka hämminguga

Mõned nädalad tagasi käisin sõbra soolaleiva peol. Igati tore õhtu oli. Sai hästi süüa ja palju nalja. 

Paar päeva hiljem aga saatis see sõber mulle sõnumi, et mul olevat olnud maailmatuma seksikas pesu ja keep up the good work. 

Normaalse naisena muidugi vihastasin ja kuna ma ei ole selline tummfilmi tüüpi naine, siis informeerisin teda ka, kui nõme  ja seksistlik tema märkus oli. Eriti kuna tegu pole minu boyfriendi ega millegi sellepoolsegagi ja et ma ei vali pesu tema rõõmustamiseks. Seega pole tal õigust ka mulle tulevikuks instruktsioone pesuvalikul anda. Ka siis kui see korraks mõnes asendis piilub. 

Sõbra enesekaitseargument oli, et kui me oleme sõbrad, siis ma peaksin tema naljasoont ja kommentaare aktsepteerima, aga lõpuks siiski tõmbas tagasi. Kusjuures tegu on üsna uue tuttavaga, kellega alles sõpruse poole liigume. 

Aeg läks edasi. Eile saime taas kokku. Olles juba mõnda aega koos veetnud ja hakates koju sättima, pidas ta vajalikuks teema taas jutuks võtta. Suur viga!

Sõber selgitas, et vägivald on parem lahendus kui selgitus ja soovitas järgmisel  korral oodata ära, mil taas kokku saame ja teda lüüa. Ma ütlesin, et pole minu stiil. Ta, et ei peagi väga kõvasti lööma. 

Sel korral oli ta julguse kokku võtnud ja küsinud, kas mul on boyfriend. Vastasin ühe sõnaga. Nüüd aga, kui meie "tüli" uuesti jutuks tuli, ütles ta, et aga mul ju pole boyfriendi ja seega ei tohiks tema kommentaaridest ikka probleemi olla. Sest vallalise naise seksobjektiks taandamine on ju okei. Mis siis, et meie vahel pole mitte kõige vähematki romantilist. Sain jälle pahaseks. Üllatuslikult vist. 

Järgmine kaitseargument oli kultuuri ja interpretatsiooni kohta. Ja ta jäi endale kindlaks, et tema lähis-ida koduriigis on samasugune käitumine osaga tüdrukutest okei. Ma millegipärast arvan et kui üldse, siis murdosaga. Pigem aga oleme meie siin üsna vabameelsed ja nalja mõistvad. 

Siis sain teada, et ma olevat tõsine tüdruk ja ühtlasi, et tal on veel kõvasti minu kohta õppida. Ma vahel ei viitsi klouni mängida, aga huumorisoone puudumises mind küll süüdistada ei saa. Samuti meeldib mulle flirtida. Aga ma tahan ise otsustada, millal ja kellega. Ja mingi uue sõbra käsk pesuvalimiseks küll minu südant ega jalgu pehmeks ei tee. 

Kas teiega juhtub ka alatihti selliseid asju?

Esimene nädal invaliidi hambaharjaga

Ma mäletan väga selgelt, kuidas meie moekooli direktriss kunagi lajatas, et elekrihambaharjad on mõeldud invaliididele ja teised võiksid ikka ise viitsida hambaid pesta. Ma ei teagi, miks tema väitesse nii autoriteetselt suhtusin, aga vahepeal on möödunud üle kümne aasta ja olen neist ikka suure kaarega mööda käinud. Läks vaja korralikku ehmatust, et ühele sellisele viimaks võimaluse annaksin. Kuidas hambaarstid nendesse suhtuvad? Keegi teab? Mul on nüüd see üle nädala kasutuses olnud ja ei kurda, et käelihased atrofeeruksid. Proovin ikka ise ka tööd teha ja loodan, et elektri abiga saavad ebamugavad kohad paremini puhtaks. Esimesed korrad oli väga imelik. Ei osanud kuidagi survet planeerida. Nüüd mulle tundub, et elektrilisega ei peagi nii kõvasti hõõruma. See ju ise poleerib nõrgemalt aga rohkem. Äkki peaks kvaliteedi võrdlemiseks seda laste värvitesti proovima? Olen alati põnevusega sellest mõelnud, aga ka kartnud. Ma ei taha feilida. 

Kas asi on minus?

Viimasel ajal mõtlen, et huvitav, kas minuga on raske koos töötada. Või on mulle ette sattunud lihtsalt karmid pähklid ja keerulises juhused? Mina küll tunnen, et mul on nendega tohutult raske. Rohkem kui põneva väljakutse jagu. Olles nüüd juba üle poole aasta oma uues ametis tunnen ikka veel, et mul on palju õppida ja piisavalt on kohti, kus kahtlen, kas mina tegin midagi valesti. Või jätsin õigesti tegemata. Ja kas ma oleksin pidanud ise teadma, kuidas midagi teha või jäeti mulle sellekohane väljaõpe tegemata. 

Igatahes, oma töös tuleb mul kopereeruda väga paljude inimestega nii oma majast kui ka väljastpoolt. Ka kultuuriliselt on tegu väga kirju ja huvitava seltskonnaga. Osalist saan aru, et mina üksi ei saa tervet maailma muuta. Teisalt tunnen, et mina olengi üks neist Pratchetti neljast maailma kandvast elevandist. 

Ma ei oska olla bad cop ning olen püüdnud alati jõuda kõiki rahuldavate lahendusteni, aga nagu kogenumad kindlasti juba teavad, siis sean endale nii võimatuid eesmärke. Olgu siis tegu meie kurja kuningannaga Ühendkuningriigist, mõne tootespetsialisti või agentuuriga. 

Suvel puutusin rohkem kokku ühe agentuuriga, keda kõik kirusid, aga ikka edasi kasutatakse. Üsna ruttu sain ka oma kogemustele tuginedes negatiivse arvamuskoguga ühineda. Seda enam olin õhevil, kui sain võimaluse oma esimest suurt kampaaniat ehitama hakata koos palju kiidetud teise agentuuriga. Hiljem aga selgus, et ühed mustad mõlemad ja jätkus neilegi kirujaid. Ja nüüd olengi punktis, kus mõtlen, kas meil on nii raske jõuda heade tulemusteni minu pärast või mingil muul põhjusel. 

Ma tõesti nägin oma kampaaniaga kõvasti vaeva, aga samas paistavad lained ka kaljule rohkem mõju avaldavat kui mina projekti paranemisele. Ja vahel ma mõtlen, kas teised lihtsalt ei hooli tulemusest? Kas ma ei tohi kunagi eeldada, et saan teisi usaldada ja kindel olla, et antakse endast parim? Ja kas on aus kellegi suhtes, et minu kriitilaga peab tegelema inimene, kelle kompetents on hoopis midagi muud, aga keda ei paista ka asjatundjad toetavat. 

Ja nüüd on mul küsimus? Kas Eestis käib ka sama hull võimuvõitlus reklaamiahentuuridega, et maksva kliendina tunned end nõrgemal positsioonil olevat? Kas teie tunnete ka end süüdi, et neile palju aga vajalikku kriitikat edastate? Ja kas teie kiiruga tehtud soovitused topitakse as is pika aja pärast tehes nägu, nagu oleks suure vastutulekuga, nende materjalidesse ilma igasuguse toimetamiseta, mille eest te ju maksate?

Ma tahaksin ükskord tõeliselt hea reklaamiagentuuriga töötada. 

Esimese maailma talvemood

See teema on kummitanud mind juba tükk aega ja ometi ikka ja jälle keegi üllatab mind. Pean ennast üsna keskmiseks külmavareseks. Naiste kategoorias. Meestele jään tavaliselt alla. V.a mõned lõunamaa päritolu sõbrad. 

Igatahes, Eestis juhtub haruharva, et aasta kuuel külmemal kuul kedagi paljast nahka demonstreerimas näeb. Ma muidugi ei räägi neist üksikutest isenditest, kes esimesel võimalusel plätud varba otsa viskavad või toariietes prügi välja viivad. Ikkagi üsna mõistlikud ollakse. Esimest korda üllatusin tõsiselt aga Rootsis kargel novembripäeval britist kolleegi kinniseid kontsakingi palja naha ja capri pükstega nähes. Jalad olid muidugi punased, aga ta ise ei pidanud seda üldse imelikuks. Rootsis võib muidu ka näha vihmase ja tuulise viie kraadiga kedagi pikas lõhikuga seelikus, ilma sukapüksteta ja vähiroosa nahaga. Ja detsembris jalutas mulle kaks tüüpi viie minuti jooksul shortsides vastu. Paljud jätkavad oma kitsaste teksade ülesrullimise moodi lumiste oludeni ning mustlased magavad ka -10 kraadiga tänaval maas. Tänane huvitav vaatepilt oli mees t-särgi ja sulevestiga. Aga mida muud kerge miinusega kanda!?

Ka Saksamaal sai näha enesepaljastamist omajagu. Mina värisesin läbi kõigi oma riidekihtide. Kohalikud lasid ringi lühkaritega. Kõige hard core'imad paistavadki britid olevat. Kusagil mujal ei näe miinuskraadidega nii paljusid inimesi paljasääri või ainult kampsunis. Ma saan aru, et tavaliselt on seal soojem kui meil, aga seda enam ootaks ju, et nad end talvel kubujussiks pakiksid. Kõike eelnevat on kole naljakas kõrvutada mälestustega Indiast, kus inimesed juba augustis end külmakreemiga määrima hakkasid ja kõrvasoojendid välja otsisid. Õues oli ju jätkuvalt ka öösel üle 20 kraadi. Panen teile näiteks Londoni talvejalatsi moodi. Vähemalt märkas sokid jalga panna. 

Lennumiilide aasta

Tahaks ka oma möödunud aastast kokkuvõtte või paar teha. Oli tegu ju üsna erilise aastaga taas.

Umbes samal ajal või veidi hiljem aasta tagasi potsatas mu postkasti kiri, mis muutis taas kogu mu elu ja te ei tea, kui oodatud ja vajalik see taaskordne otsade lahti tõmbamine oli. Ometi olin jõudnud juba alustada üsna kapitaalse vannitoaremondiga oma pikaaegses üürikas - jah, mina olengi see segane, kes oma raha, aega ja närve investeerib võõra vara parandamisesse. Aga nagu meil Murphyga ikka kombeks on, kolisin sealt ise vabatahtlikult üsna kohe peale suure töö lõppu välja ja kuigi alguses oli kahju, siis juba ammu olen lahti lasknud mõttest sinna samasse iga hinna eest tagasi kolida. Paljud mu asjad on ikka veel seal ja kuigi mulle väga meeldib sealne planeering, terve päeva kestev päikesepaiste, laiad aknalauad, kõrged laed ning muidugi asukoht, siis oma praegusesse kodusse olen veel rohkem kiindunud.

Igatahes, pärast paari kuud e-maile ja vestlusi ning ka ühte proovireisi pakkisin kokku oma kodinad, otsisin endale tööle asendaja, et kolida ise ajutise lepinguga Stockholmi peakontorisse ja siiani tunnen, et see oli väga õige samm õigel ajal. Ühest küljest olen siiski kodule ja kallitele inimestele üsna lähedal, teisest küljest aga sain võimaluse taas täiesti nullist oma eluga alustada. Täitsa hull peast, mõtlete võib-olla? Minu meelest aga on see vajalik iga mõne aja tagant ja kui ma peaksin ka keskmise inimese kombel kolmekümnendateks eluaastateks juured kõvemini maasse ajama, siis ehk ongi see minu viimane päris uus algus!?

Rootsis elamine ja töötamine on küll üllatavalt teistmoodi Eestist ja meenutasin endale jõulude ajal kodumaal hullunult shopates neid, kes vene ajal väljamaale õnne kombel varusid täiendama võisid pääseda, aga olen tõeliselt õppinud hindama Eesti kaubavalikut ja kättesaadavust. Samas Stockholmis pesitsemine on võimaldanud mul reisida tunduvalt rohkem ning üsna spontaanselt erinevatesse elamustesse investeerida.

2014. aastal olen istunud lennukisse lausa 18 korral ja kuigi aasta esimeses pooles liikusin vaid oma kahe kodumaa vahel paar korda, siis edaspidi sai ikka peaaegu iga kuu midagi uut avastamas käia. Juunis avastasin, et selgroomurd ei olegi kõige õudsem asi, mis juhtuda võib ja sain ootamatult kuu aega Eesti kodus puhata ning voodist tööd teha. Augustis käisime Sandraga Maltat avastamas ja suures plaanis mulle Malta meeldis. Näen end sinna kunagi naasemas ja ikkagi jäi ju sukeldumine proovimata ning ma nii väga tahaksin Azurre window all seda proovida, aga see polnud just meie kõige toredam ühine tripp. 

Suvel oli plaanis ka veidi rohkem Rootsit avastada ja piletid Taanigi said ostetud, aga saatus tuli vahele ja pole ma siiani rootsi pika maa rongiga sõita saanud.

Septembris võtsime rootsi sõpradega ette lühireisi Belgiasse, kus käisime nädalavahetusega läbi nii Brüsseli kui ka Brugge'i, millest mina varem kuulnudki ei olnud, aga minu jaoks oli kogu see reis väga positiivne üllatus. Ei osanud ma ju enne Belgiast midagi muud oodata kui poliitikuid ja pintsaklipslasi, aga sain hoopis head sööki, piisavas koguses ainsat joodavat õlut maailmas ning ahhetama panevat arhidektuuri. Kindlasti paigutub sellesse riikide nimekirja, kuhu tahaksin tagasi.

Oktoobris olin kodus ja tegin tööd vist. Ühtlasi hakkasime planeerima oma selle aasta kõige eksootilisemat reisi Lähis-Itta. Olin juba aastaid mõlgutanud mõtteid Omaanist - eelkõige pärast vastava Minu... sarja raamatu läbi lugemist. Hiljem selgus, et ühte reisikaaslast oli täpselt sama raamat motiveerinud ja inspireerinud. See novembrikuus ette võetud reis väärib kindlasti omaette postitust - või viite - aga lühidalt öeldes käisime Riinu ja kahe seni tundmatu huvilisega Dubaid, Abu Dhabit ja Omaani avastamas. Viimasest sai meie kõigi vaieldamatu lemmik kuigi ka pärast nädalatepikkust googeldamist ei olnud me päris kindlad, mida sellest üsna tundmatust riigist oodata. Nüüd aga reklaamin seda kõigile ja julgen vabalt soovitada. Kui UAE puhul on selgelt näha built for show olekut, siis Omaan on ehtne ja aus. Ja nii ilus. Sõitsime seal rendiautoga ringi mööda suurepäraseid mägiteid terve nädala, võideldes, kes saab roolis istuda. Kujutage ette ameerika mägesid, sest terve riik on kui lõbustuspark, kus spidomeeter enamasti 140 näitab ja vaated on vapustavad, olgu siis teie jaoks kõrvust tõstvaks elemendiks meri, liivaluited või mäed. Inimesed on toredad ja araabiapäraseid turge leiab ka. Ja te ei tea, kui šikid näevad välja meie mõistes mehed kleitides. Kõige nunnumad minu meelest aga on nende ringteed, millest igaühe keskel on midagi erilist. Mul on nii kahju, et neid kiire sõidu pealt piltidele püüda ei õnnestunud. Aga see-eest kõigest muust on juba mul üksi umbes 3500 pilti ja teistel ka omajagu. Meid kõiki jäi see riik tagasi kiskuma ja ei välista, et kui tuleb aeg järgmiseks 180 kraadi pöördeks, siis just suunaga sinnapoole. Ja ei, ei ahista see islamikultuur eriti midagi. Vähemalt mind isiklikult mitte.

Detsembris tegin taas natuke tööd ning kuigi kodu on vaid tunni kaugusel, siis kulus ligi pool aastat, et sinna naasta ehk siis nädalakese olin jõulu ajal kodumaal vaadates üle kõige kallimaid ning veetes aega üle mõistuse aktiivselt.

Aasta lõpuks aga olin võtnud vastu ma ei tea mitmenda kutse ühele sõbrale Saksamaale külla minna. Spontaanne otsus aastavahetus Berliinis veeta sündis soovist taaskord kodumaist joomist vältida. Väljamaal on ikka peenem, eks ;) Tegelikult kahetsen ma aga seda reisi üsna kõvasti, sest stressivabast lõpust sai omaette stressiallikas tänu seni minu silmis laitmatu mainega sõbrale, kes arvas, et kui meil midagi susises poolteist aastat tagasi ja ma nüüd tulen talle külla ja veel KUUEKS päevaks - kuidas ma küll julgesin!? - siis ma põhimõtteliselt olengi mail order bride. No ikka ei ole küll ja kuna aeg on edasi läinud, siis olen ka mina oma eluga. Igatahes oli see väga ebamugav nädal, mil korduvalt kaalusin kas ükskõik mis hinna eest viimasel hetkel kuskile mujale kolimist või lausa varasemaks kuupäevaks kojusõidu piletite ostmist. 

Berliin ise ei vaimustanud ka üldse, kuigi ma annan endale aru teiste vaimustushüüete põhjal, et minu kogemust mõjutab see eelnev väga tugevasti. Samas kahtlen, et mulle ka muidu eriti meeldinud oleks täissuitsetatud klubid, baarid ja isegi väikepoed, kildudel tantsimine ja õlle pähe kallamine ning naeruväärsed solvangud ebaviisakatelt klienditeenindajatelt. (Loe: ma olevat liiga kole, et pissida) Highlightideks olid üks pisike dance baar, kuhu aastavahetusel kogemata sattusime ja tunde keerutasime, nii et isegi töötajad, suu lahti, vaatasid ning Tropical Islands siserand ja saunad, kus oli küll üsna külm, aga vapustavalt ilus ning mitmed põnevad saunad, kus kõik mehed-naised läbisegi alasti ringi tatsasid. Jah, mina ka. Pärast seda, kui olin oma esialgsest "kas ma nüüd siin keset väljakut ja võõraid kooringi end porgandpaljaks" hetkest üle olin saanud. Kes julgeb, võiks ära käia. Üsna huvitav kogemus oli.

Et siis selline aasta. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas Eestis, Stockholmis, Belgias, Berliinis, Omaanis või Ühendemiraatides oli või elu käib, siis küsija suu pihta lüüakse ainult eriti lollide küsimuste korral. Seniks aga soovin kõigile põnevat ja reisiderikast uut aastat! Minul on piletid ostetud juba kaheks järgmiseks seikluseks igatahes ;)

Täna öösel me ei maga

Kell on 5.47 ja kõigist aegadust just nüüd näete mind taas blogimas, sest ma ei saa magada ja, et üldse kuidagi olla, siis otsin meeleheitlikult tegevusi.

Ma ei tea, kuidas Murphy küll mind nii palavalt armastab, aga selle väite õigsuses pole küsimustki. Üks neist põhjsutest on inimesed, keda ta mu teele suunab - kui erinevad oodatust ja millistes tingimustes - aga selleks ehk mõni teine kord. Täna istun juba poole kolmest ärkvel kahe tunni uenga ning täiesti virgena, sest Murphy arvates on mulle vähe üks haigus korraga. Või isegi kaks. Või kolm. Teeme ikka neli akuutset probleemi. Siis on kindel, et ma ei saa neid enam lihtsalt ignoreerida ja jooksu pealt põdeda.

Vundamendiks oli tavapärane sügisene külmetus, millega juba varsti kaks nädalat maadelnud ning mõned päevad isegi kontorist puudunud olen, aga hakkaski juba igav. Siis lisandus mingi minu jaoks esmakordne igemejama. Õhtul viimase asjana ei olnud ja hommikul esimesena oli. Üks esihammaste vaheline koht oli punane, paistes, hambaharjaga pihta minnes väga valus ning on nüüd vahelduva eduga hambapesul veritsenud. Ma mõtlesin, et mis siis ikka. Mingi väike põletik eks. Küll ta ise paari päevaga üle läheb. Aga paarist peävast on saanud juba poolteist nädalat ja kuigi hetkel teiste tegurite kõrval ma ei märkagi seda pakitsust, siis käisin lõpuks apteegist abi otsimas ja sealne onkel tulistas mind alustuseks herpesediagnoosiga. Ma ehmatasin ikka korralikult ära. Pole ju võimalik. Mul ei ole kunagi varem esinenud ning mingite kärnas tegelastega ma ka amelemas ei käi. Hoolin selleks oma tervisest liiga palju. Seega vaidlesin talle vastu nagu jaksasin muidugi ning hiljem igaks juhuks veel googeldasin üle ja ikka ei usu, et minu lokaalne ainult igeme probleem saab herpes olla. Igatahes tulin sealt ära mingi antibakteriaalse kuristamislögaga, mida nüüd paar päeva kasutama pean. Ega rohkem ei jõuakski, sest juba paari päeva pärast on ju araabiasse minek. Yay. Ma kavatsen, nui neljaks, esmaspäevaks vormis olla.

Eile lisandus minu kompotti üks eriti kuri punn nina limaskestal. Pakitses mis ta pakitses, aga nüüd on mul pool nägu kange ja mokk paistes, nagu oleks peksa saanud. Mul on oli nädalavahetuseks nii palju plaane, aga kuidas ma niimoodi kõik tehtud saan ah? Ma ei julge kodust välja minnagi, aga isegi, kui ma end oma koletislikust välimusest segada ei laseks, ei saaks ma kuigi kaugele minna.

Nimelt kirsiks tordil on üks vana ja peaaegu unustatud sõber - kuri põiepõletik, mis mu üles keset ööd ajas ja nüüd nihelemas hoiab. Sunnin end kümne lonksu kaupa vett jooma ja see on minu jaoks tõsine eneseületus. Võtan vanne ja sain ühtlasi pediküüri tehtud. Tagumikul on vist juba prillaua vorbid, kuigi seal istumine on pigem sümboolne ja kõige hullem on see, et meil on ju nädalavahetus just alanud ning ma ei tea, kust abigi küsida. Googeldasin küll välja mõned telefoninumbrid, aga siinkandis soovitatakse esimesed päevad omaette põdeda. Ma aga ei jaksa rohkem kui ühe öö üleval passida ning mul pole tänu puhkuseplaanidele ju ka võimalik pärast kolmandat päeva tunde kuskil arsati ukse taga passida.

Et siis ving ja hala! Tänud tähepanu ja 15 minutise distractioni eest!

Doggy daycare

On üsna palju põhjusi, miks on Rootsis hea elada. Mõnes mõttes aga ehk liigagi hea - vähemalt meie, "ida-eurooplaste" arvates. 

Näiteks loomade heaolu. Minu meelest on väga ilus ja hea, et siin lehmadele seadusega kolm kuud päikesevanne ette on kirjutatud. Kuigi see teeb farmerite elu veidi keerulisemaks, tundub see mulle loomade seisukohast ainuõigena. 

Samas aga on mul kummaline kuulda, et pisiloomi ükshaaval ei müüdagi siin. Pead vähemalt paari ostma, et neil kurb ei oleks. No ok. Ka täitsa mõeldav ja tehtav ju kuigi Eestis vaevalt keegi looma valides sellele mõtleb. 

Minu jaoks on aga absurdsuse tipp siinne doggy daycare ehk lemmiklooma päevahoid. Mulle räägiti, et kui sul just oma maja ja aeda ei ole ning sa ise päevast päeva loomaga kodus ei istu, siis on daycare ainuke ja üldse mitte odav võimalus. Üle nelja tunni nimelt ei tohi sa oma lemmikut üksi jätta, sest seda peetakse tõeliseks julmuseks ning selle vältimiseks on loomaomanikud nõus sadu eurosid kuus välja käima. Samas loomi on siin palju. Tulles kohast, kus paljud lemmikud heal juhul korra päevas süüa saavad, on see ikka meeletu kontrast. Kui nüüd veel mõelda, siis oleks rootslastel odavam oma lemmikud eesti lasteaeda panna. 

Ka maailma lõpus me nälga ei jää

Otsustasin, et kuna mult üsna tihti küsitakse erinevuste kohta Rootsis ja Eestis elamise vahel ja minul siis tavaliselt midagi meelde ei tule, et on tagumine aeg kirja panema neid hakata. Täna räägin toidust. 

Ka pärast viite kuud ei oska ma siin hästi süüa osta ja teha. Toorained on erinevad ning minusugune mugav tegelane, kes on harjunud valima mingi kanamarinaadi ja selle siis timeriga ahju viskama, võib nälga surra või siis restoranidega püsikliendi hindu kauplema hakata. Lihtsalt siin ei müüda praktiliselt eelmarineeritud asju. Samas võid osta eraldi purgi kokku segatud marinaadi ja liha, aga see on ju juba keerulisem ja aega võtv protsess. 

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida tuubitoidust. 

Selliseid kirjade järgi juustulisi on siin vabalt ja suures valikus saadaval igal pool. Tõsi, ma ei tea, kas seda peale kosmonautide keegi ka sööb. Igatahes ostsin oma esimese kreveti ja vist krabi maitselise ära ning õhtul teen proovi. 

Ilusat reedet kõigile!

Asjad, mis ei pidanud juhtuma

Ma olen juba pikemat aega kohas, kus ma tunnen, et blogimine on muutunud kohustuseks. Ja miks ma nii tunnen? Ei tea... Ei ole mul mingit tohutut lugejaskonda, kes näljaselt uusi postitusi ootaks ja kelles pettumust valmistada. Ei sõltu sellest minu sissetulekud ega töö. Ei ole see minu jaoks ka ebameeldiv. Vastupidi. Mulle ju meeldib kirjutada. Ja rääkida. Mind painavaid ja mõjutavaid asju lausa korduvalt, kuni saan end tasakaalu uuesti. Tihti on mul lausa pealkirjad valmis mõeldud teemade kohta, mida tahaksin kajastada, aga vähesed neist leiavad kunagi kasutust, sest vähesed neist teemadest jõuavad viimasel ajal tegelikult siia. Mulle lihtsalt ei meeldi see mõte mu peas, et peaks blogima. Kuidagi automaatselt saab sellest siis midagi sama ebameeldivat kui näiteks koristamine. Praegugi blogin vast seetõttu, et peaksin midagi teist tegema - peaksin juba magama. Järelikult väldin sedasi kõige pakilisemat. Oh whatever...

Sel suvel on juhtunud päris palju asju, mida ma aasta aega tagasi ette ennustadagi poleks osanud. Vähe sellest, asju, mida poleks osanud isegi minuteid ette ennustada. Osa neist on head ja teine osa halvad, nagu ikka elus. Loodame siis, et olen neist üllatustest ja elumuutustest midagi kasulikku õppinud ja, et need on mind paremaks inimeseks muutnud, aga whatever. Ei lähe siinkohal rohkem deepiks.

Olles veetnud aasta kõige ilusama kuu aja kodus voodis peamiselt, olen nüüd tagasi Rootsis. Algus oli üsna raske. Paar tundi istumist oli piisav, et mind terveks järgmiseks päevakski veel rivist täiesti välja lüüa. Ostsin omale joogamati, et vahepeal tööl veidigi seljale puhkust anda ja kogusin kummalisi pilke. Aga õnneks oli hea rahulik kesksuvi, mil kontor oli rohkem kummituslinn kui sipelgapesa. Samas ikkagi on see kummaline aeg, kus ühest küljest pead veel asju kergemalt võtma ja teisest küljest järgi jõudma. Nii vist ennast lõhki tõmmataksegi!? Õnneks nii hullusti ei läinud, aga üsna ruttu võis näha mind taas 13+ tunniseid päevi tegemas, varahommikul ärkamas, et üle tunni aja kontori poole tiksuda, pärastlõunal varem ära põgenemas, et rootsi keelde jõuda ja siis juba pimenevas suveõhtus lõpuks koju laekuda.

Paar nädalat töörütmis ja väike värin, kas ma ikka olen piisavalt heas vormis, et võtta ette päris puhkusereis Maltale, mille olin ostnud kingituseks endale ja Sandrale just õnnetusele eelneval õhtul. Ei tahtnud nagu ära ka jätta ja muudkui üritasin end veenda, et Malta on väike. Seal on lihtne rahulikult võtta ja rannas vedeleda. Tegelikkuses aga, kui see õige aeg kätte jõudis, siis pigem oli tavaline mitmetunnine linnamatk ja tuhandeid samme kõrvetavkuuma päikese käes. Vedelesime me muidugi ka mingil määral, aga tõenäoliselt taas mitte nii palju, et vastata sellele, mida arstid minu take it easy puhul silmas olid pidanud.

Anyway, ma kujutasin selgelt ette, kuidas Malta esimese päeva blogiposti nimeks saab Malta pimedam pool. Aga nähes, kui edukalt, mul viimaste pikemate reiside kirjeldamine siin on läinud, siis ma parem ei hakka. Me jõudsime kohale ühel soojal õhtul, kui päike just loojuma hakkas. Igatahes sihtpunkti jõudmisel oli väljas kottpime ja vedasime Sandta gpsi juhtimisel oma kohvreid mööda kitsaid pimedaid ja üsna hirmuäratavaid tänavaid pidi hosteli poole. Väljas oli päriselt kottpime, aga me mõtlesime vaid, et ehk nii väikeses riigis ei olegi tänavavalgustust. Eriti vanemates linnaosades. Kohalikud liikusid taskulampidega ja tänasin oma õnne, et mu telefonis ka selline funktsioon olemas on. Alles kohale jõudes selgitati meile, et see on erakordne, et terve riik on pime. Eranditeks olid siis vaid vähesed õnnelikud restoranid, kel oli oma generaator. Ja neil oli muidugi järjekord ukse taga. Meie aga olime olnud palju tunde söömata ja tahtsime siiski vastu ööd midagigi hamba alla saada.

Lõpuks maandusime imekauni lahevaatega kohas, kus teenindajad olid toredad, aga läks mitukümmend minutit enne, kui isegi meie tellimust võtma tuldi ja siis veel tükk aega, et jookegi saada. Pasta, mis oli üsna vastik lausa - miks ma ikka ja jälle loodan, et sealkandis on pastad imelised alati? - jõudis meieni ehk poolteist-kaks tundi pärast lauda istumist, kui enamik restoranist juba tühjenenud oli. Ja siis hakkasid teenindajad koristama. Arve toodi lauda nii ruttu, et me ei jõudnud äragi süüa. Lõpuks oli juba tõsine ralli, sest taha taheti ka ikka väga ruttu kätte saada ning ilmselgelt tahtsid teenindajad lihtsalt juba koju. Tundus kuidagi eriti irooniline, et meie ootasime absurdselt kaua ja saime selle tulemusena mingi crapi, mida meil isegi rahus ära süüa ei lastud. Sinna me mõistagi rohkem ei läinud. Aga tegelikkuses oligi vaid kaks kohta, kus korduvalt käisime. Ülejäänud aja katsetasime.

Teisel päeval plaanisime rahulikult võtta ja aklimatiseeruda. millalgi öösel tuli elekter tagasi ja ventikad tegid olemise inimlikumaks. Samas tundus, et meil ei ole kusagile kiiret. Seega pärast väljamagamist otsustasime lihtsalt oma piirkonnas ringi jalutada. Head kaarti me kümne päeva jooksul leida ei suutnudki ja netiga olid ka üsna kehvad lood, nii et suuresti ekslesime lihtsalt ringi. Jalutasime ilusal rannaäärsel promenaadil, kuhu meie hotellist oli vaid paari minuti tee ja mille katuselt lausa lahevaade, mida õhtuti jahedust otsides nautima õppisin. Sel päeval tegime päris palju poosefotosid üksteisest kohaliku floora ja ehitiste taustal. Ühtlasi rüüstasime üht imeodavat ehtepoodi, tegime alguse supisoolases vees ujumise ja kuumaastikul käimise harjutustega ja ajasime Sandra varsti kaduma läinud uute ehete jälgi - kahjuks tulutult. Olles käinud uuesti läbi kõikvõimalikud kohad, kuhu tema ehtekotike jääda oleks võinud, olime juba üsna väsinud ja ainus mõte oli mööda rannikut tagasi jalutada päeval leitud söögikohani. Kõik tundus ju nii mugavalt lähedal olevat. Arvasin, et see ei saa kuigi raske olla. Aga oi, kuidas ma eksisin.

Olime unustanud, et meie linnake on poolsaar ja selle tipus on veel üks pikk kitsas osa, mida me siis kogemata vallutama asusime. Suur viga. SUUUUUUUUUUUUUR viga! Mitte, et see poleks ilus olnud, aga sealt ärasaamine tundus täiesti võimatu. Ükskõik, mis teed pidi me läksime, see kas lõppes veega või siis ühe totaka kaubanduskeskusega. Mulle tundus päris tõsiselt, et see keskus püüab meid alla neelata, sest meie katsetel sealt läbi minna jõudsime me igale poole mujale peale väljapääsu. Kaasa arvatud pimedasse parklasse kuhugi räpaste prügikastide juurde. Kas suudate ette kujutada üldse keskust, kus klient jõuab enne sinna kui mõne suure särava sissepääsuni??? No me leidsime selle üles ja hiljem hoidsime kohe kaarega eemale. Lõpuks siiski, olles küsinud teed ikka päris mitmetelt inimestelt ja lõpuks siiski sisetundele tuginedes, leidsime oma otsitud söögikoha, kus kõik asjad olid nimetatud vist kuulsate jalgpallurite järgi. Valisin lõpuks selle, mille enne kõige kindlamalt välistasin, kuigi siin teadjamad rääkisid, et tegu olla väga hea mängijaga. Igatahes, me sõime Sandraga kakat. Raske tunnistada, aga mulle väga maitses. Hästi tehtud mereannipitsa oli. Sandra oma mulle eriti ei meeldinud. See oli selleks liiga sai, millele loobitud üht-teist. Aga kohta iseenesest julgen vabalt soovitada nii toidu kui ka hinna poolest. Olles marssinud sel päeval vist kümme kilomeetrit kui mitte rohkem, naasesime kohe pärast sööki hostelisse, kus Sandra jäi kõige täiega magama. Minul aga ei olnud kõigest hoolimata veel und, mistõttu lõpetasingi katuseterrassil omaette merevaadet nautides.

Edasi ehk teinekord...

Voodis vangis

Esimene kuu ja rohkemgi möödus Rootsis justkui lennates. Olen leidnud uusi toredaid tuttavaid nii kohalike seast kui ka Brasiiliast, Šveitsist, Peruust, Ghanast, Makedooniast, Pakistanist, Nepaalist, Soomest, Argentiinast, Hollandist, Türgist jne jne. Kindlasti unustan kedagi ära. Ning minu uute imelike tuttavate hulk on ka suurenenud, aga värsked muljed on nüüdseks kahjuks hajunud ja ma enam/ikka ei viitsi neist kirjutada. Kirjutan hoopis esimesest planeeritud Eesti lühipuhkusest.

Nimelt olin lubanud Sandra lõpetamisele tulla. Kuna see ja Rauno lõpetamine jäid mõlemad jaanipäeva kanti ja mul tuli nagunii ära teha ka kingitud langevarjuhüpe, siis planeerisin oma vabale kuuele päevale kõik need tegevused ja rohkemgi veel. Kasuisa laenas veel oma autot, et saaksin oma hullumeelse logistikaga hakkama ning tundus, et kui kõik õigeaegselt toimub, siis peaksingi hakkama saama ja õigeks ajaks tagasi lennule ka jõudma. Aga saatused olid oma plaanid...

Sain veeta ühe õhtu ema juures kodus, käia korraks vanadel kolleegidel külas ning Rauno lõpetamisel. Jõudsin ka hüppe koolitusele ja kuigi ilm oli väga kahtlane, sest üle ühe tunni oli sadu ja selge taevas, siis tundus, et saame siiski ära hüpata. Mul ju ei oleks teist võimalust tekkinud.

Meie grupis oli peale minu veel üks tüdruk ja üks poiss ja meie instruktor oli tõeliselt humoorikas kuju. Kuna enamik sealsetest asjapulkadest ei rääkinud eesti keelt emakeelena, siis tuli meil veidi enam pingutada kõigest arusaamiseks, aga seetõttu sai ka rohkem nalja. Kuni tuli aeg esimest korda multikalikult kirjusse ja vanaaegsesse lennukisse ronida ning välja hüppamist harjutada. Minu jaoks oli see kõige õudsem koht. Nimelt oli ukse alläär veidi põrandast kõrgem. Meid aga oli hirmutatud põhjalikult, kuidas peab õigesti hüppama ja mis juhtub, kui takerduda. Mul tuli hüpata vast poolteist meetrit ja mind halvas hirm. Ja just selle ääre mitte kõrguse tõttu. Aga hüppasin siiski.

Kuna ma olin veel parasjagu nohune ka, siis maandumise järel asusin kohe nuuskama, mille peale instruktor mind haletseval häälel hüüdis, et mis nüüd siis juhtus. Ja see haletsemine on see, mida ma kunagi ei talu. Natuke oligi ju hirm ka, kuigi ma ei kavatsenud sellele alla vanduda, aga nüüd haletsusväärsesse tähelepanu keskpunkti sattudes, hakkasid pisarad vaikselt voolama ja ma ei suutnud neid kuidagi takistada - olenemata sellest, kui piinlik mul oli. Ma ei plaaninud ju see nõrgim lüli ja piripill olla. Aga õnneks kõik olid mõistvad ja üsna varsti suutsin end taas kokku võtta. Treening läks edasi ning viimaks avanes võimalus päriselt hüppama minna. Olime vahepeal juba omavahel sõpradeks saanud ning tegime grupipilte. Mul oli veel hea meel, et minu langevari sobib stiililt isegi mu riietega. Sidusin kõvemini kinni oma põrutuskindlad tossud ning sain pähe kiivri. Ja ronisimegi taas sinna multikalennukisse koos proffidega, kes pidid palju kõrgemalt hüppama.

Kuna olime juba pool päeva koolitusel veetnud, siis oli meil kõigil nälg ning aina kõrgemale tõustes ka suurenes hirm, sest pidime ju kohe täiesti üksi 1300 meetri kõrguselt alla hüppama lootes, et kõik läheb nii, nagu me harjutasime. Me olime nii palju kordi simuleerinud varuvarju avamist ja mitmel moel tõendanud, et teame, mida hüppe järel millises järejekorras teha. Aga ma ei kavatsenud nüüdki araks lüüa - hirmust hoolimata. Kuni tuligi hetk rohkem kui 1300 meetri kõrgusel, mil mul uksest välja hüpata kästi. Mul ei ole aimugi, mis asendis ma sealt lüpuks väljusin, aga olin uhke enda üle, et ikkagi hüpata julgesin. Ma ei olnud ju kunagi tahtnudki seda üksi teha, aga kuna elu sellise variandi välja käis, siis otsustasin ikka järele proovida. Järgmisena tegin asju ikka instinktiivselt ja mitte päris selles järjekorras, nagu oleksin pidanud, aga kõik toimis. Suutsin tuvastada ka maandumisala asukoha ning siis püüdsin nautida, nagu meil oli käsitud. Proovisin korraks pärituult lennata, nagu meil oli soovitatud. Ja edasi langesin paratamatu katastroofi poole, mida püüdsin siiski igal võimalikul moel vältida.

Tegin ühe väikese pöörde metsaserva poole, aga keerasin üsna kohe tagasi teisele poole, sest ei julgenud metsa kohale minna. Ega ma ei teadnud ju ka täpselt, kui kaugele me lennata võime. Teadsin vaid, et metsa maandumist koheldakse seal kui kuritahtlikku tegevust ja seega ma igaks juhuks ei läinud sinna ka rohkem kui kilomeetri kõrgusel. Aga siis... avastasin end metsa servast vastutuult sõudmast. Ja kuidas iganes ma ka ei proovinud, ei liikunud ma edasi. Ja siis avastasin, et liigun hoopis selja taha. Varsti olingi hirmuäratavalt suure metsa kohal. Mets oli all, paremal, vasakul ja seljataga. Ainus suund, kuhu ma minna tahtnuks, oli kättesaamatu. Ei aidanud tippkiirus ega külgedele vingerdada proovimine. Hakkasin vaikselt närvi minema.

Mõtlesin korra, et kas samamoodi jätkudes maandun hoopis metsast teisele poole jäävas Rapla linnas, aga see ei tundunud ka hea plaan olevat. Seega rabelesin muudkui edasi. Sõna otseses mõttes elu eest. Ja needsin end, et oma halba sisetunnet ei kuulanud ja ikka hüppasin. Et miks ma uskusin teooriaosas, et kui ma teen nii ja nii, siis kõik nii lähebki. Ma olin olukorras, millest väljumiseks ei teadnud ma ühtegi lahendust. Ma olin kartnud ka, et kas ma ikka jõuan kõrgusemõõdikut jälgida, aga mind oli korduvalt lohutatud, et muidugi jõuad. Nüüd siis lõpuks meenus seda piiluda ja vastu vaatas kusagile 150 ja 200 meetri vahele jääv nooleke. Nüüd oli paanika täies hoos, sest 300 pealt kästi meil juba ju maanduma hakata. Mina aga olin ikka metsa kohal ning tuul kandis mind aina kaugemale. Oli selge, et tuleb teha hädamaandumine. Viimaks tegin otsuse, et püüan jõuda vasakule jäävasse väikesesse külasse. Ma ei olnud üldse kindel, kas mul on selleks aega, aga see tundus parem mõte kui ilma telefonita kuskil metsa keskel maanduda.

Imekombel jõudsingi sinna väikeste kortermajade kohale. Lootsin maanduda suuremale platsile majade vahel, aga ei õnnestunud. Juba lendasin napilt üle ühe katuse. Selle maja ja puuderea vahel oli ka paar meetrit muru ja ma nii lootsin, et ehk õnnestub sinna maanduda, aga siis puudutasid mu jalad esimest puud ja ma vist karjusin. Ma ei mäleta, kuidas ma täpselt läbi puu tulin, aga järgmise asjana maandusin selili seal puu kõrval ja korraks oli väga valus.

Kui suutsin uuesti end liigutada, siis avastasin, et olin maandunud otse mingite inimeste kõrvale ja nemad olid nüüd üsna paanikas. Mina olin üsna rahulik, kui jälle liigutada sain. Küll ehmatanud, aga üsna okei, sest ma arvasin, et olin pääsenud põrutusega. Nemad muidugi helistasid kohe kiirabisse ja rääkisime juhtunust. Kiirabi pidi jõudma paari minutiga, sest me alles rääkisime dispetšeriga, kes ei lubanud mul istumast üles tõusta. Mina mõtlesin, et kohe varsti saan sõimata meedikute aja raiskamise eest, et kuidas ma nüüd auto ja asjad sealt Raplamaalt pärapõrgust kätte saan ja mis kellaks ma nii Sandra lõpetamisele jõuan. Ja siis pabistasin, et kui kalliks see kõik mulle maksma läheb nüüd, kus ma enam Eestis ei ela ega tööta. Aga ei saanud sõimata. Sain lihtsalt kanüüli kätte ning mind pandi mingi keha järgi vormitama raami sisse ning siis algas südant pahaks ajavalt kiire sõit Tallinnasse kiirabihaigla poole. Mulle tundus see jälle totrusena. Mul ei olnud ju midagi hullu viga. Möödaminnes viskasime teelt mind otsivatele teistele langevarjuritele mu varustuse ära ning edasi nägin vaid katuseaknast puid ja pilvi ning kannatasin, hambad ristis, kuidas iga teekonarus sellise kihutamise juures mulle haiget teeb. 

Tilkuvast valuvaigistist ei tundunud sittagi kasu olevat ja samas arvestades, et olin just taevast alla sadanud ning kahekordse maja kõrguselt puu otsast alla kukkunud, oksterida taga, oli mul ju igati okei olla. Kusjuures kehal oligi vaid paar millimeetrist kriimu. Teised ehmatasid vist rohkem kui mina, sest mulle oli Tallinnast lausa reanimobiil järgi kutsutud ning see tühistati alles siis, kui Rapla kiirabi omad veendusid, et ma istun ja naeran ja räägin üsna mõistlikku juttu. Aga nagu keegi ütles - ega siis iga päev tüdrukud taevast alla saja! Alistusin ja lasin end siis paljakäsi Mustamäele sõidutada. Minu jaoks oli kõige suurem probleem siis veel tühi kõht, millest kõigil savi oli. Ja see, kuidas ma ilma telefoni, raha ja ühegi dokumendita jaaninädalavahetusel tagasi Raplamaale autole järele mindud saan.

Ma ei tea, mitu meedikut pidasid mind vajalikuks teavitada, et olen sel päeval juba teine hüpanu, kes Mustamäele toodi, kuigi tema hüppeliiges oli vast köömes minu selja kõrval. Samuti uuriti korduvalt, kas tahan veel hüppama minna. See tänitamine aga on vist midagi, millest enamik ei suuda hoiduda. Aga võiksid. Oli näha, et nende meelest peab töökorras lennukist vabatahtlikult välja hüppav inimene paras idioot olema. Aga näkku nad nii otse seda öelda ei julgenud. Oh well...

Me jõudsime haiglasse väga ruttu. Pidin end uuele voodile vingerdama ning siis jättis tore kiirabibrigaad mu maha sinna keset koridori. Ma ei viitsinud väga mõelda. Ju oli veidi šokk ka. Mingil hetkel igatahes tean, et mingid meedikud vaidlesid, kes mind röntgenisse saadab. Selgus, et noored ilusad neiud on nõutud kaup. Mul aga oli kahju, et üks tore vanem onu pidi lihtsalt tühja passima, kuni mina ukse taga järjekorras unepiiril vedelesin. Röntgen sai üsna ruttu ära tehtud ja siis lükati mind mingisse muusse koridori ilma edasise infota. Mul oli külm ning minu palvet helistada lähedastele ei võetud kuulda. Suutsin seal vist natuke magada, aga minu jaoks on ikka müstika, miks ma ligi kaks tundi keset koridori pidin veetma. 

Viimaks viidi mind EMO osakonda, kus sain oma kardinaga nurgakese ning oma piiksuvad masinad, aga jõudsime vaevalt parkida, kui tuldi mulle taas järele, et minna kompuuteruuringut tegema. Ilgelt ebamugav oli selleks lahti riietuda, kuna veenist rippus vooliku otsas ju kobakas toitevedeliku pakk ning olin vist veidi ärevil ning käed ei tahtnud koostööd teha nii hästi, kui võinuks.

Pilt tehtud, sain oma piiksunurga tagasi. Ning järgmine tore sanitar? kes mind ühest kohast teise voodiga lükkas, halastas ning lubas mul oma isiklikult telefonilt emale helistada. Minu jaoks on siiani mõistatus, miks ma seda ametlikke kanaleid pidi tunde teha ei saanud ja miks öeldi, et küll sa pärast jõuad. Ma arvasin, et mul on vaja keegi endale järgi või vastu kutsuda. Aga kuidagi sain sanitari venekeelse telefoniga siiski selle ühe kõne tehtud.

Järgmine probleem oli ootamatult tulnud pissihäda. Kuna ma taas ei teadnud, kaua või mida ma ootama pean, siis küsisin, kas võin wc-sse minna. Lubati uurida. Aga pissihäda süvenes ning vastust ei tulnud. Küsisin uuesti ja kordus sama. Lõpuks toodi mulle siiber. Ma ei saanud aru miks. Ma olin täiesti kindel, et suudan ise WC-ni kõndida ja samas paanika, et siibriga ei saa asjad hästi lõppeda. Küsisin, paanikas, õdedelt, et mis siis saab, kui ma kõik täis pritsin. Nad vist juba teades, et see pole eriti tõenäoline, lubasid lahkelt siis lihtsalt linad ära vahetada. Ikka tundus ebameeldiv ja riskantne, aga ma ei suutnud kauem teadmatuses kannatada. Ja seega ületasin taas ühe piinliku piiri. Olin ikka kindel, et varsti tuleb keegi arst, kes ütleb, et ma olen lihtsalt hellik ja hädapätakas ja peaksin nende edasise aja raiskamise asemel koju kasima.

Esimese osa suhtes oli mul õigus. Varsti tuligi arst. Taas vanem meesterahvas. Kes ilma sissejuhatuseta teatas täiesti neutraalsel toonil, et mul on lumbaardiski murd ja mingid varasemad seljavigastused ning, et mind jäetakse haiglasse, kuniks korsetiinimesed tööle tulevad. Ja kõik. Minu jaoks oli see ikka paras üllatus ja šokk, et mul on selgroomurd ja et sellise hirmuäratavalt kõlava vigastuse juures on mul nii hea olla. Sai selgeks, et ma Sandra sünnipäevale/lõpupeole ei jõua, kuigi jalgade tõstmise testi läbisin vist edukalt ja mingeid surinaid kusagil ei tundnud. Ja siis varsti jõudis ema ning mind kärutati läbi mingite pimedate koridoride oma tuppa. Selleks hetkeks olin alistunud olukorrale ning muretsesin vaid ees ootava haiglaarve üle ning rõõmustasin, et lubati vähemalt, et operatsiooni ei tule.

Haiglaelu oli naljakas. Üle aastate. Sai päris palju sõpru hirmust kangeks ehmatada ning kuigi käis palju külalisi ja mul oli üks tore naabritädi, siis ikka oli üsna igav. Siibrikasutamisest sai norm. Sain teada, kuidas on, kui keegi teine sind söödab ja su tagumikku pühib. Ja selle kõige juures olin õnnelik, sest olin oma toas kõigest hoolimata kõige noorem ja tervem ning võimeline vähemalt külili olema. Istumised-tõusmised keelati järgnevateks päevadeks täielikult ära, kuigi mind üllatas, kuidas iga järgnev palatisse astuv töötaja mind jälle kõigepealt istukile tõsta üritas, et ma siis saaksin hädakisa teha, et ma ei tohi ju. Mul on selgroomurd. Et halloo!? Kuidas te ei tea? Miks ma mittemeedikuna pean igal sammul oma ohutuse eest ise seisma, kui nemad on seal eriharidusega ja tööl just selleks, et minu paranemisele kaasa aidata? Riskides kõlada nagu maailma kõige enesekesksem tegelane, arvan ma ikkagi, et haiglapersonal võiks kõik olla patsiendi olukorraga nii palju kursis, et nad seda hullemaks ei teeks.

Üks päev oli ka üsna kummaline. Ma ei räägi sellest, kuidas personal seal - eriti vanainimetega - kärkis ja kuidas igaühel olid oma erinevad nõudmised ja eelistused ning ühe korralduste täitmine võis vabalt tähendada pahandust järgmise vahetuse omadega, aga ühel päeval... meie nelja voodihaigega palatis ei töötanud päev otsa hädakutsungi kellad. Mitte ükski. Ning kui ka keegi personalist käis, siis minu küsimusi selle kohta ei tehtud kuulmagi. Me spekuleerisime, et ühe palatikaaslase vahet pidamatu ja põhjendamatu kellatinistamine viskas neil lihtsalt üle ja nad lülitasid kellad välja, aga alles õhtul, kui ma juba päris kuri olin, sest ma ei saanud endale ju pissihädagi korral abi kutsuda, selgus, et tegelikult lihtsalt ühe voodi juures oli kell seinast välja tulnud ja tänu mingile idiootsele tehnilisele lahendusele tähendas see, et terve tuba oli ilma kelladeta. Samas õde pani siis lihtsalt selle kella ka seina ega näinud selles suuremat probleemi, et patsiendid päev läbi täiesti abitud olid olnud. Brr... Not cool. Me ei olnud minu meelest eriti nõudlikud patsiendid ning kolm meist üritas ise endaga hakkama saada, kui vähegi õnnestus. Aga meil reaalselt oli vahepeal kiiresti abi vaja ja sel päeval läks lihtsalt õnneks. Korduvalt oli ka minu külalistest meile abi probleemide lahendamisel. Samas pean ütlema, et seal töötas väga toredaid sanitare ja õdesid, kui välja arvata see üks kord, kui valu kurtmise eest röögatati mu peale, et ma ei valetaks, sest õde arvas end paremini teadvat, et minu jaoks väga suur valu saab olla vaid väike kipitamine kõige rohkem. Kust tema võtab õiguse defineerida, kuidas mina end minu kehas tunnen? Aga see selleks...

Kuna olid pikad pühad, siis suurem osa personalist oli puhkusel ning mina pidin muidu ehk asjatult veetma ligi 100 tundi haiglavoodis, et siis lõpuks märksõnade alusel võltsinguid täis epikriisi ning märkusega vasaku puusaproteesi kohta koju saadetud saada. (P.S. Ei, ei pandud mulle sellist riistapuud ka nüüd ühelgi teadvusetusehetkel.)

Kõige rohkem aga olengi pettunud selles, kuidas ja kui vähe patsientidega Eestis ka veel 21. sajandil suheldakse. Kuidas keegi ei võta aega, et meile rahulikult seletada, mis meiega täpselt toimub, mis on plaanis jne. Kuidas joostakse eest ära enne, kui jõuad küsida enda jaoks väga olulisi küsimusi. Ma saan aru, et osa asju ongi tingitud närvilisest tööst ja sellega kaasnevast stressist. Et koormused on suured jne. Aga kas siis on nii raske endas seda inimlikkust säilitada? Püüda end patsiendi kingadesse asetada. Me kõik oleme ju inimesed, aga kui juba hommikul alles tööd alustanud inimene kohe ja põhjuseta nähvab niigi hirmunud ja õnnetu patsiendi peale, siis millega see õigustatud olla saaks?

Igatahes, mul on nüüd korsett ja teine sünnipäev - õnneks ka suvel, 21. juunil. Paljud asjad ajavad naerma. Näiteks see, kuidas mu kodust ekstra ära toodud pürutuskindlad papud kunagi maad ei puudutanud. Ja et ma kõnnin ning mul ei ole valus. Eriti. Aga samas nagu arst ütles, suvi on nüüd mokas ning pärast kuuajast ainult voodirežiimi läheb veel teine kuu taastumiseks, mil pean rahulikult võtma, aga ma siiani ei tea täpselt, mida see tähendab. Kõige keerulisem on aga äsja välisriiki kolinuna see meditsiiniasjade kahe riigi vaheline keelebarjääridega paberimajandus.

P.S. Langevarjuklubi oli kohe saatnud järelpäringu mu mailile, aga millegipärast mitte helistanud mu hädaabikontaktile - emale. Milleks nad neid siis korjavad? Igatahes, selgitasin neile pärast telefoni kätte saamist, mis juhtus. Vastus tuli ligi nädal hiljem, kui ootuspärase kiirelt paranemist soovimise ja ehk viisakusest abi pakkumise asemel teavitati mind, et harjutamine teeb meistriks. No aitäh! Mitte nii pea.

Aga jah... nädalakese olen veel Eestis, kui keegi igatseb. Siis saab kuu aega täis ning kavatsen, nui neljaks, Rootsi tööle ja tavaellu naasta.

Kodus kõik on kõige parem

Aeg lendab siin Rootsimaal meeletult. Minu päevad agavad megavara - pool seitse ei ole vara enam ju ainult minu standardite järgi - ja koju jõuan parimal juhul 12 tundi hiljem. Olen nüüdseks täpselt nädal aega omaette elanud ja ei saaks oma uuest kodust rohkem vaimustuses olla - kui välja arvata, et tööleminek võtab parimal juhul täpselt tund aega ja mu kodu on lumivalge - ka kergelt määrduvad osad sellest. Aga see selleks.

Mulle meeldib mu koopalik tudupesa. Ja mulle meeldib mu ülipehme diivan. Ja minust hakkab vist rõduinimene saama. Ka praegu istun ja kirjutan seda OMA suurepärael päikselisel rõdul. No olgu-olgu. Päike enam minu rõdule napilt ei paista, aga nädalavahetusel oli siin küll suurepärane päevitada ja puitpõrandat õlitada. Kohe hea meelega mässasin. Ja meil on megaaed. Ning väga privaatse aia taga avaneb vaade mäe otsas paiknevale lossilikule hoonele. Ja see kõik on 24 minutit kõndida linna absoluutsest keskusest. No mida veel tahta?

Ahjaa... mu väikesel kodutänaval on mitte üks vaid KAKS India restorani. Ja vist mingi Siberi oma. Ja mingi lukskoht. Ja kaks sammu jalutada on briti pubi. Natuke edasi sushi ja tai söögi koht. Ja kui ühes tänava otsas algab hiiglaslik park, mille keskel korralik järv, siis teises otsas algab tihe elu ning tervelt kaks metrooliini, milleni kümmekond minutit jalutada. Samas see kümme on siin üsna tüütu ja maksimaalne ka, kuigi pole vist palju kohti, kus mitu liini nii lähedal on. Ja kodubuss tuleb gmapsi andmetel lausa 130 meetri kaugusele. Aga tulge ise tutvuma!

Eelmisel nädalal käis mul kontoris külas läti kolleeg ja täna sõin lõunat kamba eesti omadega. Ka eesti keelt olen mõned korrad juhuslikult kuulda saanud lisaks töölt leitud kahele eestlasele, kes mind kui tulnukat esimene kord vaatasid, kui eesti keelt pruukisin. Mul on millegipärast väljaspool töökohta selline tunne, et mitte ainult eestlased vaid kõik ingliskeelt rääkivad tegelased on kuidagi omad kohe. Samas üritan siin ettevaatlik olla - teades ennast ja seda, kui tihti mingite imelike otsa satun. Eks on siingi esimesed kogemused käes.

Türklane rahunes maha ja käisime eelmisel nädalal üksteise uusi kodusid vaatamas, aga reede õhtuks potsatas mu telefoni absurdselt armukade sõnum, kus nõuti, et ma tõtt räägiksin selle kohta, kas mul ikka on boyfriend või mõtlesin selle tema pärast välja. Ta ei teinud nalja. Kontrollisin. Me pole pärast seda suhelnud. Mul on natuke kopp ees, sest mis õigusega ta armukadetseb ja ta pole ise ka ühendust võtnud. No tema valik.

Ja pühapäeval, kui üht toredat uut sõpra linnas ootasin, potsatas minu kõrvale maha üks süsimust rahvuslikes riietes tüüp, keda enne endast veidi kaugemal istumas olin näinud. Ta ei jätnud sentimeetritki õhuvahet meile ja maandus ilma igasuguse hoiatuseta. Seejärel podises ta midagi arusaamatut. Lõpuks sain aru, et ta palus mul end kinni katta väites, et keegi oli mind juba vaadanud. No mul oli tõesti üsna lühike kleit seljas, aga siinsete standardite kohaselt ei midagi erilist. Samal ajal oli helistanud mulle mu sõber ja leppisin temaga kokku, et kuna plaan oli pikemalt linna jääda, pean vist ikka kodust läbi käima ja paksemalt riidesse panema. Ütlesin ghanalasele möödaminnes bye ja tulin ära.

Teepeal aga jäi mulle ette H&M ning otsustasin hoopis sealt retuusid osta, sest olin juba üsna kaua sõbra järel oodanud ning kartsin, et ei suuda end pärast uuesti kodust välja sundida. Tegin poes kiire tiiru ning märkasin taas ghanalast - naiste aksessuaaride vahel. Ta oli seljaga ja üritasin vaikselt eemale hiilida, aga ei õnnestunud. Varsti oli ta jälle mu juures rõõmsutades, et so we meet again. Ma olen siiani selle "kokkusattumuse" osas skeptiline, sest mis kuradi pärast pidi ta naiste aksessuaaride osakonnas ringi vaatama!? Ta nüüd nii edev mees ka ei tundunud. Igatahes ta kurtis mulle, et oma järsu lahkumisega olin jätnud teistele mulje, et see on kuidagi temaga seotud. Osaliselt muidugi oligi, sest mul hakkas ebamugav, aga ma siis üritasin talle selgitada, et pean lihtsalt koju minema. Tema tegi ettepaneku sõpradeks hakata ja küsis mu numbrit. Ma ei tahtnud valetada, aga mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus mul tuleb suuta viisakalt ära öelda. Ütlesin siis lõpuks lihtsalt "no, thanks", mille peale tema kulmud mitmeid sentimeetreid kõrgemale tõusid ja suust kommentaar "really???" välja pääses. Igatahes ma ei tahtnud laskuda diskussiooni ja jalutasin lhitsalt vastassuunas ära, sest mul oli üsna kuri kahtlus, et ta siiski jälitas mind poodi ja hea meel, et oli päev ning hästi avalik koht. Ma ei ole üldse rassist - vähemalt enda meelest - aga mul ei olnud tema seltskonnas mugav ja turvaline tunne. Huvitav, kas tema really tähendab, et tavaliselt neiud annavadki talle viisakusest ikka numbri? Siin ollake tõesti vahel absurduseni viisakad ja pool ajast ma ei saa aru, miks nad vabandavad, aga vist kultuurierinevus.

Samas on mul siin tekkinud väga tore ja lahe brasiillasest sõber, kellega ma küll suurt kultuurierinevust ei tunne.

Mul oleks veel paljudest teemadest kirjutada, aga aitab ka. Võite vabalt oma kogemusi vastu jagada.

Muutuste aeg

Minu elus on suurem muutuste aeg. Ma nii vajasin seda ja hakkan lõpuks jõudma oma eesmärgini. Mu imelike üksikute tähemärkide kasutuse järgi vist juba aimate, et eesti klaviatuurist on saanud ajalugu. Eks ma annan endast parima, et jutt siiski arusaadavaks jääks. Aga toimunust siis.

Millalgi jaanuari lõpus sain telefonikõne Rootsist ühelt üsna võõralt kolleegilt. Ta oli kusagilt kuulnud, et mõtlesin peakontori peale ning kuigi mina arvasin, et ka omad jätsid mu õhku rippuma, siis selgus, et ei ole nii. Igatahes, sain huvitava tööpakkumise ja palve kandideerida koos infoga, et oleksin üks nende esimestest valikutest. Ma ei tea, kes teised olid, aga pakkumine oli avatud nii firma sees kui ka avalikult tööportaalides.

Kuna pakkumine tundus põnev, aga ka üsna hirmuäratav, siis mõtlesin selle üle paar päeva ning otsustasin siis, et miks mitte proovida. Isegi, kui tegu on tähtajalise lepinguga. Esiteks saaksin ära üsna ebameeldivaks kujunenud keskkonnast, teiseks kõva kogemuse ja uhke tiitli võrra rikkamaks ning kolmandaks annaks see mulle natuke aega, et oma edasise elu üle otsuseid langetada. Umbes samal ajal kandideerisin ka paari kohta Eestis ning tegin igasuguseid intervjuusid ning proovitöid ning jõudsin aina lähemale, et siis lõpuks ikka pettuda. Ja ühel päeval, kui minu kolmest väga potentsiaalsest tulevikuvariandist kaks olid viimases voorus ära kukkunud, olin juba üsna masendunud ning otsustasin uurida, kas oma firmaga juhtub ka sama, kuid sain üsna kiirelt vastuse - ja see oli positiivne. Vahepeal oli möödunud veel üks kuu ning mul tuli oodata teinegi enne näost näkku asjade arutamist ja lõpliku otsuse langetamist. Ning samal ajal ju käis kodu remont, mille mõte aina hägusemaks ja ulatus suuremaks muutusid. Kestis see ju kokku 2,5 kuud ja koristasin ma ehituse järel veel kolimise ajalgi. Aga see selleks.

Kohtumine läks hästi ning mind toetasid ka kõik minu ülemused ja ülemuste ülemused. Pärast kohtumist tuli kõik ka teistele kolleegidele välja rääkida ning aeg hakkas lendama. Veidi enam kui kuu ajaga tuli mul ju leida endale asendaja ning ta ka välja õpetada, samuti kodule uus usaldusväärne asunik leida ning mitmed tähtsad projektid eesotsas minu esimese tootekataloogiga ära lõpetada. Vähemalt sama raske oli ka Rootsi uue kodu kaugjuhtimise teel välismaalasena otsimine ja see ongi reeglina Stockholmi puhul väga keeruline, võin ma nüüdseks teile kinnitada. Ja otseloomulikult ei tulnud midagi välja plaanist kuu aega koos uue inimesega õppida. Sellest sai hoopis 4,5 väga intensiivset päeva. Ja olles nüüd istunud tööintervjuudel ka teisel pool lauda ning analüüsinud nii isiksusi kui oskusi kui ka kodutöid, võin öelda, et kummalgi pool ei ole eriti tore. Eriti otsustamise hetkel. Aga jah, selle osaga saime vähemalt kõik korda, kuigi ma oleksin võinud olla tõenäoliselt palju ükskõiksem endale hea asendaja otsimisel ja ometi kaevusin ma sellesse täiel rinnal. Sest teisiti ma ei oska.

Raskem aga oli koduteema. Tahtsin oma värskelt korralikult renoveeritud üürika edasi anda kellelegi usaldusväärsele koos täisvarustusega, sest ma ei oleks nagunii suutnud kõike Rootsi kaasa tuua ning samas tahtsin jätta endale võimaluse soovi korral aasta pärast sinna naaseda. Ja see ei olnud lihtne ka väga mõistliku hinna juures, kuigi omanik tuli vastu tingimusel, et ise sinna kellegi asemele leian. Ta oleks vast olnud nõus ka ise otsima, aga siis ei oleks ma nii naljalt oma asju julgenud sinna jätta ja samas ei olnud neid ka kuhugi mujale panna.

Huvi korteri vastu näitasid üles nii mõnedki, aga ma ei tea, mille taha see jäi. Hind oli tegelikult ikka väga hea ja sama hästi varustatud korterit ei saaks kusagilt, kuid ma usun, et paljudele jäi ette siiski vana mööbel ja maha panemata põrand esikus ning köögis. Mina aga ei näinud mõtet köögiremonti ka ette võtma hakata kuigi laminaat juba ootas kodus maha panemist. Olin juba päris mures, kui Riin halastas mu peale ja otsustas ise sinna elama jääda kuniks ma tagasi tulla tahan ja mõned nädalad elasimegi seal koos. Igatahes tean, et mu asjad ei saaks olla paremates kätes ja süda on rahul - mul, kes ma pabistan iga asja purunemise ja kahjustamise üle.

Rootsi koduga aga oli nii, et firma uuris ametlikke kanaleid minu tarbeks, kuid suutis leida vaid hiigelelamuid; samuti tehti mulle ühte kuulutusteportaali tasuline konto. Suur töö ja vastutus aga jäi siiski mu enda kanda. Nii et sain ligi poolteist kuud närviliselt mööda portaale ja huvigruppe surfata ilma erilise eduta. Suure osa ajast otsisime kodu koos ühe ka hiljuti töö asjust Stocki kolinud türklasega, kuigi väga paljud olid skeptilised selle suhtes ja osaliselt ma isegi, kuigi ei tahaks nagu rahvuse põhjal ebaõiglaselt suuri üldistusi teha. Samas saime ikka üsna mitu korda uuesti defineerida sõpruse mõistet. Või mina pigem selgitada.

Huvitav oli see, kuidas üürileandjad päringutele reageerisid. Küll sain värskele kuulutusele vastates omakorda vastuse, et praegu üldse tegelikult ei renditagi midagi. Küll esitati kummalisi lisatingimusi. Samuti reageeris mõni tegelane täiesti erinevalt minu ja türklase päringutele minu kasuks ja on raske öelda, kas asi oli rahvuses, soos, keelebarjääris või milleski muus. Igatahes mingil hetkel teavitati mind, et üks kolleeg hakkab just oma kesklinna moodsat kodu välja üürima ja ehk saame kaubale. Muidugi otsustasin võimalust uurida. Türklane vist näga ainsa variandina võimalust koos minuga midagi üürida, aga samas ta on siiski üsna võõras inimene mulle ning ma otsustasin siiski igasuguseid variante proovida, et siiski võimalikult ruttu siin rasketes tingimustes kodu leida ning mitte kuuse alla jääda. Kuigi kohale jõudes pakkus nii mõnigi kolleeg mulle veel ajutist ulualust, oleks mul sellest palju rohkem kasu olnud kuu aega varem kuuldes. Oleksin vähem stressanud. Aga igatahes, suhtlus selle kolleegist üürileandjaga muudkui venis ja venis ja läks vist nädalaid enne, kui talt täpsemat infot ning hinna teada sain. Odav see ei ole, aga ta tuli mulle isegi kõvasti vastu ning ma otsisin paralleelselt ikka teisi variante ka, et võtta lihtsalt esimene sobiv. Samas ei tahtnud ma türklast asjatult mingi võimalusega ärritada ning venitasin talle rääkimisega, kuni olin korterit näinud ja kolleegiga näost näkku kohtunud. See aga juhtus alles kolimise järgselt.

Igatahes, reedel veetsin veel üle poole päevast Tallinna kontoris, jätsin hüvasti kolleegidega ja õhtupoolikul juba lendasin. Ülemus tegi mulle veel peolaua välja ja nagu sellest vähe oleks - tehti mulle mitu kingitust. Sain Pipi paruka ning midagi eriti hullu. Nad olid mind pinninud, et no mida ma tahaksin. Vasikat, koera või kassi. Ma tahtsin sebra või kaelkirjakut. Aga päris soove mul polnudki. Eriti kuna ma ei saanud enam rohkem midagi oma kohvritesse ka peal istudes pressida. Lõpuks tuli pähe, et kui nad nii väga tahavad midagi kinkida, siis võib-olla mõne seikluse ja mainisin, et langevarjuhüpe oleks lahe aga kallis. Aga kui siis ülemus viimasel päeval ümbriku ulatas ja kõrget lendu soovis, sain aru, et minu enda poolt utoopiliseks peetud idee, mis oli rohkem nali, võibki tõeks saada. Ja saabki! Aga ma kardan nagu hull, sest olen alati tahtnud seda proovida, aga mina kujutasin vähemalt esimest korda ette tandemhüppena. Nüüd aga pean üksi lennukist välja astuma. Huh. Minu oskusega jamadesse sattuda ei ole see kõige kindlam kombinatsioon, aga proovin kindlasti ära.

Aga jah. Nüüd olengi juba teisel pool lahte mõned päevad ja ilge isu on blogida, aga pole olnud veel aega või siis arvutit. Nüüd siis tegin taas algust. Esimesed päevad veetsin hotellis ja nüüd nädalakeseks jään ühe abi pakkunud kolleegi juurde, et seejärel kolida päris oma koju, sest see teise kolleegi kesklinna korter saab siiski minu omaks kohe, kui ta oma asjad kokku pakitud saab ning kohtumisel oli selge, et variant sobib meile mõlemale hästi ning ei olnudki enam küsimust, kas võtta või mitte. Loodan vaid, et tulen rahadega välja. Igatahes tema rääkis juba "meie" kodust ning hakkas mulle kõike vajalikku tutvustama.

Kartsin muidugi, kuidas see uudis türklasele mõjub, sest ta on ju üsna tore ja nägi kõvasti vaeva, et meile midagi sobivat leida, aga me lihtsalt ei leidnud siiani midagi paremat. Ja muidugi ta solvuski, kuigi algul tegi head nägu. Aga eks näis, mis saab, kui ta maha rahuneb. Mul on vähemalt kodu ja ka hetkeks katusealune. Nagunii on kõik uus ja palju väljakutseid ees. Aga kodu on püha ja kodu peab mugav olema.

Teinekord täpsemalt. Päriselt:)

P.S. Murphy seadusena oli mul muidugi tõsiseid raskusi kohvrite ja lennujaamadega ning ärasõidupäeval sain ka uue tööpakkumise ühelt neist kahest teisest eesti firmast, mis mulle talvel ära ütlesid. Iroonia tipp noh.

Eriti sinine esmaspäev

Ma täitsa ootasin, et 2013 läbi saaks, sest kuigi seal oli väga põnevaid ja toredaid hetki, jääb see meelde mulle kui üks elu raskemaid aastaid. Nagu arvata võiski sellise numbriga aasta puhul. Aga hetkel tundub, et ka 2014. aastal ei paista tunneli lõpust valgust. On üksikud petlikud hetkel, kui võib arvata, et näe, enam ei lähe kaua, aga siis näen, et see valgus kumas kusagilt läbi seina või akna. Nagu metroos, mis sõidab 99% ajast maa all ja siis on üks hetk, kui näed heledat taevast. Või võib-olla ei näe ka, sest pilgutasid just sel hetkel.

Aastavahetus on tulnud remondituhinas. Minu plaan midagi lõpuks ette võtta eksootiliselt haiseva vannitoa ja vähese hallituse vastu kasvas tohutusuureks ja nüüd tundub, et pisikõpitsemise asemel tuleb ette võtta ka koridor ja köök, sest esimese puhul paljastas remont ebameeldivaid saladusi ja ka köögiseinas on nüüdseks üks plaaniväline auk. No tore on! Ühest küljest on põnev enam-vähem esimest korda elus mõelda oma kodu sisustamisele - isegi, kui see päriselt mulle ei kuulu ja tohutult aega ja raha neelab - aga teisalt tundub see olevat üks lõputu tegevus. Samuti, on äärmiselt tore, et isa mind sellega aitab ja seal iga päev millegi kallal mässab, aga temaga on nii raske läbi saada või isegi suheldes rahulikuks jääda. Nii-iiiii raske. Aga te peaksite seda ise kogema, mõistmaks. Mitte, et ma teda mõistaksin. Aga olen teda paari nädalaga rohkem näinud kui paari viimase aastaga kokku. Küsisin ka emalt, mida ta temas leidis ja emps ei osanud vastata. Need I say more? Ehk mõnel hetkel räägin ka.

Ja Laekaga olen üsna palju tegelenud. Ning võtsin ette mõned netipõhised erialaks kasulikud kursused maailma tippülikoolidest ning üritan ise juurde lugeda, sest iga artikli juurest jõuan jälle millegi uue huvitavani. End aga kokku võtta, et kas või 5-minutilisi loenguid tähelepanelikult vaadata-kuulata, on tohutult raske ja pingutust nõudev.

Aga tänasest... ma ei teagi, mis juhtus ja mis mu nii emotsionaalseks tegi, kuid kõikusin enamiku päevast vihavärinate ja nutu vahel. Midagi eriti hullu nagu ei juhtunudki. Kuigi juhtus täpselt see, mida ma kartsin ehk nägin, et kevadine tihe ja vajalik koostöö härra bullshitteriga osutub võimatuks. Ja mul on tunne, et ma hulbin halvas kohas ilma kindla väljapääsuta. Tulla ära või mitte. Kuhu edasi? Kas mujal oleks parem? Mida ma olen nõus ohverdama. See, et sain täna juhuslikult teada, et mu palka on natuke tõstetud, ei teinud mind isegi korraks õnnelikuks ega ajanud elevile. Ainus mõte, mis peas vasardas, oli ikka see, kuidas saaks ära. Kogu hing kisendab viimasel ajal selle järele. Muidugi on rahulikke päevi ka. Aga need kuuluvad rohkem nagu kategooriasse vaikus enne tormi. Igatahes mu shoppamisstiil on muutunud. Täna ostsin kleitide ja kingade asemel oma palgatõusu eest ukse ja seina. Nii naljakas kui see ka ei kõla. Ja õpin iga päev remondi kohta midagi uut. Ja seda, et kuigi isa läheb närvi, kui ma iga tema sõna raudkindla tõe pähe ei võta, siis üsna suur osa neist ei ole ligilähedalgi ja ma suudan need ise mõne klikiga kummutada. Igatahes, kuna mu enda kodus on nüüd avatud vannituba-koridor ja vetsupott vedeleb köögiakna all, siis olen juba nädalakese elanud ristiema juures ja nautinud hellitamist. Nii tore on, kui keegi teeb sulle võileivad valmis. Või tervisliku salati. Eriti sellises hapras kohas, nagu ma praegu olen. Eraelust ma ei jaksa täna rääkima hakatagi, kuigi juba suvest alates mõlgub mõttes vajadus meestekokkuvõttest ka analüüsist. Ei jaksa. Over and out.

Kõik teed viivad Rooma

Olin plaaninud ligi kaks aastat emale üllatusreisi juubeliks teha. Minu mõttekäik oli midagi sellist, et kuigi suure osa minu lapsepõlvest olime vaid meie kaks ja minu küllaltki väikesepalgaline ema pidi mind üksi üleval pidama, ei tundnud ma ju tegelikult millestki puudust. Ei olnud jogurt minu jaoks pidupäeva magustoit. Ja ei pidanud ma ka loobuma klassiüritustest raha pärast. Tõsi, see kõik tuli millegi arvelt. Ei saanud mina käia algklassides koos teistega Disneylandis ja Serenas jne. Aga minu ema ei jõudnud ligi 30 aastat ise Soomest-Rootsist kaugemale. Arvasin, et on viimane aeg.

Tahtsin viia ema kuhugi huvitavasse kohta, avastada koos temaga maailma. Minu esimene mõte oli Egiptus ja püramiidid. Mitte rand. Sest see ei oleks üldse temalik. Ja arvasin, et mul on ju tervelt kaks aastat aega selleks raha koguda.

Ka reisipakkumistega hakkasin tutvuma ligi aasta varem. Siis aga ei jäänud ühtegi sobivat tuuri silma ning lõpuks ju hoiatati kõiki igalt poolt, et jumala eest Egiptusesse ilma äärmise vajaduseta ei roniks. Et võib surma saada ju sealsetes rahutustes. Minu teie mõte - Istanbul - laideti sarnasel põhjusel maha. Kuigi mulle siiani meeldib idee, käia circa nädalaga ära kolmes maailmajaos - Aasias, Euroopas ja Aafrikas. Mida Egiptuse-Istanbuli reis võimaldaks. Aga mõni teine kord.

Lõpuks pakuti mulle hoopis Vahemere kruiisi. Alguses ei arvanud ma sellest eriti midagi. Olin ju ise just Itaaliast tagasi tulnud. Aga ajapikku hakkas see mõte mulle järjest enam meeldima. Uurisin ise erinevate kruiisifirmade pakkumisi ning lõpuks leidsin sobiva. Muidugi rahakorjamisest ei olnud eriti midagi välja tulnud. Kombinatsioon kulukast aastast ja möödunud spontaansest puhkusest tegi tavaelugi keeruliseks. Kuid võtsin end kokku ja kasuisa aitas ka kõvasti. Ostsingi piletid ära 9-päevasele kruiisile, mis pidi algama Barcelonast, võimaldama nuusutada põgusalt Marseille'd ja Dubrovnikut ning andma üsna hea ülevaate kogu Itaaliast. Oli nii mulle tuttavaid kui võõraid peatusi, mis pakkus piisavalt avastamisruumi kui ka võimalusi näidata oma emale juba tuttavaid parimaid paiku.

Parasjagu ajude ragistamist võttis sobivate lendude leidmine. Mulle tundus mõttetu sõita vahetult enne lähtepunkti ja pärast kohe tagasi koju. Tahtsin ikka maksimumi sellest puhkusest võtta. Ning lõpuks õnnestus mul leida rahuldav kombinatsioon lendudest, mis viisid meid alustuseks hoopis Rooma, et seal kauem kui päev veeta, tõid meid seejärel Barcelonasse, kus ootas ees hea sõber Alex ning terve seltskond vähemalt sama häid sõpru Singapurist. Tagasiteel Veneetsiast, käisime ka Milaanos ja alles sealt suundusime koju.

Olin oma ideest rääkinud veel mõningatele lähedastele ja minu ristiema käis välja mõtte kaasata ka teisi selle kingi tegemisse. Tundus hea mõte, sest mu emale ei meeldi ebapraktiline pudi-padi ja sel viisil said kõik panustada asjalikku kingitusse, kergendades samas veidi minu finantskohustusi. Õnneks kõik võtsid idee hästi vastu ja toetasid nii, kuis said.

Olin ema röövimise kokku leppinud ka tema ülemusega ja lisaks teadsid sellest varsti kõik lähedased ja vist ka kõik tema kolleegid. Kole raske oli saladust ema eest varjata. Ning ta saigi haisu ninna, lugedes salaja ühte minu ja tema ülemuse kirja. Oi, ma olin kuri. See oli küll umbmäärane, kuid andis päris hea vihje, et me kuhugi kaheks nädalaks läheme. Nüüd tean, et tulevikus ei tohi ma jätta mitte ühtegi kirjalikku jälge, kui kedagi üllatada tahan.

Mu ema hakkas mind aina enam pinnima. Ähvardas igasuguste asjadega. Rõhus mu süütundele, et asi polegi ju temas, vaid ma teen teistele halba. Teatas, et keeldub Indiasse minemast. Jne jne jne. Mõnel hetkel olin juba käega löömas. Kuid suutsin siiski vastu pidada. Ema sai täpsetest plaanidest teada vaid kolm päeva enne starti, kui mina ja ristiema pere teda kodus ootasime kaardi, Lonely Planeti ja sihtkohtade kirjeldustega. Lisaks siis kõik piletid ja broneeringud, mis omajagu aega ja vaeva nõudsid. Meid ootasid ees kaks nädalat ja Barcelona, Marseille, Livorno, FIrenze ja/või Pisa, Rooma, Napoli, Sitsiilia, Dubrovnik, Veneetsia ja Milaano.

Emal oli paras šokk, miljon küsimust ja kokkuvõttes vist väga hea meel. Muidugi sain veel palju kuulda, kui õudne ma olen, et varem ei võinud talle öelda, sest nüüd tal ei olnud mingit aega ettevalmistusteks ja tema ei jõudvat sobivaid kostüüme hankida.

Siis aga oligi juba minek.

Kõigepealt lendasime läbi Milaano Roomasse, kus ootas ees sõber Fabio, kelle juures ka peatusime. See oli ka ainus koht, kus julgesin peatuda kellegi kodus, kuigi abi pakkusid veel mitmed sõbrad. Ometi ei tahtnud ma riskida oma ema ebamugavasse olukorda panemisega. Fabioga ma ju teadsin, mis ees ootab. Ja minu üllatuseks meeldis ta mu emale väga. Käisime tutvusime õhtuse Roomaga ning siis viis ta meid oma lemmikpizzeriasse, kus saime proovida kohalikku snäkki nimega suppli, mis kujutab endast paneeritud riisipalli, mille keskel sulanud mozzarella juust. Maitseb natuke nagu pilaff, aga on parem. Pizzakohas sain veel kohaliku kama sutra kalendri kingituseks. Üsna naljakas on näha, mida nad aasta igaks päevas voodielu vürtsitama soovitavad. Ja muidugi alustasin oma reisi kohe gelatode konsumeerimisega. Mu ema pidas mind lõpuks magusahulluks selle pärast.

Teine päev oli eelkõige Vatikani päev. Meil õnnestus sattuda paavsti vastuvõtule ja näha isegi katolike pead ennast - muidugi väga kaugelt. Tegime ka Vatikani muuseumis korraliku tiiru ja jõime sealses kõige ebasõbralikumate teenindajatega kohvikus kohutavat jääkohvi. See oligi konkreetselt jääkuubikutega must kohv. Öäkk. Aga hiljem Alex selgitas, et nende kultuuriruumis ongi nii. Mulle meeldis palju rohkem Fabio kodutänava nurgakohvik, kust sai värskelt pressitud apelsinimahla ja maitsvaid croissante imeodavalt ning lisaks tasuta jälgida, kuidas kohalikud oma rütmis elavad, chiuauad puujuurtega kogu jõust võitlevad ja vanaprouad kohvikupidajatega rõõmsalt jutustavad. Sellesse päeva mahtus ka minu lemmikkoha - Capucchini krüpti külastus ja mu ema nõustus minuga, et see on Rooma kõige vapustavam vaatamisväärsus. Siis aga tuli meil kahjuks juba hüvasti jätta ning edasi liikuda.

Ka Barcelona jaoks oli meil napp poolteist päeva. Jalutasime La Ramblal ja sõime imemaitsvat salatit ühes sealses tänavakohvikus. Seejärel vedasime läbi hammaste puhisedes oma rasked kohvrid kohutavasse kesklinna motellituppa neljandal korrusel. Ja see oli tõesti õudne. Tuba oli nii räpane, et seinu ei tahtnud katsuda ja tolmukihiga kaetud ventilaatorit ei julgenudki tööle panna. Kapiuks tahtis avamisel eest kukkuda ja dušisegistit pidi käes hoidma, sest kunagi oli kinnitus vist alla tulnud ja keegi polnud vaevunud seda tagasi panema. Kõik seinad kostsid meeletult läbi ja saime pidevalt osa vanalinna melust. Ainsad plussid olid tõesti suurepärane asukoht ja see, et tuba oli nii väike, et raske oleks olnud ära eksida ka pimedas. Aga siis läksime linna avastama. Käisime Sagrada Familiat seest ja väljast vaatamas, kuigi ma rohkem sisse ei läheks. Otsisime taga Güelli parki ja vallutasime selleks hiigelmägesid. Piilusime sel päeval kahjuks mitte töötavat Magic Fountainit ja siis juba tuli Alex, kes oli minu pärast terve järgmise tööpäeva vabaks küsinud. Oligi ülemusele otse öeldnud, et ühe tüdruku pärast ja see olevat selline mees, kes taolisest vabandusest hästi aru saab. Ta on lihtsalt nii armas. Alex näitas meile veel üht-teist juba hämaras vanalinnas ning siis viis meid sööma midagi väidetavalt väga erilist - nende varianti verivorstist. Me küll vist valmistasime talle pettumuse öeldes, et meil on ka. Aga me ei määri seda röstsaiale laiali. Igatahes jõin seal vanade aegade mälestuseks õlut sidrunifantaga ja sõime neid kohalike armastatud röstsaiu ja siis läksime Alexiga kahekesi Nikhili ja teisi otsima.

Nii tore oli neid taas näha ja muljetada. Lisaks selgus, et Nikhilil ja Alexilgi on ühiseid tuttavaid. Jõime veini ja jutustasime vahepeal toimunust ning viimaks tõi Alex mu tagasi meie hotell/hostelisse. Hüvasti jättes oli mul tugev tunne, et ta vist tahaks mind suudelda, aga kuna mina esimest sammu ei teinud, siis midagi ei juhtunud. Ta tundub olevat lihtsalt liiga hea poiss, kes ei tea, kui hea ta välja näeb. Aga mul ei olnud vaja oma elu keerulisemaks teha. Seega leppisime kokku, et kohtume uuesti hommikul.

Hommik oli masendavalt hall ja vihmane. Käisime emaga veel peatänava äärde jääval kuulsal puuviljade ja mereandide turul ning siis istusime Alexiga ühes kohvikus, kuni tuli aeg laevale minna. Ootasin põnevuse ja ärevusega, mis meid tegelikult ees ootab.

Laev aga oli palju uhkem, kui oleksin loota uskunud. Kui välja arvata ainuke probleem, et meie firma raamatupidaja oli mu palga kandnud valesse kohta, kust ma seda kätte ei saanud, siis oli kõik peaaegu perfektne.

Meeletult head söögid ja teeninduse tase, mida siinmaal võib vaid unes näha. Meil oli nii armas toapoiss, kes tervitas mind nimepidi juba enne, kui olime kohtunudki ja tegi iga päev meile uusi rätikuloomi. Muideks, kuna olime pardal ainsad eestlased, siis jäime üsna paljudele meelde ning korduvalt läks nägu naerule, sest keegi jälle hõikas rõõmsalt üle laeva: Hi, Maria! Mulle tundus, et mitte just paljusid ei oodanud selline kohtlemine välja arvatud vahetult nendega töötava personali poolt.

Ärkasime hommikuti vara, et päevast maksimum maal võtta ning enamiku õhtutest võtsin vastu kõrgeimal tekil lebotamise pesas kerra tõmmates. Kuna oli üsna külm, siis väga ei kiskunud muidu nii ahvatlevatesse õuebasseinidesse-mullivannidesse ega liutorudesse. Pigem vaatasingi pesas sadamatulesid ja päikeseloojangut ning siis sättisime end valmis järjekordseks ootusi ületavaks õhtusöögiks ja meelelahutuseks - kõik muidugi hinna sees. Ainus pettumus oli välja reklaamitud all you can eat sushibar, mida reaalselt veel ei olnud. Samas sõime end pidevalt üle sulašokolaadikoogist ja teistest keelt alla viivatest roogadest. Mereandidest ja ameerikapärastest pannkookidest. Ühel päeval lasin end isegi India täismenüüga hellitada ning see oli hea võimalus laskmaks ka mu emal proovida, kuidas india toit päriselt maitseb. Naabrid muidugi vaatasid mind kui ogarat, kui kätega sõin, aga kokad said aru ja küpsetasid mulle eraldi chapatisid gheega.

Laev ise oli oma firma kõige uuem ja suurem, vaid aasta veel sellisel kujul liikunud alus. Igal õhtul ootasid meid laulu- ja tantsushowd, hüpnotisöör, koomikud, karaoke, klaveribaar soovilugudega ja fotograafid, kes tegid meist suurepäraseid kuid ülikalleid pilte. Ja meie toapoiss Elio täitis iga soovi ning õpetas meid isegi rätikuloomi tegema. Ma vist ei unusta teda ja tema heatahtlikkust kunagi. Tundsime end kui kodus, aga nagu printsessid.

Edasi aga kuangi hiljem

Kuhu ma kadunud olen?

Vaatasin praegu, et on juhtunud midagi ennekuulmatut ja ma ei ole siia mitte sõnagi kirjutanud terve oktoobrikuu. Suhteliselt kiire on olnud, aga loen ma blogisid ikka. Lihtsalt kirjutamisejaksu ei ole hästi. Raske uskuda, et ma tegelikult armastan kirjutamist, eks? Aga ega see tööalaselt ka hetkel väga ei edene. Kui see välja arvata, et tõestasin endale veelkord, et pressiteadetega on võimalik meediasse saada.

Mis ma siis teinud olen? Nüüdseks juba minu jaoks ligi kolm kuud, avalikkuse jaoks veidi üle kahe, olen olnud seotud ühe uue MTÜ vedamisega. Ma ei suuda seda ise ka uskuda, aga me panime vähem kui kuuga käima sorteerimiskeskuse, oma toetuspoe ning abipakkide liigutamise headelt inimestelt hädasolijatele. Kui kellelgi on kodus heas korras riideid või asju üle ja soov nendega midagi head teha, siis võite mulle julgelt kirjutada. Aga jah, et ma ise ka ära ei unustaks, siis panen kirja, et õppisin kiirkorras remonti tegema ja tõestasin iseendale, et žiletiteraga on võimalik klaasidelt värvi eemaldada ilma ennast vigastamata. Me töötasime peaaegu kogu oma vaba aja hilisööni ja tegime seda, millesse keegi ei uskunud - remontisime poeosa ära 1,5 nädalaga! Ja see ei ole mingi 2x2m kedriuberik. Tegemist on ikka mitmekümneruutmeetrise kõrgete lagedega ruumiga.

Töö aga on... raske öeldagi. Ma tunnen aina rohkem, et see ei ole (enam) minu meeskond. Et ma ei sobi sinna. Et meie põhimõtted on nii erinevad. Ja kui nad ei usalda mind isegi MINU eriala puudutavates küsimustes, siis kas ma peaksin seal ikka jätkama. Ja ma armastasin oma tööd ning kolleege ligi kaks aastat. Nüüd aga juba üle poole aasta võitlen ma pidevalt endaga. Ja teistega. Vihastan end seaks. Ja tunnen, kuidas mulle mäkra mängitakse. Mõni päev ma tõesti tahaksin, et mul oleks võimalik lihtsalt uksest välja astuda ja öelda, et nüüd on kõik. Rahulikumal hetkel aga või siis, kui mul on koos kolleegidega tore või ees mõni põnev väljakutse, näen ma, et ei peaks veel alla andma. Ehk läheb paremaks. Mis mind aga takistab ära tulemast on hirm, et väga tõenäoliselt ei ole järgmises kohas selle koha plusse. Ja ka suhete osas võib asi veel hullem kindlasti olla. Mõnes mõttes tahaks taas teha täieliku kannapöörde. Teiselpool maakera ma juba käisin. Kuhu nüüd? Ma ei taha poole Eesti eeskujul üle lahe või Austraaliasse ka pageda. Selles eluetapis tahaksin ma end kindlasti ka oma erialaga üleval pidada. Aga mida talve poole, seda enam mõtlen ma soojematele valikutele.

Positiivseid noote ka. Riin tuli koju. Viimased kaks nädalat on mu ühetoalises korteris elanud korraga vahelduva eduga kuni kolm inimest. Sandra ja mina ja Riin. Ja see oli tore. Aga ka veidi väsitav minusuguse üksiklapse jaoks, kelle jaoks omaette olemine on äärmiselt tähtis. Kui mulle ei ole aega lihtsalt olla, siis ei suuda ma teha ka MTÜ aeganõudvaid asju. Ja nii mõned asjad kuhjusid. Aga nüüd hakkan taas järje peale saama. Selle ja suvaliste filmidega.

Ka pidutseda on veidi saanud. Katsu sünnipäev päädis minu elu esimese Venuse külastusega, kust tahtsin tagurpidi tagasi tulla üsna kähku ning jõudsingi garderoobini, sest seal oli nii krdi kitsas ja mingi higine musklisse pumbatud roosa teesärgiga könn kukkus mulle pidevalt otsa pluss veel hulganisti möödatrügijaid. Katsu aga palus, et ma siiski ei läheks ning edasi oli juba mõnusam. Sain end tühjemaks tantsida. Selleks kulus aega ainult kojumineku lauluni.

Ka Riinu ja Svea ja Co-ga käisime väljas. Pärast minu ja Riinu tribali tantsutundi, mille puhul mina ootasin midagi aafrikapärast, aga sain hoopis hardcore kõhutantsu ja kätekõverdused. Siis aga selgus, et Svea on linnas ning tee viiski meid taas vanalinna, kus ootasid lauamängud, lahjad shotid iga 30 sekundi kohta, I never aususemäng ning siis kostüümivahetus. Olin ju tulnud trenniriietega. Nüüd aga teiste naiskade abiga sai minust superbeib, kel seljas ühe sõbranna litrite ja läbipaistvate osadega must minikleit (Nägin välja nagu working girl), teise sõbranna überläikivad sukakad ja Svea hookeri saapad. Pluss muidugi punane huulepulk. Olime valmis tantsima minema. Ja oli lahe öö. Ning mul muidugi meeletult tähelepanu. 

Sain ka eesti meeste komplimentideparemikust osa. Tantsisime parasjagu sõbrannadega, kui mingi tüüp mu neist eemale nügis. Ta oli nii järjekindel, et andsin talle võimaluse. Aga siis... võib-olla kaks minutit pärast kohtumist ja ei ühtegi sõna, lausus ta: sa võid mulle helistada, kui sa tahad. Ja mainis veel, et hakkab koju minema. Ma ei hoidnud ka ennast tagasi öeldes: mine siis! Ehk veidi järsemalt, kui pidanuks. Võib-olla see lantimisevärk on tema jaoks tõesti üsna uus ja hirmutav, aga millise naise puhul selline line töötaks? Küsiks siis nime või millega ma tegelen. Tutvustaks ennastki. Või küsiks klassikaliselt tüdruku numbrit. Aga ei. Modernne mees vist. Saime kõik hea suutäie naerda. Nagu vist ka üks kiilakas keskealine itaallane, kelle üks Svea kaaskondlane meiega koju kaasa tiris. Nimelt me olime nii väsinud, et Riin riietas mind. Siis võttis Svea mu pantvangi nii, et jäin, perse uppis nagu Puhhil seal kitsas urus, itaallase poole kinni. Ning järgmisena lohistas Svea juba põrandale pikali visanud vässut Riinu uude kohta. Huvitav, mida meie külaline, kes eesti keelt ei mõista, sellest kõigest arvata võis? Kus Sandra siis oli? Ta oli ka alguses meiega, kuid, nagu lugematul arvul kordadel varemgi, ühel hetkel ta lihtsalt keeras end ise üles ning jalutas minema. Suur inimene, ise teab. Ma ei viitsi enam oma pead tema tujude pärast vaevata.

Mul on teile veel palju rääkida ema sõnnipäevaüllatusest, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei taha teid oma kirjutamistuhinaga päris ära ehmatada:D

Elektriravi ja pepumassaaž ehk mida sünnipäevaks kinkida

Mulle kingiti seekord just nimelt kaks ülaltoodud kogemust. Ei saa öelda, et kahetseks, aga parasjagu piinlik oli küll. Proovisin mõlemad sel nädalal siis ära. Mehed loevad edasi ainult oma vastutusel.

Kõigepealt oli kosmeetikuaeg, mille vautšer rääkis näohooldusest ja näo- ning dekolteemassaažist. Ma ei olnud miljon aastat üldse kosmeetiku juures käinud ja ta tundus telefonis aega kokku leppides nii tore, et ootasin üsna suure õhinaga. Aga sinna saamine oli üsna keeruliseks muudetud. Pidin enne õige koha üles leidmist kringliks külmuma, kuid see selleks...

Ligi pooleteise tunni jooksul ladus ta mulle näkku lugematu arvu emulsioone ja maske ja kreeme. Mitte, et ma seda ja nende häid lõhnu nautinud ei oleks. Tore ju, kui keegi teine sind silub ja patsutab ning seekord ei tehtud mulle peaaegu üldse haiget ka. Kuid ühel hetkel võttis ta välja mingi kummalise asja. Mulle avaneva nurga alt meenutas see kõige enam vanakooli keeduspiraali, kuigi tema kutsus seda klaaskolbiks. Igatahes hakkas ta sellega mulle kergeid elektrišokke jagama. Kui ta liikus parasjagu rohkem spetsgeeliga kaetud aladel, siis oli niisama mõnus hõõrumine. Vähem maskeeritud nahal aga sai korralikke surakaid tunda. See pidi sadat pidi kasulik olema. Ma veel ei tea, aga kannatasin ära, läksin õhtul koju kreemivalangu all, nagu õlivanni kukkunud kassipoeg ja hommikuks igatahes oli ähvardav ja valulik punn küps pigistamiseks ning põletik oligi kadunud. Kusjuures ta kutsus mind tagasi tasuta kordussessioonideks, kui peaksin seda lähiajal vajama. Ma ei oska öelda, kas ma võiksin seda vajada. Kuidas keegi üldse oskab ise hinnata, kas ta elektriravi vajaks!?

Teine osa kingitusest oli massaaž. Nagu korralik eestlane ikka, tormasin reedel tuhat nelja töölt ära, et jõuda lõõgastavasse massaaži ehk siis viisin enne oma stressitaseme lakke. Miks ma seda alati teen? Ei tea... Millegipärast ei olnud ma üldse arvestanud võimalusega, et mind võiks ees oodata meesmassöör, aga nii oli. Pigem kartsin, et satun mingisse vene urkasse, mis ainult vatšeritega suudabki kliente enda juurde meelitada ja me ei saa üldse üksteisest aru. Selline mulje vähemalt telefonis tekkis. Ja mind koheldi aja kokkuleppimisel veidi nagu idiooti, kes ei saanud ise aru, milliste nelja liigi vahel võin valida, kui kodulehel oli välja toodud kuus. Silly me. Aga nüüd ma siis läksingi aroomimassaaži.

Mees ehmatas mind natuke ära. Olen küll ka varem meesterahva juurde sattunud, aga tol korral oli mul aega vahetult enne dušši all käia ning ei olnud ka see aeg kuus. Nagu praegu. Salong ise oli väga maitseka välimusega ning massöör viisakas hiiresabaga meesterahvas, kes vabandas, et ei räägi eriti eesti keelt ning lasi mul valida vene ja inglise vahel. Huvitav, mille ma küll võisin valida:D Siis jättis ta mind ruumi üksi lahti riietuma, nagu ma seda ette kujutasingi ja mitte nagu eelmisel aastal, kui mind saadeti sirmi taga ja massaažilaua taga ootas juba mees. Mina aga olin kimbatuses, et kas ma peangi sirmi tagant paljalt välja patseerima või. Et kui palju paljastust on massööri puhul okei.

Aga jah... sel reedel siis lahtiriietudes üritasin paaniliselt peita vihjeid päevadele ning palvetasin, et Murphy oleks inimene ja seekord midagi lekkinud ei oleks, nagu vahel ikka juhtub. Õnneks ta oli. Ma sain veel mööda põrandat veidi käpuli ringi roomata, sest mu uhiuus sammulugeja oli taskust kes teab kuhu lennanud ja ma tahtsin seda tagasi. Ja siis sain lõpuks siruli. Varsti naases viisakalt koputades ka Saša, kes esimese asjana tõmbas mu püksikud nii madalale, kui üldse sai. Rohkem, kui ma massaažis harjunud olen. Aga tundus, et ta teab, mida ta teeb. Ta oli mult küsinud mõningaid küsimusi terviseprobleemide kohta ja lubas kombineerida aroomimassaaži klassikalisega, sest mu ülad on alati pinges. 

Edasi algas puhas mõnu. Ta raksutas mu selgroogu paika ning kuigi ma alaselja osas olen alati hirmul, sest enamasti tundub mulle, et väike nõks veel ja see läheb pooleks, siis kõik on hetkel superhästi. Massaaž temaga ol itõeline nauding ning ta ise tundus ka väga tore.

Aga siis sai ta seljaga valmis ning asjad läksid eriti imelikuks. Piret on mulle selgeks teinud, et pepumassaaž on täiesti omaette liik ja väga oluline, sest sinna kogunevad piged või muu selline bullšhit. Igatahes tema surub iga kord läbi rätiku mingeid mu pepu punkte ja see on sigavalus. Sašal aga, kes on muideks Pireti koolivend, oli hoopis teine tehnika. Ühel hetkel kooris ta kiire ja ootamatu liigutusega terve mu ühe kanni paljaks ja hakkas seda igat pidi mudima. Ma muidugi tõmbasin alguses ehmatusest täiesti pingesse, sest halloo. Ma ei ole kindlasti kõige suurem konservatiiv, aga see oli juba vägagi private zone. Ja mis veel hullem... ma ei usu, et ta ei olnud selleks hetkeks aru saanud, et mul on päevad. Ma tõsiselt loodan sellele, et kuna oli lõpufaas, siis ei näinud ta midagi eriti rõvedat. Aga samas ma ei kujuta ette hästi, kui hea vaade talle võis selle nurga alt mu kannikaid lahti mudides avaneda. Mis üldse veel varjule jäi. Ma ikka mõtlesin, et kui asi veel intiimsemaks läheb, siis palun tal mõne teise kehaosa mudimiseks leida, aga siis tuli juba kordusprotsess teise kanniga ja mu väärikusest polnud enam nagunii midagi järel, nii et vahet ei olnud. Kui  see võõras tore mees nii väga tahtis mu peput mudida, siis kes olin mina seda keelamaks. Sõbrad, kellele olen oma kogemusest juba rääkinud, pakkusid, et võib-olla talle ka lihtsalt meeldis mu pepu, aga ma tahaks siiski loota, et see siiski oli õige asi.

Järgmisena võttis ta ette mu jalad, millegi massöörid peaaegu kunagi minu puhul ei jõua. Ja siis mulle meenus - õigemini ei meenunud - millal ma viimati raseerida viitsisin. No krt küll! Nagu mu käed poleks piinlikkusest juba piisavalt higistanud. Ja siis jõudis ta jalalabadeni. Ja ma püüdsin meenutada, mis seisukorras need olla võisid. Õnneks on suvi läbi ja jalad olid üsna viisakad. Ja eriline ahv ma ka ei ole, aga ikka tundus veidi piinlik, et keegi peab mu karvaseid jalgu lähedalt nägema ja igati mudima.

Siis tuli minu üllatuseks aeg ümber pöörata. Ja selles kohas käitus ta nagu tõeline proff ja härrasmees, hoides kõrgel üleval enda ja minu vahel suurt rätikut, mille tagant ta poleks kuidagi saanud näha midagi ebasündsat. Kuigi noh. Mul oli juba selline trummi ja pulkade koht. Et mida enam häbeneda. Aga ta mattis mu ilusti taas rätikute alla ning tegeles veel kätega, mille valulikkus ka teda üllatas ja ta soovitas mul igaks juhuks arsti juurde minna. Närviarsti. Ma veel ei jookse, aga who knows. Tõenäoliselt olen lihtsalt hellik, aga käed on tegelt ka sigavalusad.  Ja siis tehti mulle veel elus esimest korda kõhumassaaži, mis seisnes kahe käega minutiks mu kõhule surumises. Ahjaa... aroomiosa seisnes vist selles, et ta määris mind mingi peaaegu lõhnatu J&J beebiõliga. Ma ei hakanud küsima ka, kas ta unustas ära või mis, sest tegelikult oli ju niigi väga hea. Kui need eelnevad piinlikud osad välja arvata.

Sulasin sealt massaaži lõppedes süldina minema ning jõin Saša käsul isegi kaks liitrit vedelikku ära lähitundidel. Kui keegi oskab mulle lähemalt selgitada pepumassaaži ja selle, mis on okei, kohta, siis kuulan-loen huviga.

Suvi. Sõbrad. Seiklused

See suvi... oli omamoodi. See sõna vast kirjeldabki möödunut kõige paremini. Tahtsin ära proovida võimalikult palju. Panna ennast proovile. Ka enda kannatust. Näha, kas unetundide ja omaette aja arvelt tulevad uued kogemused on seda väärt. Ja arvan, et olid.

Proovisin sel suvel võõrustada võimalikult palju erinevaid inimesi. Lisaks Sandrale, kes kolmeks kuuks seekord lausa sisse kolis. Ja see ei olnud lihtne. Väitel, et on tore, kui külalised tulevad ja veel toredam, kui taas ära lähevad, on tõepõhi all. Mis ei tähenda, et ma midagi kahetseks. Aga püüan kõik algusest lõpuni jutiga kirja panna.

Kõige esimene oli Dharmesh - juba vana tuttav Mumbaist, kes sel aastal päriselt Eestisse jõudes, muutes muidugi uuesti ja uuesti plaane, kuni juba kurjaks sain, sest need ei paistnud üldse arvesse võtvat minu enda graafikut. Ja samas kuulus paketi juurde hale jutt, kuidas ta võiks ka hotellis olla, aga tahaks ikka nii väga minu juures olla sel ajal. Ja kui tundus, et see ei ole võimalik, siis anti üsna käskival toonil mulle ülesanne leida mõni sõber, kes teda võõrustaks. Siis ma vihastasin. Aga erinevalt Sandrast, keda samuti külastada sooviti, ei räägitud mulle lugu sellest, et ta ei saa endale hotelle lubada. See ei oleks hästi kokku ka läinud teiste lugudega sellest, kuidas ta armastab nö "little people" esindajaid üllatada kallite kingitustega ja kuidas kõik teda ikka jumaldavad ja kuidas ka mina võiksin võtta osa tema teemantiärist. Igatahes, lõpuks oli ta siin kuus mulle väga ebamugavat päeva, sest ta suudab alalõpmata teha midagi sellist, mis sunnib mind enda kodus pikas dressis magama - midagi, mida ma ka kontvõõraid võõrustades tegema ei vaevu. Asja kergendas vaid olu, et pidin tema külastuse keskel paar päeva ise tööreisil olema. It wasn't all bad, aga vastikusevõdinad on need, mis nüüd, neli kuud hiljemgi veel, selgelt meeles on. Vähemalt tunnen nüüd, et minu auvõlg tema ees on kuhjaga tasutud. Tema aga üritas nuruda välja küllakutset ka järgmiseks aastaks. Ma arvan, et mul on siis tohutukiire. Millal iganes see ka ei ole.

Järgmiseks külalistepaariks olid itaallased Manuel ja Anita, kes olid tutvunud hoopis Šotimaal, kus poiss siiani elab. Ka Sandra oli selleks ajaks sisse kolinud ja paar nendega veedetud päeva olid vast ühed naljakamad meie selle suve võõrustamistest. Ja nauditav oli ka see, kuidas itaalia kokast noormees mulle minu köögis itaalia pastat valmistas. Minu firmapasta, mida aga värisedes ühel teisel õhtul pasta kuningriig esindajatele serveerisin, pälvib seni nende komplimente. Oh my! Mina ja kokkamine. Pure luck, I guess.

Varsti pärast itaallasi, võõrustasin lühidalt Arek/Ericut Taanist, kes on tegelikult poolakas ja juhtus olema samuti meeletult äge inimene. Ma olin küll kirunud end enne, et nii kiirel ajal nõustusin teda võõrustama, aga see ööpäev, mille koos veetsime, hajutas mu kahtlused ning noormees ise õpetas mind mu kodulinna paremini tundma. Lisaks ise tõeliselt Elviselik härrasmees olemisele. Taas väga positiivne kogemus.

Oli ka üks õhtu, mille veetsin kahe erineva egiptlase seltsis. Üks neist oli CS aktivist Hisham Londonist, kes vedas mind üle aastate CS meetingule. Teine, kes oli täiesti algaja CSar, kultuuritegelane Aleksandriast, kelle nime ma kahjuks enam meenutadagi ei suuda. Ja kellega veetsime küll koos ok õhtu, aga rohkem üksteisest kuulnud ei ole.

Umbes samasse perioodi mahtus ka hispaanlane Miguel, kellega niisama mõned korrad kohtusime. Ma ei ole kunagi kohanud turisti, kes rohkem viriseks selle maa üle, mida parasjagu väisab. Mitte miski ei olnud küllalt hea. Peale minu, of course. Mina olin lausa nii hea, et avastasin ta ühel hetkel pargis endale õlamassaaži tegemas, millesse põimiti ootamatult õlamusid. Selles kohas tõmbasin pidurit, sest asi läks juba liiga imelikuks. Ka pidasime maha vaidluse, kus mind süüdistati silmakirjalikkuses, sest ma ei pea CSi seksiotsimiseks, kuigi ei vaidle ka, et kindlasti osa just seda otsib ja leiab. Tema vist on omajagu leidnud ka. Miguel ütles, et kirjutab iseloomustusi vaid neile, kes talle tõeliselt muljet avaldavad ja tegelikult on kohtunud palju enamate CSaritega, kui tema profiili põhjal arvatagi võiks. Ei teeninud ka mina oma püüdlikkuses tema viha Eesti ja meie paksude ja baltikumi koledaimate naiste vastu suunatud viha leevendamisekatsetes kirjalikku arvustust ära. Kusjuures irooniline oli, et ta ise kirus CSi kasutajaid, kes ei vaevu uutele kohtadele ja inimestele võimalust andma. Ma ei ole ammu ühtegi nii ebameeldivat CSi kasutajat kohanud.

Miguelile järgnes kreeklane Nikos, kellele neljaks ööks peavarju pakkusin. Ta oli sel suvel ka ainuke, kes tuli väikese kingitusega. Sandrale ei meeldinud ta ometi algusest peale ja Sandra ei varja oma põlgust kuigi hästi. See oli ka üsna kummaline kogemus. Ma andsin endast parima, et see sujuvamaks muuta. Käisime koos väljas, kokkasime jne. Ja ometi tundsin end taas kodus ebamugavalt, kahetsedes, miks ma olin võtnud ühe mitte erilisi emotsioone tekitanud päringuga mehe oma koju. Aga samas oli tegu inimesega, kes oli juba teinud maailmale ühe tiiru peale ja nüüd teistpidi tegemas. Tundus ju huvitav. Reaalsus aga oli see, et maailmaränduriga oli meil nii tugev keelebarjäär, et pidin kõike neli korda ütlema ning siis mõne aja pärast taas avastama, et ta polnud ikka mind mõistnud. Kui aga oli tema kord rääkida, siis ma sain kõigest aru ja ei teinud ta ka väga vigu. Hakkasin juba oma rääkimisoskuses kahtlema. Ta ei olnud halb inimene ja ma ei saa teda milleski süüdistada. Lihtsalt tüüp, kellega ei tekkinud mingitki sidet ja keda ma ei mäleta kordagi naeratamas või millestki kirglikult rääkimas. Oli vaid pidev arvamismäng, mis talle võiks meeldida. Kuigi ta oli samuti härrasmees, kes ei lubanud mul maksta millegi eest ega poekotte kanda.

Järgmisena mäletan ühte õhtut, kui olin töölt üsna väsinuna koju jõudnud ja leidsin taas eest mitu-mitu CS kirja ja kutset kokku saada. Vastasin kahele sama õhtu päringule ja mõlemad võtsidki ühendust. Ülikiiresti formuleeruski plaan linna peale minna ja ligi 20 minuti pärast saimegi kokku meie kolm ja lisaks Laura, kes sama kiiresti plaani haaratud sai. Saime tuttavaks sakslasest Johannese ja rumeenlasest Cataliniga - mõlemad väga toredad inimesed. Hiljem pidi meiega ühinema ka Catalini hea sõber Marcus, samuti Saksamaalt. Jalutasime ja jutustasime nagu vanad sõbrad, külastasime Patarei vanglat ja hiljem sai sellest kolmapäeva õhtust üks absurdselt hullumeelne öö. Laura oli vahepeal jalga lasknud. Alles jäime Johannes, mina, meiega liitunud Marcus ja Catalin ning vahepeal ka üks iiri tüdruk, keda Johannes veidi teadis. Me jõime nii palju shote, tegime Labori pikal laual moeshowd, jooksime baarist baari ja minu plaanist vara magama minna saigi vara(hommikul) magama minemine, et siis varsti tööle suunduda ning ühtlasi samal päeval magistrivestlusel ära käia. Ma tean, et ma olen hull ja sain sellest ise ka siis kohe aru, aga see oli üks unustamatult tore öö. Tulevatel päevadel kohtusin veel nendega ning vahepeal oli minu juurde maandunud Nepaali päritolu Singapurlane Nikhil. Ühtlasi olin üle elanud meie firma suvepäevad ning hull nädal lõppes minu elu esimese Patarei vangla peoga nende tüüpide seltsis. Nädala märksõnadena võin veel välja tuua everyone wanting a piece of me, mina seletamas, et ma ei ole valmis mingiks suhteks, trummar ööbimas minu toas, meeletu kirg järgnevalt vanglamüüride vahel, salajane öö hostelitoas ja selle suve kivichill Stromkal. Võib-olla kuangi kirjutan pikemalt ka, sest see kõik on tegelikult oluline.

Nikhilist sai ka koheselt hea sõber. Ta on täiesti segane ja suurepärane. Sandra lemmikkülaline ja S tegelikult oli pahane mu peale, et olin lubanud teda üldse võõrustada, sest pidin ise esimesel ööl ära olema suvepäevadel. Aga tüüp võlus ta ära. Ja hiljem ka mõned meie sõbrannad. Ja jälle sai veedetud üks esmaspäeva öö voodi asemel baarides. Häid mälestusi ei riku ei ootamatu elektrikuväljakutse ega puudulik uni. Ta on nii minu inimene ja ma ei jõua oodata, millal me kohtume taas.

Vahepeal pidasin võõrustamisest veidi pausi, sest Annika ja Veiko pulmad sõid ära kogu mu vaba aja. Ometi õnnestus mul lühidalt kohtuda ühe toreda itaallasega Triestest. Ta nimi on Corredo ja ta on tõeliselt armas inimene. Mis siis, et meil on korralik vanusevahe. See pole mulle kunagi võõrustamisel lugenud.

Kohtusime ka Kanada nooruki Danieliga, kes rääkis terve õhtu ainult mingist soome neiust, kellega ta uskus oelvat vastastikuse armastuse leidnud olevat. Olime küll kaastundlikud, kuid tüüp, kes jäi ligi tunni hiljaks ja siis vaidles selle üle vabandamise asemel ning ei tundnud mingit huvi Eesti vastu justkui oleks see olnud vaid kohustuslik samm tema suuremate plaanide teel, ei teeninud ära erilisi positiivseid tundeid.

Järgmisena vedasin mööda linna ringi ameerika kreeklastest Dmitrit ja Kyrit, kes pidid algselt ka minu pool ööbima, kuid kuna lubasin end märkamatult folgile, siis olin sunnitud ammu antud hostimislubaduse tühistama, vabandama ja nad Laura juurde sokutama. Siis aga jäin ma korralikult haigeks ning pidin taas oma plaane muutma. Ühel õhtul, kui olime Aivariga lihtsalt linna peale läinud - ma ei suutnudki veel midagi eriti teha, ka mitte kõvema häälega rääkida, palus Laura mind kaasa õhtust sööma ja nendega tegelema. Ja käisime koos Bastioni aeda avastamas. Vahemärkusena, et see on tõeliselt ilus koht, aga seal on kohutav teenindus ja söök - kui üldse jõuab, siis väga pika aja pärast ja külmalt. Virgutasin end üles nii palju, et neile ka natuke linna näidata ja ühtlasi parimaid baare. Jäin samuti ööseks Laura juurde ja veetsin toreda paariga pea terve järgmise päeva. Käisime koos esimest korda ka Bastioni käikudes. Aga teate, mis on kummaline? Dmitri, kellega olime kuid varem suhelnud ja kes tundus tõeliselt tore, ei olnud mulle üldse enam kirjutanud pärast seda, kui pidin tühistama oma võõrustamise viisakalt. Ei mingit it's ok'd ega ka aitähi, et leidsin neile asemele võõrustaja. Ja kuigi nad pärast tänasid mind linna tutvustamise eest, siis ei vaevutud mulle isegi iseloomustust taas kirjutama. Inimesed on vahel nii kummalised.

Ka nädal hiljem tegelesin ühe Laura külalisega, kelle olin ise sinna suunanud, aga taaskord plaanid muutusid ja kuna Laural oli üsna kiire, siis võtsime Markuse Saksamaalt Sandraga suuresti oma kätesse. Laura nägi temas hooletut poissi, kes jätab oma musta pesu vedelema. Meie nägime üsna toredat noormeest, kellest kohe-kohe saamas arst nagu kummalisel kombel veel mitmest meie selle suve külalisest. Veetsime koos Aivari, Sandra ja Markusega taas ühe väga laheda peoöö.

Ja siis maandusid minu juures õed Claudia ja Julia - ka Saksamaalt. Ma polnudki varem ainult tüdrukuid võõrustanud ja oli ka veidi teistsugune kogemus. Mitte halb. Aga kuidagi tsiviliseeritum. Käisime rannas ja linnas ja kohtusime veel paljude CSarite ning turistidega, kellest osa oli nende ja osa minu kontaktid. Ühine õhtu kujunes selliseks, kus meie seltskonnas oli mina, lühiajaliselt ka Sandra, need kaks saksa neiut, Markus, Daniel Brasiiliast, kaks Taiwani tüdrukut, kellega nii Markus kui Daniel olid varem kokku põrganud, kaks briti venda, kellega saksa õed olid tutvunud siia reisides, eesti tudrukust ja Venezuela poisist koosnev Eestis elav paar, keda Daniel tundis ja... äkki isegi keegi veel. Naersime selles väga rahvusvahelises ja üle keskmiselt haritud seltskonnas, et meil on peaaegu kõik mandrid esindatud. Ma ei jõua ära oodata, millal ükskord Markus mulle selle õhtu pilte saadab.

Sellest järgmisel õhtul oli meie seltskonnas toimunud väikeseid variatsioone. Ikka mina ja kolm sakslast, lisaks Laura ja kaks erinevat vene neiut - Olga ja... appi, ma ei mäleta, aga tean, et ta oli Peterburist.... Olles veetnud pea terve päeva ainult tüdrukute keskis oli see rikastatus hea vaheldus. Sattusime kogemata Regina Spektori kontserdile, mis pani suurepärasele nädalavahetusele imelise punkti.

Õdedele järgnes peaaegu kohe minu elu teine portugaallane Pedro, kes õpib Rootsis. Kuna eelmine kogemus portugaallasega oli nii ebameeldiv, siis osaliselt just seetõttu olin aastaid portugaallastest eemale hoidnud. Temaga oli taas väga lõbus. Käisime tema ja Sandraga oma lemmikpaikades ja õhtust söömas, ajades sundimatult lolli juttu ning teenides ära terve hulga meie uue külalise üllatunud ilmeid. Aga tundub, et ta jäi väga rahule ja jättis enne lahkumist mulle väga südamliku kirja/kaardi, kus kutsus mind heas mõttes hulluks.

Juba järgmisel ööl sadas sisse meile aga veel kirjum seltskond. Kaks ägedat poissi, kelle vahel me Sandraga valida ei suutnud ja niisiis aktsepteerisime mõlemaid. Ülihea mulje jätnud Alexit Barcelonast ja Jaapanis pikalt elanud poolakat Pete'i. Lisaks neile olin lubanud oma maja taga telkida kolmel tüübil Belgiast, kes tundusid olevat väga toredad. Sandra oli jalga lasknud ja seega olin omapead viie mehega, üritades süüa teha, neid bussijaamast ära tuua jne. Õnneks seltskond klappis omavahel väga hästi ja seega oli väga tore kõik koos Patareivile, mu teisele vanglapeole minna. Sain taas hüpata jalutushoovi roostes terasvarbadest katusel, mis tundus seekord palju hirmsam, aga adrenaliin ei lasknud mul ikka seda võimalust kasutamata jätta. Belglased hoidsid rohkem omaette ja kaifisid sealset müramuusikat. Meie kolm nautisime ka vangla rannas öösel paljajalu tantsimist, aga kuna see oli tunduvalt vähem meie tüüpi pidu, siis lahkusime varem. Belglased tulid ära alles varahommikul ja mul ei olnud südant neid vihmakahtlases öös enam telki püsitama sundida, mistõttu sai sellest ööst hullumaja ma kodus, kus kolm inimest laiutas suurtel pindadel elutoas ja kolm viimast keris end magama köögi vaibaga kaetud põrandale. See oli sürreaalne kogemus. Aga vast kõik jäid ikka rahule. Kuigi polnud enam astumisruumigi. Järgmise öö veetsime Bermuudas pidutsedes ja Tallinna parimat proovides ning siis läksid nad kõik vaid paaritunniste vahedega ära, jättes meile Sandra ja Lauraga, kes teisel ööl samuti ühes olid, kustumatud mälestused. Meie vastutulelikkus andis meile juurde taas mitu suurepärast sõpra üle maailma.

Arvasin, et ma rohkem enam ei jaksa võõrustada sel suvel. Kuni sain kirja Nikhili parimalt sõbralt, Donaldilt, kes oli koos oma tüdruksõbra Carisaga samuti Eestit vallutamas ja tahtsid kangesti kokku saada. Mul oli meeletult kiire seoses meie uue MTÜ ettevalmistustega ja plaanisin minna vaid tunniks, kuid nad olid nii toredad. Tunnist sai mitu ja siis minu ehkupeale ja pigem naljaga esitatud kutse tulla ka remonti tegema, võtsid nad rõõmuga vastu, esitades lisatingimuse, et pean nendega hiljem kas või natukeseks linna peale minema. Ma ei tahtnud juua, olles hiljuti üle elanud oma elu esimese ja kohutava pohmaka, aga andsin alla ja nõustusin. Ja nii läkski. Välja arvatud see osa, et ühest joogist sai pool ööd ja üsna kohutav järgmine päev tööl. Kahjuks me rohkem ei kohtunud, kuid ehk varsti jälle. Leidsin taas oma inimesed.

Saigi vist kõik selleks korraks. Ma enam detailsemalt ei jaksa ja keegi vist lugeda ka ei viitsiks. Seiklused tuleb vist veel eraldi.