jaanuar 29, 2012

Suure seikluse algus vol2

Ma ei lähe mitte kunagi kuhugi naaberriikidest kaugemale ilma reisikindlustuseta. Seda sellepärast, et iga kord olen ka vähemalt sisse pandud raha koguse tagasi saanud. Omaette juba mõtlesingi, et kuna olen juba pagasist ilma jäänud nii varastamise kui lennujaamas kaotamise tõttu ning ka meditsiinikindlustus on vajalikuks osutunud, siis ju järgmiseks on mingi reisitõrge. Siis oleks kogu komplekt koos.

Ja nii läkski. Olin ostnud bussipileti igaks juhuks varasemale Tallinn-Riia bussile, et juhuks kui buss katki läheb või midagi. No nii naljaga pooleks eks. Aga arvake ära!? Kelle bussi pidurid ütlesid juba Pärnus ehk esimeses peatuses üles? Kusjuures tegu oli luksuslikuma sõidukiga ning enne Pärnut ei olnud ka ühtegi vihjet, et miski halvasti minna võiks. Niisiis veetsime Pärnus tunnikese – bussijuht püüdes oma sõbrale elu sisse puhuda ja nii, et see samal ajal kõrvulukustavalt ei röögiks ning meie lootes parimat. Ning lõpuks tuli ikka uus buss järele kutsuda. Ma muidugi pidin enne end pooleks närveerima. Oli ju oht, et jään kolmest lennukist maha. Bussijuht aga laiutas vaid käsi ja andis vautšeri, et saaksin soovi korral järgmine kord nendega poole hinna eest sõita. Khm… kui paljud teist unistaksid odavamast järgmisest sõidust sama firmaga, kelle bussi pidurid just üles ütlesid!? Samas ei nõustunud nad mind lennujaamani ära viskama ja seega sai suurest ajaaugust üsna kitsas pilu.

Hea osa bussireisist oli aga tutvumine imenaisega minu kõrvalpingis, kes töötab haiglas ja õpib samal ajal usas meditsiini, kasvatab poega ning teenib lisaraha programmeerimisega ning nagu sellest vähe oleks – on ta ka maailmakarika tasemel võistlev rattasportlane. Kuidas ta küll suudab seda kõike?

Õnneks oli sama bussi peal ka üks hindu ning pidime samale lennule jõudma. Paras kokkusattumus eks? Igatahes leppisime kokku, et organiseerime end koos lennujaama. Ta rääkis, et talle tuleb vist sõber järele. Muidugi oli kõik väga indiapärane ning Riiasse jõudes ei olnud ta kindel, kas keegi tuleb või võtame takso ning kõik kokkulepped oleks nagu olemata olnud. Samuti ei suutnud ta ühegi sõbrale võetud kõne jooksul järele uurida, kas autos üldse ruumi minu jaoks on. Oh jah… selle organiseerimatusega pean vist lihtsalt harjuma. Õnneks siiski oli autos ruumi ja sõber oli ka nõus mind ära viskama, aga see ei takistanud neid kahekesi tea väikse kotiga mul täiel kiirusel eest kimamast samas kui mina lohistasin oma hiigelpagasit järele.

Õnneks jõudsime kõik siiski eluga lennujaama ja lennukinigi oli veel aega. Siis aga selgus veidi halvem üllatus. Nimelt öeldi meile, et Istanbulis on torm vms ja Delhi lend lükkub kindlalt 24h edasi, Mumbai oma ehk toimub hilinemisega. Igatahes juba Riias ootasime oma lennukit mitu tundi planeeritust kauem ja kui viimaks Istanbuli jõudsime, oli seal paras segadus. Ma polnud just eriti vaimustuses mõttest, et nüüd ka viimasest lennukist pika ajavaru kiuste maha jään ja mingi tobeda jama tõttu nüüd terve ööpäeva kaotan. Seal aga veetsime tunde ja tunde järjekordades seistes, pagasit taga otsides, alternatiive uurides ning lõpuks nagu zombid veel tunde enda lennufirma poolt korraldatud hotelli viimist oodates. Sealne bürokraatia tundus hullem kui India oma. Mingil hetkel paistis kõigi nägudest allaandmine. Tundus, et kuigi ilm paistis olevat ilus ja ma siiani ei saa hästi aru, mis seal lende hilinema pani, ei olnud meie seltskond ainsad, kes võõras riigis lõksus olid. Vähemalt ei pidanud ma Euroopa Liidu kodanikuna omale veel viisat hankima hakkama ning kuigi päris kõiki lubatud kompenseerimisvõtteid meile ei kohaldatud, läks meil üsna hästi.

Meid viidi kesklinna imeilusasse hotelli. Olime olnud ühel lennul ka eestlastest paariga, kes kuuendat talve sammud Lõuna-India poole seadsid ning veetsingi palju aega koos nende ning hindu ja tema lätlasest äripartneriga, kes koos Eestis ayurveda kliinikut peavad.

Kuna jõudsime hotelli alles veidi enne südaööd, siis oli üsna suur oht, et me siiski ei saa sel päeval süüa. Siiski kokad tulid vastu ja tegid mulle oodatud võiku asemel hiigelsandwichi koos kuhja friikatega. Mina sain samal ajal lõõgastuda nende imeilusa panoraamvaatega restorani mugavas tugitoolis, imetledes lakke ehitatud tähistaevast ning aknast paistvaid linna peamisi vaatamisväärsusi ning päris tähti. Samas nt hindu ja lätlane olid pandud mingisse äärelinna kütteta hotelli. Meie oma oli aga neljatärnine.

Kuna tundus, et kaasmaalastest paarike tahab siiski omaette aega veeta ja mina ei tahtnud jätta kasutamata sülle kukkunud võimalust Türgiga tutvuda, siis broneerisin iseendale poolepäevase linnatuuri. See pidi algama hommikul kell kaheksa, nii et magada sain vaid mõned tunnid, aga ma ei kahetse üldse. Meie giid nägi välja nagu üks paha hotellipoiss filmist Üksinda kodus 2. Nägin ära Hagia Sofia, sinise mošee, vana hipodroomi ala, ühe imelisi freskosid täis kiriku ning nende suure katusealuse tururajooni. Sinna jätsin muidugi ma päris paraja portsu raha, sest ma ei saanud tulla Türgist ära ilma kohalike kõrvarõngasteta ning armusin ühte hõbesõrmusesse. Seal on üldse igal pool ainult häbeehted, aga hinnad küll turistisõbralikud ei ole.

Samas aga sain oma tuuril tuttavaks ühe Pakistani-USA perega. Me olimegi suures bussis vaid neljakesi. Läksime pärast üheskoos turgu avastama. Enne aga tuli üllatuslikult mingi vaibakaupluse külastus, kust meie giid raudselt pappi sai. Igal pool mujal oli tal kogu aeg kiire, aga seal võisime olla nii kaua, kui tahtsime. Meie ette laotati muudkui uusi ja uhkemaid vaipu ning saime juua Türgi kanget teed naljakatest klaasikestest. Ma küll veidi ärritusin, et meie kalli ekskursiooni sisse selline salanüke lülitati, aga tegelikult on seegi osa sealsest kultuurist.

Turul käidud, otsustasime kuskil lõunat süüa. Olin üsna näljane, sest feta-põhine hommikusöök oli liiga võõras minu maitse jaoks ning sõin vaid kaks saiaviilakat ning veidi fetat. Krõbinate peale käiv jogurt oli ka mingi jälkus. Pakun, et kitsepiimast. Niisiis tahtsime kõik väga süüa.

Nemad olid moslemipere, mis oli mulle üsna uus kogemus. Ema kandis burkat (vist) ja isa tegi kõik otsused terve pere eest. Sööma sattusime aga imeilusassse kohta. Pidime selleks läbima mingi luks ehetepoe, kus seisis vist kümneid töötajaid, valmis hüppama väiksemagi kliendisoovi peale. Meid juhatati kuhugi üles korrusele paradiisi. Läbi maja ulatus sisehoov, mille seinu katsid erinevate ronitaimede mustrid ning söök oli oivaline. Mul oli hea meel midagi türgipärast proovida, kuigi ma ei ole kindel, kas see oli just see. Igatahes proovisin ära nii palju kohalikke maiustusi, kui suutsin end sööma sundida.

Viimaks saatsid nad mu tagasi hotelli ja juba varsti pärast seda oligi aeg taas lennujaama poole vurada. Seal oli küll külm, aga ilm oli imeilus – väidetavalt üle nädalate. Ainus sekeldus oli mingi hotellipoisiga, kes enne ära minekut mu tuppa tungis ja oma olematu inglise keelega mult igasuguseid asju päris. Esialgu minibaari kohta. Siis aga mainis ta suitsetamist ning ma ei saanud aru, kas ta uurib, kas ma tahan suitsetada või kas ma olen juba toas suitsetanud. Vihastasin aga siis, kui ta ikka ära ei läinud ning lõpuks mult viit minutit palus. Arvan, et sellest ei olnud võimalik valesti aru saada. Minu reaktsioon hirmutas ta minema koos kerge vabandusega. Aga saime Harshiga jälle naerda, kuidas ma oskan jamadesse sattuda ka oma toast väljumata.

Samas valmistas Istanbul väga positiivse ülaltuse ning tahaksin sinna kunagi naasta. Kasvõi selleks, et näha veel, kuidas autod mäest üles tagurdavad, et parkida või bussid täpselt vastu põõsast ruumipuuduses peatuvad.

Tegelikult lennujaamas oli seiklusi veel. Kõigepealt otsustasid nad ära konfiskeerida mu mängu-käerauad. Nende olematu inglise keelega ei aidanud ka selgitused, et neid saab ise avada ja puha. Korrati vaid kummalise aktsendiga sõna problem. Ning mänguasjad läksid ühte sahtlisse. Huvitav, kas õhtuks? Nende päralt on ju ka röntgenaparaat ning kindlasti ka läbiotsimistuba.

Seejärel tuli meil ametnikelt kindlustuse tarbeks välja kaubelda tõend, et jäime nende süül oma lendudest maha. See oli taas üllatavalt keeruline ülesanne. Tundus, nagu nad teeksid seda esmakordselt. Samas tundub see kummaline nii suure lennujaama puhul. Lennud ju hilinevad kogu aeg. Kuidagi siiski võluti lõpuks mingi blankett välja ning varsti saime igaüks taas oma lennukile.

India-lend oli täitsa sujuv. Muudatuste tõttu oli muidugi kaotsi läinud minu toidusoov, aga ehk see oligi hea, sest kunagi valitud low-calorie meal oli üsna jälk. Lugesin suurema osa teest raamatut ning siis, kui lõpuks paar tundi magada otsustasin, hakaks mu terve tee vaikinud naaber minuga jutustama. Saime sõpradeks ning magamisest ei tulnud midagi välja. Aga see tasus täiega ära, sest ta hoolitses Delhis minu eest igakülgselt. Aitas mul keset ööd kindlaks teha, millal on järgmised lennud ning kui selgus, et peaksin ligi 12h ootama, siis otsustasin, et tahan iga hinna eest edasi liikuda. Seega viis ta mu linna põhibussijaama. Sain testida uut metroo lennujaama liini ning kuigi ta ei teadnud eriti midagi bussiga reisimise kohta, oli ta nõus minu pärast vastassuunas sõitma ning vajadusel veelgi rohkem vaeva nägema. Sain korduvalt tõsta oma pommkohvrit röntgenisse ning rahustada turvasid, et kannan viina, mitte veini. For some strange reason…

Õnneks siiski oli bussijaamas juba ees sobiv buss. Pidin vaid kohvriga kuumaastiku läbima ning ennast selle kõige odavama sõiduriista peale, mis igal pool peatub ja kus end suure tõenäosusega ära määrid, ronima. Mul ei olnud aega isegi süüa ja juua ma ei julgenud, sest tee peal selgus, et on vaid üks vetsupeatus kuue tunni kohta. See aga oli selline urgas, kus auguga vetsukabiinil ei olnud isegi ust. Oli aga suurepärane vaade kõigile seal olijatele ning neil sulle. Ma lihtsalt ei julgenud sinna kõigi ette minna. Kes teab mis nii üksiku valge neiuga juhtuda võinuks. Seega hoidsin ülejäänud neli tundi jalgu risti. Lisaks tuli mul suur osa teest hoida oma kohvrit kinni, et see minuga kohakuti olevast pidevalt lahti vajuvast uksest välja ei sõidaks ning mõne lõigu ajal oli buss ka nii täis, et sain, jalad krõnksus, istmetevahel paikneva kohvri peale toetuda. Lõpuks juba palvetasin, et rohkem inimesi peale ei tuleks.

Jõudsin ka juba vihapisaraid valada, sest kõigest hoolimata ütles Harsh, et ei saa mulle hilinemise tõttu Jaipuri vastu tulla ning palus, et ma end ise Ajmeri korraldaksin. Olin täiesti magamata, vihane, räpane ja enam mitte kõige paremas tujus. Aga mis mul üle jäi. Üritasin vaid pisaraid naabrite eest varjata.

Ka Jaipuris peatusin vaid mõneks minutiks. Kõrvad juba valutasid busside pidevast signaalitamisest ning juhtida sõiduvõtted ajasid mind närvi, nälg tahtis ka ära tappa, aga midagi polnud teha. Jõudsin vaid vetsust läbi joosta ning juba tuli järgmisele bussile tormata. Aga tegelikult on mul hea meel, et bussiaegadega nii vedas. Oleks vaid nende luksbussi tahtnud. Meie mõistes siis lihtsalt puhast sõidukit, mille uksed kinni käivad ja kus end nii kergelt ära ei määri.

Seega sõitsin söömata kümmekond tundi ning seda kõike ühe poisi pärast. Proovide ise 57 tunni ning 18 sõidukiga läbida üle 5000 kilomeetri mõne poisi pärast. Ta parem olgu seda väärt, kurat võtaks!

Kommentaare ei ole: