detsember 19, 2011

Kas ma olen siis asotsiaal või?

Mulle teeb haiget inimeste rumalus. Viimase aja munitsipaalmajade artiklite all olevad kommentaarid aga ajavad lausa vihale. Suur osa inimesi sõimab ja ründab sealseid normaalseid elanikke, kutsub neid muidusööjateks, heidikuteks jne. Kas te siis aru ei saa?

Kõigil ei vea alati. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti taasiseseisvumise järel võitis korraga suur osa eestlastest loteriiga ja nad said peavõidu - praktiliselt tasuta oma kodu. Teised aga... teised said samamoodi igavese kohustuse ka edasi üüri maksta, aga eraomanikule, kes tegi mis tahtis ja küsis mis tahtis.

Muidugi, neil oligi õigus oma esivanemate majad tagasi saada, aga mitu põlvkonda oli ju vahetunud. Tolle hetke elanikud ei olnud enam kuidagi seotud kunagiste okupeerijatega. ometi nuheldi teiste patud ja poliitilised otsused just nende kaela. Meie kaela. Ka mina elasin selle läbi.

Meil emaga läks hästi. Meie maja uueks omanikuks sai tore vanaproua. Ei keeranud ta meil vett kinni ega piiranud liikumist. Ei tõstnud ta üüri lakke ega ähvardanud ega hirmutanud kodu kaotamisega. Ta sai aru, et me kõik oleme selles olukorras õnnetud. Tema, kes nagu sai maja atagasi, aga pidi pidevalt jagelema probleemsemate üürilsitega ja samas suutma pea ei millestki maja korrastada ja meie kes me lihtsalt lühikese kõrre tõmbasime ja oma tulevikus kindlad enam olla ei saanud.

Seega, palun, kui seda siin loeb keegi neist, kes siiani kõiki munitsipaalmajades elajaid asotsiaalideks peab, siis palun nüüd mõtle ka, kas sul ikka on õigust meie kõigi üle kohut mõista. Kas me oleme ikka oma saatuse ära teeninud?

Kirjutate, et täisjõus inimene võib ju vabalt talle viimaks antud tihti palju pisemast munitsipaalkorterist ära kolida ja parema koha valida. Aga miks ta peaks? Miks tema peaks terve elu veel üht korterit välja ostma, kui tema naabermaja elanikudki said kodud tasuta ja saavad sellelt baasilt juba uusi kortereidki osta? Jah, tänapäeval on paljud ju ise omale eluaegse kodulaenu kaela võtnud, aga tavaliselt on neil midagi anda tagatiseks. Meil ei ole.

Mind kasvatas minu ema üksi. Ta ei hädaldanud, kuigi pidi ka ajaliselt minuga üksi hakkama saama. Ta ei kurtnud, et tal ei olnud lähedal ka anemaid, kes last hoiaks, kuni ta karjääri teeb. Ja ta ei teinudki eriti. Ta ei läinud üle laipade, töötas kõvasti ja kalkuleeris, kas sel päeval võib poodi minna või mitte. Samas ei jäänud ma eriti millestki ilma. Tõsi, firmariideid ei olnud ja soojamaareisidel me ei käinud. Aga mis siis sellest? Ja kujutage nüüd ette, kuidas oleks ta pidanud või peaks nüüdki olema võimeline hakkama ise korterit ostma? Pea kogu raha on läinud ju elamisele ja raskesti säästetud raha kulub tavaliselt ootamatustele.

Niisiis minu ema elab nüüd minutsipaalmajas. Me loobusime kolmandast toast ja kesklinna lähedusest avatud köök-elutoa ja keskkütte nimel, sest vanas kodus oli kogu aeg nii krdi külm ja minu jaoks ei olnud see, kui vahel kahe nädala tagant duši alla saad mitte absurdihuumor vaid kurb reaalsus, sest kodus dušši ei olnud. ometi saime naabrite ees kelkida sooja veega ja meil oli WC toas.

Seal on aga igasuguseid naabreid. Vahel vedeleb akna all kondoome või süstlaid, tihti käib ka kiirabi või politsei ja naabrite peod kõlavad nii, nagu seinu vahel ei olekski. Aga ma väga ei kurda. See pole siiski sotsiaalmaja ja seinad on säilinud viie aasta jooksul üsna puhtad. Seal on soe ja valge ning seni ka üsna turvaline. omapäraste naabritega harjub või õpib neid vältima. Aga hirm, et ikka ei ole oma kodu, jääb. Ikka ei ole mind ootamas uhke kinnisvarapärandus ja võib juhtuda, et korteri lepingut ei pikendata või otsustab linn, et on aeg turuhinnale järele tõmmata.

Aga kurat küll, lõpetage eeldamine ja alandamine!

Kommentaare ei ole: