Kolm lasteaiapäeva on jälle olnud üsna toredad. Siiski paistab, et pole vahet, kas tööpäev on 14 või 4 tundi. Ikka tüdineb ära.
Minu rõõmuks mäletasid suur osa lapsi seekord mind ja teised tahtsid ka kohe sõbraks saada. Ja hea oli see, et ka ma ise mäletasin mitmeid nimesid poole aasta tagusest ajast. Aga seekord oli mul rohkem aega nendega sõpradeks saada.
Muidugi tekkisid ka oma lemmikud. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga mõned lapsed lihtszlt on eriti armsad ja ma ei mõtlegi ainult välimuse või käitumise poolest. Aga neis on midagi erilist. Enda meelest olen muidugi kõigiga sõbralik, aga selge on see, et need, kes seda ise nõudma tulevad, saavad ka rohkem tähelepanu.
Mulle nii meeldib olla kõigi lemmikkasvataja. See, kelle käest kinni hoidmise üle võideldakse ja see, kelle kõrval istumine on tõeliselt pop, kuigi aeg-ajat teevad selistel teemadel tülid laste vahel lihtsalt nõutuks. Tahaks ju kõigile head meelt valmistada, aga mind on ainult üks ja demokraatlik lähenemine alati ei tööta. Ikka on survival of the fittest.
Täna küsisin ühe laheda poisi käest, et miks nad kõik just minu käest kinni hoida tahavad. Ja teate, mis ta vastas? Sest mina olevat nii rõõmuks kogu aeg. Sellest ma saan veel täitsa aru. Mu häälepaelad pole piisavalt treenitud veel, et nende peale karjuda ja ega ma ei tahakski. Katsun raskusi ületada diplomaatia abil ja kasutan kavalust. Tundub, et lastelegi meeldib nii rohkem. Ja neile hullult meeldib, kui kasvataja ei karda ka ennast lõdvaks lasta. Mõne krutski kaasa tegemine tõstab su mainet laste silmis väärikast ja külmast käitumisest kordades rohkem. Näiteks täna tulime õuest tagasi nii, et mul oli jälle kummagi käe otsas väike poiss. Täpselt minu ette jäi aga üks autosid takistama pidav teekühm. Ma ei hakanud püüdlikult sellest ümber minema, vaid ronisin üle, nagu lapsepõlves. Ja te ei tea, kui lahe nägu ühele mu poistest seepeale ette tuli. Üllatus ja naer korraga. Läbinisti heakskiit ka.
Ja teate, mis veel oli hästi lahe? Üritasin seda sama hea suuvärgiga poissi magama saada täna. See oli iga päev üsna raske harjutus, sest ta pole mingi paipoiss. Paha ka mitte, aga kui endal pole und, ei tahaks lasta ka teistel magada. Ma siis täna hoiatasin teda, et ma tulen talle päriselt kaissu varsti, kui teisiti ei saa. Ma mõtlesin, et ta on piisavalt poiss, et seda ja mind kui tüdrukut karta, aga tema hoopis vastas: tule mulle natukene lähemale. Siis mul on tunne, nagu sa oleks mu emme. No nii armas. Ja siis ma külitasingi ta pisikeses voodis ja paistasin ta pead, aga magama jäi meist esimesena ikkagi mina. Ja juba esimesel päeval ta kutsus mind oma sünnipäevale. Jälle üks privileeg, mis õpetajatest ainult mulle laienes:)
Mingi nali oli veel, mis mulle praegu meelde ei tule. Tegelikult vast isegi hulgem, aga need tulevad ja lähevad mu peast kahjuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar