Laupäeval ma olin tubli ja käisin abiks Annika uut korterit remontimas. Oli endale ka kasulik, sest õppisin näiteks pahteldama ja tapeeti liimima. Lisaks sain hullumiseni ühelt seinalt kleepse maha kraapida ja naerda end pooleks, sest see Veiko jobust sõber oli ka seal ja üritas mind jälle igat pidi ka Annika ema nähes ja kuuldes voodisse saada. See mees ei tsenseeri end vist üheski olukorras ega seltskonnas. Aga sain talle järjekindlalt "ei" öelda ning iroonitseda. Eriti, kui ta väljendas end nii, et temaga voodisse minnes tekiks mul uni ja see oleks nagu töö. Tegi endale antireklaami, ühesõnaga. Kuigi tal ei ole enam minu silmis mingit mainet, mida rikkuda.
Kaheteisttunnise raske tööpäeva lõpus söötis Veiko ema meile korralikku seapraadi, millest jälle pikalt unistanud olin ja siis toodi mind koju tuttu.
Pühapäev oli ka omamoodi huvitav päev. Kui olin oma hirmsast ärkamisest üle saanud, jõudis ka Riin siia - tahtsin temaga veel korra kohtuda enne, kui ta kaugele läheb ja kes teab, millal uuesti näeb eks. Tegime koos kohupiimakooki, mille jääke siiani söön. Tänne päev ongi olnud nii, et hommikuks kook, lõunaks kook, õhtuooteks kook. Aga päris õhtul rohem ei suutnud ja tegin kartuliputru hakklihakastmega, mis nüüd enam kõhtu ära mahtuda ei taha.
Lisaks Riinuga aja veetmisele pidin veel jõudma kasuisale sünnipäevakingituse osta ja lõpuks ka talle külla minna. Nägin ta poja kassi ära ja sain üle ülimalt pika aja ta tütrepojaga jutustada. Mulle nii meeldib see poiss. Ta ei ole üldse nagu enamik temavanuseid.
Oleksin tahtnud ka Annikale jälle appi minna, kuid lihtsalt ei tekkinud seda aega. Ja õhtu veetsime Harshiga omakeskis, sest ta ei ärganud üles hommikul, kui mul teda vaja olnuks ja nüüd pidi seda heaks tegema sadade õhumusidega.
Tänane päev on aga olnud ülimalt töine. Kõigepealt käisin oma teise vooru tööintervjuul, mis polnudki tegelikult mingi intervjuu ja keskendus puhtalt mu võimete testimisele. Istusin üksi personalijuhi laua taga ja lahendasin siis inglisekeelseid loogikateste. Kaks neist olid trikiga, aga hammustasin need läbi. Kolmas aga oli nii ulmeline Exceli asi, et ma ei osanud selleks valmistudagi. Loogiliselt võttes ei tohiks ta tegelikult nii ulme olla, aga otseselt seda valemit ma ei teadnud ega suutnud ka etteantud aja raames keeruliste kirjelduste järgi leida. Mulle öeldi küll pärast, et mu loogika oli õige ja sellele personalijuhile ma meeldin, aga ma ei tea, kas temast kõrgemate jaoks on see piisav argument, et ühe valemi õpin ju ära minutitega, kuid mu analüütiline mõtlemine käis neist tõsistest katsumustest üle. Tundsin vaid, et ei tea kõiki majandustermineid inglise keeles. Sisetunne oli küll selline nagu oleksin keerulise eksami läbi kukkunud, aga eks varsti näis, kas saan edasi järgmisesse vooru, kus juba kõige kõrgematele ennast tõestama pean. Kahjuks aga sellest mulle ehk veel paremini sobivast pakkumisest ei saa minu jaoks asja.
Pärat toda testimist käisin kiiruga Kaarlis üht allkirja andmas ja seejärel pidin end valmis sättima järgmiseks tööintervjuuks. See läks jälle hästi ja ma eeldasingi, et teise aiesecariga peaks olema üsna lihtne ühist keelt leida. Ta ütles ka kohe, et tahab mind järgmisesse vooru soovitada, nii et nüüd on jälle midagi oodata. Tulin sealt rahulolevana tagasi, et leida oma auto kolme kallima vahele nii kinni pargituna, et kartsin neid kõiki ära kriimustada, kuid millimeetri kaupa sõites õnnestus siiski terve nahaga välja pääseda. Seal nõkerdades avastasin aga oma ehmatuseks, et mul on käigukangi ümbrusest killud lausa väljas ja sõitsin otse hooldusesse selle asemel, et nüüdki Annikale appi minna.
Jätsin auto maha ja üritasin välja mõelda, kuidas jala Annika juurde saada, kuid kuna ta telefoni vastu ei võtnud, siis tulin tagasi koju ja hea oligi, sest postkastis ootas kiri reklaamiagentuurilt, kellega koostööd teen, et kas ma tahaks aidata neid natuke rohkem kuni põhicopy puhkab ja pidingi kohe ühe kiire asjaga tööle hakkama. Kui ma siis lõpuks valmis sain, vajusin lihtsalt tuttu mitmeks tunniks, kuni Ninnu mu üles ajas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar