Olen taas eelmise nädala kajastamise lainel, nii et kes ei taha teada, hoidku eemale!
Algas see väga shopinguhõngulise pühapäevaga, mis mu juba eos pankrotiradadele viis. Seda hoolimata esimesest suuremast palgast. Pigem selle kiuste. Igatahes, käisime Aivariga jõulukingitusi otsides mööda poode, aga leidsin ühest Kristiine noortepoest riidehilbu, mis hoopis jaanuari lõpus kingi mõõdu omandab. Nimelt on tegu ühe ööpesu esemega, mille Indiasse kaasa võtta plaanin ja millest ehk teiselegi rõõmu jätkub.
Müüjad aga seda ei teadnud. Seega sai üsna palju nalja, kui läksin uurima, kas neil on minu suurusest ka teist varianti, sest proovitu oli juba veidi räsida saanud. Tüdrukud siis itsitasid kassas, püüdes välja mõelda, kuidas seda pitsist läbipaistvat öösärgikut kutsuda, et teise poe müüjatelt ka selle olemasolu kohta küsida. Kui aivar siis, kes pärast peaproovi oli väga nõus, et selle ära ostma pean, käis välja, et tegu on jõuluvana seksika abilise riietusega, siis kasvas itsitamine turtsatusteks ja kohati lausa laginaks. Oh well... polegi ammu poes punastanud.
Igatahes, lõpuks tulin ära ikka selle sama veidi kipaka variandiga ja müüjad soovisid meile naeruste nägudega ilusat õhtut. See tegi omakorda meile nalja.
Päeva mahtus aga ka üks ekstravagantsem seiklus. Nimelt otsustasin, et kui juba, siis juba ja ostan siis ühtlasi karvased käerauad, mis naljaga lubatud said, ära. Kahjuks ei olnud neid selles nunnus uues Solarise poes ja tuli ikka lähimasse urkapoodi sisse astuda. Ma küll ei tahtnud, aga ei jäänud muud üle, kui linna keskväljaku valgust kartvasse asutusse sisse astuda. Vähemalt oli seal soovitu olemas - kohe mitmes variandis.
Niisiis proovisime ühte ja teist, kuni üks neist mu käe ümber kinni jäi. Ja kohe nii kinni, et seda ei aidanud avada ei turvanupp, võti ega jõud. Müüja juba vabandas igati, et sellist asja pole küll veel kunagi juhtunud. Aivar pani kõik oma oskused mängu, aga võti käis vaid ringi ja mina kõõksusin naerust, sest no kellega siis veel nii juhtub, et ta tõenäoliselt kõige avalikumas sekspoes käeraudadesse kinni jääb. Oleks siis, et neil olnuks ketiga pehmed rauad, aga ikka korralik metall ümbritses mu rannet.
Nii me siis veetsimegi seal ehk kümme minutit kõiki variante katsetades, kuni see lõpuks sama ootamatult, kui sulgunudki oli, ise avanes. Mõistagi see paar jäi poodi, aga tema lähisugulased tulid ikka kaasa ja nüüd jääb vaid loota, et neid ühegi riigi turvakontroll lennujaamas ära ei korja relva pähe. Ehk punane karv veenab neid minu sõbralikkuses ja heas tahtes? Oh well...
See aga oli alles nädala algus. Ees ootas kingitustemaraton. Muideks, ühtegi oma kingitust ostetud ei saanudki. Aga kokku tuli panna ja ära pakkida 66 kinkekorvi. Arvan, et mul on potentsiaali logistikuks saada, sest kõikide detailide paika panek ja errorite kiuste õnnestumine võis ikka juuksed halliks ajada. Aga hakkama me saime. Õnneks kolleegid aitasid veidi.
Ka eraelu oli tihe. Lubasin kiire nädala kiuste võõrustada üle pika aja ühte surfarit - seekord Islandil vabatahtlikupõlve lõpetanud slovaki noormeest. Ta tuli nagu tigu oma kehakaalu jagu pampe tassides ja ei olnud just õnnelik, et mu profiil ei rääkinud midagi liftita majas neljandal korrusel elamisest, aga hakkama ta sai.
Üritasin veeta temaga koos võimalikult palju aega. Tegime loomulikult vanalinnaringi, ta õpetas mind pimedas pildistama ja jõime koos maitsvat glögi. Õhtul kohtusime ka ühe norrakaga, kes samuti öömaja oli otsinud ja kellele lubasin vähemalt süüa pakkuda, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et slovak enne minu juurde jõudis, sest see põhjamaalane oli üsna kummaline.
Kui slovak oli igati easygoing, siis uus tüüp oli tema vastand. Ta paistis justkui pettunud olevat, et oli endale ette kujutanud, et meil on suurem pidu minu vanalinna majas, aga selgus, et tegelikult vaid meie kolm ja vanalinnast jupp maad eemal. Lisaks selgus, et ta on pankrotis, mis tähendas, et tegime talle põhimõtteliselt õhtu välja ja tema algne plaan vein kaasa osta läks ka vett vedama. No okei. See ei tapnud mind, aga ta oli lihtsalt nõme oma peenutsemisega. Enda meelest oli ta kindlasti väga viisakas, aga kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta järjest teavitas meid, et seda ta rohkem ei taha ja toda lõpuni ei söö. Samas tagasisides lubas jälle tulla oma koogijääke millalgi hävitama. Nojah... võib-olla lihtsalt me inimestena ei klapi.
Slovakk aga oli suureks üllatuseks. Ma ei suutnud ära uskuda, et neil on ka kodus olemas nii piparkoogid kui verivorstid, martsipan kui kohukesed. Teda ei andnud mitte millegagi otseselt üllatada. Ka mitte jõululauaga, mis on Eestis kõige iseloomulikum. Aga ta sõi kõike isuga.
Teisel õhtul sain mina printsess olla. Mina läksin trenni ja tema jäi süüa tegema. Seega koju naastes erutasid nina kohe huvitavad aroomid. Ta oli teinud mingit tomati ja valge kala suppi, kuhu kuulusid veel värske tüümian, soja kaste, (pruun) suhkur, porgand ja isegi sibul, mida end sööma sundisin. Kokku tuli midagi üllatavalt maitsvat ja veelgi meeldivam oli see, et isegi nõud pesti ise ära.
Saime tänu minu kiirele elule koos veeta vaid lühikese aja, aga juba sai selgeks, et minu soov Islandit külastada on vägagi põhjendatud ja miks ka mitte kunagi Slovakkiast või tema tõenäolisest tulevasest koduriigist - Iisraelist - läbi põigata. Mind ju nüüd oodatakse.
Nädala eesti-välisest poolest räägin aga millalgi veel hiljem.
Algas see väga shopinguhõngulise pühapäevaga, mis mu juba eos pankrotiradadele viis. Seda hoolimata esimesest suuremast palgast. Pigem selle kiuste. Igatahes, käisime Aivariga jõulukingitusi otsides mööda poode, aga leidsin ühest Kristiine noortepoest riidehilbu, mis hoopis jaanuari lõpus kingi mõõdu omandab. Nimelt on tegu ühe ööpesu esemega, mille Indiasse kaasa võtta plaanin ja millest ehk teiselegi rõõmu jätkub.
Müüjad aga seda ei teadnud. Seega sai üsna palju nalja, kui läksin uurima, kas neil on minu suurusest ka teist varianti, sest proovitu oli juba veidi räsida saanud. Tüdrukud siis itsitasid kassas, püüdes välja mõelda, kuidas seda pitsist läbipaistvat öösärgikut kutsuda, et teise poe müüjatelt ka selle olemasolu kohta küsida. Kui aivar siis, kes pärast peaproovi oli väga nõus, et selle ära ostma pean, käis välja, et tegu on jõuluvana seksika abilise riietusega, siis kasvas itsitamine turtsatusteks ja kohati lausa laginaks. Oh well... polegi ammu poes punastanud.
Igatahes, lõpuks tulin ära ikka selle sama veidi kipaka variandiga ja müüjad soovisid meile naeruste nägudega ilusat õhtut. See tegi omakorda meile nalja.
Päeva mahtus aga ka üks ekstravagantsem seiklus. Nimelt otsustasin, et kui juba, siis juba ja ostan siis ühtlasi karvased käerauad, mis naljaga lubatud said, ära. Kahjuks ei olnud neid selles nunnus uues Solarise poes ja tuli ikka lähimasse urkapoodi sisse astuda. Ma küll ei tahtnud, aga ei jäänud muud üle, kui linna keskväljaku valgust kartvasse asutusse sisse astuda. Vähemalt oli seal soovitu olemas - kohe mitmes variandis.
Niisiis proovisime ühte ja teist, kuni üks neist mu käe ümber kinni jäi. Ja kohe nii kinni, et seda ei aidanud avada ei turvanupp, võti ega jõud. Müüja juba vabandas igati, et sellist asja pole küll veel kunagi juhtunud. Aivar pani kõik oma oskused mängu, aga võti käis vaid ringi ja mina kõõksusin naerust, sest no kellega siis veel nii juhtub, et ta tõenäoliselt kõige avalikumas sekspoes käeraudadesse kinni jääb. Oleks siis, et neil olnuks ketiga pehmed rauad, aga ikka korralik metall ümbritses mu rannet.
Nii me siis veetsimegi seal ehk kümme minutit kõiki variante katsetades, kuni see lõpuks sama ootamatult, kui sulgunudki oli, ise avanes. Mõistagi see paar jäi poodi, aga tema lähisugulased tulid ikka kaasa ja nüüd jääb vaid loota, et neid ühegi riigi turvakontroll lennujaamas ära ei korja relva pähe. Ehk punane karv veenab neid minu sõbralikkuses ja heas tahtes? Oh well...
See aga oli alles nädala algus. Ees ootas kingitustemaraton. Muideks, ühtegi oma kingitust ostetud ei saanudki. Aga kokku tuli panna ja ära pakkida 66 kinkekorvi. Arvan, et mul on potentsiaali logistikuks saada, sest kõikide detailide paika panek ja errorite kiuste õnnestumine võis ikka juuksed halliks ajada. Aga hakkama me saime. Õnneks kolleegid aitasid veidi.
Ka eraelu oli tihe. Lubasin kiire nädala kiuste võõrustada üle pika aja ühte surfarit - seekord Islandil vabatahtlikupõlve lõpetanud slovaki noormeest. Ta tuli nagu tigu oma kehakaalu jagu pampe tassides ja ei olnud just õnnelik, et mu profiil ei rääkinud midagi liftita majas neljandal korrusel elamisest, aga hakkama ta sai.
Üritasin veeta temaga koos võimalikult palju aega. Tegime loomulikult vanalinnaringi, ta õpetas mind pimedas pildistama ja jõime koos maitsvat glögi. Õhtul kohtusime ka ühe norrakaga, kes samuti öömaja oli otsinud ja kellele lubasin vähemalt süüa pakkuda, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et slovak enne minu juurde jõudis, sest see põhjamaalane oli üsna kummaline.
Kui slovak oli igati easygoing, siis uus tüüp oli tema vastand. Ta paistis justkui pettunud olevat, et oli endale ette kujutanud, et meil on suurem pidu minu vanalinna majas, aga selgus, et tegelikult vaid meie kolm ja vanalinnast jupp maad eemal. Lisaks selgus, et ta on pankrotis, mis tähendas, et tegime talle põhimõtteliselt õhtu välja ja tema algne plaan vein kaasa osta läks ka vett vedama. No okei. See ei tapnud mind, aga ta oli lihtsalt nõme oma peenutsemisega. Enda meelest oli ta kindlasti väga viisakas, aga kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta järjest teavitas meid, et seda ta rohkem ei taha ja toda lõpuni ei söö. Samas tagasisides lubas jälle tulla oma koogijääke millalgi hävitama. Nojah... võib-olla lihtsalt me inimestena ei klapi.
Slovakk aga oli suureks üllatuseks. Ma ei suutnud ära uskuda, et neil on ka kodus olemas nii piparkoogid kui verivorstid, martsipan kui kohukesed. Teda ei andnud mitte millegagi otseselt üllatada. Ka mitte jõululauaga, mis on Eestis kõige iseloomulikum. Aga ta sõi kõike isuga.
Teisel õhtul sain mina printsess olla. Mina läksin trenni ja tema jäi süüa tegema. Seega koju naastes erutasid nina kohe huvitavad aroomid. Ta oli teinud mingit tomati ja valge kala suppi, kuhu kuulusid veel värske tüümian, soja kaste, (pruun) suhkur, porgand ja isegi sibul, mida end sööma sundisin. Kokku tuli midagi üllatavalt maitsvat ja veelgi meeldivam oli see, et isegi nõud pesti ise ära.
Saime tänu minu kiirele elule koos veeta vaid lühikese aja, aga juba sai selgeks, et minu soov Islandit külastada on vägagi põhjendatud ja miks ka mitte kunagi Slovakkiast või tema tõenäolisest tulevasest koduriigist - Iisraelist - läbi põigata. Mind ju nüüd oodatakse.
Nädala eesti-välisest poolest räägin aga millalgi veel hiljem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar