...on tunne sama, nagu keegi sinu koju tungiks. Helid on hirmuäratavad, seinad värisevad. Isegi siis, kui selgub, et tegu on naabri koduga ja jalaga pestakse tuleust õilsal eesmärgil, lähevad käed kiiresti higiseks ning pulss kerkib kõvasti kõrgemale.
Nii veetsin mina täna õhtut. Meie kõrval elab üks äärmiselt armas vana proua. Mina temaga ei suhtle, sest me ei räägi sama keelt, kuid emaga nad ikka aeg-ajalt vahetavad kala ja muljeid jms. Täna aga nägi tema pojapoeg adrenaliinilaksu all kurja vaeva, et sinna sisse saada, sest tädi oli põrandal pikali maas ega reageerinud millelegi.
Üsna kiiresti tuli kohale ka kõikvõimalik abimeeskond. Esimesena tuletõrje, kohe ka kiirabi ja politsei. Parkla oli kohe täis erisõidukeid ja naabritel hirmu ja põnevust kui palju. Ometi oli üks eriti külma kõhuga tüüp, kes ei pidanud ka siis paljuks kitsaks jänud parklas tagurdamisharjutusi teha. Keskkonnasäästlik sõit kõigepealt eks. Savi sellest, kui kogemata mõne eriotstarbelise sõiduki teed takistama peaks.
Aga siis jah... meie majas elades näeb ja kuuleb üsna palju. On siin ju verevalamistki olnud, aga that was a first for me today. Sellises mahus vähemalt.
Ma olin üsna kindel, et see tädi on tänu oma tublile igapävasele kirikus käimisele juba poolel teel taevasse, aga võib-olla just seetõttu, et Jumal teda hoidis, viidi ta siit veel elusana ära. Loodetavasti saab temaga siiski kõik korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar