Käisin enne aastavahetust korraks kodus, et end ilusaks teha, kuigi Harsh ütleb, et ma olen niisamagi ilus, mis on armas aga... ma olen seda tüüpi tüdruk ju, kes pea iga päev oma välimuse kallal vaeva näeb, aastavahetuse peost siis rääkimata.
Igatahes, kodus ootas ees üks elevust tekitav üllatus. Nimelt kuulsin, et too türgi praktikant oli eelmise peo järel öö meil veetnud ning nüüd oli neil aastavahetuseks kohting kokku lepitud ja Tusha jooksis ringi nagu segane, et toad normaalse välimuse omandaksid enne, kui ta siia jõuab. Natuke sain vihastada ka, kui küsisin, et kuidas saab olla okei, et mingi tema sõber lausa öö siin veedab ja minu suurepärane poisssõber ei või maja läheduseski nägu näidata ja ta vastas, et teda ei saa majast välja visata. No aitäh eks. Hästi õiglane.
Mõni tund hiljem aga olime jälle Harshiga ninapidi koos ja sain talle ka rääkida, kui äge oli Tushat ja seda poissi käsikäes kudrutamas näha nagu üksteisele meeldivaid teismelisi. Mitte, et me ise alati paremini käituksime. Kohati kindlasti ka halvemini. Aga mul on hea meel, et Tusha kellegi leidis. Veidi üllatav valik lihtsalt.
Nii nemad kui ka mitmed teised praktikandid pidid plaani kohaselt õhtul meiega ühinema ja kui ma algselt põdesin, et äkki see ei ole kõigi peopaiga elanike arvates okei, siis hiljem, kui nad välja ei ilmunud, pidin hoopis teiste pettumust taluma, et kuhu need võõramaised tüdrukud küll jäid. Ma ei tea siiani. Ei tea sedagi, mis Tushast ja türgi kutist sai, aga meil oli tore.
Võtsin rohke kokteilijoomise saatel julguse kokku ja tegin selle kihlveo kaotuse tantsu ära, koperdades ja pabistades ja üldse mitte rahule jäädes, aga pärast Harsh ütles, et I rocked the house. No võib-olla. Ta palus pärast ka privaattantsu, aga millegipärast on mul lihtsam end tantsides lõdvaks lasta pigem sadade võõraste kui tema ees. Vist seepärast, et tema ei ole mäng. Tema on oluline.
Mängisime ka minu mänge ja kõigil oli lõbus. Ning hommikul magasime kaua. Mina seepärast, et ihu käitus imelikult. Oli vist kergekujuline pohmakas. Järsu äratuse peale püsti tõustes hakkas pea valutama ja süda peksma. Läksin tagasi voodisse, mis veidi silme ees keerles ja uuesti ärgates oli okei. Kuna ma ei suuda oma tervist korda saada, siis ta sunnib mind kogu aeg puhkama ja magama. Aga see hakkab tüütuks muutuma juba. Laupäeva teise poole veetsin kokates. Üldse tuleb seda viimasel ajal kahtlaselt tihti ette. Harsh läks tööle ja Saurabh igatses mu järele, mistõttu kutsusin teda koos endaga kokkama. Ta tuli koos oma kodukandist külla tulnud sõbraga ning mina olin vist tolle jaoks kõige huvitavam objekt siin linnas. Mida iganes. Loodan, et tal oli tore.
Igatahes, sundisin Saurabhit endaga koos poodi tulema, sest mul tekkis mingeid blogisid lugedes hullem tahtmine kartulisalatit teha ning juba enne tahtsin spagette magushapus kastmes kanaga valmistada. Nüüd siis - otsustusvõimetu nagu ma olen - läks mõlema tegemiseks.
Teel põrkasime Ninnuga kokku ja kutsusin teda ka meiega liituma, sest ta oli ju vaba hetkeni, mil Harshi välja vahetama pidanuks. Ja ta tuligi. Mis oli super. Saurabh tüdines poeskäigust nii kähku ära, et valetas mulle kokku midagi tööasjadest ja hiljem kohtumisest ning nüüd pidi Ninnu koos minuga vajalikele ja mitte müügil olevatele koostisosadele sobilikke asendusaineid otsima ning lõpuks mu ka koju tooma. Ostsin talle ka kindermuna, sest avastades need kassast selgus, et ta ei ole neid kunagi proovinud ja see on uudistoode Indias. Leidsime puhtjuhuslikult sealt poest müügilt ka Nutella. Oleks ma seda ometi varem teadnud. Oleks palju kergemini end toidetud saanud. Maandus korvis muidugi.
Kokkamisele endale kulus üüratu aeg läbi mille Ninnu mind truult aitas ning õppisin teda paremini tundma. Sain teada, et temagi peab Harshi oma parimaks sõbraks. Ja kui palju saan minagi Harshis eksida, kui nii paljud inimesed teda jumaldavad? Aga Saurabh oli sitapea edasi. Tahtis vist oma sõbrale muljet avaldada või midagi ning põhimõtteliselt keeldus söögitegemsel üldse aitamast. Isegi ta sõber aitas natuke. Ja kogu liha puhastamise pidin üksi ära tegema, sest see kauge külaline on taimetoitlane ja teised poisid pidid lihapoes ära minestama, rääkimata siis toore liha töötlemisest. Imelik, et ise juba nii neutraalseks selle suhtes jääda suudan. Aga see võttis tunde ning lõpuks olid kana ja minu veri läbisegi.
Ometi ligi kuue tunni kokkamise tulemusena ning läbi eksperimenteerimise valmisid kaks suurepärast rooga. Sõbrad jobud, kellest üks kekkas, et pole kunagi mitte midagi köögis teinud ja oli uhke, kui muna koorimisega hakkama sai, käisid aga salaja kapist salatit söömas. No olgu. Saime ka nendeta hakkama. Kuigi Ninnu ähvardas, et nüüd ta ei taha enam kuu aega süüa teha. Ja esimest korda oli isegi Harsh töölt tulles nii vaimustuses talle ekstra eraldi tehtud spagettidest, et sõi asju, mida korrast ära kõhuga ei tohiks tema väitel ja ei virisenud üldse. Salatit ta aga ei söönud eriti, sest talle ei meeldi majonees, nagu nüüd selgus. Kõik me teised sööksime veel ja veel seda. Ja nüüd ongi meil kokkulepe Saurabhiga, et aitan tal kahe nädalaga seda tegema õppida, et ta saaks siis koju minna ja esmakordselt oma emale süüa teha. Loodan, et ta peab oma lubadusest kinni. Muidu on ta kohustatud suitsetamise maha jätma.
Eilne möödus üsna koduselt. Kuna öö jäi lühikeseks - jälle - tuli Harsh hommikusest vahetusest vara ära ja veetsime päeva kahekesi. Ei mäletagi, mida me tegime. Aga ju oli tore. Ning õhtul käisime väljas söömas ja siis Saurabhit karistuseks terroriseerimas. Ninnu oli ka kommenteerinud, et me oleme Harshiga täpselt ühesugused, mis teiste norimisse puutub. Muideks, mulle tuli mõni päev tagasi meelde, et kunagi tegin mingit lapsikut testi, mis ütles, et mu elu armastuse vms nimi algab H-tähega. Tol ajal tundus absurd, sest kõik mu elu tähtsad mehed algasid R-iga. Aga ehk oli sel tobedal lastetestil õigus.
Täna tegin uue rekordi. Ikka veel ei jõudnud tagasi oma koju. Aga elus esimest korda tegin kodus nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks ise korralikult süüa. Hommikuks putru banaaniviiludega, lõunaks pannkooke isu järgi ostetud kondentspiima ja järelejäänud banaani-ananassi tükkidega, aga Harsh sõi umbes kaks ampsu ja väitis siis, et polegi eriti näljane. Kahtlustan, et ta magusasoolikas sai lihtsalt täis.
Ning hommikuse poeskäigu tagajärjel koju toodud kraamist tegime õhtuks tervele sõprade seltskonnale korralikult süüa. Harsh tegi liha, mingit paneeri-herne asja, millele minu magushaput kastet nõudis ja mis jälle kummalisel kombel südameid võitis, ja lady's fingeri-kartuli-tomati asja teiseks taimseks roaks. Külalised pidid chapatisid tooma ning mina veel viimase asjana riisi valmistama. Eksperimenteerisin jälle kurkumiga ning panin seekord köömneid ka. Mitte, et eriti tunda oleks olnud. Ja soola kardan nüüd ka nagu tuld. Seega nagu oli soolane ja samas ei olnud ka. Igatahes, saime korralik õhtusöögipeoga hakkama.
Kuna ta pidi jälle täna õhul tööle minema, siis palusin Saurabhil end oma koju tuua ja nüüd kirjutangi siin nelja päeva tagant järgi. Kuidas teie uus aasta tuli? Meil tuli tehniliselt vaikselt ja väikse musiga Saurabhi voodil, sest olin silmi valutama paneva suitsu eest tema tuppa põgenenud ning Harsh tuli varsti kontrollima, kas minuga on kõik hästi. Oli küll, aga tema tuleku järel veel parem. Temaga koos olemine on muutunud kuidagi nii loomulikuks. Ning eile ja täna tundus tema ka juba tõeliselt nunnu, rääkides ehk Euroopas edasi õppimisest ning ühesuguste mobiilide ostmisest. Huvitaval kombel, et meil üsna sama maitse seekord. Isegi värvide osas. Ja uue vajadus tahab tappa juba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar