Ehk olen järjega teisipäevas. Nimelt sain siis sõnumi ühelt netituttavalt, et ta on viimaks Eestisse jõudnud ja tahaks minuga kokku saada. Samuti helistas Annika, et tema tahaks minna Kadriorgu pilte tegema ja nii ühendasin mõlemad üritused selleks õhtuks.
Enne tööpäeva lõppu hüppas veel ema läbi, et mulle soovitud varajane sünnipäevakingutus üle anda - aitäh emme! Sain sellise mikseri, mis sadat imet teeb, aga siiani olen vaid karpi näinud ja seegi on Annika auto pagasnikus:D Üldse on mingu hullem tehnikajamade nädal olnud. Minu arvuti viskas juba eelmisel nädalavahetusel kuumarabandusest vist sussid püsti ja pildi taskusse ning läks Kaarli juurde remonti. Võiksin ta juba ammu tagasi saada, kuigi poole tühjemana, sest tüüp kustutas üsna süüdimatult kõik mu filmid ära, sest "välisel kettal ei olnud ju nii palju ruumi ja neid saab alati uuesti tõmmata", aga nojah. Üritan oma raevu alla neelata, sest ikkagi suutis ta mu sõbra taas ellu äratada ja pidin vaid kuulama loengut Aasias kokku pandud asjade halva kvaliteedi kohta - aga mis ei oleks seal kokku pandud eks? - ja pean nüüd üritama tagasi saada kümneid mulle meeldivaid filme.
Samuti sai selgeks, et gaasiboileri remont on ikka hädavajalik ja organiseerisingi selle. Eesti Gaasi venekeelne onu teenis kümneminutilise nokitsemise eest ligi kuuskümmend eurot - eriti nunnu! Ja minu meelest ei saanud asjad ikka korda, aga kuna ma ei jõudnud teda terve päeva kodus oodata ja õige tunni sees ta välja ei ilmunud, siis jäi teda ootama Sandra, kes pahaimamatult tüübile lihtsalt raha andis ja ta ära lasi pikema kontrollita. Nojah, vaatame, kuidas nüüd seis on. Vähemat ainus vahepeal kodus veetud dušš tundus normaalsem.
Aga ma pidin tegelikult ju oma uuest sõbrast rääkima. Tema nimi on Omar ja ta on ümberpöördunud edukas Egiptuse ärimees, kes nüüd rohkem iseendale elada otsustas. Kohtusingi õhtul tema ja Annikaga ja mingil hetkel helistas Sandra ka, et ta tahaks meiega liituda ja ei saa aru, miks ma veel koju ei ole tulnud. Aga kuna meil oli kokkulepe, et ta helistab mulle (ei helistanud), kui tahab ühineda ja päeval tegi pigem nägu, et ei taha, siis ma lihtsalt läksin töölt otse. Ja parim kild oli see, kui Sandra siis mõtles meile järele tulemisele ja küsis mult: kus Kadri elab:D
Igatahes, meil oli tore õhtu. Jalutasime veidi pargis ja siis mere ääres (kus sain ta soolast vett maitsma:D) ning külastasime ka harjumatult inimtühja Lauluväljakut ning siis selgus, et Omar tuleks minuga täitsa hea meelega Dagö kontserdile kaasa ja nii leidsingi omale kaaslase ja see oli täpselt nii hea, kui ma arvasin või isegi veel parem. Kui see on võimalik. Igatahes Pirita kloostri varemed ja Dagö profid oli võimas kombinatsioon. Rokkisime poole ööni ja siis saime napilt viimaste bussidega koju. Muidugi eestlased istusid seal lava ees maas poole kontserdini erilist kaasaelamisrõõmu näitamata, aga kaasmaalased üllatasid mind positiivselt siis, kui oli vaja iseseisvalt üsna keerulisi leelotamisi Saatpalu ergutuste taustal teha. Saadi täiesti vapustavalt viisipäraselt hakkama ja seda kohe suurearvuliselt. St siis, et väga paljud laulsid kaasa ning lõpuks oli ikka kogu rahvas püsti ka ning jalad tatsusid ning suud liikusid vanade heade hittide taktis. Nüüd tean, et kunagi enam ei kahtle, kas nende kontserdile minna või mitte.
Kolmapäeva veetsin ka Omari ja teistega, aga sellest veidi hiljem. Mu õhtusöök vist kärssab juba ja nälg ka tapab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar