Ei saa ikka jätta kirjutamata selle aasta folgi kõige silmapaistvamast tüübist. Tegelikult paistis ta mulle juba ammu enne Viljandisse jõudmist silma. Isegi enne kahte ilusa aktsendiga välismaalast, kellest üks mu ees istudes pidevalt gaase vabastas ja teise kaela ehtisid küljetorpeedod. Ta vist ei osanud oodata raseerides keskelt, et ta tegelikult nii karvane on. Aga see selleks.
Sõitsin mina siis ühistranspordiga bussijaama poole, kui mingi komnekümnendate keskpaika kukkuv muidu üsna viisaka välimusega isane mulle pilgu peale pani ja kinni jäi. Ja siis iga kord, kui minu pilk teda muuhulgas riivas, leidsin ta ikka ennast jõllitamas. Hakkas juba vaikselt kõhe nii Indialiku lähenemise peale.
Siis aga märkas noorsand minu juures vist midagi julgustavat ja tuli minu kõrvale. Seisin seal suures tühjas bussi keskosas, kuhu kolm lapsevankrit ritta mahuks. Normaalne inimene (loe: eestlane) oleks siis augu teise otsa liikunud ja mulle ka isiklikku ruumi jätnud. Tema aga tuli täpselt minu kõrvale.
Seisin sammu ettepoole, aga see ei aidanud. Avastasin hoopis, et tüüp otsustas kinni hoida mitte enda selja taha jäävast mugavast torust vaid läbi minu seljataguse naalduda mingi kõrgema toru vastu. Selline omandit kirjeldav liigutus, nagu poisid kinos oma tüdrukutega teevad, tundus. Samas ei öelnud ta mulle sõnagi.
Oli väga palav päev ning tema asend võimaldas mul nautida täit paketti tema tööpäevajärgsetest ihulõhnadest. Lisaks hakkas kostma tema poolt vaikset pominat. Minu aju lülitus raketikiirusele, püüdes välja mõelda, kuidas tema juurest ilma tähelepanu tõmbamata eemale saada.
Kui buss järgmises peatuses seisma jäi, liikusin umbes sinna, kust tema mind enne oli piielnud. Seal oli õnneks ka õhutusaken, mis pakkus mulle head vabandust. Tüüp aga läks siis hoopis maha.
Mida sellest arvata?
P.S. Täna on naljakas õhtu, kus S magab minu ja mina tema voodis.
Sõitsin mina siis ühistranspordiga bussijaama poole, kui mingi komnekümnendate keskpaika kukkuv muidu üsna viisaka välimusega isane mulle pilgu peale pani ja kinni jäi. Ja siis iga kord, kui minu pilk teda muuhulgas riivas, leidsin ta ikka ennast jõllitamas. Hakkas juba vaikselt kõhe nii Indialiku lähenemise peale.
Siis aga märkas noorsand minu juures vist midagi julgustavat ja tuli minu kõrvale. Seisin seal suures tühjas bussi keskosas, kuhu kolm lapsevankrit ritta mahuks. Normaalne inimene (loe: eestlane) oleks siis augu teise otsa liikunud ja mulle ka isiklikku ruumi jätnud. Tema aga tuli täpselt minu kõrvale.
Seisin sammu ettepoole, aga see ei aidanud. Avastasin hoopis, et tüüp otsustas kinni hoida mitte enda selja taha jäävast mugavast torust vaid läbi minu seljataguse naalduda mingi kõrgema toru vastu. Selline omandit kirjeldav liigutus, nagu poisid kinos oma tüdrukutega teevad, tundus. Samas ei öelnud ta mulle sõnagi.
Oli väga palav päev ning tema asend võimaldas mul nautida täit paketti tema tööpäevajärgsetest ihulõhnadest. Lisaks hakkas kostma tema poolt vaikset pominat. Minu aju lülitus raketikiirusele, püüdes välja mõelda, kuidas tema juurest ilma tähelepanu tõmbamata eemale saada.
Kui buss järgmises peatuses seisma jäi, liikusin umbes sinna, kust tema mind enne oli piielnud. Seal oli õnneks ka õhutusaken, mis pakkus mulle head vabandust. Tüüp aga läks siis hoopis maha.
Mida sellest arvata?
P.S. Täna on naljakas õhtu, kus S magab minu ja mina tema voodis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar