jaanuar 01, 2012

Vanajumala viha on ikka vägev

Mul oli üsna omamoodi aastavahetus. Olles käinud aasta eelviimasel päeval koos emaga ristiema sünnipäeval, viisin ta õhtul koju ja jäin ise ka sinna ööd ära magama. Järgnema pidi ju laisk laupäev, mil enne õhtut nagunii midagi suuremat ei tee. Aga jälle vanajumal naeris mu plaanide üle.

No kuidas muidu kui vanajumala vihana võtta aasta viimase, laupäevase päeva hommikust kõne kodumaja haldusfirma dispetšerilt, kes teatab, et alumisel naabril uputab ja gravitatsiooniseaduse kohaselt saab põhjus olla vaid minu korteris.

Tormasin koju nagu tuline jutt, end tee peal eesti lauluklassikat üürates rahustada püüdes ja samas sisemiselt keedes, sest mis mõttes pean sel aastal juba kolmanda veeavariiga tegelema. Kirusin juba mõttes pesumasinat, mis viimati alles selle kuu alguses märku andis, kelle sõna peale jääb. Ja rõõmsamaks ei teinud mind sugugi ka võimalus oma niigi väga pankrotiselt arvelt ootamatult suuri summasid välja käia.

Koju jõudes aga sain korraks rõõmustada, sest vett tilkus hoopis köögikraanikausi alt kapist välja. Kuna mu möbleeritud korteris on kellegi varasema soovil igal pool vaip, siis oli üsna tore jälgida, kuidas iga samm maha märja jälje jättis ja kõik lirtsus.

Sekunditega sai selgeks, et mingi toru purskab. Auk ei olnud küll suur, aga pahandust oli juba oi-oi kui palju. Varsti laekus ka kuri naabritädi, kellega püüdsin siis kehakeele ja umbvenekeele abil suhelda. Ta vedas mind enda juurde näitama, kuidas vesi juba tema kuu aega tagasi tehtud remonti rikkuma on asunud. Ooooo jee eks! Remondi üheks peamiseks põhjuseks olin samuti mina ja suvine pesumasinavigur, mille tõttu minu juures oli kõik okei, aga tema linoleomiga kaetud lagi muutus kuumaastikuks. Sai toogi kord lubatud, et isa tuleb ja teeb korda, sest nii ta ju lubas, aga isa ei tulnudki ja nii see jäi. Tädi nagu huvi ka ei tundnud ja meil on nii tugev keelebarjäär, sest ta ei räägi üldse eesti keelt. Suuresti seetõttu ei üritanud ma ka ise rohkem selgitustööd tegema minna. Õnneks nägi tema lagi ju ka enne jube välja. Aga nüüd oli tegemist ilusa valge laega.

Vaatasin siis tema kodu üle - õnneks veel ei olnud midagi väga hullu. Püüdsin ka enda juures vett kinni keerata, aga ei saanud sellega korralikult hakkama. Adrenaliini abil arvatavasti suutsin kraani isegi peaaegu risti keerata, aga see ei aidanud isegi august purskava vee survet vähendada. Seega hakkasin käterätikuid maha loopima ja iga mõne minuti tagant kaussi püütud klaasitäit vett ära kallama. Olin ju avariibrigaadi ootel, aga kuna ajastus oli nii super, siis võis arvata, et asjad ei saa just kõige kiiremini korda.

Vahepeal jõudis Aivar õnneks siia appi. Pidime ju nagunii õhtu koos veetma, kuid nüüd ta lihtsalt tuli varem. Õnneks olin tolleks hetkeks suutnud juba end ka veidi koguda. Varem ei suutnud vesistamist päris täielikult vältida. Samuti mitte enesehaletsemist ja mõtteid stiilis: mida ma nii valesti teen, et juba kolmanda veeuputuse ära teenisin? Mis märk see on? Kangesti tulid pähe mõtted Noa laevast ja sellest suurest veeuputusest, mis halbu inimesi tabas.

Aivar suutis ka vee kinni keerata ja suuresti minu üllatuseks vool, mis enne ei olnud liigutanudki, peatus kohe. See oli suur kergendus, sest avariirühm laekus alles mitu tundi hiljem. Seda kusjuures info, et ma ei suuda vett peatada ja all uputab, juures. Aga neile on see vist nii tavaline asi ja pole ju nende mure, kui hullusti mul uputab ja mismoodi neid tagajärgi likvideeritakse. Okei-okei. Neil oli teisigi kiireid väljakutseid, aga kust nad teadsid, kui kiire mul on?

Kui nad aga jõudsid, siis lahendati katkise torujupi probleem ära ehk viieteist minutiga. Maksin jälle portsu raha - muidugi taheti sularaha - ja ära nad läksidki, veel irooniaga head aastavahetust soovides. Ma ei solvunud. Oligi tegu ju absurdihuumoriga.

Järgmised paar tundi veetsime kõikvõimalike kättesaadud ajalehelistega põrandat kuivatada püüdes. Toredad vanad vineerkapid olid ka oma osa vett sisse imenud ja vaip kaitses arvatavasti naabri vara üsna vapralt. Minu jaoks oli aga enda korteri tagajärgede likvideerimine paras katsumus, sest vett muudkui tuli ja tuli. Tänagi veel on suur osa vaibast üles tõmmatud olekus ja igal pool vedeleb väikseid kapitükke, aga tundub, et põrand hakkab kuivaks saama. Küll siis millalgi kuidagi ka vaiba tagasi panen.

Veel on vaja ka korteriomanikku šokeerida. See ei õnnestunud eile, sest tal oli telefon väljas ja ka naaber, kes oli kindlasti palunud end teavitada olukorra arengust, ei olnud vist enam kodus siis, kui midagi öelda oli. Ja mina veel kogusin julguse kokku ning valmistusin nördinud tädiga, kes kartis, et nüüd tema ei saa ka midagi pesta, kahjude hüvitamist arutama. Aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las nad arutavad seda korteriomanikuga omavahel. Seekord ei olnud ju mina milleski süüdi. Vastupidi - andsin endast parima, et asja parandada.

Nojah, olles tunde maas küürutanud ja imenippe leiutanud, et vaibast vett välja saada, sai ühel hetkel nälg meist võitu ning suundusime poodi planeeritud aastavahetuse kraami ostma. Kuna päeva oli tekkinud suur viivitus, siis ei suutnud me kuidagi normaalgraafikus püsida, aga sellegipoolest suutsime teha hea pasta pesto ning kanaga ning küpsetada ja glasuurida isegi kaks plaaditäit muffineid. Üsna viimasel hetkel tulnud spontaanne küllakutse Annikalt oli kõlanud piisavalt hästi, et nendega millalgi liituda. See aga oli omaette väljakutse.

Minekuvalmis saime alles tund enne südaööd ja siis kohe selgus ka, et nemad plaanivad just edasi minema hakata, aga tulgu me ka Pääskülasse kaasa. Ma ei vaimustunud küll eriti mõttest end pärapõrgusse vedada, aga uudishimu oli tugevam, et miks küll sinna.

Tee peal selgus aga, et sinna saamisega on väga kiire. Nimelt on minutite küsimus, kas me jõuame õige bussi peale. Muidu oleksime aastavahetusel alles teel olnud. Aga jõudsime. Suurem nali oli see, et hoopis sealt samast lähedalt kodupeatusesse jalutama pidanud seltskond ei suutnud end õigeks ajaks kohale vedada. Buss sõitis ette just siis, kui meie troll meid välja lasi.

Annika palus mul imesid teha ja ma tegingi. Bussijuht oli väga inimlik ja nõustiski hetke ootama kohe-kohe jõudma pidavaid sõpru. Ma olin ikka nii närvis - ise bussi peal, teadmata, kuhu teelgi oleme. Aga nad siiski jõudsid mõne minuti pärast!!! ja siis selgus, et nemad ei olnud aru saanud või uskunud, et ma päriselt ka bussi kinni pean. Nad olid kohe rahulikult jalutanud. Aga nad olid väga õnnelikud mu saavutuse üle ja reis võis alata. Bussijuht sai tänutäheks pudeli vahuveini, mis oli minu meelest Veikost väga lahe.

Läksime Pässa rongijaama ilutulestikku vaatama. Ees ootas juba suurem seltskond seal elava Anni klassiõe tuttavaid. Väike tutvumisring ja juba algaski meeletu paugutamine ning kallistamine. Minul aga oli sellest kõigest nii suva, sest järsku oli vähene joodud alkohol hullult laksama hakanud ja samuti ähvardas põis lõhki minna.

Ühel hetkel olingi valiku ees, et ma kas üritan põõsani jõuda või võtan aasta vastu märgade pükstega, sest peopaika tagasi liikumise ootamine ei olnud enam valikus.

Seega oli läheduses asuv põõsastekoobas suureks rõõmuks ning kergenduseks. Pärast sai seal lähedal veel kauneid pilte teha ning purjus mina jõudis ka ekstra aasta lõpuks tulnud lume sisse kõhuli käia. Seegi tegi vaid nalja.

Mingil hetkel siiski liikusime selle klassiõe koju, kus kõik kuidagi kohe end mugavalt sisse seadsid. Meie kaasa toodud muffinid kadusid sekunditega ja purjus inimese heas tujus tekkisid sama kiiresti uued sõbrad ja fännid.

Oli tore. Sai palju tantsida ja laulda, kuni hääle ära minemiseni. Sai heade sõpradega kokku lüüa ning ma ei teagi enam hästi, kuidas küll terve öö ülikiiresti möödus ja mingil hetkel esimese bussi peale suundusime, aga teisele jõudsime. Ma ei olnud siis ka veel kaine.

Aivar otsustas ka minu juures end välja magada ja nii me siis jalutasime siia poole, eriti keskendunult jalg jala ette astuda püüdes, aga siiski ebaõnnestudes. Siiski oli paras üllatus, et kuigi tundsin end tol hetkel juba üsna kainena, oli mõne tunni pärast ärgates kummaline olla. Seda kergelt värisevat enesetunnet on sel aastal nii palju olnud. Ei tea, kas vanaduse rõõmud? Vähemalt pole mu pea sellistes olukordades valutama õppinud.

Tänane päev ongi möödunud voodis. Vedeledes, laiseldes, lugedes. Aivarit, kes pimeduseni magas, mitte segada üritades. Aga uus aasta sai jälle täiesti erakordselt vastu võetud ja ka esimene kasulik tehing on juba sündinud. Sellest ja kõigest muust aga tulevikus. Ja teile kõigile ka ilusat uut!

Kommentaare ei ole: